Hommik. Ärkan üles ja kuulen vihma sabinat. Oh, tukun vist veel edasi, pealegi K alles magab.
Uni ei tule tagasi :( Kuulen jätkuvalt tugevat solinat.
Otsustan siiski üles tõusta ja minna rõdule asja uurima, et kuidas ka taevas välja näeb.(Toas olid pimendavad kardinad)
Minu suureks rõõmuks õues väga ei sadanudki, vaid õrnalt tibutas. Suurema saju tunde tekitas hoopis üsna rõdu lähedal olev vihmaveerenn :)
Taevas polnud just selge, aga lauspilves ta samuti enam polnud. Lootus tõusis!
Mõne aja pärast tõusis K üles ja otsustasime minna sööma hilist hommikusööki. Istusime ja nautisime laisalt sööki, sest see oli meie saarelviibimise viimane hommikusöök. Kuna vihma ei sadanud ja pilvedki hakkasid hajuma, otsustasime peale sööki minna Benitsese külakesse jalutama, et külastada veel mõnda teeäärset poekest, kust oli plaanis ühte ja teist osta. Meelega jätsime mõned sedalaadi tegevused viimasele päevale. Ei midagi erilist, aga K soovis osta oma sõbrannadele käevõrud, mõnele lähedasele tahtsime kohalikku maiust viia ja mul kipitas hingel ikka üks linane kleit. Õigemini oli seal üks linaste ja puuvillaste rõivaste kauplus, kus oli nii ilusaid asju ja kuna ma haruharva endale midagi üldse ostan, siis mõtlesimegi K-ga, et ühe linase kleidi võiksime osta – kahepeale. Meil nüüd see rõõm, et kanname ühte suurust ja saame üksteise kapis laenamas käia :) Kaupluse omanik oli üks eakam härra ja tema juba naeratas, kui meid nägi. Muidugi, me käisime seal ju mitu korda ennemgi neid kleite uurimas. Passitasime ja valisime ja lõpuks ühe sealt ka ära tõime. Kahvatusinise valgete herneterasuuruste täppidega.
Varsti oli kell sealmaal, et tuli minna tagasi hotelli pakkima. Eelmisel õhtul oli enamus asju kohvrisse pandud, seega üle jäi vaid nipet näpet, viimane ülevaatus ja veeretasime oma kohvri hotelli vastuvõttu.
Juba eelmisel õhtul ajasin seal administraatoriga juttu ja selgus, et neil pole paraku meile anda asendustuba ega saa pikendada ka meie kasutuses olnud toa kasutusaega, sest kohti lihtsalt polnud. Uurisin siis kohvrite hoiustamist ja meile soovitati panna pagas lihtsalt vastuvõtus akna alla. Olemas olid ka tasulised kapid, aga neid ei soovitatud, sest iga kord kui tahad sealt midagi võtta, tuleb uus münt sisse panna. Meid rahustati, et siiani pole seal kunagi midagi kaduma läinud ja pealegi on aknad adminnileti vastas ja pagas pidevalt silmaulatuses. Nädala jooksul ei tulnud meil seal üheski inimeses pettuda ja nii me lihtsalt usaldasimegi. Panime kohvrid akna alla ja otsustasime minna lähiümbrusesse jalutama. Kõht oli täis, ilm muutus aina kenamaks….viimane päev tuli veeta mõnusalt.
Viimasel päeval ei riskinud sõita kusagile kaugemale, seega läksime jalutama lähiümbrusesse, sest olgu või väike koht, käimata tänavaid leiab ikka ja igalt tänavalt leiab jälle midagi ilusat ja huvitavat.
Sellised põnevad trepid ja tegelikult oli terve see tänav selles stiilis kujundatud
Viigimarjad….alles valmimas, aga need mida sai saarel osta ja süüa, need lausa sulasid suus. Kunagi varem polnud ma nii maitsvaid värskeid viigimarju söönud.
