Seekord teen väikese kõrvalepõike reisilainelt hoopis tagasivaatena meie juubelilaulupeole.
XXVII Üldlaulupidu ” Minu arm” on selleks korraks möödas ja loomulikult on seoses suure peoga omajagu mõtteid ja mälestusi.
Minul siis järjekordselt enda ja lapse mälestused. K-l lauljana ja minul laste valveemana.
Selleks ajaks kui pidu käes, on sügistalvised pikad proovid ja kevadised ülevaatused ning sellega kaasnev pinge juba ammu unustatud. On vaid peo ootus ja laulurõõm.
Alates aastast 2011 oleme kaasa teinud kõik üld-, koolinoorte- ja maakonnalaulupeod ning kogemusi on praeguseks ikka omajagu palju.
Selle suve laulupidu oli aga meile mõlemale esimest korda paljus teistsugune. Minul sellepärast, et esimest korda peale kaheksat aastat ei valvanud ma enam mudilaskoori lapsi vaid minu vastutusala oli lastekoor ning ühe silmaga vaatasin ka et neidudekooril ning noorte meeste kooril oleks kõik ok. Kuna tegemist on ikkagi asjalike noortega, kes ei vaja otsest käehoidmist ja valvamist, oli minu ülesandeks peaasjalikult olla nende jaoks olemas. Väikeste lastega ei tule peo nautimisest midagi välja, sest kogu aur läheb nende valvamisele ja murede lahendamisele. Nende lavale viimisele ja lavalt toomisele ilma selleta, et keegi pudinatest rahvamassis kaduma läheks. Ühesõnaga sebimist jagub mitmeks päevaks ja silmad peavad olema isegi kuklas. Kõik lapsed tuleb ju peale pidu anda vanematele üle ühes tükis ja rõõmsatena.
Suuremate lastega piirdub asi sellega, et hommikul loen nad bussis üle, jagan kõigile enda telefoninumbri ja päeva jooksul lahendan jooksvalt muresid, kui neid üldse esineb. Vahepeal saame soovi korral pesapaigas kokku ja õhtul loen nad jälle bussis üle. Kõiki muid asju toimetavad nad täiesti iseseisvalt. Osaliselt olid mul käekõrval vaid mõned piigad, kellele see laulupidu oli nende elu esimene. K hoidis muidugi samuti minu lähedale(minu käes oli rahakott :P ja esmakordselt osalejad olid tema koorisõbrad) ja käis ära vaid siis, kui tahtis minna teise koori pesasse oma klassikaaslasi vaatama. Sõbranna osales seekord puhkpilliorkestri koosseisus ning temaga tuli samuti kokku saada. Väikese kambaga käisime koos söömas ja jäätist jahtimas.
K-le oli see esimene laulupidu, kus ta esines viimase lauluni. Mudilaskoori koosseisus lauldes viidi mudilased varsti peale nende esinemist koju ja laulupeo lõppu sai soovi korral ülekandena vaadata juba sealt. Sel aastal oli siis pidu täies ulatuses.
Esimene päev oli meie kooril proovipäev.
Mul on siiralt hea meel, et kõik meie laulustuudio koorid sõidavad kodu vahet, mitte ei ööbi mitu päeva Tallinnas. Ka lapsed ise on sellise asjakorraldusega väga rahul. Tallinna lähedus annab õnneks meile sellise hea võimaluse.
Proovipäev tähendas meile seda, et olime pikalt lauluväljakul. Ja sel päeval polnud see teps mitte tore, sest ilmataat otsustas oma luugid avada ja vihma muudkui kallas. Vähe sellest – külm ja tuuline oli samuti. Kokkuvõtteks tähendas see seda, et õhtuks olid jalad märjad, riided märjad ja külm oli sellest lähtuvalt samuti. Mina sain sooja igatahes alles kodus teki all.
Õnneks järgmiseks päevaks olid kõik meie lapsed terved ja rõõmsad. Päris viimased proovid jäeti vihma tõttu lausa ära, aga lastekoorid pidid veel teist korda läbimängu tegema…ja tõesti, kui ikka korralikult lahtise suuga laulda, said samal ajal ka vihmaveest joonuks. Hirmus ilm oli. Üksikud helged hetked, kui päike piilus ja jälle oligi ta läinud…
Proovid said muidugi tehtud ja lapsed elavad selliseid asju kuidagi valutumalt üle, kui täiskasvanud. Koju saamine oli igatahes suur rõõm, sest seal olid kuivad riided ja oma soe voodi.
