Kevadine monoloog

Minu viimasest heietusest on möödas lausa üle kuu. Aeg liigub hämmastava kiirusega ja vahepeal on paras tegu saada aru, kuhu ma parasjagu teel olen.
Õues on lõpuks kevad ja energiat jagub enamasti mitme inimese eest. Kas just muidugi päris kahe, aga pooleteise eest ikka. Kui peale seitset hakata töölt koju tulema, ei olegi enam pime. 22 minutit kiiret kõndi ja isegi koju jõudes on ikka veel valge. No mis ma räägin, valge on praegu juba üsna pikalt. Nii, et isegi ajataju kaob ära. Valgus on seljatanud pimeduse, juhuuu!
Päeval on enamasti mõnusalt soe ja päikeseline, kuigi vahest tuleb ette üsna viludat tuult ja on esinenud isegi vihma koos lörtsiga. Nagu kevadel ikka – ei midagi uut. Kevadel on alailma suve silmad ja talve hambad. Ilusat ilma on tulnud paraku vaadata enamasti tööl olles aknast. Palju ma ikka päevasel ajal õue olen sattunud. Isegi nädalavahetused on sageli tubased, sest kas olen kusagil mõnda muud tööd tegemas või teen kodus tööd.

Koos kevadega on nüüd aga pugenud hinge rahutus. Eks ta sellest tulegi, et kogu aeg on sada sees ja muudkui rabeled. Pikk ja töine sügistalvine hooaeg on ära kurnanud ja siis polegi imestada, et hakkad kusagilt otsast kärisema. Ei hakka siin pikalt sellest heietama, aga teist nädalat teeb selg liiga. Noh, ükskord peab ta ju üle minema, eks. Vastasel juhul pean oma kondid varsti perearstikeskusesse lohistama ja uurima, kes mu perearst siiski on. Päris tõsiselt, mul pole õrna aimugi, kes see võiks olla.
Muidu on aga eluke tore ja selle kevadise sügeluse elab samuti üle. Ikka selle, et tööl ei taha enam olla ja hing kisub reisima, loodusesse, pildistama….ühesõnaga rutiinist välja. Tavaline kevadine “viirus” :D

Käisin meil siin üle kraavi võsas kevadet otsimas ja leidsin hoopis ühtede tegelinskite hammaste vilka töö.

Eelmises monoloogis mainisin, et tulemas oli filmifestival NÖFF. Nüüd on see ammu toimunud ja tõesõna, ootan juba järgmise aasta NÖFF-i. Väga huvitavad ja sisukad kaks päeva, kus ma olin ürituse ametlikuks fotograafiks ja tänu sellele sain muidugi osa programmi enamusest. Filmid olid festivaliprogrammis suurepärased. Mõtlemapanevad, intrigeerivad, kohati brutaalselt julmad, siiralt ausad ja tuli ette ka mõni naljakas koht. Teemad olid siiski tõsised. Ka filmivälised tegevused festivalil olid sisukad ja tõsistel teemadel. Kuigi festivali pealkirjaks oli Naiste Ööde FilmiFestival, siis esimesel päeval oli saalis ka mehi, teisel päeval sattus saali samuti mõni mees, aga tegelikult oleks neid võinud seal olla rohkem. Väärt seeme Raplamaa Ettevõtlike Naiste poolt on igatahes istutatud viljakasse mulda. Muide meie uus kinosaal ja kogu juurdeehitus kultuurikeskusele on selliseks festivaliks suurepärane paik.

Meie uus, mõnus ja ilus kinosaali trepikoda

Uhke punaste istmetega kinosaa, kus saab kuulata ka kontserte ja vaadata etendusi

Festivalil oli lisaks muule veel kunsti ja maasikaid ja kooke….

Kõige selle taga olid toimekad Raplamaa naisettevõtjad

Eesotsas muidugi värvika juhatusega ja nende esinaine oli ka selle festivali idee autor ning peakorraldaja – fantastiline Katrin Klaebo(pildil keskel)

Festivali juhtis hurmav Siret jakobson

Kohal oli loomulikult lisaks Kanal2-le ka TV3 – Sireti kodukanal, kus ta on ilmatüdrukuks. Kui tal muidugi jääb aega üle KapiKassi tegemiste ja oma pere kõrvalt :) KapiKass on igatahes üks äge firma, mis teeb igasuguseid toredaid vineerist mööblitükke lastele. Kodumaine, ehe ja looduslik. Kuidas siis teisiti, kui Siretil endal on kodus kasvamas kolm väikest piigat :)

Lõpetan festivalist pajatamise nüüd siiski ära, sest ma võiks sellest jutustada lõputult ja pilte on samuti väga palju. Tegelikult vääriks see lausa eraldi postitust, aga seekord jääb nii.

Uued värvid saime eelmisel koolivaheajal ikkagi linnast ära toodud ja laps on õnnelik. Värvidest oli eelmisel korral siin juttu.
Seekord sai valituks Vintage värvide karp Prima Marketing-ilt. Ajapikku ostame teisi karpe juurde, et tekiks suur ja hea värvivalik. Praegu on aga K täiesti vintage lainel ja muudkui maalib toredaid pildikesi. Joonistada on talle alati meeldinud, aga tänama peab kindlasti ka kooli kunstiõpetuse õpetajat, kes lisaks lastele töö kätte andmisele oskab õpetada joonistamise – maalimise põhitõdesid ja tehnilisi nüansse.
Nagu näha, on värvid aktiivselt kasutuses. Pilte aga ta oma tagasihoidlikkuses veel näitama ei soostu.

Kuidagi juhtus jälle nii, et seda postitust olen ma kirjutanud päris tükk aega. Vahepeal on selg saanud väga haigest vähem haigeks. Suurimad tänud selle eest minu headele sõpradele, kes appi tõttasid. Gaida oma võluõlidega ja Pille, kes torkis mind nõeltega, tegi kuppudega mu seljast lepatriinu ja teipis tagatipuks selja ära. Tänu teile kahele saan ma jälle rõõmsalt askeldada ja ei pea voodis lamatisi hankima. Ka kolleegid ei pea mind enam haletsema, kui ma peale puhkust tööl uuesti ringi liigun :D Jah, seda muidugi ka, et mul on puhkus terve nädala jagu!!!!! Sellepärast ma leidsingi aega lõpuks seda postitust lõpetada.

Jaajaa, niikui mu selg sai teibitud ja jaksasin jälle oma torsot kepsude otsas hoida, hakkasin askeldama. Koristasime koos K-ga rõdu peale talve ära. Kohe põhjalikult. Restid üles, restide alt tolm ja prügi välja. Sügisest jäänud mullapotid õue. Osad anumad keldrisse, osad prügisse ja osad uute taimede ootele. Koristamise käigus tekkis meil idee panna rõdule väike kasvuhoone. Käisime seda Magazinist otsimas, sest sealt leiab kõike, aga polnud. Matkasime siis teisele poole Konsumi Ehitustarvetesse…ja seal oli. Ladusin häbematul kombel kogu raskema kraami K-selga, sest minu selg ei luba veel ikkagi raskusi tõsta ega tassida, aga siis märkas meid üks tuttava lapse isa autoga ja pakkus lahkesti küüti. K ei saanudki oma rammu demonstreerida. Aga…see-eest pani ta kodus kasvuhoone kenasti kokku.

Ja rõõm tehtud tööst :)

Esimesena said kasvumajakesse suvitama meie kodu kaktused. Praeguseks on sinna siginenud juba mõned taimedki.

Selle imeilusa bugenvillea tõin aga kohalikust Lillesahvrist. No ei saanud kohe seda poodi jätta. Möödunud suvel Kreekas käies ei väsinud neid imetlemast ja mis oleks veel toredamat tahta siin enne suve, kui tükikest vahemeremaad koos mäletsustega oma rõdule. Lillesahvrisse soovitan kindlasti sisse astuda. Sealt saab asjatundlikku nõu ja lillevalik on seal samuti huvitav ja rikkalik.

Peale tööd võtsime ette jalutuskäigu. 6 km tuli ära ja selle käigus sai poja peregi üle vaadatud.

Jah, eks me oleme vahepeal veel usinalt ka kultuuri tarbinud, lugenud, õppinud ning mida kõike iganes. Homme aga tuleb mul lausa kodus üks huvitav koolitus :P
Siinkohal panen siiski sellele jutule punkti ja eks vaatab, mis edasi. Mul on ju puhkus ja K-l koolivaheaeg!!! Naudime koos olemisi ja tegemisi.