Nii ta on. Meil on talv. Kohe päris korralik talv. Lumega ja puha. Viimastel aastatel pole seda va lumekest üleliia olnud, aga eelmisel talvel said kõik soovijad suusad alla ja sel talvel samuti. On olnud siin veidi tuisku ja on olnud küllaldaselt isegi sula. Lumememmed saavad püsti ja pikali. No see, et nädala lõpus lubatakse sula ja vihma, see pole enam tore, aga sulale järgneb jälle külm ja püüame siis vahelduvate ilmaoludega kohaneda. Ka ilm vajab lõpuks vaheldust, nagu inimenegi.
Kui juba ilmast aga rääkida, siis peaks mainima, et oleme sel talvel päikest näinud täitsa mitmeid kordi. Mina küll põhiliselt tööl olles ja sellest on tõesti kahju olnud. Kui talvel päike paistab, tahaks ju kohe kaamera haarata ja loodusesse tormata. Noh jah, paraku koju jõudes on valitsemas jälle pimedus ja ….päikeses sillerdavat lund tuleb vaid mälupildis salvestada. Ma pole siiski lootust kaotanud ja ehk õnnestub veel selline lumine ja päikeseline ilm vabal ajal kätte saada. Siiani olen juhtunud õue pildistama hoopis lumesajuga ja pilves taevaga. Muinasjutuline.
Mäele kelgutama oleme jõudnud ja jõuame ehk veel. Suusatamine on koolis sel veerandil teemaks ja lähipäevil saab K endale lõpuks esimesed päris oma suusad. On teised praegu ettevalmistamisel ja ega me tegelikult ei osanud neid lootagi, sest ise plaanisime oodata ära suure kevadise sula, mille ajal ehk ka suuskade hinnad sulavad ja siis uue täisvarustuse soetada, aga….meie suureks üllatuseks läks hoopis nii – paremini. See on hirmus tore, sest K-le meeldib suusatada. Eriti koolivälisel ajal ja oma heade suuskadega.( Nii kummaline kui see ka pole, olin koolipõlves ise samasugune. Eelistasin suusatada vabal ajal ja seda tegin ma talvel vaat et iga päev, aga koolis….no ei meeldinud mulle need ajale kihutamised, kuigi tulemused olid nii head, et pidin alailma ülelinnalistel võistlustel käima) Kuna pikkus on meil nüüd üks, siis ehk õnnestub minulgi mõnel vabal päeval üle aastate vahest suusad alla saada. Viimane suuskamine aastaid tagasi lõppes mul küll korraliku pahkluu vigastusega, aga tookord Palukülas oli ka väga kehv suusarada mägisel maastikul, koos kändude ja juurikatega…ja ma kohe oskasin :) Ma loodan, et mul tuleb ikka vanus koos tarkusega ja olen nüüd hoolikam, kui rada valin.
Kui rääkida nüüd veidi ajast ilma asemel, siis aasta esimene kuu on läinud lennates. Pole tulnud pähe isegi mingit talvemasendust põdeda. Mõned nohud on meid siin lühiajaliselt kimbutanud, aga needki läinud kiirelt oma teed. Kolme päeva pärast on isegi meie noorem R olnud kuu aega ära oma planeeritud pooleaastasest reisist. Hetkel on nad igatahes minu andmete järgi Guatemalas ja täna peaksid õhtuks jõudma seal Antiguasse. Homme lähevad vallutama vulkaani.
Aga sellisesse kohta…..tahaks ka, onju :P See pilt on tehtud R-il veel Mehhikos, Tulumi rannas. Laadisin Instasse pandud pildid alla ja see oli selline kohe sobivas suuruses, et ma ei pidanud failiga midagi tegema. Tuhka sellest horisondist, mis seal veidike viltu on :P
Sellised pildid panevad endalgi jälle reisipisiku sügelema ja…ma olen tõepoolest sel aastal hädas, sest ei suuda välja mõelda, kuhu minna ja kas minna suve alguses või lükata reis edasi sügisesse…ja üleüldse, kas minna paketikaga või omal käel. Tagatipuks tuleb arvestada sellega, et suvel on meil ees laulupidu ja K-l Märkiö laululaager, minul tõenäoliselt üks kiire tripp kollegidega Soome ja mine tea, mis veel. Ühesõnaga palju küsimusi ja puudulikud vastused. Mantiga peab muidugi samuti arvestama, et kuhu ja kuidas jaksab üldse minna, aga see ei välista unistamist ja planeerimist. Iga asi omal ajal ja küll me selle õige ära tunneme, nagu eelmisel aastal.
Praegu aga naudime ikkagi meie põhjamaist talve, sest tegelikult on see igati tore.
Vaatasin praegu oma kalendrit ja avastasin, et jaanuar on meil läinud täiesti rutiinselt – kool, töö, töö, töö, trenn, muusikakool, laulustuudio ja ei mingit meelelahutust. Pole vist olnud ei aega ei viitsimist. Ringikolistamise asemel oleme nautinud kodust elu ja raamatute lugemist. Samas nii mõndagi tööd võin ma lugeda kergelt meelelahutuslikuks või vähemasti igati nauditavaks. Õmmelda on tore, eriti, kui tulemuseks on midagi ilusat ja kellegi rõõmustamine. Naiste jumestamine on samuti lisaks tööaspektile väga tore tegevus, sest mida sa hing veel oskad soovida, kui naised lähevad ära naeratusega näol ja pärast leian postkastist tänukirjakesed :)
Veebruar on käes ja see kuu tõotab tulla juba veidi tegusam. K-l on ees mitmed põnevad tegemised. Klassiga Draamateatrisse, muusikakooliga Estoniasse, vähem kui nädala pärast on juba valla Laulukarussell, koolis teadlaste öö, laulustuudios uutesse renoveeritud ruumidesse kolimine…. ja no muidugi on meil kohe tulemas suur kultuurikompleksi avamine, mille hulka kuulub ka kauaoodatud kinosaal. Tööl on mul samuti pidevalt igasuguseid tegemisi ja üritusi ja töövälisel ajal ei ole puudust vahvatest ettevõtmistest. Peakski täna mõned kontserdipiletid ära ostma, sest tulemas on päris mitmete suurepäraste interpreetide kontserdid.
Ja veelkord – talv
