Kuues päev saarel, 23. veebruar. Kui küsida minu käest, milline paik oli saarel viibimise nädala jooksul just elamiseks parim, siis minu jaoks oli see kindlasti Pen`s bungalows White Sand Beachi-i lõpus. See oli meie reisi kõige odavam(10€ kahene tuba ööpäevaks) ja lihtsam ööbimiskoht, aga see oli minu pretsedenditu lemmik.
Jätkates sealt, kus eelmine postitus pooleli jäi…..
….sõitsime kastitaksoga karantiinihotellist White Sand Beach-i külakesse täpselt nii kaugele, kus oli viimane võimalus sellesse randa jalgsi sisse pöörata. Ehk siis küla viimase 7Eleveni juurde, kust edasi viis tee mäkke. See tähendas meile seda, et edasi tuli mööda randa oma kodinatega minutit 10-15 sumada läbi liiva, kuni olime ööbimiskohas. Sellisteks seiklusteks on kõige parem rännata seljakotiga, aga meil Kirkega olid loomulikult kohvrid (ja mõned kodinad lisaks). Kohvri rattad on liivarannas täiesti tarbetud(üllatus, eks!) ja kohale tuleb oma kraam vedada muskilite jõul. Papist piigad me ei ole ja kohvrid viisime käe otsas kohale(lisaks seljakotikestele, fotokotile jne), jäädes ise sealjuures täiesti ellu. Kõrvalt vaadates võis meie kohvritega vänderdamine paista üpris koomilisena, aga või see meile korda läks. Meil oli lihtsalt palav, pisut raske ja siht silme ees. Pirjo ja Veiko suurte seljakottide valik on aga täiesti põhjendatud, sest väikeste lastega reisides peavad käed laste jaoks vabaks jääma.
Aga rannast:
White Sand-i rand – on Koh Changi peamine rand
Kena, ilus, pikk ja lai valge liivaga rand. Kõige rahvarohkem rand, kust leiab ikka vaikse nurgakese. Rahvarohke on ta olnud loomulikult turismi kõrghooaegadel. Praegu on seal üsnagi inimtühi ja ruumi on nii, et löö või tantsu.
Mõõna ajal on vesi madal, kuid vesi on selge ja ilusa värviga.
Tänu sellele, et rand on lai, on rannas palju restorane, õhtuti tuleshowd.
Rannaäärsel tänaval on poed(kus on müügil ujumisriided, mütsid, kleidid, särgid ja suveniirid), pangaautomaat, apteegid, haigla, massaažisalongid, mootorrattarent, baarid, väike ööturg, pesumaja, turismipoed koos transfeeridega naabersaartel ja ekskursioonidel.
Rannaäärne tee on lai, pargitud autod/mootorrattad ja möödasõitvad sõidukid mahuvad sellele hästi ära ja ise mahud samuti nende vahele liikuma. Endiselt meeles pidades parempoolset liiklust.
White Sand Beachil saab hakkama ka ilma mootorrattata, kõik vajalik on jalutuskäigu kaugusel.
Hotelle on rannas palju – igale maitsele ja igale rahakotile.
Ranna lõpupoole leiad mõned odavad ööbimiskohad, Bob Marley muusika ja mõnusa hipiliku õhkkonna, mis sarnaneb 15 km lõuna pool asuva Lonely Beachi atmosfääriga. Majutuskohad on Mylamean Rock Sand, Star Beach ja Baan Na – k mäenõlval asuvad bangalod. Siis on veel ainulaadne “Independent Bo’s”, mida soovid kindlasti pildistada. See on pigem liiga suur kunstiteos, kui bangalo-kuurort. Sinnasamasse ritta kuulub ka meie Pen`s bungalows. Praegusel ajal tuleb lihtsalt veenduda, et nad sind vastu võtavad. Moodne haigus on teinud siingi oma töö.
Need väikesed majakesed kallistavad kõik mäenõlva ja võib juhtuda, et tõusulaine ajal saad hommikusöögile minnes jalad märjaks. Kuid sel tühjal rannaribal pikali heites, ja maailma aeglaselt mööduvat vaadates, on lohutav teadmine, et lähim 7Eleven ei ole sinust rohkem kui 5 minuti jalutuskäigu kaugusel.
