Õues on talv ja märtsi keskpaik.

Sel aastal tuli talv selleks, et jääda. Terve talve ongi olnud täiesti talve moodi talv rohke lumega. Praegu õue vaadates tundub, et see igikelts ei sula jaanidekski ära. Kuid…kevade märgid on õues täiesti olemas. Linnud laulavad, päike käib kõrgelt, õhtuti on kauem valge ja hommikul tuleb ruloo alla tõmmata, et päike liiga vara ei ärataks. Päike ongi märksõna, sest meie rõõmuks särab ta iga päev. Ja vaatamata paksule lumele leidsin ma täna maja tagant kraavi pervelt nii märtsikellukesed kui lumikellukesed.

Ilus on ja rõõmus on ja samas kuskil kuklas tiksub nukrusenoot, et maailmas on nii palju kurjust. Hakkas see koroonajama vaikselt taanduma ja juba tekkis inimkonnal lootus, kui saabus uus ja hullem häda. Sõda Ukrainas. Seda ei vääri ükski inimene. Ei tsiviilelanik, ei sõdur. Üle maailma on laskunud mureloor.

Selles olukorras on parim, mida teha saame- elada oma elu edasi, seda plaane ja olla rõõmsameelne. Rõõmustada kõige üle, mis meil elus on. Aidata neid, kes abi vajavad ja hoida hinges lootus, et kõik peagi laabub ilma suurema katastroofita. Majanduses tekib kindlasti üle maailma palju tagasilööke…aga see on väiksem mure, kui et mõni vaenuliku poole mõtlematu otsus hävitaks inimkonna. Kahtlemata jagub meil murekohti ka sõjepõgenikega, keda praegusel ajal tuleb ja tuleb juurde.

Aga üldises plaanis….

Kuidagi tahaplaanile on see blogimne jäänud ja nii ei tule midagi välja ka tavapäraste aastakokkuvõtete tegemisest. Elu näitab siiski seda, et järeltulev põlv loeb neid postitusi hoolega ja tegelikult see ongi tükike meie ajaloost. Muidu oleks paljud asjad meelest ära läinud. Nagu näiteks see, et kui tütar väike oli, küpsetasin ma arusaamatult palju kooke ja nii kosus ka tütreke nagu pärmi peal. Õnneks sai terve mõistus jaole ennem, kui asi päris käest ära läks ja nüüd küpsetan harva ja pigem põhjusega, toitumine on kaugelt teistsugune, kui 10 aastat tagasi ja kui küpsetan, siis võimalikult tervislikult. Ainus, millega patustan, on piparkoogid. Olen küll proovinud igasuguseid alternatiivseid tervislikumaid piparkoogitaignaid, aga vana hea klassika nisujahu, või ja suhkruga retseptis, jääb ikkagi peale.

Seega, peaks nagu ikkagi pingutama seda blogi edasi pidada, et vähemalt jäämäe tippki meie tegemistest kirja saaks.

Kui vaadata nüüd veidi ajas tagasi, siis ega aastal 2021 midagi viga ei olnud. Elasime enda tavapärast elu ja millegi üle kurta väga polnud põhjust. Kõige suurema lapse aasta tähtsaim tegevus on ilmselgelt olnud ja on siiani maja ehitamine. Suure tõenäosusega peetakse tänavused jaanid juba oma kodus. Noorem poeg vahetas aasta lõpus töökohta ja selle aasta alguses veelkorra. Esimene vahetus ei olnud just see, mida ta soovis ja kuna töö hõlmab inimese elust suure osa, polnud mõtet jääda sinna, kus pakutud tegevus pole päris see, mida hing ihkab. Nüüdne vahetus tundub et rahuldab teda. Tütretips on samuti eluga rahul. Peale tüütu moodsa haiguse oli kõik hästi. Keegi meie perest õnneks seda nuhtlust külge ei haakinud ja mingeid peavaluprobleeme ei esinenud. Peaaegu.

Ilmselt minu haige käsi oligi aasta suurim tervisega seotud probleem. Nii nagu ta eelmisel kevadel lõpetas minuga konstruktiivse koostöö, nii ta sügiseni mind ka terroriseeris. Perearsti külastus oli mõttetu, ehk et ei mingit abi. Füsioterapeut määras küll harjutused, aga õlaliigese seisund oli nii põletikuline, et valu ei lubanud teha muud, kui kätt õrnalt kehaga kaasa lohistada. Magada oli paha, kõike teha oli paha, kätt tõsta ei saanud ei üles ei kõrvale üles. Ühesõnaga üks suur s….t.

Mingist hetkest sügisel hakkas aga asi paranema ja seda ma oskasin seostada ühe organismi puhastamise programmiga, mis sisaldas ka looduslikku valuvaigistit ehk sipelgapuud ja MSM-i, mis sisaldas väävlit, ehk siis midagi head liigestele. Valu hakkas taanduma, aga liikuvus tagasi ei tulnud ikka. Küll natuke paranes, aga vähe.

