Keset oktoobrikuud sõitsime ühel laupäevasel päeval Tallinna, sest K tahtis kangesti minna Apollo raamatupoodi, kus saaks kasutada ära oma kingituseks saadud kinkekaardi. Nimelt oli ta taaskord peale maakondlikku suvelugemise programmi parimate lugejate seas ja sealt ta selle kingiks saigi. Mõned vajalikud asjad ajasime veel korda, aga päeva kõige lõbusam osa algas siis, kui saime noorema R-iga kokku ja läksime jalutama Jaapani aeda ja Kadrioru parki. Ilm oli 13. oktoobri kohta imeliselt ilus ja soe. Pargid olid rahvast täis. Ikka kohe väga tihe liiklus oli, rääkimata sellest, et inimesed kippusid kogu aeg pildile sattuma. Püüa palju tahad, ikka satuvad. Pikka juttu polegi siin ajada. Kaunist sügiskirjut loodust on parem piltidelt imetleda ja meenutada.
Kõigepealt siis Jaapani aed
Kogu see kollase-rohelise-oranži-punasekirju värvipalett oli nii ilus ja üldse ei imesta, et selline ilu tõi kodudest välja hulgaliselt inimesi. Liida sinna juurde veel meie kaunist Eestimaad külastavad turistid ja ongi koos suured rahvamassid. Polnud me ise mingid erandid. Ronisime ikka sinna, kus inimestest puudust ei olnud, aga….. inimesed tegelikult ei sega, loodust jagub imetlemiseks kõigile.
Jalutades jõudsime Kadriorgu
Lõpetuseks siia ka üks Kadrioru lossi pilt. Lossi juurest hakkasime jälle ringiga tagasi Jaapani aia poole jalutama, et otsida üles R-i auto ja suunduda tagasi linna. Ees seisis sugugi mitte huvitav ega lihtne ülesanne – potaste valimine. Seista spordipoes koos teismelisega ja seletada talle, et niiöelda popp jalats pole alati kõige jalasõbralikum jalats, on päris suur väljakutse. Midagi suutsime vist siiski koos R-iga talle lõpuks selgeks teha. Lõpp hea, kõik hea – valida tuleb siiski jalasõbralike ja samuti väga kenade jalatsite seast. Sellest seisukohast on K-l ikka üks järelandmatu ema ja sihikindel vend, keda üldse ei huvita, mida “kõigile teistele ostetakse”. :)