Näib, nagu lõppeks rand Rock Sand -iga Aga ei. Jaluta ümber restorani (mõõna ajal) või läbi restorani (tõusu ajal) ja jõuad White Sand Beach rannaosasse, mis on 500 meetrit vaikset ja täiuslikku selge veega liiva. Meie jalutasime sinna tõusu ajal läbi vee…no oli tegemist, et kahel jalal püsida. Selle koha peal leidus parasjagu kive, vesi oli üle põlve ja laine loksutas….meenutan siiani, kui naljakas see retk oli, aga me saime püstijalu, väikeste koperdamistega, sealt läbi. Tagasi tulime siiski läbi restorani, sest vahepeal oli sinna vette üks kohalik kalavõrgud paigutanud nii, et isegi serviti ei õnnestunud läbi lipsata. Küll aga oli mul tol hetkel seda juppi läbides hea meel, et telefoni ega fotokat kaasas polnud. Nüüd kirjutades….on pigem jälle kahju, sest nii jäid tegemata huvitavad pildid. Nojah, aga vähemalt fotokaamera ja telefon jäid kindlalt ellu. Kuigi me ei kukkunud vette kordagi, siis mine tea…kui oleks tehnika kaasas olnud :P
See on ilmselt saare parim rannariba.
Kõigile, kes siin viibivad, ranna kaugemas põhjapoolses otsas – otse üles peateele pääseb mööda uskumatult järsku rada( alla muidugi ka pea püstloodis). See tee võib osutuda katsumuseks. Palju lihtsam on liikuda 15-minutit mööda randa lõuna poole, et jõuda poodide ja restoranideni.
Ja isegi kui sa ei ööbi White Sand Beach-il, tasub sinna jalutama minna – mööda armsat randa, mööda bangalotest ranna kaugemasse põhjatippu. Sealt leiad väikeseid rannabaare, eraldatust ja rahu. Kerged eined ja odavad õlled serveeritakse sõbralikult väikese mereäärse majakese terrassil või tuuakse otse randa…juhul, kui on parasjagu mõõn ja seal saab istuda/pikutada. See on täiesti erinev maailm sellest, kui mõni minut lõuna poole jalutada. Õnneks ei kõnni enamik White Sand Beachi külastajaid puhkusel kuigi kaugele ja seetõttu on see rannaosa suurepärane koht, kus sellest kõigest eemale saada ka aasta kõige aktiivsemal ajal.
Teeääre põhjapoolne osa on kõige tihedamini hoonestatud ning teed ääristavad kõikvõimalikud söögi-, joogi-, ööbimiskohad- ja kauplused. KC Coffeeshop on selle piirkonna Interneti-kohvikute valik ning 15 Palms on populaarne rannarestoran, kus pakutakse päris head toitu, kuid “turistihinnaga” Tai ja lääne mugavustoitu. Rannas on suured mugavad kott-toolid ja need on alati inimesi täis, kui näidatakse spordiüritusi.
Sabuy Bar on saare suurim rannabaar. Selle juures veepiiril toimuvad igaõhtused tuleshowd, mille poolest baar ongi kuulus – nägime meiegi. Tulemöllu teevad seal üpris noored poisikesed. Baar on suhteliselt kallis ja on populaarne koht, kust kell 1 öösel võib kohata vabakutselisi prouakesi – kellest osa on naised, osad mitte, kuid loodavad naiseks saada, kui on operatsiooniks piisavalt raha säästnud.
Piirkonna kõige luksuslikumad majutusvõimalused on KC Grande Resortis, kus uutes hotelliplokkides on merevaatega toad, mille rõdul on privaatne mullivann, ning peateest sisemaa poolel on suurepärase vaatega katusebassein. Mullivannid võivad olla pagana seksikad, kui asud ülemisel korrusel, aga võib-olla pole see nii ok, kui elad esimesel korrusel ja loodad vannis veidi mõnuleda. 2017. aasta lõpus avas see resort uhiuued rannaäärsed villad. Need on suurepärases kohas. Avad seal aga maast laeni klaasukse ja kõnnid merre. Kui soovid luksuslikku bangalot suurepärases rannas, ei saa Koh Changil nendest paremat.
Restoranid, poed ja baarid valge liivaga rannas
Mida populaarset siis veel selle ranna peatänava ääres on? Juba eespool postitustes mainitud Oodies Place, mis asub Cookiesist põhja pool. See on koht, kust leiad alati elavat muusikat ja head toitu ning see on aastaid olnud populaarne turistide ajaveetmise paik. Aga turistitoidu eest tuleb maksmisel jällegi arvestada turistihindadega. Kuid see on muusika pärast igati seda väärt. Majabänd koos peremehega on suurepärane ning külalisesinemisi teevad regulaarselt muusikud Bangkokist ja mujalt. Kui oled seiklema tulnud muusik või laulja, kellel on andekust ja soovid jämmida, siis mine lavale. Oled teretulnud. Margus – midagi Sulle :P
Kui soovite rannaäärset Tai toitu vahele jätta ja vajate lihtsalt lihatükki koos kartulitega ja külma õlut, siis Buffalo Bill’s on see koht, kus võiks isegi peatuda. Buffalo Bill’sil on ka mehaaniline pull, millega kliendid saavad toidu saabumist oodates lustida – ilmselgelt on sõita sellega parem enne söömist, mitte pärast.