K võttis ühe viigimarja puu otsast alla, et seda pisut uurida ja toorest viljast immitses valget piimjat vedelikku. See vedelik osutus aga väga kleepuvaks ja jäi sõrmede külge nagu liim. Järgmisel pildil püüabki K seda oma sõrmede küljest ära saada, katuselt tilkuva veega.
Ploomid olid samuti toored, aga juba võtsid sinakaslilla tooni peale. Võib vaid kujutleda, kui palju küpset, head ja söödavat kasvab saarel igal pool juulis, augustis…
Igale poole vaadates oli toredaid maju ja hoove
Ja omapäraseid taimi
Tulime tagasi oma küla peatänavale…
Ühtäkki olime jälle selle tänava juures, kust esimestel päevadel üritasime hakata ronima mäkke, aga kuumus oli nii suur, et tulime üsna pea alla tagasi. Tegin K-le ettepaneku katsetada uuesti. Aega meil ju oli ja ilm oli sedakorda peale öist vihma palju värskem. Muidugi väga soe, aga mitte hullult palav. K tegi esialgu sellepeale viltust nägu, et kas me ikka hakkame ronima, et jälle on siis hirmus palav ja paha…. Mina jäin siiski endale kindlaks, et päev otsa ma hotellis istuda ei kavatse ja lähen katsetan, kas õnnestub mäe otsa ronida. Pakkusin K-le, et ta võib minna hotelli tagasi, aga õnneks jagus tal tahtejõudu ja otsustas kaasa tulla.
Ja siis me hakkasime minema. Esimesena nägime meile juba tuttavat kassiperet.
Jäin vaatama seda ilusat põõsast, millele ei osanud nime anda. Kasvas kellegi hoovis ja sellist olime mitmes kohas ennegi juba näinud. Põldmarjad on minumeelest madalamad, mooruspuu marjad need ka ei tundunud olema, kuigi korra mõte tekkis…igatahes ei hakanud neid maitsma. Kodus asja uurides selgus, et see on tõenäoliselt Lantana camara. Mis ta eesti keeles on, ei oska ma ikkagi öelda, seega taimetargad – teie etteaste :) Lugedes tundub, et ikkagi täitsa mürgine, aga kui õigesti kasutada, siis saab mõnede hädade puhul temast abi ka. No peaaegu et siis nagu kanep? :D
Jõudsime juba mõnda tuttavasse kohta. Näiteks kaktuste juurde :)
Esimene vaade kõrgemalt, kui mere tasapinnalt.
Jälle taimed. Pean mainima, et Korfu saarel tekkis minus huvi taimede vastu. Huvi, mida ma pole endal varem täheldanud. Olen nüüd tagasi kodus olles hulga uusi teadmisi saanud – tänu headele inimestele ja ise muudkui uurides.
Liblikad – nendega on saarel omaette lugu. Esiteks nägime saarel liblikaid väga vähe ja kui nägime, siis olid nad üsna ilmetud ja pealegi hirmus närvilised. Üks sai nüüd pildile küll, aga on teine üsna loodusesse sulanduv.
Ja need lõputud oliivisalud. Oi kuidas nad meile meeldisid ja milline ilus valgus nende vahel oli.
Edasi jõudsime juba sinna, kust eelmisel korral alla tagasi keerasime. K proovis teha sellist väsinud nägu, nagu tal selleks hetkeks eelmisel korral oli, aga tal ei kukkunud see väga hästi välja :P – seega läksime reipalt edasi.
Koera sabast saime üle ning läksime rõõmsalt edasi. Mõne aja pärast jõudsime ühe vana kloostri väravasse ja siis tuli mulle meelde, et kohalik, kes meid sellele rajale juhatas mainiski mingit kirikuvärki.
Samal ajal saabusid sinna teiselt poolt tulles ühed lapsega vene inimesed, kes olid Peterburist pärit ja elasid saare teises servas. Nemad olid tulnud sinnani rendiautoga ja mõtlesid nüüd, mis edasi teha. Astusime kellatorni alt läbi ja sattusime toredale platsile, kus oli võimalik juua allikavett. Oli see ilm veidi vähem palav küll, aga sellegipoolest olime pidevast ülesmäge ronimisest näost punased ja palavad.