Teisel päeval saime hommikul mõistlikul ajal mõnusasti ärgata ja siis sõitsime oma kooridega pealinna Raplamaa kogunemiskohta. Ütlemata tore oli see, et ootama peaaegu ei pidanudki. Jõudsime kohale, sättisime ennast õigesse kohta ja üsna pea hakkas rongkäik marssima lauluväljaku poole.
Ilmataadile ma eelmisel päeval ütlesin, et katsugu nüüd kuidagi ennast kokku võtta ja kaks pidupäeva vihm kotis hoida. Vist mõjus, sest rongkäik möödus meil täiesti kuivalt. Ilm oli pikaks tempokaks jalutuskäiguks suurepärane ja minumeelest jõudsime lauluväljakule uskumatult kiiresti. Isegi jalad ei jõudnud ära väsida.
Marssimast suundusime otse sööma, siis oli pisut vaba aega ja edasi läksid lapsed juba laulukaare taha kogunema, et minna laulma koos ühendkooridega avalaule.
Ootamise ajal organiseeris kõrgustest liikumist Laine Jänes. Tervitas viimaseid rongkäiguga saabujaid ja püüdis lapsi reipana hoida. Küll tuli laulda seal Lapaduud, küll Rongisõitu. Mingi hetk tuli tal pähe küsida, kust erinevatest maakondadest seal kaare taga lapsi ootab. Jah, kõik maakonnad ja saared tulid meelde, aga mis läks meelest ära, oli Raplamaa. Meie lapsed olid igatahes sellest vägagi häiritud. Võiks ju seda maakonda siiski mäletada, kui seal enne valimisi kandideeris :P
Varsti lasti aga kõik need lastekooride lapsed laulukaare alla ja pidu võis alata.
Ise sibasin lastekooride liikumise ajal mööda lauluväljakut ja otsisin meie nooremat R-i oma kaaskonnaga. Jõudsin läbikäiguradapidi temani, aga oh häda….poeg tara taga. Taraga siis nimelt eraldatud pinkidega ala pinkideta alast ja nemad seisid justnimelt sellel pinkideta alal kohe tara ääres. No tuli jalad selga võtta ja pikem tiir ümber selle aediku ette võtta. Esimesel kontserdipäeval oli õnneks võimalik selles rahvamassis läbi häda isegi liikuda ja kohale ma õigeks ajaks jõudsin. Kõik ilusad avalaulud ja tule süütamise vaatasime koos ära ja olime uhked, et meie pere pesamuna K laulab samuti seal kaare all. Jah, ilus ja ülev oli.
Kodus kenasti puhanud, alustasime pühapäeval taas teekonda laulupeole. Kohale jõudes oli veidi aega ja peale kella ühte hakkasid lastekoorid jälle kahele poole laululava ootele kogunema.
Sel korral võtsid lapsed mind kaare alla kaasa, et nendest pilte teha. Kahju, et kahele poole korraga ei jõua. Sopranid ja aldid paraku eri servades laulmas.
Ilusad olid need lastekooride laulud ja kaare all näeb nii palju särasilmseid laululapsi, et silm läheb märjaks. Uus laulupõlvkond kasvab jõudsalt peale ja see on äge!
Meeldivalt üllatas mind pärast laulmist lastekooride mõistlik treppidest alla tulemine. Kui mudilased tulid alla ikka nagu kosest ja vaata, et alla ei jää, siis lastekoorid suudavad juba mõista tormamise ohtlikkust ja liiguvad rahumeelselt. Kellelgi polnud liigselt kiire, sest ees ootas söögipaus ehk suur supijärjekord.
Nüüd oli kõigil lastel laialt aega käes, sest lastekoorid pidid tagasi lavale minema alles õhtul seitsme ajal ühendkooridega laulma.
