Paradiislik Tai Vol.8 Koh Changi saare avastamine jätkub- viimased päevad saarel. White Sand Beachil elu nautides

Kuues päev saarel, 23. veebruar. Kui küsida minu käest, milline paik oli saarel viibimise nädala jooksul just elamiseks parim, siis minu jaoks oli see kindlasti Pen`s bungalows White Sand Beachi-i lõpus. See oli meie reisi kõige odavam(10€ kahene tuba ööpäevaks) ja lihtsam ööbimiskoht, aga see oli minu pretsedenditu lemmik.

Jätkates sealt, kus eelmine postitus pooleli jäi…..

….sõitsime kastitaksoga karantiinihotellist White Sand Beach-i külakesse täpselt nii kaugele, kus oli viimane võimalus sellesse randa jalgsi sisse pöörata. Ehk siis küla viimase 7Eleveni juurde, kust edasi viis tee mäkke. See tähendas meile seda, et edasi tuli mööda randa oma kodinatega minutit 10-15 sumada läbi liiva, kuni olime ööbimiskohas. Sellisteks seiklusteks on kõige parem rännata seljakotiga, aga meil Kirkega olid loomulikult kohvrid (ja mõned kodinad lisaks). Kohvri rattad on liivarannas täiesti tarbetud(üllatus, eks!) ja kohale tuleb oma kraam vedada muskilite jõul. Papist piigad me ei ole ja kohvrid viisime käe otsas kohale(lisaks seljakotikestele, fotokotile jne), jäädes ise sealjuures täiesti ellu. Kõrvalt vaadates võis meie kohvritega vänderdamine paista üpris koomilisena, aga või see meile korda läks. Meil oli lihtsalt palav, pisut raske ja siht silme ees. Pirjo ja Veiko suurte seljakottide valik on aga täiesti põhjendatud, sest väikeste lastega reisides peavad käed laste jaoks vabaks jääma.

Aga rannast:

White Sand-i rand – on Koh Changi peamine rand
Kena, ilus, pikk ja lai valge liivaga rand. Kõige rahvarohkem rand, kust leiab ikka vaikse nurgakese. Rahvarohke on ta olnud loomulikult turismi kõrghooaegadel. Praegu on seal üsnagi inimtühi ja ruumi on nii, et löö või tantsu.

Mõõna ajal on vesi madal, kuid vesi on selge ja ilusa värviga.

Tänu sellele, et rand on lai, on rannas palju restorane, õhtuti tuleshowd.

Rannaäärsel tänaval on poed(kus on müügil ujumisriided, mütsid, kleidid, särgid ja suveniirid), pangaautomaat, apteegid, haigla, massaažisalongid, mootorrattarent, baarid, väike ööturg, pesumaja, turismipoed koos transfeeridega naabersaartel ja ekskursioonidel.

Rannaäärne tee on lai, pargitud autod/mootorrattad ja möödasõitvad sõidukid mahuvad sellele hästi ära ja ise mahud samuti nende vahele liikuma. Endiselt meeles pidades parempoolset liiklust.

White Sand Beachil saab hakkama ka ilma mootorrattata, kõik vajalik on jalutuskäigu kaugusel.

Hotelle on rannas palju – igale maitsele ja igale rahakotile.

Ranna lõpupoole leiad mõned odavad ööbimiskohad, Bob Marley muusika ja mõnusa hipiliku õhkkonna, mis sarnaneb 15 km lõuna pool asuva Lonely Beachi atmosfääriga. Majutuskohad on Mylamean Rock Sand, Star Beach ja Baan Na – k mäenõlval asuvad bangalod. Siis on veel ainulaadne “Independent Bo’s”, mida soovid kindlasti pildistada. See on pigem liiga suur kunstiteos, kui bangalo-kuurort. Sinnasamasse ritta kuulub ka meie Pen`s bungalows. Praegusel ajal tuleb lihtsalt veenduda, et nad sind vastu võtavad. Moodne haigus on teinud siingi oma töö.

Need väikesed majakesed kallistavad kõik mäenõlva ja võib juhtuda, et tõusulaine ajal saad hommikusöögile minnes jalad märjaks. Kuid sel tühjal rannaribal pikali heites, ja maailma aeglaselt mööduvat vaadates, on lohutav teadmine, et lähim 7Eleven ei ole sinust rohkem kui 5 minuti jalutuskäigu kaugusel.

Näib, nagu lõppeks rand Rock Sand -iga Aga ei. Jaluta ümber restorani (mõõna ajal) või läbi restorani (tõusu ajal) ja jõuad White Sand Beach rannaosasse, mis on 500 meetrit vaikset ja täiuslikku selge veega liiva. Meie jalutasime sinna tõusu ajal läbi vee…no oli tegemist, et kahel jalal püsida. Selle koha peal leidus parasjagu kive, vesi oli üle põlve ja laine loksutas….meenutan siiani, kui naljakas see retk oli, aga me saime püstijalu, väikeste koperdamistega, sealt läbi. Tagasi tulime siiski läbi restorani, sest vahepeal oli sinna vette üks kohalik kalavõrgud paigutanud nii, et isegi serviti ei õnnestunud läbi lipsata. Küll aga oli mul tol hetkel seda juppi läbides hea meel, et telefoni ega fotokat kaasas polnud. Nüüd kirjutades….on pigem jälle kahju, sest nii jäid tegemata huvitavad pildid. Nojah, aga vähemalt fotokaamera ja telefon jäid kindlalt ellu. Kuigi me ei kukkunud vette kordagi, siis mine tea…kui oleks tehnika kaasas olnud :P

See on ilmselt saare parim rannariba.

Kõigile, kes siin viibivad, ranna kaugemas põhjapoolses otsas – otse üles peateele pääseb mööda uskumatult järsku rada( alla muidugi ka pea püstloodis). See tee võib osutuda katsumuseks. Palju lihtsam on liikuda 15-minutit mööda randa lõuna poole, et jõuda poodide ja restoranideni.

Ja isegi kui sa ei ööbi White Sand Beach-il, tasub sinna jalutama minna – mööda armsat randa, mööda bangalotest ranna kaugemasse põhjatippu. Sealt leiad väikeseid rannabaare, eraldatust ja rahu. Kerged eined ja odavad õlled serveeritakse sõbralikult väikese mereäärse majakese terrassil või tuuakse otse randa…juhul, kui on parasjagu mõõn ja seal saab istuda/pikutada. See on täiesti erinev maailm sellest, kui mõni minut lõuna poole jalutada. Õnneks ei kõnni enamik White Sand Beachi külastajaid puhkusel kuigi kaugele ja seetõttu on see rannaosa suurepärane koht, kus sellest kõigest eemale saada ka aasta kõige aktiivsemal ajal.

Teeääre põhjapoolne osa on kõige tihedamini hoonestatud ning teed ääristavad kõikvõimalikud söögi-, joogi-, ööbimiskohad- ja kauplused. KC Coffeeshop on selle piirkonna Interneti-kohvikute valik ning 15 Palms on populaarne rannarestoran, kus pakutakse päris head toitu, kuid “turistihinnaga” Tai ja lääne mugavustoitu. Rannas on suured mugavad kott-toolid ja need on alati inimesi täis, kui näidatakse spordiüritusi.

Sabuy Bar on saare suurim rannabaar. Selle juures veepiiril toimuvad igaõhtused tuleshowd, mille poolest baar ongi kuulus – nägime meiegi. Tulemöllu teevad seal üpris noored poisikesed. Baar on suhteliselt kallis ja on populaarne koht, kust kell 1 öösel võib kohata vabakutselisi prouakesi – kellest osa on naised, osad mitte, kuid loodavad naiseks saada, kui on operatsiooniks piisavalt raha säästnud.

Piirkonna kõige luksuslikumad majutusvõimalused on KC Grande Resortis, kus uutes hotelliplokkides on merevaatega toad, mille rõdul on privaatne mullivann, ning peateest sisemaa poolel on suurepärase vaatega katusebassein. Mullivannid võivad olla pagana seksikad, kui asud ülemisel korrusel, aga võib-olla pole see nii ok, kui elad esimesel korrusel ja loodad vannis veidi mõnuleda. 2017. aasta lõpus avas see resort uhiuued rannaäärsed villad. Need on suurepärases kohas. Avad seal aga maast laeni klaasukse ja kõnnid merre. Kui soovid luksuslikku bangalot suurepärases rannas, ei saa Koh Changil nendest paremat.

Kirjeldus puudub.

Restoranid, poed ja baarid valge liivaga rannas

Mida populaarset siis veel selle ranna peatänava ääres on? Juba eespool postitustes mainitud Oodies Place, mis asub Cookiesist põhja pool. See on koht, kust leiad alati elavat muusikat ja head toitu ning see on aastaid olnud populaarne turistide ajaveetmise paik. Aga turistitoidu eest tuleb maksmisel jällegi arvestada turistihindadega. Kuid see on muusika pärast igati seda väärt. Majabänd koos peremehega on suurepärane ning külalisesinemisi teevad regulaarselt muusikud Bangkokist ja mujalt. Kui oled seiklema tulnud muusik või laulja, kellel on andekust ja soovid jämmida, siis mine lavale. Oled teretulnud. Margus – midagi Sulle :P

Kui soovite rannaäärset Tai toitu vahele jätta ja vajate lihtsalt lihatükki koos kartulitega ja külma õlut, siis Buffalo Bill’s on see koht, kus võiks isegi peatuda. Buffalo Bill’sil on ka mehaaniline pull, millega kliendid saavad toidu saabumist oodates lustida – ilmselgelt on sõita sellega parem enne söömist, mitte pärast.

Lähedal asuvad ka kõik kauplused ja teenusepakujad, kust saab tellida passipilte, mälukaarte, uut telefoni või kaamerat, mis asendab selle, mille purjuspäi õhtul merre kukutasid. Tõenäoliselt sinuga seda ei juhtu ja meiega samuti ei juhtunud. Seal on ka mitme Tai panga filiaalid – Bank of Ayudya, Bangkok Bank ja Thanachart Bank. ( Pank võimaldab turistidel üsna lihtsalt pangakontot avada. Vaja on vaid passi ja 1000 bahti, 15 minutit hiljem oled uksest väljas pangaraamatu ja sularahaautomaadi kaardiga, mida saad kasutada kõikjal Tais või välismaal. Väga mugav, kui viibid Tais pikaajaliselt või reisid üle terve Tai ja sul on vaja hoida oma sularaha turvaliselt, kuid hõlpsasti juurdepääsetavana.)

Selles piirkonnas on ka paar valuutavahetust veidi paremate kurssidega kui pankades.

Asjaolu, et igal hotellil/bangalol kuurordis on rannas restoran ja baar, tähendab seda, et õhtuti on peateed ääristavad tänavaäärsed poed üsna inimtühjad…. kuni kõik on söönud. Hilisel pärastlõunal, Kacha kuurordist põhja pool 100 meetri pikkusel väljaehitamata teeserval, kerkivad aga odavad toiduputkad ja seal on alati külastajaid, kes soovivad proovida mõnda imelikku ja imelist liha pulkadel. Tasub vaadata rannast tagasi tulles ringi, seal on palju valikuid.

Otsi värskelt valmistatud roogasid – mitte neid, mis on paar tundi pärastlõunase päikese käes lesinud.

Ostlemine valge liivaga rannas


Seal on mõned üksikud kunstilihõngulised poekesed, kuid üldiselt on suurem osa sellest tavaline suveniirikaup, mida leiad kõikjalt Taist. Ja väga vähe on seda, mida te Bangkoki üheltki turult odavamalt ei leia. Niiet tee oma suveniiriostud seal, kus Sul on aega. Kõikides poodides müüakse tavaliselt sama kraami – kui näed elevantiga T-särki, mis sulle meeldib, kontrolli hindu mõnes poes, ära unusta kaubelda ja osta ära. Kui sa seda tõesti vajad, või tahad suveniiriks koju viia.

Alati ei maksa aga sellele loota, et küll ma Bangkokis selle asja ära ostan, ei viitsi vahepeal vedada. Mina jäin sedasi imetlema saarel ühte imekaunist batiktehnikas kleiti ja arvasin ka, et ah, Bangkokist ostan – ei leidnud ma seal kusagil samasugust, kuigi otsisin.

Hea uudis on see, et unikaalsemat suveniiri soovides on üks koht, mida tasub otsida, Peace Moon, mis müüb käsitööna valmistatud nahast esemeid – kõike alates väikestest käevõrudest kuni rahakottide, vööde ja käekottideni. Asub maantee ääres, Kacha kuurordist veidi lõuna pool ja Thanacharti panga kõrval – otsi kõnniteel õues ereoranži fassaadi vana mootorratta ja jalgrattaga.

Kui vajad korralikku massaaži või spaakogemust, siis soovitatakse Mac Resorti vastas suures koledas hoones peidus olevat Bua Spa-d. Pidi olema parim koht hea massaaži tegemiseks White Sand rannas. Asub maja ülemisel korrusel ja hinnad on mõistlikud. Ise ei oska kiita või laita, sest sinna me ei jõudnud. Küll aga avastasime teise suurepärase koha, millest kirjutan hiljem.

Kiire ülevaade apteekidest – need riisuvad teid rohkem, kui võite ette kujutada(siiski kõvasti vähem, kui Eestis). Seetõttu kohtad apteeke palju. Küll aga saad mõnegi vajaliku asja odavamalt hoopis 7Eleven-ist. Puhas Aloe kreem, Bepanteen, tiigrisalv….ühte teist läheb apteegist/7Elevenist enamasti vaja.

Aapteegiäri on väga tulus äri. Mis maksab Bangkokis 30 bahti, on saarel 100 bahti või rohkem. Ära tunne end ka apteekriga kaubeldes halvasti.

Ja nüüd meie reisi juurde tagasi

Järgmisel pildil näeme seda teed, mida mööda meil tuli oma majutuse poole sammuda. Pilt on küll tehtud teisel päeval ja taganeva tõusu ajal. Kohvritega tuli meil ennast edasi lohistada mõõna ajal ja liivariba on sel ajal märkimisväärselt laiem.

Kirjeldus puudub.

Igatahes – jõudsime ööbimiskohta. Sinna, kus me mõned päevad tagasi käisime diili tegemas. Majutuse omanik on austraallane ja elanud saarel juba paar aastakümmet. Ilmselgelt on tal Tai kohalikust partner või naine, sest Tais firmat luues, peab vähemalt 51% osalusest kuuluma kohalikule. Ja maa ostust võid üldse ainult und näha. Kui aga mees ongi otsustanud oma elu saarega siduda ja lisaks ärile elu nautida, siis mis seal ikka. Võtab aga kohaliku naise endale seltsiliseks ja peab äri kasvõi varbad vees. Milline kolmest seal nähtud naisest oli tema oma, see jäigi meile saladuseks, aga meie asi see polegi. Oma elu tundus omanik igatahes nautivat täiel määral. Elas samas kompleksis, õhtul peale 22 palus hoida vaikust, hommikuti toimetas ja abistas naisi söödavate limuskite otsimisel, mida öine tõusuvesi randa kandis. Kui isu tekkis, tinistas kitarri- oma lõbuks, inimeste meeleheks ja tabasime ka hetke, kus ta mängis pilli oma koerale. Koer Tai oli loomulikult kõigi suur lemmik(noor, aga kahjuks vigane koer, kellel liikumine raskendatud) ja Kirkega sai koer väga ruttu sõbraks, sest Kirke viitsis alati sügada. Tai-d armastavad seal kõik.

Kohale jõudes näidati meile toad ette. Läbi rannas oleva majutuse söögiasutuse treppidest üles- kes kõrgemal, kes madalamal- saime endale selles segasummasuvilas 3 tuba. Pirjo-Veiko lastega suurema, Pirko kõige madalamal privaatse toa ja meie Kirkega saime kahese toa, mis oli merevaatega. Super!

Katuste kohal nööril sai oma pestud asju kuivatada, aga juhtus ka selliseid seiku, et riidehilpu tuli katuselt kõhuli taga ajada(aitäh, tuulepoisid!). Enne eluruumidesse sisenemist, ehk siis juba enne rõdu, on iga toa juurde viival teel kauss veega. Saad kenasti oma jalad liivast puhtaks lobistada ja mõnusalt edasi astuda. Aitab vältida liiva tuppa kolimist. Vesi kausis muide vahetub üllatavalt sageli ja märkamatult.
Voodi vastas on riiulid, kuhu mahub kõik su maine vara. Uksepoolses seinas meile sobivad pistikupesad- ehk et telefonid laadimata ei jää ja wifi on kõikjal olemas. Teises seinas on dušširuumi/wc uks.

Vaatamata sellele, et ruumis leidus kõikjal selliseid kohti, kust nägi praost läbi maa peale või taevasse, oli tuba puhas, voodi lai ja mugav ning sooja veega dušširum koos vesiklosetiga täiesti olemas. Mida sa hing oskad veel soovida, kui saad elada reaalselt sooja mere kaldal sisuliselt varbad vees??? Uinud merekohina saatel ja ärkad samuti merelainete randa loksumise muusika peale. Olgu, olgu. Öösel võib ennast vahest ka üles ehmatada hullu mütsatuse peale. Konstanteerid fakti, et- ahhaa, ahv maandus katusele, loodetavasti ei aja ta selga sinu nööril rippuvaid päevitusriideid ja magad edasi.

See kollane majake on meie merevaatega tuba :)
Tuppa saab käia uksest, aga ka aknast, kui oled ukse juhuslikult lukku lasknud
Teokarbid teevad öösel tuulega uskumatult palju lärmi, aga millegipärast see ei häiri
Vaade meie rõdult merele
Leia pildilt Kirke

Istusime peale tubadega tutvumist oma majutusasutuse kohviku ette toolidele ja jõime värskendavaid mahlu. Kes mida- banaani, mango, papaia, kookose, segu….vali ja naudi. Ja muidugi nautisime ujumist soojas vees.

Selles rannas oli väga palju ilusaid merekarpe ja igal hommikul tõi tõusuvesi kenasti kaldale lisa. Polnud vaja isegi väga kaugelt otsida, sest peale söödavate karpide väljanokkimist kallati ülejäänud teokarbid võrgust randa hunnikusse. Ole lahke ja korja meeldivad välja. Korjasimegi. Tõime koju ja õnneks nii, et kõik olid terved. Nüüd on nad klaasist purki talletatud, kui kaunis mälestus Tai randadest. Igas rannas seal muide teokarpe ei olegi.

Kirjeldus puudub.

Need kaks päeva, mis me seal rannas elasime, olid täis puhast naudingut. Meil polnud plaanis kuskilegi seiklema minna. Nautisime rannas puude all mõnulemist, head sööki, mõnusat vaibi, aja aeglast kulgemist, omavahelisi jutustamisi seistes samal ajal tundide kaupa kaelani vees või hilisõhtul rannas istudes, külastasime massaažisalonge, tegime iluprotseduure, jalutasime rannas ja tänaval, vaatasime tuleetendust…lihtsalt nautisime elu, sest need päevad olid viimased, kui külje all loksus imekaunis meri. Teine reisinädal tähendas juba pikka sõitu Põhja-Taisse ja lõpuks Bangkokki. Ja pean ausalt tunnistama- see teadmine, et käes on viimased kaks päeva sooja mere ääres, kus iga hetk said vette hüpata…see kriipis ikka hinge küll.

Hoole ja armastusega ehitatud liivaskulptuur teokarpidega oli hommikuks kahjuks merega kaasa läinud. Tõusuvesi viib selle lihtsalt öösel ära, sest vesi jõuab peaaegu majutuse terrassini.
Selle koha peal, kus esiplaanil tool ja laud, on hommikuks põlveni vesi.

Esimesel õhtul me enda majutuses süüa ei saanud, sest tegemist oli teisipäevaga ja teisipäeviti on nende kokal puhkepäev. Süüa sai sel ajal naaberasutusest nimega Star Beach bungalows. Seal nautisime siis kõik koos õhtusööki ja televiisori asemel vaatasime merre loojuvat päikest.

Õhtusel pimedal ajal võtsime meie Kirke ja Pirjoga suuna lähedalolevasse ilusalongi. Veiko sehkendas lastega ja Pirko tegi seda, mida ise tahtis. Astusime sisse meile lähimasse salongi, mille nimeks oli “Relax Thai Massage”. Kaardil teda ihgatahes märgitud ei ole, aga kuna ma täpselt tean, kus ta asub, siis selle Google mehikesega jalutades, leiab salongi kenasti üles. Pealegi olin meie käiguteel teinud hulgaliselt pilte.

Siin see salong paistabki. Selle ees seisab roheline harkjalg hinnakirjaga.

Kirkel oli juba reisi algusest soov lasta endale teha esimest korda elus maniküür ja pediküür. Maksis see koos 20 küüne lakkimisega 600 kohalikku bahti ehk siis umbes 16€. Nii see manipedi tehtud saigi, samal ajal kui meie Pirjoga nautisime tai massaaži. Olgem ausad, ma pole kunagi leidnud, et laps peaks sellist teenust kodus iga kuu või üleüldse saama, sest pigem paneme sellelt säästetud raha reisifondi. Tais aga on see teenus nii palju odavam, et miks mitte puhkuse ajal seda lapse unistust täita. Võin küll kohe öelda, et sõrmedel see lakk ei seisnud kohe üldse ja juba järgmisel päeval lasi ta laki ühes teises küünesalongis maha võtta ja täiesti tasuta teenusena. Varbad said ilmselt paremini lakitud ja kuivatatud.