Allika juures istusid kaks keskealist prouat ja nende härra ammutas nõudesse allikavett. Jäime kõik oma veejärjekorda ootama ja nii arenes vestlus. Autoga tulnud perekond teadis, et kuskilt peaks siit minema väike matkarada üles. Kaks prouat kinnitasid seda, et jah, siit läheb, pidavat saama päris üles mäe peale, kust on head vaated, aga nemad sinnani ei jõudnud, tulid vahepealt alla tagasi.
Mõningase ootamise järel saime pea allika alla pista, käsivarred ja näo üle pesta ja juua. Me tarkpead ju ei võtnud veepudelit kaasa, sest hotellist väljudes polnud meil otsest plaani mägedesse matkama minna :) Leidsin nuka tagant ühe sildi, kus oli kirjas, et üles jõudes ootab meid ees punane inglise telefoniputka ja taverna ning sealt veel veidi üles ja saabki suurepärast vaadet nautida. Küsisin K-lt, et nii, mis teeme? Rada, mis edasi läks, ei olnud enam eriline teerada, vaid paras padrik :D Otsustasime, et kuna vihma ei paista, siis riskime ja rühime aga edasi. Mina olen teada tuntud ronija ja seikleja, kui saab kusagile kõrgemale minna, aga K-le oli see esmakordne mäkke ronimise kogemus ning mul oli siiralt hea meel, et ta oli rõõmsalt nõus seiklusele vastu minema. Hirmu ära eksida mul õnneks polnud, sest kõrgelt saab ju alati vaadata, kus sa asud :D Küsisime veel vene perekonna käest, kas nad tulevad ka meiega edasi ja hakkasime astuma. Nemad arvasid, et mõtlevad veel veidi, kas riskivad seda teed väiksema lapsega ette võtta. Meie arvasime, et see tüdruk on umbes 5-6 aastane, aga hiljem selgus, et juba esimese klassi lõpetanud :) Nii me naersimegi, et ühtedel on tütar alakasvanud, teistel ülekasvanud :D
Igatahes me läksime edasi ja kui mõne aja pärast olime just roninud üles ühest järsemast ja mudasemast tõusust, kuulsime selja tagant eemalt krõbistamist. Jäime kuulatama ja saime selgeks, et Peterbusi pere otsustas siiski samuti matka jätkata. Saime tõusust üles ja jäime neid järgi ootama.
Veidi veel üles ja avanesid järjekordsed vaated.
Enamusest matkast muidugi nüüd pilte ei ole, sest see kitserada vajas päris kõvasti tähelepanu ja energiat ning pildistamise asemel ma ikka vaatasin pigem, et käpuli ei käiks. Igaks juhuks korrutasin ka K-le, et vaadaku hoolsalt jalge ette, sest kes ta siit kõrgelt alla viib, kui kepsu ära murrab. Mis oli aga positiivne, siis see, et mida kõrgemale, seda paremaks läks õhk. Lämbus kadus ära, õhk läks värskeks ja üldse polnud liiga palav. Lisandus muidugi kõrvade klõksumine, sest mida kõrgemale me jõudsime, seda hõredamaks läks õhk. Oliivisalud ja muud puud andsid mõnusat varju. Vahepeal leidsime mõned pirnipuud ja maitsesime neid metsikuid vilju. Muidugi märkasime uusi huvitavaid taimi. See järgmine tundus päris kahtlane, et teda maitsta.