Eks me siis tegime kõik just seda, mis tundus huvitav või vajalik. Käisime isegi mudilaskoori pesas korra ära, kuigi sinna saamine lauluväljaku nõlval muutus aina keerulisemaks. Peale mudilaskooride etteaste kuulamist läksime sealt ära ringi vaatama ja otsustasime lastega, et oma pesa jätame siiski nagu eelmiselgi päeval päris eemale, suure hõbepaju alla. Seal oli ruumi lahedalt ja olemine mõnus. Enne õhtut sõid kõik lapsed kõhu täis, sest järgmist sööki ei osanud keegi prognoosida ning viimasest lahjast supist polnud selleks ajaks kõhus enam haisugi.
Lõpuks oli see siis käes. Pidulik laulupeo ühendkooride lõpukontsert. Algas Tuljakuga ja kestis ja kestis ja kestis….tuli kustus ja rahval olid silmad märjad. Ja siis lauldi veel ja veel. Dirigendiga ja ilma. Tänati, kallistati, rõõmustati. Juubelipidu oli selleks korraks lõpule jõudnud ja pidu oli ilus.
Mina vaatasin siin ja seal seistes kogu kontserdi ära küll, aga nõlva keskele tuttavate juurde…ma lihtsalt ei mahtunudki minema. Reaalselt ei mahtunud.
Ilus oli see pidu aga tõesti. Tundin isegi kergelt siirast kadedust, et K kogeb seda kõike niiöelda seestpoolt, lauljana. Tema seisis seal nende pea 24 000 laulja hulgas, laulis ja lehvitas Eesti lippu. Eks see laulukaare alune pilt oligi suuremas osas sini-must-valge. Muudkui voogas ja lainetas.
Pisut enne päris-päris viimast laulu hakkasin liikuma näitusepaviljonide poole, et leida üles meile järgi tulnud buss ning oodata lapsi- lastekoori, neidudekoori ja noorte meeste koori. Kõik tuli kokku korjata, üle lugeda ja vaadata, et keegi vastu ööd linna maha ei jääks.
Jõudsin paviljonide taha bussiparklasse ja olin silmitsi tohutu hulga bussidega. Tunne oli selline, et neid on vähemalt 100. Katsu sealt siis see õige üles leida. Teadsin, et buss peaks olema valge….aga valgeid busse oli palju. Lasin silmadel kiirelt ringi käia ja õnneks leidsin meie bussi päris kiiresti üles. Jäi üle vaid lapsed kokku koguda.
Mõne aja pärast esimesed jooksuga tulidki. Küsisin, kas olete ikka elus? Vastuseks tuli naerdes “ei ole” ja prantsatati istmetele puhkama. Mis siin imestada. Koos kogunemisajaga olid lapsed ühtejutti üle 4 tunni püsti seisnud. Jah, väsinud nad olid, aga õnnelikud sellegipoolest. K teatas, et see on tema elu üheksast osaletud laulupeost kõige vägevam ja ägedam olnud. Ei osanud ta mõista neid eakaaslasi, kes läksid laulupeolt ikkagi juba päeval ära vabandusega, et ollakse väsinud ja ei jõua õhtuse esinemiseni oodata. See lõpp on ju kõige magusam osa! Eks see ole muidugi osa vastutustundest ja koorikultuurist, kus lauldakse. Meie koori lapsed oli kõik õhtuni kohal ja laulmas.
Iagathes mõne aja pärast oli meil plaan alustada kojusõitu, aga siis lendas meile sisse üks meiekandi koorijuhataja, kes oli “kodutuks” jäänud, ehk bussita. Tema omakorda oli kaotanud ära ühe kolleegi ja telefon sai samuti tühjaks. Olime siis kenasti ootel, kuni ta mööda parklat jooksis ja kolleegi otsis, aga lõpuks said ka nemad kaks meil bussi ja sõit võis alata.
Parkla mäest alla Pirita teele saime sõita ei rohke ega vähem, kui pool tundi. Mõned ummikud hiljem, kell 00.10 olime oma kodulinnas laulustuudio ees. Sõbralik bussijuht viis meid K-ga kenasti veel koju ja selleks korraks oligi laulupidu läbi.
Mis mõtted siis kokkuvõtteks veel kirja panna?
Läbivad joones oli kõik vägagi positiivne, eriti tagantjärgi, kui riided kuivad ja külm ei ole.
