Taanis tarkust taga nõudmas

Administrator, 08.12.2022

Aprilli lõpus sai teoks sõit Taani suuruselt teise linna nimega Århus, kuhu pidime kolleegidega minema tegelikult juba päris ammu, aga…..siis tuli mitmeks aastaks külla ülemaailmne kaos ja kõik projektid olid teadmata ajaks külmutatud. Selle aja peale jõudis meil vahetuda isegi kultuuritöö spetsialist. Üks alustas läbirääkimisi, teine korraldas päriselt minemise.

25. aprillil olime igatahes viieliikmelise seltskonnaga pealelõunal Tallinna lennujaamas ja kell kolm istusime AirBalticu lennukis, et lennata esmalt Kopenhagenisse ja sealt juba edasi Århus-i. Väike ajavahe lisaks ja kella viieks olime Kopenhagenis kohal. Ilm oli selge ja maandumine ilusate vaadetega. Erinevalt Eestist, kust ära sõites oli ilm vihmane-võttis Taani meid vastu ilusa päikeselise ilmaga. Tallinna lennujaamast tuli minuga kaasa üks väike koti külge kinnitatav rebasepoiss, kes rändabki nüüd minuga igal pool kaasas. Jäi kuidagi seal lennujaamas nii hinge, et pidin ära ostma. Muuseas….hiljem suvel kohtasime ühel Stockholmi poekese aknal selle rebase suuremat versiooni, ehk emmet.

Kopenhageni oli jätkulennuni 4 tundi vaba aega. Veetsime selle lennujaamas ringi jalutades, tegime väikese aasiapärase söögipausi ja aeg lendas suhteliselt märkamatult. Seltskonnaga on ikka ooteaeg lühem, kui üksinda. Lennujaam on õnneks parasjagu selline koht, kust leiab midagi sihtkohamaale omast ja nii tutvusime meiegi kuulsa Taani disaniga ja kõige muuga, mida sealt leida võib. Rõõmuga avastan, et head Taani disaini on viimastel aastatel Eesti poodidessegi päris palju jõudnud.

Mõned minutid enne kella 21 tõusis väiksem propellerlennuk koos meiega lennurajalt õhku, et napilt 40 minuti pärast taas rattad maandumisrajal välja lasta. See oli selline suts üles ja suts alla lend, aga kiirem, kui oleks maadmööda seigelda Kopenhageist Århus-i. Vahele jääb ikkagi hunnik saari, poolsaari ja vett.

Miks me sinna üldse läksime? Eks ikka kogemusi vahetama, õppima, silmaringi laiendama ning vaatama, kuidas teised samas valdkonnas elavad ja töötavad. Sihiks oli Århus-is olev suur raamatukogu-kogukonnakeskus DOKK1, kus ühel päeval tutvustati meile seda suurt maja ja nende tegemisi, teisel päeval toimus pikk disainmõtlemise koolitus ja kolmandal päeval käisime kahes erinevas Århus-i linnajaos olevas haruraamatukogus. Päevad olid vastuvõtjate poolt väga tihedalt sisustatud, aga õhtud veetsime nii, nagu meile endile meeldis ja sobis. Liikusime ringi nii kõik koos, kui ka väiksemate seltskondadega. Ikka sel viisil, et kõigil oleks tore ja miski ei oleks kellelelgi vabal ajal kohustuslik. Mina olen ju teada tuntud seiklusvaimuga tegelinski, kes kaugemale sattudes ei malda õhtuid hotellis veeta, vaid vaatab ringi – kus mida huvitavat oma mälestustepagasisse koguda saaks. Seega ei julenud ma loota, et kõik teised sama aktiivsed on. Õnneks oli kaasamõtlejaid ja nii kujunesid õhtud sisukateks ja toredateks. Jõudsime ühte ja teist vaadata ning ka meeldivalt koos kuskil väljas õtust süüa.

Århus-ist endast, DOKK1-st ja sekka meie tegemistest:

Kohalejõudmise õhtul läks meil oma 45 minutit lennujaamast hotelli sõitmiseks. Jah, linnast päris kaugel oli see lennujaam, mitte nii nagu Tallinnas – sutsti ja trammiga kohal. Kell 22 õhtul polnudki siis enam muud, kui et saime kätte oma toad ja varsti läksime magama, et järgmisel hommikul puhanutena DOKK1-e minna.

Hommikul ärkasime varakult ja läksime hotelli viimasel korrusel asuvasse restorani hommikust sööma. Kuna hotell oli meil otse DOKK1 vastas ja see tähendab, et mere ääres ja suhteliselt linna tuiksoonel, saime seal mõnuleda viimase minutini, et siis mantel peale visata ja kella 9-ks üle tee raamatukogusse minna. Hommikusöök Taanis sisaldab loomulikult hunnikute viisi saiakesi ja mis seal salata, ei olnud meiegi patust vabad. Kõigele muule lisaks kulus ära mõnigi võist nõretav saiake kohvi kõrvale. Nautides kõrgelt kaunist vaadet linnale ei pane tähelegi, kui üks saiake teise järel suhu lipsab ja vööjoon paisub :P Ah, aga kuna kodus olles ma saiakesi ei söö, siis reisil olles võib seda ometi endale soovi korral lubada. Pealegi- päeva jooksul tuli kõnnikilomeetreid nii palju, et õhtuks polnud saiakestest vöö vahel haisugi. Mis oli omaette kummaline, siis …kohvi pakuti seal sellistest tavalistest veeklaasidest :)

Kella 9-ks olime oodatud üle tee DOKK1-e. Üsna kohe võeti meid vastu ja algasid igasugused kohtumised sealsete töötajatega, kes igaüks rääkis meile omast valdkonnast või viis majaga tutvuma. Erialastel nüanssidel ma oma blogis ei peatu, aga näha-kuulda saime palju huvitavat ja muidugi ka mõnda, mis imestama pani või siis just tõdema, et vat see asi on meil kuidagi vist parem. Maja ise on loomulikult muljetavaldav, arhitektuurselt põnev ja mitmefunktsionaalne. Tjah, tabasin ennast ka mõttelt, et sellises suures ja põnevas majas oleks päris huvitav töötada.

Pildil tagaplaanil on hotell, kus me ööbisime ja esiplaanil paistavadki juba DOKK1 trepid

Lõuna ajal saime tunnikese omapäi linnas jalutada ja enne päeva jätkamist sõime DOKK1 kohvikus väikese eine. Polnud mingi maitseelamus, aga nälg sai kustutatud ja päev rõõmsal sammul jätkatud. Pilte on sellest üüratust raamatukogust mul palju, aga kõik nad siia kaugeltki ei mahu, seega teen mingi valiku. Pisut meie lõunasest jalutuskäigust tuleb järgmistel piltidel:

Ega see lõunapaus just ülearu palju aega ringi jalutamiseks ei andnud, aga jalgu õnnestus sellegipoolest sirutada.

Tagasi DOKK1-s jätkus meie koolituspäev ja majaga tutvumine. Enne uusi pilte aga DOKK1-st

DOKK1 ehk Dokken on valitsushoone, avalik raamatukogu ja kultuurikeskus Aarhusis. See asub Hack Kampmanns Pladsil kesklinnas, tollimaja kõrval veepiiril. Dokk1 on osa palju suuremast arendusprojektist Urban Mediaspace Aarhus, mida Aarhusi omavalitsus ja Realdania rahastavad ühiselt 2,1 miljardi Taani krooniga. Selle projekteerisid Schmidt Hammer Lassen Architects ja Kristine Jensen, ehitust juhtis NCC AB. Ehitus algas 8. juunil 2011 ja hoone avati neli aastat hiljem, 20. juunil 2015.

Hoone nimi määrati 2012. aasta sügisel toimunud avaliku konkursiga. Tähe- ja numbrikombinatsiooni võib hääldada kui “Dokken”, “Dok-Ét” või “Dok-Een”, mis tähendab Dock või Dock One inglise keeles. Mõiste viitab asukohale endises tööstussadamas veepiiril, mis peaks ühendama linna ja merd.

Dokk1-s asub Århusi pearaamatukogu, kohaliku omavalitsuse avalike teenuste osakond, teatristseenid, ettevõtted ja suur automatiseeritud maa-alune parkla. Hoones on 60 000 m2 põrandapinda, millest 17 500 m2 kasutab raamatukogu ja 10 500 m2 kuulub ettevõtetele. Ülejäänud osa hoonest on peamiselt maa-alune parkla, kus on automatiseeritud liftisüsteem ja ruumi 1000 sõidukile. Struktuur integreeritakse kergraudteesüsteemiga, kus rongid sõidavad läbi hoone ja selle all, sealhulgas jaam. Parklast viib majja sisse eskalaator.

Teisel poolel päevast saime pisut tutvuda sisetööruumidega ja kuulata mitut huvitavat esinemist maja töötajate poolt.

Selle ülemise pildiga oli isevärki lugu. Tegin selle pildi nii telefoni kui kaameraga ja postitasin telefonipildi Instagrami kontole @ingridgotod. Pealelõunal liikusime koos maja töötajaga ringi ja äkki märkasin maja fuajees suuuuurel ekraanil samasugust pilti. Mõtlesin, et oh, huvitav, samasugune võte. Tea kas need seal siis papist inimesed, et nii ühtemoodi kukub pilt kõigil välja :D Õhtul naistega juttu ajades selgus aga tõsiasi, et minu pilti seal näidatigi :P Oli kenasti näha minu Instagrami nimi ja puha. DOKK1-l on lihtsalt väga operatiivne sotsiaalmeediaga tegeleja. Mina märkisin DOKK1-e ära ja nemad korjasid kohe üles ja jagasid suurel ekraanil, et neil on majas külalised Eestist. Ja mina, lühinägelik naiivitar käisin pool päeva ringi teadmisega, et keegi on samal ajal samasuguse pildi teinud.

Aarhus-ist:

Taani suuruselt teine linn asub Jüütimaa idakaldal Kattegati meres, umbes 187 kilomeetrit (116 miili) Kopenhaagenist loodes.

Jüütimaa suurim linn Aarhus on Kesk-Taani piirkonna ja statistilise piirkonna Landsdel Østjylland (LØ) (Ida-Jüütimaa provints). LØ on rahvaarvult teine statistiline piirkond Taanis, hinnanguliselt 903 974 elanikuga (seisuga 1. jaanuar 2021). Århus on linn, mille hinnanguline elanikkond on 285 273 elanikku (2022. aasta seisuga), seega Taani suuruselt 2. linn.

Aarhus pärineb vähemalt 8. sajandi lõpust ja on üks Taani vanimaid linnu. See asutati sadamaasulana Aarhusi jõe suudmes ja muutus kiiresti kaubanduskeskuseks. Esimene kristlik kirik ehitati siia umbes 900. aastal ja hiljem viikingite ajal kindlustati linn kaitsevallidega. Viikingite aeg oli rahutu ja vägivaldne ka Aarose jaoks, nagu linna tollal kutsuti, kuid vaatamata raskustele kasvas Århusi piiskopkond pidevalt tugevamaks ja jõukamaks, ehitades varakeskajal linna mitmeid usuasutusi. Kaubandus arenes jätkuvalt, kuigi alles 1441. aastal anti Århusile turulinna privileegid ja Århusi rahvaarv püsis suhteliselt stabiilsena kuni 19. sajandini. Eelkõige 1600. aastad olid Århusi jaoks rasked ajad, kuna linn kannatas mitmete sõdade ja katku all ning riik pärssis ka kaubandust Kopenhaageni kuningliku asukoha kasuks. Sellegipoolest kasvas Århus selle aja jooksul Taani suuruselt teiseks linnaks ja 1700. aastate keskel taastus kunagine jõukas kaubanduse. Tööstusrevolutsioon sai 19. sajandil pöördepunktiks, kuna tööstus ajendas kiiret rahvaarvu kasvu, edestades piirkondlikke rivaale ning 1862. aastal ehitati siia Jüütimaa esimene raudteeliin. 1928. aastal asutati Århusis Jüütimaa esimene ülikool ja täna on see ülikoolilinn ja Jüütimaa suurim kaubanduse, teenuste, tööstuse ja turismi keskus.