Leidsin tema kirjelduse ühest mürgiaiast :) Arum italicum – Itaalia Aarum
Perioodiliselt ületasime autoteed, mis viis samuti üles ja lõikasime aga jälle läbi padriku mööda oma kitserada edasi tipu poole. Meie teekaaslastel oli õnneks olemas telefon ja nii saime kasutada gps-i, et veenduda oma liikumise õiges suunas. Mõned korrad oleks muidu ka vales suunas rühkinud, aga õnneks saime aru ja keerasime tagasi, et õigele poole minna. Sellised segadused tekkisid just radade lahknemisel.
selle vaate ette oli mingi võrk paigutatud, sellest ka triibud fotol.
Metsas nägime tokkroose. Vähemalt mina tean neid sellise nime all, sest sellised kasvasid minu lapsepõlve aias. Isale nad väga meeldisid, emale mitte väga.
Metsas olid nad igatahes väga uhked ja kuna me isaga käisime neid ikka aias vaatamas, siis lapsepõlvest peale on mul nende vastu säilinud selline lihtne imetlus.
Mis tegi selle seikluse veidi ebamugavaks oli see, et seal padrikus kasvas igasuguseid taimi, milledest kõik ei olnud sugugi väga sõbralikud. Ega nad ei haukunud meie peale, aga kriimustada üritasid küll. Õhtuks olid jalad igatahes mõnede kriimude võrra kaunimad :) Mõni ogalik üritas kleidist kinni haarata, aga siis sai ennast jälle sealt haardest välja päästetud ja matk jätkus.
Näiteks kasvas seal iileks ehk astelpõõsas. Mina märkasin esimest korda iileksit jõlukaartidel, mida tädi meile kunagi Inglismaalt saatis. Hakkasin nende kaartide pealt lapsena iileksit joonistama, sest see tundus selline huvitav ja eksootiline taim, mida Eestis polnud kohanud. Kui joonistasin küünalt, siis tegin sinna ümber ka iileksipärja. Metsas ei olnud meie matka ajal iileksil marju küljes, aga need punased nööbid teevad taime veel eriti pilkupüüdvaks.
Siis oli seal metsas veel üks okkaline tegelane, mille nime ma pole leidnud. Taimetargad, palun abi. See oli madal, pigem selline pinnakattetaim metsaradadel ja oi kui naksakas torkima.
Kohtasime ritsikaid ja muid elukaid ei näinudki
Ootasime muudkui seda tavernat, mida lubati, aga seda kuidagi ei tulnud ega tulnud. Vahepeal, kui sattusime jälle mõnele asfaldilõigule ja metsast välja, saime võimaluse kiigata kaugusesse.
Lõpuks ronisime padrikust välja ja sattusime teerajakesele. Seal meil tekkis korra segadus, et kummale poole minna. Alguses läksimegi vales suunas, aga taibates eksimust, pöörasime tagasi. Mõne aja pärast hakkaski paistma küla, siis juba kuked ja kassid, majad ja olimegi seal, kus see punane telefoniputka ja taverna.
Viimane tõus külasse
Ka seal kõrgel üleval on hotellid, isegi basseiniga.
Tõepoolest, oligi punane telefoniputka :)
Putka juures näitas juba viit, et 200 m pärast terendab see koht, mis ongi mäe kõige kõrgem koht.
Kes päris üles ronida ei soovinud, sai vaadet imetleda ka väikeselt siledalt vaateplatvormilt.
Hakkasime siis sinnapoole astuma – 3 täiskasvanut ja 2 last :) Ega siis see viimane tõus polnud lihtsaks tehtud, oli ikka paras ronimine ja sinna jagus ka märga, libedat savi.
Ah jaa, mis mulle selle pika teekonna jooksul läbi metsa silma jäi oli see, et mittekusagil ei vedelenud inimtekkelist prügi. Keegi pole kusagile midagi visanud teel olles, ega lihtsalt metsa alla vedanud. See tegi rõõmu.