Etteruttavalt võin aga öelda seda, et pärast käesoleva aasta veebruaris Tais käimist on asi rohkem, kui hea. Sattusin seal väga professionaalse tai massaaži spetsialisti lauale ja….1,2 tundi, ning käsi liikus nii, nagu ta viimase aasta polnud liikunud. Nüüd liigutan teda igatepidi iga päev, et tulemus püsiks.

Mis selle aasta jooksul veel olulist oli? Eelkõige see, et lapsed ja lähedased olid terved. No olgu, noorem poeg suutis vahepeal palli mängides käeluu katki saada, aga praeguseks on see unustatud teema ja uue aasta veebruaris väänas pallimängus jala ära, mis samuti on juba unustatud. Tema kohe oskab :P Kirke sai 15 ja lõpetas kiitusega muusikakooli. Sügisest läks muusikakooli tagasi, et õppida klaverit edasi ja lisaks võttis ka laulueriala tunnid. Poja vanem piiga lõpetas kevadel esimese klassi ja sügisest käib teises klassis. On usin ja aktiivne, armastab lugeda ning Kadi võimlejatega on käinud praeguseks kolmel vabariiklikul võistlusel, kust koju toodud üks esimene ja üks teine koht. Augustis sai 8-aastaseks ja mulle tundub, et polegi kaugel aeg, kui ma jään ka temast lühemaks. Poja noorem tütretirts saab vähem, kui kuu pärast 7-aastaseks, lõpetab kevadel lasteaia ja läheb sügisel tädi Kirke käe kõrval esimesse klassi. Selle üle on nad mõlemad väga rõõmsad ja elevil. Ühe koolitee meie kodukoolis algab, teisel saab läbi.

2021 ei viinud meid kodust eriti kaugele, aga lisaks Eestimaal liikumisele käisime ära Ahvenamaal ja Helsingis.

Jõulud veetsime perega kodus, õigemini kõik lapsed käisid meil ja pidasime ühe toreda jõuluõhtu, mis jääb kindlasti meelde ka sellepoolest, et üks pisipiigadest sõitis kingiks saadud rulaga kuuse alla ja kuusk kukkus kummuli. Kass oli terve õhtu närvis ja püsis diivanil, sest noorem poeg oma kaasaga võtsid endale koera ja see vahva paarikuune karvapall oli samuti jõuluõhtul meil. Oli palju kingitusi, nalja ja naeru ning eelkõige rõõm koos olemisest.

Aastavahetuse veetis iga pererakuke omatahtsi. Meie Kirkega kahekesi kodus. Õigemini päeval käisime rongiga Kärus papa Andrese kitsi söötmas, sest ta ise oli reisil ära. Imeilus talvine päev. Päikesega ja pärast uduga. Õhtul tegime tiiru keskväljakul, vaatasime ilutulestikku ja tagasi koju.

Aasta esimesel päeval sõitsime Tallinna, tehes päeval kõigepealt ilusa traditsioonilise aastavahetuse pildiseeria Kirkest. Tallinnas vaatasime koos minu sõbrannega tuledes linna, külastasime raamatupoodi ja istusime kohvikus.

Aasta lõpus, kui lõik lapsed koos, teeme ikka toreda perepiltide fotosessi. Mõned nopped suurest hulgast piltidest ka siia siis. Pean meeles hoidma, et pildid tuleb minna paberile lasta, muidu nad jälle jäävadki ainult arvutisse.

Talv 2022

Talv on olnud tänavu täitsa olemas. Üle aastate olid meil lumised jõulud ja aastavahetus. Ilusa lumega ja mõõduka pakasega. Peale aastavahetust jäi lumi endiselt maha, aga ilm muutus selliseks sula-külm pingpongiks. Et siis talv oli endiselt olemas, lund palju ja sadas aina juurde. Õnneks pole talv liiga külm olnudki, aga see sagedane sulailm oli tüütu küll – nimelt siis on libe. Või siis lumelöga, mis on märg. Igal juhul võib talvega rahul olla, aga mul pole ka selle vastu midagi, et ta lõpuks ära sulaks. Lapsed on saanud rohkem, kui suusaveerandi, ehk siis suusatavad ka veel praegu- märtsi keskel. Minul õnnestus talve jooksul korra kukkuda saba peale nii, et mõtlesin, nüüd ma surma saingi või vähemalt midagi kukkusin katki. Aga ennäe imet – peale vaevaga püsti saamist, omaette oiates tööle komberdamist ja hiljem kodus puhkamist, ärkasin hommikul üles ja oma rõõmuks tõdesin, et olen ellu jäänud. Sabake küll andis nädalakese endast märku, aga siis unustasin selle häda ära ja enam terve talve libisemisvastaseid raudu saabaste alt ära ei võtnud. No ma ju ainult sellel päeval otsustasin rauad ära võtta, sest tundus olema ok niisama kõndida, aga…siis see libe koht mind varitseski.