Tai massaaž paistis saarel olevat fikseeritud hinnaga. Kui muud massaažiliigid võisid salongiti olla erineva hinnaga, siis klassikaline tai massaaž oli kõikjal 250 bahti, ehk siis ümmarguselt 7€ !!!!!!!!! Mina, kes ma pole olnud kunagi mingi massaažifänn, oleksin nõus iga aasta Tais käima juba selleks, et võimaldada endale tai massaaži kuur. Miks? Sellest ma selles postituses veel kirjutan. Natuke hiljem.

Peale meie polnud salongis tol hetkel ühtegi klienti. Nii saime kohe ette ja viskasime ennast Pirjoga kõrvuti massaažilaudadele pikali. Kirke oli seal lähedal toolis oma protseduure tegemas ja kuna rahvast polnud, saime omavahel vajadusel ikka midagi rääkida, kui mõtted või emotsioonid tahtsid kehast välja pääseda. Kirke näiteks konsulteeris värvivaliku osas meiega ja meie Pirjoga kirusime, kui kuskilt jube valus oli. No mis teha, kui igapäevaselt pole harjunud ennast kringliks keerama.

Kes on seda blogi ammu lugenud, siis teab, et kuskil möödunud aasta väga vara kevadel tuli mulle kallale mingi häda, mis väljendus õlaliigese kinnijäämises. Ehk siis ei saanud ma enam vasakut kätt tõsta kõrvale üles ega ette üles. Valu oli täiesti haige ja võis tabada sind ükskõik mis liigutusel. Ikka nii, et silmade eest must. Öösiti selle küljel magada ei saanud jne. Ühesõnaga täitsa pekkis värk oli.

Nii ma siis lähenedes massaažilauale näitasin tailannale ette, kusmaani mu käsi liigub, ehk et seletasin piltlikult ära, et midagi on seal tuksis. Ei saanud abi ma siin kodus arstilt ega füsioteraapiast.

Naised vaatasid sellepeale üksteisele otsa, vadistasid midagi tõsiselt tai keeles ja hakkasid tegutsema. Nooh, eks see tai massaaž on paras väänamine, naersime Pirjoga mõlemad läbi pisarate, aga jäime ellu. Käega oli pärast nii nagu ennegi, aga muidu oli mõnus olla. Tunnikese pärast tõusime seega üles ja jalutasime kolmekesi mööda pimedat randa oma pessa tagasi. Istusime natuke aega veel rannas ja varsti saabus öö. Pererahvas oli sel ajal juba ammu magama läinud ja ainult meie truu jälgija, mees, kes meile aina naeratas….tõi putukate peletamiseks topsis tossava viiruki. Pean mainima, et selle esimese nädala jooksul ei närinud mind õnneks ükski putukas. Teistel ikka leidus mingeid tillukesi puremisjälgi, aga mina kohalikele tegelastele ei maitsenud.

Järgmist hommikut, Eesti Vabariigi sünnipäevahommikut, alustasime meie enda majutuse söögikohas. Kohalik taikast mees, kes teenindas kliente oli jälle kohal ja asusime hommikusööki tellima. Tema oli üks isevärki tegelane. Juba esimesel korral, kui käisime alles majutust bronnimas, meeldis talle meid hirmsasti vaadata. Eriti teenindusest vabadel hetkedel. Kui ta võttis vastu tellimusi, oli ta surmtõsine ja tähelepanelik. English oli tal sisuliselt olematu ja eks siis tuligi väääga tähelepanelikult kliente kuulata. Aga…kui ta oli tööst vaba, siis ta seisis natuke eemal, kummardas toetades käed põlvedele, naeratas suu kõrvuni ja vaatas meid üksisilmi. Pikapeale avastasin, et ükskõik kus ma seal segasummasuvilas ka ei liikunud, kuskilt need uudishimulikud silmad sind jälle luurasid :D Algul oli kummaline, pärast ajas naerma. Eks turiste pole enam ammu näinud ja küllap me siis paistame neile samamoodi eksootilistena, nagu nemad meile. Selle vahega, et meil on see tagasihoidlikkus ja valehäbi, et uurida seda, mis on teistsugune ja huvitav. Või teeme me seda lihtsalt peenetundelisemalt :P

Peale sööki toimus tavaliselt vabategevus. Kes nautis niisama istumist, üks lastest tegi vahest koolitöid, mõni käis jooksmas ja mõni ujumas. Rääkides nüüd õppimisest, siis 1. klassi lapsel oli seda suhteliselt lihtne teha. Õppida antakse neile vähe ja õpetajad panevad materjalid päris hästi e-kooli üles. Kirke puhul tegin kohe otsuse, et reisil mingit õppimist ei tule. On puhkus. Eks sellise otsuse tegin ma puhtalt selle pealt, et nimetatud preili õpib väga hästi ja kahe nädala peale läks “raisku” ainult nädalajagu koolipäevi. Käsipagasisse mahutada 8. klassi õppematerjal…pole kuigi hea mõte. Pealegi suurematele lastele ei pane õpetajad praktiliselt üldse üles materjale, millega tunnis tegeleti ja sageli on need tunnis kirja pandud materjalid, mida õpikust/töövihikust ei leiagi. Mõne töö tegi ta juba ette ära ja koju jõudes tegi käbelt järgi need, mis tegemata. Vahepealse materjali omandas kiirelt ja mingeid probleeme ei tekkinud. Nüüd on see ära proovitud ja asi selge….õppimist reisimine ei sega. Me pole üldiselt õppeperioodil reisinud, aga seekord oli nii ja sai selgeks, et saab hakkama küll.

Võtsime ette järjekordse teokarpide retke. Mööda seda ilusat ja pikka rannajoont sai ikka muljetavaldavalt palju edasi-tagasi liigutud. Oleks pidanud telefonis õhtuti fikseerima, palju päevas samme kokku tuli, aga või ma sellele seal olles mõtlesin. Meri, kiigud, soe….eksole, mis neist sammudest.

Kui vabategevused tehtud, läksime “linnapeale” seiklema. Linnast oli asi loomulikult kaugel, pigem rannaküla, aga tegemist leidus sealgi. Veikol oli plaan juuksurit külastada. Tema pidavat käimagi juukslas ainult reisidel olles. Lenduri värk, kogu aeg reisib siia-sinna. Vist mäletan õigesti, aga korra Hiinas oli tal õnnestunud saada täiesti vale soeng ja peale seda ta Hiinas enam juuklsas ei käinud. Ühesõnaga – Veiko läks juukseid lõikama. Samas salongis sai tüdrukutest noorim, ehk kuuene piiga oma esimese maniküüri. Salong oli tegelikult sama, kus tüdrukud said endale patsid pähe.

Mina, Kirke ja Pirko läksime omaette uitama. Lihtsalt kõndisime tänaval ja tegime pilti, kui tunne tuli. Seda tänavat olime me tegelikult juba mitu päeva edasi tagasi läbi kõndinud, aga kordagi ei teinud ma nende käikude ajal pilti. Olles seal piirkonnas viimast päeva, võtsin selle pildistamise siiski ette.

See on nüüd see koht ja sillake, kustkaudu me viimase võimalusena tänavalt randa saime tulla, et edasi oma elamise poole juba vee piiril liikuda. Ah jaa, kui me järmisel hommikul enne saarelt ärasõitu kohvritega sellesse kohta jõudsime, ilmnes tõsiasi, et mõõn polnud veel saabunud. Päris kaelamurdvaks osutus see kuiva jalaga ja kohvrite-kottidega trepini saamine. Ehitasime laudteed ja lõpuks ronisime üle käsipuu või käsipuu vahelt…mis seisis seal küll vist püsti lausa jumala armust :D Igatahes nalja sai ja trepile saime ikkagi kuiva jalaga.

Vot selliseid elukaid liikus seal ringi
Juba varasematest postitustest tuttav, üks meie meelissöögipaiku The Tropical Bar&Kitchen
Ja veelkord Alina hotell, kus me enne rannaelu nautimist mõned ööd veetsime.

Niikaua jalutasime, kuni jõudsime samuti teiste juurde salongi. Juukselõikamise ja maniküüriga pidi seal veel aega minema, seega pikemaks istuma sinna me jääda ei tahtnud. Pirko jäi teistega salongi palavusest ja kõndimisest puhkama, aga meie Kirkega otsustasime minna otsime ühte salongi, mis juba eelmisel päeval meile jalutades silma jäi. Mingil imelikul põhjusel nina kohe viis meid sinna, sest tundus, et sinna lihtsalt peab minema. Ei tea ma siiani, miks…lihtsalt kõhutundest ja ega vaist ei petnudki. Meiega koos otsustas sinna kaasa tulla ka preili kaheksane. Temal oli suur soov proovida jalamassaaži.

Jõudsime kohale. Ilmnes, et päevasel ajal töötajad kõik kuskil lennus. Maja ees istuv vanem härra ütles- üks minut daamid, ja kukkus helistama. Peale kõnesid ütles – 5 minutit daamid ja põrutas minema. Meie saime seni rahulikult salongi jaheduses istuda ja mõtiskleda, millist teenust keegi soovib ja uurisime hinnakirja.

Siin tegelikult pool hinnakirjast, sest teine pool oli õues

Neiu Laura jäi truuks jalamassaaži(6.80€) mõttele, Kirke otsustas alustada oma massaažiteenuse kasutamise karjääri näo, pea, kaela ja õlamassaažiga(6.80€), sest pianistina on tal turi alailma pinges. Minu valik langes jalataldade koorimisele(6.80€). Mõne aja pärast vuras härra motorolleriga tagasi, tuues kaasa ühe naise. Hetke pärast jõudis kohale veel üks rolluga tädi. Kolmandat tädi polnud neil ilmselt võtta(sest tema tegi ühe kardina taga ühte eriti pikka massaaži) ja nii sai kõigepealt oma protseduuri kätte Kirke. Teine tädi võttis käsile minu jalad ja Laural tuli pool tunnikest oodata. Niikui mina sain jalatallad siledaks ja kuumusest jahutatuks, sai platsi sisse võtta väike piiga. Kujutage vaid ette, kui palju pidi üks kaheksane tunni jooksul ennast kokku võtma, et naerust mitte väänelda, sest massaaž oli tema jaoks ikka korralik kõdiprotseduur.

Vahepeal sai läbi Kirke massaaž ja meil avanes suurepärane võimalus vaadata kõrvalt Laura “piinu” ning rüübata samal ajal maitsvat kosutavat teed.

Lõpuks olime kõik mõnusalt lõõgastunud ja selleks ajaks jõudis ka preili kaheksase ema teisest salongist meie juurde. Jäime teenindusega nii rahule, et lubasime õhtul tagasi tulla.

Etteruttavalt võin öelda, et seda salongi, mille nimi on “Star”, julgeme tõesti soovitada lausa südamest. Ilma liialdamata.

Nüüd aga seisis meil ees tagasitee rannamajakestesse. Võtsime seda minemist laisalt, ilma liigselt kiirustamata, sest päike oli kõrgel ja kärsatas kukalt. Kolasime läbi erinevaid müügiputkasid, aga ostudeni ei jõundnud meist keegi. Küllap ei viitsinud asju tassida ja panustasime sisseostude tegemisel pigem Ciang Mai-le ja Bangkokile.