Nii, lõpuks olime me üleval – Kostas Bar Walkers Point Dafanta– ja vaade mis sealt avanes, oli kõiki kannatusi ja ronimist väärt. K oli vaimustuses ja rahul, et ma ta kaasa meelitasin. Nägi ikka hirmus kaugele ja nägime alla ka meie hotelli juurde, mis sealt ülalt paistis piiiisikene. Rada läbi metsa üles oli umbes 2,5 km ja mäe kõrgus veidi üle 400 m. Aega kulus veidi üle pooleteise tunni. Viimase pildi all külas enne mäkke suundumist tegin kell 12.58 ja tipus tegin esimese pildi kell 14.39
Paistis kätte meile sinna Korfu linn, Kreeka manner, Albaania ja isegi kaugel asuv Pantokraatori mägi. Meie enda Benitsese küla on näha otse all ja meie hotell on umbes seal, kus kaks muulikest vaatavad otse mere poole – seal vahel ongi hotell.
K turnis veel kõrgemale kivinukile, aga kutsusin ta sealt alla pildile.
Vaated teistesse suundadesse
Läbi nende metsade me siis üles rühkisimegi
Fotoaparaadi zoom on hea asi – tõmbasime meie “koduranna” lähemale :)
Ja Korfu linna tirisime samuti lähemale. Paistab seal kenasti Kanoni, lennurada, kruiserite sadam, Hiiresaar, vana kindlus, Uus kindlus, vanalinn, mandri Kreeka ja Albaania mäed.
Kui pildid ja videod tehtud, ütlesin mina meie kaaslastele, et läheme selle 200 m alla tagasi tavernasse, et osta juua ja ootame neid järgi.
Järgmiselt pildilt ei paista üldse, et see allaminemine oleks kõrge ja ebamugav, aga tegelikkuses oli see 200 m üles ja alla päris vaevanõudev sooritus :) Tõdesin seda Norras ja tõdesin ka nüüd, et kõrguste vahed pole fotodel väga edasiantavad ja tõesed. Kõik tundub madalam ja lamedam, kui tegelikkuses.
Alla me ronisime ja tavernasse jõudsime:)
Tavernas võttis meid vastu sõbralik ja tore perenaine, kelleks oli juba 26 aastat Korful elanud poolatar. Meiega suhtles ta inglise keeles ja natukese ajaga saime sõpradeks ning rääkisime maast ja ilmast. Talle hirmsasti meeldis meie K ja teda ta siis seal poputas nii kuis jaksas :D Kui tualetis käidud, jääkohvi joodud ja vesi tagavaraks ostetud hakkasime sättima tagasi, aga keda polnud, siis meie teekaaslasi. Olime tavernas kena pool tundi, aga neid eikusagil. Mõtlesaime, et küllap nad siis läksid juba alla ära. Ajasime perenaisega veel pisut juttu ja küsisime, et kas see autotee viib alla meie külasse või kuskile mujale. Pidi viima alla küll, aga ta ei soovitanud meil seda kasutada, sest võtab palju aega. Autoteedpidi oli alla midagi üle 4 km. Kuna üles mägedesse oli lubatud varsti vihma, siis leidsime, et nii pika tee valimine pole vist arukas. Perenaine juhatas meile kätte ühe teise teeotsa, mis pole autotee, aga on siiski tee, et sedapidi jõuame kiiremini alla.
Hakkasime siis minema, aga mõne aja pärast keeras tee kuidagi padrikuks ja tundus meile kahtlane. Otsustasime minna veidi tagasi ja laskuda alla siiski mööda sama kitserada, kust üles tulime. Algselt otsisimegi muid võimalusi, sest see rada oli perioodiliselt ikka väga püstloodis ja mõtlesime, et alla minnes on see veel kehvem tegevus. Aga…julge hundi rind on rasvane ja läksime siiski tuldud teed alla tagasi. Ikka korralikult meeles hoides, et tark ei torma.
Lõpuks jõudsime viimase kolmandiku peale, kust tuli ületada autotee ja seal bussiootepaviljonis istus meie tuttava pere ema ja laps. Jällenägemise rõõm oli kõigil suur.