Lähedal asuvad ka kõik kauplused ja teenusepakujad, kust saab tellida passipilte, mälukaarte, uut telefoni või kaamerat, mis asendab selle, mille purjuspäi õhtul merre kukutasid. Tõenäoliselt sinuga seda ei juhtu ja meiega samuti ei juhtunud. Seal on ka mitme Tai panga filiaalid – Bank of Ayudya, Bangkok Bank ja Thanachart Bank. ( Pank võimaldab turistidel üsna lihtsalt pangakontot avada. Vaja on vaid passi ja 1000 bahti, 15 minutit hiljem oled uksest väljas pangaraamatu ja sularahaautomaadi kaardiga, mida saad kasutada kõikjal Tais või välismaal. Väga mugav, kui viibid Tais pikaajaliselt või reisid üle terve Tai ja sul on vaja hoida oma sularaha turvaliselt, kuid hõlpsasti juurdepääsetavana.)
Selles piirkonnas on ka paar valuutavahetust veidi paremate kurssidega kui pankades.
Asjaolu, et igal hotellil/bangalol kuurordis on rannas restoran ja baar, tähendab seda, et õhtuti on peateed ääristavad tänavaäärsed poed üsna inimtühjad…. kuni kõik on söönud. Hilisel pärastlõunal, Kacha kuurordist põhja pool 100 meetri pikkusel väljaehitamata teeserval, kerkivad aga odavad toiduputkad ja seal on alati külastajaid, kes soovivad proovida mõnda imelikku ja imelist liha pulkadel. Tasub vaadata rannast tagasi tulles ringi, seal on palju valikuid.
Otsi värskelt valmistatud roogasid – mitte neid, mis on paar tundi pärastlõunase päikese käes lesinud.
Ostlemine valge liivaga rannas
Seal on mõned üksikud kunstilihõngulised poekesed, kuid üldiselt on suurem osa sellest tavaline suveniirikaup, mida leiad kõikjalt Taist. Ja väga vähe on seda, mida te Bangkoki üheltki turult odavamalt ei leia. Niiet tee oma suveniiriostud seal, kus Sul on aega. Kõikides poodides müüakse tavaliselt sama kraami – kui näed elevantiga T-särki, mis sulle meeldib, kontrolli hindu mõnes poes, ära unusta kaubelda ja osta ära. Kui sa seda tõesti vajad, või tahad suveniiriks koju viia.
Alati ei maksa aga sellele loota, et küll ma Bangkokis selle asja ära ostan, ei viitsi vahepeal vedada. Mina jäin sedasi imetlema saarel ühte imekaunist batiktehnikas kleiti ja arvasin ka, et ah, Bangkokist ostan – ei leidnud ma seal kusagil samasugust, kuigi otsisin.
Hea uudis on see, et unikaalsemat suveniiri soovides on üks koht, mida tasub otsida, Peace Moon, mis müüb käsitööna valmistatud nahast esemeid – kõike alates väikestest käevõrudest kuni rahakottide, vööde ja käekottideni. Asub maantee ääres, Kacha kuurordist veidi lõuna pool ja Thanacharti panga kõrval – otsi kõnniteel õues ereoranži fassaadi vana mootorratta ja jalgrattaga.
Kui vajad korralikku massaaži või spaakogemust, siis soovitatakse Mac Resorti vastas suures koledas hoones peidus olevat Bua Spa-d. Pidi olema parim koht hea massaaži tegemiseks White Sand rannas. Asub maja ülemisel korrusel ja hinnad on mõistlikud. Ise ei oska kiita või laita, sest sinna me ei jõudnud. Küll aga avastasime teise suurepärase koha, millest kirjutan hiljem.
Kiire ülevaade apteekidest – need riisuvad teid rohkem, kui võite ette kujutada(siiski kõvasti vähem, kui Eestis). Seetõttu kohtad apteeke palju. Küll aga saad mõnegi vajaliku asja odavamalt hoopis 7Eleven-ist. Puhas Aloe kreem, Bepanteen, tiigrisalv….ühte teist läheb apteegist/7Elevenist enamasti vaja.
Aapteegiäri on väga tulus äri. Mis maksab Bangkokis 30 bahti, on saarel 100 bahti või rohkem. Ära tunne end ka apteekriga kaubeldes halvasti.
Ja nüüd meie reisi juurde tagasi
Järgmisel pildil näeme seda teed, mida mööda meil tuli oma majutuse poole sammuda. Pilt on küll tehtud teisel päeval ja taganeva tõusu ajal. Kohvritega tuli meil ennast edasi lohistada mõõna ajal ja liivariba on sel ajal märkimisväärselt laiem.
Igatahes – jõudsime ööbimiskohta. Sinna, kus me mõned päevad tagasi käisime diili tegemas. Majutuse omanik on austraallane ja elanud saarel juba paar aastakümmet. Ilmselgelt on tal Tai kohalikust partner või naine, sest Tais firmat luues, peab vähemalt 51% osalusest kuuluma kohalikule. Ja maa ostust võid üldse ainult und näha. Kui aga mees ongi otsustanud oma elu saarega siduda ja lisaks ärile elu nautida, siis mis seal ikka. Võtab aga kohaliku naise endale seltsiliseks ja peab äri kasvõi varbad vees. Milline kolmest seal nähtud naisest oli tema oma, see jäigi meile saladuseks, aga meie asi see polegi. Oma elu tundus omanik igatahes nautivat täiel määral. Elas samas kompleksis, õhtul peale 22 palus hoida vaikust, hommikuti toimetas ja abistas naisi söödavate limuskite otsimisel, mida öine tõusuvesi randa kandis. Kui isu tekkis, tinistas kitarri- oma lõbuks, inimeste meeleheks ja tabasime ka hetke, kus ta mängis pilli oma koerale. Koer Tai oli loomulikult kõigi suur lemmik(noor, aga kahjuks vigane koer, kellel liikumine raskendatud) ja Kirkega sai koer väga ruttu sõbraks, sest Kirke viitsis alati sügada. Tai-d armastavad seal kõik.
Kohale jõudes näidati meile toad ette. Läbi rannas oleva majutuse söögiasutuse treppidest üles- kes kõrgemal, kes madalamal- saime endale selles segasummasuvilas 3 tuba. Pirjo-Veiko lastega suurema, Pirko kõige madalamal privaatse toa ja meie Kirkega saime kahese toa, mis oli merevaatega. Super!
Vaatamata sellele, et ruumis leidus kõikjal selliseid kohti, kust nägi praost läbi maa peale või taevasse, oli tuba puhas, voodi lai ja mugav ning sooja veega dušširum koos vesiklosetiga täiesti olemas. Mida sa hing oskad veel soovida, kui saad elada reaalselt sooja mere kaldal sisuliselt varbad vees??? Uinud merekohina saatel ja ärkad samuti merelainete randa loksumise muusika peale. Olgu, olgu. Öösel võib ennast vahest ka üles ehmatada hullu mütsatuse peale. Konstanteerid fakti, et- ahhaa, ahv maandus katusele, loodetavasti ei aja ta selga sinu nööril rippuvaid päevitusriideid ja magad edasi.
Istusime peale tubadega tutvumist oma majutusasutuse kohviku ette toolidele ja jõime värskendavaid mahlu. Kes mida- banaani, mango, papaia, kookose, segu….vali ja naudi. Ja muidugi nautisime ujumist soojas vees.
Selles rannas oli väga palju ilusaid merekarpe ja igal hommikul tõi tõusuvesi kenasti kaldale lisa. Polnud vaja isegi väga kaugelt otsida, sest peale söödavate karpide väljanokkimist kallati ülejäänud teokarbid võrgust randa hunnikusse. Ole lahke ja korja meeldivad välja. Korjasimegi. Tõime koju ja õnneks nii, et kõik olid terved. Nüüd on nad klaasist purki talletatud, kui kaunis mälestus Tai randadest. Igas rannas seal muide teokarpe ei olegi.
Need kaks päeva, mis me seal rannas elasime, olid täis puhast naudingut. Meil polnud plaanis kuskilegi seiklema minna. Nautisime rannas puude all mõnulemist, head sööki, mõnusat vaibi, aja aeglast kulgemist, omavahelisi jutustamisi seistes samal ajal tundide kaupa kaelani vees või hilisõhtul rannas istudes, külastasime massaažisalonge, tegime iluprotseduure, jalutasime rannas ja tänaval, vaatasime tuleetendust…lihtsalt nautisime elu, sest need päevad olid viimased, kui külje all loksus imekaunis meri. Teine reisinädal tähendas juba pikka sõitu Põhja-Taisse ja lõpuks Bangkokki. Ja pean ausalt tunnistama- see teadmine, et käes on viimased kaks päeva sooja mere ääres, kus iga hetk said vette hüpata…see kriipis ikka hinge küll.
Esimesel õhtul me enda majutuses süüa ei saanud, sest tegemist oli teisipäevaga ja teisipäeviti on nende kokal puhkepäev. Süüa sai sel ajal naaberasutusest nimega Star Beach bungalows. Seal nautisime siis kõik koos õhtusööki ja televiisori asemel vaatasime merre loojuvat päikest.
Õhtusel pimedal ajal võtsime meie Kirke ja Pirjoga suuna lähedalolevasse ilusalongi. Veiko sehkendas lastega ja Pirko tegi seda, mida ise tahtis. Astusime sisse meile lähimasse salongi, mille nimeks oli “Relax Thai Massage”. Kaardil teda ihgatahes märgitud ei ole, aga kuna ma täpselt tean, kus ta asub, siis selle Google mehikesega jalutades, leiab salongi kenasti üles. Pealegi olin meie käiguteel teinud hulgaliselt pilte.
Kirkel oli juba reisi algusest soov lasta endale teha esimest korda elus maniküür ja pediküür. Maksis see koos 20 küüne lakkimisega 600 kohalikku bahti ehk siis umbes 16€. Nii see manipedi tehtud saigi, samal ajal kui meie Pirjoga nautisime tai massaaži. Olgem ausad, ma pole kunagi leidnud, et laps peaks sellist teenust kodus iga kuu või üleüldse saama, sest pigem paneme sellelt säästetud raha reisifondi. Tais aga on see teenus nii palju odavam, et miks mitte puhkuse ajal seda lapse unistust täita. Võin küll kohe öelda, et sõrmedel see lakk ei seisnud kohe üldse ja juba järgmisel päeval lasi ta laki ühes teises küünesalongis maha võtta ja täiesti tasuta teenusena. Varbad said ilmselt paremini lakitud ja kuivatatud.
Tai massaaž paistis saarel olevat fikseeritud hinnaga. Kui muud massaažiliigid võisid salongiti olla erineva hinnaga, siis klassikaline tai massaaž oli kõikjal 250 bahti, ehk siis ümmarguselt 7€ !!!!!!!!! Mina, kes ma pole olnud kunagi mingi massaažifänn, oleksin nõus iga aasta Tais käima juba selleks, et võimaldada endale tai massaaži kuur. Miks? Sellest ma selles postituses veel kirjutan. Natuke hiljem.
Peale meie polnud salongis tol hetkel ühtegi klienti. Nii saime kohe ette ja viskasime ennast Pirjoga kõrvuti massaažilaudadele pikali. Kirke oli seal lähedal toolis oma protseduure tegemas ja kuna rahvast polnud, saime omavahel vajadusel ikka midagi rääkida, kui mõtted või emotsioonid tahtsid kehast välja pääseda. Kirke näiteks konsulteeris värvivaliku osas meiega ja meie Pirjoga kirusime, kui kuskilt jube valus oli. No mis teha, kui igapäevaselt pole harjunud ennast kringliks keerama.
Kes on seda blogi ammu lugenud, siis teab, et kuskil möödunud aasta väga vara kevadel tuli mulle kallale mingi häda, mis väljendus õlaliigese kinnijäämises. Ehk siis ei saanud ma enam vasakut kätt tõsta kõrvale üles ega ette üles. Valu oli täiesti haige ja võis tabada sind ükskõik mis liigutusel. Ikka nii, et silmade eest must. Öösiti selle küljel magada ei saanud jne. Ühesõnaga täitsa pekkis värk oli.
Nii ma siis lähenedes massaažilauale näitasin tailannale ette, kusmaani mu käsi liigub, ehk et seletasin piltlikult ära, et midagi on seal tuksis. Ei saanud abi ma siin kodus arstilt ega füsioteraapiast.
Naised vaatasid sellepeale üksteisele otsa, vadistasid midagi tõsiselt tai keeles ja hakkasid tegutsema. Nooh, eks see tai massaaž on paras väänamine, naersime Pirjoga mõlemad läbi pisarate, aga jäime ellu. Käega oli pärast nii nagu ennegi, aga muidu oli mõnus olla. Tunnikese pärast tõusime seega üles ja jalutasime kolmekesi mööda pimedat randa oma pessa tagasi. Istusime natuke aega veel rannas ja varsti saabus öö. Pererahvas oli sel ajal juba ammu magama läinud ja ainult meie truu jälgija, mees, kes meile aina naeratas….tõi putukate peletamiseks topsis tossava viiruki. Pean mainima, et selle esimese nädala jooksul ei närinud mind õnneks ükski putukas. Teistel ikka leidus mingeid tillukesi puremisjälgi, aga mina kohalikele tegelastele ei maitsenud.
