Selline ilus number, eksole. Kümnendi vahetus.
Lugesin eile eelmise aasta kokkuvõtet ja jäin mõttesse, et aasta aastalt läheb keerulisemaks midagi kokkuvõtvalt kirjutada, sest vägisi kipud ennast kordama ja lõpuks pole enam midagi tarka öelda. No ja eks ma tegelikult võtan seda kokkuvõtet rohkem kui kroonikat iseendale, et vaatan aasta pärast(või hiljem) mida ma siin kokku puterdasin. Ja…K käib ka siin ringi luusimas ja meenutamas.
Ometi peaks kuidagi selle aasta 2019 kokku võtma ja oma mõtted ritta seadma ehk kirjutama Oravakese väljendit kasutades sumbuurse fa-fa-fa :)
Ma ei ole see inimene, kes teeb endale aasta alguses üüratu nimekirja pompoossete lubadustega, et poole aasta pealt avastada……eeee, see ikka mitte kohe ei edene…. see nimekiri. Minu mõte aasta alguses on pigem see, et soovin kõikidele oma lähedastele ja sõpradele head, et mu perel läheks hästi, et kõik oleksid terved…..ja kõige selle nimel tulebki elada nii, et kõik oleks hästi. Niivõrd kuivõrd see meist endist sõltuda saab. Olgu selle vanajumalaga kuidas on, aga kui aitad ennast ise, aitab sind see vennike enamasti ka.
Et siis nii ongi. Ma ei luba, et uuel aastal söön vähem, võimlen rohkem, joon vähem jne. Kõige sellega on mul niikuinii asjad jonksus. Mitte vähe oluline on aga see, et ise ei tasu oma elu keeruliseks elada. Teada tuntud sõnad ju, eksole, eestlaste kultusfilmist ” Siin me oleme”. Oma õppetunnid olen ma elus kätte saanud, sealhulgas ikkagi ellu jäänud ja loodan tõepoolest enam sellistes ämbrites mitte kolistada.
Küll aga sean ma endale eesmärke ja võtan vastu väljakutseid. Näiteks selliseid väljakutseid, läbi mille tekivad head harjumused. Ja eesmärkideks pigem sellised, et vähem kulutada, vähem tarbida, rohkem säästa.
Ah jaa, ühte asja lubasime küll koos K-ga – et ei osta sel aastal poest ühtegi uut rõivaeset, kui selleks pole just karjuvat vajadust(talvejope ost tuleb vist ikkagi ette võtta, sest neiuke otsustas käibelolevast välja kasvada, aga õnneks saan mina seda edasi kanda ja kui teksad jälle otsad annavad, tuleb needki osta). Õmbleks hoopis kapist kangaid vähemaks, sest kangaid on mul ilmselgelt liiga palju :) Kui just pole tegemist kangaga, mis läheb kohe millegi kindla tootmiseks, siis juurde ei osta ma tõesti nüüd mõnda aega midagi. Seda kiiksu tuleb lihtsalt kontrolli all hoida ja olla kangaid valides veelgi kriitilisem, kui ma seda olen. Vajaduspõhised kangaostud on näiteks siis, kui tellitakse konkreetsetes toonides lapitekk ja mul parasjagu sobivaid värve kodus pole. Siis tuleb minna poodi ja osta. Siinjuures on tore ära märkida, et mõni päev tagasi sain just selle aasta esimese lapiteki tellimuse ja seekord õnneks mitte üleöö vajadusega vaid ajalise viitega – alles juuniks.
Kui aga nüüd ikkagi tagasi vaadata…siis milline oli aasta 2019?
Ühe sõnaga kokkuvõtvalt – hea! Igati hea! Kui kahe sõnaga kokku võtta, siis erakordselt kiire.
No ei oska kohe millegi üle kurta. Ei mingeid fopaasid ega tõsiseid probleeme.
K lõpetas viienda klassi kiituskirjaga ja ma ei tea, et ta oleks selle nimel üüratult pingutanud. See oli tema eesmärk ja selle ta ka täitis. Pigem hakkab tasapisi muret tegemagi see, et pingutada tal polegi nagu väga vaja. Ise on ta eelmise aastaga väga rahul, iseäranis sellega, et mängis klaverit koos muusikakooli sümfooniaorkestriga. Seda pole juhtunud seal päris pikki aastaid, et orkestril on pianist võtta.