Majade ja autode vahelt ära, nautisime aeglast jalutamist imelises rannas. See, et sooja oli 37-38 pügalat, ei tundunudki seal teab kui palavana. Varbad vette ja naudid jalutuskäiku.

Mitmeid tunde merest eemal veedetud, siis kohale jõudes oli ainus mõte minna kohe ujuma. Seal me siis jälle ligunesime kaelani läbipaistvas soojas vees ja ajasime juttu. Lapsed, need ei väsinud iialgi vees olemisest. Kes aga soovis pidas rahulikult pärastlõunast siestat.
Kirjeldus puudub.
Seal vasakul pool ongi see koht, millest eelnevalt juttu oli. Sellel kellaajal vesi aina tõusis ja sinna ülimõnusasse vaiksesse tühja randa läksime nende vaiade eest üle põlve vees, kivisid trotsides ja tagasi tulime ülevalt kohviku kaudu. Tühjast rannast leidis muidugi imelisi teokarpe. Nagu näha, käisin ma kaugel sügavas vees nii kaameraga kui ka telefoniga. kasutasin ära hetke, kui meri oli rahulik.
Kirjeldus puudub.
Kirjeldus puudub.
Kirjeldus puudub.
Kirjeldus puudub.
Kirjeldus puudub.

Õhtu saabudes nautisime “kodu” juures maitsvat toitu ja päikeseloojangut. Päike loojub seal päris vara, millest lähtuvalt päev läheb rõõmsalt edasi, lihtsalt pimedas.

Mina ja Kirke läksime tänavale jalutama, teised jäid meist rannamajakese juurde. Meil oli suhteliselt konkreetne siht – minna päeval külastatud salongi “Star” ja panna endale kinni ajad massaažiks. Kohapeal selgus tõsiasi, et salongis polnud vabu aegu ega vabu käsi. Neil oli pakkuda meile vaid kaks kohta 20.30-ks. Mul tekkis sellega seoses küsimus, et kuidas me saame nii tund aega massaaži, kui kirjade järgi sulgevad nad salongi kell 21? Loomulikult öeldi sellepeale, et ära muretse, oleme avatud nii kaua, kui tarvis. Kolme massaaži me paraku ikkagi ei saanud bronnida, sest lihtsalt kolme massööri õhtul ei olnud. Otsustasime, et tulen pärast tagasi Pirjoga ja Kirke loobus. Haarasime ette jäänud kohvikust Boba pärlitega joogi ja marssisime tagasi oma peatuspaiga poole.

Umbes poolel teel tulid meile Pirjo-Veiko lastega ja Pirko juba rannas vastu ning läksime koos tuldud teed tagasi. Siht oli meil selge- tuleb tähistada kodumaa sünnipäeva ja selleks on vajalik kook või tort. Enne tänavale pööramist sattusime tuleetenduse peale, vaatasime selle täiesti toreda show ära ja liikusime tänavale jätkama koogiotsinguid. Ei maksa arvata, et Tais on täiesti normaalne minna ja osta üks priske tort. Kammisime tänava läbi, küsisime isegi tänaval inimestelt ja ainus, mida lõpuks leidsime, oli mingit omamoodi liiki küpsis, mis meile huvi ei pakkunud. Nii läksime hoopis poodi, ostsime jäätist, lapsed joonistasid ise lipukesed ja nii said meie pidulikuks tordiks hoopis sinimustvalgete lippudega jäätised. Lõppkokkuvõtteks oli tähtis eelkõige soov tähistada.

Pärastised plaanid nägid ette seda, et Veiko viib seltskonna 4 naist koduranda tagasi ja meie Pirjoga maandusime 20.30-ks massaažisalongi. Natuke tuli isegi õues istuda ja oodata, sest eelmiste kundedega alles lõpetati, aga meie rõõmuks saime sel ajal vestelda omanikuhärraga, kes istub seal maja ees vist iga päev ja juhatab vägesid. Mees oli 23 aastat tagasi maabunud Šveitsist Koh Changi saarele ja sinna ta jäigi. 9 aastat tagasi hakkas ta pidama oma tailannast naisega seda salongi, mille seinal on hulgaliselt sertifikaate ja tunnustusi. Mees on tõeline polüglott ehk et haarab tänavalt kliente igas keeles. Loomulikult räägib ta ka tai keelt.

Ja siis oli meie aeg massaažilaudadele pikali minna. Valisime mõlemad Tai Mix massage. Sooritasin taas oma pantomiimi, seletades massöörile pikaleveninud õlavöötme häda. Seletasin pigem selleks, et ta mulle teadmatusest liiga ei teeks, sest miks peaks endale massaažikogemuse ebameeldivaks tegema ja massööri sealjuures ehmatama. Massöör aga tegi seepeale – ahhaaaa ja saatis mind pikali. See, mis sellele järgnes, on sõnuseletamatu. Alates õlavöötmest ja kaenlaaugust kuni sõrmeotsteni….töötas ta läbi vist iga koha, mida üldse töödelda andis. Vahepeal pani sinna mingeid erinevaid salve ja muudkui mudis mind edasi. Põhirõhk saigi olema haige käsi koos õlaga ja ülejäänud keha sai nii möödaminnes samuti üles äratatud. Kui üks hetk pidin laual istuli ronima ja rätsepiste sisse võtma, oli seda teha üllatavalt lihtne. Jõudsime selle ajaga Pirjoga vist kõik ellujäämise mantrad mõttes läbi lausuda :D Tunni asemel pühendas massöör mulle tervelt tund ja 20 minutit.

Ja kui ta siis lõpetas ja liigutas minu kätt….siis see töötas nagu kulda. Nagu poleks haige olnudki. Ja sellepeale tega ta uuesti naeruselt mulle- ahhaaaaa :) Eksole, tund ja 20 kannatust, 7€ ja terve aasta painanud häda unustatud!!!

Ja siis ma saingi aru, MIKS MA PIDIN TAISSE SATTUMA ja miks mul kõhutunne vedas just sellesse salongi!!! Sain ka sellest aru, et tai massaažil ja tai massaažil on vahe sees. Üks oskab viga parandada ja teine mitte. Peale protseduuri istusime õues ja ajasime omanikuga juttu. Meile pakuti teed ja oli ilus õhtu jutuajamiseks. Vanahärra pajatas meile igasuguseid lugusid sellest ajast alates, kui ta Koh Chang-ile elama sattus ja klientide puuduse üle ta ei kurtnud.

Kui nüüd keegi, kes satub lugema, teab Eestis tegutsevat tai massaaži spetsialisti, kes on tõepoolest tasemel…siis anna mulle palun teada. Püüan ise nüüd kätt korralikult heas konditsioonis hoida, aga aeg-ajalt lasta spetsialistil sellega tegeleda, ei teeks ilmselt paha. Või tuleb siis jälle Taisse lennupileteid hakata vaatama :P

Kell oli kümme läbi, kui jalutasime massaažist uimastena mööda tänavat ranna poole ja siis pimedas rannas oma elamise suunas. Jah, tuli ikka telefoni taskulamp vahepeal appi võtta, et pimedas orienteeruda. Tõus oli alanud. Kohale jõudes ei tulnud uni aga sugugi. Nii istusime veel tükk aega rannas ja ajasime juttu. Kohale jõudes leidsime meid ootamast Kirke, kes sügas kutsat ja liitus meiega juttu ajama. Sel õhtul sai kinnitust reisi alguses Pirjo poolt pillatud lause. Kui Taisse jõudsime, siis ta küsis, et usud sa, et siin võib ka õhtul jahe hakata? Ega ei tundunud ikka usutavana küll. Aga, kui me sel ööle läheneval õhtul rannas istusime ja lobisesime, tekkis mul järsku tunne…et võtaks õige midagi peale, jahe nagu :P Jah, jahe, 28 soojakraadi!!!! Lihtsalt päeval harjub keha nii ära selle ligi 40-se kuumusega, et +28 tundub tõepoolest ühtäkki jahe.

Paraku selle õhtu jutud ei olnud ainult helged ja rõõmsad. Päeval jõudsid meieni alanud sõja uudised ja poeg juba kirjutas murelikult, et kas me ikka koju saame Taist, sest kuskil kirjutas, et Finnair lõpetab Aasia lennud. Paanikat meil otseselt ei tekkinud, aga magama minnes uni päris kohe ei tulnud. Kuulasin merekohinat ja mõtisklesin, kust kaudu siis probleemi korral koju saaks lennata…..kuni merekohin uinutas mind magama.

Järgmises osas algab päev varahommikuse suplusega ja jätkub sõiduga saarelt Bangkok-i

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Paradiislik Tai Vol.7 Koh Changi saare avastamine jätkub – tagasi karantiinihotellis

Viies päev tähendas meie seltskonnale seda, et pidime sõitma tagasi meie karantiinihotelli, kus viibisime ka reisi esimesel päeval.

Õhtul üritasime saada hotelliga kokkulepet, et äkki me võiks ise sõita kohe haigla juurde neid pcr-teste tegema ja siis hotelli, aga kus sa sellega. Ikka tuli kõigepealt hotelli sõita, panna kohvrid maha ja sõita hotelli poolt pakutava(ja meie poolt makstava) transpordivahendiga saare haigla juurde. Nii siis nii. Jõudsime eelmise päeva rendiautoga hotelli, autoomanik võttis auto ja meie istusime peagi ringi lahtisesse “taksosse” ja vurasime juuste lehvides haiglasse. Rõõmustasime selle üle, et viienda päeva teste sai õnneks teha saarel, mitte ei pidanud sõitma tagasi mandrile Trati linna haiglasse, kus esimesed testid tegime. Ja nüüd ma olen mõelnud sellele, et Tais oli normaalsemast normaalsem istuda “katusega kastis”, kus polnud tagumist luukigi ja vurada ühest kohast teise. Kodustel teedel…ma vist ei tunnekski ennast samasuguses sõidukis mugavalt :D, aga Tais oli selline sõitmisviis absoluutselt vastuvõetav ja lõbus.

