Peale Narvat ootas meid ees Narva – Jõesuu.
Kui kohale jõudsime, sai kohe selgeks, et midagi Narva – Jõesuus toimub. Inimesi oli liikumas palju ja autosid oli pargitud kõikjale. Leidsime siis omaarust samuti ühe sobiva paiga auto parkimiseks ja plaanisime minna randa. Autost välja astudes märkasime ühte daami, kes astus heki varjust välja ja soovitas meil parkida auto mujale. Ratastega politseinukud pidid käima ringi ja agaralt parkimistrahvi kviitungeid autodele panema. Olime sellise hoiatuse eest ütlemata tänulikud ning parkisime auto hoopis mujale.
Üllataval kombel avastasime, et külastasime K-ga kaks aastat tagasi Narvat ja Narva – Jõesuud umbes täpselt samal ajal. Selgi korral, nagu eelmisel, olid käimas parasjagu linna pidustused. Rahvast oli palju, kõikjal midagi toimus ja Kuursaali kaunisse parki oli seatud üles lava, kus esinesid erinevad artistid. Väga sümpaatne üritus ja kõneleti seal ikka puhtas eesti keeles.
Meie võtsime esialgu suuna ikkagi otse randa. Narva – Jõesuu rand on üks Eesti kaunemaid. Puhas, lai ja otsatult pikk. Seal ei teki kunagi tunnet nagu Pirital, et inimene on inimeses kinni. Ruumi on kõigile lahedalt, inimesed jalutavad ja naudivad ilusat ilma.
Julgemad olid isegi ujumas. Meie sõbrannaga kõndisime põlvini vees ja vesi tundus täitsa soe. K läks ujuma ja ütles, et kaugemal oli vesi olnud ikka üpris külm. Ujumast see teda muidugi ei takistanud.
Rannas käidud, jalutasime tagasi parki ja nautisime head muusikat.
Meil oli isu siiski külastada veel mitut kohta ja sellepärast läksime üsna pea autosse ning sõitsime edasi.
Järgmine peatus oli meil Sillamäel. Sillamäel käisin tegelikult mina alles aasta tagasi, aga Inge ja K polnud seal üldse käinud. Kaunis promenaad on igatahes vaatamist väärt.
Järgmine peatus – Toila Oru park.
Kaunis park. Kahju vaid, et lossi seal pole. Viimati käisin pargis aastaid tagasi lellepoja poja pulmas. Nüüd siis üle aastate jälle pargi ilu nautimas. K kujutas ennast seal ette lossipreilina pargis jalutamas. Nii väga meeldis talle seal. Unistused aga peavadki olema suured ja kunagi ei tea, millised neist võivad sinu elus täide minna.
Jalutasime, pildistasime ja liikusime jälle edasi. Tegime mõned peatused pankrannikul.
Päev hakkas vaikselt õhtusse veerema ja tahtsime enne pimeduse saabumist jõuda ka Valaste juga vaatama.
Praeguseks on seal pankrannikult alla randa viiv trepp kenasti korda tehtud. Inge otsustas, et need esmalt läbipaistvad trepid on tema jaoks liig mis liig, aga meie K-ga võtsime selle trepi siiski ette. Mõne aja pärast vahetuvad tegelikult läbipaistvad metallastmed puidu vastu ning midagi hirmsat seal ei ole. Kui lõpuks alla jõudsime, mõtlesime aga sellele küll, et ohhoooo…tagasi tuleb ju samuti ronida :D Päris pikk minemine oli.
Joast endast pole seal muidugi halli haisugi. Kuuled vaid kuskil vaikset oja vulisemist. Ülevalt alla tuleb treppidest joosta aga täitsa jupp aega.
Lõpuks olime mere ääres ja nautisime seal mõnusat kallast ning õrna päikeseloojangut. Suurt värvide mängu, nagu me lootsime, paraku ei tulnud. Taevas otsustas pärast imeliselt päikeselist päeva õhtuks pilve minna. Saime õnneks siiski nautida vaikset õhtut rannas, kus mõnedki inimesed peale meie olid jalutamas ja väikeseid lõkkeid tegemas.
Mõne aja pärast võtsime ette tagasitee nendest lõpututena tunduvatest treppidest. Vahepeal tuli meile vastu kamp venekeelseid noori ja ühel neidisel õnnestus läbi hõreda metalltrepi oma mobiiltelefon alla kukutada….tea, kas seda lõpuks üles leitigi. Kukkumine kõrge ja all pole sugugi lihtne seda leida. Eks teinekord targem ja hoiab telefoni taskus.
Meie teekond aga jõudis lõpule. Õues oli hämar ja keerasime auto nina kodu poole. Keskööks olime Paide teeremonti trotsides kodus tagasi. Kui sageli kuulen tuttavate käest, et Ida – Virumaa oleks nagu teine Eesti ja emakeelega seal hakkama ei saa, siis mina võiksin väita küll vastupidist. Ida – Eestis on palju kauneid ning huvitavaid kohti ja vähemalt mina ei pidanud kusagil ennast arusadavaks tegema vene keeles. Mis sellest, et valdan seda keelt vabalt. Inimesed on lahked ja vastutulelikud. Minge kindlasti seda Eestimaa osa külastama.
Lahe päev oli. Jäime kõik rahule ja võtsime plaani, et tuleval suvel põrutame naabrite juurde Lätti ja eeldatavalt kaheks päevaks.