Kassiopi oli üks nendest kohtadest, kuhu me möödunud aastal ei jõudnud ja sellepärast oli see koht kidlasti selle aasta reisi plaanides.
Pean kohe ütlema, et see oli suurepärane plaan. Kassiopist sai koht, mida me hakkasime armastama esimesest hetkest ja me pole sugugi esimesed, kes külastasid seda kohta korduvalt, avades teda enda jaoks ikka uuest ja uuest küljest. Selle paiga ilu ja rahu lihtsalt lummab.
Kassiopi on üks väike kuurortasula Korfu põhja/ida kaldal, millel on rikas ajalugu ja uskumatult ilusad rannad. Kivine rand, mis oli kunagi eelajaloolise mere põhi ja riff, tõusis merest – moodustades kaljudega lõigatud lahesopikestega rannajoone. Nii tekkis palju väikeseid rannaribasid – kiviseid ja liivaseid.
Tee mere äärde
Korfu pealinnast asub Kassiopi 35 km kaugusel. Meilt, Gouviast, oli sinna veel vähem maad, ehk siis umbes 27 km, kuid seda 20 ja seitset kilomeetrit sõitsime sinna terve tunni. Keerdus teedest mööda kõrget rannikut seal puudust ei ole, seega ka liikumiskiirused väikesed.
Vaade bussi aknast õhtusel ajal
Kassiopi asula omab ajalugu alates III aastatuhandest e.m.a. Legendaarse tsaari ja väejuhi Pyrr-i valitsusaegadest. Sel kaugel ajal oli Kassiopi väike kalurite asula ja sadam. Öeldakse, pannes kätt südamele, et viimase kahe ja veidi peale sajandi jooksul on Kassiopis vähe muutunud. Eks muidugi on sinna tekkinud hulgaliselt uusi hotellikesi, aga laias laastus ma usun on see täiesti võimalik. Seal ei torganud silma ühtegi mammuthotelli ega muud suuremat ehitist. Väike, vaikne, rahulik ja armas eheda loodusega paik. Eriti just see osa, mis lookleb piki rannikut.
Tol kaugel ajastul aga oli aeg rahutu. Käis sõda Roomaga, mis viis selleni, et selsamal III sajandil Korfu saar roomlaste poolt ka vallutati. Mõne aja pärast ehitati Kassipoisse roomlaste kindlus. Legendi kohaselt oli selles peatunud kunagi isegi tuntud imperaator Nero.
Aeg paraku seda ehitist ei säästnud. Kindlus purustati täielikult saja aasta pärast ja nendele varemetele ehitati juba uus – Bütsantsi kindlus. Seejärel peale järjekordset Korfu vallutamist võtsid selle üle veneetslased. Sellesama kindluse varemed ongi tänase päevani alles. Need varemed kõrguvad seal mäe otsas valitsedes lähedalasuvate lahtede üle ja nägema peaks neid igast Kassiopi rannast.
Vasakul paistab tükike ajaloost – kahur
Tulles Kassiopisse autoga, saab selle parkida kas mõnda paljudest Kassiopi parkidest või otse rannaala sissepääsu juurde ( 10 m kaugusele rannast). Kassiopisse ja tagasi saab kenasti ka Green Bus liinil sõitva Kerkyra – Kassiopi bussiga. Edasi-tagasi ühele inimesele läheb pilet maksma umbes 6€ või oli see 6.60€. Kui oled inimene, kellele on vajalikud igasugused lõbustused ja turistiatraktsioonid, siis võib Kassiopi muidugi jääda igavaks ning avastad, et poolest päevast seal oleks küll ja küll. Meie vastupidi, oleme looduse nautlejad, vaikuse ihalejad ja vaikselt kulgejad. Trillatrullatrollat me ei vaja, oskame oma päeva huvitavaks teha täitsa ise. Kiirelt läbijooksjatele on sel juhul auto rentimine mugavam tegevus- ei sõltu bussiaegadest. Bussiühendus on tegelikult piisavalt hea, et ka sellega sõites saab valida, kui ruttu tahad edasi või tagasi liikuda. Ise oleks me jäänud meeleldi Kassiopisse viimase bussini, aga eelistasime lahkuda siiski eelviimasega….juhuks kui… eksole. Nii olime mõistlikul ajal tagasi Gouvias ja jäi aega kohapeal jalutamiseks, ujumiseks ning õhtusöögiks.
Just nii lähedale veele seal ongi võimalik igal sammul pääseda ja ruumi parkimiseks jääb ülegi.
Kassiopi põhiranna vastas on Albaania riik. Väina laius on väike ja nii saab päikesevarju all lesides uurida mitte ainult naaberpäevitajaid vaid ka teise riigi elu. Sarande linn oma mitmekorruseliste betoonmajadega ja peaaegu metsatud mäed. Kassiopi sadamast lähevad Albaaniasse ekskursioonid ja erinevaid trippe saab sealt veel teisigi ette võtta. Albaaniasse on kõigest 1,5 km meresõitu. Kassiopist saab võtta näiteks päevast merereisi Kerkyra linna. Päeval minnakse pealinna suunas, pimedas tullakse tagasi. Nii saab sellest rannikust kaks erinevat pilti- päevase ja öise.
Albaania rannik
Saare loodust olen ma juba korduvalt kiitnud, aga ei väsi. Apeslini- ja sidrunisalud, granaatõunte ja pirnide aiad, viinamarjad ja ploomid, lõputud oliivikasvatused, kõige uskumatumates värvides ja toonides luksuslikud roosipõõsad ning mõeldavad ja mõeldamatud õitsvad põõsad-puud-lilled…kõik see värvide pillerkaar ja magus lõhnabukett tekitab mingi ebareaalsuse tunde ja taastab mälus lapsepõlves loetud muinasjuttude võlumetsad.
Siinne loodus – see pole ainult ilu ja inspiratsiooni kaev, vaid kohalike inimeste rikkus. Nende pedantsed turismiteatmikud kirjeldavad uhkelt, et Korful on ligi 4 miljonit oliivipuud. Siin, nagu eikuskil Kreekas, on oliivipuud eriti kõrged – viljad väikesed, aga nendest valmistatud oliivõli on kõige maitsvam ja ravitoimelisem.
Huvitavad lehed sellel puul. Mis puu võiks ta olla?
Oliivide korjeperiood kestab Korful 6 kuud(mujal Kreekas koristatkse saak ära mõne kuuga). Nii kaua aga sellepärast, et korfulased ei raputa oma oliivipuid, vaid ootavad kannatlikult kuni viljad on täiesti küpsed ja kukuvad ise alla. Maas ootavad oliive laialilaotatud võrgud. Pole siis mingi ime, et siinne õli on Kreeka parim. Tootma hakati õli siin juba mükenee – aegadest peale. Vahepealsel ajal, tõsi küll, anti oma eelistus hoopis viinamarjaistandustele, aga XIV sajandil andsid 400 aastat valitsenud veneetslased välja ukaasi, mis käskis kohalikel elanikel istutada oliivipuid. Seega 1766-ndaks aastaks, kroonikate järgi, oli saarel juba 1,9 miljonit oliivipuud.
Kassiopi riffid on rikkaliku mereeluga. Vesi on siin kivise põhja tõttu uskumatult läbipaistev – seega ideaalne paik sukeldumiseks ja snorgeldamiseks. Kohapeal saab kasutada sukeldumiskoolide teenuseid.
Kassiopi randu peetakse Korful ilu poolest teise koha väärilisteks, peale Paleokastritsa randu. Samas mõned paigutavad Kassiopi rannad kohe esimesele kohale. Meie oleme käinud mõlemas kohas, aga kuna Paleokastritsal meil polnud sellist aega, et ise pikemalt ringi luusida, jätan selle kohtadele paigutamise praegu õhku. Hämmastav on pigem see, et rahvast on imelistes Kassiopi randades vägagi hõredalt, Paleokastritsa samas aga väga ülerahvastatud. Abiks ilmselt jälle see, et sealses kuurordis on turisti elu tehtud igati lõbutsemisrohkeks ja kärarikkaks. Meie eelistus kuulub kindlalt inimhõredatele paikadele. Usun, et turistivähesus on tingitud Kassiopi teadlikust hoiakust – pole ööklubisid ja lärmakaid ajaveetmisasutusi. See hoiabki vast suurema massi lõbuturiste kohast eemal. Kassiopi on rahulikult kulgejate ja rahu armastavate inimeste paik.
Idarand, Kassiopi suurim. Seal kalju vastas me hiljem ujumiseks peatusimegi.
Enamus puhkajatest on koondunud Kassiopi idaranda ja selle ranna kiviterrassidele, kus oliivipuude vilus on mõnus lamamistoolidel puhata.