Haiglasse jõudes jäime kambaga õue ja Veiko, kui karja juht, võttis meie kõigi dokustaadid ning läks nendega haiglasse sisse. Ikka selleks, et meid testile registreerida. Läks pisut aega. Meie samal ajal vaatasime õues, kuidas samasuguses klaasputkas nagu esimesel korral, võttis meedik läbi kätele mõeldud aukude inimestelt proove. Mõned turistid selle aja sees ikka liikusid. Meie taksojuht parkis ennast ära ja lihtsalt ootas. Kui Veiko papritega tagasi jõudis, hakkasime hanereas testimas käima. Peale esimest korda olime juba tsipa targemad ja ei lasknud liiga ägedalt oma ninas ega kurgus asjatada. Kellel seda vaja, et nina jälle tund aega peale kraapimist valutab. Nipp seisnes siis selles, et istuda tuli oma tooliga just nii kaugele, et tädi täpselt, täpselt serva pealt ulatas pulgakesega ninasse ja kui ta hakkas proovi võtma…..hakkasid määäärkamatult peaga tahapoole liikuma ja tegid aih!!! Seepeale jättis tädi meedik su kohe rahule ja asi korras :)

Peale testide tegemist palusime umbkeelset juhti, et ta viiks meid poodi jätsi ostma, sest ega meil hotelli minemisega siis kiiret polnud ja palav oli niikuinii. Kuna ta ühtegi sõna inglise keelest aru ei saanud, siis tuli öelda lihtsalt 7 Eleven….ja sellest sai mees kohe aru. Järgmine peatus oligi 7 Eleven, ehk kauplusekett, mida on saar täis. Ostsime kõik endale jäätist ja nautisime seda poe ees trepi peal patseerides. Veiko ostis juhile samuti jäätise ja kõik olid õnnelikud. Tundus, et juhil oli veel vähem kiire tagasi jõudmisega.

Liikusime tagasi hotelli. Seekord oli seal teine registraator ja tema tundus kuidagi eriti range. Teatas väga konkreetselt, et enne järgmist päeva ei tohi me majadest välja minna ja andis kätte hommikusöögi tellimise lehed. Nooooh, seal oli 3 varianti ja ükski ei isutanud sööma. Eriti teades seda, kui rikkalik oli seal buffee hommikusöök. Haiglas öeldi meile tegelikult, et testide vastused tulevad juba õhtuks, seega lootsime sellele, et hommikul saab igal juhul ise sööma minna ja ei mingit tuppa toidu tellimist.

Nii me siis võtsimegi selle päeva puhkepäevaks ja ei sättinud ennast keeldude kiuste kohe randa. Kindlasti oleks olnud kõik ok, kui oleksime läinud, aga otsustasime puhata ja logeleda oma majakeste territooriumil. Kui oma majas ei viitsinud enam olla(ja see tunne tekkis ruttu), kolisime Veiko ja Pirjo basseiniga majja. Võtsime ette edasise elu planeerimise. Kaks sihti olid peale esimest nädalat meile teada- Chiang Mai Põhja Tais ja viimasena pealinn Bangkokk. Nüüd oli vaja veidi asja uurida, et mida nendes sihtpunktides saab toreda näha ja teha ning kuidas sinna kõige optimaalsemalt kohale saada. Kiiresti sai selgeks see, et kõike mida need paigad pakuvad, me niikuinii kogeda ei jõua, aga midagi tuli valida. Vähemalt umbkaudugi, sest lõplikud plaanid selguvad tegelikult alati kohale jõudes ja inimestega suheldes. Mis tuli aga kohe ära teha, siis see, et rongi piletid Chiang Maisse tuli ära osta. Peale variantide kaalumist- sest variante on- jäi valik öörongile(II klass, sest I klass oli mõttetu kulutus) ja Veiko ostis piletid ära. Kui ette ei osta, siis pärast ei pruugi pileteid lihtsalt olla. Eks ma sellest rongiasjast kirjutan täpsemalt siis, kui jõuan jutuga reisini Bangkok-Chiang Mai.

Nii me siis veetsime oma aega jutustades, plaane tehes ja kes soovis hulpis basseinis. Või kasutas aega internetis seikluskohti otsides ja lähedastega suheldes. Kui kõht läks tühjaks, keetsime endale kiirnuudliroogasid, sõime puuvilju ja hämaras kolisime Pirko ning Kirkega oma majja tagasi.

Mingi hetk sai minul igatahes isu nii täis puurilinnu elust, et pimeduse varjus läksin randa jalutama, vaatasin loojuvat päikest, kõndisin ringi ja tegin mõned pildid. Järgmine päev tuli välja, et Veiko oli samal ajal rannas ja nautis elu lebotades rannas sääsevõrgu all kott-toolis. Ok, ilmselgelt libistas õllekest ka :P Eks meie olimegi vist selle reisi kaks kõige püsimatumat täiskasvanut. Kogu aeg sügeles sees, et midagi tahaks teha, kusagil tahaks käia ja niisama passida on igav.

Lõpuks saabus aga nagu ikka – öö ja läksime oma baldahhiinvoodisse magama, sest hommikut ei tahtnud ju kuidagi maha magada, vaid esimesel võimalusel hoopis randa minna ja mõnusat õue-elu nautida.

Ja nüüd pisut hotellist endast, sest soovitada julgeme me seda päris kindlasti, kui raha ei loe. Ok, Euroopa hotellihindade kõrval on see tegelikult väga ok hind, aga Tai hindade juures on see siiski kallima otsa hotell. Isegi Bangkokis ööbisime kesklinna nooblis hotellis odavamalt.

Ja siit ta tuleb:

 Barali beach resort & spa

Mis tema kohta siis kirjutatakse?

Asub Tai kõige suurema rahvuspargi Koh Changi saare lääneosas asuva liivaranna Klong Prao südames. Barali Beach Resort & Spa-s naudid Siiami lahe värskeid tuuleiile ja ainulaadseid panoraamvaateid päikeseloojanguga ookeanil.

Elades kaasaegses Aasia stiilis villas, rahvusvahelises ja luksuslikus kuurordis, mis on omavahel hästi kooskõlas, tunneb külaline end kuurordi rajatistes kui oma kodus- nii väidab teenusepakkuja ja võib öelda, et nii see ongi. Rahvusvahelise seltskonna osas ma sõna ei võta, sest olgem ausad, ega me seal inimesi väga ei kohanud. Siiski..vaevalt, et seal hotellis kohalikud väga peatuvad. Pigem praegusel ajal on kuumem teema siseturism, ehk siis mandrirahvas, teised asiaadid ja sageli näed sellist pilti nagu vanem eurooplasest mees ja noorem tailanna.

Barali Beach Resort asub väga ilusas kohas ja kõik majutusvõimalused on villades. See on Koh Changi üks väiksemaid rannakuurorte, kus on vaid 24 tuba. Samas…teiste andmete kohaselt on tube nagu rohkem – Täielikult konditsioneeritud rannahotellis on 40 täielikult töötavat villat, 3 rannaäärset villat, 2 juuniorsviiti ja 65 luksusvillat.

Mina neid üle lugemas ei käinud, seega….teil on võimalus kohale purjetada ja tõde välja selgitada. Ise jään uskuma pigem selle 24 majakese juttu.

Kohapeal on fuajee-ala koos 24-tunnise vastuvõtuga, seif, kohvik ja restoran. Pakutakse toa- ja pesupesemisteenust ning autoga saabuvad külalised saavad jätta oma sõidukid lähedal asuvasse parklasse. Igas toas on eraldi reguleeritav konditsioneer, ministereo, satelliittelevisioon, telefon, minibaar, külmkapp, föön, kohvimasin ja privaatne seif. Kõikidel tubadel on ka privaatne rõdu või terrass. Kuurordi territooriumil on bassein koos lastebasseiniga. Seiklushimulisemad külalised saavad laenutada merel sõitmiseks kajakki või rattaga sõita. Restoranis Barali serveeritakse rahvusvahelisi roogasid, hommiku-, lõuna- ja õhtusööke menüü või a la carte menüü alusel.

Majutusasutuse tagaosas, vastuvõtule kõige lähemal on Deluxe-villad. Järgmisena tulevad Deluxe basseiniga villad ja siis kohe ranna lähedal rannaäärsed villad. Need on hiljuti saanud uue kujunduse/ Deluxe villades on tumedast puidust interjöör. Rannaäärsete villade helgemad ja heledamad toonid on midagi uut. Kõikides villades domineerib vannitoas suur vann. Ma pole kindel, kas mõnel külalisel on kunagi olnud kannatust oodata, kuni see täitub, aga nad näevad välja muljetavaldavad. Dušš laest nagu seisaksid vihma käes, ümber vanni rohelised taimed….ok, meie suutsime siiski kaks vanni vett täis lasta. Oodata tuli pikalt, aga meil aega oli. Istusime oma villades kinni ja mis sa muud seal teed, kui lased vett vanni, eks. Üritasime sinna palju vahtu teha, et vähemasti aega otstarbekalt kasutada ja vannifotosessiooni teha, aga….see sindrima kohalik vannivaht polnud väga koostöövalmis. Mingi väikese vahu saime, aga see polnud see, mida soovisime. Noh, aga vähemalt sai nalja ja mõned pildid ka. Mis kõige tähtsam- aeg sai sisustatud.

Aga nalja peab saama ja nii ei puudunud ka meie fotosessilt “džunglis” hiiliv Tarsan :P

Nii et asukoht on hea, kuurort on hea, konditsioneerid ja wifi toas olemas, hind hea ja kohalik küla on vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel. See asub Centara Tropicana kuurordi kõrval ning 2-minutilise jalutuskäigu kaugusel Emerald Cove’ist ja Dewast. Kuid need on kõik suured kuurordid.

Nii et proovige Barali Beach Resorti, kui ei soovi teiste turistidega kokkupõrkamist ja soovite saare selles osas intiimsemat butiikpuhkust.

Väikese ülevaate sellest kompleksist saab SIIT videost.

Ja no päriselt, seal oligi väga mõnus olla, aga reisimine ei tähenda vähemalt minule hotellis istumist. Seega- kaks puhtalt hotellipäeva on rohkem, kui küll.

Kui saabus hommik, saime peagi Veikolt rõõmusõnumi, et kõik testid olid negatiivsed…milles me tegelikult hetkegi ei kahelnud. Pigem käis meil sõbralik aasimine, et kui keegi on positiivne, siis teeme nii, et teised seltskonnast teda ei tunne :D Ja no salaja võiks siis karantiini jääjale õhtuti head sööki ja puuvilju viia. Tegelikult aga oli ainus asi, millele me mõtlesime, et oleks need testide vastused juba kohal ja saaks rahus restorani hommikust sööma minna, ujuma ja mujale edasi seiklema minna.

Ühel pildil on näha rannast väjuvat kaatrit. Nii käiakse võtmas peale turiste, kes on tellinud päevaseid väljasõite kas siis väikesaartele või kaugemale snorgeldama.

Eks me siis peale sööki veel lustisime- kes meres, kes basseinis, kes jalutas mööda randa ja lõpuks korjasime kella kahe paiku oma kodinad kokku ning tatsasime taas suure tee äärde, et leida “katusega kast” ja põrutada sellega järgmisesse elukohta.

Järgmises peatükis, tuleb juttu ühest populaarseimast rannast Koh Changi saarel, meie uuest ja paraku saare viimasest peatuspaigast ning tegemistest.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Paradiislik Tai Vol.6. Koh Changi saare avastamine jätkub – Wat Salak Petch tempel, Ao Ka Rang vaateplatvorm ja Lonely beach

Jätkus meie Tai reisi neljas päev, mis nagu näha-on veninud juba mitmeks postituseks. Luban, et tänasega saab neljas päev lõpetatud.

Nagu eelnevalt jutuks oli, sõitsime mangroovimetsa parklast välja ja kuna kõigil oli isu midagigi külma endale sisse kallata, peatusime esimeses ettejäänud söögikoha moodi asutuses. Asusime me suhteliselt sisemaal, kuhu võõraid inimesi satub harva ja nii oli ka see nn kohvik pigem kohalike kasutada, kui turistide peatuspaik. Siiski….menüü oli kohalikus ja inglise keeles.

Maandusime kohalikus külakohvikus Fruit Shake & Coffee.

Kes tellis kookosemahla, kes jääteed, kes mõnda puuviljasmuutit ja asusime ootama. Koht oli täiesti tee ääres ja üle tee ning ka samal pool teed oli ülimalt värvilist vaatamist. Ehk siis tempel ja selle juurde kuuluvad hooned.

Wat Salak Petch budistlik tempel

Salak Phet tempel asub Koh Changi teisel poolel – vaiksel ja vähem turistidele huvipakkuval poolel, kus puuduvad sellised kaunid rannad, nagu läänekaldal. Templit ümbritsevas Himmapani metsas on jumalate ja loomade kujud. Lisaks on kõikjal sildid erinevate kujude ajaloo kohta inglise keeles.

Wat Salak Phet on Koh Changi saare kuulsaim ja värvikaim budistlik tempel. Tema tekkimine Salak Phet külla on seotud kuningas Rama V Koh Chang-i saare külaskäiguga, mis toimus üle 100 aasta tagasi. Wat Salak Phet on saare ajalooline ja kultuuriline ehitis.

Erinevalt teistest Tai budistlikest templitest (wat – keskmine tempel) on Wat Salakpheti hoonete koosseis ja arhitektuur märkimisväärselt erinev, esitledes ainult ühte ubosoti (peasaali) ja väikest muuseumi.

Wat Salak Petch on üks värviline ja võluv tempel, eriti selle silmapaistvalt pikk Naga “hekk”, mis ümbritseb templit. Sees on selles templis uhkeid seinamaalinguid, mida meil kahjuks ei õnnestunud näha, sest sattusime sinna päeval, mil tempel oli suletud. Nii pidime leppima vaid templi territooriumil jalutamisega.

Templi ees, kohviku kõrval, asub Wat Salak Petchi muuseum, kus on palju väärtuslikke kunstiteoseid. See on kindlasti atraktiivne koht, mida võiks külastada Koh Chang-il viibides. Seda enam, et see jääb mangroovimetsa külastades lausa teele.

Meie reisi neljandal päeval sai see olema esimene tempel Tais, mida läksime külastama. Selleks otstarbeks olid kotis olemas õhukesed sallid, mida sai vajadusel lühikestele pükstele või ülevalpool põlvi lõppevale kleidile/seelikule peale tõmmata. Sellised on templitesse sisenemise reeglid. Ka käsivarred ei tohi olla paljad ja viisakas oleks vähemalt lühike käis. Lisaks tuli õpetada lastele selgeks ka tagurpidi kõnd, sest buda juurest tuleb lahkuda alati näoga buda poole. Äärmisel juhul eemaldud küljeti. Kui kohalik usk näeb sedasi ette, tuleb sellest kinni pidada ka külalistel ja mis oleks veel parem võimalus õpetada lastele maailma usundeid, ajalugu ja traditsioone, kui reisimine.

Kui tempel oli vaadatud, istusime kohvikusse jooke nautima. Lisaks vaatasime üle territooriumil olevad loomad ja huvitavad puud.

Muide, kui keegi teab, öelge palun mis puuga on tegemist? Imeilusad õied.

Küsisin ja ise vastan: Otstsin ja leidsin.

Tegemist on “Cannon ball tree” isendiga ehk siis Lõuna – Ameerikas ja Lõuna – Aasias, vihmametsade pärismaal kasvava Couroupita guianensis puuga. Nime Couroupita guianensis andis sellele liigile 1775. aastal Prantsuse botaanik J. F. Aublet ja see kuulub brasiilia pähklite sugukonda (Lecythidaceae). Ümmarguste suurte viljade tõttu nimetatakse puud kahurikuulipuuks. Suurem osa selle liigi vilju looduses on ilmselt tekkinud õietolmu ühelt puult teisele liikumisel, kuid katsed näitavad, et ka kahuripuu isetolmlevad taimed annavad vilja. Puu täiesti ümmargune söödav vili meenutab tõesti kahurikuuli. Nad ripuvad kobaras paksude varte ümber. Mõnedes riikides prooviti neid puid kasvatada teede ääres, kuid peagi loobuti sellest, sest pole vist väga meeldiv, kui selline suur, ümmargune ja tugev vili potsatab auto akendesse või rataste alla. “Kahurikuulid”, arenevad lilledest, mis kasvavad otse puutüvest. Õied on välimuselt silmatorkavalt ilusad ja õrnad. Katsudes on nad sellised vahajad, nagu orhidee õied, aga paksemad ja tugevamad. Oma meeldiva aroomi tõttu kasutatakse neid õisi parfümeeria- ja kosmeetikatööstuses. Viljade valge liha on pehme ja lihakas, maitseb nagu pähkel. Erinevalt lilledest on viljal aga eemaletõukav lõhn. Sellepärast ei julge iga inimene seda proovida. Kohalikud kasutavad viljade kõva kesta anumate meisterdamiseks nagu kookospähkli koorigi. Guianensis’e kuulilaadsed viljad kukuvad küpseks saades puult alla ja lõhenevad sageli vastu maapinda. Seemned on surutud kuueosalisesse, lihakasse viljalihasse, mis oksüdeerub sinakasroheliseks ja eraldab õhuga kokkupuutel ebameeldivat aroomi. Teatavasti söövad pekaarid ja koduloomad, nagu kanad ja sead, viljaliha ja neelavad seda tehes seemned alla. Vaadeldes puud, mille all oli maapinda katnud palju vilju, selgus, et need jäid puutumata seni, kuni pekaarikari neist möödus ja viljad lahti murdis ning viljaliha ära sõi. Arvatavasti lasevad pekaarid seemned väljaheitega välja ja osa seemneid idaneb. Couroupita liikide seemnetel on karvad, mis võivad kaitsta neid seedemahlade eest ja hõlbustada nende läbimist loomade seedetraktist.

Selline kaval puu siis.

Maitsvad, kosutavad joogid joodud, sõitsime välja taas nn saare peateele ja liikusime ikka edasi lõuna poole. Järgmine peatus Ao Ka Rang vaateplatvorm. Kaunid vaated, jalasirutus ja jälle edasi.

Kuni jõudsime lõunatipu kaugeimasse lahesoppi Long beach.

Kui otsite Koh Changil üht eraldatuimat ja samas kaunist randa, sõitke ära läänerannikult ja suunduge saare kaguosas asuvasse Long Beachi randa. Vaata nüüd alumist kaarti ja sealt näed, et rand on peaaegu poolsaare tipus.

Salak Khok, Chek Bae, Long Beach - Koh Chang - 2021-22 Season

Koh Changi läänerannik on mägine kuru, mida mööda kulgeb peatee läbi tiheda rannikudžungli järskude nõlvade. Küngaste vahel on lai valik fantastilisi randu, millest igaühel on oma iseloom. Näiteks on seal tihedama asustusega hiilgeaegadel keskklassi soosik White Sands, butiikidele orienteeritud Khlong Phrao või Lonely Beachi seljakotireisijate rand. Suundudes aga kaugemale lõunapoolsele poolsaarele, võite leida end Bang Bao rahulikust lahest, kust avaneb vaade väikesele merekülale.

Koh Chang on pehmelt öeldes päris suur saar, kus on palju võimalusi igasugusteks ettevõtmisteks ja just sel põhjusel pole paljudel aega isegi läänerannikut läbi uurida, rääkimata idarannikul seiklemisest. Nagu meie – terve nädal saarel, aga ikka jäi palju käimata, tegemata ja nägemata, kogemata. Jõuad vaid nuusutada ja tekitada igatsust tagasi tulla.

Kui saare mõlemad pooled pakuvad võrdselt ilu, siis idarannik pakub siiski midagi teistsugust. Isolatsiooni, vähest arendust, vähe liiklust, kohalikud külad, palmimetsaga kaetud inimtühjad rannad…. Kui soovite tõelist omaette olemist paradiisirannas, siis vaadake Long Beach-i randa. Praegusel ajal on kahjuks kogu selle asja juures üks väike aga. Nimelt turistide puuduse tõttu inimesi sinna randa ja rannas olevatesse majutustesse sisuliselt ei jõua. Mis tähendab aga seda, et tegevust pole, randa ei koristata. See imeliselt ilus paradiisirand oli kahjuks prügi täis. Prügi, mida toob kaldasse avameri. Prügi, mis on sattunud merre inimtegevuse tagajärjel. Vesi aga….see on seal kristallselge.

Aga jah, sinna randa on sõita päris pikk maa, olenevalt sellest, kus te saarel peatute. Igatahes on see piisavalt kaugel, et turistide horde sinna ei jõua. Meie kohtasime seal ainult ühte inimest, kes liikus rannas olevas ainsas toiduasutuses. Kas sealt ka midagi üldse süüa sai osta…seda me ei juhtunud isegi uurima. Midagi muud peale vaikuse ja eraldatuse sellel üksikul rannal tegelikult polegi.

Trati peamisest parvlaevasadamast lõuna poole liikudes avastad end sõitmas mööda teed, millel puudub hotellide puiestee. Selle asemel kohtad suurema osa teekonnast kivist rannajoont väikeste väikeste randadega. Kui ookeani pole näha, avastad end möödumas paksudest taltsutamata džungli seintest ja järskudest mäekülgedest.

Tee mööda idarannikut jätkub üsna pikka aega, kusjuures märkimisväärne puudus on abistavatest viitadest. Parim viis on lihtsalt sõita otse, kuni jõuad liiklusmärgini- Long Beach, mis näitab, et ees on veel 15 kilomeetrit sõitu.

Peatee läbib saare kaguosas asuvaid väikeseid külakesi, mille olemasolust muidu poleks teadnudki. Lõpuks, kui tee saab ootamatult otsa ja muutub läbi džungli avaneva kivise pinnasega rajaks, on aeg parkida auto ja kõndima hakata.

Sinnani jõudmiseks tuleb valmis olla selleks, et teel on tekkinud vihmaperioodi ajal varingud. Loota, et varing pole liiga suur siiski võib ja eks siis tuleb lihtsalt seda kitsukest serva pidi sõita, mis teest alles, paluda budalt head õnne ja oledki kohal.

Long Beachile jõudes ootab sind päikesepaiste(tavaliselt) , liivarand, mis on kaetud hõredalt istutatud palmipuude ja muude lopsakate puude varjuga. Leia praegustes oludes enam vähem puhas koht, viska rätik maha….. ja see on ideaalne viis nautida ookeanituult ilma tomatipunaseks küpsetamata. Meie sinna päevitama just ei läinud, sest aeg hakkas lähenema päikeseloojangule. Pigem oli taevas poolpilvine ja päike tuli korra veel enne loojumist ennast näitama. Eesmärk oli pärast pikka palavat päeva meie kuumi kehasid vees jahutada, tehes seda teistsuguses rannas, inimtühjas rannas.

Kookospalmide all jalutades tuleks ilmselt olla ettevaatlik, et mõni hiigepähkel pähe ei kukus :P

Kui otsid vaikust ja täielikku eraldatust – otsi see rand üles. Vesi on seal tõesti kristallselge.

Jahutatud ja taas riides, algas sõit “koju”- Alina hotelli. Ilm oli sellel päeval hommikust saadik selline pilvealune ja tegelikult ringimatkamise päevaks ideaalne. Otsest vihma me õnneks kaela ei saanud, kuigi kuskil tundus, et oli sadanud, sest hämaras koju sõites olid teed märjad. Küll aga oli järgmisel hommikul näha, et öösel oli sadanud.

Seekord ronisin mina samuti(lapse mahitusel) kasti. Katsetada seda ägedat sõitu lageda taeva all – miks mitte?! Osa teest sõitsin nii ja oli äge, aga siis putkesin salongi tagasi, sest minu kidur tagument eelistas pehmemat istet ja normaalset seljatuge. Pimeduse saabudes tegime veel ühe bensukapeatuse, kus Veiko küsis korda viis üle, et paneb ta meile ikka diislit autole paaki ??? ja siis tekkis meil igaks juhuks kahtlus, et a kas meil on ikka diisliga auto? No naistel tekkis kahtlus :D Oli küll diisel, sest auto vuras peale tankimist rõõmsalt edasi. Viisime truu sõiduki omanikule tagasi, ostsime sealsamast Fruit Corner-ist mõned puuviljad, käisime korraks toas ja suundusime peaaegu üle tee sinna söögikohta, kust ühel õhtul pannkooke ostsime. Nimeks kohal The Tropical Bar&Kitchen

Foto kirjeldus ei ole saadaval.
Tundub olema kautšukimets

Äge päev oli. Palju sai nähtud ja mõndagi jäi nägemata. Nagu ikka, aga kõike korraga ei jõua.

Hommikuks tegime auto omanikuga diili, et sõidame ise sellesama autoga meie karantiinihotelli ja tema sõidab rolluga sinna autole järgi. Pärast paneb rollu kasti ja edasi oma asju ajama. Karantiinihotellile see sobis ja meie ei pidanud selleks enam eraldi transporti tellima.

Järgmine, viies päev- karantiinihotellis tagasi.

Järgneb….

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Paradiislik Tai Vol.5. Koh Changi saare avastamine jätkub – mangroovimetsa matkarajal

Nagu eelmise loo lõpus mainitud, maandusime peale elevante ja matkamist üsna lähedal olevasse söögikohta sööma. Valituks osutus U-Turn. Toidud olid seal väga maitsvad, hinnad odavad ja teenindus viisakas. Ja kui muidu olime suunaga saare lõunaossa, siis nüüd hakkasima põhja poole tagasi sõitma.

Kõhud said kõigil kõvasti täis ja peale mõnusat sirutuspausi hüppasime jälle autosse ning algas sõit mangroovimetsa matkarajale. Hakkasime suhteliselt lõunast sõitma, sõitsime ümber saare põhjatipu ja pidime jõudma sisuliselt sama kaugele lõunasse, kui olime, aga teisele poole saart. No mis teha, seal lihtsalt ei saa sõita saarele ringi peale, vahepeal saab tee otsa või kui on, siis selline kitserada, kust autoga läbi ei saa.

Mangrove boardwalk of Salakphet

Punase silla kõnnitee


Üks huvitav paik saarel on Salakpheti kaguosas. 2006. aastal tekkis võimudel idee rajada läbi mangroovide kõnnitee, et külastajad saaksid näha saare osa, kuhu tavaliselt ligi ei pääse. Isegi “Miss Tai” võistlejad külastasid mangroovisalu ja istutasid mangroove. Turismile suunatud suuri plakateid pildistati koos planeeti päästvate armsate tüdrukutega.

Mõneks ajaks oli see väga mõnus paik jalutuskäiguks. Siis hakkas sild kohati kokku varisema, kuna seda ei hooldatud. Paar aastat edasi ja sild sai uuesti korda. Külastajad rõõmustasid. Kuid jällegi seda ei hoitud.

Mõni aasta edasi tuli aga häid uudiseid. Kogu kõnnitee ehitati ümber betoonist vaiadele ja lisati täiendav osa. Lisaks ehitati sissepääsu juurde väike kontorimajake ja WC. Ja taas nautisid mõnda aega turistid seda kõnniteed imetledes loodust. Hoolimata sellest, et kontoris pole kunagi töötajaid ja tualettruumis pole vett.

Stiilinäide WC-st. Uksest sisse on naitsele, nurga taga paistab meeste pissuaar vabas õhus :) Aga….häda ei anna häbeneda.

Paari aasta pärast hakkas tee olukord jälle halvenema, kuna hooldust taaskord ei tehtud. Ja pärast seda, kui paar inimest olid kukkunud läbi aukude või raja servast maha, otsustati see sulgeda ja korralikult parandada. 2019. aasta lõpus avati tee uuesti(koroonaaeg andis võimaluse tegeleda parandustöödega). Tee nägi välja parem kui kunagi varem. Tualettruumid olid siiski endiselt suletud ja kontor sai renoveeritud, kuid endiselt oli see mehitamata. Kuid vaated roostepunaselt kõnniteelt, mis lookleb ümber mangroovide ja viib külastajad 500-meetrisele jalutuskäigule lahe tipuni, on vapustavad.

Minu jaoks oli tipphetk poolel teel, kus sind tervitab 360-kraadine “roheline meri”, kust avaneb vaade üle mangroovide kauguses asuvatele küngastele ning tsivilisatsiooni või arengu jälgi ei paista mitte kusagil.

Jalutusrada on ümber nimetatud ka “Punaseks sillaks” ja saare idarannikule on tee äärde paigutatud sildid, et seda oleks lihtne leida. Jalutusrajal on kirjade ja piltidega tahvlid, mis selgitavad veidi taimede ja puude elupaika, millist tüüpi mangroove näete ja lisaks seal elavat loomastikku. Paraku on kõik tahvlid tai keeles. Et aidata külastajatel käiguteele ligi pääseda, on sinna viiv rada betoneeritud, mis teeb sõitmise lihtsamaks. Parkimisala on väike.

  1. aasta detsembri värskendus.
    Sissepääsu juurde oli ehitatud väike kohvik ja parkimistasu küsiti 20 bahti (tõukerattad 10 bahti). Jalutusrada ise oli aga endiselt tasuta sissepääsuga. WC-bokse poldud uuesti avatud. Jalutusradadel oli näha, et need vajasid jälle remonti. See oli tingitud sellest, et raha ei kulutatud liistude õigeks kinnitamiseks betoonraami külge. Nii hakkasid mõned lipid taas lahti tulema.

2022 – kui meie sinna sissepääsu jõudsime, olid koolitunnid juba alanud ehk siis parkimise eest keegi tasu ei küsinud, ühtegi inimest(töötajat) me seal ei näinud, kohvikus polnud ühtegi hingelist ja rada oli ütleme enam vähem korras. Paar kohta ehk oleks tahtnud kõpitseda, aga midagi ohtlikku ei esinenud. Kahes kohas tuli ainult mõelda, et kas minna rajal edasi ronides puuokste alt või üle puuokste ronides. Ehk et siis puud olid kasvanud nii, nagu ise tahtsid. WC oli…..nagu oli, aga ajas asja ära.

Vaated olid tõepoolest vapustavad. Tsivilisatsioon tundus matkarajal kõndides olevat väga kaugel. Vaikus. Uurisime kõikjal mudas sibavaid krabisid. Lõpuks jõudsime raja lõppu- vastu tuli meri. Ja seal kaugel kaugel, oli tsivilisatsioon. Silmapiiril paistsid purjekad. Tagasiteel alguspunkti tulid vastu mõned turistid, aga neid oli vähe.

Üle vee oli väga huvitav vaadata pilvede mängu. Sel päeval tuli kindlasti saarel kuskil vist veidi vihma, või siis lihtsalt kogunes pilvi, et öösel sadada. Meie jäime kõikjal kuivaks, kuigi ega see törts vihma palavas poleks paha teinud.

Kas soovitan sinna minna? Kindlasti. Väga huvitav ja looduskaunis retk.

Sissepääs on tasuta.

Leia pildi keskelt krabi

Peale matkaraja ühe suuna läbimist oli kõigil hirmus palav, sest ega seal rajal ükski õhuraas väga ei liikunud ja päike küttis täie vungiga. Pisut leevendust sai puude all, aga paiguti tuli kõndida täitsa lagedal ja lõõskava päikese käes. Raja lõpus tegime lühikese puhkepausi/joogipausi merd vaadates ja kellel isutas, sai sitkete mangroovipuude vahel Tarsanit mängida.

Mis on siis mangroov ja millised on mangroovipuud?

Mangroov on hingamisjuurtega igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.

Nimi tuleneb iseloomulike puude mangroovipuude nimest. Need kuuluvad peamiselt perekondadesse avitsenniamanglipuusonneraatsia ja Ceriops.

Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov mereveega üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured ehk pneumatofoorid, mille abil saavad puud mõõna ajal õhust hapnikku.

Mangroovide kaitse on tähtis, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ning on elupaigaks paljudele liikidele.

Mangroovi peetakse vahel eraldi bioomiks.

Nagu piltidelt paistab, sattusime meie sinna mõõna ajal. Vesi oli madal, et mitte öelda pigem hästi mudane.

Mangroovipuud kasvavad soolastes veekogudes ja nende lähedastes piirkondades, kus muud puuliigid ei suuda ellu jääda. Mangroovipuud suudavad absorbeerida palju kõrgemat soolakogust kui tüüpilised puud. Paljud mangroovipuu liigid annavad väikesi taimi, mida nimetatakse paljunduspistikuteks, mitte seemneteks, mistõttu mangroovipuude elutsükkel erineb teist tüüpi puude omadest.

Täiskasvanud mangroovipuud kasvavad tavaliselt suurtes rühmades, mida nimetatakse mangroovimetsadeks. Mangroovimetsad on kõige tavalisemad mudase rannajoonega varjatud randades.

Täiskasvanud mangroovipuud kasvatavad väikseid kollaseid lilli talve lõpus ja varakevadel, tavaliselt veebruarist aprillini. Need lilled ei tekita seemneid nii, nagu enamik õisi. Selle asemel toodavad mangrooviõied noori mangroovipuid, mida nimetatakse paljunduspistikuteks.