Järgmist hommikut, Eesti Vabariigi sünnipäevahommikut, alustasime meie enda majutuse söögikohas. Kohalik taikast mees, kes teenindas kliente oli jälle kohal ja asusime hommikusööki tellima. Tema oli üks isevärki tegelane. Juba esimesel korral, kui käisime alles majutust bronnimas, meeldis talle meid hirmsasti vaadata. Eriti teenindusest vabadel hetkedel. Kui ta võttis vastu tellimusi, oli ta surmtõsine ja tähelepanelik. English oli tal sisuliselt olematu ja eks siis tuligi väääga tähelepanelikult kliente kuulata. Aga…kui ta oli tööst vaba, siis ta seisis natuke eemal, kummardas toetades käed põlvedele, naeratas suu kõrvuni ja vaatas meid üksisilmi. Pikapeale avastasin, et ükskõik kus ma seal segasummasuvilas ka ei liikunud, kuskilt need uudishimulikud silmad sind jälle luurasid :D Algul oli kummaline, pärast ajas naerma. Eks turiste pole enam ammu näinud ja küllap me siis paistame neile samamoodi eksootilistena, nagu nemad meile. Selle vahega, et meil on see tagasihoidlikkus ja valehäbi, et uurida seda, mis on teistsugune ja huvitav. Või teeme me seda lihtsalt peenetundelisemalt :P
Peale sööki toimus tavaliselt vabategevus. Kes nautis niisama istumist, üks lastest tegi vahest koolitöid, mõni käis jooksmas ja mõni ujumas. Rääkides nüüd õppimisest, siis 1. klassi lapsel oli seda suhteliselt lihtne teha. Õppida antakse neile vähe ja õpetajad panevad materjalid päris hästi e-kooli üles. Kirke puhul tegin kohe otsuse, et reisil mingit õppimist ei tule. On puhkus. Eks sellise otsuse tegin ma puhtalt selle pealt, et nimetatud preili õpib väga hästi ja kahe nädala peale läks “raisku” ainult nädalajagu koolipäevi. Käsipagasisse mahutada 8. klassi õppematerjal…pole kuigi hea mõte. Pealegi suurematele lastele ei pane õpetajad praktiliselt üldse üles materjale, millega tunnis tegeleti ja sageli on need tunnis kirja pandud materjalid, mida õpikust/töövihikust ei leiagi. Mõne töö tegi ta juba ette ära ja koju jõudes tegi käbelt järgi need, mis tegemata. Vahepealse materjali omandas kiirelt ja mingeid probleeme ei tekkinud. Nüüd on see ära proovitud ja asi selge….õppimist reisimine ei sega. Me pole üldiselt õppeperioodil reisinud, aga seekord oli nii ja sai selgeks, et saab hakkama küll.
Võtsime ette järjekordse teokarpide retke. Mööda seda ilusat ja pikka rannajoont sai ikka muljetavaldavalt palju edasi-tagasi liigutud. Oleks pidanud telefonis õhtuti fikseerima, palju päevas samme kokku tuli, aga või ma sellele seal olles mõtlesin. Meri, kiigud, soe….eksole, mis neist sammudest.
Kui vabategevused tehtud, läksime “linnapeale” seiklema. Linnast oli asi loomulikult kaugel, pigem rannaküla, aga tegemist leidus sealgi. Veikol oli plaan juuksurit külastada. Tema pidavat käimagi juukslas ainult reisidel olles. Lenduri värk, kogu aeg reisib siia-sinna. Vist mäletan õigesti, aga korra Hiinas oli tal õnnestunud saada täiesti vale soeng ja peale seda ta Hiinas enam juuklsas ei käinud. Ühesõnaga – Veiko läks juukseid lõikama. Samas salongis sai tüdrukutest noorim, ehk kuuene piiga oma esimese maniküüri. Salong oli tegelikult sama, kus tüdrukud said endale patsid pähe.
Mina, Kirke ja Pirko läksime omaette uitama. Lihtsalt kõndisime tänaval ja tegime pilti, kui tunne tuli. Seda tänavat olime me tegelikult juba mitu päeva edasi tagasi läbi kõndinud, aga kordagi ei teinud ma nende käikude ajal pilti. Olles seal piirkonnas viimast päeva, võtsin selle pildistamise siiski ette.
Niikaua jalutasime, kuni jõudsime samuti teiste juurde salongi. Juukselõikamise ja maniküüriga pidi seal veel aega minema, seega pikemaks istuma sinna me jääda ei tahtnud. Pirko jäi teistega salongi palavusest ja kõndimisest puhkama, aga meie Kirkega otsustasime minna otsime ühte salongi, mis juba eelmisel päeval meile jalutades silma jäi. Mingil imelikul põhjusel nina kohe viis meid sinna, sest tundus, et sinna lihtsalt peab minema. Ei tea ma siiani, miks…lihtsalt kõhutundest ja ega vaist ei petnudki. Meiega koos otsustas sinna kaasa tulla ka preili kaheksane. Temal oli suur soov proovida jalamassaaži.
Jõudsime kohale. Ilmnes, et päevasel ajal töötajad kõik kuskil lennus. Maja ees istuv vanem härra ütles- üks minut daamid, ja kukkus helistama. Peale kõnesid ütles – 5 minutit daamid ja põrutas minema. Meie saime seni rahulikult salongi jaheduses istuda ja mõtiskleda, millist teenust keegi soovib ja uurisime hinnakirja.
Neiu Laura jäi truuks jalamassaaži(6.80€) mõttele, Kirke otsustas alustada oma massaažiteenuse kasutamise karjääri näo, pea, kaela ja õlamassaažiga(6.80€), sest pianistina on tal turi alailma pinges. Minu valik langes jalataldade koorimisele(6.80€). Mõne aja pärast vuras härra motorolleriga tagasi, tuues kaasa ühe naise. Hetke pärast jõudis kohale veel üks rolluga tädi. Kolmandat tädi polnud neil ilmselt võtta(sest tema tegi ühe kardina taga ühte eriti pikka massaaži) ja nii sai kõigepealt oma protseduuri kätte Kirke. Teine tädi võttis käsile minu jalad ja Laural tuli pool tunnikest oodata. Niikui mina sain jalatallad siledaks ja kuumusest jahutatuks, sai platsi sisse võtta väike piiga. Kujutage vaid ette, kui palju pidi üks kaheksane tunni jooksul ennast kokku võtma, et naerust mitte väänelda, sest massaaž oli tema jaoks ikka korralik kõdiprotseduur.
Vahepeal sai läbi Kirke massaaž ja meil avanes suurepärane võimalus vaadata kõrvalt Laura “piinu” ning rüübata samal ajal maitsvat kosutavat teed.
Lõpuks olime kõik mõnusalt lõõgastunud ja selleks ajaks jõudis ka preili kaheksase ema teisest salongist meie juurde. Jäime teenindusega nii rahule, et lubasime õhtul tagasi tulla.
Etteruttavalt võin öelda, et seda salongi, mille nimi on “Star”, julgeme tõesti soovitada lausa südamest. Ilma liialdamata.
Nüüd aga seisis meil ees tagasitee rannamajakestesse. Võtsime seda minemist laisalt, ilma liigselt kiirustamata, sest päike oli kõrgel ja kärsatas kukalt. Kolasime läbi erinevaid müügiputkasid, aga ostudeni ei jõundnud meist keegi. Küllap ei viitsinud asju tassida ja panustasime sisseostude tegemisel pigem Ciang Mai-le ja Bangkokile.
Majade ja autode vahelt ära, nautisime aeglast jalutamist imelises rannas. See, et sooja oli 37-38 pügalat, ei tundunudki seal teab kui palavana. Varbad vette ja naudid jalutuskäiku.
Õhtu saabudes nautisime “kodu” juures maitsvat toitu ja päikeseloojangut. Päike loojub seal päris vara, millest lähtuvalt päev läheb rõõmsalt edasi, lihtsalt pimedas.
Mina ja Kirke läksime tänavale jalutama, teised jäid meist rannamajakese juurde. Meil oli suhteliselt konkreetne siht – minna päeval külastatud salongi “Star” ja panna endale kinni ajad massaažiks. Kohapeal selgus tõsiasi, et salongis polnud vabu aegu ega vabu käsi. Neil oli pakkuda meile vaid kaks kohta 20.30-ks. Mul tekkis sellega seoses küsimus, et kuidas me saame nii tund aega massaaži, kui kirjade järgi sulgevad nad salongi kell 21? Loomulikult öeldi sellepeale, et ära muretse, oleme avatud nii kaua, kui tarvis. Kolme massaaži me paraku ikkagi ei saanud bronnida, sest lihtsalt kolme massööri õhtul ei olnud. Otsustasime, et tulen pärast tagasi Pirjoga ja Kirke loobus. Haarasime ette jäänud kohvikust Boba pärlitega joogi ja marssisime tagasi oma peatuspaiga poole.
Umbes poolel teel tulid meile Pirjo-Veiko lastega ja Pirko juba rannas vastu ning läksime koos tuldud teed tagasi. Siht oli meil selge- tuleb tähistada kodumaa sünnipäeva ja selleks on vajalik kook või tort. Enne tänavale pööramist sattusime tuleetenduse peale, vaatasime selle täiesti toreda show ära ja liikusime tänavale jätkama koogiotsinguid. Ei maksa arvata, et Tais on täiesti normaalne minna ja osta üks priske tort. Kammisime tänava läbi, küsisime isegi tänaval inimestelt ja ainus, mida lõpuks leidsime, oli mingit omamoodi liiki küpsis, mis meile huvi ei pakkunud. Nii läksime hoopis poodi, ostsime jäätist, lapsed joonistasid ise lipukesed ja nii said meie pidulikuks tordiks hoopis sinimustvalgete lippudega jäätised. Lõppkokkuvõtteks oli tähtis eelkõige soov tähistada.
Pärastised plaanid nägid ette seda, et Veiko viib seltskonna 4 naist koduranda tagasi ja meie Pirjoga maandusime 20.30-ks massaažisalongi. Natuke tuli isegi õues istuda ja oodata, sest eelmiste kundedega alles lõpetati, aga meie rõõmuks saime sel ajal vestelda omanikuhärraga, kes istub seal maja ees vist iga päev ja juhatab vägesid. Mees oli 23 aastat tagasi maabunud Šveitsist Koh Changi saarele ja sinna ta jäigi. 9 aastat tagasi hakkas ta pidama oma tailannast naisega seda salongi, mille seinal on hulgaliselt sertifikaate ja tunnustusi. Mees on tõeline polüglott ehk et haarab tänavalt kliente igas keeles. Loomulikult räägib ta ka tai keelt.
Ja siis oli meie aeg massaažilaudadele pikali minna. Valisime mõlemad Tai Mix massage. Sooritasin taas oma pantomiimi, seletades massöörile pikaleveninud õlavöötme häda. Seletasin pigem selleks, et ta mulle teadmatusest liiga ei teeks, sest miks peaks endale massaažikogemuse ebameeldivaks tegema ja massööri sealjuures ehmatama. Massöör aga tegi seepeale – ahhaaaa ja saatis mind pikali. See, mis sellele järgnes, on sõnuseletamatu. Alates õlavöötmest ja kaenlaaugust kuni sõrmeotsteni….töötas ta läbi vist iga koha, mida üldse töödelda andis. Vahepeal pani sinna mingeid erinevaid salve ja muudkui mudis mind edasi. Põhirõhk saigi olema haige käsi koos õlaga ja ülejäänud keha sai nii möödaminnes samuti üles äratatud. Kui üks hetk pidin laual istuli ronima ja rätsepiste sisse võtma, oli seda teha üllatavalt lihtne. Jõudsime selle ajaga Pirjoga vist kõik ellujäämise mantrad mõttes läbi lausuda :D Tunni asemel pühendas massöör mulle tervelt tund ja 20 minutit.
Ja kui ta siis lõpetas ja liigutas minu kätt….siis see töötas nagu kulda. Nagu poleks haige olnudki. Ja sellepeale tega ta uuesti naeruselt mulle- ahhaaaaa :) Eksole, tund ja 20 kannatust, 7€ ja terve aasta painanud häda unustatud!!!
Ja siis ma saingi aru, MIKS MA PIDIN TAISSE SATTUMA ja miks mul kõhutunne vedas just sellesse salongi!!! Sain ka sellest aru, et tai massaažil ja tai massaažil on vahe sees. Üks oskab viga parandada ja teine mitte. Peale protseduuri istusime õues ja ajasime omanikuga juttu. Meile pakuti teed ja oli ilus õhtu jutuajamiseks. Vanahärra pajatas meile igasuguseid lugusid sellest ajast alates, kui ta Koh Chang-ile elama sattus ja klientide puuduse üle ta ei kurtnud.
Kui nüüd keegi, kes satub lugema, teab Eestis tegutsevat tai massaaži spetsialisti, kes on tõepoolest tasemel…siis anna mulle palun teada. Püüan ise nüüd kätt korralikult heas konditsioonis hoida, aga aeg-ajalt lasta spetsialistil sellega tegeleda, ei teeks ilmselt paha. Või tuleb siis jälle Taisse lennupileteid hakata vaatama :P
Kell oli kümme läbi, kui jalutasime massaažist uimastena mööda tänavat ranna poole ja siis pimedas rannas oma elamise suunas. Jah, tuli ikka telefoni taskulamp vahepeal appi võtta, et pimedas orienteeruda. Tõus oli alanud. Kohale jõudes ei tulnud uni aga sugugi. Nii istusime veel tükk aega rannas ja ajasime juttu. Kohale jõudes leidsime meid ootamast Kirke, kes sügas kutsat ja liitus meiega juttu ajama. Sel õhtul sai kinnitust reisi alguses Pirjo poolt pillatud lause. Kui Taisse jõudsime, siis ta küsis, et usud sa, et siin võib ka õhtul jahe hakata? Ega ei tundunud ikka usutavana küll. Aga, kui me sel ööle läheneval õhtul rannas istusime ja lobisesime, tekkis mul järsku tunne…et võtaks õige midagi peale, jahe nagu :P Jah, jahe, 28 soojakraadi!!!! Lihtsalt päeval harjub keha nii ära selle ligi 40-se kuumusega, et +28 tundub tõepoolest ühtäkki jahe.
Paraku selle õhtu jutud ei olnud ainult helged ja rõõmsad. Päeval jõudsid meieni alanud sõja uudised ja poeg juba kirjutas murelikult, et kas me ikka koju saame Taist, sest kuskil kirjutas, et Finnair lõpetab Aasia lennud. Paanikat meil otseselt ei tekkinud, aga magama minnes uni päris kohe ei tulnud. Kuulasin merekohinat ja mõtisklesin, kust kaudu siis probleemi korral koju saaks lennata…..kuni merekohin uinutas mind magama.
Järgmises osas algab päev varahommikuse suplusega ja jätkub sõiduga saarelt Bangkok-i