Kui liikuda idarannast edasi, kõigest 20-30 m, pole enam inimesi peaaegu üldse ja privaatrandu leiab igal sammul.
Sealsamas lähedal kõrgub kaljupaljand, mis on omal moel Kassiopi visiitkaardiks.
Vesi on muidugi Kassiopi randades uskumatult kaunist värvi ja silm püüab erinevaid varjundeid.
Suudate te kujutada ette sellist imelist inimtühja randa Euroopas keset suve, keset päeva ja veel kahe sammu kaugusele pargitud autost? Selline rand on tõesti olemas, Korfu saarel Kassiopis.
Seega tasub kiirustada ja külastada seda fantastilist saart veel ennem, kui see muutub ülerahvastatuks ja kaotab oma algupärase ilu ja veetluse.
Keset Kassiopi asulat on Jumalaema Kassiopitissa kirik. Selles hoitakse imettegevat Neitsi Maarja ikooni, mis pidavat omama ravivõimeid sealhulgas tegema priiks isegi silmahaigustest. Kirik ehitati 16. sajandil. Mingite andmete kohaselt vana Zeusi templi varemetele.
Tee lookleb kõrgel mere kohal ja tänu sellele avanevad kõikjalt suurepärased vaated.
Kassiopi asulale oleks kindlasti tore vaade seal olevate kindluse varemete juurest, aga mingil põhjusel me otsustasime sinna üles mitte ronida. Jälle üks asi, mida teha – järgmisel korral(ma siiski loodan, et see järgmine kord pole kohe järgmisel aastal :D).
Asula embab oma punaste katustega majakestega ja oliivipuudega kaunilt lahte. Tänavad, mis on väikesed ja käänulised, voolavad alla sadama äärde kokku. Siin on neem, mis eraldab Joonia merd Aadria merest. Ühelt poolt näeme sinist merd, teiselt rohelist.
Kuidas möödus meie päev Kassiopis?
Ärkasime hommikul mõistlikul ajal, sõime nagu igal hommikul mõnusa aeglase hommikusöögi ja suundusime järjekordselt suure tänava äärde bussipeatusesse, et kell 10.15 Kerkyra – Kassiopi bussiga sõita vastu meie järjekordsele seiklusrikkale päevale. Meil ei olnud mingeid kindlaid plaane, me lihtsalt läksime Kassiopisse kohale ja vaatasime, mis saab :)
Bussid liiguvad Korful plaanipäraselt.Vähemalt seniajani pole ükski neist tulemata jäänud ja ajast kinni on samuti peetud. Bussisõidust tuleks lausa eraldi rääkida, sest mulle kohe väga meeldis seal maaliinibussidega sõita. Erinevalt Blue Bus- linnaliinist, on Green Bus-il personaalne lähenemine.
Näiteks võib välja näha üks sõit nii:
Seisad tee ääres, vaatad….tuleb roheline buss. Üritad lugeda silti, et vajadusel hääletada…aga polegi vaja. Buss peab kinni, bussijuht hüppab välja ja hüüab:” Miss, miss you want to drive Kassiopi? Yes? Come in! Come in! Take the bag off and sit down! Come in lovely miss!” Hüppad aga siis rõõmsalt bussi, võtad koti seljast ja leiad istekoha….tegelikult on bussis alati vähemalt kaks reisisaatjat – noort või keskealist meest, kes aitavad bussijuhti ja kutsuvad vahest ka ise rahvast peale ning bussis otsivad sulle kenasti koha, veendudes, et oled turvaliselt taguotsa maha saanud. Seejärel hüüavad kreeka keeles bussijuhile…pame, pame( lähme, lähme)! Ja sõit algab :) Mõne aja pärast saabub noormees jälle sinu ette ja hakkab müüma piletit. Ütleb kenasti summa ja kui sul on kohe raha peos, annab pileti vastu. Kui pole, ütleb – ah, võta rahulikult, ma varsti tulen tagasi ja läheb edasi asjatama. Kui jõuab ringiga jälle sinu juurde ja sul raha leitud – võtab selle vastu, annab piltei, hüüab näiteks – oh, I love you!…. ja läinud ta ongi. Või siis tänab kenasti – Thank You very much! – sealjuures kreeklased väga naljakalt ja pehmelt venitavad sõna “much” – veri maaats.
Ja selline elav keskustelu käib bussis terve sõidu. Kõik vallatud kurvid, serpentiinid ja ülikitsad tänavad läbitakse filigraanse täpsusega ja meeleolukalt. Bussi istudes ei pea sa kunagi põdema, kas oskad õiges kohas maha minna. Seesama noormees-piletimüüja annab sulle ise teada, kus maha kobida. Lisaks näitab veel omal algatusel, kust õhtul buss tagasi läheb. No me tundsime ennast teate nagu prowwad, need Tallinnast :D Sõitja osaks jääb tõesti vaid maksta pileti eest, nautida kauneid vaateid ja tunda ennast hästi.
Ok, igatahes olime tunni aja pärast Kassiopis kohal. Tund läks lennates, sest kogu aeg olid kael õieli, et ükski vaade kahe silma vahele ei jääks. Astusime keset asulat bussist välja, vaatasime tagasisõidupeatusest järgi, mis kell väljub õhtune buss(mitte et me ei teadnud seda juba, aga kontrolli mõttes ikka) ja hakkasime vaikselt jalutama ranniku suunas. See tänavake, mille ääres buss peatus viibki otse mere äärde. Palavaga muide, ei teki sul mittekuimingit kiusatust minna kuskile vasakule. Ikka otse mere äärde, sest sealt saab vajaduse korral jahutust.
Sinna mere äärde oli vähe maad, aga juba poolel teel tekkis meil – siiski, siiski – kohutav vajadus mõnda poodi sisse astuda. Ei mitte ostlemise pärast, vaid poodides on alati õhku ja normaalne temperatuur. Astusime siis sisse…ja sattusime poodi, mis meile väga meeldis. Kauplus müüs Itaalia kraami ja sealhulgas vägagi nägusaid, kvaliteetseid ning hea hinnaga jalatseid. K jäi neid lummatult uurima ja kuna ta juba pikemat aega palus endale plätu tüüpi jalatseid, siis sealt ta leidis sellised, mis meeldisid. Ühed mugavad rihmikud leidis ka ja siis oli dilemma ees, kas osta ja kui, siis kummad neist osta. Üldiselt on ta väga kehv ostja, nagu ma isegi. Raha kotist niisama umbes välja ei käi. Lõpuks jõudsime järeldusele, et jalatsid on väga mugavad, nägusad ja kvaliteetsed. Plätusi on vaja ja rihmikud lähevad peale suve kooli sisejalatsiteks. Eelmisel aastal olid ülipopulaarsed 15-eurosed Javerid kooli sisejalatsiks….mis ei lase tegelikult jalal hingata, lagunevad ruttu ja kooliaastat vastu ei pea. Rohkem meie koju ükski Javer ma arvan teed ei leia. Jah, K ohkimise saatel ostsime talle kaks paari jalatseid siiski ära, müüja pakkis nad meile kenasti kotti ilma karpideta ja praeguseks võin öelda – laps on jalavarjude üle väga õnnelik.
Poest väljas, leidis K endale kohe ühe istumispaiga ja pani uued plätud jalga. Nii suur rõõm oli, et palavaga jalgadel vähem pitsitamiskohti( isegi sissekantud jalatsid suudavad palavas kliimas jalgadele sõjahaavu tekitada).
Edasi kõndides olimegi sattunud mere äärde, ehk niiöelda Kassiopi tsentraalsadamasse. Sealt väljuvad igasugused turismireisid merele ja saavad randuda purjekad, kalapaadid jne.
Seistes silmitsi merega, tuli otsustada, kas minna paremale või vasakule. Seekord otsustasime minna vasakule ja ma usun, et valitud sai täiesti õige suund.
Käes oli keskpäevane aeg, päike paistis lagipähe ja esimene mõte, mis meil jalutades tekkis oli loomulikult – tahaks ujuma! Kõndisime mööda teed, mis lookles piki kaljust kallast ja leidsime ühest kohast võsastunud raja, mis viis alla. Inimtühi koht ja kutsuv vesi.
Kribinal krabinal alla, mööda kaljukive ühele platvormile üles, riidest lahti…ja olime probleemi ees. Vesi on seal randades nii läbipaistev, et vee sügavust on keeruline määrata. Lisaks on kaljud, mis otsapidi juba vees…libedad! Proovisime niipidi ja naapidi ja jäime hätta. Ei olnud sellist mugavat ja ohutuna tunduvat vette laskumise kohta. Patseerisime seal siis mõnda aega niisama ja leotasime jalgu vees.
Sealsamas kasvas üks õige võimas kaktus. Tegin temast mõned pildid ja siis keerasin okkalisele tegelasele selja, et pildistada merevaateid. Ei tea, kuidas ma sedasi mõtlematult tagurdasin, aga ühtäkki oli kaktus mul käsivarres kinni. Ohsapoiss, mis oivaline tunne. Sellel kaktusel on ju miljon imeväikest okast. K tuli appi ja koos saime neid pea nähtamatuid okkasindreid päris jupp aega minu käest välja nokkida. Edaspidiseks jälle targem – vaata enne tagurdamist, et seljatagune oleks ohutu, muidu võid parkida ennast kaktuse otsa.
Okkad niivõrd kuivõrd minu käest elimineeritud, panime riidesse ja hakkasime edasi jalutama… kuni jõudsime ühe kena rannani. See tunduski Kassiopi üks suurmaid randu olema. Nii rannas, kui kaljupaljandil on olemas lamamistoolid ning päikesevarjud. Meie leidsime endale seal kalju servas paiga, kuhu sai panna riided ja kotid ning sulpsasime kiirelt vette. Veest tõusis ilmselgelt auru, sest me olime korralikult päikese poolt kuumaks köetud. Milline õndsus oli leida lõpuks veest jahutust.
Kristallselge vesi, sealsamas nurga taga hüppasid kohalikud noored kaljult vette ja teised kohalikud kutid panid väitsa jala külge ning sukeldusid kala püüdma. Istusime mõnusatel siledatel lutsukividel, mõnnasime ja jälgisime ümberringi toimuvat elu.
Peale piisavat jahutamist viskasime kleidid märgade päevituste peale ja liikusime edasi. Kell oli liikunud sellisesse aega, et kõht hakkas haledalt niuksuma.
All paistab väike armas Pipitou rand
Jalutasime, imetlesime vaateid ja leidsime üks hetk endale väga kauni koha. Kaljuveerel asuv restoran Trilogia Plous, all väike ja üksikute inimestega Pipitou Beach ning ees imeline vaade. Istusime õue terrassile, mida eraldas järsakust klaaspiire
Ütlemata mõnus oli seal varikatuse all istuda, kuulata vaikset mere kohinat ja nautida päeva. Siin ja praegu tunne oli täiesti olemas. Sellest söögikohast sai meie reisi üks lemmikumaid kohti, kus kinnitada keha ja nautida olemist.
Uurisime menüü läbi ja K esitas tellimuse. Päris naljakas oli, kuidas talle meeldiski kogu aeg ise kõike korraldada. Inimene on teadlik, et keel areneb suuresti läbi praktika. Reisimine on ideaalne võimalus ühendada keeleõpet, esinemisjulgust, silmaringi laiendamist ja kodusest elust puhkamist.
Pean eraldi kiitma selle toiduasutuse maitsvaid ja kauni serveringuga toite ning suurepärast teenindust. Teenindus on muide seal sama rahulik, kui kogu Kassiopi olustik. Rahvarohketes kohtades annavad kelnerid jalgadele tulist valu, Kassiopis kõnnivad mõõdetud sammul. Silmale on see vägagi meeldiv – ei virvenda silmis ja jõuad isegi meelde jätta, milline mees just sinu lauda teenindas. Hinnad on täiesti ok. Kodumail selle raha eest restoranis süüa naljalt ei õnnestuks.
Veetsime ühe mõnusalt pika ja laisa söömaaja. Esmalt tellisime endale kahepeale ühe korraliku jääga Freddo cappuccino….mille K jõi kiirelt peaaegu üksi ära(edaspidi olin targem ja võtsin endale eraldi joogi).
Peale kohvi sõime kumbki ühe salati. Hea toit, korralik annus naeru ja kõht oli täis.
Salat porgandi, suvikõrvitsa ja lõhega
Kana juustuga ja roheliste lehtsalatilistega
Peale sööki läksime mööda teed edasi kõndima, saatjaks ikka ja jälle ilusad vaated.
Kaua sa aga lõõskava päikese käes ikka jalutad, kui meri nii kutsuvalt silme all särab….varsti ronisime ühest järsakust alla ja olimegi jälle ühes täiesti privaatses pisikeses lahesopis. Tundsime ennast nagu kuningakassid.
Mõnulesime vees ja muidugi naersime, naersime ja naersime. Ma ei tea, mis sel aastal selle naermisega oli, aga naer oli reisi üks peamisi märksõnu. Ma ei teagi, mis meid kogu aeg naerma ajas, aga mingid meievahelised naljad ja killud, need saatsid meid terve reisi.
Mingiks hetkeks oli kell sealmaal, et tuli riided jälle selga panna ja vaikselt Kassiopi keskuse poole kõndima hakata. Olime jalutanud sealt päris kaugele ära.
Siit me need kingad ostsimegi
Keskuses tagasi, kilomeetreid kõnnitud…võttis kuumus jälle meie üle võimust ja enne bussipeatusesse minemist leidsime istumiseks mõnusa varjualuse koha, kus pakuti jäätist. Seekord sõin isegi mina ühe väiksema portsu. Muidu ma enamasti ainult ampsasin K jäätisest tükikese.
Peale maiustamist jäi meile aega bussipeatuse läheduses kõndimiseks ja ümbruse uurimiseks.
Ühel pool Kassiopit on meri, teisel pool mäed
Ja olimegi tagasi bussipeatuses, mis asus armsa pargi kõrval.
Jälle bussis, tundsime rõõmu jahedast õhust ja seadsime ennast valmis tunniseks sõiduks. Püüdsin sõidu ajal aknast mõned pildid teha, et jäädvustada veidigi neid ilusaid vaateid.
Gouviasse jõudes jalutasime läbi meile armsaks saanud väikeste tänavate hotelli poole.
Õues oli endiselt väga palav ja kass oli leidnud endale mõnusa pikutamiskoha kaupluse külmutuskapi peal
Meie astusime läbi sellesama poe puuviljaosakonnast ja ostsime endale õhtuseks maiustamiseks arbuusi ja aprikoose.
Meie hotellitänava teeäärt palistasid igasugused erinevad söögikohad ja mõnel neist olid armsad dekoratsioonid
K üritas mulle teist aastat reisil olles teha selgeks, et tal on vaja hädasti ühte suurt flamingot. Ok, eelmisel aastal oli selleks vajaduseks sõõrik, millest selle aasta reisil sai flamingo. Kui ta oli järjekordselt mulle juba 5 päeva seda juttu rääkinud, andsin ma lõpuks järgi. Osta endale siis see flamingo, aga täis puhud selle ise ja tühjaks lased samuti ise.
Nii läksime ühte teise tänavasse vaatama, kus mis hinnaga flamingosid leidub.
Teele jäi Gouvia kohalik kirik, kus valmistuti järgmisel päeval toimuvaks suureks peoks. Kui meil tähistatakse jaanipäeva ja võidupäeva, siis sealses kultuuris on 24.06 pühendatud kõikidele nendele inimeste nimedele, kelle nimel pole isiklikku pühaku päeva. Sellel peol on tohutu menu, palju rahvast, hulgaliselt vardasse aetud lambaid, šašlõkki, muusikat, protsessioon läbi asula, tantsu ja mida kõike veel. Sinna juurde käivad paraku ka tüütud mutikesed, kes tulevad ligi, kiidavad ja naeratavad, kingivad sulle roosi, helkiva käevõru ja…hakkavad raha välja pressima. Nendest tuleb heaga kaarega mööda kõndida või olla väga konkreetne.
Igatahes flamingo K endale leidis ja hotelli ära vedas. Puhus, vaatamata palavusele, selle hiiglase täis ja läksime randa ujuma. See minek randa nägi välja nagu meie isiklik protsessioon. Laps kõnnib…suur roosa lind kaenlas…kõik vaatavad ja naeratavad, mõni plaksutab….ja mina kõnnin 3 sammu tagapool ja itsitan :D No nii naljakas oli. K ise oli hämmingus, et mis nüüd siis nalja teeb :) Tegelikult selliseid erinevaid ujumisvahendeid oli inimestel palju, aga eks see õhtuhämaruses roosa linnuga liuglemine torkas silma ja ajas suu naerule.
Pean mainima, et enne pakkimist nägi K kurja vaeva, et õhk sellest linnust välja lasta. Hakkama ta sellega igatahes sai ja kohvrisse kaasa pakkis ka. Lind tegi oma esimese lennusõidu Eestisse ja on nüüd valmis siinsetel vetel liuglema.
Peale ujumist tegime ühe mõnusa õhtusöögi Gouvia pitsarestoranis. Roberto pitsarestoran on täiesti autentselt itaallaste majandada ja pitsad on seal ülimaitsvad, nagu ka muud toidud.
Õhtu oli käes ja tundsime, et päev oli igati korda läinud. Kassiopi meeldis meile väga.