Paljunduspistikud jäävad kasvades mangroovipuu enda külge. See kasvufaas võib kesta kuni 12 kuud. Pistikute leviku aeg langeb talvisele ajale, tavaliselt on see detsembris. Taime kukkumisel kannab tuul neid üle suurte vahemaade. Kuna mangroovimetsad kasvavad ookeani lähedal, maanduvad paljud taimed vette ja võivad seal püsida pikka aega, kuni 24 kuud. Taime üks ots imab vett, teine aga tõrjub seda.

Kui paljundused maanduvad soodsas kliimas, näiteks isoleeritud ranna mudastes vetes, hakkavad nad ennast mulda juurima ja kasvatavad rohkem lehti. Täiskasvanud mangroovipuudeks kasvades hakkavad nad paljunema ja tsükkel kordub.

Mina nägin esimest korda mangroovisalusid Egiptuses, aga seal oli puid üpriski vähe. Tai mangroovimetsa matk andis nendest puudest hoopis teise pildi ja elamuse. SIIT postitusest neid näebki. Tai mangroovimetsad avaldasid kindlasti rohkem muljet ja olid ilusamad.

Muide, kõik landscap-pildid blogis on suuremaks klikitavad. Peale WordPressi uuendusi ei taha nad kuidagi suurema küljepikkusega siia sisse istuda :( Kui ma saan jälile, kuidas nad jälle normaalses suuruses siia saab, parandan ära.

Mangroovimetsast tagasi, hakkasime tuldud teed tagasi sõitma. Peale ühte teele sattunud takistust suure auto näol, mis tegeles ilmselt mingit sorti elektritöödega, saime edasi sõita ja peagi leidsime tee ääres ühe “kohviku”, mille vastas üle tee oli päris äge tempel.

Jätkub….

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Paradiislik Tai Vol.4 Koh Changi saare avastamine jätkub- elevandid ja rahvuspark

Neljanda päeva hommikul ärkasime üles, pugisime ennast puuvilju täis ja pakkisime lapsed koos Pirjoga(keegi peab ju valvama, et lapsed kastis liiga vallatuks ei muutuks) taas auto kasti, et sõita avastama Koh Changi saart.

Tegelikult plaanisime me lähedal olevaid elevante ja loodusparki külastada juba eelmisel päeval, aga kuna sõitsime välja suhteliselt hilja, siis ei olnud need nimetatud kohad enam avatud. Seega läksime uuele ringile.

Elevandid

Otsustasime külastada elevante sellises kohas nagu Elephant Ride Tour , või siis õigemini kaardil on see paik nii märgitud. Nimetusest võib järeldada, et seal saab elevantidega sõitmas käia. Meil sellist eesmärki ei olnud ja soovisime pigem elevandusi sööta ja neile pai teha. Meie seltskond koosnes eranditult loomaarmastajatest ja sel põhjusel ei tahtnud me ka loomadega sõitma minna. Vaevalt et elevandi jaoks meietaolised kärbeskaallased rasked on, aga see kobakas raam seljas ja ajamismeetodid…need annavad soovida.

Elevandid seisid katuse all ja ootasid oma maiustusi. Ostsime korvikestega ananassitükke(5 kohalikku tugrikut korvike ehk siis 14 eurosenti), et saaks neid toredaid loomi söötma. Ananass ja banaan on elevantidele kommi eest ja oi nad on ikka väga maiad. Koht ise oli natuke nagu trööstitu. Elevandid seisid betoonalusel ja olid jalgupidi aheldatud väga lühikese ketiga posti külge. Ühtepidi arusaadav….kui suur loom seal sõidutee ääres lahti pääseb, võib see olla ettearvamatu liikumine ja tegutsemine. Teistpidi…kuidagi kurb oli neid loomi seal sedasi vaadata. Saarel mööda seda ainsamat peateed edasi-tagasi sõites nägime neid elevante ka võsas liikumas. Ei oska öelda, kas olid nad seal päris vabalt või pika keti otsas, aga vähemalt on teada, et saavad liikumiseks mingigi vabaduse ja rõõmu.

Meie ühiseks lemmikuks osutus üks kõige väiksem elevant, kes seisis veidike eemal puu all. Poiss pidavat olema 7 aastane.

Kui elevantidele maiustused jagatud, võtsime suuna Koha Chang-i looduspargi suunas. Sinna sai sealtsamast elevantide juurest edasi sõites. Eesmärgiks oli loodusrada ja kosk.

Mu Ko Chang National Park and Khlong Phlu Waterfall

Mu Ko Chang on saarestik, mis koosneb enam kui 50 väikesest ja suurest saarest, asukohaga Tai idaosas Trati provintsis. Bangkokist umbes 330 km kaugusel.

Rahvuspargi suurim ja kuulsaim saar ongi Koh Chang, kus olime ka meie. Mu Koh Changi rahvuspark hõlmab umbes 75% Koh Changi pindalast. Rahvuspark on koduks džungliga kaetud mägedele ja mitmetele koskedele. Sealhulgas kuulus Klong Plu, kuhu me teel olimegi ja Than Mayomi, mida me ei näinud.

Avamerel on lisaks Ko Changile palju ilusaid saari. Need on osa Mu Ko Changi mere- rahvuspargist. Saared, avamere korallid ja neid ümbritsevad veed on kaitseala. Selle peamised pärlid on Koh Rangi ja Koh Wai ümbruses asuvad korallrifid.

Mu Ko Changi rahvuspark avati ametlikult 31. detsembril 1982. See oli Tai 45. rahvuspark.

Sissepääs täiskasvanutele 200 bahti, lastele 100 bahti

(Alla 2-aastased lapsed on tasuta)

Rahvuspark on avatud iga päev aastaringselt.

Avatakse: 08:00 (E–P)

Suletakse: 16:30 (E–P)

Sisenemisel tuleb ennnast registreerida ja väljumisel välja registreerida. Ikka selleks, et keegi peale sulgemist rahvuspargi territootiumile omapäi hulkuma ei jääks.

Kui suur on Mu Ko Changi rahvuspark?
Pargi kogupindala on 650 ruutkilomeetrit (406 250 Rai). Sellest ligikaudu 70%, 458 ruutkilomeetrit moodustab vesi, mis hõlmab mererahvusparki.

Pargi peakorter asub Koh Changi loodeosas, Klong Soni küla ja White Sandi ranna vahel.

Bangbao ja Than Mayomi kose lähedal on rahvuspargi kontorid. Lisaks väiksem kontor Kai Bae vaatepunktis.

Äärepoolsetel saartel on Koh Bai Daengis mehitatud kontor. Turistid külastavad seda saart harva. Ja palju suurem baas Koh Rangil, saarel Koh Changist 20 km lõuna pool. See on Mu Ko Changi rahvuspargi peamine snorgeldamis- ja sukeldumiskoht.

Kui veidi asja uurida, siis selgub, et see on saare lääneranniku peamine kosk …või on ta juga?

Peetakse seda Ko Changi paremuselt kaheksandaks vaatamisväärsuseks. Mida aga peaaegu kuskil ei mainita, siis seda, et sealt kose tipust, näeb merd :P Sellise kõrgel olemise vaimustuse võib tekitada muidugi soov olla üksinda, selmet et olla joa põhjas nn basseinis ja võidelda oma koha eest bussitäie turistidega(jätan rahvuse mainimata). All ümbritsevad sind kaljud ja mets. Õnneks praegusel ajal kohtab seal turiste vähe. Meie kohale jõudes polnud seal peale kahe valvuri üldse kedagi. Küll aga enne tagasi matkamist tekkis paras ports turiste ja nuta või naera, kohe tekkis selline kitsas olemise tunne :D Omaette oli kõvasti mõnusam olla.

Sinna üles aga ärge parem kippuge. Kui seda teha tohiks, oleks seal märgistatud matkarada, aga seda …pole. Ülevalt alla kukkumine ei pruugi kuigi tervislik olla.

Joa juures on üsna muljetavaldav ja hea koht ujumiseks, eriti kui külastate seda kohta detsembrist märtsini väljaspool kuivemat perioodi. Meie olime seal sisuliselt märtsi alguses ja sellest ka üsna tagasihoidlik vee langemine. Ideaalis külastage seda paika hommikul varem, nagu meie. Enne kui reisirühmad sinna jõuavad. Koht on populaarne ja praegusel ajal on elavnenud just siseturism.

Rada on märgistatud ja palju on paigaldatud juhtköisi. Ikka selleks, et joa juurde pääseda oleks lihtsam ka nendel, kellel on raskusi kurnava 1,5 km läbimisega ebatasasel pinnal. No tõsiselt, 1,5 km, aga paras ronimine mööda mitte kõige turvalisemaid kive ja kohati muljetavaldavaid tõuse/langusi. Normaalse füüsilise vormiga pole tegelikult asi kaugeltki hirmus, isegi mina kepslesin seal nagu noor kitseke, kuid sellegipoolest, see 1,5 km on palju kauem läbitav, kui sama maa sirget ja tasast teed. Kui ma õigesti mäletan, läbisime seda kõva pool tundi. Küll aga inimestel,kel liigne kehakaal, kehv füüsiline tervis või mingid probleemid jalgadega…peaksid arvestama, et vajavad seal ehk veidi abi, toetamist, käest hoidmist ja puhkepause. Rajale on paigutatud teabesilte, mis võimaldavad saada ehk üht-teist teada džunglimetsadest.

Koos väga järsu ülesmäge lõiguga jalutuskäigu alguses ja sama järsu allamäge osaga lõpus on see siiski täiesti jõukohane ja mõnus jalutuskäik. Lõpp-punkt on vahetult enne joa juurde jõudmist ja rada saab alguse pargi kontorite juurest, umbes 100 meetri kauguselt peasissepääsust. Metsas suuremaid loomi tavaliselt ei pidanud olema näha, küll aga suuremaid ämblikke(mina ei näinud, teised vist ka mitte). Rada on soovitatav külastada džunglikeskkonnas viibimise tunde saamiseks, ilma et oleks vaja terve päeva džunglis ringi rassida.

Peale palavas ja niiskes rühmamist oli joa juurde jõudmine loomulikult väga kosutav. Sealne vesi oli….tüüpiline Eestimaa suve jahe vesi. Karastav, jahutav, mõnus. Ja küll oli seal kalu!!! Ühed, need väiksemad, need olid need surnud naharakkude näksijad. Seda naha koorimist saab teha kuskil salongis raha eest, aga võib teha nagu näha ka vabas looduses.

Ja siis olid seal üsna suured kalad, keda oli palju. Need võisid ka tagumendist naksata ja ikka nii, et järgmiselgi päeval oli tunda :D

Kui olime matkarajalt tagasi väljapääsu jõudnud, tutvusime loodusmaja eksponaatidega ja ronisime tagasi oma autosse. Oli aeg sööma minna ja seejärel jätkata seiklust. Neljas päev jätkub järgmises postituses.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar