Arillas
Kui üks päev juba peab olema selline, kus lihtsalt kulged ja oled, siis ta selline ka on(kui nüüd hästi järele mõelda, siis seekorde reis meil oligi peaasjalikult olemine ja kulgemine).
Reisi neljas päev sai planeeritud selliseks, et liigume ühest kohast teise, naudime kauneid vaateid, ujume ja tagasi oma hotelli jõuame alles pimedas. Selleks, et selline päev teoks saaks omamata rendiautot, tuli kasutada kohaliku turismifirma teenust. See oligi siis see teine kohapealne reis, mille me esimesel päeval koos Parga reisiga kohe ära ostsime.
Sisaldas pakett kolme kaunist kohta – Arillas, Sidari ja Logas.
Kuna tegemist on ühtlasi päikeseloojangureisiga siis väljasõit oli hiljem kui kohalikud reisid tavaliselt algavad. Nimelt kell 12.30 Gouvia põhjasuunalisest bussipeatusest.
Sellest lähtuvalt magasime hommikul nii kaua kui tahtsime. Tahtsime me magada mitte liiga kaua, sest soov jõuda hommikusöögile oli siiski olemas. Nii me siis ärkasime enne üheksat, lohistasime ennast sööma, sõime aeglaselt ja laisalt ja läksime tuppa tagasi. K suundus basseini sulistama ja niisama logelema, mina käisin sel ajal üle suure tee supermarketis täiendamas meie veevarusid ja teepeal ettejäävast väikesest poest ostsin aprikoose. Aprikoose lihtsalt peab sööma, sest nad on päikesesoojusest ütlemata magusad ja mahlased.
Palavas aeglase kulgemisega läheb aeg kiirelt ning peagi olimegi teel bussipeatusesse. Ikka väikese varuga, sest parem veidi oodata kui avastada, et polegi mida oodata.
Harjumuspäraselt ootasime suurt bussi, kuni üks hetk astus meie poole härrasmees, kes oli mõne aja eest peatunud veidi bussipeatusest eespool ühe musta väikebussiga ja küsis, kas ootame Sunset-tripi reisi? Ootasime jah, aga sellist väikest bussi oodata ei osanud. Igatahes nopiti meid peale ja meie omakorda olime väga rõõmsad, et seekordne tuur sai olema sellise väikese ja kompaktse seltskonnaga. Juht, kelle nimeks Petros, oli sõbralik ja teatas, et saame selle väikese seltskonnaga mõnusa privaatreisi. Vähe oli meid tõesti. Peale meie vaid üks argentiinlanna oma itaallasest peikaga ja kreeklanna oma kahe lapsega. Petros saatis meid enda kõrvale esiistmele ja mida paremat sa veel oskadki tahta – mugav konditsioneeriga buss ning suurepärane vaade terve reisi jooksul. Lisaks kõrval kogu aeg inimene, kelle käest sai küsida peas tekkivaid küsimusi.
Sõit võis alata ja esialgu põhja poole liikudes keerasime mõne aja pärast lääneranniku suunas ning sõit kulges sinka-vinka üle mägede. Ilusad-ilusad vaated, autentsed külad, kitsad ja käänulised teed. See võiks olla meie sõidu iseloomustus. Seltskond oli väga vaikne ja kuna meie istusime juhi kõrval, tuli meil temaga ka vestelda. Petros oli jutukas ja tahtis kõike teada. Küsis meilt, meie küsisime temalt ja juttu jätkus, kuni jõudsime Arillasesse.
Maaliline Arillase rand asub Korfu põhja/lääne osas. Rand on üks 10-st Korfu randadest, mida on puhtuse eest autasustatud “helesinise lipuga”. Arillas beach on üle kilomeetri pikk ja umbes pool sellest on lihtsalt metsik rand ilma rannaatribuutideta. Rand on väga ilus, mõnusalt peenikese ja heleda liivaga.
Osalt kõrguvad ranna ääres kõrged kaljumäed, mis ulatuvad kõrguses kümnetesse meetritesse ja nende olemasolu muudab ranna veel maalilisemaks, kaitstes seda ka põhjast puhuvate tuulte eest.
Sellepärast on see rand väga mõnus puhkamiseks isegi hooajavälisel ajal. Vesi on Arillase rannas uskumatult eresinine ja läbipaistev vaatamata tema liivasele põhjale. Sügavaks läheb aeglaselt ja sellepärast valivad sageli seda paika puhkuseks lastega pered. Lapsed saavad seal mängida kuldse liivaga ja sulistada madalaveelises – kritallselges vees.
Mööda kaldakaljut lookleb päris korralik kivitee. Seal saab nii jalutades kui ka autoga sõites nautida imelisi vaateid kogu ümbrusele. Sinna tasuks kohe kindlasti jalutada, sest seal üleval on isegi mõnus taverna, kus istuda ja vaateid nautida. Mina avastasin selle tee olemasolu alles reisilt tagasi jõudes ja kirusin ennast, miks ma ei uurinud selle ranna kohta rohkem juba kodus. Meile anti seal olemiseks kolm tundi ja selle aja sees oleks me kindlasti jõudnud sellise matka ette võtta. Kuid…nagu ma ennegi öelnud – midagi peab jääma tulevikus uudistamiseks samuti. Teen küll kodutööd, aga nagu näha, siis lünkadega.
Ranna lähedal on mitmeid asustamata saarekesi, kuhu saab minna rannast paati laenutades.
Seal kaugel ja kõrgel, kus paistab majake…sinna olekski vaja olnud matkata
Kõrgustes elavad Arillases kohalikud( või siis üürnikud), kes armastavad ilusaid vaateid. Sellised inimesed ei vaja kohe kindlasti televiisorit, sest igast aknast paistab neile uskumatu ilu.
Arillase rand paikneb samanimelise küla jalamil ja on ideaalseks kuurortpiirkonnaks nendele, kes eelistavad vaikseid, vähese rahvaga randu ning soovivad vältida lärmakaid pidulisi. Nendele, kes ootavad kannatamatult eemaldumist rahutust, mürarikkast suurlinnaelust ning soovivad nautida Korfu looduse avastamist, matkates mööda väikeseid teid, mis viivad ümberkaudsetesse küladesse. Arillase piirkond ei ole liiga kommertslik ja seda maalähedust aitavad säilitada kohalikud, kes töötavad väikestes kohalikes peretavernates ja kauplustes, pakkudes siiski parimat teenindust ka kõige nõudlikumale kliendile. Sõbralik atmosfäär, kaunid kuulsad päikeseloojangud, vaimustavad vaated, soe vesi ning kõikjal leiduvad ehedad Korfu värvid, jätavad külastajale kindlasti mällu unustamatud ” pildid” ning soovi tagasi tulla.
Vaatamata oma vaiksele loomusele on Arillase rand kaasaegne ja kõigi mugavustega. Lamamistoolid, varjualused, baarid, tavernad, restoranid, riietuskabiinid, hotellid jalutuskäigu kaugusel jne.
Arillase asundus on pigem traditsiooniline puhkekoht – kreeka tavernad, vaiksed pargid, tagasihoidlikud kirikud, kauplused. Suurepärane koht lastega puhkamiseks, lihtsalt lõõgastumiseks ja vaikuse nautimiseks tasakaalukas ja harmoonilises keskkonnas. Kui sõita Arillasesse autoga, saab kõikjal tasuta parkida ning sukelduda mõnusalt kohustustevabasse rannaellu.
Mõlemal pool Arillase randa on veel kaks tuntud ja populaarset Korfu randa: Agios – Georgius ja Agios- Stefanos. Mõlemad on iseloomustatud kui metsikud rannad, mis on sellegipoolest tänapäevaselt komfortsed. Pääs randa on võimalik Arillase külast, aga kui on soov seda imetleda linnulennu kõrguselt, tuleb sõita naaberkülla – Stefanosesse.
Arillase rannajoon on muutumises peaaegu iga päev. Kõik sõltub mere pealetungist ja tuule suunast, mis liigutab laineid. Liiv on vedel element spetsiifilise dünaamikaga. Ranna vorm sõltub sellest, kas lained on koonstruktiivsed või purustavad. Konstruktiivsed lained liiguvad liivaga otse üles randa, purustavad lained seevastu paigutavad liiva mööda randa laiali. Kui tuul on lõunast, siis lained kannavad liiva mere poole, mille tulemusena muutub ranna laius väiksemaks. Kui tuul puhub põhjast, toovad lained liiva merest rannale ja muudab rannaala laiemaks.
Kolm päeva põhja/lääne tuult (Maistro) võivad anda rannale laiust kuni 2 m päevas. Just sel põhjusel puhkajad, kes tulevad ikka ja jälle tagasi, on imestunud rannaala uuenenud vormi üle. Ranna profiil muutub aastaajaliselt, kuna muutub lainete energia. Suve jooksul siis vastavalt rannajoon kõrgem, kuna on leebed lained. Seevastu talvel tõuseb laine intensiivsus ja energia, mis on seotud tormidega. Nii see rand muutubki siia-sinna.
Niipalju siis Arillasest.