Küsisime, et kuhu nad kadusid ja tuli välja, et nemad ei näinud meid kusagil ja hakkasid alla tagasi minema. Küllap me siis seiklesime parasjagu seal tavernas tagumistes paikades, kuhu perenaine meid ekskurseeris. Igatahes jäime nendega juttu ajama ja ema arvas, et me võiksime nendega koos alla sõita ja sööma minna, kuna nemad saatsid isa jooksuga autot tooma, sest laps ei jaksanud enam kõndida. Nii me sõitsimegi viimase kolmandiku laskumisest hoopis autoga ja olime mõne aja pärast meie Benitsese külakeses tagasi.
Söömiseks valisime Sunshine kohviku, kus pakuti erinevate täidistega kreppe, oli väga mõnus atmosfäär ja suurepärane teenindus. Krepid olid mahlakad, prisked ja maitsvad.
Kõht täis, jalutasime(hästi aeglaselt) hotelli ja avastasime, et meie pagasit olid vahepeal rünnanud sipelgad. Kloppisime nad kõik meie asjade pealt ära ja kolisime kodinad fassaadakende juurest ära teise seina, kus olid mugavad diivanid. Järgneva tunni veetsime niisama istudes, kodustega netis suheldes ja lugedes.
Pärast seda võtsime nõuks teha veel viimase õhtuse jalutuskäigu meie armsaks saanud külakeses ja enne hotelli naasmist nautida kerget õhtusööki, sest niipea enam süüa ei saanud. Õigemini järgmine kord sõime alles kodus :)
Jah, kuigi eelmisel õhtul tundus pilt nukravõitu – veeta vihmapäev hotelli fuajees konutades – siis tegelikkuses oli see üks väga tore ja tegus päev. Kohe väga tore ja me olime üliõnnelikud, et võtsime ette selle ägeda matka kohtudes sealjuures toredate inimestega. Vaatamata füüsilisele pingutusele polnud me isegi väsinud.
Lõpuks hakkas kell saama täiesti ootamatult 10, õues oli pime ja meil oli aeg võtta pagas ning kõndida üle tee ootama transfeerbussi.
Seisime seal sumedas õhtus mere ääres ja nukrutsesime. Ühtepidi me olime nii õnnelikud, et meil kujunes välja äärmiselt tore reis. Teistpidi olime täitsa kurvad, et reis juba läbi sai. Benitsese küla ja Korfu saar olid just jõudnud saada väga koduseks ja omaseks, aga paraku oli ees kojusõit.
Buss korjas meid peale täiesti õigel ajal ja algas sõit lennujaama. Kanoni poolsaarel tekkis väike seisak, sest sealsest hotellist ei tulnud välja kaks inimest, kelle järgi mindi. Kui bussijuht ja reisisaatja olid veerand tundi närviliselt ümber bussi jooksnud ja helistanud, ilmusid kohale kaks inimest, nägu nalja täis. Ei tea jah, mis seal siis segadust tekitas. Natukese aja pärast olimegi lennujaamas. Kõik protseduurid läksid sujuvalt ja peagi olime juba lennukis. Kell 00.30 startis lennuk Korfu lennurajalt, et võtta suund tagasi Eestisse.
Öine lend. K toetas ennast minu õlale ja magas peaaegu terve tee õndsat und. Mina seevastu olin enamuse ajast üleval. Pisut nagu kitsas ja ebamugav ja pealegi tuli kogu aeg K pead toetada ja õlale tagasi sikutada. Tallinn võttis meid vastu päikesetõusuga, veel taevas oleva suure täiskuuga ja temperatuuriga + 12*C kell 03.30
Poole tunni pärast hakkas liikuma pagasilint, võtsime oma ainsama kohvri ja rullisime õue – kus ootas meid rõõmsa näoga noorem R.
Nii saigi meie esimene lennureis ja esimene soojamaareis läbi. Aitäh kõigile, kes blogi vahendusel tegid selle meiega koos läbi :)
Kuid….üks postitus Korfust tuleb veel. Lühemat sorti kokkuvõte.