Et ma külapeale ja lapsele õmmeldes ennast päris ära ei unustaks, õmblen vahel mõne rõivatüki päris endale. Pildile püüdsin selles küll noore piiga, sest iseennast pildistada on väga ebamugav.
See pojengidega kangas seisis mul ootel päris kaua aega. K -le millegipärast see ei meeldinud, aga mina mõtlesin, et just selline hele ja helge kangas mulle meelepärane ongi.
Kui sügis oli täies ilus, tuli minul tõsine vajadus õmmelda endale midagi sooja, aga samas helget. Kes ütles, et pojengid kõlbavad kanda ainult kevadel ja suvel? Ümbritsedes ennast valguse ja rõõmuga pole sügis enam üleliia pime ja kole. Ka rõivastega saab meeleolu luua.
Jälle kapist välja igiarmas põhilõige ja noortepäraselt väljendatud “hoodie” ehk pikk tuunika sai välja lõigatud. Kaunist kangast jäid järgi tükid.
Tükid õmblesin kokku ja tulemuseks on soe, õrna mustriga tuunika. Ütlen ausalt, selle sügise lemmik. Kannan seda väga tihti ja tunnen ennast ääretult mugavalt. Paistab, et meeldib selline tuunika ka teistele, sest tellimusi aina tuleb.
Kui ma K-le esimese hoodie õmblesin, siis sellele ma taskuid ei teinud. Mina ise olen aga taskute armastaja, sest tööl liigun alailma ringi ja kuna enamasti on midagi käes, siis oleks vaja kohta, kuhu panna telefon. Nii sai minu hoodie endale küljeõmblustesse peidetud taskud. Loomulikult on kenam, kui taskud ei punnita ega venita rõivast, aga ega ma siis kogu aeg telefon taskus kõnni. Ikka siis, kui liigun mingeid asju kandes ühest kohast teise. Siis on tasku hädavajalik, sest telefonidel on imepärane komme hakata helisema kohe, kui sa sellest eemalduda julged. Kui kannad kaasas, võib olla suhteliselt kindel, et see tegelane püsib vagusi. Jahedal ajal on nendes taskutes ka igati mõnus käsi soojendada.
Kapuuts on väikese ülekäiguga. Väikestele lastele teen suurema ülekäigu, et see moodustaks mõnusa sooja krae ümber kaela. Iseendale ma ei taha päris sellist ja väike ülekäik on täpselt paras selleks, kui tahad kapuutsi nööri pingutada ja kaelale veidi sooja saada. Päev otsa siseruumis istudes ei taha lausa salli kaelas tunda. Kindlasti teen talve jooksul endale veel mõne sooja hoodie ja siis teen hoopis kõrge ülekäiguga kaeluse kapuusti asemel. Noored inimesed ja lapsed kasutavad ehk kapuutsi sihtotstarbeliselt. Minul on kapuuts siiski pigem rõivadetail ja pähe ma panen seda haruldaselt harva. Kahekordsest kangast kapuuts on parajalt raske ja hakkab hoodiet tahapoole venitama. Tekib pidev kohendamise vajadus ja see mulle ei meeldi. Eks töö käigus tekib igasuguseid mõtteid. Selle venimise vältimiseks olen selle hoodie puhul hakanud lihtsalt paela lipsu siduma ja siis on palju mugavam.
Alumises servas on värvel, mis õmblemisel pisut pingutatud. Nii saab alumine äär koomale tõmmatud ja ei mõju kellukese kleidina. Varrukate otsas samuti kitsad mansetid. Kapuutsi sisse panin tavapärasest pisut jämedama nööri, mis oli tegelikult mul ühest ammu pensionile saadetud puuvillasest pluusist järgi jäänud. Kaubanduses millegipärast sellise jämedusega nööri väga ei kohta, aga osta sellist sooviksin heal meelel. Võimalik, et tuleb selles küsimuses Ali Expressi poole pöörduda.
Mõnusalt pehme ja siidise French Terry puuvillase trikookanga päritolu: Studio Liv Fabrics, mustri autoriks disainer Anneli Akinde