Oleme reisi kolmanda päeva hommikus.
Hommikul ärgates on ikka hullult mõnus tunne näha aknast säravselget taevast ja olla kindel, et õues on soe ja paistab päike. Mõnus, mõnus ja veelkord mõnus. Isegi siis, kui ööd on siin mustad ja külmad. Ikkagi on puhas rõõm avastada ennast hommikul päikeselises kohas.
Laste toas oli paraku jälle kehvalt magatud öö palavikus lapsega. Sestap otsustasime, et täna veedab ta enamuse päevast toas ja väljas käib ainult söömas. Hommikuks oli õnneks küll palavik maas ja etteruttavalt võin öelda, et rohkem see pahalane meie lapse juurde tagasi ei tulnudki.
Kõigepealt läksime kõik koos hommikust sööma ja peale seda sättisime meie K-ga ja noorema M-iga ennast peamajja ekskursioonibussi ootama. Meeleldi oleksin saatnud koos lastega sinna tuurile hoopis suure R-i, aga paraku ei olnud haige lapseke nõus oma issist lahti laskma.
Nii-siis, kell 8.50 olime peamajas ootel ja minul oli vaid üks mure. Meil polnud vett kaasa võtta, aga teadagi, lastel tuleb janu peale. Eelmise õhtu vesi oli meil kõigil otsas, aga uut vett polnud veel toateenindus jõudnud tuua. Läksin siis lönt-lönt retseptionisse, et teate mure on. Lastega linnaekskursioonile minek ja vett oleks vaja. Noh, tuli välja, et see polegi neile seal kuigivõrd lihtne ülesanne. Hotellis on vist kõik veepudelid toateeninduse valduses ja polnud sel onklil meile veepudelit anda. Kui küsisin, et kas tõesti on nii keeruline kaks pudelit vett saada….siis mees letis ohkas ja ütles, et kohe toob. Tõigi….aga lahtiste korkidega pudelid. Tõstsin oma kulmud nii kõrgele, kui need läksid ja tegin silmad suureks….aga mees ütles sellepeale, et neil retseptionis on hea vesi.
Eh, no kust ma seda uskuma pean…..ei olnud mina küll nii julge, et seda lastele juua anda. Otsustasime, et parem püüame hakkama saada ja esimesel võimalusel ostame linnas mõnes poest vett. Õnneks oli meil kolmepeale pool pooleliitrist pudelit vett siiski olemas hädapärase janu kustutamiseks.
Peagi oli kohal giid, kes kontrollis meie nimed oma nimekirjast üle ja läksime bussi. Teistest hotellidest olid inimesed juba peale korjatud, seega algas kohe sõit kuurortpiirkonnast Sharmi linna poole. Vähemalt mina olin põnevil ja lootsin palju näha. Lapsed ei osanud tõenäoliselt midagi oodata. Nemad lihtsalt vaatasid ringi.
Esimene peatus toimus Rahu väljakul, kuhu on püstitatud suur monument nimega ” Rahu kogu maailmale”( Peace Square) Avatud märtsis 2015. Monument on ümbritsetud valgus-muusikalise purskkaevude ringiga ja pimedas on see väga vaatemänguline.
Selle monumendi ehitusse annetas ärimees Nasser Abdel- Latif 25 miljonit Egiptuse naela. Konstruktsioon koosneb suurest maakera mudelist kaheksa tiivaga, mis osutavad erinevatesse ilmakaartesse ning sümboliseerivad jumalat nimega Ra. Monument on ehitatud mustast graniidist alusele, mis läheb üle lootose õieks. Konstruktsioon on kantud Guinessi rekordite raamatusse, kui suurim metallist kunstiteos.
Selle monumendi juures käivad alati kõik maailma presidendid, kes Sharm el Sheikh-i külastavad ja sinna viiakse ka kõiki külalisi.
Mis oli meile alguses üllatav siis see, et bussist väljudes võttis meid vastu hull hais. Pärast saime teada, et see oli tingitud taimede ja muru kastmisest, mida tehakse vähemalt 2 x päevas ja enne meie saabumist oli just olnud päeva esimene kastmine. Kastmine toimub aga reoveega ja sellest ka üpris ebameeldiv hais. Kui poolsaarel oma vett pole, siis midagi pole teha….kõik istutatud taimed peavad saama “aromaatset bioväetatud” vett.
Igatahes oli see päris võimas ja huvitav monument ja populaarne turistifotode tegemise paik.
Järgmisena viidi meid vaatama ühte suurt ja valget mošeed. Meie valgevenelannast kohalikuga abielus olev ja aastaid seal elanud giid rääkis meile veidi mošeest ja siis lasi meid ringi jalutama. Sisse sinna ekskursante ei lasta, sest kunagi olla mingid sellid seal kaklema läinud ja edaspidi said uudishimulikud imetleda mošeed vaid väljast.
Tegemist on Al Salam – i nimelise mošeega, mida nimetatakse ka Rahu mošeeks. Asub Sharm el Sheikh-i tsentraaltänava ääres, kuigi suhteliselt äärelinnas. Mošee avati 12. detsembril 2001. aastal ja see on Sharm el Sheikhi suurim ja tuntuim mošee. See kaunis hoone on ehitatud itaalia marmorist ja katused on smaragdrohelised. Mošeel on kõrge mitmetahuline minaret. Mahutama peaks hoone korraga 1000 palvetajat.
Mošee ehitust rahastas ärimees Hussein Salem, kes oli toonase presidendi liitlane ja mõttekaaslane. Ta lasi selle ehitada tänapäeva standardite järgi ja andis üle president Hosni Mubarakile, kes oli ametipostil aastatel 1981- 2011. Kui Salem kuulis, et presidendil oli plaanis pidada ühte väga suurt pidustust palee kõrval, mis oli planeeritud mošee ehitusplatsile väga lähedal, lasi ta viimase valmis ehitada rekordkiirusel – umbes kahe kuuga. Võib vaid ette kujutada, mis sebimine sellel ehitusel sel juhul toimus. Ehituse üldmaksumuseks kujunes 2 miljonit Egiptuse naela.
Algselt kandis mošee presidendi nime, aga hiljem nimetati ümber Rahu mošeeks. President ise oli samuti sage mošee külastaja. Rääkides reisi ajal kohalikega, meenutavad nad seda presidenti hea sõnaga ja praegune neile üldse ei meeldi.
Mošee on seest konditsioneeritud. See on suurim ja tuntuim mošee Sharmis ja kuni aastani 2007 käis seal palvetamas väga palju inimesi. Kui aga linna südamesse,(kus elab suurem enamus Sharmis töötavaid inimesi) ehitati uus ja veel suurem Al Sahaba mošee, jäi Al Salamis palvetajaid kõvasti vähemaks. Seal käivad põhiliselt taksojuhid ja möödasõitvad inimesed ning rohkem rahvast on reedestel päevadel. Sageli käivad seal palvetamas tähtsad ninad, kubernaatorid ja paar korda on käinud praegune president Abdel Fattah el-Sisi.
Märtsis 2015 toimus Sharmis rahvusvaheline majandusfoorum ” Egiptuse tulevik”, kus otsiti investeeringuid Egiptuse majandusse. Foorumist võttis osa väga palju mõjukaid inimesi ja riigipäid. Kuna see foorum viidi läbi Al salam-i mošee lähedal, käidi seal ka palvetamas. Koht läbiviimiseks valiti sinna lähedale teadlikult, kuna mošee on esinduslik ja piirkond rahvavaene – sel viisil oli lihtsam tagada turvalisust.
Et siis selline on Rahu mošee lugu. Ehitis on muljetavaldavalt ilus ja tegelikult oleks tahtnud ikka väga sinna sisse piiluda, aga või sa saad, kui osad kodanikud otsustasid kunagi seal kukepoksi korraldada. Vaatasime lastega seda siit- ja sealtpoolt ning varsti läksime bussi tagasi.
Tsentraaltänav mošee kõrval.Tegelikult ega Sharmis muud peateed väga polegi. See üks ja sama käib ringiratast ja kui sedamööda muudkui sõita, oled lõpuks samas kohas tagasi.
Kohe mošee kõrval on laste teemapark Hollywood. Seal on palju erinevaid atraktsioone ja ülisuuri dinosauruseid, kes teevad nendele lähenedes hääli. Ei olnud küll kellegi käest küsida muljeid, aga giid väitis, et õhtul pidi see lahe koht olema.
Maastikukujundus
Edasi sõitsime linna poole ja möödaminnes näidati meile paremale ja vasakule, et sealpool on Soho square ja sealpool on Naama Bay jne…..ja tegelikult sellega kogu linna tutvustamise tuur piirduski. Tõttöelda tekitas pisut pettumust. Aga noh, tasuta värk(kaudselt), mida sa hing siis saada loodad.
Edasi toimus organiseeritud poodlemine ilmselgelt giidide ja kaupluste vahelise kokkuleppe poodides. Noh, see oli rohkem kui läbipaistev ja tegelikult tehakse nii enamuses riikides, et on kohad, kuhu viiakse turistid ja tooja giid saab selle eest oma nutsu tasku pista. Loomulikult saab samu või sarnaseid tooteid osta ka tänavalt mõnest tolmusest kauplusest ja ilmselgelt on seal hinnadki odavamad, aga…mõne asja puhul olen ma just Egiptuses täiesti nõus mängima seda mängu kaasa, sest….ma tõesõna ei viitsi tänaval kuskil kohalikega jaurata ja hinna üle vaielda.
Järgnevad fotod on sellised nagu nad on, sest pildistanud olen need sõidu pealt läbi bussi akna.
Esimesena viidi meid jutu järgi õlitehasesse. Tegelikult oli see siiski fikseeritud hindadega kauplus, kus hinnad olid dollarites ja üllatuuuus, sel päeval Tezi turistidele -20% soodustusega :D Eks selline “üllatus” toimub seal iga päev, aga see selleks. Pildistada seal ei lubatud, kauplus oli korrektne ja puhas, kõik töötajad olid naised, peale kahe mees-kassapidaja. Seal töötas nii arste kui lihtsalt teenindajaid, kes käisid sul sabas ja hoidsid korvi. Töötajad, peale kahe kohaliku kassapidaja, tundusid olema kõik venekeelsed endiste liiduvabariikide kodanikud. Esmalt aeti meid kõiki ühte loenguruumi, tutvustati erinevaid kasulikke õlisid ja hoiatati, et mitte ei läheks neid tänavalt ostma. Pidavat olema vuflid. No võta sa kinni, eks. Tegelikult saab ka tänavalt ok kraami – märksa odavamalt. Meestele reklaamiti vingeid potentsi tõstvaid õlisid ja meeste silmad särasid….ning saatsid naisi neid vajalikke pudelikesi ostma.
Meie tüdrukutega poodlesime veidi ka. Lastele ostsin mustköömne õli, mida ma tegelikult ammu tean olema väga heade omadustega ning kodus oli üks pudel seda just tühjaks saanud ja kodustele kingituseks ostsime kommi asemel hoopis Egiptuse hambapastat. Sisaldab mingit peenikest taime, mida kasutavad beduiinid rahvameditsiinis, on meeldiva lagritsataolise lõhnaga ja peseb hästi. No ja põhiline, et seal fluoriidi sees ei ole.
Ostud tehtud, tulime teiselt korruselt alla. Lapsed suundusid all olevasse suveniiride poodi ja mina wc-sse. Ega ma muidu seda tualetti ei mainiks, aga kui ma sealt tagasi tulin ja lapsi poest ostima läksin, haakus mulle sappa üks mees. Kõnnin, otsin lapsi ja mõtlen, et no mis sabarakk see mul järel käib??? Ja siis see saba keeras ennast mulle ette ja teatas, et näe, su lapsed on seal :) Et siis väga hoolega pannakse tähele, kes kus ja kellega liigub juba väljapool kauplust. No ja siis hakkas peale turundus. Minul oli ainus eesmärk osta sealt poest snorgeldamise mask. Selline, mis katab terve näo ja on hea kvaliteediga. Võiks ikka jaguda pikemaks ajaks sellest, mitte üheks korraks. Võtaks teinekord reisile kaasa, kui on snorgeldamisvõimalusi ja jagaks seda ka lähedastega.
Selles poes sai õnneks tingida ja ma olin eelnevalt uurinud, mis hinnaga seda maski oleks ok osta. Pakkumine algas 70 dollarist….ja leppisin ma alles 35 dollariga. Igatahes ma usun sain hea kauba tehtud, sest poeg arvas, et Eestis sellist maski nii odavalt ei saakski. Aga see selleks. Lastele ostsime veel meeneteks võtmehoidjaid. Endile ja sõpradele. Onkel üritas meie väikesele piigale igasuguseid kujukesi maha parseldada ja tassis talle küll kasse, küll mida veel…..mina siis aga panin neid jälle riiulisse tagasi. No laps ei tahtnud ka neid õnneks. Ah jaa, selle veekindla kaelas käiva koti ostsime ka sealt, mis telefonile ümber käib, aga K ei julenud sellegipoolest oma telefoni sinna sisse panna ja vee alla minna. Minumeelest igati hermeetiline kott.
Lasime lõpuks sealt poest jalga ning järgmisena samas kompleksis pakutavatest parfüümide ja rõivaste poest hoidsime targu eemale. Ühesõnaga saime sealt minema ja siis viidi meid bussiga edasi maiustuste poodi, kus kõigepealt anti maitsta halvaad ja siis suunati loomulikult ostlema.
Muidugi ostsime halvaad, sest lõunamaade halvaa ongi väga maitsev. Eriti meeldib lastele selline suhkruvatilaadne kiuline halvaa, mis on valmistatud meega. Meest rääkides….ostsin sealt koju ühe väikese purgi banaani mett. Väga hea maitsega on. Valik oli suur, aga kõnetas just banaani mesi.
Nendel kahel pildil on Sharmi tervisekeskus- haigla. Meditsiin on kohalikele tasuta ja pidi olema väga kõrgel tasemel.
No ja kui turistidelt oli piisavalt raha välja meelitatud, hakati meid hotellidesse tagasi vedama.
Mis oli reisi ajal tore, siis see, et giid rääkis palju kohalikust elust ja vastas kohalikku elu-olu puudutavatele küsimustele. Inimesi huvitas muidugi naiste teema. Et kuidas ikka selle moslemiga abiellumisega lood on. Naised kirjutavad ju siin ja seal, kuidas nutavad ja elavad või nutavad ja põgenevad. Kuna giid oli ise moslemiga abielus ja käis täiesti tavalises kostüümis, andis ta meile ammendava vastuse.
Punkt 1. Kui kohtad moslemist meest ja tekib sümpaatia ning tunne, et võiks Egiptuses elada….veendu esmalt, et see on asjalik mees, mitte lupard.
Punkt 2. Kui asjad juba sealmaal, et tekib mõte abielluda, siis eelnevalt tuleb teha väga korralikud ennast kaitsvad juriidilised lepingud.
Punkt 3. Ja kui juba tuleb tunne, et võiks ka lapsed saada…..siis sünnita laps oma kodumaal, laps saab kahekordse kodakondsuse ja kui häda migil põhjusel käes, võtad südamerahus oma lapse ja kolid koju. Mitte üks moslem seda siis keelata ei saa.
Üks huvitav fakt veel seoses mitmenaisepidamisega. Egiptuses on lubatud 4 naist….juhul kui suudad neid kõiki, ühiseid lapsi ja oma vanemaid ülal pidada. Kui aga esimese naisena abiellub moslem eurooplannaga….siis rohkem ühtegi naist ta võtta ei saa, sest Euroopas pole mitmenaisepidamine lubatud :) Vat nii.
Kohalik villa. Muide kohalikud rääkisid, et nädalaks-kaheks ongi kõige soodsam Egipti tulla pakettreisiga. Kui aga on soov puhata Punase mere ääres vähemalt kuu, tasuks rentida elamine. Ühetoaline korter on seal miimumumsuurusega 55m2(magamistuba ja elutuba) ja selle rent kuus umbes 125 dollarit.
Ja naiste töölkäimisest.
Üldiselt ei peeta seda heaks tooniks, sest siis vaadatakse meest nii, et …no on ikka saamatu, ei jõua oma naist ülal pidada. Kui aga naine ise väga tahab, siis saab ta tööl käia mehe loal. Kui meest veel pole, siis peab saama isa nõusoleku. Ja kui naine juba tööl käib…..siis tema palk on tema ja ainult tema. Ei tohi ka abikaasa küsida, et kallis naisuke, kus on sinu rahaline panus meie ühisesse majapidamisse? Kus naised töötavad? Meditsiinis, kohtuekspertiisis, vanglas(naisvangide poolel), hariduses, tollis(lennujaamas), ilukliinikus, kosmeetikasalongis. Kaubanduses või mujal teenindussektoris ei näe sa seal naljalt ühtegi naist.
Eemalt paistab uusim ja suurim kesklinna mošee Al Sahaba
Hidžaabi ehk pearätti ja pikka rüüd Egiptuse seadused naist kandma ei kohusta. See jääb perekonna traditsionide piiresse ja naise enda sooviks. Üks kohatud giid rääkis, et temal on kaks õde. Üks kannab omal soovil traditsioonilist mosleminaise rõivastust, teine õde käib riides nagu tavalised inimesed. Küll aga pidi olema see seadusega kohustatud üle mere Saudi Araabia naistel. Kui sealsed naised tulevad Egiptimaale, pidavat nad juba lennujaamas sageli oma pikad rüüd ja rätid ruttu kotti peitma ja tavalise riietusega ringi käima.
Teater
Selle pildil on näha ühe villade komplemsi või nn residentsi värav. Selliseid asumeid on sealkandis palju. On terve kvartal korralikke elamispindu, mis on taraga piiratud ja ööpäevaringse valvega. territootiumil on kõik vajalik olemas- kauplused, lasteaiad, spa-d, ilusalongid, jõusaalid, basseinid jne. Sa võid lasta oma lapsed sinna ringi jooksma ja annad teada väravasse, et seda ja seda last ei tohi alalt välja lasta. Ongi laps turvatud ja hoitud :) Sellist luksust ei saa endale muidugi lubada elanikkonna vaesem kiht. Mehed, kes teenivad Sharmis turisminduses või ehitustel perele elatist lihttöödega elavad pigem kambakesi ühes korteris ja saadavad iga nädal raha koju. Kui teenib niipalju, et saab vahest ka koju sõita, on tore. Kui ei teeni, käib kodus heal juhul kord kuus. Keskmiselt teenitakse sellistel elualadel 200-300 dollari vahel.
Kerkivad uued villad
Mäed ei ole osalt tumedamad, nendel on hoopis pilvede varjud
Kohalikud marsad. Need sõidavad ringi ööpäevaringselt. Mida pimedamaks läheb, seda rohkem neid ringi uhab. Kõik marsad ja taksod on nummerdatud ja kui juhtud sellega sõitma ning unustad sinna näiteks oma päikeseprillid või muu väärt asja, siis on hea, kui oled enne sisse istumist teinud numbrist pildi. Edasi piisab juba hotellis selle pildi näitamisest ja mure kurtmisest….sõiduk leitakse üles ja asi tuuakse sulle hotelli. Muidugi juhul, kui mõni ebaaus turist pole seal seda juba omandanud. Kohalik üldiselt ei varasta ega omanda, sest see on väga rangelt karistatav ja hirm on suur. Veel marsadest: normaalne on, et seal võidakse suitsetada ja keelata pole mõtet – selses kultuuriruumis on see ok. Eraldi peatuseid marsadel pole. Tuleb lihtsalt tee ääres seista ja küll ta kinni peab. Hinnas on mõistlik kokku leppida ja öelda, kus soovid väljuda.
Siia hotelli läks ka keegi meie bussist.
Rixos – üks Sharmi kallimaid ja hinnatumaid hotellikette
Igatahes jah, lõunaks olime hotellis tagasi, läksime otsisime R-i ja noorema M- i üles ning suundusime lõunat sööma.
Peale lõunat aga toast läbi ja mina, K ning vanem M läksime basseinide juurde. Päikest võtma ja sulistama. Mina peaasjalikult passisin niisama ja tegin pilte ning lapsed lõbutsesid. Issi väiksema piigaga pidime kahjuks tuppa jätma multikaid vaatama.
Tädiga sulistamas soojendusega basseinis. Väikest last ilma ujumisoskuseta sinna küll lahti lasta ei saa, sest sügavust on seal minusugusele näiteks ikka kaelani.
Lainebasseini liumägi. K käis proovis ära, aga muljet see talle ei avaldanud – äkki on sellistest lõbustustest välja kasvanud? See, et vesi seal oli rohkem, kui jahe…see vist teda väga ei mõjutaks, kui alla liuglemine pinget pakuks.
Vahepeal tuleb ennast soojendada ja siis on paras aeg võtta rätid ümber ja käia pitsamehe juurest friikaid ja pitsat toomas. Enamasti oli mingeid kotlette ja viinereid seal samuti, aga neid ei tahetud. See siis oli niiöelda lõuna- ja õhtusöögi vahelise aja suupistevõimalus. Onu, kes jagas friikaid ja peamajas pannkooke oli sama ja reisi lõpuks sai meie väikeste laste vaieldamatuks lemmikuks. Tema juurde julges vanem M lõpuks isegi täiesti iseseisvalt jalutada, kui friikate järgi isutas. Friikad, riis, kana, pitsa ja vahest värske kurk olid paraku meie väikeste reisisellide peaaegu ainsad toidud, mida nad sööma soostusid. Mõni koogilinegi sobis teinekord näksimiseks. Kojusõidu eelõhtul oli nende unistuseks aga süüa lõpuks frikadellisuppi :)
Tädi K teeb M-ile trikke. ” K, kas sa oskad käte peal seista?” Ikka oskab!
Sõber Pišo :) Pišo oli selle nädala jooksul nagu K satelliit. Kus K või me koos ka ei olnud parasjagu, jälle oli Pišo kohal. Kohaliku meelelahutustiimi töötaja.
Seekord vedas ta K tantsima midagi kõhutantsu taolist kohaliku popmuusika saatel. Teinekord aga istus niisama ja ajas juttu, rääkis oma plaanidest ja tegemistest. Lõpuks teatas mulle, et talle meeldivad eestlased, aga meeldivad sellepärast, et talle meeldib meie K :D K ise muidugi pööritas sellepeale vaid silmi ja naeris, et oh seda Pišot! Asja plusspooleks oli muidugi inglise keele praktiseerimine.
Kui Pišo oli K-le koos oma mikrofonist soenguga napilt lõua alla, siis teine “sõber”, kes teda piiras, oli pikk kui latt ja rastapatsidega. Nad kõik olid sellised meeldivad suhtlejad õnneks, mitte libedalt pealetükkivad.
Päevapeale käisime loomulikult toas kontrollimas, kuidas tubastel asjalood on ja kuna asjalood olid palavikuvabad, siis saatsin R-i, K ja vanema M-i sealt poolvägisi minema – ujuma ja pikutama bassu äärde. Ega see väike tegelane on ju kaval ka ja tahab, et issi oleks nagu tema teine nahk kogu aeg olemas :P Siis tuleb võtta appi lihtsalt kavalus, raudne otsus ja Lotte seiklused. R käis vaatas isegi mingi kohaliku ilusalongi üle, kus arvas, et võtaks ühe massaaži, aga….talle see koht ei meeldinud. Mina sinna ei sattunud isegi vaatama, seega ei oska kommenteerida, kas ise oleks sealt mõne teenuse üldse võtnud. Ühes rannabaaris nägin nende hinnakirjabukletti….hinnad ei jäänud meie omadele alla ja huvi ei tekkinud. Järgmisel päeval saime õnneks kõik õue liikuma.
Mingil ajal enne õhtusööki käisin raporteerimas giidile, kuidas läheb meie haigel lapsel ja tema issil. Onu oli pahane, et me pole saanud lisavett ja käis ajas selle asja korda. Palavikus lapsega kulus seda lihtsalt rohkem, kui 0,5 l vett päevas inimese kohta. Seda on tervelegi inimesele vähevõitu. Sellest päevast alates oli meil nii palju vett, et lõpuks andis kohe ära juua. Veel oli giid murelik, et tänu haigusele on lapsed jäänud meelelahutusest ilma ja isa samuti kurvastanud ning pakkus meile võimalust üejärgmisel päeval minna batuskaafiga sõitma. Meile kolmele suuremale tegi hea allahindluse ja lastele 35 dollarilise pileti asemel tegi sõidu 0 piletiga. Võtsime selle pakkumise vastu.
Nii see päev veereski õhtusse ja päädis oma traditsiooniliste tegevustega. Õhtusöök, lasteüritused, õhtused rituaalid, raamatu lugemised…ja magama läksime veidi rahulikumalt, sest pisipiigal oli palavikuvaba päev.