K oli pikemat aega mulle peale käinud, et õmbleksin talle mõne särk-kleidi. Sellise täiesti tavalise ja sirge. Ei ühtegi sissevõtet. Lihtsalt ümmargune lõikekohase kandiga kaelaauk, pikad varrukad ja kogu moos. Ühel vabamal õhtul võtsin siis välja oma igivana põhilõike, lõikasin kleidi välja ja vuristasin kokku. Tulemuseks sai kleit, millele panime nimeks ei midagi muud, kui “Suurlinna tuled” ning K ütles vaimustunult, et just SELLIST kleiti ta ongi kogu aeg tahtnud. Kui mina arvasin, et varruka võiks teha veidi lühema, siis tema arvamus oli just vastupidine- las ola pisut pikem, kui võiks.
Kangast.
Pärit on kangas StudioLiv Fabrics – ist ja valmistati seda väikepartiina. French Terry trikookangas. Sügistalvisel hooajal paraja paksusega. Ei päris õhuke ja ka mitte lausa dressipluusi paksune. Õmmelda on seda väga hea ja seljas on mõnusalt pehme ning soe.
Üks asi, mis mind veidi mõtlema pani on see, et kohati trükitakse kangale muster mitte pikkisuunas vaid põiki. Seega ma lõikan toote välja risti koelõnga suunale. See teeb veidi ettevaatlikuks. Praegu on kleit uus ja kena. Jälgin huviga mängu, kuidas hakkab kangas käituma, kui kleit on mitu korda pesumasinas lustimas käinud. Loodan, et püsib ka peale pikka päeva koolis istumist vormis ega veni lötakile.
Laias laastus mulle aga väga meeldib, et noor piiga armastab lisaks mugavatele pükstele ka mugavaid kleite. Mõned kangajupid on K-l muidugi jälle kapist välja valitud. Nendest soovib ta endale sarnaseid kleite ja kui aega saan, õmblen kindlasti valituks osutunud kangad rõivasteks. Lisaks avaldas mu õdegi soovi saada endale taoline särkkleit, kuid lühikeste käistega. Paistab, et kleidilaine jätkub.
Mulle endalegi meeldivad kleidid. Just mugavad kleidid. Vahepeal sai üks suisa valmis, aga pole olnud aega teist pildile püüda.