Noorem R tuli peale nelja kuud koos oma kaaslasega Mehhikost allapoole rännakult tagasi rõõmsa ja roosana, leidis kiiresti endale uue töökoha millega on siiani väga rahul ja kolis oma kaaslasega kokku ning aasta lõpuks kolisid sisse päris oma elamisse.
Suurem R käis koos sõbraga Kasahstani 4×4 sõitu tegemas ja oma perega elavad nad nagu ikka- noore pere elu mille põhikeskmes on lapsed. Pisipiigad aina kasvavad ja suurem saab tänavu augustis 7 ning läheb kooli.
Aga jah, hullumoodi tegemisi täis aasta oli küll. Nii tööl, kui eraelus. Ikka nii kiire ja palju tegemist, et 31.detsembril lükkasin kell 15 tööl ukse kinni ja lubasin kaks nädalat mitte ainsamatki töömõtet mõelda ning panin jalad seinale :D Sõitsime hoopis ära Egiptusesse päikest otsima, aga see on juba teine lugu.
Mis me siis eelmisel aastal teinud oleme?
Kindlasti oli kõige meeldejäävam jälle suvine reis, kui käisime taaskord Korfu saarel. See kohe on meie saar. Nüüd juba koos sõpradega, kes kutsuvad aina tagasi. Saarelt lahkudes tuleb vägisi pisar silma, sest nii väga tahaks olla seal pikemalt, kui nädala korraga. Kahe aasta peale kokku oleme saare suheliselt läbi käinud, aga ikka veel oleks kohti, kuhu tahaks seal minna. Rääkimata inimestest, kellega tahaks kokku saada ja koos aega veeta. Möödunud aasta reisist saab lugeda SIIT alates.
Rootsis käisime. Mina isegi kaks tiiru. Kõigepealt käisime Rootsis niisama kruiisitamas. Saime endale ülihea hinnaga aknaga kajuti koos söökidega, võtsime kumbki oma sõbrakese kaasa ja läksime. Tegime põhjalikult tutvust ABBA muuseumiga ja käisime Stockholmis linnas lihtsalt ringi. Muuseum oli väga äge ja soovitame sinna kindlasti minna, kui juhtumisi Rootsi pealinna asja on.
“Mamma Mia ” radadel. See osa muuseumist oli neidudele kohe eriti meemepärane. Päris huvitav on vaadata, kuidas enda teismeea populaarne muusika on jõudnud praeguste teismeliste lemmiklugude listi
Augusti viimastel päevadel oli Stockholmis mõnusalt soe ja päikeseline.
Täitus K unistus – sai endale etteruttavalt kätte sünnipäevakingituse. Kanken-i koti. Soov oli nii suur, et küsis ise Rootsis teed vajalikku poodi ja leidis selle ka omal käel üles.
Nii minnes kui tulles rõõmustas meid imeilus loojang
Teist korda käisin Rootsis mina üksi, õigemini käisin koos kolleegidega ja seekord kestis reis kaks päeva, ehk et oli ööbimisega Stockholmis. Täpsemalt käisin reisil Lastekirjanduse Keskuse lastetoimkonna rahvaga. See oli selline puhas tööalane sõit ja sisaldas tihedat lasteraamatukogude külastamist. Reis oli huvitav ja seltskond loomulikult väga tore. Inimesed, kes tegelevad lastega on suuremalt jaolt rõõmsameelsed, avatud ja aktiivsed. Nii on ühise keele leidmine väga lihtne ning sõit kujunes välja meeleolukaks ning informatiivseks. Külastades Stockholmi lasteraamatukogusid oli mõndagi kõrva taha panna.
Eks me teeme enamasti ikka samasugust tööd siin Eestiski, aga mõnigi asi jääb kahjuks ruumi ja raha taha.
Ja nüüd üks pildiline ülevaade sellest reisist.
Esimesena käisime Kista kesuse raamatukogus, mis oli väga huvitav ja ehitatud kaubanduskeskuse teisele korrusele, aga sellest raamatukogust ei tule siia ühtegi pilti, sest….ma pole sügisel teinud nendest millegipärast ühtegi sellise suurusega faili, mis siia panna sobiks. Ümber teha nüüd ei olnud tahet ega aega ja pealegi on pilte niikuinii palju. Küll aga õnneks olin selle vea avastanud ja edasi on väikese formaadiga pilte panna küll.
See väikelaste raamatukogu kuulub Kulturhuset-i koosseisu ja seal käivad kuni 8 aastased lapsed oma vanematega. Raamatud pole riiulites alfabeetilises järjekorras vaid liigitatud hoopis teemade järgi – pere, loomad, tervis, õudukad, elu ja surm…
Kulturhuseti all on Stockholmi makettkaart
Üks Kulturhuseti osa on noorteraamatukogu vanusele 15 – 25aastat. Noored saavad seal käia nii lugemas, laenutamas, kui meisterdamas või siis hoopis midagi tarvilikku laenutamas. Näiteks nagu rattavarustust, tööriistu jne. See oli üks minu lemmikkohti, sest sellises kohas saab noort suunata nii lugemise kui käelise tegevuse juurde
Näiteks saab seal märke teha
On kangavalikut õmblemiseks ja on ka selfistuudio erinevate taustadega.
Koomiksiraamatukogu
Lihtsalt arhitektuur
Eemalt paistab auväärne Stockholmi Linnaraamatukogu
Raamatukogu käruparkla
Väikelaste raamatute osakond
Suur laenutussaal
Käisime ära ka Stockholmi Eesti majas. Lahke pererahvas pakkus meile süüa. Pildil on Eesti maja Presidentide tuba.
Enne õhtut veel üks linna lasteraamatukogu
Edasi viis meid tee hotelli ja siis käisime organiseeritult Astrid Lindgreni viimase elupaiga juures, mis asus üsna hotelli lähedal. Vaatasime aknaid, mille taga suur lastekirjanik kirjutas oma lugusid. Edasi läksid kõik sinna kuhu tahtsid ja mina läksin kahe oma kolleegiga jalutama õhtuse Stockholmi tänavatele.
Käisime kohvikus
Hommikul viis meid tee Skanseni poolsaarele Rootsi lastekirjanduse toredasse muuseumisse ” Junibacken”. See on üks äge ja lustakas koht, kus ma olen käinud koos K-ga, kui ta oli väike. Nüüd käisin teist korda ja päris kindlasti on mul plaan minna sinna veel. Esmalt pean aga tutvustama pojalastele Lindgreni loomingut, sest siis oleks neil muuseumis rohkem äratundmisrõõmu.
Eelviimasena sõitsime Luma lasteraamatukogusse, mis on ehitatud kunagisse lambipirnitehasesse.
Kaunis vaade Luma raamatukogu eest
See raamatukogu oli väga äge. Hästi liigendatav, funktsionaalne ja mänguline. Sellises töötaks küll.
Sai nüüd see pildirida päris pikk, aga tegelikkuses on reisist kõvasti rohkem põnevat materjali. Tõepoolest, väga huvitav oli.
Mis siis veel?
Soomes me eelmisel aastal üllataval kombel ei käinudki, aga Eestimaa peal tiirutasime küll. Selle kohta on lugeda SIIN ja SIIN
Meie äge Põhja – Eesti tripp
Üks märksõna eelmisest aastast on kindlasti suur juubelilaulupidu. Minu jaoks oli see üle aastate laulupidu, kus ma ei pidanud vastutama mudilaskoori eest ja tänu sellele sain suuremate laste tugiisiku ameti kõrvalt pidu kenasti nautida. K-le aga oli see tema laulupidude pikas rivis esimene üldlaulupidu, kus ta laulis viimase lauluni. Selle laulupeo ta kuulutaski oma elu parimaks.
Ja loomulikult – käisime jõudumööda ja nii nagu aega jagus kontsertidel, teatris, üritustel ja kinos. Oli NÖFF, oli jazzi, “Tõde ja õigus”, Peter Bence, Laulukarussell, Laulustuudio ja Muusikakooli kevadised ja jõulukontserdid, motivatsiooniõhtud, TaevaniMaani üritused, pulmi, juubeleid, perepildistamisi, laululaager, joogalaager, mõned põnevad kursused ja mida kõike veel.
Aasta lõpus jõulude ajal pidasime nagu tavapäraselt perekeskseid koosistumisi nii suuremas ringis maal vanavanemate juures kui väiksema ringiga meil kodus. See kodune istumine on mulle eriti armas, kui lapsed peredega tulevad meile ja siis me koos seal toimetame, kokkame ja sööme ja jutustame ja jagame kinke….. Kuigi jah, detsembris saab teha seda tegelikult lausa kaks korda, sest mul on kunagi pähe tulnud sündida siia ilma just detsembris. Küll aga on aasta aastalt minetanud vaikselt oma tähtsust aastavahetus. Selle veedame vaikselt mõtiskledes ja isegi selle üle arutlesime pool päeva, kas minna keskväljakule ilutulestikku vaatama või mitte. Kodus on ju nii hea.
Kodu uuenduskuur pole väga aktiivselt edenenud, aga tänu minu lastele sain sünnipäevaks kolm uut segistit koos paigaldusega. Eelmise aasta plaanides oli vähemalt ühe segisti väljavahetamine, aga juhtus nii, et nüüd on kõik kolm tilkuvat kraani vahetatud uute ja korralike vastu. See oli ikka väga suur üllatus ja rõõm.
Paljude sünnipäevalillede seas oli üks inkaliiliate kimp. Tegin sellest pildi ja kui pildi arvutisse tõmbasin, avastasin et on teine südamekujuline.
K toale ostsime eelmisel aastal ära tapeedi, plaaniga see 2020 seina panna. Loodan väga lähiajal selle töö käsile võtta. K tuleb vahepeal kolida koos oma kraamiga elutuppa elama, siis kraabime vana tapeedi maha, värvime seinad ja lae üle ning tuba ongi tapeetimiseks valmis. Eks ole ka aeg. Vana tapeet on 20 aastat seinas olnud ja kuigi ta ei näe isegi mitte kole välja, võiks ikkagi seal seinas olla midagi hoopis muud, sest kunagisest poistetoast on saanud vahepeal sujuvalt noore tütarlapse tuba.
Iga aasta lõpus või siis uue aasta esimesel päeval on meil olnud traditsiooniline jalutuskäik ja väike fotosessioon K osavõtul.
Aasta viimane pildistamine toimus ilmaolude tõttu seekord hoopis toas, sest tõepoolest, nagu sõber Jassu ütles – meil on pidevalt ilmaolud ISO1600 :D ning kui päeval on vähegi valgust, olen ma enamasti tööl ja fotokas kaelas ringi roomata ei ole aega. Pildid said aga tänavu sellised…päkapikuhõngulised.
1. jaanuari jalutuskäigu tegime vist ikka samuti ära, vähemasti öösel, kui ilutulestikku vaatamast tulime. Aga päeval….tõepoolest, tühi koht minu ajukurdude vahel. Äkki hoopis logelesime selle päeva maha :D, sest mul algas puhkus ja esimese päeva võiks ju tõesti mittemillegi tegemisele pühendada :) Ahaaaa, tegelikult tuli meelde. Pool päeva logelesin ja teise poole päevast õmblesin K-le uut tuunikat. Seda oli tal hädasti reisile minnes tarvis saada ja no tegelikult kuluski väga ära.
Eile tegi mulle üks blogilugeja märkuse, et ma võiksin viitsida tihedamini kirjutada. Pean kurbusega nentima, et tegelikult pole viitsimises üldse küsimus. Küsimus on ajas ja vahest ka selles, et midagi omameelest arukat pole öelda. Siis jätan parem ütlemata.
Aga….uus aasta on täiega käima läinud ja kuskilt otsast ei paista, et elutempo läheks aeglasemaks. Võtame siis meile antud aega rõõmuga ja anname endast parima. Oleme tänulikud oma kaasteelistele – ka nendele, kelle tõttu saame õppetunde. Olgu selles aastas kõvasti head tervist, armastust, headust, loomisrõõmu, reisimist, avastamisi, teadmishimu, õnne, häid raamatuid, palju nalja, uusi väljakutseid ja mida kõike veel.
Palju head teile kõigile!
(Ja kuigi mulle on järjepidevalt soovitatud, siis ei, raamatut ma ikka veel kirjutama ei hakka, sest mul pole tulnud geniaalset ideed :P)