Eelmise postituse teemaks olid Chiang Mai kuulsamad templid.
Kui templitega saime ühele poole, oli meil mõte minna külastama ühte Chiang Mai linnaparki, kus toimus lillefestival.
Mõeldud tehtud, hüppasime happyman-i taksosse ja sõitsime kohale.
Ilm oli nagu ikka, kuum ja väravast sisse astudes märkasime esimesena voolikuga aiatöölist lilli kastmas. Ega Veiko on meil kiirreageerija, ikkagi piloot- palus kohe mehelt voolikut laenuks ja kes eest ära ei saanud, sai märjaks. Sellise palavusega oli see igati värskendav.
Chiang Mai lillefestival toimub traditsiooniliselt veebruari esimesel nädalavahetusel, jaheda hooaja lõpus. 2022. aastal oli see nädalavahetus 5. ja 6. veebruaril. Tavaliselt toimub avamine nädalavahetusele eelneval reedel. Meie käisime vaatamas tegelikult nii öelda jäänuseid, ehk siis seda, mis oli avalikus pargis püsiekspositsioonina selleks ajaks veel alles. Silmailu jagus igatahes ka kuu hiljem küllaldaselt.
Kohe festivali alguses aga eksponeeriti kollaseid ja valgeid krüsanteeme ning Damaski roosi, mida leidub ainult Chiang Mais. Chiang Mai lillefestivali 2022 näitus asuski Nong Buak Haadi avalikus pargis(kuhu me suundusime) vallikraavi edelanurgas. Müüjad ja aiakaunistajad püstitavad festivali avamise ajal sinna oma müügiletid ning vee peal on värvilised ujukid väljapanekutega.
Festivali tipphetk on lilleparaad, mis toimub eelpool nimetatud nädalavahetuse laupäeva hommikul. Paraadil osalejad kogunevad Charoenmuang Roadile. Paraad ületab Nawarati silla ja läbib Thapae maantee, pöörab Thapae väravast vasakule ja järgib vallikraavi teed Buak Hat Parki.
Mõtlesin tükk aega, et miks oli seal selline Euroopalike majakestega plakat suure plaguna aia ääres….ja hiljam asja uurides avastasin, et veebruari alguses, kui festival avati, oli selle plakati ees suur tulbipõld. Küllap siis Hollandi tulbid. Kuu lõpuks olid nad loomulikult ära õitsenud ja asendama oli neid pandud…sõnajalad :)
Paraadil on kaunilt kaunistatud ujukid, mis esindavad Chiang Mai provintsi piirkondi. Sellel üritusel osalevad tuhanded inimesed. Seal on tantsijad uhketes kostüümides, muusikalised etteasted ja loomulikult palju lilli.
Chiang Mais on tegelikult veel mitmeid huvitavaid ja värvilisi lilleturge, mida tasub külastada. Tonlamyai turg on kõige kuulsam, otse Pingi jõe ääres. Teine vähem külastatud turg on Kham Thiangi turg. Neid tasub külastada terve aasta. Fantastiline Taweecholi botaanikaaed on ka suurepärane koht lillesõpradele. On ka neid kohti, kus toodetakse väga ilusaid paberlilli.
2023 aastal tuleb festival taas 3-5. veebruaril. Niiet, kel mahti, minge nautima.
Park oli kaunis, lilled loomulikult imeilusad, jätsi sõime, linnutoitu sai osta ja linde toita, lapsed said nänguväljakul lustida ja endal oli samuti kohti, kus istet võtta ja jalgu puhata. Me ei saanud küll kõike seda ilu näha nii, nagu see oli kuu alguses, aga ilus oli seal ka kuu hiljem.
Lilleilu piisavalt nautinud, oli meil aeg sõita tagasi hotelli, panna asjad kokku, süüa juba tuttavaks saanud restornis kõhud täis, ning suunduda meie truu taksojuhi abi kasutades raudteejaama, et istuda õhtul väljuvasse öörongi ning olla hommikuks Bangkokis, Tai pealinnas.
Seekordne öörong oli kõrgemast sordist. Uus, ülimalt puhas, mugav ja kena. Vagunimees võttis meid vastu, näitas kohad kätte ja meie võtsime akna alla istet, et hakata peagi aknast välja vaatama, et sel korral viimast korda Põhja -Tai maastikke imetleda. Mõne aja pärast tulid vagunisse mingid järgmised mehed. Vormirõivastes, püstolid vööl. Küsisid pileteid, augustasid piletid ära…ja nende taga liikus kolmas mees, kes pühkis augustamisest maha kukkunud pabermummukesed kenasti kühvlile :D Vaatepilt oli enam kui naljakas, aga…tööd peab kõigile jaguma :) Tagatipuks palusid mundris mehed Kirkega koos pilti teha :D Noh, kena pikkade juustega eurooplann, ikkagi eksootika. Kirke polnu kade ja mundrimeeste päev sai kohe ilusamaks. Ostsime endale enne ärasõitu kuskilt poekesest kohalikke näkse, et oleks mida pika tee jooksul põske pista. Hommikul olid kohal traditsioonilised toidu ja kohvi-tee-kakaolaadsete toodete pakkujad. Jah, toiduga pildil figureerib ka meie truu kaaslane, vett puhastav joogipudel…..mida mul enam pole. Terve pika reisi suutis see säästa meid igasugustest hädadest, kuigi jõime kogu reisi vältel südamerahuga kraanist tulevat vett. Paraku suutsin ma selle täiesti tobedalt unustada aprillis Taani, Aarhus-i lennujaama :( Kui ma sellest lennuki õhku tõustes aru sain, et pudel jäi lennujaamas toolijala kõrvale…tegi see päris kurvaks, aga nii on.
Ülemisel vasakpoolsel pildil on Bangkoki raudteejaam, edasi pääs metroosse ja siis juba skytrain-i platvorm.
Seekord magasin mina rongis all, Kirke üleval…ja ta ei kukkunudki alla :P, nagu esimesel korral pelgas. Hoopis puges hommikupoole minu juurde kaissu ja saime koos õue vaadata ning süüa.
Jõudsime Bangkok-i vara hommikul. Raudteejaamast läksime metroo peale, sõitsime sellega kuskile….kus läksime edasi õhuraudtee rongile. See on Bangkokis üks mugavamaid liikumisviise jõetrammi kõrval. Ja jõudsimegi kohale oma kesklinna hotelli Evergreen Place Siam. Kätte olid jõudnud meie fantastilise reisi kaks viimast päeva…..
Eestimaal on sel suvel olnud kõvasti kuuma ilma ja siis nende kuumalainete ajal ma olen ikka mõelnud, et kuidas seda palavust siin kodus on nii kohutavalt raske taluda??? No kindlasti on üheks põhjuseks see, et kui pead olema kuumaga tööl…on see kaks korda kuumem ja higisem tunne. Ei saa olla lapiti puu all või jahedamas toas, tuleb tööd teha, hingata piiratult(sest õhku ruumis lihtsalt pole) ja püüda liigseid liigutusi mitte teha. Sellepärast ongi siin seda kuuma nii raske taluda. Aga…midagi on teisiti selle palavuse endaga samuti. No ma juhtusin olema enamuse ajast selle kuumalaine ajal puhkusel, kodus. Mingi aja lihtsalt lesisin ja lugesin, sest muud ei saanud teha, kohe vesi jooksis. Isegi kass vaatas mind sellise näoga, et meenus laulurida…”Miks sa mind piiiinaaaad???” Mõned korrad käisin Tallinnas jalgupidi vees Pirita randa mõõtmas(sest lilla lipp keelas karmilt ujuda, kuigi kõik ujusid) ja mingi aja tegin kodus tööd, mis ei nõudnud ülemäärast liigutamist ehk siis arvuti taga, või äärmisel juhul õmblesin. Korra pagesime tipsiga Sockholmi ja seal oli kõvasti mõnusam olla. Ühesõnaga kuidagi jube oli see palavus siin.
Kui ma võrdlen seda nüüd Euroopa Vahemeremaade kuumusega…siis seal oli ka kohutavalt kuum olla(kell 10 hommikul +30), selle vahega, et olid puhkusel, võisidki olla nagu viitsisid ning iga kell sai vajadusel ennast kurguni vette kasta ja kui soovi, siis peanupp samuti.
Tais oli aga midagi teistmoodi. Palav, jah, väga palav, kuumem kui ma kungagi kogenud olin, aga….olla oli kuidagi lihtsam. Ei mäleta, et ohkisime ja ähkisime, et enam liikuda ei jaksa. Liikusime, ronisime, seiklesime ja oli palav küll, aga mitte nii, et lööge maha, ma ei jaksa. Kas on seal niiskem kuumus või mis? Äkki mulle sobibki niiskem kuumus paremini? Ja no muidugi see ka, et ükskõik kuhu sa sisenesid, kõikjal oli õhk jahe, konditsioneeritud. Et siis õnnestus ennast sageli maha jahutada. Mere lähedal oli loomulikult boonuseks võimalus iga kell supelda. Kuigi jah, ega seal õhutemperatuuril ja veetemperatuuril vahet polnud, kuid ujumine oli sulaselge paradiis :) Võib-olla oli aga asi hoopsis selles, et me kulgesime seal üpriski lasikloom Sid-i taktimõõdus. Ehk siis täpselt nii laisa sammuga, kui parajsagu jalga jala ette tõsta viitsisime. Ok, viimastel päevadel Bankokis vast astusime veidi käbedamalt. No natukene.
Igatahes….olime viimast päeva Chiang Mais ja sellest täna kirjutangi. Käes oli reisi 12-s päev. Päris ausalt, mul juba endal ka imelik, et pool aastat ja ikka poleterve reisikiri valmis. Kuumast suvest on üleöö lausa külm sügis saanud, aga mina….. Paraku…kõik võtab aega. Peale templeid tuleb veel lillefestival, siis sõit Bangkok-i, paar päeva seal(mis saab ehk võetud kokku ühte postitusse) ja saabki saaga läbi. Seega…lootust on :)
Aga tagasi Chiang Mai-sse:
Peale hommikusööki otustasime, et tellime taaskord meie happyman-i kohale ning laseme ennast sõidutada templist templisse. Neid on selles linnas palju, üks ilusam kui teine. On päris vanu ja pisut uuemaidki ja kuna õhtupoole oli meil juba ees hops rongile ja väljasõit Bangkok-i, poleks olnud kohe kindlasti aega jalgsi linna ühest paigast teise traavida.
Alustan juttu templitest mõne faktiga.
Chiang Mais on üle kolmesaja “wati” (templi).
Chiang Mais on ühe elaniku kohta rohkem palvekohti kui mujal Tais.
Paljud, kui mitte enamik selle piirkonna templitest, pärinevad 13.–18. sajandist.
On ütlematagi selge, et Tai põhjapealinna külastades on palju vaadata ja palju kus käia, kuid see ei tohiks kedagi üllatada, et turistide üks populaarsemaid tegevusi on sadade templite vaatamine.
Muidugi võib suunduda ka ööturgudele, süüa imelist Põhja-Tai toitu ja uudistada iidse kuningriigiks muutunud linna kauneid tänavaid, kuid olgem ausad, nii välismaalasi kui ka kohalikke meelitavad alati hiiglaslikud watsid, mida leiab tervest linnast ja seda ümbritsevatest maakohtadest.
Ja kuna valida on enam kui kolmesaja templi hulgast (pealegi piiratud aja jooksul), pead valima targalt. Nii valisime ka meie mõned, mida külastada, sest eesmärk ei olnud sada templit läbi ratsutada, vaid mõned huvipakkuvamad vaikselt ja rahulikult oma hinge jalutada.
Chiang Mai tänavakunst
Usun, et suurem osa avastab end uudistamast Wat Chedi Luangi(lagunenud ja restaureerimisel) – see on lõppude lõpuks üks tähtsamaid ja ajaloolisemaid palvekohti Tais ning see asub mugavalt linna keskel.
Siis on kindlasti üks huvipakkuvamaid templeid Wat Phra That Doi Suthep, linna kõige populaarsem ja auväärseim tempel, mis hõlmab soovi korral ka põnevat ekskursiooni mägedesse. Sellest templist olen ma juba üleeelmises postituses kirjutanud.
Õnneks on Internetis üsna palju soovitusi, mis tutvustavad mõnda piirkonna kõige huvitavamatest palvekohtadest ja on abiks otsuste tegemise l- milliseid templeid ikkagi oma Chiang Mais viibimise ajal külastada.
Chiang Mai tänavakunst
Alustasime aga meie hotellist üle tee. Sellest templist, kus me juba mõned korrad napilt osaga seltskonnast käisime, aga ikka oli veel midagi seal vaatamata. Tegemist on templiga Wat Chiang Man. Seda templit nägi ka meie hotelli hoovist ja teepoolsetest akendest ning hulk pilte sellest templist on juba SIIN postituses olemas.
Ehitatud 1296, Chiang Mai üks vanimaid templeid.
Asub Phra Pok Klao 13 ja Ratchaphakhinai 1 tänavate vahel Vana müüriga ümbritsetud linna kirdenurk.
Sisenedes põhjamüüris asuva Chang Puaki värava kaudu vanasse linnaosasse, pöörake vasakpööret Ratchaphakhinai 1 teele. Tempel on siis umbes 200 meetri pärast paremal pool.
Lahtiolekuajad Templikompleks on avatud iga päev kella 6.00-17.00.
Sisenemistasu Sissepääs on tasuta.
Kui kuningas Mengrai otsustas ehitada uue linna ja teha selle Lanna kuningriigi uueks pealinnaks, ehitas ta Wat Chiang Mani uue linna esimese templina kohale, kus ta jälgis Chiang Mai ehitust. Templis on mitu väga vana ja tähtsat Buddha kuju.
Hoone renoveeris 1920. aastatel kuulus munk Khru Ba Srivichai. Selles viharnis on Chiang Mai vanim Buddha kuju. Kuju on seisev Buddha, kes hoiab almusekaussi, mille alusel olev kiri dateerib seda aastast 1465.
Kui 13. sajandi lõpus piiras Chiang Mai kuningas Mengrai Hariphunchai ja põletas selle, elas Phra Sae Tang Khamani kujutis hävingust üle ja seetõttu arvati, et sellel on kaitsevõime.
Kuna seda templita ma juba eelmpool postitustes puudutasin, siis selle lühikirjeldusega piirdungi.
Edasi kõndisime aga templikompleksisse nimega Wat Pan Ping.
Wat Pan Ping (1581. aastast edasi) (tai keeles: ??????????) Wat Pan Ping (või Wat Baan/Ban Ping) asub Chiang Mai vanalinna kirdekvadrandis, Pingi jõe kallastest umbes kilomeeter edelas. Templi nimi viitab selle kavandatud funktsioonile – tõkestada pahaloomulisi mõjusid või ohte, mis tulenevad Pingi jõe vastaskaldalt. Sellisena oleks see moodustanud üleloomuliku barjääri, mis täiendaks linna füüsilist kaitset, mis hõlmas umbes 6,3 kilomeetrit müüre.
Arvestades templi asukohta linna kõige soodsamas kvartalis (kirdeosas), võib järeldada, et tempel loodi tõenäoliselt linna ajaloo alguses. Virsikukujulise liivakivisildi järgi ehitati (või ehitati ümber) tempel aga 1581. aastal Muan Chalude’i ja tema ema jõupingutustega. Vana viharn püsis heas korras kuni suhteliselt viimase ajani, mil elektrilühisest tekkinud tulekahju hävitas suurema osa saalist. Kuigi peamised Buddha kujutised säilisid, ehitati saal ümber kaasaegsemal kujul, rekonstrueerimine lõpetati 2008. aastaks.
Varasem restaureerimine 1932. aastal paljastas kakskümmend suurt tellist, mis moodustasid ühe vundamendi, iga tellise mõõtmetega 60 x 28 x 28 sentimeetrit. Igaüks neist valmistati nn Yunnani stiilis, mis viitab sellele, et käsitöölised õppisid seda käsitööd Hiina kunstnikelt, kes emigreerusid Yunnani edelaosast.
See kompleks oli vägagi huvitav vaadata. Tavapärasest erinevad valged kujud ja stuupad…jah, silmailu oli kõvasti. Mahlakas ajalugu ja kunst käsikäes. Vaatad ….naudid ja imestad. Ja palju pilte….
Pärast suure ilu nautimist, hakkasime mööda tänavat edasi liikuma ja kohtusime mõne aja pärast Veiko ja lapsega. Jah lapsega, sest üks laps oli meie naistepundiga templeid avastamas, aga Veiko teise lapsega läksid oma asja ajama. Koos maandusime teeäärsesse kohvikusse, tellisime endale hunniku jäätisekokteile ja puhkasime palavusest. Seal alles tekkis meil aga idee kutsuda kohale happyman ja liikuda kiiremas tempos edasi.
Peale kerget kehakinnitust ja kere jahutamist kohvikus saabus happyman ja viis meid oma punase sõidukiga vaatama linna vast kõige grandioossemat, lagunenumat ja vanemat templit. Selle templi ümber on aga suur hoonestus, kus üks on põnevam kui teine ja järgmises suurem budda, kui eelmises. Olime jõudnud Wat Chedi Luangi.
Praegune templiala koosnes algselt kolmest templist – Wat Chedi Luang, Wat Ho Tham ja Wat Sukmin
Templi ehitamine algas 14. sajandil, kui kuningas Saen Muang Ma kavatses sinna matta oma isa põrm. Pärast 10 aastat kestnud ehitusaega jäi see pooleli, hiljem jätkas seda pärast kuninga surma tema lesk. Aega kulus kuni 15. sajandi keskpaigani, et lõpetada ehitus kuningas Tilokaraj valitsemisajal. See oli siis 82 m kõrge ja aluse läbimõõt 54 m, tollal suurim ehitis kogu Lannast. 1468. aastal paigaldati idapoolsesse nišši Emerald Buddha. Aastal 1545 varises pärast maavärinat ehitise ülemisest osast 30 m kokku ja varsti pärast seda, aastal 1551, viidi Smaragd Buddha Luang Prabangi.
aastate alguses rekonstrueeriti chedi, mida rahastasid UNESCO ja Jaapani valitsus. Kuid tulemus on mõnevõrra vastuoluline, kuna mõned väidavad, et uued elemendid on Kesk-Tai stiilis, mitte Lanna stiilis. Chedi 600. aastapäevaks 1995. aastal paigutati rekonstrueeritud idapoolsesse nišši Smaragd-Buddha mustast jadeist valmistatud koopia. Ikoon kannab ametlikku nime Phra Phut Chaloem Sirirat, kuid üldiselt tuntakse seda kui Phra Yok.
Templi territooriumil asub ka Chiang Mai linna sammas (Lak Mueang), mis kannab nime Sao Inthakin. Kuningas Chao Kawila viis selle sellesse kohta 1800. aastal; see asus algselt Wat Sadeu Muangis. Ta istutas sinna ka kolm dipterokarpi, mis peaksid aitama linnasambal linna kaitsta. Linnasamba auks peetakse iga aasta mais festivali, mis kestab 6–8 päeva.
Templi sissepääsu lähedal asuvas wihanis on Buddha kuju nimega Phra Chao Attarot (kaheksateist küünart Buddha), mis valati 14. sajandi lõpus. Teisel pool Chedi on veel üks paviljon, kus on lamav Buddha kuju.
Wat Chedi Luang korraldab iga päev mungavestlusi – turiste kutsutakse munkadega (tavaliselt algajatega) rääkima ja neilt midagi budismi või Tai kohta küsima.
Üks kaunemaid templeid Chiang mais oli Hõbetempel. Territooriumil sai seal jalutada ja imetleda, aga paraku oli see ainus tempel, mille ruumidesse naisi ei lubatud. Legend aga rääkis, et vanadel aegadel olid hõbedameistrid olnud solvunud, et nende tööd peeti kehvemaks, kui kullameistrite tööd ja nii otsustasid nad tõestada oma võimekust ning kaunistasid templihooned hõbenikerdustega. Sai tõepoolest muljetavaldav.
Ja te peate mulle andestama, kui ma eksin, kuid ma arvan, et pole ühtegi rändurit, kes ei tahaks külastada Wat Sri Suphan templit, mida sagedamini nimetatakse Chiang Mai hõbetempliks.
Tõenäoliselt ei leia sa piirkonnast teisi palvekohti, mis näevad välja nagu nad oleksid kaetud tinakihiga.
Wat Sri Suphan asutati algselt 1502. aastal Lanna kuningriigi Mangrai dünastia kuninga Mueangkaeo valitsemisajal.
Sellest ajast möödunud viie sajandi jooksul on vatti mitu korda ümber ehitatud, jättes originaali kohta väga vähe tõendeid.
Enne kui templit üksikasjalikumalt kirjeldada on oluline märkida, et kuigi “Wat Sri Suphan” on inglise keeles üldiselt viidatud kui “The Silver Temple”, on “hõbedane” osa tegelikult vaid väike osa suurest kompleksist, mis sisaldab palju suuremat viharna-t (jumalateenistuse saal), mitmeid elamuid ja mõnda muud hoonet.
Kompleksi hõbedane ubosoti (ordinatsioonisaal) osa, millest on viimastel aastatel saanud Wat Sri Suphani kuulsus, on hiljuti lisandunud ja see valmis alles 2004. aastal.
Kuigi kohalikud viitavad sellele palvekohale ametliku nimega, kutsuvad turistid seda peaaegu alati “Hõbetempliks”.
Tõenäoliselt pole vahet, kuidas turistid seda inglise keeles nimetavad, aga ma arvan, et mõnel juhul (tõsi, mulle jäi ka algselt selline mulje) tulevad inimesed Silver Ubosotit otsima ja lahkuvad sealt teada saamata tegelikust ajaloost ja (väidetavalt) muudest templi olulistest osadest. Nii meiegi. Rohkem sain ajaloost teada alles kodus uurides.
Suurejooneline viharn ei pruugi olla nii peen või atraktiivne kui naabruses asuv hõbedane Ubosot, kuid see ei muuda tõsiasja, et see on Wat Sri Suphani kõige olulisem hoone, mis pärineb rohkem kui kahe sajandi tagant, mistõttu on see kompleksi vanim hoone.
Suurel Lanna-stiilis viharnil on muljetavaldav kattuv neljakorruseline katus, mille otsas on “Naga” maod ja “Garuda” chofad iga nelja astme tipus.
Hoone välisküljel ei ole hõbedast varjundit ja see on hoopis kaunis kulla ja punase segu, mille ülaosas on vihmavarju lõpp.
Sissepääsu valvavad kaks kõige muljetavaldavamat Naga madu Chiang Mais ja nende taga seisavad rohelisenahalised Yaksa eestkostjad.
Sarnaselt välisilmele on hoone siseviimistlus peaaegu täielikult punane, ainult seinte ülaosad, aknaluugid ja sambad on kaunistatud kuldsete mustritega.
Nagu paljude Tai templite puhul, leiab ka viharna seintelt Buddha elu pilte, kuid praegusel juhul on need traditsioonilised pildid asendatud hõbedatahvlitega, mille on kaunilt kujundanud kohalikud käsitöölised.
Viharni peaaltar on ilus kuldne pühamu, millel on suur Buddha ja teda ümbritsevad kolm väiksemat kuju, mis kõik on valmistatud Põhja-Tai Chiang Saeni stiilis.
Viharni interjöör on üsna lihtne, nii et selle ülevaatamine ei tohiks võtta liiga palju aega, kuid kindlasti peaksid seda vaatama, kui oled seda piirkonda külastamas.
“Hõbetempel” on traditsioonilise Tai Ubosoti kaasaegne tõlgendus ja on uusim täiendus suuremale Wat Sri Suphani kompleksile.
Sellel uhkele suurele gongile sain ma igatahes vaikse hääle sisse. Muljetavaldav.
Kuigi see on kaasaegne tõlgendus ja ehitatud on väärismetallidest, on oluline märkida, et hoone järgib kohalikke traditsioone ja kasutab kaunist Lanna stiili, mille poolest Chiang Mai on tuntud.
Ubosoti ehitamine algas 2004. aastal abt Phra Kru Phithatsuthikhuni juhtimisel ja lõpetati üle kümne aasta hiljem 2016. aastal. Just õigel ajal, et pühendada linna asutamise 720. aastapäevale.
Kuigi hoone pole eriti suur, ei tohiks selle ehitamiseks kulunud aeg üllatada. Hõbedakäsitööliste meeskonnal kulus palju aega, et vormida hõbedast kaunis kunstiteos, mida täna saavad kõik soovijad imetleda.
See nõudis ka märkimisväärsel hulgal annetusi.
Hoone ehitamiseks kulutati üle 35 152 314 bahti, mis võrdub umbes 1 000 000 dollariga.
Sellest hoolimata kasutati hõbedat ainult templi kõige olulisemate elementide jaoks, samas kui valdav osa hoonest ehitati alumiiniumist, tsingisulamist ja niklist, mis on odavamad ja palju paindlikumad materjalid.
Kui rääkida saali välis- ja sisekujunduse keerukatest kujundustest, siis on oluline märkida, et suurem osa tööst tehti stiilis, mida tuntakse repoussé nime all – see tähendab, et suured tempermalmist lehed pressiti materjalist välja.
Kui veedad mõne aja Chiang Mai Haiya linnaosas ringi jalutades, kuuled tõenäoliselt sageli käsitööliste haamrite kopsimist, kes meisterdavad kunsti, et seda kohalikel turgudel müüa.
Samuti leiad templi territooriumilt väikese töökoja, kus töötab hõbesepameister, kes jälgib praktikantide tööd, kes aitavad iidset kohalikku traditsiooni elus hoida.
Hõbetempel, mida täna näeme, ehitati juhuslikult eelmise mittehõbedase ubosoti peale.
Originaalist on alles jäänud vaid alus ja pühad “semakivi” piirimärgid, mis tähistavad ubosoti “püha” ja “profaanse” perimeetri eraldamist.
Kuigi see ei pruugi tunduda nii oluline, on Tais traditsioon, et amuletid ja pühad säilmed maetakse enne selle ehitamist ordinatsioonisaali aluse alla.
Algsest hoonest tänaseni alles jäänud semakivid maeti sinna umbes viis sajandit tagasi ja see on üks põhjusi, miks naised ei tohi Hõbetemplisse siseneda.
Seega….meie vaatlesime kompleksit ainult väliselt ja hõbetemplisse sisse ei saanud. Küll aga selle kõrvale punasesse saime sisse küll ja lapsed said seal ka tähtsa munga poolt õnnistatud.
Templitele sai selleks päevaks ring peale ja edasi viis meid punane takso linna parki lillefestivalile, aga see jääb järgmise postituse teemaks.
Lugu reisist kipub vägisi venima. Kohe oleme Taist tagasi lausa 5 kuud, aga reisikirja on kirjutada veel mitu päeva. Õnneks üle poole siiski kirjas. Ei taha ju väga pikale seda venitada, sest kes see lõpuks kõiki nüansse oma mälusopist suudab välja keevitada. Paraku tuleb eluke vahele. Küll oli arvuti kuu aega rivist väljas, küll pole lihtsalt aega pilte ette valmistada või juttu kirjutada.
Pildid on siis tekstide vahel nagu ikka- nii fotokaamerast kui telefonist läbisegi.
Aga asja juurde: Reisi 11-s päev. Chiang Mai ja elevandid
Ma ei ole kunagi olnud ülearu suur unistaja ja kui on tulnud minu pähe mõni mõte ning sinna pesa teinud, siis selleks on olnud näiteks unistus elevandile pai teha. Just pai ja mitte elevandi seljas sõidu tegemine. Elevant on suur kui mägi, aga mulle tundub, et selles suures kehas on hell hing, mis vajab kindlasti paitamist. Seni olin elevante näinud ainult mõnedes loomaaedades, mida elu jooksul külastatud ja sealgi eemalt, sest loomaaedades elevandid on enamasti kaugemal. Nüüd Tais olles, sai Koh Chiang-i saarel esimene tutvus vantsudega tehtud ning Chiang Mai loomaaiaski oli elevant pai kaugusel, aga ikkagi tahtsime midagi veel. Elevantidel on muide imeliselt kaunid, pikkade ripsmetega ja siirad silmad.
Kuna elevandipai unistuse kiiksu ei põdenud ainult mina, siis sai kohe esimesel Chiang Mai päeval uuritud elevantide kohta ja hotelli ninamees aitas meil organiseerida toreda päeva elevandifarmis. Just sellises, nagu meie ettekujutluses oli koht, kus elevandid elasid mõnusalt oma elevandielu ega polnud kettidega puu külge aheldatud.
Chiang mai lähedal on selliseid elevandifarme tegelikult päris mitmeid, aga meie käisime Mae Wang- Mae Win piirkonnas. Päris täpset kohta ma tagantjärgi ei oskagi paraku kirja panna, sest autoga meid viidi, autoga toodi ja ekstra silte silma ei jäänud. Ükskõik kui palju ma pole nüüd isand Google pildiotsingu abil seda täpset kohta otsinud, täpselt samasugust kohta pole leidnud. Võib-olla oli see siis meile privaattuuride privaattuur, kuhu suuremaid seltskondi ei viidagi :) Ega jah, see koht, kus ise lõunat sõime ja elevantidele kõhurohtu valmistasime, palju inimesi tõepoolest ei mahutanudki. Kaks lauakest seal oligi.
27. veebruari hommikul tuli meile kastiauto järgi, ronisime peale ja sõit võis alata. Ühe peatuse tegime tee ääres, et osta vantide söötmiseks kottide viis banaane, siis võtsime kusagilt peale ühe naise ja millalgi tegime peatuse, et võtta peale meile valmistatud ja banaanilehtedesse pakitud soojad toiduportsud.
Kuid esmalt sõitsime hoopis ühe kose juurde, kus sai kõhedusttekitavalt lagunenud sillakestest üle ronida, mööda kivikänkraid vee juurde laskuda ja kohale kakerdades jahedas kiirevoolulises vees ujuda. Tegemist oli Mae Wang waterfall-iga. Kuuma ilmaga pole ükski takistus liiga suur, et päästva veekoguni ronida. Eksole! Mõnus, lõbus, karastav ja ilus kogemus. Meie selle päeva autojuht istus muidugi kenasti kogu aeg lähedal ja vaikselt valvas meid. Mine tea, mis neil kahvanahkadel(ok, selleks ajaks juba punapruunidel) võib muidu pähe tulla. Ei või oma klientidel lasta ennast ohtu seada, eks. Aga selline tore, rahulik mehike oli.
Kui ma olen nüüd netist selle kose pilte rohkem uurinud, siis on muidugi selgelt näha, et vihmaperioodil on seesinane koseke kordi veerohkem ja kaunim. Kuid…meie ei olnud Tais vihmaperioodil, seega oli selline, nagu oli ja sellisena ta meile just meeldiski.
Vesi oli karastavalt jahe, ilm superpäikeseline, kose kohin kõrvulukustav ja tuju hea. Julgemad, ehk siis Pirjo, läksid ka kose poolsest otsast ujuma, mis polnud sugugi lihtne tegevus, sest kiire vool tahtis vägisi vastu kalda kive suruda. Pirjo on meil aga selline sitke tüdruk, tema sai hakkama ja oli rõõmus.
Ujumised ujutud, keha jahutatud ukerdasime tuldud teed tagasi auto peale ja sõitsime edasi elevantide juurde.
Meiega kaasas olev naine kõndis vahepeal võsa vahel sõites auto kõrval ja korjas igasuguseid lehti, millest meisterdas meile kõigile päikesekaitseks pähe “mütsid”. No sellised tõelised põuavälgu võistluse maskeerimismütsid.
Kohale jõudes tuli ületada kõikuv bambussild, mis viis üle jõe ja siis olimegi kohal. Meid oodati. Paluti laudadesse istuda, jagati laiali soe toit banaanilehtedes ja lõuna võis alata. Väga maitsev oli see riis kanaga ja söögipausi lõpetuseks ohtralt mesimagusat arbuusi.
Edasi tegelesime uhmerdamisega. Sudisime pulbriks soolaga kuiva riisi, sinna otsa tamariinid ning panime kogu kraami banaanikoore sisse. See pidavat olema elevantide kõhurohi. Juhtub nendelgi. Seega tasub meeles hoida, et kui kõht häda teeb, tasub ehk endalegi sellist pläusti valmistada :P Ah jaa, selga saime toredad triibulised ürbid ja alguses me väga ei mõistnud, mis otstarve neil peaks olema. Peagi selgus, et selline moeaksessuaar oli täitsa vajalik, sest need suured armastusväärsed loomad kipuvad sinuga suheldes ilastama. Pärast poleks kuigi tore elevanditatiste riietega päeva veeta.
Kui kõhurohuampsud valmis, söötsime need meie kahele elevandikesele sisse. Söötsime neile ka suure hunniku teepealt ostetud banaane. Elevantide maiuspalad. Ja oi kui maiad nad on. Kui sul kott üle õla ja kotis on banaanid, siis embab ta sind mõnusalt londiga ja just nii, et londi ots jõuab kotti banaani näppama :P Kirkele astus elevant korra isegi varba peale, aga polnudki valus olnud. Vedas. (Tegelikult ma arvan, et varvas jäi tal lihtsalt elevandi kahe suure varba vahele :P)
Peale söötmist läksime elevantidega jalutama. Seal oli kaks võimalust. Kui sa kõndisid elevantide ees, banaanid kotis…tulid uhked loomad sulle kenasti järgi. Kui aga juhtusid nende taga lonkima, siis ei saanud nende tegelastega kuidagi edasi liikuda, sest kuidas sa lähed edasi, kui inimesed banaanidega on sinu taga :P Eks me siis keerutasime ja möllasime seal nendega ja vaatasime, et elevandid ikka edasi liiguks.
Kui jõudsime oma pesapaika tagasi, viidi elevandid alla madalasse jõkke ja meie saime loomi pesema minna. Ikka kopsiku ja harjaga. Meie kohalik nn karja juht, üks nääpsuke naine, küll temal ikka jagus seda energiat. Jõudis märjaks kasta nii elevante, kui meid ja sinna juurde käis juba hommikust saadik üks kindel hüüd – ou bananaaaaaa :D Järgmisel pildil otsustas hoopis elevant meie naisi pesema hakata ja kostitas neid väikese vihmasajuga otse londist :)
Üks elevantidest ei olnud väga seda meelt, et ta ennast pesta tahaks lasta. Tegi ise londiga dušši ja jonnis, kuni ta viidi minema rohumaale. Mis teha, kui temal olid omad mõtted ja õnneks nendega seal ka arvestatakse. Teine vandu lasi aga ennast mõnuga harjata. Meeleolukas, lõbus, esmakordne kokkupuude nii suurte loomadega ja nii lähedalt. Pool päeva oli meil seal suu kõrvuni ja sellist ettevõtmist julgeks kõigile soovitada. Äge, väga äge!!!
Küll saavad aga paraku ka sellised lõbusad ajaviited läbi. Jätsime võõrustajatega ja elevantidega hüvasti ning asusime tagasiteele. Elevandid lonkisid oma karjamaadele elevandiasju ajama. Tundsime huvi, et kas neid vantsusi kuidagi ka valvatakse ja saime teada, et selleks on elevandikarjamaadel meestel tornid, kus nad siis vahti peavad, et elevandid kusagile kaugemale inimeste põllulappidele tatsama ei läheks. Liiguvad nad ju täiesti vabalt ringi. Tagasiteel põikasime läbi teeäärselt turult, kust sai osta puuvilju ja muud maitsvat.
Muide, ostsin meile Kirkega sealt tamariine :D Kõhurohuks :P Eiei, mulle tegelikult tamariinid maitsevad ja olen neid ennegi söönud. Tais sain lisaks teada, et tamariine on hapusid ja magusaid. Hapud olid juba kestadest kooritud ja need maitsesid meile eriti hästi ning said Tais otsa. Magusad olid kaunades ja neid on mul praegugi külmkapis alles. Sai vist liiga suur kott ostetud. Lisaks muidugi ostsime mangosid, dragonfruite, puhastatud jackfruiti ja kes seda mäletab, mida kõike veel. Ikka kõike ja palju. Puuviljad on elu! Süüa tuli neid südamest, sest kodus sellist luksust ei ole. Jätsime vaid durianid ostmata. Kes seda haisu pärast oleks suutnud taluda.
Autos jagati meile retke lõpetuseks kohalikku maiust….ma ausalt ei tea, mis see oli, aga süüa kõlbas, hamba all ei karjunud ja maitses hästi. Ilmselt mingi riisi-kookose-banaani pläust, mis oli lehe sisse mätsitud. Algas sõit tagasi Chiang Maisse.
Pärast pisikest tubast puhkust ja dušši, oli õues vaikselt pimedaks läinud ja suundusime oma järeleproovitud The Chef-i õhtust sööma.
Korra käisime ikka kõrval templis ringi luusimas, et ilusat roosat loojangut imetleda.
Restorani uksel on karmid hoiatused- ei mingit duriani söömist ja lapsed suitsu ei tee :P
Peale tugevat kõhutäit otsustas enamus seltskonda meil hotelli puhkama minna, aga meie Pirjoga läksime linna kolama. Kaarti meil ei olnud ja ära ei eksinud. Eesmärgiks nädalalõpu suur tänavaturg. Selle me muidugi leidsime, tegime seal hulga sisseoste väikese raha eest ja lõpuks maandusime otse tänaval asuvasse “massaažisalongi”.
Välja nägi see asi nii, et tänaval kõndis sissekutsuja. Tema kasseeris raha(oi, see maksis vist kuskil 2€) ja juhatas vabadele pinkidele, kus ootasid juba tegusad massöörid. Aru saime me asjast nii, et see on nagu sotsiaalhoolekande projekt, et kehvemalt toimetulevatele inimestele õpetatakse lihtsaid massaaživõtteid ja hangitakse neile töö. Tehti seal muidugi ainult jalamassaaži. Nii me siis panustasimegi, et inimesed saaksid harjutada ja pisut teenida.
Koju vantsisime alles siis, kui müügilette hakati kokku korjama. Rõõmsad ja õnnelikud toredasti veedetud päeva üle. Ja hinge hakkas pugema ka pisuke kurbus, sest järele oli jäänud vaid 3 päeva fantastilist Taid. Vaatan praegu aknast välja ja meil on 28.07….tuule ja vihmaga sügisilm :D Tõesti, tahaks tagasi :)
Eelmine postitus lõppes Chiang Mai loomaaia külastusega ja edasi viis meid punane takso koos happymanist juhiga mäe otsa, kus ilutseb Wat Phra That Doi Suthep tempel.
Tempel asub 15 km kauguselt Chiang mai linnast ja kõige mõistlikum ongi sinna sõita punase taksoga. Jalgsi võib ka ja paljud seda teevadki, kui omamoodi palverännakut – ikka mäest üles ja üles. Asub see tempel 1073 meetri kõrgusel. Templit nimetatakse sageli “Doi Suthepiks”, kuigi see on tegelikult selle mäe nimi, kus tempel asub. See on tailastele eriliselt püha koht.
Templi algne asutamine jääb legendiks ja sellest on mitu erinevat versiooni. Väidetavalt asutati tempel 1383. aastal, kui ehitati esimene stuupa. Aja jooksul on tempel laienenud ja muutunud ekstravagantsemaks, lisades palju rohkem pühamuid. Tee üles templisse ehitati esmakordselt 1935. aastal.
Valge elevandi legend
Legendi järgi nägi Sukhothai kuningriigist pärit munk nimega Sumanathera und. Selles nägemuses kästi tal minna Pang Chasse ja otsida reliikviat. Sumanathera läks Pang Chasse ja leidis sealt luu. Paljud väidavad, et see oli Gautama Buddha õlaluu. Reliikvial oli maagiline jõud: see hõõgus, suutis kaduda, võis end liigutada ja paljuneda. Sumanathera viis reliikvia kuningas Dhammarajale, kes valitses Sukhothaid. Innukas Dhammaraja tegi Sumanathera saabudes annetusi ja korraldas tseremoonia. Siiski ei ilmnenud reliikvial mingeid ebaloomulikke omadusi, aga kuningas, kes kahtles reliikvia ehtsuses, käskis Sumanatheral selle alles jätta.
Lan Na kuningas Nu Naone kuulis reliikviast ja käskis mungal see talle tuua. 1368. aastal viis Sumanathera Dharmmaraja loal reliikvia praeguse Lamphuni alale Põhja-Tais. Sinna jõudes murdus reliikvia kaheks tükiks. Väiksem tükk kinnitati Wat Suan Dokis. Teise tüki pani kuningas valge elevandi selga ja loom saadeti džunglisse. Väidetavalt läks elevant üles Doi Suthepi mäele, mida sel ajal kutsuti Doi Aoy Changiks (Suhkruelevantide mägi), peatus, pasundas kolm korda ja kukkus seejärel surnuna maha. Seda tõlgendati endena. Kuningas Nu Naone andis kohe käsu ehitada sellele kohale tempel.
Templi nimi (Wat Phra That Doi Suthep) selgitab tegelikult, mis templimäel on. Phra tähendab auväärset Buddha kujutist ja see tähendab reliikviat. Nende kahe ühendamine tähendab, et Wati pühaduses on Buddha säilmed ja antud juhul on see pool Buddha õlaluust. Õlaluu säilme asukoht asub Chedi ümaras osas, mis asub otse kaheksanurkse osa kohal ja rõngastatud osa all. Väga keeruline, aga püüame ette kujutada :)
Watti pääseb maanteed mööda Chiang Maist. Templi parklast saavad külastajad ronida üles 309 trepiastmest, et jõuda pagoodidesse või sõita lihtsamalt köistrammiga. Samuti on võimalik Monk’s Trail’i mööda linnast üles templisse matkata.
Templi territooriumile sisenedes peavad külastajad olema vastavalt riietatud(kaetud õlad ja üle põlve pikkuseda seelik) ning jalanõud ära võtma. Algne kullatud chedi on templi kõige püham ala. Saidil on pagoodid, kujud, kellad, muuseum ja pühamud. Wai atribuudid on pärit nii budismist kui hinduismist. Seal on Smaragd-Buddha makett ja hindude jumala Ganeshi kuju. Templi kaugemal küljel on vaated Chiang Maile.
Igatahes jõudsime meiegi sinna üles ja asusime kõigist 309-st(muide mõnede allikate kohaselt 340) astmest üles ronimaa. Pirko ja noorima preili saatsime üles selle uhke köistrammiga. Ega see ronimine polnudki tegelikult teab kui hull, vaatamata kuumale kliimale. Ronid, vaatad ringi, jälle ronid ja vaatad ja jõuad kuidagi märkamatult üles. Vähemalt mul ei meenu kuidagi, et selle treppidest üles ronimisega oleks kaasnenud suurt ahastamist. Treppi ennast ääristas Naga, ehk tailaste püha madu. Tänu taevale, pole ta elus elukas. Küll aga on ta uhke, pikk, suur ja värviline. Eelmine selline Naga on eespool postitustes, kui seiklesime Koh Chiang-i saarel.
Naga`d: müütilised maod
Kogu Tais torkavad silma kaitsemadude ehk nagade kujud. Kurjade vaimude vastu kaitset pakkuvaid maokujutisi võib sageli kohata ümbritsemas templiseinu või nende juurde viivaid treppe, samuti nikerdatakse neid katustele, ustele, katuseviiludele ja akendele. Naga`de tähtsus peitub sügaval budistliku Aasia juurtes, kuigi nende tähendus erineb veidi riigiti. Budismis võib nagade kohta leida märkmeid jakata lugudest, kus müütiline lind garuda ründab ja kägistab Buddhat ohustavat naga`t. Seejärel muutub naga Buddha kaitsjaks. Tema kaitsevägi ilmneb siis, kui nagade kuningas Mucilinda kasvatab endale mitu pead, et Buddhat tormi eest kaitsta. Usutakse ka et naga`d valitsevad vihmasadu ja Songkrani ajal kummardatakse neid kui veeandjaid.
Songkran, mida Chiang Mais ja selle ümbruses kõige ülevoolavamalt tähistatakse, on üks Tai suuremaid pidustusi. Kestavad üldiselt 3 päeva – 12.-14. aprillini, kuid mõnes linnas ja ka Chiang Mais 15. aprillini. Songkran märgib budistliku uue aasta algust.
Üles jõudes panime kõik oma papud sinna, kus oli palju jalatseid juba ees ootamas ning läksime kompleksiga tutvuma. Tegime kõike. Paigutasime lilli ja küünlaid buda kujude juurde, käisime munga juures, kes jagas õnnistust, pritsis veega ja kinkis õnnistatud käevõrusid. Kõndisime etteantud teksti lugedes ümber kõige kesksema kullatud chedi`, mille igas nurgas on kuninglikud pronksist päikesevajud, palvetasime koos munkade ja inimestega ja lihtsalt vaatasime ringi, nautisime, kogesime, mõtisklesime, sest oli mida vaadata, sai nautida vaikust ja oli ilus.
Vast räägivad pildid rohkem, kui minu jutt.
Hämaruse saabudes laskusime taas alla treppidest. Naga valvsa pilgu all.
Jõudsime alla, kus käis melu ja vilgas kauplemine. Meie eesmärk polnud seal aga ei ostelda ega süüa, seega asusime kiirelt liikuma oma takso poole.
Inimesed nautisid õhtuhämarust, sest sel ajal ei küta enam päike. Istuti treppidel, aeti juttu, liiguti müügilettide vahel…., aga meid ootas rõõmus happyman :)
Chiang mai linna tagasi jõudes, oli pimedus käes.
Ega me siis kohe hotelli läinud. Leppisime oma taksistiga kokku, et paneb meid maha linna ööturul ja võtab mõne aja pärast sealtsamast peale, et viia siis juba tõesti meid hotelli puhkama.
Tore ööturg oli. Jalutasime, nautisime, ostsime maitsvat värskelt pressitud grenadilli mahla, vaatasime niisama ringi. Nii sai see päev õhtusse, sõitsime hotelli ja peagi sättisime ennast magama, sest järgmisel päeval ootas meid ees varajane ärkaminee ja üks õige tore päev.
25.veebruaril oli meie Koh Changi saarel viibimise viimane hommik. Et seda mere paitust endas kauem hoida, ärkasin varakult ja lippasin otse toa all olevast kohvikust merre. Peaaegu otse, sest kaks sammu tuli tõesti teha, et põlvini vette sattuda. Oli tõus. Pelgasin, et hommikul peale ärkamist on vette jahe minna, aga ei, vesi oli mõnusalt soe. Nautisin ujumist, nagu oleks üksinda mõõtmatus meres. Tead, see tunne oli…..kosmos :D Võimalik, et kuskil eemal keegi ujus(või piilus kaldalt see kaval kohalik :P), aga lähedal igatahes polnud ühtegi hingelist. Jah, see hommikune ujumine oli nauding, puhas nauding ja oi kuidas kriipis siit sisemaale äraminek. Paraku tahtsime reisi jooksul näha rohkem, kui ainult merd.
Peale ujumist läks kõik kiiremas tempos. Käbelt dušši alla, viimased asjad kohvrisse kokku, hommikusöök ja asusimegi oma kodinatega marssima tänavale, kus meid ootas tellitud privaat-transfeeri buss. Liikuda läbi liiva kohvritega tänava poole oli loomulikult “lõbus”, aga üllatus ootas meid tegelikult vahetult enne tänavale saamist. Varahommikusest tõusust tingituna, oli sillale saamine kuiva jalaga keeruline ja veel keerulisem oli kuiva jalaga oma pagasi sillale venitamine. Kuid…tegemist on siiski leidlike eesti naistega ja peale mõningaid ehitustegevusi, akrobaatiliste harjutuste sooritamisi ning praost läbi ronimisi…olime sillale saanud, KUIVA JALAGA…… ja astusime rõõmsalt tänavale, kus ootas meid väikebuss.
Pagas peal, kõik reisisellid bussis, läks sõit kell 10.00 lahti. Esialgu Koh Chang-i sadamasse, kust väljus praam mandrile. Saarele tulles randusime ühes teises sadamas, aga tagasi läksime sellisest – Ferry Centre Point Pier Koh Chang. Ei teagi miks, sest ülesõidu valis tellitud transpordipakkuja. Võib olla oli näiteks odavam…kui mõelda sellele, milline nägi välja sadam ja praam.
Eelmise pildirea keskmisel pildil on nähtaval meie buss ja parempoolsel…. sadama wc ukseta sissepääs :)
Olime sadamas aegsasti kohal(kell 10.20) ja kuna väljasõiduni jäi meil kena 40 minutit aega, jalutasime lihtsalt ringi. Külastasime ilmselt kogu reisi kõige hirmsamat wc-d(üldiselt olid saarel wc-d kõikjal puhtad ja viisakad), jalutasime merre ulatuval kail ja lähiümbruses. Kirke leidis endale isegi väiksemat sorti katamaraani ja pidas aru, et äkki paneks selle tuuri ja suunduks ümbermaailmareisile. Kõik ju õpetavad, et unista suurelt :P
Sel ajal, kui enamus seltskonda olid kai kaugemas otsas, läksime meie Kirkega uudistama eemalt paistvat mangopuud. Kirke läks varsti teiste juurde ja mina vaatasin kõrval olevale rannale, et äkki vaataks, kas risu ja mudru vahel on midagi huvitavat nagu näiteks teokarpe(vaata ülemist pilti ja kujuta mind ette vasakul keskel selle punase pisikese moodustise asemele). Oli tõesti huvitavat, aga kaugelt mitte seda, mida ma lootsin näha. Astusin kaks sammu ranna poole ja märkasin kiirelt liikuvat madu!!!! Musta värvi, priske, vingerdav ja umbes 1,2 m pikk. Oh õudu, kui kiired jalad mul siis olid :D Praeguseks on juba naljakas, aga seda madu näen ma reisi meenutades silmade ees siiani. Õnneks, tõesti õnneks, oli see meie reisi ainus madu ja millegipärast pidi seda nägema kamba suurim madude foobik(nii ma vähemalt arvan, kuigi ega teised mulle alla jäänud). Läksin seepeale kiiresti teistele järgi kai tagumisse otsa ja hoiatasin, et tagasi tulles vaadaku jalgade ette, sest just sinna kai maapoolsesse otsa see sindrinahk vingerdaski. Peale seda juttu ei tahtnud enam keegi millegipärast kailt kaldale minna :P Õnneks me teda rohkem ei kohanud ja kõik olid ikkagi valmis külg ees bussi poole siblima.. Mõni usin loodusfotograaf oleks kindlasti roomajast ruttu pilti teinud, mina aga vaatasin, et saaks kiirelt sääred teha. Igaühele oma. Brr.
Nonii – madu läks siiski õnneks oma teed ja meie oma teed, ehk siis praamile.
See praam oli, ma arvan, suurim romu, mida ma oma elus liikumas näinud olen. Roostes, auguline…..eks piltidelt saab aimu. Aga ta liikus!!! Ja see oli kõige tähtsam. Vurinal saarelt üle mere mandri poole. Väljusime kell 11.00 ja 11.45 olime mandril. Sõit jätkus maad mööda Bangkoki poole.
Teel(kell 12.30) tegime korra peatuse, mille kestel käisime söömas ja rahuldasime jooksvaid vajadusi. See oli vist reisi jooksul ainus koht, kus söök oli….noh oli kah. Selline kesisevõitu töölissöökla. Hamba all ei karjunud, aga midagi eriti head see tõesti ei olnud. Vähemalt nii tundus minule ja ega reisikaaslasedki vaimustusest kiljunud.
Sõime, ostsime putkast kaasa puuvilju ja sõitsime edasi. Vahepeal läks pimedaks ja lõpuks jõudsime Bangkok-i. Küll mitte keskrongijaama, vaid mingisse vahepealsesse peatusesse, sest just sealt, jaamahoone 0-korruselt, sai Veiko kätte meie onlines ostetud piletid. Miks just sealt- hea küsimus. Küllap see online vahendusfirma pidas seal oma putkat. Tähtis oli meil lihtsalt õigeks ajaks sinna kohale jõuda – enne putka sulgemist.
Jõudsime, piletid saime kätte ja siis läksime otsima mõnda lähedal paiknevat söögikohta, et enne öösõitu midagi kõhtu saada. Kimasime kohvrite kolinal treppidest üles, silda mööda üle mitmerealise tee, treppidest alla ja jõudsime lõpuks mingisse rottiderotikasse. Kuna meil oli kiire, võtsime ilma aru pidamata Kirkega klassikaliselt – Pad Thai. No ja see osutus tõesti meie reisi kehvapoolseks toiduelamuseks nr.2. Kui üldiselt on rotikates toit väga väga hea, siis see oli rotika kiirtoit, mitte päristoit ja omades juba piisavalt võrdlusmomenti, andis tõsiselt soovida. Kõhtu sai midagi sellegipoolest ja lastel õnnestus lohutuseks silitada väikest kassipoega.
Ja siis lidusime kiirelt sama teed tagasi raudteejaama platvormile nr.2 – ootama rongi. Rong saabus 15 minutit hiljem, hüppasime lennult peale ja juba ta liikuski edasi. Täpseid kellaaegu ma ei mäleta, aga umbes 20.15 olime alustanud sõitu.
Vagunisaatja – kes sealmaal on üldiselt meesterahvas- kontrollis pileteid, saatis õigetele kohtadele ja varsti tuli meile voodeid tegema. Tegemist oli öörongiga. Selle otsuse tegime sõitu planeerides kohe, et kui rongiga, siis magamisvagunis. See 12,5 tundi on võimalik läbi liikuda ka istudes, aga parem on siiski rongi kasutada liikuva hotellina ja magada ennast niivõrd kuivõrd hommikuks välja. Jah, võimalus oleks olnud sõita Chang Maisse ka bussiga, mis oleks võtnud pisut vähem aega + oleks veidike odavam variant, aga jõudnud kohale meie jaoks ebamugaval kellaajal + pikk tee kitsal istekohal. Loomulikult oleks üks võimalustest veel sõit lennukiga(kõigest tund ja 15 min), mis oleks kõige kulukam ja kõige kiirem liikumisviis. Üksi sõites poleks asi üldse probleem, kui aga tuleb pere peale osta 4 piletit, võib see olla juba teema. Miks meie otsustasime sõita öörongiga? See variant juhtus seltskonnale olema taskukohane(Chiang Maisse maksis ühe täiskasvanu pilet 27.50€(koos online broneeringutasuga), tagasi Bangkok-i 26.40) + lastele oli lubatud öörongiga sõitmist, mis ongi omamoodi seiklus ja meeldis ka minu teismelisele väga. SIIT saab veidi rongiinfot. Rong Chiang Maisse väljub väga sobival kellaajal.
Ühesõnaga olime rongis, onkel tegi meile voodid ära, sakutasime vooditele kardinad ette ja eraldusime igaüks oma pesasse. Väikesed lapsed kopereerusid veidikeseks ajaks ühte pessa mängima ja meie Kirkega istusime samuti mingi aja koos, vaatasime aknast välja ja ajasime juttu.
Piletid muide tasub alati ette osta, sest enne reisi jaamast pileti ostmisele lootes, võib sellest ilma jääda.
Lõpuks ronisin mina üles(Kirke pelgas alla kukkud ja magas all :D) ja sättisin magama. Külmavarestele teadmiseks, et ventilatsioon on seal võimas, eriti ülemises naris. Ja tekid õhukesed. Rongis tulesid ööseks välja ei lülitata – turvalisuse kaalutlusel, et kellelgi poleks võimalust võõra pagasi kallale nokitsema minna. Tuled segavad just ülemisel naril magajat ehk siis segasid mind. Lahendasin selle asja loovalt- salongis kasutusel olnud maski lükkasin lihtsalt silmadele ja saabus pilkane pimedus. Külma vastu ma aga ei saanud, sest soojad riided olid kohvri põhjas ja sinna ma ei viitsinud ronida – seega lõdisesin ja üritasin magada. Ok, müts oli peas ja sall kaelas, aga sellest oli vähe. Hommikul ei saanud Kirke küll kuidagi aru, miks ma tema juurde alla sooja ei roninud….ja ma ei osanudki talle vastata. Küllap unesegasena oli külm mõtlemisvõime ära viinud. Kirke magas muidugi õndsat teismelise und ja ei saanud minu probleemist üldse aru.
Olime teel Põhja Taisse.
Myanmari(endise Birma) ja Laosega piirnevas ning suure Mekongi jõe kaldajoont järgivas Tai põhjaosas leidub imekauneid maastikke. Kunagi oli ala jagatud väikesteks vürstiriikideks, mis olid üksteisest küngastega eraldatud ja ligipääsetavad vaid elevandi seljas. Tänini räägivad selle piirkonna inimesed iseloomulikku birma ja lao keelest mõjutatud murrakut ning säilinud on siin ka eripärane köök. Tänapäeval on piirkonda kohalejõudmine muidugi lihtsam, kui kunagi varem. Thai Airways International lendab Bangkokist Chiang Maisse vähem kui tunniga, õhukonditsioneeriga ekspressbuss läbib sama vahemaa umbes 9 tunniga ja öine kiirrong 12-14 tunniga. Hommikuvalguses on rongi aknast põnev jälgida lopsakaid maastikke ja avastada mõne mäe otsas ülisuuri valgeid budakujusid.
Iidsel ajal Põhja-Tais asunud Lanna kuningriigi kunagistes pealinnades Chiang Mais ja Chiang Rais võib veel tänapäevalgi kohata omaaegseid mälestusmärke ja saab külastada kohaliku eripäraga kanga- ja käsitööturgusid. Põhja -Tai maastik on hämmastavalt mitmekesine: mäed, tiikpuumetsad, haljendavates orgudes asuvad riisipõllud, mitu suurt rahvusparki. Mitte kusagil mujal Tais ei ole käsitööd ii kergesti kättesaadavad kui Chiang Mais ja selle ümbruses.
Hommik saabus varakult, vagunisaatja tegid voodist taas istekohad, liikuma hakkasid toidupakkujad ja osta sai kohvi või kakaod. Ostsime hommikusöögiks kanakintsu ja kakaod(1.90€), sest õhtul olime viimase karbitäie puhastatud mangosid ära söönud. Vaatasime aknast Põhja-Tai loodust ja nautisime hommikusööki. Raudteejaamad, kus rong peatus, olid kõik kenad ja lilledega kaunistatud. Mõne aja pärast jõudsime Chiang Maisse – kell oli 9 hommikul.
Chiang Mai
Chiang Mai on Tai põhjaosa pealinn, kõrgub Pingi jõe kallastel, mis on kevadeti ehitud kaunite lilledega. Eriti orhideeõitega. Varem tagasihoidlik mäenõlval asuv linn Dhangri-la on kiiresti kasvanud ning muutunud turismimagnetiks ja suurlinnaks koos selle juurde kuuluva liikluse ja õhusaastega. Linnas on tuhendeid luksusnumbreid hotellides, odavaid külalismaju, euroopalikke baare ja restorane, kaubakeskusi, aga ka väga palju kohalikku autentsust. Soovi korral saab teha väljasõite värviküllastesse käsitööküladesse, mägitemplitesse ja mägihõimude juurde.
Erinevalt Bangkoki rõhuvast leitsakust on parasvöötmelisema Chiang Mai mahedam kliima mõningaseks leevenduseks. Sügistalvisel perioodil on seal tuntavalt jahedam, kui lõunapoolsetel aladel ning oktoobri-jaanuari vahel võib vaja minna isegi sooja kampsunit. Peaaegu aastaringselt on seal külluslikult puuvilju, köögivilju ja lilli. Meie külastasime Chiang Maid siiski suviselt soojal perioodil.
Chiang Mai tähendab tõlkes “uut linna” ning selle rajas kuningas Mengrai Suur 13. sajandi lõpus. Legendi järgi ehitasid linnamüüri(millest osa on veel tänapäevani säilinud ja mille ääres oli ka meie hotell) 90 000 ööpäevaringselt vahetuste kaupa töötanud meest. Mengrai laskis ehitada ka mitu templit(antud ajal linna lausa kubiseb templitest) ja muid kauneid hooneid, millest tänaseni säilinuid on võimalik külastada jalgsi või üüritud sõidukiga. Mengrai võimu all muutus Chiang Mai teravaada budismi keskuseks. Sel ajal ja järgmise kuninga Tiloki valitsemisajal ehitati müüriga ümbritsetud linna hulgaliselt ilusaid wat`e . Ajaloolist keskust piirav vallikraav on veel terve, kuid müürid said II maailmasõja ajal kannatada. Tasub sisse astuda ka lähedal olevatesse käsitöökeskustesse, et imetleda ja osta siidi, maalitud päevavarje ja lakitud tiikpuust esemeid. Käsitöömüüjatel läheb Chiang Mais väga hästi, kui otsustada Waroroti-ja ööturu ning Tha Phae tänava suure kaubavaliku põhjal.
Chiang Maisse jõudes, ostis Veiko meile esimese asjana tagasisõidupiletid. Rongijaamas oli kõvasti taksoteenuse pakkujaid ja nii rabas lõpuks ka meie kamba endale üks punane takso koos saatva tädikesega, kes trügis meie kuuti kaasreisijaks ja teel hotelli üritas igasuguseid tuure maha müüa. Meil olid paraku omad plaanid ja nii jäi meil üle jutukale tädile vaid noogutada ja lubada, et võib-olla hiljem helistame talle. See oli vist kahe nädala peale ainus pisut agressiivne müük. Meie siiski pressingule ei allunud ja jäime oma plaanide juurde. Hätta seal aga kindlasti ei jää, sest võimalusi, kuidas huvitavaid paiku külastada, on igasuguseid.
Mõne aja pärast jõudsime eelmisel päeval Bookingus broneeritud hotelli, kus peatusime kahel järgneval ööl. Nimeks hotellil S.K.House 2 – hea valik, kui tahad ööbida linna suhtes mugavas kohas(kesklinn). See hotell asub vanalinna müüri ääres ja sealt on lihtne igale poole liikuda. Tuba oli meil Kirke ja Pirkoga kolmepeale ja maksis kaks ööd inimese kohta 25€. Ehk siis inimesele üks öö 12.50€. Ütlen kohe alguses ära, et Chiang Maisse tuleb minna kindlasti pikemaks ajaks, kui 2 päeva. Meie ajakava lihtsalt enamat ei võimaldanud, aga linn meeldis meile väga. Chang Mais ja selle ümbruses on nii palju, mida teha ja kus käia.
Ega me hotellis pikalt ei molutanud. Üsna pea saime kätte toad neljandal korrusel(trepid, trepid), kolisime kodinatega sisse ja saime all korrusel uuesti kokku. Lapsed kasutasid esimesel võimalusel juhust, et basseinis ennast jahutada(Chiang Mai ainus puudus on sisemaal paiknemine ehk siis mere puudumine) ja meie ülejäänud istusime niisama. Kes jõi teed, kes kohvi, kes smuutit ja kohtusime seal samal ajal ühe Taani abielupaariga, kes viibis pikemalt Chiang Mais tööasjus ning peatusid alati just selles hotellis. Mugav asukoht, suurepärane lahke teenindus ja odav hind. Selle aja jooksul jõudis taanlane jagada meile kõvasti teavet kus mida teha. Kuhu tasub minna ja kuhu mitte. Üle millise summa ei tasu taksos maksta ja tuk-tuki ei tasu üldse võtta. Ainult punane takso. Veiko tegi läbi hotellipealiku diili samal tänaval elava vanemapoolse taksojuhiga, kes oli meie käsutuses ka viimasel Chang Mai päeval. Meie olime rahul ja mees oli happy happy man- nagu ta ise meile korduvalt kinnitas. Happyman-i kohustuseks oli olla terve päeva meie taksojuht. Veiko leppis temaga kokku päeva hinna ja kohad, kuhu ta meid viib ning mees oli siiralt tänulik ja õnnelik. Temal jäi ära terve päeva lühikeste odavate sõiduotste otsimise vajadus, sõitis vaid mõnda meie poolt valitud kohta ja lisaks sai võtta kaasa sõbra, kellega ajas juttu sellel ajal, kui meie ringi kolasime. Meile oli see mugavam ja odavam moodus liikumiseks, kui et iga koha juures uut taksot sebida.
Mis meil siis sellel esimesel päeval plaanis oli? Kõigepealt lasime ennast sõidutada Chiang Mai loomaaeda. Järgmiseks peatuseks sai Huay Kaew Waterfall ja päikese loojumise ajaks laisme ennast sõidutada kõrgele mäele ehitatud Doi Suthep võimsa templi juurde.
Kõigepealt tuli siiski kõht täis süüa ja selleks läksime hotellist välja, keerasime ümber nurga ja leidsime endale lõunaks väga meeldiva söögipaiga nimega The Chef. Saime seal väga hästi süüa ja nii maandusime selles kena teenindusega ja hea toiduga kohvik/restoranis veel järgmiselgi õhtul ja ärasõidupäeval. Kusjuures kõigil kolmel korral olime ainsad külalised. Loodame, et neil oli sellest rõõmu. Turistidega on praegusel ajal kõikjal kitsas käes.
Enne reisi loeti mulle sõnad peale, et söö Tais kindlasti ananassiriisi. Ega ma täpselt ei teadnud, mida otsima pidin, aga kui selles kohvikus menüüd sirvisin, siis esimest korda jäi mulle silma toit, mis serveeritud ananassi sisse. Ju see oligi see õige- ananassis küpsetatud riis või oli see küpsetatud riis ananassis :D, mida otsima pidin ja valikus ei pidanud ma pettuma. Hästi maitsev ja kenasti serveeritud toit. Magusapoolne, vürtsikas ei olnud. Riisi hulgas tundus olevat äratuntavalt ananassitükke ja rosinaid, garneeringuks pähklid ja narmastatud liha. Meiepoolse soovituse saab see söögikoht kohe kindlasti. Sõime igati uhke lõuna koos mõnusate jookidega ja maksime kahepeale Kirkega 267 kohalikku raha ehk tervelt 7.34. See on Tais juba pisut kallim söömine :)
Tegelikult…..sel ajal, kui me ootasime oma söögitellimuste valmimist, käisin mina Pirjo ja preili kaheksasega ümber nurga ühte templit uurimas. Sellest templist tuleb mõne aja pärast kuskil järgmistes postitustes veel pikemalt juttu, aga seekord käisime seal hästi kiirelt ära. Tegemist on templiga Wat Chiang Man. Seda templit nägi ka meie hotelli hoovist ja teepoolsetest akendest.