Lapsed on saanud sügisest alates koolis käia. Distantsõppeni pole asi läinud, kuigi see moodne haigus lainetas niipidi ja naapidi ning aeg ajalt ikka sakkis sajaga. Sellest, kuidas pahalane meie ümber hiilis selle aasta veebruari esimesel poolel, tuleb natuke juttu ühes teises postituses. Kuna aga distantsõpet ei olnud, siis olid meil väiksemad lapsedki pahatihti nohus või köhas, korra kõhuviiruses ja palavikus kuni lõpuks veebruari alguses said nemadki koolist selle paha viiruse kätte. Praeguseks on mulle tundub enamus kooliperest selle läbi põdenud ja rahu majas.

Ptui, ptui, ptui, aga meie ülejäänud pere kohta ma parem midagi ei ütle.

15-märtsist, kaotas valitsus kõik piirangud ja passid, jäid vaid maskid. Olgu see kroonikaks siin kirjas.

Aasta algus on olnud ühtpidi tegus, teistpidi rõõmu ja puhkust pakkuv. Praegusest tagasi tööl, aga….olime kaks nädalat Kirkega puhkusel- seekord üsna kaugel Tai kuningriigis. Sellest ägedast reisist tuleb kindlasti mitmeid postitusi.

Läheme siis kevadele vastu. Lootusrikastena.

Tagantjärgi lugu.

Pool juulit ja mõne päeva augustist olin tööl, tööl ja tööl. Lämbusin sõna otseses mõttes, sest temperatuurid olid ägedad – ruumis endiselt +35. Õues oli teadagi kohati väga kuum, aga seal oli vähemalt mingi õhuliikumine. Eks ma siis tiksusingi selle aja töö ja kodu vahet ja väga millelegi muule mõtlemata. Erandina oli juuli keskel ainult täiesti spontaanne plikadega Ahvenamaal käimine, millest tuleb eraldi postitus. Neljapäeviti käisin Hagudis asendamas puhkusel olevat töötajat ja seal vähemasti oli pisut parem olla kui põhitöökoha kuumakatlas.
Juulis käisime nagu igal aastal vanaisa sünnipäeval. K käis isaga vapralt purjetamas ja jõudis nii Pranglile kui Naissaarele ja kuhu kõike veel. Isegi ööbis mõned ööd purjekas, mis on omamoodi eriline. Kuu lõpus oli sõbrannadega mitu päeva Pärnus. Eks vanus olegi nüüd sealmaal, et elatakse oma elu ja liigutakse oma liikumisi. Mina pean õppima lihtsalt usaldama ja uskuma, et olen lapse kasvatanud arukaks. Ja…esimest korda käis ka päris tööd tegemas. Sõbrad Kalamatast kutsusid ta asendustöötajaks Balti jaama turuletti. Täiesti põnev esimene kogemus. 

Ise nautisin juulis pärast tööpäevi kodust elu ja väheseid päris üksi kodus olemisi. Mmm…sõbrannaga sain ka linnas kokku. Veetsime mõnusasti aega NOP-i kohvikus, käisime Coralliklubis ja viisin talle häid eeterlikke õlisid, mida ta soovis.
3-st augustist algas mul puhkuse teine osa. Ojee, seda ma ootasin lausa väga. Ma ei planeerinud alguses kohe mittemidagi, peaasi et saaks sellest kuumast tööruumist välja. See pidev enda hautamine pole kuigi jätkusuutlik. Mõtlesin, et hoian lapsi, seiklen nendega ringi ja olen lihtsalt kodus. Pere jaoks olemas.  Sel suvel oli kohe selline vajadus lihtsalt olla. Küllap siis aastatega mõõt täis saanud liigsest rahmeldamisest. Oli selline mõttepausi aeg ja ma ei punninud sellele vastu. Hea oli tunda ennast rahulikumana, pingevabamana ja pere jaoks olemasolevana. Võimalik, et see oli ka hoopis sellest, et üle pika aja meil pere tavalisest suurem. Väikesed lapsed võtavad paratamatult suure osa sinu energiast, aga see ei tähenda, et ma vanaemaks olemist ei naudiks. Puhas rõõm. Lihtsalt mujale jagub mind mingi perioodi vähem.
K käis laulustuudioga laagris. Soomes. Seal käivad nad  üle aasta ja nüüdseks juba rohkem, kui 20 aastat. Seega pole midagi võimatut. Kui tahtmist on, saab ka Soomes laagris käia. Tagasi tulles olid muljed ülivõrdes ja rõõm sõpradega ning oma lauluõpetajaga koos olemisest üüratu. K seikles mul eelmisel suvel üldse väga palju ringi, ise rõõmus ja roosa. Mina jälle nautisin üksi kodus olemist, kui samal ajal ka ülejäänud pere kuskil liikumas oli. Sai tube koristada ja oma tomateid rõdul imetleda.
Pereringis käisime tähistamas ühe armsa paari 25-ndat pulma-aastapäeva. See oli üle pika aja selline mõnus laua taga istumine. Viimasel ajal taolisi just palju ette ei tule ja noorpaari pärast on mul siiralt hea meel. Omal ajal tegin pruudile pulmameigi ja elu üllatas nüüd sellega, et oleme hõimlased.
Kuu algusest hakkasin ajama perekondlikku purjetamist. Ega see pole mingi lihtne tegevus. Kõigepealt tuli selgeks teha millistel päevadel suur R on vaba. Vahetustega töö + majaehitus, viib vabade päevade arvu miinimumini. Siis tuli leida K issi abil päev, mil purjekas vaba on ja meile ka aeg sobib. Ei, see ei olnud lihtne, aga me saime hakkama. Ja lõpuks tuli saada veel kokkuleppele ilmataadiga, sest peale seda, kui augusti alguses suur kuumus meid rahule jättis, hakkasid külas käima vihmapoisid. Vihma oli otseloomulikult vaja, kuigi mitte siis, kui on isu purjetama minna. Muide seda jahenenud ilma nautisin ma terve puhkuse sajaga. Soe oli kogu aeg  ja vihm  elu ei seganud, aga vähemalt oli lõpuks midagi hingata ja jaki sai vajadusel alati peale visata. Igatahes me selle purjetamispäeva leidsime. Nooremal R-il oma kaasaga õnneks oli lihtsam plaaniga sobituda ja K tädil oma perega samuti. Ainus, kes oli puudu, oli K õeke, kes oli samal ajal hoopis Muhumaal. Fakt kui selline – 100% ei sobi kunagi kõigile üks ja sama päev. Meil oli see % õnneks 100 lähedane.

Eelmisel õhtul oli ilmaprognoos kõike muud, kui hea. Lausa kole oli. Suur R saatis kuvatõmmise, mis pani kulme kergitama. Mina olen muidugi see – tass on alati pooltäis tüüp ja ütlesin, las olla, hommikuks on asi parem. Sisetunne lihtsalt ütles. Oligi parem. Suur R läks oma perega linna autoga, meie K-ga rongiga. Me lihtsalt ei mahu praegu kuidagi ühe auto peale ära. Linnas lippasime poest läbi, ostsime merereisi tarbeks süüa ja lidusime Linnahalli juurde bussipeatusesse, et kiirelt Noblessneri sadamasse sõita. Bussi astudes kohtusime juba noorema R-i ja tema kaasaga. Täiesti juhuslikult, sest poiss oli eelmisel päeval(või oli see sama hommik?) oma auto maha müünud. Rõõmustasime bussis, et ilm näe super, päikegi väljas ja kui jõudsime Noblessnerisse ning väljusime bussist, kukkus vihma sadama ja ikka kohe täiega. Jooksime räästa alla. Mina ja K, tüdrukud, kes pole papist, läksime varsti ikkagi sadamasse ja olime katamaraanile(jajah, Nordea) jõudes pisut märjad. Minu rõõmuks oli suur R laste ja kaasaga juba kohal ja kuivad. Ootasime ära noorema R-i kaasaga ja K tädi perega ning lasime otsad lahti. Selleks ajaks oli läbi saanud ka vihm, mis peksis mere tagasi siledaks.

Me saime imelised 3 tundi Tallinna lahel. Pere oli koos ja ilm oli purjetamiseks suurepärane. Ei kordagi mootorimüra, ikka uljalt purjede all siia ja sinna. Sai lainet ja sai siledamat vett. Ja uljas K sai jälle purjekat juhtida ja kai äärde sadamassegi selle aluse roolida. Las aga harjutab, väike meremees :)
Pärast purjetamist suundusid autodega pered igaüks oma suunda ehk koju ja meie K-ga+ noorem R kaasaga ronisime isa A autosse ning läksime noortele külla. Pidasime seal väikese puhkepausi ja siis käisime noortega Sportlandis ja Matkaspordis. Nemad nimelt soetasid endale veel puuduolevaid asju matkavarustusse. Alles nad tulid nädalaselt Horvaatia reisilt ja juba läksid kuu lõpus Hispaaniasse mägedesse matkama. Püreneedesse kaheks nädalaks. Seljakottide ja magamiskottidega.

K helistas augustis oma klaveriõpetajale. Eksole, muusikakool läbi, aga igatsus suur. Küll neil oli pikk kõne ja palju rääkida. Õpetaja rääkis oma elust ja K oma suvest ja siis pidasid sügiseks plaane. Õpetaja pidi minema kooli ja hakkame kohe K asju seal korraldama. Ta ju tahtis elueest, et K  klaverõppe lisa-aasta kõrval läheks ka muusikakooli lauluklassi lisaks laulustuudiole. Sügis tõotas tulla loominguliselt põnev.

Puhkuse viimasel nädalal tegime K-ga ühe Helsingi tuuri ja augusti viimane nädal oli mul juba töönädal. Nuuks.

Mis Helsingit puudutab, siis seal on alati tore. Selline mõnus kosmopoliitne linn, kus on alati midagi teha.

Kuna laev väljus varahommikul, siis otsustasime võtta endale eelmisel õhtul ühe väikese odava toakese otse sadamas ja jäime sellega väga rahule. Ei mingit rabistamist hommikul liiga vara. Ärkasid üles, kõndisid paarsada meetrit sadamasse, astusid laeva ja sättisid ennast reisi ajaks hommikusöögile.

Aga Helsingis…

…võtame seal tavaliselt ette lisaks jalutamisele mõne sellise koha külastamise, kus varem pole käinud. Sel korral oli selleks kohaks Amos Rex. Selline omapärane kaasaegse kunsti muuseum. Ilmaga meil taaskord vedas ja lõpuks nautisime veel kojusõitu pooltühjas Silja Europa laevas. Hommikune sõit Star-iga oli kõvasti rahvarohkem. No ikka väga täis laev oli. Meie küll ei lasknud ennast rahvast segada, leidsime hommikusöögi buffees endale mõnusa aknaaluse koha ja veetsime seal aega sisuliselt Helsingisse jõudmiseni. Päeva jooksul kõnnikilomeetreid kogunes ja isegi natuke šoppasime. Tahtsime küll jõuda ka Helsingi moodsesse raamatukogusse  Oodi, aga sinna me enam ei jõudnud. Eks midagi peab ka järgmiseks korraks alles jääma.

Üpris hilja Tallinna tagasi jõudnud, sõitsime trammiga Vineeri peatusesse ja kõndisime 15 minutit noorema R-juurde öömajale. Noored ise olid kusagil parasjagu ära. Hommikul ärkasime ja avastasime, et ei oska me kasutada seda moodsat kohviaparaati ega peenikest elektroonilist teekannu. Vahepeal suhtlesime minu Lasnamäe veerul elava sõbrannega ja tema kutsus meid hoopis enda poole hommikusöögile. Nii me sinna siis läksimegi ja pärast tulime koos jalutades kesklinna tagasi. Õhtuks olime kodus  ja rõõmsad, et kaks päeva said väga mõnusasti sisustatud.

Suvega siis asjad ühel pool. Ilus, soe ja tore suvi oli. Päris kindlasti mahtus sinna veel palju rohkem, kui kirja sai, aga eks miski peab jääma ka endale. 

Nagu ma eelnevalt kirjutasin, siis augusti alguses olid viimased ülisoojad ilmad ja siis saabus tavaline Eestimaa suvi, mis oli kui sõõm värsket õhku peale pikaleveninud soojalainet. Küll tuleb aga sügis lõpuks alati ja nii ka sel aastal. Lapsed kooli ja ise tööle.

Siinkohal pean kirja panema nüüd selle seiga, et millalgi suvel keeldus minu arvuti koostööst. Ehk siis ma ei saanud ühtäkki enam tööle oma fototöötlusprogrammi. See tähendas ainult seda, mida oli ammu oodata….endiselt oli minu lauaarvutis Windows7, mis meeldis mulle palju enam, kui nüüdsest töös olev uusversioon. Sai siis tõstetud omameelest kõik vajalikud asjad mujale kettale ja poeg lasi vana Windowsi maha, ning uue peale. Mis aga meelest läks, siis FileZilla, kuhu ma laadisin üles blogi tarbeks pilte. See oli mul nii ammusest ajast, et paroole ei mäletanud enam keegi. K isa ka mitte, kes mulle selle sinna ükskord pani. Kui käis meil külas, installis mulle uuesti Zilla peale ja leiutas neid paroole, kuni leidis. Ühtlasi otsustas ka WordPressi, mille põhja ma oma blogi tarbeks kasutan – uuendada. Igasuguste uuendustega juhtub alatiiiii midagi. Kui ma ühel päeval otsustasin blogipostitusele pildid lisada, polnud keskkonnas enam midagi nii, nagu enne ja ma ei leidnudki, kuidas sinna pilte panna. Varem oli mul selleks üks tekstiriba, kus vahetasin pildifaili numbreid aga nüüd polnud seal ühtäkki seda üheski postituses nähtaval. Kõik eelvaatepostitused sisaldasid tekstirea asemel kohe pilti. Nii ma siis kirjutasingi tekste, kuni midagi meeles ja lootsin, et millalgi lõpuks saan ka uuest süsteemist sotti. Mingi selgus on õnneks nüüdseks saabunud. Niipalju sellest probleemist, mille lahendamisel olen tegelikult ka ise laisk olnud. Või siis mitte laisk…pigem ajapuuduses. Aga nagu näha, siis ma alustasin uue meetodi kasutamist. Selle postituse sain valmis ja hakkan vaikselt ka vanematele pilte lisama ja üles panema. Küll aga vajab asi veel timmimist.

Kuid…pisut edasi arutledes. Kui asi tundub hirmkeeruline ja segane, siis on sageli hoopis nii, et …ei ole üldse keeruline, vaid lihtne. K sünnipäeva ajal olid külas meie linnalapsed ehk noorem R oma elukaaslasega ja kaasa on tal WordPressis kõva käsi. Nips-naps ja asi oli selge. Uuendused tähendasid seda, et polegi enam vaja mingeid tekstiribasid, pole enam vaja FileZillat…pildid saab laadida otse WordPressi galeriisse ja settida neid siis sinna kuhu vaja. Üllatus, eksole. Mul küll mõned küsimused seoses sellega veel on, aga eks lahenevad needki. Ma olen õnneks seda tüüpi, et kui ei tea kuidas, siis muudkui torgin, kuni leian ja kui kohe üldse ei leia, küsin sõbra käest.

Kuidagi peaks siiski saama endiselt pildid panna üles nii, et põhikohaga on nad ikkagi mul oma serveris, mitte WordPressis. Sellega peab tegelema, sest muidu on pildid jumal teab kus.

Ah, ja DropBox on samuti kadunud, aga tühja temast, panen pildid üles Googlesse, kui neid kellelegi edastada vaja. Ühesõnaga ilmatumalt palju sekeldusi, kui arvutit näpitakse.

Niipalju sellest. Aga…

…et siis sügis. Jah, nagu ikka – lapsed läksid kooli. K sedakorda siis juba kaheksandasse klassi, vanem M teise klassi ja tema noorem õeke on lasteaia viimases koolieelikute rühmas. Kibeleb juba kooli, et targaks saada.

K-l läheb hästi. On hirmus aktiivseks muutunud ja osaleb igasugustes ettevõtmistes, et ennast proovile panna, arendada ning avastada uusi asju. Septembris oli muusikafestivali “Särin” noorim vabatahtlik ja tegi seal kaks päeva usinalt tööd. Sai kogemusi, leidis uusi tuttavaid ja jäi silma oma asjalikkusega. Nii sattus ta mõne aja eest juba tasustatud tööle ja käib nädalavahetuste õhtutel perioodiliselt spordihoones taskuraha teenimas. Midagi teeb ta Tartu Ülikooli juures…vist füüsika kursust. Kuskil on tal mingi tegevus, mis seotud investeerimistega…..mina kõike täpselt ei teagi. Majadnusviktoriinil osales hiljuti ka. Muusikakoolis käib edasi ja see on temale puhas rõõm. Kuna see on peale lõpetamist lisa-aaasta, siis ei ole enam etteantavat kava, vaid valivad õpetajaga selliseid palasid, mis endale tõsiselt nauditavad on. Hetkel kuulen teda harjutamas Debussy “Clair de Lune” ja ühte vinget Šostakovitši pala. Neli korda nädalas muusikakoolis tundub olema tema päevade lemmikaeg. No olgu, magamine kuulub ilmselt samuti iga teismelise lemmikute hulke. Aga muusikakoolis kaks korda nädalas klaveris, korra nädalas käib laulueriala õpetaja juures laulmas soolot ja korra ansamblis. Seda muidugi lisaks laulustuudiole, kus kaks korda nädalas Theaga kooriproovid ja korra nädalas soolo+ansambel. Lõõritab kui lõoke.

Ja… preilil oli sünnipäev- sai 15.

Eksole, 15, mis mõttes? Kuidas ta märkamatult nii suureks ja asjalikuks on kasvanud? Ja viie aasta pärast juba 20!!! See tundub täitsa uskumatuna. Isegi vennad imestavad, kuidas õeke märkamatult lapsest nooreks neiuks on sirgunud. Kus on meie väike K???

Suuremal pojatütrel on käsil teine klass. Temagi on oma tundidejärgse aja tihedalt ära sisustanud. Koolikoor, toidu ja kunsti ring, Kadi võimlemine ja keraamika. Üks õhtu rääkis mulle, et tahab hirmsasti ratsutamise trenni minna. Oh häda, eksole. Hiljuti tekkis soov minna noorema õe järgi laulustuudiosse, aga sellega leppisime kokku nii, et järgmisel aastal. Siis nad saavad koos käia juba mudilaskooris ja tunnid on samadel päevadel ja samadel kellaaegadel. Pisut lihtsam logistika. Õhtuti loeme koos raamatut ja sel aastal läheb õppimine juba libedamalt. Esimese kooliaasta pidev distantsõpe polnud just lihtne algus. Raamatud talle õnneks väga meeldivad. Nii ise lugeda, kui ettelugemist kuulata. See on nüüd minu rõõmustamise koht, et olen järgmise lapse raamatuarmastajaks kasvatanud. Ikka sellega, et loen lastele raamatuid ette ja toon huvitavat lastekirjandust koju. Ja vahetult enne kooli oli preili kaheksas sünnipäev.

Parasjagu helistab vanavanaema ja soovib õnne. Tordi ja muffinid tegi sünnipäevaks K.

Kõige noorem ei taha loomulikult teistest maha jääda ja näitab temagi aktiivsust üles. Lasteaias käib eraldi laulutunnis, Kadi võimlemises ja sellest aastast on oma tädi K jälgedes laulustuudio lauljate ridades. K viis oma vennatütre käekõrval kohale ja nüüd saab kaks korda nädalas eelkooris laulda. Laulurõõm on üks tore rõõm ja järelkasv on teretulnud.

R-i maja kerkib. Praeguseks on seinad püsti, küttesüsteem maa all, platsid siledad, katus peal, mingi tegevus käib katuse all(ventilatsioon, elekter) ja aknad-uksed on ees. Ilus on vaadata ühe maja kerkimist, aga odav see lõbu kohe kindlasti praegusel ajal ei ole. Koroona-aeg on kergitanud ehitusmaksumust päris kõvasti. Niiet…ma päris kohe imetlen, kuidas noortel on ettevõtmist sellise suure projektiga tegeleda. Lapsed on loomulikult pöördes, sest igaüks saab omaette toa ja see on ju ometi nii äge. Pealegi lubatakse majja koer võtta ja see on ühe suure unistuse täitumine. Järgmised jõulud tulevad neil juba päris oma kodus. Toetan, nagu saan, elan kaasa ja rõõmustan laste pärast. Päris oma maja on ikka suur asi. Mulle meeldib see teadmine, et nii nagu minu isa ehitas oma perele ise maja, nii teeb seda ka mu poeg.

Noorem R oma kaasaga elavad ja toimetavad pealinnas samuti vaikselt, nagu praegusel ajal ikka. Käisime hiljuti neil K-ga külas. Mina ajasin köögis kaasaga juttu maast ja ilmast ja K ajas R-iga toas muud tarka juttu. Küll matemaatikast, siis füüsikast, majandusest ja investeerimisest….ühesõnaga nendel juba teemadest puudu ei tule. Kui kokku saadakse, siis on ikka nii, et õeke ammutab ja vennake jagab tarkust.

Lõpuks vaatasime kõik koos nende Hispaanias Püreneedes tehtud pilte ja kuulasime kahe seiklusliku nädala muljeid. Nii äge, et noored võtavad ette selliseid põnevaid matkareise. Ja ega nad siis paigal püsi – juba jõudsid oktoobris nädala Inglismaal veeta. Seekord Londonis, kus elab R-i elukaaslase õde oma mehega. Kuna mõlemal neil on võimalus teha tööd distantsilt, siis töötasidki selle nädala päeval Londoni majas ja veetsid mõnusasti neljakesi aega. Ühesõnaga olid külas.

Tagatipuks ostis poiss uue auto, millest mina ei arva midagi, aga ülejäänud pere meelest on see äge. Noh, mina ei peagi sellistest asjadest midagi arvama õnneks :P…ja vahetab töökohta. Ikka huvitavama töö ja suurema palga vastu. Tänapäeva noored vajavad väljakutseid ja kui väljakutsed saavad otsa, arengut enam ei toimu, liiguvad nad südamerahus edasi. Ericssoni aeg sai läbi. Noorte järgmine projekt pidi olema samuti maja- nendel küll ost, mitte ehitus.

• 

Ja muidugi, K pidas kodus oma sünnipäeva. 15-es sünnipäev ja 15 noort inimest. Suurema osaga oleme aastate jooksul vähemalt 7 sünnipäeva koos pidanud ja K sünna on laste lemmar, sest….osad jäävad alati ööseks ja pidu kestab hommikutundideni. Ja mina saan muide magada ka. Ütlemata intelligentne seltskond, kellest enamuse moodustab klassikaaslaste/muusikakoolikaaslaste punt. Ja mida tänapäeva noored kuulavad sünnipäeva ajal? Kõik vastused on valed. Õige vastus on – jõululaule. Pidavat olema mõnus taustamuusika ja ei sega jutuajamisi ja räägivad nad palju. Maast ja ilmas. Mina vaatan, et söögid oleks laual, koristan vahepeal liigsed nõud ja üldiselt tegelen oma asjadega. Kui on tordi aeg, teen ühispilti. Tordi teeb aastaid K ise. Järgmise päeva hommikul, kui unekotid lõunaks ärganud…pakun hommikusööki ja ajame juttu. Hommikul on mul neid tavaliselt koos K-ga 6 last- ikka see üks ja sama tuumikpunt. Ühe pange panin sel aastal ka maha. Mõtlesin, et teen üle aastate makaronisalati, sest lapsed ju tavaliselt armastavad makaronisalatit, kuigi ma ise kodus seda ei tee kunagi. Tegin, suure portsu tegin…ja tuli välja, et enamus seda siiski ei söö :D Õnneks oli muud ka süüa ja palju pitsat oli samuti. Mis veel oli hea, siis see, et praegu testitakse lapsi koolis nii sageli, et väga väike tõenäosus oli viiruse levitamiseks.

Päev varem pidasime tegelikult K sünnipäeva oma lähedastega. Veidral kombel oli selle üritusega palju rohkem sebimist, kui laste sünnipäevaga. Oma inimestele tuleb teha süüa, päriselt süüa. Nemad ei taha pitsat, nagu noored.

Jah, sel aastal jälle sünnipäevaga ühel pool. Nüüd tuleb kuidagi vaikselt enda sünnipäevast mööda hiilida ja siis ongi jõulud ja jälle pere koos.

Ahhaa, töökollektiiviga pidasime eile jõulusöömaaega. Jah, varakult, aga paraku oli see kõige sobivam päev. Olgu pealegi novembri lõpp. Käisime Ööbiku Gastronoomiatalus Ants Uustalu ülimaitsvaid toite nautimas. Kolm käiku ja iga käigu juurde oma vein. Kui ausalt ära rääkida, siis ma polnud terve aasta jooksul ka nii palju alkoholi joonud, kui eile veini jõin. Noh, ilmselt poolteist pokaali kokku, kui sedagi :D Aga veinid sobisid söökidega imeliselt. Lisaks sinna juurde ka lugu, kus need veinid pärit on ja kuidas sort alguse saanud. Muideks, alloleval pildil olev lõhe oli oivalise maitsega…nagu kõik muugi.

• 

• 

• 

Viimasel ajal ma olen üldse kuidagi toidunautlejaks hakanud. Isegi kohvi joon. Oi ei, kaugelt mitte iga päev, aga kui joon, siis olen kohvi suhtes väga noriv. Kui muidu armastan ma eriti just Cappuccino kohvi, siis eile jõin Antsu talus lausa musta kohvi ilma lisanditeta ja see oli tõesti väga hea. Samas meie kohalikus ainsas vähegi viisakas kohvikus kohe üldse ei osata cappuccinot valmistada. Kurb.

• 

• 

Tööl on praegu väikeselt hullumaja. Novembris olin nädal aega “kooliõpetaja” rollis, ehk et tegin iga päev umbes kaheni teematunde lasteaialastest põhikooli lõpuklassideni välja. Häälele on see paras koormus, kui pole harjunud igapäevaselt tundide viisi rääkima- vahet pidamata. Sest mina ei tee lastele kontrolltööd, mille ajal saab ise vait olla. Lugesin ette raamatuid, näitasin pilte Ahvenamaast ja rääkisin sinna juurde saarestikust. Nimelt oli Põhjamaade kirjanduse nädal, mille keskmes oli Ahvenamaa ja Ahvenamaa kirjanikud, sest Ahvenamaa omavalitsusliit sai 100 aastat vanaks. Tore see, et ma olen ise kaks korda Ahvenamaal käinud, tean palju ja pildid samuti olemas. Kulusidki marjaks ära.

Kohe algavad detsembris jõuluhommikud, seega suur sebimine kestab edasi. Ja et tööd ikka vähe ei oleks, siis varsti tuleb hakata kirjutama aastaaruannet. Esmalt meie enda rampsi oma ja kui maakonna raamatukogud aruanded meile saadavad, tuleb ka koondaruanne valmis kirjutada. Minu rida on siis lastetöö ja lastetööd tehakse vaatamata oludele endiselt hästi ja palju. Jah, kuidagi tuleb veel leida aeg raamatute lugemiseks, sest igas kuus tarvis internetipõhise kirjandusviktoriini tarbeks raamatuküsimused teha + muud jooksvad tööd ja tegemised + ootamatud tööd jne.

Lisaks kõigele on meil majas remont. Käisin üks päev katusel…ei olegi katust, pannakse uut. Enamus uksi on vahetatud ja nüüd käib akende vahetus. Hommikust õhtuni kopsimine, puurimine ja saagimine. Ühel hetkel peaks aga ka kogu maja seestpoolt remonti minema, õigemini osade kaupa. Kõige selle mürgli sees tuleb meil sellegipoolest tööd teha.

Seega…lähemad 2,5 kuud on veel väga sisutihedad ja siis….vot siis kavatsen ma kaks nädalat puhata. Kohe täitsa puhata. Ja sellest räägin siis, kui puhatud. Ma laus pean puhkama, sest viimase aja ülekoormus päädis täna hommikul ärgates seljavaluga. Selg on see koht minul, mis annab alati tunda, kui ma tööga piiri pidada ei oska.

Oh, ilmajutu unustasin ära. Sügis on olnud pikk ja mõnusalt soe. Nüüd on lõpuks miinusesse läinud ja prognoos lubab lähimaks nädalaks pidevat lumesadu. Tali tuleb.