Oma teist päeva paradiisisaarel alustasime loomulikult hommikusöögiga. Väiksemas hotellis oli pisut väiksem valik kui eelmisel aastal suuremas hotellis, aga puudust küll millestki ei tundnud. Süüa oli kõike traditsioonilist, ehk kontinentaalset ja ka seda, mis just Kreekale iseloomulik. Polnud vahet, mis kell sööma minna, kõike jagus. Alati toodi juurde, kui midagi parasjagu otsa sai. Eriti menukas oli arbuus.
Hommikud on hästi mõnusad. Õues loomulikult soe, vägagi soe, sest isegi öösel ei langenud temperatuur naljalt alla +26-e, aga hommikul ei paistnud päike veel nii lagipähe ning oli mingi mõnus ööjärgne värskus.
Muidugi kella 10 ajal õue minnes, oli ikkagi palav ja selle reisi suurimaks abiliseks oli tegelikult lehvik, mis pidi alati käepärast olema. Kell 10 rõõmustas meid juba varjus temperatuur +32 ja lehvik osutus tõeliselt kasulikuks ostuks. Nüüd seisab ta muidugi kodus töötuna kapi peal, aga reisi ajal oli asendamatu aksessuaar. Mängisid muudkui “minestavat” preilnat ja lehvitasid.
Mis meil siis plaanis oli?
Plaanis oli Korfu linn oma täies ilus. Eelmisel aastal käisime loomulikult saare pealinnas ära, aga olime seal mitte väga pikalt ja kuna linn lummas meid jäägitult, siis otsustasime sel korral pühendada Kerkyrale terve pika päeva. Eelmise aasta reisikirjades pöörasin piisavalt palju tähelepanu saare ja selle pealinna ajaloolistele nüanssidele ning seekord on sellevõrra lihtsam. Ajalugu saab lugeda SIIT ja SIIT . Keda huvitab, siis sealt saab hulgaliselt informatsiooni. Korralik ajaloo tund.
Seekord linna minnes keskendusime hoopis teistele asjadele ja vanu kohti üle vaadates käisime lisaks ka seal, kuhu eelmine kord ei jõudnud või ei sattunud. Linnapeale läksime selle reisi ajal tegelikult veel üks kord, aga sellest hiljem. Võimalik, et armume kunagi veel ka mõnda teise linna, kui neid külastame, aga Kerkyra on end meie südameisse kõvasti sisse söönud.
Kui eelmisel aastal kasutasime linnas kaarti vaid selleks, et kohast kus väljusime bussist mereni jõuda, siis sel aastal me enam kaarti üldse ei vajanud. Seal linnas ei ole lihtsalt võimalik ära eksida ja kui piisavalt kõndida, siis kindlasti jõuad kuskile välja, kust juba edasi lihtne minna. Lisaks on alati võimalik ronida kuhugi kõrgemale, et vaadata, kus paikned ja millises suunas peaksid minema. Igatahes ükskõik kuhu suunda meil oli vaja minna, teadsime eksimatult kuhu sammud seada.
Niisiis asutasime ennast peale hommikusööki 9.40 bussile ja sõitsime linna. Bussisõit on saarel alati mõnus, sest bussis ei ole kunagi palav.
Jõudsime kohale ja mõne aja pärast oli meil probleem, millest olime teadlikud tegelikult juba eelmisel päeval. Nimelt sellises meie jaoks harjumatus palavuses hakkavad kleiti kandes naksuma kintsud. Jajah, isegi minul va kribuaadul. Mis veel rääkida nendest, kes on normaalse kehakaaluga või üle selle. K sai eelmisel päeval tundide viisi jalutamisest oma jao kätte ja hommikuks ei olnud asi väga parem. Nii tegin otsuse, et leiame esimese kaupluse ning ostame talle mõnusad lühikesed püksid. Ei saa ju tervet pikka päeva ära rikkuda sellega, et kõndida on valus. Ühed lühkarid olid tal kaasas küll, aga need olid liiga lühikesed ja ei katnud seda sääre osa, mida oleks vaja.
Esimesena torkas silma Mark & Spencer. Laps kohe tagasi ajama, et eiei, sinna me ei lähe, see nii kallis pood. Mina ikka järjekindla inimesena vedasin ta sisse. Jah, Eestist läks see pood nüüd ära ja odav see meil tõesti ei olnud, kuigi Inglismaal on see tavaline keskklassi kauplus. Lisaks oli ma ei tea küll kelle komplekteeritud kaubavalik suunatud pigem maitselagedale keskealisele( keskealistel palun ennast mitte halvasti tunda), kui moekale noorele.
Läksime siiski asja uurima ja meid tabas meeldiv üllatus. Esiteks, oli seal täiesti suurepärane rõivaste sortiment. Trendikad, maitsekad, ilusad värvid, head materjalid. Leidsime sealt kohe mitmed lühemad ja pikemad püksid. Korjasime sobivad kaenlasse ning asusime neid lapsele jalga proovima. Sõelale jäid sinepikollased linased mugavad püksid. Ja hind….no see oli poole odavam, kui sellised oleks Eestis M & S poes maksnud. Tõepoolest ei imesta, miks see kauplus Eestis vastu ei pidanud. Kui ikka pole mida osta ja hind üle mõistuse kallis, siis keegi ei ostagi.
Igatahes me tulime sealt välja püksid kotis ja ise rõõmsad. Pärast saime K-le ka kaks suvist mõnusat puuvillast pluusikest ja mured olid lahendatud. Pükstest igatahes K enam reisi jooksul kordagi ei loobunud. Õnneks on riiete pesemine ja kuivatamine soojas kliimas kukepea.
Puuvilja ja vee ostmise peatus
Peale poekülastust võtsime suuna kesklinna suunas, et minna sealt uue kindluse taha turule ja peale turgu külastada siis sedasama kindlust ning ronida üles nautima kauneid vaateid linnale.
Kerkyra linn on jalutamise nautimise linn. Turiste on, aga neid on talutavas koguses. Leiab hulgaliselt täiesti tühje tänavaid. Ma ei tea, kus need turistid siis paiknevad, sest lennukeid maandub hullumeelse tihedusega ja sadamas paistab alati mitu suurt kruiserit. Küllap veetakse nad mööda saart laiali ja märksõnaks on hajutamine.
Kohalik on päeval muidugi enamasti kuumuse eest peidus, kui ta just ei tööta teenindussektoris. Igatahes on see linn väga külalislahke, soe, mõnus, koloriitne, avatud, huvitav ja nauditav. Seal on mõnus sihitult hulkuda ja anda endale võimalusi avastada huvipakkuvaid nurgataguseid. Igasugune kiirustamine ei tule pähegi.
Mõne aja pärast olime linna merepoolsel küljel ja saime nautida lummavaid merevaateid.
Vaade vanale kindlusele ja väikesele jahisadamale
On kirikukellad, on restoran, on merevaade – mida veel tahta
“Black Rose” teeb oma sõitu. Lõbusõidulaev, millel tehakse ka hilisõhtuseid sõite vaadetega tuledes linnale. Lisaks on laeva kõhus tümpsumas tantsumusa, saab jalga keerutada ja kel soovi, siis baarist mõne sobiva joogi manustada.
Vasakul mere kohal on söögimaja, kuhu me hiljem suundume sööma. Otse ees on aga linnulennul Gouvia kant, meie koduküla.
Saar nimega Vidos. Selle taga taustal, pilve all, Korfu saare kõrgeim tipp, Pantokraatori mägi.
Vaade kruiisilaevadele.
Lõpuks jõudsime jalutades vanalinna ja liikusime edasi uue kindluse poole. Küsisime igaks juhuks punase turismibussi peatusest õiget suunda turule jõudmiseks ja läksime. See minek ei ole aja peale ja nii leidsime pidevalt mõne koha, kus tahaks pilti teha.
Kindluse poole viivad trepid tuleb vallutada rahulikult, vahepeal vett rüübates. Vett kulub sellise palavusega muidugi palju ja veepudel peab olema alati käepärast. Otstarbekas on vahepeal osta mõni pudel külmakapist, sest siis saab nii otsaesist jahutada kui ka vett juua.
Ka sellele tuli vahepeal aega pühendada, et saada turistidest enam vähemgi puhast pilti.
Lõpuks jõudsime turule.
Kuna me ei olnud väga varajased ärkajad, siis turg polnud selleks kellaajaks nii suur, kui ilmselt hommikuti, aga vaadata oli seal ikkagi küll ja küll. Eelkõige just huvitavaid mereelukaid, mida meie lettidel ei kohta. Käisime meeleoluka lõunamaise turu läbi, jõime mõlemad klaasikese värskelt pressitud apelsini mahla ja läksime otsima, kust saab kindlusesse sisse.
Otsingud viisid meid kummalistesse nurgatagustesse ja tühermaadele.
Ühelt selliselt mahajäetud võsastunud lapikeselt leidsime aprikoosipuu. Aprikoosid olid magusad ja valmis. Nagu võib aru saada, käisime väikestviisi aprikoosiraksus. Ega me muidu ju ei teaks, kui magusad nad olid, eksole :)
Sealsamas oli üks õige pirakas kaktus millel kasvasid kaktuseviljad. Tõenäoliselt on nad varsti söögikõlbulikud.
Hulkusime kindlusele juba tiiru peale, kuniks leidsime koha, kust võiks sinna sisse saada. Ja siis olime hoopis fakti ees, et praegu kindlusesse ei saagi. Seal käib mingi remont ja kohendamine. Mis seal ikka, midagi peab ju ka järgmiseks korraks jääma, kui Korfule satume. Hakkasime siis tasapisi tuldud teed tagasi minema ja ikka suunaga vanalinnale, et läbi selle ja üle mäe taas merd oma vaateväljas näha.
Mõtlesime, et ostaks endale lamamistooli koos kassiga 59 eurtsi eest :P peale tulist arutelu otsustasime siiski jätta tooli ja kiisu sinna, kus nad olid.
Kui piisavalt ringi jalutada, saab hea ülevaate isegi sellest, mida kohalikud seljas kannavad.
Kes teab, mis huvitav puu see on? Nahkjad lehed ja kastani moodi punased viljad.
Mälestusmärk juutidele, kes viidi 1944-l aastal Corfu saarelt Aushwitzi ja Birkenau koonduslaagritesse. Et iial ei tabaks selline saatus ühtegi rahvust.
Aeg oli lõpuks sealmaal, et pidime liikuma mereäärse promenaadi poole, sest K avaldas soovi söögipeatus teha. Minul ei olnudki nagu kõht tühi ja nii leppisime kokku, et mina vaatan, kui tema sööb ja joon lihtsalt vett. Kreekas ei tähenda söömine lihtsalt kõhu täitmist, vaid suhtlemist, puhkamist, toidu ja vaate nautimist. Oleme meiegi seal käies selle kunsti ära õppinud ja kodus tagasi olles pean pidevalt endale meenutama, et ära palun söö kiirustades!!! Ei kiirusta seal ka ükski kelner sulle arve toomisega, kuni sa ise talle ei viipa ja soovi avalda.
Igatahes leidsime endale õues suurepärase vaatega söögikoha ja kuna see asus kõrgel mere kohal, siis puhus seal mõnus jahutav tuul. Istud maha ja mõtled: Ok, siia ma nüüd jäängi, sest siin on hea :)
K tutvus menüüga ja otsustas, et võtab endale siis väikese pitsa. Eelmisel aastal Benitseses ühes perepitsas tellisime väikese pitsa arvestusega, et seda jagub kahele ja saime ikka tõesti väikese pitsa. Nii arvasime siis naiivselt ka sel korral, et väike pitsa ongi väike pitsa. Nojah, saime aga hoopis sellise :D
Ei jäänud muud üle, kui et pidin minagi sellesse “väiksesse” pitsasse hambad sisse lööma. Kiiret meil ei olnud, seega mõnulesime, sõime, nautisime vaadet ja tundsime ennast hästi. Koht oli meil kohe mereäärse järsaku servas, mõnusalt jahutava tuulega ja avara vaatega. Lõpuks mahtus K-l isegi jäätisesorbett sisse.
Üks hetk juba söömist peaaegu lõpetades märkasime mööda sõitmas ühte laevukest, millel oli klaasist põhi. No mitte terve põhi, vaid vees olevad küljed. Olin varem kodus lugenud, et kuskilt väljub Kerkyras selline laev ja viib inimesi väikesele retkele, kus saab vaadata kalu ja muid mereelukaid.
K-l tekkis kohe loomulikult huvi sellega sõitma minna. Nii uurisimegi peale sööki kelneri käest, kust see laev väljub ja hakkasime aga tagasi uue kindluse poole tatsama. Peatus oli sealsamas lähedal, vana sadama territooriumil.
Jõudsime kohale ja laev oligi parasjagu sadamas. Noormees istus kail laua taga ja vuristas meile kohe rõõmsalt ette kõik, mis selle retke jooksul toimub. Me tegelikult ei tahtnudki seda kõike kohe väga teada, sest olime juba otsustanud sõitma minna teel sadamasse. Tema kohus oli sellegipoolest meile kogu laul ette laulda.
Väljumiseni oli umbes 35 minutit ja otsustasime selle aja lihtsalt sealsamas paadi lähedal vilus oleval pingil veeta.
Peale 20. minutit istumist hakkasin K-le kurtma, et hirmsasti tahaks juua, aga vesi oli meil otsa saanud. No ikka väga janutas, kuigi pitsat süües jõime ära suure pudelitäie vett. Ja vahest töötab ikka väga hästi see lause, et soovi ja sa saad. Vaatame…. tuleb seesama laevamees laevast, kaks jääkapist võetud veepudelit käes ja toob need meile :) ” Kosutage ennast, daamid!” Oh seda rõõmu, tõeline elupäästja. Inimene lihtsalt märkas, et meil ei paistnud olevat veepudeleid( eelmised olid vahepeal lihtsalt tühjaks saanud) ja lahendas olukorra. Olime ikka väga tänulikud.
Lõpuks jõudis kätte aeg astuda laeva. Laeva nimi on Kalypso Star ja kogu selle ettevõtmise pealkiri on- Undersea Cruise and Corfu Coastal Highlights. Maksis see lõbusõit täiskasvanule 15€ ja lapsele 8€.
Koos meiega oli seal üks tore kahe lapsega saksakeelne perekond, üks ühe lapsega(laps oli tilluke ja pahur ning tal ei paistnud vähimatki huvi olema vanematega seda reisitralli palavuses kaasa teha) soomlaste pere ja laevameeskond – kapten, fotograaf ja seesama noor mees kailt, kes laeval olles muundus madruseks, meelelahutajaks, jäätisejagajaks ja akvalangistiks. Meil seisis ees 90 minutiline mereretk. Esimese asjana sadamast eemaldudes nautisime kauneid vaateid sadamale ja vanalinnale.
Sõitsime ühe lähedaloleva saare juurde, mida nimetatakse Vidos Island
Järgmisel pildil paistavad rahnude taga Albaania mäed. Telefon kolas mul Korfu linnas pidevalt erinevates kohtades. Küll Kreekas, küll Albaanias küll mingis arusaamatus kohas veel. Kui sakslanna küsis madruse käest Albaania kohta, siis mees vastas, et tema seal küll ei käi. Korfulastele Albaania ei meeldi ja Korful on kõik olemas :)
Mõne aja pärast lasi laevuke ankru vette. Läksime kõik alla laeva kõhtu ja jäime ootusärevalt läbi klaasi merre vaatama. Ei läinudki palju aega, kui tulid parvedes kalad ja varsti ka akvalangist toredate meretegelastega. Käis neid kuskilt ujudes toomas ja hoidis hellalt, tegi pai ja viis pärast sinna kaugemale tagasi ka.
Edasi sõitis laev ümber saare. Sel ajal pakuti jäätist
ja toimus kajakashow. Nimelt oli sel mehel sõber – kajakas. Vilistas talle ja kajakas oli vupsti kohal. Võisid istuda sinna leti taha mehe kõrvale, käsi letil ja kui kajakale kala pakuti, jalutas ta kenasti oma soojade lestadega mööda käsivart kala järgi. Kõik said proovida. Kui mees ütles kajakale, et sõber, võid minna – lendas kajakas ära. Vilistas jälle – kajakas tagasi :D Täitsa dresseeritud lind. Oli tore lastel ja täiskasvanutel.
Oma teekonnal kohtasime meist mööduvat pirakat kruiisilaeva ja reidil seisvat uhket Itaalia purjekat
Teiselt poolt saart viis laeva teekond vana kindluse ringile, kust sai ilusaid fotosid teha ja siis sealt sadamasse tagasi. Igat tore sõit, mida julgeme soovitada.
Tagasi kuival maal, jalutasime ikka tagasi linna tänavatele. Jahutuseks K-l muidugi jälle üks jäätis ja seda süües sattusime pruutpaari pildistamisele. Ma siis pildistasin ka. Natukene.
Mis eelmisel aastal jäi käimata, see tuli sel aastal ära käia. Ehk siis suundusime vallutama vana kindlust.
Täiskasvanule maksis pilet vist 3€ ja 12-aastane laps sai sisse tasuta. Kõigepealt uudistasime niisama ringi ja lõpuks otsustasime vallutada kindluse kõrgeimat tippu.
Mingile tasapinnale olime juba jõudnud ja ees seisis ronimine sinna üles järgmisel pildil paistva majaka juurde.
Paras rühkimine oli sinna üles sellise palavusega ja lisaks on see tee kaetud kividega, mis on arvestatavalt libedad. Ettevaatlikkus on abiks ja veepudel samuti. Kui on aga isu linnavaateid nautida, tuleb retk ette võtta.
Tagantjärele tarkusena võin seda öelda, et kindlus oleks tulnud ette võtta kohe hommikul, siis oleks saanud ilusad pildid. Õhtusel ajal, 6-7 vahel, nagu meie läksime, on päike pildistades mõnusalt vastu ja siis on teadagi kuidas selle asjaga lood. Midagi sai pildile siiski.