Globaliseerumise ja maailmalinnade uurimisvõrgustiku poolt “piisavuse” ülemaailmseks linnaks määratud linna peamised kultuuriasutused on Den Gamle By, ARoS Aarhusi kunstimuuseum, Moesgårdi muuseum, Kvindemuseet, Musikhuset ja Aarhusi teater. Tuntud kui Smilets By (lihtsalt naeratuste linn), on see Taani linn, kus on noorim ja kõige kiiremini kasvav demograafia ning kus asub Skandinaavia suurim ülikool Aarhusi ülikool. Kaubanduslikult on linn riigi peamine konteinersadam ja siin asuvad suuremad Taani ettevõtted, nagu Vestas, Arla Foods, Salling Group ja Jysk.

Nimi pärineb linna asukohast Aarhus Å (Aarhusi jõe) suudmes.] See on ühend kahest sõnast ár, genitiiv sõnadest á (“jõgi”, tänapäeva taani å) ja oss (“suu”, tänapäeva islandi keeles kasutatakse seda sõna, kirjutatud ós, endiselt “jõe delta” kohta). Valdemari loendusraamatus (1231) nimetati linna Aruks ja islandi keeles Aros, hiljem kirjutati Aars.

Kirjapilt “Aarhus” leiti esmakordselt 1406. aastal ja muutus järk-järgult tavaks 17. sajandil. 1948. aasta Taani õigekirjareformiga muudeti “Aa” sõnaks “Å”. Mõned Taani linnad olid muudatusele vastu, kuid Århusi linnavolikogu otsustas nime muuta. 2010. aastal hääletas linnavolikogu selle poolt, et alates 1. jaanuarist 2011 muutuks nimi tagasi Århusist Aarhusiks.

Siiski – endiselt on grammatiliselt õige kirjutada geograafilised nimed tähega Å ja kohalikel volikogudel on alternatiivina lubatud kasutada Aa kirjaviisi ning enamik ajalehti ja avalikke asutusi aktsepteerib mõlemat. Mõned ametlikud ametiasutused, nagu Taani keelekomitee, Taani õigekeelsussõnastiku väljaandja, säilitavad endiselt põhinimena Århusi, pakkudes sulgudes teise võimalusena Aarhusi, ja mõned institutsioonid kasutavad endiselt oma ametlikus nimes sõnaselgelt sõna Århus. nagu kohalik ajaleht Århus Stiftstidende ning koolid Århus Kunstakademi ja Århusi Statsgymnasium. “Aa” kasutasid ka mõned suuremad asutused aastatel 1948–2011, nagu Århusi ülikool või suurim kohalik spordiklubi Aarhus Gymnastikforening (AGF), mis pole kunagi kasutanud “Å”-kirja. Teatud geograafiliselt seotud nimesid on värskendatud, et need kajastaksid linna nime, näiteks Århusi jõgi, mis muudeti Århus Å asemel Aarhus Å.

Alates aastatuhande vahetusest on Aarhusis olnud enneolematu ehitusbuum, mille ajal on tekkinud palju uusi asutusi, taristuprojekte, linnaosasid ja puhkealasid. Mitmed ehitusprojektid kuuluvad Euroopa suurimate hulka, näiteks Uus Ülikooli haigla (DNU) ja sadamaäärne ümberehitus.

Muutus nii siselinna siluett kui ka maakasutus, kuna endised tööstusobjektid kujundati ümber uuteks linnaosadeks. Alates 2008. aastast muudeti endised dokkialad, mida tuntakse De Bynære Havnearealeri nime all (linnaäärsed sadamapiirkonnad) ja mis on linna mereäärele kõige lähemal, uuteks segakasutusega piirkondadeks. See on üks suurimaid sadamaäärseid projekte Euroopas. Põhjaosa nimega Aarhus Ø (Aarhus Docklands) on 2018. aasta seisuga peaaegu valmis, samas kui lõunaosa nimega Sydhavnskvarteret (Lõunasadama naabruskond) alles väljatöötamisel. Frederiks Pladsi naabruses asuvat endist DSB remondihoonet ehitatakse alates 2014. aastast uue äri- ja elamukvartalina. Lähedal asuv peamine bussiterminal on plaanis kolida keskraudteejaama ja koht kujundatakse ümber uueks elamurajooniks. Mujal südalinnas kujundati endiste Cerese õlletehaste asukoht aastatel 2012–2019 ümber uueks segakasutusega linnaosaks, mida tuntakse CeresByeni nime all.

Riigi esimese kergraudteesüsteemi Aarhus Letbane ehitamist alustati 2013. aastal ja esimene samm viidi lõpule 2017. aasta detsembris. Sellest ajast alates on kergraudtee teenust laiendatud kahe linnadevahelise lõiguga vastavalt Odderi ja Grenå linnadesse ning hõlmab ka põhjasuunalist lõiku Lisbjergi eeslinnani. Tulevikus plaanitakse kergraudteesüsteemiga siduda paljud teised eeslinnad Århusi kesklinnale lähemale, kusjuures järgmine etapp hõlmab kohalikke liine idas Brabrandi ja põhjas Hinnerupi poole.

Alates 2000. aastate algusest kiirenev kasv tõstis siselinna piirkonna 2014. aastaks ligikaudu 260 000 elanikuni. Kiire kasv peaks jätkuma vähemalt 2030. aastani, mil Århusi vald on seadnud ambitsioonika eesmärgi 375 000 elanikuks.

Århus asub Århusi lahe ääres ja on idas Kattegati mere poole ning üle lahe kirdes asuvad Molsi ja Helgenæsi poolsaared. Mols ja Helgenæs on mõlemad osa suuremast Djurslandi poolsaarest. Mitmed suuremad linnad ja asulad on Århusist maanteed ja raudteed mööda hõlpsasti ligipääsetavad, sealhulgas Randers (38,5 kilomeetrit (23,9 miili) maanteed mööda põhja pool), Grenå (kirdes), Horsens (50 kilomeetrit (31 mi) lõunas) ja Silkeborg ( 44 kilomeetrit (27 miili) idas).

Kliima

Piirkonna geograafia mõjutab linna kohalikku kliimat, Århusi laht avaldab mõõdukat mõju madalale orupõhjale, kus asub Århusi kesklinn. Läänes asuv Brabrandi järv aitab sellele mõjule veelgi kaasa ja selle tulemusena on orus suhteliselt pehme ja parasvöötme kliima. Orupõhja liivane maa kuivab pärast talve kiiresti ja suvel soojeneb kiiremini kui ümbritsevad niiskust säilitavad kivisavist künkad. Need tingimused mõjutavad põllukultuure ja taimi, mis sageli õitsevad orus 1–2 nädalat varem kui põhja- ja lõunapoolsetel nõlvadel.

Põhjalaiuskraadi tõttu varieerub päevavalgustundide arv suvel ja talvel märkimisväärselt. Suvisel pööripäeval tõuseb päike kell 04:26 ja loojub kell 21:58, andes päevavalgust 17 tundi 32 minutit. Talvisel pööripäeval tõuseb kell 8.37 ja loojub kell 15.39, päevavalgust on 7 tundi ja 2 minutit. Suviste ja talviste pööripäevade päevade ja ööde pikkuse erinevus on 10 tundi ja 30 minutit.

Sadam

Århusi sadam on üks suurimaid tööstussadamaid Põhja-Euroopas koos Taani suurima konteineriterminaliga, mis töötleb enam kui 50% Taani konteinerveost ja majutab maailma suurimaid konteinerlaevu. Tegemist on omavalitsuse iseseisva finantseerimisega sadamaga. Rajatised käitlevad ligikaudu 9,5 miljonit tonni lasti aastas (2012). Teravili on peamine ekspordiartikkel, samal ajal kui sööt, kivi, tsement ja kivisüsi on peamised imporditud kaubad. Alates 2012. aastast on sadam seisnud silmitsi kasvava konkurentsiga Hamburgi sadama poolt ning kaubaveomahud on võrreldes 2008. aasta tipptasemega mõnevõrra vähenenud.

Parvlaevaterminal on ainus alternatiiv Great Belt Linkile Jüütimaa ja Meremaa vaheliseks reisijateveoks. See on teenindanud erinevaid parvlaevafirmasid alates esimese Kopenhaagenisse suunduva aurulaevaliini avamisest 1830. aastal. Praegu opereerib Mols-Linien seda marsruuti ja veab igal aastal umbes kaks miljonit reisijat ja miljon sõidukit. Täiendavad ro-ro-kaubaparvlaevad teenindavad iganädalaselt Soomet ja Kalundborgi ning ebaregulaarsete ajavahemike tagant väiksemaid Taani sadamaid. Alates 2000. aastate algusest on sadam muutunud üha enam Läänemerel tegutsevate kruiisiliinide sihtkohaks.

Turism

ARoS-i kunstimuuseum, vanalinna muuseum ja Tivoli Friheden on Taani suurimad turismiobjektid. Peaaegu 1,4 miljoni külastajaga on nad turismi liikumapanev jõud, kuid populaarsed on ka teised kohad, nagu Moesgårdi muuseum ja Kvindemuseet. Väidetavalt on turistide jaoks suureks atraktsiooniks ka linna ulatuslikud ostuvõimalused, nagu ka festivalid, eriti NorthSide ja SPOT. Paljud külastajad saabuvad kruiisilaevadega: 2012. aastal külastas sadamat 18 alust üle 38 000 reisijaga.

Üle linna on rohkem kui 30 turismiinfopunkti. Mõned neist on varustatud töötajatega, samas kui teised on lihtsalt võrgus, varustatutena avalikult juurdepääsetavate puuteekraanidega. Århusi ametlikku turismiinfoteenust korraldab VisitAarhus.

Århus-i linn on arenenud etappide kaupa, viikingiajast tänapäevani ja see kõik on tänapäeval linnas nähtav. Erinevates linnaosades on esindatud paljud arhitektuuristiilid, nagu romaani, gootika, renessanss, barokk, rokokoo, rahvusromantika, põhjamaade klassitsism, neoklassitsism, impeerium ja funktsionalism. Linn on kujunenud ümber peamiste transpordisõlmede – jõe, sadama ja hiljem raudteejaama – ning selle tulemusena on vanimad linnaosad ka tänapäeval kõige kesksemad ja liiklusrohkemad.

Voldeni (vall) ja Graveni (vallikraav) tänavad annavad tunnistust esialgse viikingite linna kaitsest ning Midtbyenis asuv Allégaderingen järgib ligikaudu selle asula piire. Keskajal kujunes südalinna tänavavõrk kitsaste kõverate tänavate ning madalate tihedate elamutega jõe ja ranniku ääres. Vesterport (Westward Gate) kannab endiselt keskaegse linnavärava nime ning kitsad tänavad Posthussmøgen ja Telefonsmøgen on sellest ajast pärit tasuliste jaamade jäänused. Siselinnas on vanimad säilinud hooned, eriti Ladina kvartal, mille majad pärinevad 17. sajandi algusest Mejlgades ja Skolegades. Keskaegseid hoovidega kaupmeeste häärbereid saab näha Klostergades, Studsgades ja Skolegades. Ülekaalukalt on suurem osa praegusest linnast ehitatud 1800. aastate lõpu industrialiseerimise ajal ja pärast seda ning tänapäeval on kõige enam esindatud arhitektuuristiilid historitsism ja modernism, eriti Taani funktsionalismi alamžanr, millest on palju häid näiteid. 2000. aastate ehitusbuum on Århusi jäljendanud ümberarendatud sadamaala, paljude uute linnaosade (ka südalinnas) ja taaselustatud avaliku ruumiga. Samuti hakkab see siluetti muutma mitme domineeriva kõrghoonega.

Ja meie reisi põhieesmärk, ehk raamatukogud:

Raamatukogud ja rahvamajad

Dokk1, kuhu esmalt suundusime ka meie.


Taani rahvaraamatukogud on ka kultuuri- ja kogukonnakeskused, mängivad aktiivset rolli kultuurielus ja korraldavad palju üritusi, näitusi, vestlusringe, töötubasid, koolitusi ning hõlbustavad igapäevast kultuuritegevust kodanike jaoks ja pakuvad ruume. 2015. aasta juunis avati sadama ees Dokk1 – suur keskraamatukogu ja kultuurikeskus. Dokk1 hõlmab ka tsiviilasutusi ja -teenuseid, äribüroode rentimist ja suurt maa-alust robotparklat ning selle eesmärk on olla linna maamärk ja avalik kohtumispaik. Dokk1 hoonet, sellega seotud väljakuid ja tänavapilti nimetatakse ühiselt ka Urban Mediaspace Aarhusiks ning see on suurim ehitusprojekt, mille Aarhusi vald on seni ette võtnud. Peale selle suure pearaamatukogu on Århusi linnaosades kohalikud raamatukogud, mis tegelevad sarnase kultuuri- ja haridustegevusega, kuid kohalikul tasandil.

Riigiraamatukogul (Statsbiblioteket) ülikoolilinnakus on rahvusraamatukogu staatus. Linn on ICORN organisatsiooni (International Cities of Refuge Network) liige, et pakkuda turvalist varjupaika autoritele ja kirjanikele, keda kiusatakse taga nende päritolumaal.

Milline reis on aga täiuslik, kui teemaks ei tule uued toiduelamused?

Århusis on suur valik restorane ja söögikohti, mis pakuvad roogasid kogu maailma kultuuridest, eriti Vahemere ja Aasia, aga ka rahvusvahelist gurmeekööki, traditsioonilist Taani toitu ja Põhjamaade uut kööki. Vanimate restoranide hulgas on 1924. aastal avatud Rådhuscafeen (lihtsalt Raekoja kohvik), kus pakutakse traditsioonilisi Taani roogasid, ja 1906. aastast pärit Peter Gift, kõrts, kus on lai õllevalik ning smørrebrødi ja teiste Taani roogade menüü. Århusis saab New Nordicu kogeda restoranides Kähler Villa Dining, Hærværk ja Domestic, kuid kohalikke tooteid saab osta paljudes kohtades, eriti kaks korda nädalas Frederiksbjergi toiduturgudel. Århusi ja Kesk-Taani piirkond valiti 2017. aastal Euroopa gastronoomiapiirkonnaks.

Hinnatud tipptasemel restoranid, mis pakuvad rahvusvahelist gurmeekööki, on Frederikshøj, Substans, Gastromé, Det Glade Vanvid, Nordisk Spisehus, Restoran Varna, Restaurant ET, Gäst, Brasserie Belli, Møf ja Pondus, mida kõiki peetakse Taani parimateks söögikohtadeks. Århusi restoranid olid esimesed Taani provintsis, mis said Michelini tärnid alates 2015. aastast, mil Michelini inspektorid esimest korda Kopenhaagenist väljapoole seiklesid.

Kogu keskuses on palju tänavatoidu müüjaid, kes müüvad sageli väikestest haagistest alalistes kohtades, mida ametlikult tuntakse Pølsevogne nime all (vt vorstivagunid), pakkudes traditsiooniliselt erinevaid Taani hot doge, vorste ja muud kiirtoitu. Üha rohkem on müügikohti, mis on inspireeritud muudest kultuurilistest maitsetest, nagu sushi, kebab ja karriwurst.

Kesklinn on täis kohvikuid, eriti jõe ääres ja Ladina kvartalis. Mõned neist sisaldavad ka õhtust restorani, nagu Café Casablanca, Café Carlton, Café Cross ja Gyngen. Aarhusi tänavatoit ja Aarhusi kesktoiduturg on kaks 2016. aastast pärit kesklinnas asuvat siseruumides asuvat toiduväljakut, mis hõlmavad erinevaid tänavatoidurestorane, kohvikuid ja baare.

Juustulett Frederiksbjergi kohalikel toiduturgudel
Aarhusis on jõuline ja mitmekesine ööelu. Tegevus kipub koonduma siselinna, kus jalakäijate jõeäär, Frederiksgade, Ladina kvartal ja Jægergårdsgade Frederiksbjergil on öösel kõige aktiivsemad keskused, kuid asjad liiguvad ka mujal linnas. Ööelu pakub kõike alates väikestest söögikohtadest odava alkoholi ja kodusest atmosfäärist kuni moodsate šampanjat ja kokteile pakkuvate ööklubideni või väikeste ja suurte baaride, tantsupõrandate ja salongidega muusikapaikadeni. Lühike valik väljakujunenud kohti, kus saate jooke juua ja suhelda, on moodne Kupé salong ja ööklubi sadama ääres, lõõgastav vesipiipu pakkuv Ris Ras Filliongongong ja auhinnatud õllevalik Fatter Eskild koos laia valikuga. valik Taani bände, mis mängivad peamiselt bluusi ja rokki, veini- ja raamatukohvik Løve’s Nørregade’is, Sherlock Holmes, Briti stiilis elava muusikaga pubi ja Sct. Clemens koos restoraniga Hereford Beefstouw katedraali vastas.[265][266][267] Mõned ööelupaigad on suunatud konkreetselt geidele ja lesbidele, sealhulgas Gbar (ööklubi) ja Café Sappho.

Århusi komplekt (taani keeles Århus Sæt) on sageli koos tellitud jookide komplekt, mis on saanud linna nime ja koosneb kahest joogist, ühest Ceres Topi õllest ja ühest shot Arnbitterist, mis mõlemad on pärit Aarhusist. Enamikus baarides ja pubides piisab komplekti tellimisest. Aarhus Bryghus on arvestatava toodanguga kohalik käsitööõlletehas. Õlletehas asub Viby lõunaosas ja seal on saadaval lai valik käsitööpruuli, enamikus suuremates linna kauplustes ning ka mõnes baaris ja restoranis.

Meie päev DOKK!-s sai läbi peaaegu kell 17.

Esimesel õhtul peale pikka päeva oli meil põhieesmärgiks kõht täis süüa ehk siis leida endale paik, kus armastavad käia kohalikud ja mis ei viiks pangaarvet nulli. Raamatukogus soovitati meil suunduda nn tänavaturule, ehk siis linnas on üks selline vana tehasehoone, kus suures ruumis on esindatud väga erinevate rahvuste köögid ning eriti just nooremad inimesed armastavad peale tööd seal sõprade/peredega aega veeta ja söömas käia. Midagi meie Telliskivi Loomelinnaku laadset, aga kontsentreeritult ühe katuse all.

Enne, kui maanduda sööma, võtsime ette jalutuskäigu läbi linna, kuigi sööma oleks saanud ka lühemat teed pidi.

Kohale jõudes tegime sellele suurele ruumile tiiru peale, ise näljast nõrkemas ja lõpuks otsustasime ühest putkast oma söögi ära tellida, sest rohkem lihtsalt ei kannatanud oodata. Oli midagi aasiapärast. Kõlbas süüa, kõhu sai täis, aga ……midagi jäi kripeldama ja kuigi see pidavat olema linnas odavaim moodus söömiseks, otsustasime järgmisel õhtul seda käiku mitte korrata vaid külastada mõnda teist söögipaika.

Kuna aga midagi jäi tõesti kripeldama, suundusime tagasi meie hotelli piirkonda ja leidsime endale kanali ääred mõnusa kohviku, kust igaüks sai endale midagi päeva lõpetuseks. Kes magustoitu, kes veini.

Kui enam midagi ei kripeldanud, hing oli rahul ja kõht täis…. vedasime oma väsinud jalad hotelli, ajasime juttu, lugesime raamatut(kes soovis) ja lõpuks saabus ka Unemati.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm | Lisa kommentaar

Peale reisi läks elu edasi

Administrator, 03.11.2022

Muidugi, ega eluke siis seisma jää. Reisilt tagasi, elasime taas oma igapäevases elurütmis rõõmsalt edasi. Märts läks nii, et arugi ei saanud ja oligi käes aprill. See kevadkuu, kui meie pere noorem M tähistab oma sündimise päeva ja sel aastal sai neiuke juba 7. Uhke tunne oli, sest 7 tähendab seda, et ees ootab koolitee. Eks ta oligi- lasteaia viimane aasta.

Kuna poja koos oma tibudega elasid sel ajal veel meil ja majaehitus oli hoogsalt lõpujärgus, pidasime preiliga koos hommikul sünnipäeva ära ehk et laulsime ta üles ja sõime kooki. Uskumatult kiiresti need pisikesed kasvavad. Sünnivad, käivad lasteaias ja juba ongi koolipingis. Lihtsalt laps olemiseks jääb ikka häbiväärselt vähe aega. Küsisin lapselt muidugi klassikalise küsimuse, et kas ootad juba kooli? Vastus oli konkreetne – EI. Muidugi, vanem õde käis teises klassis ja kõrvalt nägi väiksemgi, et iga päev tuleb kodus õppida ja kellele see ikka väga meeldib, kui aina peab ja peab, aga tegelikult tahaks mängida. Ka suvel polnud ta veel vaimustuses peatsest koolipingi nühkimisest, aga…peale esimest septembrit kõik muutus ja neiu käib rõõmuga koolis. On kohusetundlik ja asjalik.

Tädi Kirke tegi loomulikult sünnipäevalapsele tordi. Temas on täitsa olemas see küpsetamisgeen ja kannatlik meel, mida tortide meisterdamisel tarvis läheb ja oma vennalastele teeb ta rõõmuga ilusaid ja maitsvaid üllatusi. Tagatipuks on ta praeguseks õppinud tegema makroone ja need on päriselt palju maitsvamad, kui ma kohvikutest olen saanud. Eks omajagu mängib siin rolli makrooni värskus, tooraine ja kas tegemist on masstoodanguga või mitte.

Aprillis olid kevadpühad ja sellega seoses on mul hiiglama armas mälestus…… kuid mida pole, on pildid. Fotoaparaati kaasas polnud ja need pildid, mis said telefoniga tehtud….kustutasin peale instagrami postituste tegemist ära. Kuid…kel huvi, saab alati külastada minu insta kontot http://@ingridfotod ja vaadata igasuguseid fotojäädvustusi. Seal on neid kindlasti rohkem, kui blogisse või FB-sse kunagi jõuab. On seal ka sellest Pärnu tripist pilte.

Nimelt…pühade ajal kutsus mind üks minu armsatest sõbrannadest endaga paariks päevaks Pärnusse aega veetma. Käskis tulla üksi ja jätta oma teismeline koju, kuigi see neiu meeldib talle väga. Sõbranna arvas, et mul oleks lõpuks aeg puhata vahest ka ilma lapseta. Ma ei saaks öelda, et minu teismeline armas piiga minu puhkamist kuidagi segaks, aga olgem ausad….vahest on tore olla kõigest eemal ja ajada täiskasvanud inimesega täiskasvanute juttu. Nii ma siis läksingi enne pühi peale tööd otse Pärnu bussi peale. Jõudsin hiliseks õhtuks Pärnusse, viisime kodinad sõbranna juurde ja meie tore koosolemine sai alata.

Mis olid nende päevade märksõnadeks? Puhkus, vaikus, vabadus, rõõm sõprusest, palju ja veel rohkem jalutamist, pikad jutuajamised, väike vein, äärmiselt kaunis lõunasöök Pärnu ühes kõige nooblimas restoranis Mon Ami(see vääriks eraldi esiletõstmist nii interjööri, kui toidu poolest), mõnusad tunnid Estonia Spa termides. Kui ma tagasi koju jõudsin, oli tunne, et tulen pikemalt puhkuselt. Mis sellest, et olin Pärnus vaid ühe õhtu, ühe terve päeva ja ühe päeva lõunani. Vot selline tore ettevõtmine oli. Sõbrakesele selle eest maani kummardus.

Ja siis ma aprillikuus isegi õmblesin pisut. Pojatütrele õmblesin sünnipäevaks koolilapse kleidi. Selline armas trikotaaž ootas mul mitu aastat õiget hetke, kuni lõpuks sai kleidiks. Selle kleidiga käis preili kevadel ka eelkooli lõpupeol. Kleidi väljalõikamisega oli pisut probleeme, sest minule teadmata saadeti mulle kangas, kus esines defekte ja mul tuli parasjagu kombineerida, et portega kanga puhul kõik vajalikud detailid välja lõigata :(

Kirkele õmblesin aprillis pusa. Samuti ühest väga pikalt seisnud kangast, mille tootjaks on Saksamaal Lillestoff. Teismelisel pole kunagi liiga palju riideid ja nii ma perioodiliselt õmblen talle neid asju, mida ta ise soovib. Imekombel vaatavad kapist vastu just rohkem minu õmmeldud, kui poest ostetud riided.

Selle dressipluusi materjal on pisut teistsugune, kui tavaline dressikangas. Paraja paksusega, soe ja läbitepitud faktuuriga. Praeguseks on ta leidunud lapse garderoobis oma koha ja oli kevad-suvel-varasügisel tihedas kasutuses. Praegu, kui sügis on omadega teises pooles, kannab laps seda vähem. Jope alla on ta lihtsalt talle liiga palav. Kannab õhemast materjalist õmmeldud pusasi ja pluuse.

Oma sõbrannale õmblesin samuti ühe dressipluusi, mis ootas pikalt tegemist ja millega ta sõitis Madeirale, aga sellest, nagu ma avastasin, polegi mul kaameraga tehtud pilte, vaid paar hädist õhtuh hilja tehtud telefoniklõpsu lapse seljas.

Ega see aprill nüüd muidugi õmblemisega otsa saanud. Tegelikult käisin ma koos kolleegidega kuu lõpus tööreisil Taani linnas nimega Aarhus ja sellest juba järgmises postituses.

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Paradiislik Tai Vol. 16-kokkuvõte

Administrator, 29.10.2022

Kuidagi tuleb see pikk jutt nüüd kokku võtta ja alustaks vast hoopis Taist numbrites.

Riigiinfo:

Asukoht – Kagu-Aasia
Naabrid – Laos, Myanmar/Birma, Kambodža, Malaisia
Pealinn – Bangkok
Pindala – 513 115 km2
Riigikeel – tai keel
Rahvaarv – umbes 69 miljonit
Rahaühik – baht (THB)
Ajavöönd – GMT+7

Religioon:  budism 94,6%, islam 4,3%, kristlus 1%

Ilm:

1. Kuum aastaaeg
Märtsist – maini (kuum ja niiske; aasta kõige kuumem kuu on aprill).
Jõed on sellel ajal kuivanud ja madalad ja puud sageli raagus ja ilmetud.

2. Vihmaperiood
Juunist septembrini- üsna kuum, rohkelt sademeid ja päikesepaistet 5 tundi päevas.
Kõige vihmasem kuu on september!

3. Jahe aastaaeg
Oktoobrist veebruarini- see on parim aeg Taisse minemiseks, sest vihmaperioodi lõppedes taevas selgineb, päevad on kuivad ja päikeselised, ööpäeva keskmine temperatuur on 24-28 kraadi.(Olime ise veebruari teisel poolel ja no tegelikult oli ikka kuumem. See 24-28 on äkki kuskil kõrgemal mägedes või varahommikune mõõtmine :))
Öised temperatuurid jäävad 22-24 vahele. (Istusime kella 23 ajal mere ääres, käisime õhtul hilja hulkumas ja oli enamasti +28, mis tundus päevast arvestades…pisut jahe)
Merevesi on aastaringselt vähemalt +28- +31 kraadi.

Tai kultuur on palju mõjutusi saanud Laosest, Birmast, Hiinast ja Kambodžast; selle keskmeks on vanad traditsioonid, austus esivanemate vastu ja budism, mis mõjutavad suurel määral nende käitumist ja igapäevaelu. Tailaste jaoks on oluline igas olukorras äärmiselt rahulikuks jääda ja raske on leida tailast, kes oma ärritust välja näitab – seda peetakse äärmiselt ebaviisakaks ja alandavaks ning see peidetakse alati naeratuse taha. Tihti võib kuulda fraasi mai pen rai, mis tähendab, et ei ole tarvis muretseda. Jah, naeratuste maa :)

Rahvusköök: Kõige tüüpilisemateks Tai köögis kasutatavateks koostisosadeks on küüslauk, tšilli, laimi mahl, sidrunhein, koriander ja kalakaste. Peaaegu iga toidukorra oluliseks osaks on riis – tailased tarbivad aastas keskmiselt pea 100 kg riisi inimese kohta. Populaarseteks roogadeks on näiteks erinevad kookospiimast valmistatud karrid, kalakastme, laimimahla ja palmisuhkruga maitsestatud terav papaiasalat som tam ja Tai kuulsaim nuudliroog pad thai(meie suur lemmik, mida teeme nüüd sageli ka kodus). Muidugi leiab Taist laia valiku eksootilisi puuvilju, näiteks mangostini, vahvate karvapallidena mõjuvaid rambutane, hiiglaslikku jakavilja ja Kagu-Aasia puuviljade kuningaks kutsutavat duriani – vili, mille kohta öeldakse, et see haiseb kui põrgu ja maitseb kui taevas. Tavaliseks magustoiduks Tais ongi puuviljad. Puuviljad on päris kindlasti see, mida jäime koju sõites väga igatsema, sest selliseid mahlaseid maitseid saab kogeda paraku ainult päritolumaal. Kodus ostetud mango on ikka Tai(ja muu sooja maa) mango kõrval hale vari.

Tais räägitavad keeled: Tai riigikeeleks on tai keel, mis on lähedalt seotud laose keelega ning mida räägib ainsa keelena 90,7% inimestest, 6,4% inimestest räägib lisaks tai keelele birma või malai keelt. Laialdaselt on asjaajamises ja kaubanduses levinud ka inglise keel.

Kasulikud väljendid Tai keeles:

  • tere – sà-wàt-dee
  • kuidas läheb? – sà-baai dee m?i?
  • tere hommikust – sà-wàt-dee kráp
  • head ööd – raa-dtree sà-wàt
  • head aega – báai baai
  • head isu – gin hâi a-ròi
  • vabandage – k?r tôht
  • aitäh – kòp kun

Meie 15-päevane seiklus Taimaal sai selleks korraks läbi ja ma lubasin endale, et tagasi sinna läheme päris kindlasti. Tai ja tailased jäid meie südametesse, kliima sobis oivaliselt ja vaadata on seal veel ah kui palju. Jõudsime sellel reisil näha ja kogeda vaid tõeliselt väikese osakese sellest, mida tail pakkuda on. Mis on aga kindel siis see, et ka 2 nädalat päikesemaal laeb akusid nii tugevalt, et terve talve ja kevade takkatraavi lähed tööle lauluga, töölt koju reipa sammuga ja leiad endas jaksu koduski veel samba rütmis tegutseda.

Ma nüüd ei mäleta, kas olen kirjutanud ka ajavahega kohanemisest…aga sinna minnes meil ei tekkinudki mingit probleemi. Kuidagi sujuvalt läksime 5 tunnise ajavahega Tai rütmi ja kindel võib olla selles, et soe kliima aitas sellele kaasa. Eks pärast pikka-pikka ümberistumisega ja lennujaamas passimisega lendu oli Bangkokist saarele sõit unisevõitu ikka, aga nii kui olime hotellis kohal, oli kadunud ka igasugune uni ning järgmisel hommikul helesinist merd vaadates polnud meeleski, et eelmine päev kujutas endast pikka vintsutavat kohalejõudmist. No olgu, nii vintsutav ta nüüd polnudki, kuigi jah…poolest ööst lennujaama, paar tundi passimist, lend Helsingisse, 9 tundi lennujaamas, 10,5 tundi lendu, 6 tundi sõitu (koos testimistega) saarele…..ja sellegipoolest, kui kohale jõudsime, oli kõik see kui peast pühitud ja lihtsalt nautisid elu.

Küll aga andis ajavahe tunda pärast tagasilendu kõva nädala. Äratus kell 5 hommikul, 4,5 tundi lennujaamas, siis 15 tundi lendu + 2,5 tundi laevasõitu + tund autoga kojusõitu….kuskile läks veel vööndivahetus…no seda oli tõesti palju. Pealegi võttis kodumail meid vastu külm, sopane ja vastik ilm….ja ma läksin pärast lühikeseks jäänud ööd kohe hommikul tööle. Sellist taastumisaega ei olnudki. Kirkel läks aklimatiseerumine lobedalt, aga see ilmselt noore inimese asi ja tema võis hommikul hambad laiali magada, sest koolivaheaeg veel kestis. Mina tiksusin nädal aega tööle-koju -magama. Peale nädalat siis oli minulgi tagasi inimese tunne ja energiat kuhjaga. On siiani, kui aus olla.

Millised olid siis need Tai eredamad hetked? Mida ma teeks järgmisel reisil ja kuhu läheks?

Koh Chiangi saar tervikuna – mõnus, mõnus, mõnus! Vapustavad rannad ja rahulik kulgemine. Sain korda oma õla, super!!!

Chiang Mai templid – ära ei tüdinenud, vaata ja imesta, mida inimesed on valmis ehitanud.

Chiang Mai külje all päev elevantidega – üliäge elamus.

Bangkokis õhtune jõekruiis – tõeline tipphetk ja täiesti erinev looduselamustest.

Tegelikult meeldis absoluutselt kogu reis, aga need olid vast jah sellised eredamad hetked. Tai on mõnusalt rahuliku energiaga maa.

Mis puudutab järgmist korda, siis oleme tütrega sel teemal spekuleerinud küll. Et kas kambaga, või julgeks juba kahekesi minna? Jõudsime otsusele, et sobiks vist nii ja naa. Kindlasti läheks mitte vähem, kui kaheks nädalaks ja veel parem, kui kolmeks ning sellestki jääks puudu. Ideaalis oleks kohapeal vähemalt kuu ja teeks perioodiliselt kaugtööd…ideaalis, eks :) ja kes ütleb, et ideaal ei ole saavutatav? Kahekesi minemisel on omad plussid, hea kambaga omad. Rõhutan – hea kambaga! Ja meil oli üliäge kamp! Selle kambaga läheks iga kell uuesti nii reisile, kui luurele.

Et siis Tais kuhu?

Mulle meeldis ikka väga Koh Chiangi saar. Kirke paneks kohe ajama Bangkok-i ja passiks seal vist vähemalt nädala. Teismelise asi. No ok, kuigi mind ahvatleb palju enam rahulikult kulgev ja turistitühi Koh Chiang oma metsikuma looduse ja randadega, siis ka Bangkokis oleks huvitav pisut rohkem seigelda. Jäid ju nägemata päevavalguses kõik suuremad templid, lossid ja muud vaatamisväärsused. Kõrgeima hoone vaateplatvormil võiks siiski õhtusel ajal ära käia, see oli Kirke unistus. Ujuv turg on vaatamisväärsus ja palju muud. Seega kui Bangok uuesti, siis oleksin käpp. Aga 3-4 päeva oleks rohkem, kui küll.

Olen nii huvipärast viimasel ajal ETV pealt järelvaatamises piilunud Milderite pere Tai seiklusi ehk saadet “Pea ees vette Tai kuningriigis”. Nemad käisid seal rohkem Bangkokile lähematel saartel ja sealt vaatas vastu ikka päris suur trööstitus peale koroonat. Mahajäetud majutuskompleksid nagu kummituslinnad, toidukohad….ilmselt konkurents suurem ja nii ka otsa saanud ärisid rohkem. Koh Chiang on Bangkokist üsna kaugele ja sellist masendavat pilti, nagu saates, me ei kohanud. Väikeseid pandeemia tundemärke oli sealgi, aga ei midagi katastroofilist. Täpsustuseks võin öelda, et Tais viibisime me samal ajal, kui Milderid.

Koh Chiangil läheks me aga otseteed oma hipimajutusse(vaatamata sellele, et Tai mõistes väga kallis karantiinimajutus oli samuti üdini mõnus) ja oleks seal nädala paigas, varbad vees. See oli lihtsalt meie kõige askeetlikum ja samas lemmikum öömaja. Milline luksus on elada sooja mere ääres ja uinuda merekohina saatel…..Käiks igal õhtul massaažis, naudiks puuvilju, sooja merd, vapustavaid loojanguid, kookose mahla ja käiks sutsti mõned päevad Kambodžas ära. See on Koh Chiangile väga lähedal. Kindlasti otsiks mõne toidukoolituse, et saada rohkem kogemusi ja nippe taipäraste roogade valmistamiseks. Meile maitses sealne köök väga. Ühesõnaga veedaks nädala aeglases tempos ja ma usun, et nädal sealset elukest tuleks mulle paraku odavam, kui kodus elamine.

Kui sõit oleks kaheks nädalaks, siis teisest nädalast pool veedaks Bangkokis ja pool kuskil seal läheduses, kus pole veel käinud. Võib olla mõned väikesaared…..võib-olla, sest saarte põhiline võlu seisneb randades ja rannad on Tais ilmselgelt igal pool ilusad, olenemata saarest. Ja kuigi ma tahaks kangesti Chiang Maisse tagasi, siis see Bangkokist üle jääv pool nädalat oleks üks suur küsimärk. Võimalik, et nädala teise poole läheks ikkagi Chiang Maisse ja mitte saartele, sest sealgi jäi aeg liiga napiks ja palju vaatamata. Küll aga säästaks ennast ning aega ja käiks Põhja Tais ära rongi asemel hoopis lennukiga. Et teistmoodi. Siselend ei ole seal oluliselt kallim, kui rongisõit magamisvagunis. Ühesõnaga peale lõõgastavat nädalat Koh Chiangil toimetaks täiesti tunde järgi.

Ideaalis oleks aga uute kohtade avastamiseks vajalik päris kindlasti kolmas nädal. Ideaalis! ja siis neljas ja viies ja kuues ja…kuni tekib tunne, et koduigatsus on suur :)

Ah jaa. Olen siin viimasel ajal juhtunud vaatama instas ühe Moskvast pärit venelanna story-sid. Vanust nagu oleks…34, üksik. Rentis seni Moskva kesklinnas korterit ja on instablogija. Otsustas ühtäkki korteri ära anda, oma vähesed kodinad emme juurde viia ja põrutada pooleks aastaks Balile puhkama(kuigi Bali ja Tai on erinevad kohad, siis selle teema puhul ma tõesti kirjutan neiu Bali kogemusest). Kolis 3 nädala jooksul hotellist hotelli seitse korda, sest kuskil polnud piisavalt hea. Küll mööbel liiga pruun, küll õhtul liiga vara pime, küll toit nii võõras ja tahaks pelmeene saada. Uus häda tekkis peale 4 päeva Balil…ameerika keelest kopp ees, isegi kõla on vastik. Pange tähele- ameerika keelest- mis keel see küll on? Noor naine oli kurb, et Balil kõikjal vene keel ei kõlanud. Inglish, nagu ta väljendus, oli tal suht olematu ja petta sai ta omameelest igal nurgal. Tegelikkuses lihtsalt oli ta pehmeltöelda udu ja jäi ise igale poole hiljaks ja ajas asju sassi. Kolm nädalat Balil ja kordagi ei jõudnud ookeani ujuma…. Ja kui kehv kliima!!!…iga päev vähemalt korra sajab. Kes küll keelas uurida, mis ajal on Balil vihmaperiood? Poolest aastast Balil sai lõpuks vaid kolm nädalat ja siis suundus pettunud naine Dubaisse, mida kiitis siis ülivõrdes. Milline infrastruktuur, niii palju venelasi, lahe, rand on spetsiaalselt tehtud, mitte looduslik, kõik käe-jala juures, luksus, meeletult poode, põõsake põõsakese kõrvale istutatud, puuke puu kõrval ja kujutage ette, vesi on seal nii mõnusalt soe, et pole ta sellist kohanud Balil ega Tais ja millised kõrghooned, iiii, nagu Moskva-Citys, ainult palju suurem….ainus häda, et liiga kallis seal elada :) Ise arvab ta, et on väga vaimne inimene …kirik ees ja kirik taga. Ja seal kuulis ikka nii palju totrust…et ah, las ta olla. Mul läks tema jälgimise isu igatahes ära.

Milleks ma seda üldse mainisin?

Mõtlesin siin lihtsalt sellel teemal, et miks minna avastama uut maad, kui sa isegi ei ürita leida kohalikega ühist keelt? Ei püüagi praktiseerida inglise keelt – keelt mida pursivad mõlemad osapooled-, et saada aru ja teha ennast arusaadavaks? Miks lähed üldse reisile ja veel pooleks aastaks kuskile elama, kui tahaksid kohata ja suhelda vaid oma kaasmaalastega ning süüa kodust toitu? Miks minna soojale maale üksi, kui pele kella 5 on kottpime ja välja ei julge enam minna ning halad ja igavled hotellis? Peale viit ei muutu elu ohtlikuks, kui sa ei kakerda kahtlastes piirkondades ja nurgatagustes. Miks elada pool aastas võõras kultuuriruumis, kui sulle isegi nende toit ei maitse? Kuidas minnakse nii pika plaaniga võõrsile tegemata mingisugustki eeltööd? Aga eks inimesi on erinimelisi. Õnneks on tütarlaps “vaimne inimene”, istub kodus ja palvetab eraldatuses koos oma jumalaga vähemalt üle päeva….mis ei sega tal olemast üdini materiaalne….ja pärast Dubaid lendas ta tagasi Moskvasse, üüris taas korteri ja on õnnelik. Jah, kogemus seegi.

Meie oleme igatahes õnnelikud, et taipasime selle Tai reisi moodsa viiruse kiuste kevadel ära teha, sest eeloleval talvel oleks seda reisi ette võtta kõvasti keerulisem, kui aasta tagasi. Päris mitmel põhjusel. Põhikooli viimasel aastal ei taha last õpetöölt ära võtta(vaatamata suurepärasele õppeedukusele) + lõpetamisega seotud kulutused(lõpusõrmus, lennuraamat, lõpuriided, lennu lõpureis jne) + samal ajal on gümnaasiumites sisseastumiskatsed. Talv on ees ja koos sellega ettearvamatud elamiskulud(küte jne), üldine hinnatõus, kallinenud lennupiletid. Jah, ma olen kohe päris õnnelik, et eelmise aasta alguses korontsiku kiuste selle seikluse ette võtsime.

Elu seisneb muutumises ja päris kindlasti miski muutub kogu aeg. Kord paremaks, kord kehvemaks ja siis jälle paremaks. Fakt on see, et ees ongi ootamas muutuste aasta päris mitmes aspektis. Mingi periood hakkab lihtsalt läbi saama ja vajabki muutusi.

Ja reisidki ei jää tulemata, kuigi hetkel ei käi välja, millal ja kuhu, kuid…..ideid on :)

Kas Taisse tasub minna? KINDLASTI!!! Ma pakiks kohe koti ja hakkaks sinna tagasi minema.

Bangkok skyline, Asiatique night shopping plaza.

Seniks aga kirjutan blogis muudest reisidest, mis sellel aastal ette võetud ja lihtsalt elu-olust! Olen siin blogis päris kõvasti ajast maas. Omadega alles märtsi alguses, aga meil siin hakkab aasta läbi saama :D

Läbi mitme kuu neid reisipostitusi kirjutades oli kogu aeg selline mõnus tunne, nagu oleks Tais tagasi. Kõik lõhnad, tunded, maitsed, hetked, mõtted…kõik tulid eredalt tagasi. Minul oli see taas üks tore reis ja loodetavasti tegi selle reisi minuga kaasa mõnigi lugeja :) Aitäh Sulle, kes jaksasid!

Päikest ja rõõmu!

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Paradiislik Tai Vol.15 – Bangkok, reisi viimane päev

Administrator, 14.10.2022

Enne reisi viimase päeva kirjeldamist pisut Bangkokist endast.

Bangkok on teadagi Tai pealinn. Asub Chao Pharaya jõe kallastel Tai lahe ääres.

Nime “Bangkok” kasutavad üksnes välismaalased. “Krung Thep” ‘Inglite linn’ on lühend linna täielikust tseremoniaalsest nimest, mis on ühtlasi maailma pikim kohanimi:

(Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya Witsanukam Prasit).

Linna elanike arv võib ulatuda 12 miljonini. Suurimad rahvusenamused on tailased ja hiinlased. Linnas elab 250 000 mandrihiinlast, 85 000 hindut, 44 114 jaapanlast (suurim jaapanlaste populatsioon Aasias väljaspool Jaapanit)[2], 25 000 ameeriklast, 45 000 eurooplast, 15 000 taiwanlast, 20 000 lõunakorealast, 6000 nigeerlast, 7500 austraallast, 12 000 araabia keelt rääkivatest riikidest, 20 000 malaisialast, 4000 singapurlast, 5000 filipiinlast ja 800 uusmeremaalast. 92% elanikest on budistid.

Mõnele võib Tai pealinn kindlasti mõjuda lausa šokina, aga samas on siin palju vaatamisväärset nendele, kes ei karda kuumust ja segadust. See linn pakub lõputult üllatusi, alates tohututest kaubanduskeskustest, varjulistest templitest ja lärmakatest turgudest kuni restoranide, unisevõitu kanalite ja kireva ööeluni.

Kuningas Rama I kujundas linna Ayutthaya eeskujul – siin on risti-rästi kanaleid ja suurejoonelisi templeid. Kuigi suur osa vanalinnast on asendunud igas suunas laieneva metropoliga, leidub Bangkokis kauneid templeid ja paleesid, ajaloolisi ehitisi ning kurikuulsaid ööklubisid. Ööelu on tegelikult aga peale kahte aastat piiranguid kõvasti soiku jäänud ja paljud sellised asutused suletud. Hilisõhtustel Bangkoki tänavatel liikudes tundus linn pigem suhteliselt inimtühi.

Parimad viisid selles megapolis liikumiseks on kindlasti Skytrain, metroo ja jõetaksod. Kiireim viis liikumiseks aga muidugi mototaksod, mida peetakse ühtlasi ka kõige ohtlikumaks liikumisviisiks.

Tänapäeval aitavad linna kaoses orienteeruda kõige paremini telefonist leitavad kaardirakendused, aga ka paberkaart on kindlasti abiks.

Ja….. kätte ta jõudsiki, reisi viimane päev ning käesolev postitus – enne, kui mälestused tuhmuvad ja nüansse on meenutada kõvasti keerulisem, saabki kõik kirja.

Kahju oli, kohutavalt kahju oli järgmisel päeval lennukisse minna, kuigi sel hetkel märtsi esimeste päevade paiku soovitas ratsionaalne mõtlemine koju pöörduda tänu hiljuti alanud sõjategevusele Ukrainas. Väike pelgus nagu ikka oli, et kui hetkel veel lennud toimisid, mis sest, et enam mitte üle Venemaa, vaid kaarega altpoolt ja kestusega 12 tunni asemel 15 tundi, siis teadmatus oli suur, kuidas ja mis siin maailmas edasi toimub. Oli ka neid, kes tagasi jõudes küsisid, et no mis te tagasi tulite Eestisse, siia segasesse olukorda??? Miks, miks…pere ja lähedased on siin, kõik keda me armastame, vat miks.

ja nüüd selle viimase päeva juurde:

Et viimasest päevast viimast võtta, ärkasime mina ja Pirjo üles enne kukke ja koitu. Kell 7.30 olime me juba kuskil metroojaamas, seega 7 ajal pidime liikuma skytrain-iga ja tõenäoliselt saime hotelli vastuvõtus kokku mitte hiljem, kui 6.30. Plaan oli meil kahekesi teha varahommikune seiklus Bangkoki ööpäevasele lilleturule. Veidral kombel mitte keegi meie kaasreisijatest ei avadanud soovi kaasa tulla :P Ju me siis need meie kamba kõige suurema seiklusvaimuga tüübid olime. Võimalik, et teistel polnud lihtsalt huvi või tundus uni magusam, aga meie…meie võtsime jalad selga, telefon kaardiga ette ja minek.

Sibulakoorija
Ka turul oma altar

7.45 leidsime turu üles ja hakkasime ringi vaatama. Lilled ja lilled ja lilled, palju lilli ja ilusaid lilli ja veel rohkem lilli. Siin seal oli toidukraami müügil ja siis olid need toredad müüjad, kes siin ja seal oma töökohal lihtsalt magasid, sest ega see ööpäevaringne töö mingi meelakkumine ole. Kõikjal käis elu ja vilgas sagimine. Turiste nagu meie…kuskil ei kohanud. Ikka pigem kohalikud, kes oma igapäevast elu elasid ja tööd tegid. Lilleilu võttis silmad kirjuks, osta sai ka kokkulapitud banaanilehti(nendes pakutakse näiteks sooja toitu vabas looduses). Mungad tegid oma hommikusi reide toidu kogumiseks. Kirjutada aga nagu polegi midagi. Pigem illustreerivad seda käiku pildid. Kui ükskord jälle Bangkoki satun, tahaks kindlasti veeturul ära käia. Turgudel on mingi omamoodi vaib ja põnevus ja sinna kohe tõmbab. Üldse mitte ostlema, pigem niisama vaatlema. Kuidas inimesed elavad ja töötavad, milline näeb välja kohaliku lihtinimese päev.

Kui turg läbi kammitud, hakkasime mõtlema, kuidas kõige kiiremini tagasi hotelli saaks. Plaan oli selleks ajaks hotellis ollaa, kui pereliikmed ärkavad, et saaks koos rõõmsalt hommikust sööma minna.

    Uurisime siis kaarti, et kus me hetkel metroo peatuse suhtes viibime ja tee ääres oli üks rollumees. Pirjo küsis temalt nõua, aga kuidagi jõudis jutt sinna, et…aga miks mitte rolluga- otse ja kiiresti? Vaatavad mulle otsa – mina ütlen -no, no, no!!! Edasi läks juba minu veenmiseks ja mudimiseks, et no mis see nüüd ära ei ole, teeme ühe sõidu ja saame kiiresti kohale.

    Ülemisel pildil paistavadki kaks rollut ja kaks istuvat rollumest, enne kui me nad ennast vedama sebisime.

    Kolmekesi ühel rollul istuma polnud ma kohe üldse nõus ja lõpuks kutsus rollumees oma sõbra kampa, et lähme kahe rolluga. Oh, see oli ikka raske südamega tehtud otsus, sest ma olen terve elu mingil põhjusel peljanud kaherattalisi(v.a jalgratas :P) Aga et veel Bangkokis, selles hullumeelses liikluses, mingi võõra kahtlase rollumehe selja taga….see tundus päris napakas mõte. Nojah, ükskord tuleb paraku oma hirmudest üle saada ja nii ma tegin südantkriipiva otsuse, kujutades juba ette, kuidas kõike võib juhtuda – ok, sõidame rolludega hotelli. Mina pakkisin ennast selle mehe selja taha, kellega me vestlesime ja Pirjo istus tema sõbra motole ning sõit võis alata.

    Oh sa poiss, kuidas need rollud seal tänavatel lendavad ja iga foori juures nagu tirtsude parv autode ette kogunevad, et esimestena foori alt kummide vilinal startida. Ma klammerdusin juhi külge ilmselt nagu takjas ja võin pea anda, et mehikesele tegi see terve tee hirmsasti nalja, kuidas üks valge tädi ennast kramplikult tema külge haakis. Üks naljakas hirm oli mul see, et kui need motod autode ja teiste rollude vahel siblivad, äkki jäävad mu põlved mõne auto taha kinni :D No tegelikkuses, nagu seletas pärast Pirjo, ei jää ikka küll, sest rollu peeglid on laiemad, kui põlvede asetus ning peeglite järgi motomehed vahemaid hindavadki.

    Kuskil sõidu keskel aga hakkas mul täitsa tore. Jõudsi kohale, et maha ma sealt ei kuku, põlvi mõne auto külge ei jäta ja üldse on täitsa lahe juuste lehvides sedasi kimada(mitte et ma aru saaksin, kuidas kohalikud kaunitarid peentes kleitides ja kitsastes seelikutes seal elegantselt külitsi istudes peal püsisid). Pealegi see kiire sõit, oli korralik ajavõit, et õigeks ajaks sööma jõuda. Ma võin nüüd õigesti mitte mäletada, aga see sõit kestis umbes 15 minutit ja maksis umbes 4€. Kohale jõudes(kell 8.38) oli mul aga sellinepisut uimane, aga äge tunne, et jess, tehtud – esimest korda elus.

    Ja poisid olid toredad, kiitsid aga takka, kui tubli ma olen :D ja et näed, polnudki nii hirmus. Minul oli nalja nabani selleks hetkeks ja juuksed tuulest viidud. Poisid aga käisid peale, et teeme nüüd ikka pilti ka :D Eks tegimegi, et oleks pildiline tõestus oma tegemistele( muidu mõtlen pärast, et nägin ehk unes) ja saaks aastategi pärast pilte vaadates kõhutäie naerda. Ja minu unekotist tütar jäi sellest lõbust ilma :P

    Igatahes jõudsime kenasti hotelli, korjasime oma armsad pereliikmed kaenlasse ja läksime hotelli hommikusöögile. Hommikuks pakuti süüa nii kohalikku, kui kontinentaalset sööki, söök oli hea ja kõhud saime kenasti täis. Kella 10-ks olime söönud.

    Üks tore seik oli meil söömise ajal. Pirjo käis wc-s ja unustas sinna oma veepudeli. Meil mõlemil olid ühesugused peenikesed Maaway pudelid, lihtsalt erinevat värvi. Mõne aja pärast tuli teenindaja ja pakkus meile seda pudelit, sest nägi, et meie laual on veel üks sama sorti pudel. Väga armas. Taaskord kinnitus, et Tais saab loota kohalike inimeste aususele.

    Peale sööki toimus mõnda aega vabategevus ja edasi otsustasime minna naiste seltskonnaga uuesti poodlema, sest ööga selginesid mõtted ja mõned soovid tuli veel täita. Kirke näiteks tahtis käekotti, mis eelmisel päeval jäi ostmata ja teisel päeval viis ta läbi strateegilise tingimisprotseduuri ning sai oma koti kätte eelmise päeva hinnast märksa odavamalt. Lõppkokkuvõtteks maksime me selle eest häbiväärselt vähe ja kott, mis siiani tihedas kasutuses näeb ponks välja ka pea aasta hiljem.

    Kell 11.20 seisime taas jõetrammi kail ja ootasime paati. Sellest paadiliiklusest tahtsin tegelikult juba eelmises postituses pisut rohkem kirjutada, aga teen seda siis praegu:

    19.sajandil tunti Bangkoki Ida Veneetsiana, sest kogu transpordiühendus kulges mööda kanaleid. Tänapäeval on Chao Phraya jõe idakalda kanalid täis aetud ja nende kohale on ehitatud teed. Jõe läänekallas on aga säilitanud oma 19. sajandi ilme ja sealne veeteede võrgustik ulatub kuni kaugemate maapiirkondadeni välja. Siin võivad külastajad jälgida kanalite äärset traditsioonilist elustiili ning külastada oma teel selliseid vaatamisväärsusi nagu Wat Arun ja kuninglik pargasemuuseum.

    Mida sel ajal Veiko tegi, kui meie šoppasime…sellest vaikib ajalugu. Mingi hetk jagunesime kaubakeskuses samuti eri suundadesse, ehk siis mina ja Kirke läksime oma asju ajama ja Pirjo oma ema ja lastega omi asju. Nii oli pisut mugavam, kui üksteise järel kõndida, kuigi varem või hiljem jooksime ikka kuskil kokku ja jagasime omavahel heade ostude infot. Nii veider, kui see ka pole, aga isegi sellises üüratus keskuses saab omadega varem või hiljem taas kokku. Ostusoove oli meil tegelikult vähe, kuid nad olid vägagi konkreetsed ja läbimõeldud.

    Peale ostlemist läks kumbki seltskond omal valikulisel ajal hotelli tagasi. Meie Kirkega sõitsime tagasi 15.10 paadiga. Hotellis tegeles igaüks oma asjadega – kes ujus, kes puhkas ja varsti oli aeg hakata ennast pidulikuks õhtuks valmis sättima.

    Järele oli jäänud meie reisi viimane ettevõtmine. Kell 17.40 seisime kogu lillelöödud kambaga taas skytrain-i peatuses ja sõitsime sadamasse, kust sai istuda laevukesele, mis viis meid Asiaticu-sse.

    Jõudsime kohale kell 17.45, aga…kuidagi ei saanud selles tihedas laevaliikluses aru, kust ja millisele paadile me pidanuks istuma. Isegi Veiko, kes on palju rännanud ja kogenud nutikas mees, oli nõutu ja ütles, et tunneb ennast nagu jaapanlane Eestis :D Lõpuks aga leidus inimene, kes sai aru, mida me tahame ja vedas meid õigesse kohta õiget laeva ootama.

    Tuli välja, et isegi piletit sellele sõidule ei pidanud me ostma, sest meil olid Princess cruis-i piletid väljumisega Asiaticust ja kõik selle kruiisi ostjad said selle otsa tasuta sõita. Kell 18.15 viskas laevuke köie kaile ja podises mööda jõge käbedalt sinna, kuhu vaja. Ega me vist üle 10 minuti ei sõitnud ja kohale jõudes oli loojuva päikese taustal pilt päris muljetavaldav.

    Kai ääres seisis suur mitmemastiline purjelaev. Arutlesime, millega me siis mõne aja pärast läheme jõekruiisiled sõitma. Purjelaeva lähemal vaatlemisel jõudsime järeldusele, et see vist sõitmas ei käi, on pigem kai ääres seisev ujuv restoran. Meil oli aga mõnus tunnike aega, et kail niisama ringi patseerida. Üle poole meie seltskonnast maandus kõrval olevasse söögikohta, meie Kirkega jalutasime kail ja Asiaticu kaubatänaval. Sealt ostsime me endile ka reisi ainsamad ehted, pikkade nahkpaelte vahele lükitud poolvääriskivid. Kodus vaatasin neid ja mõtlesin, et eh, oleks pidanud rohkem kui kaks ostma, nii väga meeldivad :) paraku ei jää nüüd muud üle, kui et uuesti Taisse minna või ise teha. Ise teha on loomulikult kiirem ja odavaim viis, kui lennupileteid osta. Kusjuures, see oli kahe nädala jooksul ainus kord, kui selliseid käevõrusid üldse nägime.

    Veidi enne 19.30, kui päike oli magama läinud ja õues pime, tuli kohale tuledest särav ja mürtsuva muusika saatel laev nimega Royal Princess Cruise. Rahvas lasti peale ja kõik leidsid endale tasapisi laudades kohad. Just, laudades. See jõekruiis oli tõepoolest kuninglik. Piduliku õhtusöögiga laevalael ehk katuseterrassil ja elava muusikaga. Meeleolu oli pidulik, toitu pikas rootsi lauas igasugusele maitsele. Kõike oli- mereande, liha, juurvilju, puuvilju, magusaid kooke, magustoitu, kohvi, veini…ah, tõesti mida iganes. Sõit võis peagi alata. Pildid peale päikeseloojangut on tehtud kõik telefoniga.

    Lisaks minu piltidele saab sellest kruiisist veidi aimu ka siit(võib kohe mitu videot järjest vaadata, et rohkem aimu saada):

    Kruiis oli vapustavalt äge. No tõesti, me olime kõik päris vaimustuses. See muidugi oli täiesti normaalne, et meie Kirkega, kes pole liiga palju reisinud ega kogenud, olime vaimustuses, aga sillas olid ka Veiko-Pirjo, kes on maailmas mõndagi näinud. Nägime jõel sõites ära kõik tuledes vaatamisväärsused ja sillad. Kõhu sai rohkem kui täis ja muusika oli hästi valitud. Vaatamisväärsused ja sillad olid õhtujuhi poolt kommenteeritud ja pilditegijad enne silda hoiatatud, et keegi pead ära ei lööks, ega kaamerast ilma ei jääks. Ilm loogiliselt super. Atmosfäär…..vaimustav. Pimedal ajal polnud enam palav, vaid meeldivalt soe. Päris kindlasti pani see sõit meie reisile väärilise punkti ja Bangkoki sattudes soovitame kindlasti sellist meelelahutust nautida.

    Kell 21.30 astusime laevalt maha ja hakkasime mõtlema, kuidas tagasi hotelli saaks, sest selleks kellaajaks jõetransport enam ei toiminud. Leidsime takso – lisaks autojuhile veel 4 kohta – ja meid oli 7 :) Pole midagi, leppisime hinnas kokku, Pirko istus ette ja ülejäänud võtsid ennast tagumisel istmel kahte ritta :) Lapsed istusid emme-issi sülle ja mina…Kirke sülle. Vähemalt Kirke ise arvas, et nii on arukam istuda, kui et tema minu sülle istub ja Veiko sai selle üle muidugi kõhutäie naerda :D Lõbusalt sõitsime oma kambaga üksteise otsas istudes hotelli.

    Ja oligi kõik. Ülevas meeleolus läks igaüks oma tuppa. Meie Kirkega pidime paraku enne und kohvreid pakkima. Kokku pakkis ennast ka Pirko, sest meie kolmekesi pidime järgmisel hommikul kella 5 ajal istutama ennast taksosse, mis viis meid Bangkoki lennujaama. Nuuks! Pirjo-Veiko lastega said aga veel mõned päevad Tais veeta ja sõitsid järgmisel päeval Patayasse. Jah, sellisel hetkel mõtled küll, et …kurja, miks see puhkus küll nii lühike on!!!!

    Enne kui taksoga hotelli sõitsime, jäid silma ühed nupsikud seinamaalingud.

    Aga…

    …kui reisi alguses Bangkoki lennujama jõudsime, loivasime kõik rahulikult suu ammuli Veiko ja Pirjo sabas ning enda aju võis vabalt peale pikka lennusõitu riiulil puhata. Tagasi minnes tuli meil siiski kogu protseduur teha läbi puhtalt endale lootes. Pealegi vastutasime veel ka Pirko turvaliselt ühest punktist teise toimetamise eest.

    Meie õnneks oli Bangkoki lennujaam varahommikul tühi ja vaikne. Midagi keerulist seal samuti polnud. Takso viis meid lennujaama ette. Sisenemisel jälgisime viitasid, mis suunasid lennukompaniide lettidesse ja peagi olime rõõmsalt Finnairi laua ees. Seda immigratsiooni imepaberit, mida reisi alguses kästi meil kuit Hiina imet äralennuni hoida, ei küsinud keegi. Passid letti, piletid näppu ja võisime ootesaali minna. Ei mingit kohvrite pagasisse andmist ega ka mingit kaalumist. Lihtne. Pirkole leidsime käru, mille najale sai ta ennast haige jalaga toetada ja kotti vedada. Nii läks liikumine mugavamalt.

    Kuna lennujaamas oli lõpujärgus remont, siis viidad juhtusid meid korraks pisut eksitama, kuid…selleks on suu peas, et selgust saada. Küsisime ja saime jälle õige suuna kätte. Meie lennuväravasse oli muidugi üpris pikk tee vantsida ja põhiline mure oli meil Pirko pärast, sest temal otsustas jalg ärasõidu hommikul põlvest lukku tõmmata, aga ta oli igati vapper ja kõik läks kenasti.

    Et lend oli meil edasi lükatud, teadsime juba õhtul, kuid Finnairi äpis anti teada, et kohale tuleb minna ikkagi selleks ajaks, kui lennuk õigeaegselt oleks pidanud väljuma, ehk siis 2 tundi enne väljumist. Väljalend pidi olema kuskil 9 paiku. Eks me siis olimegi sõnakuulelikud ning vedasime ennast enne kukke ja koitu kohale. Kell 6 andsime oma passid letti, kell 7 jõudsime oma geiti. Ja olime seal suhteliselt üksi :D Sõnakuulelikud, eksole. Siiski, parem olla kohal varem ja oodata, kui et avastada ennast jama seest.

    Eks me saime seal kohapeal muidugi aru, et enne kella 10 ei juhtu midagi asjalikku. Seega- 3 tundi tuli sisustada. Mis seal ikka, peale väikest istumist läksime Kirkega lennujaama avastama. See on seal ilmatuma suur. Ilus, puhas, särav, valge. Kõiksuguseid peenikesi kaupluseid oli, aga söögikohti suhteliselt vähe. Ja muidugi hinnatase lennujaamas hoopis muu, kui Tais muidu on. Kohe päris kirves. Ühest poest saime lõpuks kodustele kommi osta, sest ega tais muidu kuskilt midagi huvitavamat kommi osta polegi. Poes tuli ostu eest maksmisel täita hunniku pabereid küsimustega…aga no ju see kuidagi selleks, et vaadata, kes, kust ja mida ostab. Poole kaheksa ajal hakkasid meil kõhud pilli lööma, sest hotell unustas meile hommikusöögi kaasa pakkida. Õhtul lubati, et antakse väljaregistreerimisel kaasa, aga hommikul selgus, et …need uued töötajad, kes hommikul letis, ei tea asjast midagi :P Ei tea, siis ei tea. Ostsime mingist McDonald`si taolisest kohast meile ja Pirkole burksi, saiakesi ja juua. Ajas asja ära. Kõige kauem otsisin ma seal majas lõpuks wc-d, sest remondi tõttu olid suunavad sildid vist alles panemata. Selleks aga et lõhna peale minna…oli lennujaam liigagi puhas. Peale mõningast seiklemist ja küsimist leidsin õnneks otsitava üles.

    Aeg läks ja kella 10 ajal hakati rahvast lennukisse laskma ning poole tunni pärast tõusime pisut kurva tundega õhku.

    Istumine oli meil mõnus. Lennuki esimeses kolmandikus, aknaalune 3-ne rida kahepeale. Pidu! Tühje kohti oli täitsa küll. Kõrval keskmine rida näiteks oli päris tühi. Lendu tõustes rääkis lennuki kapten oma tavapärast juttu ja suure südamest tuleva ohke saatel andis teada ka seda, et maailmas tekkinud olukorra tõttu ei saa me tagasi lennata üle Venemaa ning lend kestab seetõttu kahjuks mitu tundi kauem. Selleks hetkeks polnud see meile enam muidugi uudis, aga mõistsime kapteni murelikku juttu, sest olukord oli veel nii uus, et keegi ei teadnud, kui turvaline seal õhus sul lennata on.

    Lend aga sujus meeldivalt. Finnair hoolitses reisijate eest hästi ning 15 tunni jooksul saime kaks korda süüa ja kaks korda vahepalasid ning piiramatult vett, mahla jne. Turbulents meid ei kimbutanud…vist. Vähemalt mina ei mäleta ja järelikult midagi märkimisväärset ei toimunud. Avastasin sedagi, et mina pole lennukis mingi filmivaataja. Niikui üritan, jään tukkuma ja enamuse filmis vegeteerin une ja teadvuse piiril. Küll aga vaatan meeleldi ekraane, kust näeb nii lennukist eespool olevat, kui ka kõhualust. See on märksa huvitavam, kui film. Lisaks jälgin ekraanilt, kus ja millise maa kohal me parasjagu lendame. Lugeda võin ka, aga filmid…tjah, ajavad une peale. Alloleval pildil joonistub siis välja trajektoor, kuidas lennuk sel korral Bangkokist Helsingisse lendas. Kaarega Venemaast ja Ukrainast mööda. Varasem teekond viis päris otse sirgjoonelt üle nende riikide. Viimasel pildil tervitavad meid juba talvise Helsingi tuled.

    Pärast 15 tundi, mille ajal me sujuvalt jälgisime monitore, ajasime juttu, tukkusime, sõime ja naersime, maandusime õhtul 8-9 vahel külmas ja lumises Helsingis. Vat see ei olnud tore, see polnud kohe üldsegi tore, sest külm oli ja meie olime õhukeselt riides. Lippasime mööda pikki koridore, esitasime ametnikele korduvalt samu pabereid ja lõpuks olime väljapääsus kohal. Võtsime lennujaamast lõpuks välja saades takso ja lasime ennast viia Eckeroline terminali, et jõuda eelviimasele laevale, mis väljus Tallinna. Tegelikult olid meil ka Helsingi- Tallinn lennupiletid, aga lend…vat see lend läks alles hommikul kell 5. Nii kaua polnud meil viitsimist seal kindlasti peale pikka lendu passida ja otsustasime minna koju meretsi. Pirko saatsime lennukilt tulles otsejoones teise värava poole, kus temal väljus üsna kohe edasilend Tallinna. Siltidega mehikesed juba ootasid, sest pikema lennu tõttu ei jõudnud edasireisijad õigele lennule ning Tallinna minejatele väljus lend uuel ajal. Miks me erinevalt edasi saime? Sest piletid olid meil erineval ajal ostetud. Muide, kui pileteid ostsime, nägime kohe seda suurt ajavahet kahe lennu vahel, aga ilmnes, et Bangkok-Helsingi pilet oli kallim, kui ümberistumisega Bangkok-Helsingi-Tallinn :D Ära küsi miks. Nii oli otsus juba enne reisi tehtud, et tagasi tulles jätame Tallinna lennul oma istekohad tühjaks ja lippame laevale. Need laevas veedetud viimased tunnid olid ilmselgelt päeva pikemad. Kõht oli tühjaks läinud, ostsime endale kaks karpi süüa(saialõik, salat, pläust ja natuke krevette) + 2 tassi kohvi….ja tõdesime, et Tais saime sama raha eest terve nädala kuninglikult ja ülimaitsvalt süüa. Teekonna tegid talutavamaks üks mees ja naine koos vahva kassiga, kes istusid meie kõrvale ja nii me seal kassi kudistades Tallinnani lobisesime.

    Keskööks jõudsime Tallinna, kus meid ootasid armsad kodused – suur ja väike R. Üks tõi meile Tallinna jäetud talvesaapad ja joped ning teisega sõitsime koju Raplasse.

    Kell üks olime kodus ja kass tegi näuuuu, kus te nii kaua küll kolasite???

    Teretulemast paradiisimaalt reaalsusesse!

    Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

    Paradiislik Tai Vol.14 Bangkok, esimene päev.

    Administrator, 14.09.2022

    Pidama jäin ma eelmises postituses selles kohas, kus jõudsime oma broneeritud kesklinna hotelli.

    Kuna rong jõudis Bangkok-i suhteliselt vara hommikul, siis paraku oli chek-in-iks aeg liiga varajane. Jõudsime hotelli pisut peale 7-t hommikul. Küll aga oli hotelliteenindus väga viisakas, uksel oli kohe vastas noormees, kes võttis meie pagasi enda hoolde. Saime paberimajanduse korda, ehk sisseregistreerimise tehtud, meile anti saunalinad ja võisime minna rahumeeli kõrge hotelli kaheksandale korrusele, kus sai ennast basseinis jahutada ja päikest võtta.

    Päikest olime me saanud muidugi juba kaks nädalat, aga ega siis küll küllale liiga ei tee ja nüüd saime juba päikese käes olla nii, et polnud erilist hirmu ära põleda, mis ei tähenda, et ettevaatlik ei peaks olema. Lahkesti pakuti retseptionis ka kapist erinevaid jooke. Piltide pealt näen, et kell 8.00 olime me igatahes juba basseinis ujumas. Kell 9 olime endiselt basseiniterrassil, aga kell 10.30 oleks saanud meid leida juba hotellist mitte kaugel jõe ääres rotikas sööki tellimas. See tähendab aga seda, et olime oma numbritoad kätte saanud, kohvrid tuppa ja võis söögipoolist jahtima minna.

    Kõht oli piisavalt pilli löömas, et kaugele midagi otsima ei viitsinud minna. Ujumisisu oli rahuldatud, pikast öisest sõidust puhatud ja numbritoad saime vahepeal samuti enda käsutusse. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mina Kirkega olin 17-l korrusel ja Pirjo, Veiko, Pirko koos lastega korrus kõrgemal. Vaated ägedad ja toad igati superluks. Muide, Bangkoki kesklinnas oli meie kahese toa hinnaks kõigest 30€ öö. Kesklinnas, eksole!!! Bangkokis!!! Pealegi väga hea tasemega hotell, hommikusöök hinnas, bassein ja jõusaal tasuta kasutada. Kõik oli kena, kuskil miski ei lagunenud, väga puhas ja stiilne tuba. Isegi hambaharjad võisid koju jääda, vannitoast leidis kõik vajamineva.

    Aga tagasi rotikasse. No oli ikka paras urgas jõe kaldal :D Toit seevastu….ütlemata maitsev. Meie Kirkega sõime kui mälu ei peta Pad Thai-d, mida teised sõid…ei mäleta. Pirkol oli vist midagi lihaga :D

    Kõht täis, lonkisime üle silla teisele poole jõge ja ootasime jõetrammi. Nendega on linnas väga mugav ja lihtne liikuda. Maksis vist 8 kohalikku raha ehk siis umbes 0,22 senti, aga see olenes sellest, mitu peatust sõita soovisid. Meie sõitsime ühe pikema peatusevahe ja väljusime kuskil seal, kus on erinevad kaubakeskused. Orienteeruda pole linnas eriti keeruline, sest tänapäeval on telefonis igasugused head kohad, kust abi leiab. Küll aga tuli vahest tõsiselt mõelda jõetrammile minnes, et…a kummalt poolt me tagasi peame sõitma :D Käid seal siia ja sinna ja lõpuks kõik sassis, kas tulid sealt või pead tagasi minema sealt. Sarnased on need peatused kõik juuuu :D Õnneks me kordagi lepikusse ei liigelnud. Mõtlesime mis me mõtlesime, aga alati välja mõtlesime millisesse suunda minna tuleb.

    Üks Bangkokis viibimise õigustus oligi meil äralennueelne shoping. Muud õigustust pikemaks peatumiseks Tai pealinnas me ei leidnud, kuigi…praegu ma tean, et kaks päeva selles hiiglaslikus linnas on siiski pisut vähe. Shopinguks on kaks päeva ok, aga kui tahad midagi näha ka, siis vähe. Kuna meil oli siiski põhirõhk Taimaa loodus, puhkamine, ujumine ja Chiang Mai, siis Bangkokile raatsisime jätta tõesti kaks viimast päeva põhiliselt poodlemise pärast. Küll mahtus meil kahte päeva aga ka ööturu külastamine ja viimasel õhtul Asiaticu kai äärest väljuva laevaga pidulik söögi, tulede, vilede ja muusikaga jõel kurseerimine ning ühtlasi nägi siis ka tuledes linna olulisemaid vaatamisväärsusi. See oli üks muljetavaldav õhtupoolik, aga sellest hiljem.

    Korra tahaks selles linnas käia ka nii, et seal pikemalt peatuda. Et käia päevavalguses vaatamas paleesid ja templeid ning veel ühte ja teist huvitavat. Sõita mõne ülikõrge hoone ülemisele korrusele, et imetleda tuledes linna. Päeval pole sel väga mõtet, sets harva on selline päev, kus Bangkokis pole sudu. Meil õnnestus küll isegi päikest ja selget taevast näha, aga see on pigem erand, kui reegel. Üle nelja päeva ma aga sellises gigantlinnas sellegipoolest olla ei kannataks. Liiga lärmakas. Eiei, inimesed on seal viisakad ja normaalsed, aga see linnamüra, mis tuleb liiklusvahenditest, see on küll päris kõrvulukustavalt hull.

    Poodelda on seevastu Bangkokis väga huvitav ja kasulik. Ja poodlema me jõetrammiga sõitsimegi. Esiotsa paneb kaubarohkus pea ringi käima, peagi aga hakkab silm haarama seda, mis meeldib. Hindade poolest – paradiis. Peale Tais käimist tekkis kodus kiiresti tunne, et absoluutselt kõik on liiga kallis.

    Meie reisisime käsipagasiga ja arvestama pidi siis muidugi ka sellega, et kõik ostetu sinna oma asjade kõrvale ära mahuks. Lisaks tuli kuidagiviisi arvestada pagasi kaaluga…..ja ma tegelikult ikka üldse ei teadnud, palju meie kohvrid lõpuks kaalusid :D Üks hea asi sealjuures muidugi oli….limiteeritud ruum hoidis ära arutu ostlemise :P Ostsime ikka vaid seda, mis väga meeldis ja mida pidasime vajalikuks. Kahepeale 5 kleiti, pojalastele kleidid, Kirke sebis endale soodsa hinnaga käekoti, mõned õhukesed kashmiirsiidised sallid kingituseks ja ilmselt nipetnäpet veel midagi, mida ma ei mäleta. Kuigi tundub, et ega me muud sealt tõesti ei ostnudki. Kodus muidugi pärast arutasime, et ai, oleks pidanud veel seda ja seda ja seda ostma, et miks küll me ei ostnud :D Miks miks, sellepärast, et kõik kohvrisse ära mahuks ja lõppude lõpuks pole inimesel eluks asju üleliia palju tarviski. Nüüd sai aga kõik mis ostetud, ka kasutusse võetud. Ükski ese pole seisma jäänud. Kirke muide on arvestatavalt osav kaupleja, mina sedasi tingida ja discount-i sebida ei suuda.

    Igatahes me poodlesime kaubahiigelkeskustes üsna mitu tundi, kuni tekkis tunne, et nüüd on virrvarri üledoos ja aeg minna tagasi paadi peatusesse ning sõita tagasi hotelli. Kaubakeskused muidugi pole seal seda tüüpi, nagu meie oleme harjunud. No võib-olla Siami Icon on selline luxbrandide klassikalisem kaubakeskus, aga need ülejäänud….ikka sageli 5-6 korrust ja müügiruum teises kinni. Samas…ei mingit pealetükkivust, viisakas teenindus, võimalus tingida ja odavad hinnad. Puhas ka. Mis sa muud oskaks veel tahta.

    Piltide ajavoogu vaadates, sõitsime 14.30 paadiga tagasi hotelli. 14.47 marssisime juba üle silla hotelli poole. Siit lähtub, et paadisõit on päris lühike, aga…paat on kiire ja läbib selle ajaga arvestatava maa. Jäätise jõuab igatahes ära süüa :P

    Ma ei tea täpselt, kuhu me selle vahepealse aja panime, aga järgmine kord väljusime hotellist kella17.30 paiku, et otsida endale söömiseks mõni tore paik. Kuna me ennem kohvreid lahti ei pakkinud, siis tegelesime ilmselt oma asjade mugavama paigutamisega, kes tahtis, käis ujumas või dušši all. Pirjo-Veiko pesakond vahetasid tuba. Mingi probleem neil selle peretoaga oli, et kõigile ei jagunud mugavat magamist ja läbirääkimiste järel said nad suurema elamise. Nendel oli võetud selline nn hotelli korter- 3 tuba- elutuba kööginurgaga ja vannituba. 5-le inimesele mugav. Meile piisas mõnusast toast, kus oli mugav aknaalune lebola, wc- dušširuum, külmik, telekas ja muu vajalik. Muide, Tais oldud aja jooksul ei avanud me üheski hotellis kordagi telekat. Polnud selleks ei vajadust ega aega. Pigem vaadata siis juba “loodusfilme” otse õues :)

    Ja vaated olid toast täiesti vahvad, eriti pimedas.

    Kuni meie poodlesime, oli Veiko ühe lapsega leidnud hotellist teisel pool tänavat söögikoha, kus sai süüa täiesti Euroopalikku toitu. See oli reisi ajal ka esimene ja ainus kord, kui me sõime mitte midagi muud, kui tai toit. Koha nimeks – Thanon Phetchaburi ja peab ütlema nende kiituseks, et toit oli väga maitsev ja hästi valmistatud. Kohalikust toidust kahe nädalaga isu täis ei saanud ja see oli siis ainus kõrvalepõige kohalikust köögist.

    Kella 19-ks olid meil kõhud täis, Veiko läks laste ja Pirkoga hotelli – ujuma ja puhkama. Mina, Pirjo ja Kirke olime energiast laetud ja läksime õhtust turgu otsima. Kirke seekord teistega hotelli minna ei tahtnud, sest Chiang Mais ta nii tegi…ja pärast oli kurb, et meiega turule kaasa ei tulnud, sest…turgudel on alati huvitav. Minna oli turule paras maa ja peale umbes 40 minutit kõndimist olime esimeste müügilettide juures.

    Ostsime endale kohe odavalt kooritud jackfruiti ja nautisime mahlast puuvilja. Kõigil oli ju teada, et ülehomme enam sellist luksust endale lubada ei saa. Kodumail võid vaid unistada ülimatsvatest troopilistest viljadest. Kolm alust kooritud jacfruiti maksis 50 kohalikku tugrikut, ehk kõigest 1,36€ !!! ja milline maitse…..

    Turul oli muidugi mida iganes soovid. Söödavat muidugi. Ja kõikjal käis vilgas tegevus. Nautisime jäätist, huvitavaid kastmega väikeseid pannukaid, puuvilju…. ühesõnaga kahesõnaga hingasime sisse lõunamaise turu atmosfääri. Kaasa ostsime loomulikult veel erinevaid puuvilju ja sellest ma aru ei saagi, kuidas seal padupalavas lahtiselt lihakraam pahaks ei lähe? Või läheb siiski? Ja keegi ei tee välja :P :D Mittesöödav turg oli teisel pool teed ja seal käisime korra samuti piilumas.

    Tagasi jõudes oli kell juba ilmselt 22 kandis, ehk kell oli palju ja kuna me Pirjoga plaanisime järgmisel hommikul ärgata enne kukke ja koitu üles ning seigelda kahekesi kusagile ööpäevasele lilleturule, sammusime 40 minutit tagasi hotelli ning varsti olime kõik pikast päevast väsinutena mugavates voodites lapiti maas ja magasime.

    Nii oligi meie reis jõudmas viimasesse päeva. Järele oli jäänud veel üks päev Bangkokis. Nuuks. Lõpmata kahju oli , kohe väga kahju. Viimasest päevast järgmises postituses.

    Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar