Taas hommik. Teine päev Egiptuses.
Erinevalt meie eelmistest reisidest, oli seekordne planeeritud rohkem sellise leboreisina ja sellepärast me mingeid plaane polnud eelnevalt kokku sepitsenud. Otsustasime vaadata, kuidas asjad kohapeal kujunevad.
Teise päeva hommik algas teadmisega, et laste toas oli pisut kehvavõitu öö, sest kõige väiksemal oli terve öö palavik. Meie K-ga vastupidi, magasime nagu kotid. Üleüldse tõdesime me mõlemad, et selle reisi ajal magasime erakordselt hästi. Ei teagi millest see oli, aga ise mõtlesin, et äkki ohtrast värskes õhus viibimisest. Tavaliselt kodus tööl käies ja meie hallis ilmas vegeteerides, kipub neid õuetunde ikka väga väheseks jääma. Kuigi….ega me koduski kehvasti maga, ikka pigem hästi.
Esimese asjana läksime hommikusöögile, et kella 9-ks olla kenasti üle tee olevas Parrotel Beach hotellis infotunnil. Süüa saab hommikul juba kella 7-st ja meie asutasime ennast sööma 8 ajal, et saaks kiirustamata einestada ning jääks aega rahulikult üle tee teise hotelli jalutada.
Üle tee käimine on seal loomulikult erinev sellest, kuidas meie harjunud oleme. Kaks sõidurida on seal ühes suunas, kaks teises suunas ja nende vahel on nn palmirida kitsa kõnniteega. Ülekäigurajad on muidugi olemas, aga kuidas üle saad, on su enda asi. Ühesõnaga saad siis, kui autot ei tule või on see nii kaugel, et jõuad üle minna. Kui auto on lähedal ja seisad tee ääres, törtsutab autojuht signaaliga, et sa ikka teda näeksid ja teele ei roniks. Valgusfooridega on seal sama lugu….nad on linnas olemas, aga kõik autod sõidavad pidevalt omatahtsi, olgu seal fooris kollane, punane või roheline. Kui küsida kohalikelt, miks teil siis üldse foorid on, saad vastuseks, et a kästi ju panna. Keegi ei öelnud, et tuleks ka kasutada. Päevasel ajal on tegelikult liiklus väga väike ja üle tee saamine on lihtne. Päeval on üldse elu väga vaikne. Ükski meelelahutuskoht ega söögikoht ei hoia ennast naljalt päevasel ajal avatuna. Ka suurem osa poode on kinni. Elu hakkab elavnema peale päikeseloojangut. Siis on liiklus tihedam(ei midagi hullu) ja kõik kohad tehakse lahti. Ka lõbustuspark nimega Holliwood on päeval suletud. Hotellide piirkonnas on teedel väga palju “lamavaid politseinikke”. Ikka selleks, et kiirused oleksid väiksemad. Selline kaootiline liiklus on päris omapärane. Täiesti toimiv ja see on juba isegi hästi kui juht raatsib tuututada, sest siis saad vähemalt aimatagi, milline on tema järgmine manööver. Ühegi operatiivauto sireeni ei õnnestunud igatahes nädala jooksul kuulda.
Aga…olime siis üle tee Parrotel Beach peamajas ja ootasime oma Tez Tour-i kohalikku giidi.
Meie ümber olid ikka jõulud.
Jõuluvana, põhjapõder ja piparkoogimajad – kõike saab
Lastele oli jõulutemaatika muidugi tore
Kõrvuti kuusega lilled ja palmid….omapärane. Mul tekkis kohati tunne, et ah, möödunud aastast vist jõulukaunistused suveks üles jäänud
Mõne aja pärast oli meie kohapealne giid Ahmed kohal. Sümpaatne ja intelligentne egiptlane, kes jättis endast hea mulje ning see hea mulje püsis reisi lõpuni. Erinevalt eelmistest reisidest(kõigi operaatorfirma on olnud Tez) oli Egiptuses see korraldus veidi teistsugune. Kui varematel reisidel nägid oma kohapealset konsultanti ühe korra pool tundi, siis Egiptuses oli põhjalik tunnine infohommik ja iga päev 18.30 – 20.00 istus see inimene meie hotellis. Võisid sel ajal käia alati kas muret kurtmas või nõu küsimas. Mõnigi asi laheneb läbi sellise persooni paremini, kui retseptionis jaurates.
Infotunnis osa ajast räägiti üldistel teemadel. Ikka sellest, et kraanivett ei tohi juua, hambaid kraaniveega ei tohi pesta, avatud pudelit veega ei tohi vastu võtta jne. Üldisest elust- olust ja korraldusest. Teise poole otseloomulikult reklaamiti meile igasuguseid kohapelasid Tez-i poolt pakutavaid ekskursioone. Ja neid ikka oli. Tervelt 46 erinevat. Samal ajal juhtus olema Tez Tour-i 25-s sünnipäev ja paljudele reisidele pakuti päris häid soodustusi. Kui muidu pole ma eelnevatel aastatel Tez-ilt ühtegi reisi ostnud, sest kohapeal saab samu reise kõvasti odavamalt, siis Egiptuses olin jänes ja ostsin Tezilt ühe reisi ära. No ei soovitanud seal kohalikudki osta midagi tänavalt. Võib jääda ilma nii rahast kui reisist. Tagantjärgi mõtlesin, et oleks tegelikult võinud uurida hotellis reisipakkujalt nende hindu, aga ma ei usu, et see oleks olnud märkimisväärselt madalam hind. Soodustusega saime päevase Ras Mohammed Rahvusliku Looduspargi reisi kahe snorgeldamisega ja kalarestoranis mitmekäigulise lõunaga tripi 45 dollariga täiskasvanu kohta. Muidu oli hind 60 dollarit, aga sünnipäevasoodustusega siis 45. Käisime sellel tripil K-ga kahekesi ja sellest kirjutan mõnes teises postituses.
Lisaks pakuti tasuta 4-tunnist ülevaatereisi Sahm el Sheikh-i linnas ja selle ümbruses. Sellele panime ennast kirja, lootuses, et pisemal reisisellil enam palavikku öösel ei tule ja toimuma pidi sõit järgmisel päeval.
Mina jäin täitma meie pabereid, mida Tez seal soovib ja ootama oma järjekorda Ahmedi jutule pääsemiseks (Ahmed ja Mohamed on egiptlaste levinuimad nimed meestel ja kui hüüad nendest ühte või teist võid arvestada, et sinu poole vaatab hulgaliselt mehi). R läks samal ajal lastega hotelli ja K jäi minuga ootama. Paberid üle antud, jutud aetud ja reis ostetud, võisime meiegi suunduda tagasi oma hotelli. Õhtul tuli vaid üle täpsustada järgmise päeva linnareisi väljumise kellaaeg. Seda tuleb teha alati iga reisi väljumise eelõhtul.
Vahepealse aja sehkendasime lastega ja kell üks suundusime kõik lõunat sööma. K suundus varsti peale seda ujuma ja mina läksin vaatama, mis ta teeb.
Ainsas soojendusega basseinis oli kaks liumäge
K-l oli loomulikult eesmärk reisil päevitada ennast pruuniks. Temal õnnestub see õnneks väga lihtsalt. Näita aga päikest ja kohe jume tuleb. Tõenäoliselt veetiski just tema meil reisi ajal lebotades kõige rohkem aega. Mina olen ikka täiesti lootusetu lesija. Igaaaaav ja palaaav :D K võtab aga südamerahuga raamatu ühes ja päevitab. Ega ta nüüd väga rahus päevitada ei saanudki tegelikult, sest kui parasjagu polnud meie lastega teda segamas, siis oli platsis mõni kohalik meelelahutusmeeskonna tegelinski, kes teda piiras ja igale poole kutsus.
See veepritsmete pusa liumäe ees on just sinna maandunud K
ja siis kroolides tagasi
Sellised on Egiptuses prügikastid ja nagu pildil näha – toimub ka sorteerimine. Vähemalt näiliselt. Prügikaste on üldiselt piisavalt ja prügi kusagil ei vedele. Ilmselt on Kairo selles osas teine teema, aga kuurortpiirkonnas on kõikjal puhas. Küll aga paneb mõtlema selline asi, et kui Sharmis endal puudub vesi ja kõik see tuuakse kohale tsisternautodega, hotellides pannakse iga päev tubadesse pooleliitrised veepudelid…..siis milline hull reostus see tegelikult on. Hunnikute viisi plastikut.
Kaktused, neid on nii palju erinevaid ja huvitavaid isendeid
K üle vaadatud, läksime varsti koos meie ülejäänud seltskonda otsima, peale mida suurem piiga läks K-ga seiklema basseinide juurde ja mina R-i ning pisema piigaga suundusime päikest nautima ja aquapargi territooriumi uurima.
Kuulsuste sein
Kui kõrgelt pildistada, siis hotelli ala taga on näha ehitusmaastikku. Hotelle kerkib juurde.
Peale jalutuskäiku saatsin pisut põdura piiga issiga tuppa ning läksin otsisin üles K ja teise väikese tirtsu.
Nemad olid ennast sisse seadnud basseinide juurde päevitama.
Ja siis otsustas K minna ennast ületama, ehk siis külma vette ujumisrõngaga sõitma. See “jõgi” oli päris pikk, aga oh kui külm.
Sõit läks lahti
Peale ojas hulpimist ronis K sinna kõrgele, et liumäest alla lasta.
Üleval istus K tuubi peale ja siis keeras valvuripoiss ta seal selg ees alla tulema.
Peale seda laskumist jätsime K omapäi veel päikest võtma ja suundusime vanema M-iga meie hotelli mänguväljakule turnima.
Vaade mänguväljakult hotellimajade poole
Lennukeid lendab seal ringi täitsa palju
Mänguisu täis, läksime jälle K-d basseinide äärest otsima, sest päike oli juba madalal. K leitud, tegime piigadega väikese tiiru hotelli territooriumil.
Meie alal oli üks suur banaani käes hoidev ahv, kelle juures kõik pildistada armastasid. Eks pakkus see elukas huvi ka meie kolmele piigale.
Varsti läksime oma tuppa tagasi, et panna selga soojemad riided. Võtsime R-i ja noorema M-i kaasa ja läksime pimedas merd otsima. Ujuda seal pimedas muidugi ei tohi, aga jalutada võib küll.
Meie hotelli kõrval olev “supermarketite” tänav. Üritasime ühel õhtul K-ga selle ääres jalutada, no nii ohutus kauguses putkadest…..aga isegi siis hakkasid müügionud meie poole lippama ja sisse kutsuma. Kui ma siis hakkasin nendele vastu rääkima iseendalegi arusaamatus keeles, jäid nemad mind üllatunult vaatama ja K väänles minu paremal käel naerukrampides. Kohalikele nimelt väga meeldib aru saada, mis keelt sa räägid, et saaks öelda, kui väga ta ikka just sinu maad armastab :D Ah, tekitasin veidi segadust ja edaspidisteks segaduste vältimisteks kolisime jalutama teede vahelisele palmitänavale.
Kahe sõidurea vaheline palmitänav
Saime üle tee ja suundusime Parrotel Beach-i poole
Pimedas olid kõikjal jõulutulekesed.
Rannas oli seal suur süda :)
Jah, kaua sa seal pimedas ringi luusid. Lõpuks jalutasime tagasi hotelli poole ja läksime õhtust sööma
Peale kõhutäidet otsustasime minna kollektiivselt kasutama peamaja wifi-t. Tubades seda lihtsalt ei olnud ja eks seal peamajaski oli ta kõikuva kvaliteediga. R-ile igatahes hankisin õhtul hiljem kohaliku sim-kaardi millega sai netti kasutada puhkuse lõpuni. Kaardi sain nimelt nii, et kõigepealt küsisin hotellist….saadeti ühe mehe juurde, et temal on…mis maksab? 20 taala….no mulle tundus, et kallis. Siis läksingi vaatama meie sõber Ahmed-i, sest hommikul infotunnis rääkis ta midagi sim-kaartidest, aga mul läks pärast meelest ära küsida. No oligi Ahmed platsis ja sain kaardi osta – 15 dollarit. Puha ametlik, täitsin igasugu pabereid ja kirja läksid passiandmedki. Lennujaamas kohe oleks äkki vist isegi 10-ga saanud, aga seal oli lastega niigi piisavalt tegemist ja tõttöelda…saabuvate lendude alal ei näinud ma ühtegi kohta, kust midagi osta saaks.
Muidugi uuris Ahmed kuidas meil läheb ja oli väga murelik meie pisipiiga pärast, kel endiselt lõi palavikku üles. Luges mulle sõnad peale, et niikui läheb halvemaks, kohe anna teada, otsib abi ja pani mulle südame, et ma IGA õhtu käiksin ja raporteeriksin, kuidas lapsel tervis on. Igatahes tore, et hooliti.
Nii sai see päevake jälle õhtusse. Üheks ajal oli kohustuslik lasteürituse külastamine, siis lapsed magama, K-ga käisime korra veel seal tantsulkakohas vaatamas kõhutantsijat, tema jäi sinna inimesi vaatama(pidi nii huvitav olema) ja mina läksin tuppa raamatut lugema. Veidi veel ja saabus öö.