Aga mida tegime seal meie? Meie, kes ei taibanud mööda toredat rada matkama minna, otsustasime sõna otseses mõttes molutada ja lebotada. Palavus paneb põmmdi pähe ja kõik geniaalsed mõtted lähevad ära vasakule.
Kuna ammu oli käes lõuna aeg, läksime esimese hooga otsima söögipaika. Arillase küla tänavad on vaiksed ja armsad. Igal pool on hotellid(väikesed), basseinid ja söögikohad. Maandusime lomulikult Malibu Bar-is, sest sellisest kohast on tõesti võimatu mööda jalutada ilma, et sisse astuks.
Sõprade eelmise aasta reisi piltidelt olin ma seda kohta näinud ja Arillases olles tabas mind mõnus äratundmine. Sinna me siis istuma jäimegi. Puhkasime sõidust, jahutasime palavusest ja sõime. Kahepeale ühe pitsa
ja kumbki mõnusa mahlasmuuti.
Enne, kui me siit oma looga edasi liigume, tuleb terve hulk pilte. Ah, nii ilus koht ja mina ei oska valida – seega tuleb pilte ehk rohkem, kui vaja.
Eriti meeldisid meile muidugi need vabalt kasvavad tsitruselised igal pool. Hirmus isu oleks neid seal muidugi kohe noppida…sidruneid, apelsine, kumquaate…aga ei tohi. Muidu poleks seal varsti enam nii ilus midagi, kui igaüks endale mõne kaasa nopiks.
Sellesse kohta soovitame kindlasti minna, sest atmosfäär on seal vaimustav, teenindus väga sõbralik ja kõik pakutu maitsev. Kohe kõrval on Coconut Bar, mis on samuti üks tore koht. Pitsa söödud ja smuutid joodud, toodi meile kingituseks arbuusilõike.
Järgmine mõte oli meil loomulikult ujumine. Kuigi täis kõhuga ei soovitata vette minna, otsustasime me siiski seda teha. Esiteks, ei tegelenud me õgardlusega vaid sõime mõõdukalt. Teiseks, sellises vaimustavas rannas oleks olnud patt mitte ujuda. Selles rannas juhtus esimest korda see, et võtsime endile lamamistoolid, loomulikult päikesevarjuga. Mõnusad, valged ja pehmed toolid. Esiteks oli peale sööki selline mõnus lebotamise vajaduse tunne ja teiseks….no ega seal liiva peal kaua seista ei kannatanud. Kole tuline oli. Toolilt randa tuli minna joostes, et taldu säästa.
Meil oli samasugune lebola, nagu pildilt paistab ja all vasakul on minu varbad kaadris täitsa olemas. Peagi saabus üks poiss, kes tõi meile suure pudeli vett. Paradiis, ma ütlen.
Oma asjad võis vabalt lebotoolile jätta, sest rand ei ole ülerahvastatud ja veest saab täiesti vabalt kõigel pilku peal hoida. Pirita rannas ma valvaks oma asju märksa tõsisemalt.
Nii me siis pikutasime varju all, ujusime, pildistasime ja tundsime elust mõnu. Sellised ilusad kohad panevad unustama, et enamuse aastast elame põhjamaises kliimas. Jalge all pehme liiv, ümber lasuursinine ja kristallselge vesi…..puhas nauding.
Peagi hakkas aeg otsa saama, pesime ennast soolaveest puhtaks ja ajasime riided selga.
Jätsime endale väikese ajavaru jäätise söömiseks ja külastasime mõnda poekest ning edasi juba tuligi minna bussi juurde. Kohale jõudes oli Petrose esimene küsimus kõigile – kas te ikka ujumas käisite? Loomulikult kõik käisid, kuidas teisiti saakski. Meeletu palavus + imekaunis rand = ujumine. Eksole.
Meie buss
Mõnusad puuviljaautod, mis vuravad ringi mööda saart ja müüvad puuvilju ning marju
Kõik reisisellid peal, hakkasime liikuma. Tegin veel mõned pildid läbi bussi akna ja panin mõneks ajaks fotoka kotti.
Mägedes on imelised vaated, aga nagu mägedes kipub olema….siis igal pool ka elektrikaablid. Autentsuse huvides ma neid ära ei kõrvaldanud.
Külatänavad mägedes
Edasi kulges meie sõit Korfu saare põhjaranniku vasakpoolsesse kanti, kohta nimega Sidari. Olime sellest palju kuulnud ja ootused olid kõrged, aga Sidarist…. siiski järgmises postituses. Kisub muidu vägisi pikaks see lugu :)
Vahelduseks minu fotodele ka üks droonilt tehtud video: