Sidari
Jätkan oma heietust sealt, kus eelmine postitus lõppes.
Olime ettevõetud tripi raames teel Sidari-sse. Põhjaranniku kuulsaimasse turistipaika, kuhu me eelmisel aastal ei jõudnud.
Mida siis Sidarist räägitakse.
Sidarit peetakse Korfu saare kõige romantilisemaks rannaks, mis pidavat vaimustama nii noorte seltskondi, armunute paare, aktiivset turismi armastavaid sportlasi kui ka pereturiste. Tekib küsimus, et kuidas nii erinevad kategooriad mahuvad ära ühele rannale, aga ju siis Sidari seda suudab. Tõenäoliselt suudab ta seda emakese looduse abil, tänu kellele on tekkinud ühte maailma paika selline omapärane koht.
Sidari rand asub nagu Arillaski, samanimelise küla kõrval. Sõita sinna pole keeruline. Kes soovib, siis autoga ja kes jalakäija – bussiga. Buss sõidab otse Korfu pealinnast kohale umbes 1,5 tunniga, on igati mugav ja akendest avanevad sõidu ajal oivalised vaated sinna ja tänna. Kuna juurdepääs on Sidarile lihtne, siis on ka rannatoolid iga päev hommikust õhtuni päevitajaid täis ning kõikajal valitseb tüüpiliselt laisk ja lõbus rannaolustik.
Mis on huvitav, siis see, et Sidari pole tavaline liivane rannariba vaid koosneb lisaks liivalappidele väikestest lahtedest, mis on omavahel eraldatud kõrgete ja huvitavate liivakivi- maaninadega. Üks selline maanina peidab oma rüppe kuulsat Armastuse kanalit ehk Canal D`Amour-i – looduslikult väga maaliline paik, millest räägin edaspidi veel.
Mis siis meelitab turiste Sidari randadesse? Esiteks tõenäoliselt hästi arenenud infrastruktuur. Seal saab laenutada päikesevarje, lamamistoole, läheduses on palju Kreeka tavernaid, kohvikuid, baare ja isegi klubisid. Muusika ja noorte lõbusad peod ei vaibu tõenäoliselt hommikuni. Teiseks – Sidaris on suurepäraselt organiseeriud aktiivne puhkus. Saab sõita ATV-dega, paraplaanidega, purjekatega, minna õppima sukeldumist või laenutada sukeldumiseks vajalikku varustust, tegeleda surfinguga. Ka kaatri taha kinnitatava suure kummirõngaga saab seal kambakesi lustida. Aktiivset tegevust igale maitsele.
Kolmandaks – Sidari rannikuveed on tavaliselt eriti soojad ja ei ole liiga sügavad. Sel põhjusel kiirustavad sinna ka pered tähtsate mudilastega ja rahulolematute teismelistega. Kõige vaiksemaks peetakse merd armastuse kanalis, kus isegi laineid ei pidavat olema…aga mina nägin seal laineid küll ja ohutu pole seal samuti. Kui ikka tuult ja laineid, on seal kanalis päris korralik pesumasin. Ujumine kanalis käib omal vastutusel.
Armastuse kanalit peetakse selle ranna kõige atraktiivsemaks ja turiste kohale meelitavamaks paigaks. Eraldatuna tavarannast liivakivimaaninaga, kujutab ta endast maalilist tillikest “fjordi” hämmastavalt sooja veega. See pole muidugi veel kõik. Väike kaarealune – mere poole ranniku poolt – see on see, mis meelitab sinna suuremaid ja väiksemaid reisiselle. Kõik ilmselgelt legendi pärast, õigemini kuhja legendide pärast ja milline on neist see õige – kes seda teab.
Üks versioonidest kõlab nii:
Ujudes kaarest läbi, tuleb mõelda inimesele, kes sulle meeldib ja siis ta abiellub sinuga kohe kindlasti. Kui sellist nime teie hinges veel ei ole olemas, ikkagi ujuge, sest siis leiategi oma teise poole. Lihtne, eksole :)
Kohustuslik turistipilt
Teine legend:
Armunud paar, kes suudab ujuda kaarest läbi kätest kinni hoides, ei lähe iialgi lahku. Sellist rituaali sooritades veenduge ikka, et mõlemad osapooled oskavad hästi ujuda. Muidu ei pruugi aktsioon hästi õnnestuda ja välja ujudes avastad ennast üksi…. paremal juhul endast väljas oleva, vett puristava kaaslasega.
Kui pole aga usku igasugustesse legendidesse, siis ära käia tasub Sidaris ikkagi. Kasvõi selleks, et sellist omapärast looduse sünnitist vaadata või imetleda sealset kaunist päikeseloojangut. Soovitavalt külastage Sidarit nädala sees, sest nädalavahetusel on seal rahvaste paabel, kusjuures suurem osa turistidest on – britid :P Nende lõbujanu on laialdaselt tuntud(loe: läbulembus).
Ükskõik kustkohast Korfu saarel ka ei pildista, kõrgeim mägi Pantokraator on mingis suunas alati silmapiiril :)
Mida me tegime seal ise.
Kohale jõudes anti meile teada, et aega on kaks tundi. Nautige vaateid ja soovi korral ujuge.
See aeg oligi tõesti parasjagu nii pikk, et Sidari külaasundusega tutvuma minna ei jõua ja ega see erinegi oluliselt teistest asumitest. Jõuab siiski käia läbi need liivakivininad, rondia ja turnida, vaadata niisama ringi ja loota, et saab mõned pildid, kus pole peal inimesi. Soovi korral muidugi veidi sulistada ja ennast palavusest jahutada.
Kui juba Sidaris, siis ka südames :)
Hakkasime reipal sammul edasi astuma.
See koht, kus K seisab…oh, mul pidi süda seisma jääma, kui järsk ja kõrge seal selja taga kohe oli ja liivakivipinnas ise üks kahtlane asi…
Esimene rand mis vastu tuli…ei tekitanud millegipärast soovi ujuma minna. Otsustasime jalutada edasi liivapaljandite poole.
Petros meie järel. Tuli välja, et ka meie autojuht pole seal varem käinud. Käis ja uudistas, ajas meiega juttu ja tegi seebikaga pilte.
Kui kõrgemale saab ronida, siis ronime
Mõne aja pärast tulime alla, jalutasime mööda liivamoodustisi edasi ja järgmiselt pildilt saab vaadata juba seda kohta, kust eelmine pilt tehtud.
Jõudsime mööda liivaninasid ja võsa seigeldes nii kaugele, kust enam otse edasi ei saanud. Lõppu jõudes polnud vähemalt ühtegi inimest, kuigi võsas sahistamas siin seal oli neid ikka. Kes uusi radu ja vaateid avastamas, kes ilmselt muid asju ajamas.
Sealt hakkasime tagasi tulema.
Käisime Sidaris seiklemas reedel…ja rahvast oli juba siis rohkem kui küll. Peale vaikset ja suhteliselt inimtühja Arillast oli see kuidagi …..no liiga palju inimesi tunne.
Kahtlemata, looduslikult on see paik ütlemata kaunis ja huvitav. Turnisime seal päris palju ja kui isu täis, läksime tagasi selle kuulsa kanali poole. Ei näinud selt kedagi läbi ujumas ja ise sinna samuti ei kippunud. Leidsime hoopis seal lähedal sopikese ujumiseks ja mõtlesime, et läheks kastaks ennast vette, aga…alla ronides võttis meid vastu liivast pruun ja sodist kirju vesi. Pirtspepud nagu me oleme, otsustasime ujuda mujal.
Enne ujumist lasin endast reisi esimese pildi teha :D Ikka selles kõige ihaldatumas paigas, kus turistid pildistavad. Abistasime pärast veel mõnda paarikestki, et nad saaksid koos poseerida.
Tagasiteel leidsime endale meeldiva mitme basseiga kohviku puhkeala(võimalik, et selle küljes oli ka mõni hotell) ja ujusime hoopis seal.
Pikutasime päikesevarju all, sõime jäätist ja tegime aega parajaks. Päevane palavus ei anna õnneks eriti muid võimalusi, kui et vette ronida ja puhata. Igasugune turnimine ajab naha märjaks ning ainus soov on lõpuks käia dušši alt läbi ja ennast veel märjemaks kasta :)
Kokkuvõtteks tõdesime, et kuigi loodus on seal imet teinud, siis oma reisil mõnes sealses hotellis peatuda ikkagi ei tahaks. Liiga ülerahvastatud ja turistikas koht. Korra vaatamas käia tasub aga küll.
Aeg sai täis, korjasime oma seltskonna peale ja hakkasime liikuma viimase sihtkoha poole.
Enne sai veel natuke nalja ka. Meid oli päris osavalt kinni pargitud ja võttis jupp aega, enne kui mitme mehe juhatamise ja õpetamise kaasabil oma parkimiskohalt välja saime. Bussis istuda oli lõbus :D
Ja lõpetuseks: Kohalikku möllu igale maitsele :D
ning loodusvaated koos inimestega.
Järgmine kord oleme juba Logases, imelist loodust ja päikeseloojangut nautimas.
See oli juba midgai hingele…..