Väga huvitav tempel ja templi taha suurt elevantidega stuupat me sel korral vaatama ei jõudnudki. Kuna aga oli plaanis sinna tagasi minna, polnud see suureks mureks. Pealegi, templid on kindlasti sellised ehitised, mida sa võidki lõputult vaatamas käia ja ärge küsige miks. Veiko ilmselt minuga seda arvamust ei jaga, aga ega me teda ei sundinud. Kõigil oli võimalus käia tegemas ja vaatamas just seda, mida hing ihkas.
See on väike kujuke kunagisest väga tähtsast mungast, kes on kujukese taga fotol.
ja edasi…
Chiang Mai on Tai põhjaosas üks populaarsemaid linnu. Ümbritsevad mäed ja kaunid templid, samuti erinevad joogakoolid, Tai massaaži- ja kokandustunnid meelitavad ligi palju turiste ja rändureid. Lastega reisijad saavad (ja lausa peavad) külastada loomaaeda, mis asub äärelinnas.
Chiang Mai loomaaia külastus tõotas kogu seltskonna jaoks lõbusat päeva! Nägime loomi nii kogu maailmast kui ka mõnda just Põhja-Tai kõige kuulsamatest elanikest, sealhulgas gibbon ahve.
Chiang Mai loomaaed on esimene ja ainus Tai põhjaosas, kus külastajad saavad jälgida loomi oma loomulikus elukeskkonnas. Loomaaed asub Doi Suthepi mäestiku ala, mis on lopsaka taimestikuga 200-aakrine maa-ala. Loomaaed on pärit ajast, kui Harvard Mason Young, Ameerika-misjonäride poeg, hakkas tegelema vigastatud loomade abistamisega. Külastajad hakkasid tulema vaatama loomi, keda ta hooldas, mis ajendas teda lõpuks avama loomaparki üldsusele 1957. aastal. Loomaaed võeti ametlikult üle 1977.aastal Tai Kuninga Zooloogiapargi Organisatsiooni poolt ja avati esimene ametlik Põhja-Tai loomaaed.
Chiang Mai loomaaias on üle 400 loomaliigi, sealhulgas koaalad, pingviinid, ninasarvikud, sebrad, kaamelid, laamad, kaelkirjakud, valged tiigrid, lõvid ja palju muid loomi. Tähelepanuväärne on see, et enamik loomi asub avatud aedikutes. Külastajate ohutuse tagavad kraavid veega või ilma, kuid kujundatud nii, et loomad ei saaks neist üle hüpata. Paljusid loomi, näiteks elevante, kaelkirjakuid, jõehobusid ja kalu, saab loomaaias toita. Loomaaia prioriteediks on loomade kaitse ning loomade eest hoolitsetakse hästi.
Eraldi tuleks mainida ära hiiglaslikud ja haruldased pandad, mis on selle loomaaia eripäraks. Chiang Mai on ainus Tai ja Aasia linn, kus saab neid hämmastavaid loomi imetleda. Alates 2003. aastast elasid Chiang Mais kaks täiskasvanud pandat Lin Hui ja Zhuang Zhuang ning alates 2009. aastast nende laps Lin Bing. Kõik pandad kuuluvad Hiinale ja asuvad Tais üürilepingu alusel. Nad on kogu riigi peamised lemmikud ning Lin Bingi sünnipäeva tähistatakse pidulikult. 2012. aastal kinkis Hiina suursaadik isiklikult pandapojale sünnipäevatordi. Oluline on see, et Lin Bing sündis kunstliku viljastamise teel ja vangistuses ning see juhtum tegi loomaaia kuulsaks üle maailma. Fakt on see, et maailmas elab 35 pandat, neist 20 on Hiinas. Selles loomaaias elab praeguseks hetkeks ainult 2 pandat: üks on suletud alal, teine avatud aedikus. Teda saab pildistada ainult ilma välguta ja läbi klaasi. Parim aeg pandade külastamiseks on pärastlõuna, lähemal lõunasöögile – siis saab näha, kuidas loomaaia töötajad neid toidavad. Pärast lõunat pandad magavad.
Kui meie pandamajja jõudsime, oli kodus seega ainult üks panda. Istus laisalt maas ja järas bambustoigast. Küllap oli teine siis kusagil peidus või kodunt ära.
Loomaaias asub Aasia suurim akvaarium, mis on rikas igasuguste kalade poolest, samuti maailma suurim tunnel-akvaarium pikkusega 133 meetrit. Akvaariumis on palju mereelukaid, sealhulgas mitmed selgrootud ja Aasia arowana, koaalad, vombatid. Seal on ka lihasööjad kalad nagu haid. Loomaaias on suur lindude ala.
Loomaaia territooriumil saab külastada isegi lumemaja, ruumi, kus hoitakse püsivat temperatuuri -5 kraadi Celsiuse järgi.
Sissepääsupiletid Chiang Mai loomaaeda on 150 Tai bahti (4.20€) täiskasvanutele ja 70 bahti (1.90€) lastele, alla 135cm lastele on sissepääs tasuta.(mina näen oma märkmetes real lomaaed summaks 500 bahti ehk 13.75€ Kirke ja mina. Võimalik, et olin sinna veel midagi juurde liitnud loomaaia jooksvatest kuludest, aga võimalik, et pilet oligi kallim)Täiendavalt 30 Tai bahti(0,80€) kehtib neile, kes soovivad kasutada alal liikuvaid transpordivahendeid, et mitte kõndida ümber suurte komplekside jalgsi. Meie valisime suuremalt jaolt jalgsi liikumise ja vaid ühe korra kasutasime sisetransporti, et jõuda õigeks ajaks väljapääsu juurde tagasi. Panda maja külastamiseks, Chiang Mai Zoo akvaariumi külastamiseks ja Snow Dome külastamiseks saab osta territooriumil eraldi piletid. Territooriumil on mitmeid toidukohti, mis pakuvad nii Tai kui ka rahvusvahelisi roogasid. Samuti on lähedal mitmeid restorane, sealhulgas Krua Sillapacheep ja Huen Huay Keawi restoran. Et Chiang Mai loomaaias mugavalt ringi liikuda, tasub kasutada loomaaia kaarti, mis antakse sulle sissepääsus piletit ostes. Avatud: 8.00-18.00
Mida pikemat siin ikka kirjutada. Loomaaias oli tore ja meile kõigile meeldis. Pirjo-Veiko lastega käisid oma radu, mina Kirke ja Pirjoga liikusime pool aega koos ja mingist ajast läks Pirko oma teed ja meie kahekesi kepsutasime oma teed. Hetkeks maandusime kohvikusse jäätise ja külma bobajoogi peatusele ning kokkusaamiskellaajal olime kõik oma naeratava happymani takso juures.
Edasi läksime ennast kuumusest jahutama ja tuulutama paika nimega Huay Kaew Waterfall. Kosk oli muidugi pea olematu, sest ilmselgelt polnud Chiang Mai taevas ammu vihma näinud, aga väikesed joakesed olid piisavad, et jahutada jalgu. Enne jalgade jahutamist võtsime siiski ette lühikese ronimisretke mäest üles. Lootsime sealt ilusat vaadet ning suurt koske, aga seda me sealt ei leidnud. Seega veeretasime ennast alla tagasi ja jahutasime jalgu.
See on Chiang Mai kesklinnast kõige hõlpsamini ja kiiremini ligipääsetav juga. See asub vahetult pärast Chiang Mai loomaaeda ja sinna pääseb Wat Kruba Sivichai templi parkla tagant, mis on vaid tee algus, mida mööda saab edasi sõita Doi Suthepi mäele. Seda teed käivad mõned eriti sitked jalgsi templini välja, aga …..meile piisas ka sellest, et autosõit sinna oli parajalt pikk. Pärast sissepääsu jõuab niiöelda kose põhja, kus on kivide vahel olevad “basseinid”. Lapsed saavad vees turvaliselt mängida ja seal me oma jalgu jahutasimegi.
Kosk ise on veidi kaugemal, vähem kui 5 minuti jalutuskäigu kaugusel (parklast kokkuvõttes 10 minutit jalgsi), minnes mööda väikest teed sillast paremale (sildi ”Huay Kaew juga” tagant). Raja pikenduses kose otsa ronides näeb paremal väikest rada, mis viib üles kaskaadi tippu. Sinna me omameelest ronisimegi, lihtsalt võimsat koske ägeda vaatega polnud näha.
Ütle juhile “Nam tok Huay Kaew” ja ta teab, kuhu sind viia.
Sissepääsutasu puudub. Nädalavahetustel on rahvast sageli rohkem, sest kohalikud tulevad sinna paariks tunniks oma pere ja sõpradega aega veetma.
Huay Kaew kose juurde sõitmiseks saab võtta ühe punase auto (songthaews), see peaks maksma umbes 30 bahti inimese kohta. Linna naasmiseks võid liituda peatee ääres mõnega Doi Suthepi templist laskuvast punasest songthaewidest, kuid kõik nad ei pruugi peatuda, eriti kui teid on palju, sest need on tavaliselt juba täis. Kui teid on rohkem kui 2 inimest on ilmselt parem kasutada oma transporti. Ühesõnaga kahesõnaga seda keerulist juttu kokku võttes: trajektooril loomaaed-kosk-tempel saab liikuda punase taksoga :)
Et postitus ei veniks liiga pikaks(mida ta juba niikuinii on), jätan Doi Suthepi templi külastuse järgmiseks korraks.