Mul oli siiralt hea meel, et territootiumil oli piisavalt prügikonteinereid ja prügi kuskil laiali ei vedelenud. Ma ei tea, mis toimus muidugi lauluväljakul, kui murulapp inimestest tühjaks sai, kuid loodan siiralt, et seegi oli puhas, sest konteinereid oli tõesti kõikjal.
Supijagamise juures toimus prügi sorteerimine. Seegi progress. Bilolagunev ehk toidujäätmed omaette ja muu kraam omaette. Küll oli kahjuks neidki inimesi, kes silte lugemata kogu kupatuse toidujätmetesse viskasid. Toitlustamine ise oli organiseeritud hästi, järjekorrad liikusid kiiresti, õues oli wc-sid piisavalt. Supp ise oleks võinud pisut toekam olla. Kui herneid peab vedelikust taga ajama ja seljankagi on lahja, siis ega see kõht kaua täis ei püsi. Kuid toita ära selline hulk esinejaid….respekt!
Üsna pea pidid lapsed hakkama ostma endale söögipoolist mujalt. Mitte ainult maiustusi, vaid reaalselt süüa.
Selles suhtes võiks olla üks asi pisut teisiti küll. Nimelt esinejatele võiks olla üks eraldi ala, kus toidupakkujad oma kraami müütavad. Enamusel lauljatest pole aega kahjuks pikkades üldjärjekordades seista, et kõhu täis saaks.
Kui nüüd mõelda selle kriitika üle, mis peale pidu meedias oli….siis tegi pisut kurvaks see pidev kiun ja ving, mis saadab meil ükskõik mida.
Tähele panin ka seda, et virisesid peaasjalikult pealtvaatajad. Esinejad ei vingu, nemad trotsivad ilma, näevad vaeva harjutamistega, on pikalt kodudest eemal, trügivad ja nügivad ennast läbi topside ja taldrikutega rahvamasside lavale, sõidavad peale pidu öösel kaugetesse Eestimaa nurkadesse(läbi nendesamade ummikute, mis teisedki) ja on ikka rõõmsad.
Pileteid teiseks päevaks enam ei saanud? Suur pahameel! – piletitele tasub ikka varem mõelda ja ära osta õigel ajal. Kui siis selgub, et minna ei saa või ei taha- saaks need alati maha müüa. Reaalselt, inimesed, lauluväljakule tõepoolest enam inimesi ei mahtunud. No ok, muidugi oleks neid võinud toppida ka kõrvalaladele, söögiputkade vahele, aga peoplatsile polnud neid kusagile panna. Mina ei saanud ka seal olles enam lõpuks kuskilegi ligi, rääkimata lauljatest, kel oli tõeliselt keeruline ennast läbi rahva pressida laulukaare taha kogunema. Nii lihtsalt on. Igale poole ei saagi ega peagi saama, kui õigel ajal ei mõtle.
Peale pidu oli liiklemine keeruline? Jälle kisa taevani! – ma ei tea veel ühtegi laulupidu, peale mida oleks liiklemine olnud lihtne. Tõesti ei tea. Alati on ummikud, alati liigub kõigepealt mööda teed suurem rahvamass läbi ja siis alles saavad liikuda transpordivahendid. Pealinnlane – jäta auto koju, jaluta kesklinna ja Hobujaama kandist läheb juba busse kõikjale piisavalt. Kui ei jaksa seista ja oodata või kõndida, veeda seni aega lauluväljakul istudes ja kui asi veidi laheneb…kõik laabub. Laulupeole minnes tulebki varuda aega ja kannatust.
Kärsitud autojuhid….kas mõni mõtles kordki ka sellele, kuidas saavad sealt minema suured bussid, kes hakkasid väsinud esinejaid laiali vedama? Kui väsinud olid need tuhanded lapsed, kes olid tunde seisnud, pealtvaatajatele suurepärast kontserti pakkunud ja igatsesid nüüd kõik kodudesse igasse Eestimaa nurka! Nende asjade üle tasuks mõelda.
Niiet jah, valus oli kuulata kaasmaalaste virisemist.
Pidu seestpoolt näinutel on õnneks kõvasti rõõmsat meelt, tolerantsi ja hakkamasaamisjaksu, et tulla peolt tagasi mõnusalt positiivse tundega.
Elagu lauljad, tantsijad ja kõik need kes aitasid kaasa korralduslikul poolel.