Selle looga on siin nüüd nii, et kirjutasin seda peale kooliaasta lõppu ja mitu päeva enne jaanipäeva. 17-l juunil aga sõitsime ära ning kirjutis jäi lõpetamist ootama. Tagasi tulles oli arvuti rivist väljas. Täna imekombel heast peast läks tööle, aga nädalavahetusel katsuks tal ühe osa ära vahetada ja veidi putitada, et ei tekiks loteriiolukordi läheb tööle – ei lähe tööle. Kasutades juhust, panen postituse kiiresti üles, sest kui arvuti välja lülitada või ta ise sleep-i läheb, ei või iial teada, kas uuesti tööle hakkab.
Kui kooliaasta on läbi saanud, ongi suur suvi käes ja pole üldse lugu, et kalendrisuvi on alles saabumata.
Ma isegi ei kahtle, et kõik lapsed ja vanemad ohkavad kergendatult, kui lapsed ei pea enam hommikuti kooli minema. Ohkavad muidugi erinevatel põhjustel. Kui õppimine väga ei istu, siis suvevaheaeg on tõenäoliselt lapsele suur pääsemine kooliorjusest. Ohkavad vanemadki kergendatult, et pole vaja enam oma võsukest takka sundida või koeruste tõttu koolis vaibal käia.
Mina lapsevanemana rõõmustan aga sel põhjusel, et ometi ma ei pea ärkama kell 6, vaid saan magada kaheksani ja siis tööle minna. K-l teadupärast kummaline komme ärgata koolipäevadel kell 6 ja kui temal kell heliseb, siis paraku ärkan üles ka mina. Suurem uni selleks ajaks magatud ja tahes tahtmata kuulen, kuidas ta ringi sebib, pesemas käib ja endale süüa teeb. Perioodiliselt on muidugi tore puhata ka igasugustest lapsega seotud üritustest. Kooliaasta sees käib minu elu lapse tegemiste järgi ja igas kuus on kalendris hulga kuupäevi, millega mul tuleb arvestada.
Mis puudutab K-d ennast, siis tema on meil suhteliselt aastaringselt rõõmus. Kool on tema jaoks koht, kuhu ta tahab minna ja mis pole tüütu ega koormav. Eks puhata tuleb temalgi, aga uut kooliaastat ootab sellegipoolest. Talle lihtsalt meeldib koolis käia. Nädal enne kooliaasta lõppu teatas igatahes õhinal, et tahaks juba kuuendasse klassi minna :) Tunnistus oli sel aastal igav, puhta viied ja kiituskiri pisteti viimasel päeval samuti pihku. Seda paberit vaadates tekkis mul küll tunne, et kingikas õige koolile paksemat ja viisakamat paberit kiituskirjade printimiseks :D
Ühesõnaga kahesõnaga suvevaheaeg on käes. Mõneks ajaks koolist ja muusikakoolist priius. Laulustuudio hooaeg on samuti läbi, aga laulupidu on veel ees. Ma ei teagi enam, mitmes pidu see meil tuleb. K on pidudel osalenud igal aastal lausa sellest ajast, kui oli 4,5 aastane ja mina olen sama tralli läbinud kooride saatjana. Tänavu oleme taaskord kohal ja laulame.
Mis siis enne suurt suve on veel toimunud?
Loomulikult laulustuudio kevadkontsert. Kevadeti on kontserte kaks, sest lauljaid on palju ja kõik tahavad esineda ning näidata, mida õppeaasta jooksul on selgeks õpitud. Kui siiani olime me osalenud just noorema vanuseastme üritusel, siis nüüd oleme koos suurtega. Väiksemad lapsed on nunnud ja heldimustunne tuleb peale iga pisikest pudinat kuulates. Suurematega on aga juba see tore asi, et repertuaar huvitavam ja esitajad märksa kogenumad. Vanema vanuseaste kontsert oli tänavu väga nauditav. Laulupeorepertuaar oli tõstetud mõneks ajaks ” riiulisse” ja esitusele tulid hoopis igihaljad lood erinevatest muusikalidest ja teised toredad palad. Juulis laulupeol laulame jälle.
Sel aastal ei õnnestunud K-st ühtegi adekvaatset jäädvustust kontserdilt saada. No ema -käpard, kui pabistab lapse esinemise pärast. Tegin teravustamiseks kiire pildi enne laulu algust ja sattus sinna peale kuidagi poolküljega ja kui oli vaja hakata laulu salvestama, siis hopaaaa….fotoka nupp, mis lülitab sisse salvestuse, kiilus kinni. Sain selle siis kuidagi poole loo pealt käima ja on nagu on. Laulis ta aga sel korral esimest korda inglise keeles ja lauluks oli imeilus ” Moon River”.
Siia aga üks tore lugu ” Pesupäev” / U. Buschmann arr. T. Paluoja
tekst: V. Lipand/
laste/neidudekoorilt.
Üsna mai lõpus käisime kooli korraldatud kogu koolipere piknikul. Ilm oli meie poolt ja sadu jäi lõunaks järgi. Oli mänge ja esinejaid, iga klass tegi küpsisetordi millest moodustus üks parajalt pikk ühistort ning peaesinejaks oli Liis Lemsalu. Täitsa tore, et kool sellise ühise õhtupooliku korraldas. Tundub, et lastele meeldis.
Mõned päevad tagasi pidasime maha järjekordse pikniku. Sedakorda traditsioonilise oma lapse klassi perepikniku. Viis aastat teeme seda õppeaasta lõpus kõik koos mõne lapsevanema koduõuel. Käime külakorda ja võtab vastu see, kel võimalus ja koht. Laua katame muidugi ühiselt. Pererahvas organiserib klassi raha eest grillimiseks vorstid – lihad ja tuleaseme.
See pilt on tehtud, kui kõndisin bussijaama, et pererahvale külla sõita ja kõik järgmised on nende talu kaunist õuest
Kuna sel aastal olid vastuvõtjad ühtlasi ka meie peresõbrad, olime K-ga seal platsis juba keskpäevast. Lastel koolipäeva polnud ja minul juhtus olema vaba päev. Nii sõitsimegi bussiga varakult kohale, et pererahval abiks olla. Keetsime rõõmsalt koos suppi ja sehkendasime, et laud kenasti kaetud saaks. Koos saabujatega tekkis aina juurde ja juurde erinevaid marju ja puuvilju…seega usina mesilasena tuli kõik see kraam ära pesta ja lauale kanda.
Rahvast kogunes palju ja kohalikud sääsed kutsusid sel puhul külla ilmselt ka kõik ümberkaudsed sääsed. Nendele verekaanijatele vaatamata aga oli meil väga äge õhtu. Viie aastaga hakkavad lõpuks selgeks saama ka enamus lapsi ja lapsevanemaid ning seda lõbusamaks need peod muutuvad.
Aga lapsed…nemad on juba nii suured, et orgunnivad omale tegevusi ise. Küll aadrejahti, küll viktoriini ja mida kõike veel. Kui jooksmisest mahti üle jääb, jõuavad isegi süüa. Ma tõepoolest saan aru, miks K ootab juba kooliaasta lõppedes uue kooliaasta algust – neil on üks igavesti äge klass.
Selle kevade ainus kurb asi oli vaid see, et uuest aastast on lastel uus klassijuhataja. Kes? Seda me paraku veei ei tea ja vaevalt enne sügist ka teada saame. Sai siis klassijuhataja Tiiagi piknikul kenasti ära tänatud koosoldud aastate eest. Loodame igatahes koos lastega neile sügisel ühte head ja asjalikku uut klassijuhatajat ja eesti keele õpetajat. See klass väärib tõesti vaid väga head :)
Mis siis veel? Ah jaa, muidugi. Kolleegidega käisime väikesel tuuril oma maakonnas. Kõigepealt külastasime meie uut riigigümnaasiumi. Osad ei jõudnud sinna siis, kui enne kooliaasta algust oli maja avatud kõigile vaatamiseks ja raamatukogu polnud tol hetkel üldsegi veel sisustatud. Mina käisin avamise ajal majale ringi peale, aga seekord läksin siis uuesti, et näha ka töötavat raamatukogu. Esimesel korral majas käies läksin sealt välja kehva enesetundega. Panin selle uue maja lõhnade arvele- värske värv, põrandakatted….
Seekord lootsin, et õppeaastaga on kõik paremaks läinud, aga tuhkagi. Samamoodi tundsin, et ringkäigu lõpuks on kehv olla ja õhust puudus. Eriti halb oli maja vanas renoveeritud osas. Kuidas sellises majas iga päev õppida ja tööd teha??? Kurb, aga ma ei valiks sellist keskkonda ei endale ega lapsele.
Mis puudutab raamatukogu, siis jah – uus, modernne, aga ei vähimatki privaatsust. Mitte kellelgi. Ei töötajal ega lugejal. Aga võib olla nad ei vajagi seda :
Edasi istusime autodesse ja sõitsime külastama kohalikku väikeettevõtet ” Minna Sahver”.
Siretit, kes ettevõtte perenaine, tean ma pikemat aega, marmelaade samuti. Nüüd oli siis võimalus külastada kohta, kus maiust toodetakse. Ma pole küll suurt magusasõber, aga põnev ikkagi. Tublid naised meil siin Raplamaal.
Samas majas marmelaaditootmisega on teinegi ettevõte, kus ametis tegusad noored naised ja toodavad nad looduslikku kosmeetikat nimega Bon Merite. Sarja looja ja ettevõtte juht, noor nääpsuke kolme lapse ema Merit oli meid vastu võtmas ja alles kohale jõudes seostasin ma inimest ja ettevõtet. Tegelikult ma ju isegi teadsin, et Merit hakkas kosmeetikatootmisega tegelema, aga olin ära unustanud. Meritit ennast tunnen ma aga juba sellest ajast, kui ta päris väike oli.
Tegemist on niisiis loodusliku kosmeetikasarjaga – kreemid, õlid. Tasub kindlasti proovida, sest mine tea, äkki saab sellest uus lemmik. Ostsin ühe kehakreemi koju proovimiseks ja kuigi ma ise olen kehv keha kreemitaja, siis tundub kreem pudelis ikkagi vähenevat. K on see usin kasutaja.
Mitmes kohas käidud, hakkas saabuma lõuna ja kolleegidel kõhud korisesid. Meie teekond viis edasi Opi talusse, kus meid ootas Kaire.
Tema esindas seekord oma firmat – Kaire magus maailm. Kaire juures ootas meid üks tummine seljanka supp ja Britta kook. Kõht head ja paremat täis, suundusime taluõue ringkäigule. Kaire rääkis, et tänavu oli neile aida aääa pesa teinud üks reinuvader. Elas seal oma mitme pojaga, aga meile ta ennast loomulikult ei näidanud.
Minu üks selle aasta lemmikuid täies õies – viirpuu
Kaunis aed üle vaadatud, sõitsime edasi Kehtna taha koduloolisele ringkäigule selasesse kirikusse ja surnuaeda.
Võililled on selleks aastaks ära õitsenud ja alles on veel vaid üksikud valged pallikesed. Ootavad tuulepuhangut, et laia ilma lennata.
Nii hakkaski meie ringkäik läbi saama ja oli aeg sõita tagasi kodu poole. Hommikusest sombusest ja veidi vihmasest ilmast oli saanud ilus päikesepaisteline pealelõuna.
Mai lõpus oli meil muidugi ka Selveri suurjooks. K jooksis oma 5 km ja meie pisikesed piigad tegid oma esimesed lastejooksud.