Sealt ülevalt näitasin K-le, et alla tagasi jõudes jalutame mööda pikka promenaadi sinna vasakule nurka muulile, mis järgmiselt pildilt paistab. Võib ette kujutada neid lapse siiralt suuri silmi peale seda, kui oled hommikust peale muudkui ringi vantsinud ja parasjagu hullult ronides kõrgele kindluse otsa roninud :) Aga me pole üldse papist tüdrukud ja naljalt alla ei anna.
Tulime siis alla tagasi ja hakkasime mööda mereäärset promenaadi jalutama Kanoni poolsaare tagumise tipu poole, et vaadata üle sealne tuuleveski ja süüa mere ääres selle päeva õhtusöök.
Kindlusest väljudes nägime eelmisel aastal ja ka sellel aastal selliseid toredaid tegelasi.
Ees seisis päris pikk maa kõndimist, aga päike oli madalal ning kuumus talutav ja tempo võtsime sellise paraja, mitte kiire. Sealt kõrgelt me tulimegi :)
Mõne aja pärast olime kindluse juurest otse mööda Leof.Demokratiuse promenaaditänavat kõndides kohal. Jälle uued kaunid kohad ja uued vaated.
Laps ei olegi väga otsalõppenud olemisega :P
Sättisime ennast sööma Nautilus-esse vaatega merele ja vanale kindlusele. Järgmise pildi varjualuse alla me sööma suundusimegi.
Päike tuli posti taha sättida, sest muidu paistis ta madalalt otse silma. Mõnus koht, suurepärane atmosfäär, head toidud ja meeldiv teenindus. Julgeme igati soovitada. Veetsime seal jalgu puhates ja sööki ning vaadet nautides tubli poolteist tundi. Kõigele lisaks toodi meile peale sööki kingituseks magustoitu. Meeldiv üllatus.
Imelised vaated, kuidas sa raatsiksidki sealt ära minna, eks. Ja järgmisel pildil embab päikeseloojangueelset linna taaskord võimas Pantokraatori mägi.
Kui kõht täis ja vaim jälle virge, hakkasime kõndime läbi terve Kanoni poolsaare teise otsa. Sinna, kus on lennuväli ja sild, mis ühendab Kanoni poolsaart Korfu mandriosaga. Olime seal käinud eelmisel aastal päevasel ajal, aga sel korral jõudsime kohale videvikus, kui poolsaar hakkas juba tuledesse mattuma ja kell oli üheksa. Istusime sillal ja imetlesime tuledes lennukeid, mis otse üle pea maandumisrajale tulid. Algab ju maandumisrada Korfu lennuväljale lausa vee pealt.
Kui olime veel mäe otsas, et laskuda alla seda toredust vaatama, siis kogesime seda meeletut müra, mida teevad lennukid õhku tõustes. Seisad seal puude vahel, lennukit ei paista, aga müra on selline, et vaatad hirmuga taevasse, kust nüüd midagi kaela kukub või kokku variseb. Seal läheduses elamine võib ikka piinarikas olla, või mine sa tea – inimene harjub ju kõigega. Seal läheduses on palju hotelle ja sinna ma ennast vist tõesti majutumas näha ei suudaks. Seda erilist müra teevad siis just startivad lennukid ja stardivad nad maandumisraja veepoolsest otsas suunaga mandri peale. Maanduvad aga vastupidi, üle vee otse rajale.
Lennukid vaadatud, jalutasime selle armsa valge kiriku juurde, mida eelmisel aastal vaatlesime vaid eemalt sillalt ja päevasel ajal.
Ja sealt juba ronisime tagasi mäest üles
Varsti istusime nr.2 bussi peale, mis viis meid tagasi Kerkyra kesklinna. Piletid bussile tasub osta sealsamas lähedal olevast marketist. Saab odavamalt, kui bussist. Kell 22.30 väljus buss, sõitsime sellega kesklinna ja sealt läks juba 10 minuti pärast edasi buss nr.7 meie kodukülla Gouviasse. Kella 23-ks olime kenasti oma hotellis. Väsinud, aga rõõmsad ja päevaga kõnnitud ei rohkem ega vähem, kui peaaegu 16 km.(Tundus tegelikult veel rohkem, aga K telefon näitas nii. Kes teab, kas ta luges ikka kõik sammud kokku või mitte)
Õhutasime oma toast päevakuumuse välja ja pugesime magama. Tore päev oli.
Järgmisel päeval ootas meid ees merereis mandri Kreekasse.