Aastast 2021 sai juba mõni kuu tagasi 2022

Õues on talv ja märtsi keskpaik.

Sel aastal tuli talv selleks, et jääda. Terve talve ongi olnud täiesti talve moodi talv rohke lumega. Praegu õue vaadates tundub, et see igikelts ei sula jaanidekski ära. Kuid…kevade märgid on õues täiesti olemas. Linnud laulavad, päike käib kõrgelt, õhtuti on kauem valge ja hommikul tuleb ruloo alla tõmmata, et päike liiga vara ei ärataks. Päike ongi märksõna, sest meie rõõmuks särab ta iga päev. Ja vaatamata paksule lumele leidsin ma täna maja tagant kraavi pervelt nii märtsikellukesed kui lumikellukesed.

Ilus on ja rõõmus on ja samas kuskil kuklas tiksub nukrusenoot, et maailmas on nii palju kurjust. Hakkas see koroonajama vaikselt taanduma ja juba tekkis inimkonnal lootus, kui saabus uus ja hullem häda. Sõda Ukrainas. Seda ei vääri ükski inimene. Ei tsiviilelanik, ei sõdur. Üle maailma on laskunud mureloor.

Selles olukorras on parim, mida teha saame- elada oma elu edasi, seda plaane ja olla rõõmsameelne. Rõõmustada kõige üle, mis meil elus on. Aidata neid, kes abi vajavad ja hoida hinges lootus, et kõik peagi laabub ilma suurema katastroofita. Majanduses tekib kindlasti üle maailma palju tagasilööke…aga see on väiksem mure, kui et mõni vaenuliku poole mõtlematu otsus hävitaks inimkonna. Kahtlemata jagub meil murekohti ka sõjepõgenikega, keda praegusel ajal tuleb ja tuleb juurde.

Aga üldises plaanis….

Kuidagi tahaplaanile on see blogimne jäänud ja nii ei tule midagi välja ka tavapäraste aastakokkuvõtete tegemisest. Elu näitab siiski seda, et järeltulev põlv loeb neid postitusi hoolega ja tegelikult see ongi tükike meie ajaloost. Muidu oleks paljud asjad meelest ära läinud. Nagu näiteks see, et kui tütar väike oli, küpsetasin ma arusaamatult palju kooke ja nii kosus ka tütreke nagu pärmi peal. Õnneks sai terve mõistus jaole ennem, kui asi päris käest ära läks ja nüüd küpsetan harva ja pigem põhjusega, toitumine on kaugelt teistsugune, kui 10 aastat tagasi ja kui küpsetan, siis võimalikult tervislikult. Ainus, millega patustan, on piparkoogid. Olen küll proovinud igasuguseid alternatiivseid tervislikumaid piparkoogitaignaid, aga vana hea klassika nisujahu, või ja suhkruga retseptis, jääb ikkagi peale.

Seega, peaks nagu ikkagi pingutama seda blogi edasi pidada, et vähemalt jäämäe tippki meie tegemistest kirja saaks.

Kui vaadata nüüd veidi ajas tagasi, siis ega aastal 2021 midagi viga ei olnud. Elasime enda tavapärast elu ja millegi üle kurta väga polnud põhjust. Kõige suurema lapse aasta tähtsaim tegevus on ilmselgelt olnud ja on siiani maja ehitamine. Suure tõenäosusega peetakse tänavused jaanid juba oma kodus. Noorem poeg vahetas aasta lõpus töökohta ja selle aasta alguses veelkorra. Esimene vahetus ei olnud just see, mida ta soovis ja kuna töö hõlmab inimese elust suure osa, polnud mõtet jääda sinna, kus pakutud tegevus pole päris see, mida hing ihkab. Nüüdne vahetus tundub et rahuldab teda. Tütretips on samuti eluga rahul. Peale tüütu moodsa haiguse oli kõik hästi. Keegi meie perest õnneks seda nuhtlust külge ei haakinud ja mingeid peavaluprobleeme ei esinenud. Peaaegu.

Ilmselt minu haige käsi oligi aasta suurim tervisega seotud probleem. Nii nagu ta eelmisel kevadel lõpetas minuga konstruktiivse koostöö, nii ta sügiseni mind ka terroriseeris. Perearsti külastus oli mõttetu, ehk et ei mingit abi. Füsioterapeut määras küll harjutused, aga õlaliigese seisund oli nii põletikuline, et valu ei lubanud teha muud, kui kätt õrnalt kehaga kaasa lohistada. Magada oli paha, kõike teha oli paha, kätt tõsta ei saanud ei üles ei kõrvale üles. Ühesõnaga üks suur s….t.

Mingist hetkest sügisel hakkas aga asi paranema ja seda ma oskasin seostada ühe organismi puhastamise programmiga, mis sisaldas ka looduslikku valuvaigistit ehk sipelgapuud ja MSM-i, mis sisaldas väävlit, ehk siis midagi head liigestele. Valu hakkas taanduma, aga liikuvus tagasi ei tulnud ikka. Küll natuke paranes, aga vähe.

Etteruttavalt võin aga öelda seda, et pärast käesoleva aasta veebruaris Tais käimist on asi rohkem, kui hea. Sattusin seal väga professionaalse tai massaaži spetsialisti lauale ja….1,2 tundi, ning käsi liikus nii, nagu ta viimase aasta polnud liikunud. Nüüd liigutan teda igatepidi iga päev, et tulemus püsiks.

Mis selle aasta jooksul veel olulist oli? Eelkõige see, et lapsed ja lähedased olid terved. No olgu, noorem poeg suutis vahepeal palli mängides käeluu katki saada, aga praeguseks on see unustatud teema ja uue aasta veebruaris väänas pallimängus jala ära, mis samuti on juba unustatud. Tema kohe oskab :P Kirke sai 15 ja lõpetas kiitusega muusikakooli. Sügisest läks muusikakooli tagasi, et õppida klaverit edasi ja lisaks võttis ka laulueriala tunnid. Poja vanem piiga lõpetas kevadel esimese klassi ja sügisest käib teises klassis. On usin ja aktiivne, armastab lugeda ning Kadi võimlejatega on käinud praeguseks kolmel vabariiklikul võistlusel, kust koju toodud üks esimene ja üks teine koht. Augustis sai 8-aastaseks ja mulle tundub, et polegi kaugel aeg, kui ma jään ka temast lühemaks. Poja noorem tütretirts saab vähem, kui kuu pärast 7-aastaseks, lõpetab kevadel lasteaia ja läheb sügisel tädi Kirke käe kõrval esimesse klassi. Selle üle on nad mõlemad väga rõõmsad ja elevil. Ühe koolitee meie kodukoolis algab, teisel saab läbi.

2021 ei viinud meid kodust eriti kaugele, aga lisaks Eestimaal liikumisele käisime ära Ahvenamaal ja Helsingis.

Jõulud veetsime perega kodus, õigemini kõik lapsed käisid meil ja pidasime ühe toreda jõuluõhtu, mis jääb kindlasti meelde ka sellepoolest, et üks pisipiigadest sõitis kingiks saadud rulaga kuuse alla ja kuusk kukkus kummuli. Kass oli terve õhtu närvis ja püsis diivanil, sest noorem poeg oma kaasaga võtsid endale koera ja see vahva paarikuune karvapall oli samuti jõuluõhtul meil. Oli palju kingitusi, nalja ja naeru ning eelkõige rõõm koos olemisest.

Aastavahetuse veetis iga pererakuke omatahtsi. Meie Kirkega kahekesi kodus. Õigemini päeval käisime rongiga Kärus papa Andrese kitsi söötmas, sest ta ise oli reisil ära. Imeilus talvine päev. Päikesega ja pärast uduga. Õhtul tegime tiiru keskväljakul, vaatasime ilutulestikku ja tagasi koju.

Aasta esimesel päeval sõitsime Tallinna, tehes päeval kõigepealt ilusa traditsioonilise aastavahetuse pildiseeria Kirkest. Tallinnas vaatasime koos minu sõbrannega tuledes linna, külastasime raamatupoodi ja istusime kohvikus.

Aasta lõpus, kui lõik lapsed koos, teeme ikka toreda perepiltide fotosessi. Mõned nopped suurest hulgast piltidest ka siia siis. Pean meeles hoidma, et pildid tuleb minna paberile lasta, muidu nad jälle jäävadki ainult arvutisse.

Talv 2022

Talv on olnud tänavu täitsa olemas. Üle aastate olid meil lumised jõulud ja aastavahetus. Ilusa lumega ja mõõduka pakasega. Peale aastavahetust jäi lumi endiselt maha, aga ilm muutus selliseks sula-külm pingpongiks. Et siis talv oli endiselt olemas, lund palju ja sadas aina juurde. Õnneks pole talv liiga külm olnudki, aga see sagedane sulailm oli tüütu küll – nimelt siis on libe. Või siis lumelöga, mis on märg. Igal juhul võib talvega rahul olla, aga mul pole ka selle vastu midagi, et ta lõpuks ära sulaks. Lapsed on saanud rohkem, kui suusaveerandi, ehk siis suusatavad ka veel praegu- märtsi keskel. Minul õnnestus talve jooksul korra kukkuda saba peale nii, et mõtlesin, nüüd ma surma saingi või vähemalt midagi kukkusin katki. Aga ennäe imet – peale vaevaga püsti saamist, omaette oiates tööle komberdamist ja hiljem kodus puhkamist, ärkasin hommikul üles ja oma rõõmuks tõdesin, et olen ellu jäänud. Sabake küll andis nädalakese endast märku, aga siis unustasin selle häda ära ja enam terve talve libisemisvastaseid raudu saabaste alt ära ei võtnud. No ma ju ainult sellel päeval otsustasin rauad ära võtta, sest tundus olema ok niisama kõndida, aga…siis see libe koht mind varitseski.

Lapsed on saanud sügisest alates koolis käia. Distantsõppeni pole asi läinud, kuigi see moodne haigus lainetas niipidi ja naapidi ning aeg ajalt ikka sakkis sajaga. Sellest, kuidas pahalane meie ümber hiilis selle aasta veebruari esimesel poolel, tuleb natuke juttu ühes teises postituses. Kuna aga distantsõpet ei olnud, siis olid meil väiksemad lapsedki pahatihti nohus või köhas, korra kõhuviiruses ja palavikus kuni lõpuks veebruari alguses said nemadki koolist selle paha viiruse kätte. Praeguseks on mulle tundub enamus kooliperest selle läbi põdenud ja rahu majas.

Ptui, ptui, ptui, aga meie ülejäänud pere kohta ma parem midagi ei ütle.

15-märtsist, kaotas valitsus kõik piirangud ja passid, jäid vaid maskid. Olgu see kroonikaks siin kirjas.

Aasta algus on olnud ühtpidi tegus, teistpidi rõõmu ja puhkust pakkuv. Praegusest tagasi tööl, aga….olime kaks nädalat Kirkega puhkusel- seekord üsna kaugel Tai kuningriigis. Sellest ägedast reisist tuleb kindlasti mitmeid postitusi.

Läheme siis kevadele vastu. Lootusrikastena.

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Tagasi Ahvenamaal

Mulle meeldib väga spontaansus.
Nii ütlesin selle aasta alguses ka tütrele, et segastel aegadel ma ühtegi reisi ette ei planeeri, aga nii võib juhtuda küll, et täna ostan reisi ja paari päeva pärast oleme teel.
Täpselt nii juhtuski.
Nädalavahetusel polnud mul mingit plaani lähiajal kusagile minna, seda enam, et käisin tööl ja teise jupi puhkuseni oli veel kaks nädalat aega. Ka vaba päeva polnud võimalik saada, sest puhkuste aeg ja inimesi tööl vähe. Siis aga tuli esmaspäev, olin tööl, vaatasin korraks FB-sse ja parasjagu tuli ette Tallinki reklaam, kus kuulutati, et Silja Serenade teeb juulis üle päeva reise Ahvenamaale. Kuna Kirke juhtus sel hetkel parasjagu mul töö juures olema, küsisin nii naljaviluks, et mis arvad sellest? Tema oli muidugi kohe valmis minema. Tema on üldse valmis alati igale poole minema, nagu ma isegi. Ok, mõte meile meeldis. Järgmise sammuna hakkasime vaatama väljasõitude kuupäevi, sest see oli fakt, et vaba päeva ma töölt ei saa ja selleks ajaks, kui algab puhkus, on ka Ahvenamaa kruiisid läbi. Üks kuupäev sobis meile hästi. Reedese õhtu väljumine ja pühapäeval Tallinnas tagasi. Ideaalne. Kuna laev väljus kell 20, jõuaks reisile kenasti peale tööpäeva ja enne uut töönädalat oleks tagasi kodus.
Järgmine teema oli see, et aga…võtaks oma kaks väiksemat pudinat ehk pojatütred reisile kaasa. Nemad on laevaga vaid ühe korra sõitnud ja seegi 3 aastat tagasi lühike sõit Helsingisse lõbustusparki. Kuna laste emal oli parasjagu puhkus, ning lapsed üle pika aja seal, pidasin õhtul emaga läbirääkimisi. Ei või ju iial teada, kui on inimestel mingid plaanid, mida muuta ei saa. Plaanid olidki, aga õnneks mitte üliolulised ja igati muudetavad. Nõusolek olemas, broneerisin teisipäeva õhtul piletid ja kahe päeva pärast ehk reedel, läksime rõõmsalt reisile. Mina ja kolm piigat. Mõnus tüdrukute reis. Lapsed üritasid küll kangesti isa ka kaasa moosida, sest isa on A ja O, aga kuna isal olid tööpäevad ning kajut neljane, tuli issi sel korral siiski Eestisse jätta. Selle asemel võeti kaasa kaisuloomad ning olimegi kõik reisiks valmis.
Ahvenamaal oleme meie K-ga tegelikult käinud ja Ahvenamaast saigi alguse meie rännukirg, sest see oli meie esimene kahekesi reis, mida jaksasime Eestist kaugemale finantseerida. Tol korral olime saarestikus 4 päeva koos bussitäie kolleegidega ja giidiga. Tore reis oli ja lugeda sellest saab alates sellest postitusest SIIN. Kokku 6 postitust.

Kahe päeva jooksul tegin väikesed ettevalmistused. Vaatasin, et pesud oleksid pestud, sest lemmikriided on ju alailma kasutuses ning seejärel pesus. K sättis valmis tüdrukute garderoobid ning mina vaatasin, et oleks kaasa võtta külakosti. Justnimelt, külakosti, sest meil elavad Mariehamnis sõbrad ja kui juba sinna sõit, siis saame ka kokku.

Reede hommikul väntasin rattaga tööle ja tundsin rõõmu, et õhtul pääsen selle talumatu kuumuse käest laeva ja Ahvenamaal on ilm pisut merelisem ja mõnusam.
Peale tööd kiiresti koju, käbedalt dušši alla, asjad kokku ja kohe saabusid ka lapsed.
Algas meie rännak. Sammusime neljakesi rõõmsalt rongijaama, et sõita rongiga Tallinna.
Sadamas olime õigel ajal ehk siis täpselt 10 minutit enne seda, kui rahvast hakati laeva pardale laskma. Vaatasin terminalis ringi ja rõõmustasin, et rahvast on vähe, seega laevas pole liigset rahvamassi. Oleks ma vaid teadnud…

Jõudes läbi Tallinna  sadama üüratu pika terminalikoridori laeva, läksime kohe liftiga 9-dale korrusele, kus asus meie kajut. Kajut paiknes suurepärases kohas. Sealt sai mugavalt igale poole ja polnud pikkades koridorides keerutamist. Panime asjad ära ja siis said lapsed kätte oma üllatuspakid. Ostsin need reisi broneerides ja ainult väiksematele lastele. Teismelistele oli seal samuti üks pakett, aga Kirke arvas, et ta seda ei soovi. Üks üllatuskott maksis 15€ ja mida see siis sisaldas? Täismõõdus Silja logoga tumesinine seljakott. Kotis oli metallist joogipudel, värvipliiatsid, Muumide mäng, tegelusvihik ja käepael, millel 10€ laevaraha ning aktiveerimisel poes töötas see pael ka lapse tuvastajana. Ma ütleks, et kui see 10€ maha võtta, siis ülejäänud 5€ eest oli ikka väga palju kraami. Õnneks täiesti kvaliteetset ja asjakohast.
Lisaks üllatuskottidele tellisime kajutisse puuviljavaagna, mis läks kohe käiku.

Põnevust oli palju. Väiksemad preilid polnud kunagi laevas ööbimisega sõitnud ja nüüd ootas ees lausa kaks ööbimist. Igaüks valis endale sobiva magamiskoha ja siis läksime laeva uudistama. Silja Serenadega polnud ei mina, ei Kirke varem sõitnud. Minu kogemus on Siljadest Symphoniga ja Kirkel-l Euroopaga.

Serendael on keset laeva läbi mitme korruse promenaad, kus asuvad kauplused ja söögikohad. Laeva ahtris ja vööris liiguvad promenaadilt nähtavad klaasliftid. Täitsa ilus ja teistmoodi, aga tõdesin, et Tallinki uued suured laevad meeldivad mulle rohkem. Esimesel laevaõhtul liikusime peaasjalikult kõikjal ringi. Vaatasime, kus mis on, vahepeal sõime õhtust, lapsed möllasid mängutoas ja lõpuks maandusime showbaari, et vaadata etendust. Vahepeal aga veetsime pikalt aega tekil, sest õhtu oli fantastiliselt soe ja tuulevaikne ning päikeseloojang hunnitu. Istusime seal ja vaatasime, kuidas päike tuttu läheb. Ma ei mäleta, millal ma olin viimati olnud laeval õhtul õues ilma kampsunita ja tuulevaikuses. See oli tõesti väga mõnus. Seda enam, et suurem osa rahvast eelistas poodelda ja baarides juua ning tekil oli rahvast vähe.

Tantsuks oli esinemas Soomlaste bänd, kes oli laval sama tuim, kui Eesti bändid. Seda olen ma ennegi vaadanud, et eestlastest koosnevad tavalised tantsubändid esinevad laeval sellise olemisega, nagu keegi sunniks neid seal olema, mitte et nad vabal tahtel raha teenivad. Kui laeval on olnud näiteks Bulgaaria või Rumeenia punt, siis sealt tuleb sellist powerit, et hoia ja keela. Muusikud naudivad oma tööd….ja eks temperament ole ka teine.
Aga ega me neid ei läinud sinna vaatama. Show-etendust tegid samuti eestlased ja seda truppi olen ma ennegi laevadel rõõmuga vaadanud. Eesti tantsijad ja eesti lauljad. Ägedad programmid ja rõõmuga tehtud esinemised. Oleks bändid sama entusiastlikud…Muidugi kui laeval esinevad tuntud tegijad Eestist, nagu Taukar või Veski, siis nemad kindlasti panustavad oma esinemisse energiat, selles ma ei kahtle.
Programm lõppes suhteliselt hilja ning sealt suundusime otse kajutisse ja magama. Lapsed jäid magama vist ennem, kui pead patja puudutasid, K veidi aja pärast ja mina…mina ei saanud millegipärast normaalselt magada. Laeval oli mingi veider vibra sees ja koos sellega vibreeris ka meie kajuti uks. Brr, see häiris tõsiselt.

Mis nüüd puudutab laeval olevat rahvast, siis…jah, sadamas arvasin ekslikult, et laev on pooltühi. Sees aga avastasin, et laevas on hullult palju soomlasi. Mõtlesin, et kust nad küll sinna said? Hiljem, kohates üht haruldast eestlasest teenindajat tuli välja, et laev väljus tegelikult Helsingist, pardal kõvasti üle 1000 soomlase, siis võttis Tallinnast peale 90 reisijat ja seejärel alles algas sõit Ahvenamaale. Sealt need sommid siis laeva tekkisidki. Teadagi on nad kodumaal viksid ja viisakad, seaduskuulekad ja valvsad, aga laevas…on meri põlvini ning lärm taevani. Üks hetk meie preili seitsmene pani isegi kõrvad kinni ja vaatas ehmunud nägu peas punti Soome kodanikke, kes olid väga lärmakad. Mõne sellise viisid isegi turvamehed show-baarist kiirelt kartsa, kui arvati ennast piisavalt andekaks, et lavale esinejate sekka trügida.

Igatahes öö sai mööda, saabus hommik, ajasin lapsed üles ja marssisime kella 9-ks hommikusöögilauda. Võtsin viimase aja, sest minna võis ka 7-st ja 8-st, lootes, et enamus on söönud. Oh ei, rahvast oli nagu muda. Leidsime endale aga väga mõnusa aknaaluse laua laeva ahtris. Kohe väga mõnus koht oli. Ka rahvast meie ümber oli seal vähem. Käisime Kirkega-ga kordamööda lastega taldrikutele süüa võtmas ja asusime hommikust sööma. Pean tõdema, et Tallinki laevade hommikusöögi buffeed on tervislikuma ja mitmekesisema valikuga, kui Silja laeval. Söönuks me muidugi saime, nälga ei jäänud, aga võimalusel oleks valinud muud. Niipalju sellest minu mõistes ebatervislikust toidust kasu on, et see seisab kaua kõhus.

Kella 10-ks oli laev sadamas ja võisime välja minna. Olin valmis lauskontrolliks, aga tegelikult läks asi lihtsalt.
Kõmpisime lastega mööda Mariehamni lühikest terminali ja kui Kirke poleks märganud, oleks mina rahumeeli kõndinud koos soomlastega terminalist välja ja me poleks üldse kedagi huvitanud. Tema aga märkas, et eestlased peaks minema erinevalt põhjanaabritest paremale. No ja kuna me seal juba sekeldasime, siis onuke oli rõõmsalt nõus ka minu ID-kaarti vaatama. Kõik sobis, lapsed teda ei huvitanud ning järgenvaid Eestist tulnud inimesi kontrolliti pisteliselt.

Igatahes…jõudsime sadamhoonesse ja seal ootas meid juba üks meie Ahvenamaa sõpradest, Raul. Siiri oli kolmeni tööl ja nii tuli meile Raul sadamasse vastu. Istusime autosse, käisime paarist kohast läbi ja siis sõitsime Siiri juurde. Meile pakuti kohvi ja saiakesi, lapsed said mõnusasti maja taga õuel joosta ja pererahva väikest beebit imetleda ja kõik minu autohuvilised piigad nautisid ägedate autode uurimist. Nimelt pereisa harrastab seal vanade ameerika autode ja muude vana-autode tuunimist ja seal hoovis leiab nii Porshesid kui Jaaguare ja mida kõike veel. Mina mingi eriline autofänn ei ole(pigem heldin laevu ja purjekaid vaadates), aga sellised ägedad autod, mida tavaliselt tänavapildis iga päev ei kohta…need meeldivad mullegi.

Peale väikest külaskäiku suundusime jälle autosse ja Raul sõidutas meid mööda Mariehamni lähiseid toredaid kohti.

Esimese asjana käisime linna kõrgeima mäe otsas ronimas. Seal käisime me ka oma esimesel Ahvenamaa külaskäigul ja sinna läksime jälle.

Lastele oli see elamus. Palju ronimist, ilusad vaated ja päikeseline ilm. Kui me eelmine kord siin käisime, olid ikka joped seljas ja ilm üpris tuuline. Aga tookord oli august ja mitte liiga soe august. Vaatasime tol korral Pommernit siit ülevalt, aga laevale ei saanud, sest laev oli remondis.

Edasi läksime jälle autoga sõitma, ikka linna ümbrusesse, sest kaugele polnud aega ära minna. Kruiisi miinus selles seisnebki, et aega napib. Ikka tahaks rohkemat jõuda, kui ajanatuke võimaldab.

Lõpuks jõudsime randa, kus oli ka üks minimini loomaaed. Lastele kõvasti lõbu, sest paabulind lehvitas oma uhke sabaga ja puurides oli igasuguseid väikeloomi. Rauli saatsime lõpuks oma asju ajama ja plaan oli lastega randa ujuma minna, aga siis avastasid preilnad, et nad ei tahagi ujuda.

Leidsime sealt pargist isegi kottides hüppavaid naisi. Suvi, inimesed olid rõõmsad ja heatujulised.

Neiukesed oma uute seljakottide ja joogipudelitega Mariehamnis seiklemas.

Läksime siis hoopis kesklinna tagasi ja ronisime väikese ratastega rongi peale, mis sõidutas turiste mööda linna. Meie eesmärk oli sõita teisele poole linna. Sinna, kus on vägev Pommern-i purjelaev ja meremuuseum.

Kui ma alguses olin lastega suurde muuseumisse minnes veidi kõhklev, et kuivõrd väikesed viitsivad seal eksponaate uurida, siis õige pea selgus, et sinna muuseumisse minek oli üks väga õige mõte. Minu ja Kirke eelmisel Ahvenamaa reisil meil Pommerni peal ja muuseumis ei õnnestunud ära käia, sest Pommern oli sel ajal remondis ja muuseumi asemel valisime sõpradega kohtumise, kuni samal ajal ülejäänud grupp käis valikuliselt kas koduloomuuseumis või meremuuseumis. Seega ka meile oli see muuseumikülastus esmakordne.


Lastele seal meeldis, kohe väga meeldis ja kui lõpuks kellaaeg ei oleks meid takka kiirustanud, oleks me seal veelgi aega veetnud. Vaatamata ei jäänud õnneks midagi. Jõudsime eksponaate uurida, jutte kuulata ja ka interaktiivseid laevasõite “roolis” olles katsetada.

Pommern ise oli veel omaette vaatamisväärsus. Ikkagi suur ja vägev mitmemastiline vana purjelaev. Laeva trümmis ehk siis kõige all oli  valgus- ja heliinstallatsioonidega ruum, kus võis tunnetada seda, mida mehed omal ajal tormisel merel kogesid. Üsna kõhe värk, aga huvitav.

Kui olime oma tuuri lõpetanud, jõudsid meile vastu  Siiri oma pisipoja ja suure tütrega. Nendega võtsime ette jalutuskäigu mööda linna, väikesed jäätised ja lõpuks maabusime mänguväljakul, kus meie piigad said ennast välja rahmeldada nii palju, kui veel jaksu oli ja suuremad inimesed juttu ajada.

Samal päeval oli Mariehamnis  vanaautode paraad ja sellest oli küll kahju, et täpselt samal ajal kui paraad algas, väljus meie laev. Küll aga nägi linnas igal pool ägedaid autosid.

Lõpuks oli paraku aeg minna tagasi laeva peale. Vaatasime, et aega on veel täitsa piisavalt enne laevale minemist ja astusime sisse poodi, et osta koju kaasa lagritsakomme ja midagi laevas nosimiseks. Poest viis tee meid otse laevaterminali, sest hiljemalt kell 17.30 pidime olema laevas. Kahju oli, sest ringi seigelda oleks tahtnud veel ja ka sõpradega koos olla oleks tahtnud veel. Tuleb ikka lõpuks minna mõnikord sinna pisut kauemaks. Nii me siis sadamas enne registreerimist lobisesime ja tegime enne laeva minemist pilte. Lõpuks lasime piiksust pardakaardid läbi ja hakkasime jalutama laeva. Ise veel mõtlen, et heh, me jõudsime nii vara, et rahvast pole kohe mitteühtegi veel terminalis :P …kuni Kirke teatas, et emme, kuule, laev läheb 15 min pärast välja :D Noh, siis võtsime pisut kiirema sammu ja kuna koridor laeva oli lühike, olime kell 17.50 laevas. Keegi igatahes meile midagi ei öelnud, et me viimasel hetkel kohale loivasime. 10 minuti pärast sõitis laev välja….

Laevas naersime lastega, et uhhh, oli ikka ootamatu napikas, aga pabistada ei jõudnudki, sest tundus, et aega veel küllalt :D Ka nii saab, eksole.

Laevas käis sel ajal juba hullumeelne ostlemine. Tõenäoliselt soomlased polnud vist ammu poodi saanud. Restoranide uste taga olid ootejärjekorrad ja rahvast oli kõikjal murdu. Selleks ajaks olime sisuliselt loobunud liftiga sõitmisest, sest need olid kogu aeg täis, liiga täis. Kajut oli meil õnneks nii hea koha peal, et jalgsi suts sinna ja jälle mujale oli lihtne liikuda.

Viisime oma asjad kajutisse ja läksime tekile, et nautida sadamast väljumist. Seda on alati ilus…kuigi pisut nukker vaadata. Nukker ikka sellepärast, et alati tahaks pisut kauem viibida seal, kuhu harva saab. Ilm oli ilus, aga tunda oli, et tõusis tuul.


Vaatasime ära selle hetke, kui sõitsime mööda mulle ja Kirkele-le tuttavast Kobba Klintar-ist, kus me eelmise reisi ajal kiirkaatritega käisime. Tuul tahtis kõrvad peast viia ja lastel kleidid üle pea. Tüdrukutel oli nalja nabani. Tuttav koht üle vaadatud, läksime sööma. Päeva jooksul oli siiski kõht tühjaks läinud.


Söögi ajal, ehk siis tund peale sadamast väljumist, avastasime, et…laev seisab. No ja nii ta seal seisiski pea1 1,5 tundi. Ilmselgelt selleks, et laeval olevad hullunud inimesed rohkem ostleksid ja jooksid, sest …seda nad tõesti tegid.

Meil oli aga lõbus. Lastega käisime korra lasteasjade poodides, sest pisipiigad tahtsid kulutada ära kumbki oma 10€ laevaraha, mis neil koos kingitusega randmepaelal oli. Pika otsimise ja kaalumise peale nad oma ostud lõpuks ka ära tegid. Kirke käis ühe tipsiga ja mina teisega ja nii me seal kõik koos arvutasime, mida selle raha eest saab. Sai küll.

Ülejäänud õhtu kulus mängutoale ja promenaadil jalutamisele, päikeseloojang oli sel õhtul tuuline ja udune, aga ikkagi ilus ja sedagi käisime vaatamas. Viimasena maandusime showbaari, hõivasime endale kohad ja ootasime õhtust tantsuetendust. Tüdrukud hakkasid juba vaikselt tiksuma, aga magama polnud samuti nõus minema, sest show-d on vaja vaadata. Ostsin siis neile baarist värvilised mahlakokteilid, mis aitaks üleval olla ja endale võtsin rumala peaga väikese tassi kohvi. No tiksusin peale pikka päeva ju minagi. Kohvi oli seal muidugi pehmeltöeldes, vilets. Väike törts leiget lurri. Ei pakutud ühtegi muud varianti kohvi. Etendus oli vägev ja lõpuks veidi peale keskööd loivasime oma kajutisse magama. Küll oli hea, et kajut asus korrus kõrgemal ja kohe ümber nurga. Väikesed tipsud käisid pesemas ja magasid vist juba lahtiriietumise ajal. Mina K-ga ajasin veel üheni juttu, siis vajus tema ka ära. Aga mina…..aitäh, tassike kohvilurri…lugesin lambaid veel mitu tundi :P Seda siis tähendab see haruharva kohvi joomine ja pealegi liiga öösel.

Koju sõites tänu taevale see laev ei värisenud. Nii tuli hommik üpris kiiresti. Unised lapsed tuli üles ajada, sest laev oli kell 8 hommikul sadamas ja 8.30 tahtis edasi Soome sõita, et kõik need 1000 ja kõvasti peale soomlast koju loksutada.
Nii saigi meie vahva reis läbi. Ahvenamaal käidud. Läksime rongi peale ja sõitsime koju puhkama.

Mis ma veel kokkuvõtteks ütleks lastega reisimisest?

Kirke on see laps, kes on harjunud imikust peale minuga igal pool kaasas käima. Ta on vastupidav, rõõmsameelne, uudishimulik, rõõmus kõike avastama ja temaga pole kunagi olnud mingi probleem reisida. Ideaalselt kohanev laps.

Pojatütred olid nüüd esimest korda reisil nii, et kumbagi vanemat kõrval ei olnud…ja see on suur vahe. Kui esimese koroona-aasta jaanuaris käisime Egiptuses nii, et laste issi oli seltskonnas, siis seda näugumist ikka jagus. Nemad pole muidugi harjunud ka üleliia seiklema kodust kaugemale ega pole nad ka väga jalakäijad lapsed. Jah, Eesti piires on nad veidi liikunud, aga need kõik siiski lühiajalised käimised. Peale Egiptust nad muidugi üelvoolavalt lubasid, et enam kunagi ei jaura, saaks aga  veel reisima minna ja selle lubaduse pealt ma nad Ahvenasse kaasa võtsingi….ning ei pidanud kahetsema. Lapsed olid väga asjalikud ja polnud mingit hädaldamist. Kas nad olid siis kasvanud, saanud aru, et muidu nad reisima ei saa või on ikka nii suur asi, et ema ega isa kõrval pole…seda ma ei tea. Igatahes võtan nad võimalusel ka edaspidi rõõmuga kaasa.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Suve teine pool

Tagantjärgi lugu.

Pool juulit ja mõne päeva augustist olin tööl, tööl ja tööl. Lämbusin sõna otseses mõttes, sest temperatuurid olid ägedad – ruumis endiselt +35. Õues oli teadagi kohati väga kuum, aga seal oli vähemalt mingi õhuliikumine. Eks ma siis tiksusingi selle aja töö ja kodu vahet ja väga millelegi muule mõtlemata. Erandina oli juuli keskel ainult täiesti spontaanne plikadega Ahvenamaal käimine, millest tuleb eraldi postitus. Neljapäeviti käisin Hagudis asendamas puhkusel olevat töötajat ja seal vähemasti oli pisut parem olla kui põhitöökoha kuumakatlas.
Juulis käisime nagu igal aastal vanaisa sünnipäeval. K käis isaga vapralt purjetamas ja jõudis nii Pranglile kui Naissaarele ja kuhu kõike veel. Isegi ööbis mõned ööd purjekas, mis on omamoodi eriline. Kuu lõpus oli sõbrannadega mitu päeva Pärnus. Eks vanus olegi nüüd sealmaal, et elatakse oma elu ja liigutakse oma liikumisi. Mina pean õppima lihtsalt usaldama ja uskuma, et olen lapse kasvatanud arukaks. Ja…esimest korda käis ka päris tööd tegemas. Sõbrad Kalamatast kutsusid ta asendustöötajaks Balti jaama turuletti. Täiesti põnev esimene kogemus. 

Ise nautisin juulis pärast tööpäevi kodust elu ja väheseid päris üksi kodus olemisi. Mmm…sõbrannaga sain ka linnas kokku. Veetsime mõnusasti aega NOP-i kohvikus, käisime Coralliklubis ja viisin talle häid eeterlikke õlisid, mida ta soovis.
3-st augustist algas mul puhkuse teine osa. Ojee, seda ma ootasin lausa väga. Ma ei planeerinud alguses kohe mittemidagi, peaasi et saaks sellest kuumast tööruumist välja. See pidev enda hautamine pole kuigi jätkusuutlik. Mõtlesin, et hoian lapsi, seiklen nendega ringi ja olen lihtsalt kodus. Pere jaoks olemas.  Sel suvel oli kohe selline vajadus lihtsalt olla. Küllap siis aastatega mõõt täis saanud liigsest rahmeldamisest. Oli selline mõttepausi aeg ja ma ei punninud sellele vastu. Hea oli tunda ennast rahulikumana, pingevabamana ja pere jaoks olemasolevana. Võimalik, et see oli ka hoopis sellest, et üle pika aja meil pere tavalisest suurem. Väikesed lapsed võtavad paratamatult suure osa sinu energiast, aga see ei tähenda, et ma vanaemaks olemist ei naudiks. Puhas rõõm. Lihtsalt mujale jagub mind mingi perioodi vähem.
K käis laulustuudioga laagris. Soomes. Seal käivad nad  üle aasta ja nüüdseks juba rohkem, kui 20 aastat. Seega pole midagi võimatut. Kui tahtmist on, saab ka Soomes laagris käia. Tagasi tulles olid muljed ülivõrdes ja rõõm sõpradega ning oma lauluõpetajaga koos olemisest üüratu. K seikles mul eelmisel suvel üldse väga palju ringi, ise rõõmus ja roosa. Mina jälle nautisin üksi kodus olemist, kui samal ajal ka ülejäänud pere kuskil liikumas oli. Sai tube koristada ja oma tomateid rõdul imetleda.
Pereringis käisime tähistamas ühe armsa paari 25-ndat pulma-aastapäeva. See oli üle pika aja selline mõnus laua taga istumine. Viimasel ajal taolisi just palju ette ei tule ja noorpaari pärast on mul siiralt hea meel. Omal ajal tegin pruudile pulmameigi ja elu üllatas nüüd sellega, et oleme hõimlased.
Kuu algusest hakkasin ajama perekondlikku purjetamist. Ega see pole mingi lihtne tegevus. Kõigepealt tuli selgeks teha millistel päevadel suur R on vaba. Vahetustega töö + majaehitus, viib vabade päevade arvu miinimumini. Siis tuli leida K issi abil päev, mil purjekas vaba on ja meile ka aeg sobib. Ei, see ei olnud lihtne, aga me saime hakkama. Ja lõpuks tuli saada veel kokkuleppele ilmataadiga, sest peale seda, kui augusti alguses suur kuumus meid rahule jättis, hakkasid külas käima vihmapoisid. Vihma oli otseloomulikult vaja, kuigi mitte siis, kui on isu purjetama minna. Muide seda jahenenud ilma nautisin ma terve puhkuse sajaga. Soe oli kogu aeg  ja vihm  elu ei seganud, aga vähemalt oli lõpuks midagi hingata ja jaki sai vajadusel alati peale visata. Igatahes me selle purjetamispäeva leidsime. Nooremal R-il oma kaasaga õnneks oli lihtsam plaaniga sobituda ja K tädil oma perega samuti. Ainus, kes oli puudu, oli K õeke, kes oli samal ajal hoopis Muhumaal. Fakt kui selline – 100% ei sobi kunagi kõigile üks ja sama päev. Meil oli see % õnneks 100 lähedane.


Eelmisel õhtul oli ilmaprognoos kõike muud, kui hea. Lausa kole oli. Suur R saatis kuvatõmmise, mis pani kulme kergitama. Mina olen muidugi see – tass on alati pooltäis tüüp ja ütlesin, las olla, hommikuks on asi parem. Sisetunne lihtsalt ütles. Oligi parem. Suur R läks oma perega linna autoga, meie K-ga rongiga. Me lihtsalt ei mahu praegu kuidagi ühe auto peale ära. Linnas lippasime poest läbi, ostsime merereisi tarbeks süüa ja lidusime Linnahalli juurde bussipeatusesse, et kiirelt Noblessneri sadamasse sõita. Bussi astudes kohtusime juba noorema R-i ja tema kaasaga. Täiesti juhuslikult, sest poiss oli eelmisel päeval(või oli see sama hommik?) oma auto maha müünud. Rõõmustasime bussis, et ilm näe super, päikegi väljas ja kui jõudsime Noblessnerisse ning väljusime bussist, kukkus vihma sadama ja ikka kohe täiega. Jooksime räästa alla. Mina ja K, tüdrukud, kes pole papist, läksime varsti ikkagi sadamasse ja olime katamaraanile(jajah, Nordea) jõudes pisut märjad. Minu rõõmuks oli suur R laste ja kaasaga juba kohal ja kuivad. Ootasime ära noorema R-i kaasaga ja K tädi perega ning lasime otsad lahti. Selleks ajaks oli läbi saanud ka vihm, mis peksis mere tagasi siledaks.

Me saime imelised 3 tundi Tallinna lahel. Pere oli koos ja ilm oli purjetamiseks suurepärane. Ei kordagi mootorimüra, ikka uljalt purjede all siia ja sinna. Sai lainet ja sai siledamat vett. Ja uljas K sai jälle purjekat juhtida ja kai äärde sadamassegi selle aluse roolida. Las aga harjutab, väike meremees :)
Pärast purjetamist suundusid autodega pered igaüks oma suunda ehk koju ja meie K-ga+ noorem R kaasaga ronisime isa A autosse ning läksime noortele külla. Pidasime seal väikese puhkepausi ja siis käisime noortega Sportlandis ja Matkaspordis. Nemad nimelt soetasid endale veel puuduolevaid asju matkavarustusse. Alles nad tulid nädalaselt Horvaatia reisilt ja juba läksid kuu lõpus Hispaaniasse mägedesse matkama. Püreneedesse kaheks nädalaks. Seljakottide ja magamiskottidega.

K helistas augustis oma klaveriõpetajale. Eksole, muusikakool läbi, aga igatsus suur. Küll neil oli pikk kõne ja palju rääkida. Õpetaja rääkis oma elust ja K oma suvest ja siis pidasid sügiseks plaane. Õpetaja pidi minema kooli ja hakkame kohe K asju seal korraldama. Ta ju tahtis elueest, et K  klaverõppe lisa-aasta kõrval läheks ka muusikakooli lauluklassi lisaks laulustuudiole. Sügis tõotas tulla loominguliselt põnev.

Puhkuse viimasel nädalal tegime K-ga ühe Helsingi tuuri ja augusti viimane nädal oli mul juba töönädal. Nuuks.

Mis Helsingit puudutab, siis seal on alati tore. Selline mõnus kosmopoliitne linn, kus on alati midagi teha.

Kuna laev väljus varahommikul, siis otsustasime võtta endale eelmisel õhtul ühe väikese odava toakese otse sadamas ja jäime sellega väga rahule. Ei mingit rabistamist hommikul liiga vara. Ärkasid üles, kõndisid paarsada meetrit sadamasse, astusid laeva ja sättisid ennast reisi ajaks hommikusöögile.

Aga Helsingis…

…võtame seal tavaliselt ette lisaks jalutamisele mõne sellise koha külastamise, kus varem pole käinud. Sel korral oli selleks kohaks Amos Rex. Selline omapärane kaasaegse kunsti muuseum. Ilmaga meil taaskord vedas ja lõpuks nautisime veel kojusõitu pooltühjas Silja Europa laevas. Hommikune sõit Star-iga oli kõvasti rahvarohkem. No ikka väga täis laev oli. Meie küll ei lasknud ennast rahvast segada, leidsime hommikusöögi buffees endale mõnusa aknaaluse koha ja veetsime seal aega sisuliselt Helsingisse jõudmiseni. Päeva jooksul kõnnikilomeetreid kogunes ja isegi natuke šoppasime. Tahtsime küll jõuda ka Helsingi moodsesse raamatukogusse  Oodi, aga sinna me enam ei jõudnud. Eks midagi peab ka järgmiseks korraks alles jääma.

Üpris hilja Tallinna tagasi jõudnud, sõitsime trammiga Vineeri peatusesse ja kõndisime 15 minutit noorema R-juurde öömajale. Noored ise olid kusagil parasjagu ära. Hommikul ärkasime ja avastasime, et ei oska me kasutada seda moodsat kohviaparaati ega peenikest elektroonilist teekannu. Vahepeal suhtlesime minu Lasnamäe veerul elava sõbrannega ja tema kutsus meid hoopis enda poole hommikusöögile. Nii me sinna siis läksimegi ja pärast tulime koos jalutades kesklinna tagasi. Õhtuks olime kodus  ja rõõmsad, et kaks päeva said väga mõnusasti sisustatud.

Suvega siis asjad ühel pool. Ilus, soe ja tore suvi oli. Päris kindlasti mahtus sinna veel palju rohkem, kui kirja sai, aga eks miski peab jääma ka endale. 

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Suvi. Puhkus. Töö.

 

Taragntjärgi lugu.

Suvi oli nagu suvi ikka. Selles mõttes, et oli tööd ja oli puhkust.
Küll aga võtsin ma teadlikult  eelmisel suvel sellise slowly tempo, et rohkem, kui tõesti pidi, ennast keerdu ei rabelenud. Eksole. Nii lihtsalt peab, sest muidu hakkad paratamatult mingist kohast kärisema ja kellel seda küll vaja oleks. Vanusega hakkad õnneks aru saama, et õigus lihtsalt olla, puhata ja elu nautida… on sinulgi. Ja kui ise seda ette ei võta, siis ega keegi teine paku ka, et kuule ole kena ja puhka. Pealegi…ma tahtsin selgust saada – mida ja miks ma üldse teen. Selleks oli vaja aeg maha võtta, et saada aru, kuhu ma peaks suuna võtma, et lõpetada ära see liigne rapsimine.

 


Jaanipäevanädalast algas mul puhkuse esimene osa ja üle aastate ei teinud ma need kaks nädalat õieti midagi. No lihtsalt oli tarvis aeg maha võtta. Jah, ma tegin süüa, koristasin kui teisiti enam ei saanud, hoolitsesin laste eest, kastsin ja nautisin rõdul oma umbrohuvaba taimemajandust….aga ma ka lugesin, tegelesin eneseharimisega ehk kuulasin huvi pakkuvaid loenguid, õppisin, sõitsin rattaga, tegin trenni just nii, nagu käsi lubas, käisin õhtuti kiirkõnnitiirudel, veetsin aega lastega, käisin rannas ja meres ujumas, väikesel hotellipuhkusel koos K-ga, sain kokku sõbrannadega ja mida kõike veel. Kuid…ma ei istunud kordagi õmblusmasina taha(mis ei tähenda, et ma ei tee lõpuks ära mõndasid tellimustöid) ega töödelnud kellegi pilte. Ainult mõned isiklikud käisin üle. Ma lihtsalt ei suutnud. Ja mis seal salata, puhkus läks hästi ja puhkasin mõnusalt. Ka seda oli vaja. Ei ole tarvis ennast kogu aeg rakkes hoida iseenda arvelt. Ma ei ole osanud seda kunagi teha. Nimelt puhata. Seega viimane aeg on see ära õppida ja iseenda peale mõtlema hakata, sest vastasel juhul pole meist keegi just parim kaaslane ei endale, ei kodakondsetele. Jätka lugemist

Rubriigid: Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Kui suvi sai läbi

Nagu ma eelnevalt kirjutasin, siis augusti alguses olid viimased ülisoojad ilmad ja siis saabus tavaline Eestimaa suvi, mis oli kui sõõm värsket õhku peale pikaleveninud soojalainet. Küll tuleb aga sügis lõpuks alati ja nii ka sel aastal. Lapsed kooli ja ise tööle.

Siinkohal pean kirja panema nüüd selle seiga, et millalgi suvel keeldus minu arvuti koostööst. Ehk siis ma ei saanud ühtäkki enam tööle oma fototöötlusprogrammi. See tähendas ainult seda, mida oli ammu oodata….endiselt oli minu lauaarvutis Windows7, mis meeldis mulle palju enam, kui nüüdsest töös olev uusversioon. Sai siis tõstetud omameelest kõik vajalikud asjad mujale kettale ja poeg lasi vana Windowsi maha, ning uue peale. Mis aga meelest läks, siis FileZilla, kuhu ma laadisin üles blogi tarbeks pilte. See oli mul nii ammusest ajast, et paroole ei mäletanud enam keegi. K isa ka mitte, kes mulle selle sinna ükskord pani. Kui käis meil külas, installis mulle uuesti Zilla peale ja leiutas neid paroole, kuni leidis. Ühtlasi otsustas ka WordPressi, mille põhja ma oma blogi tarbeks kasutan – uuendada. Igasuguste uuendustega juhtub alatiiiii midagi. Kui ma ühel päeval otsustasin blogipostitusele pildid lisada, polnud keskkonnas enam midagi nii, nagu enne ja ma ei leidnudki, kuidas sinna pilte panna. Varem oli mul selleks üks tekstiriba, kus vahetasin pildifaili numbreid aga nüüd polnud seal ühtäkki seda üheski postituses nähtaval. Kõik eelvaatepostitused sisaldasid tekstirea asemel kohe pilti. Nii ma siis kirjutasingi tekste, kuni midagi meeles ja lootsin, et millalgi lõpuks saan ka uuest süsteemist sotti. Mingi selgus on õnneks nüüdseks saabunud. Niipalju sellest probleemist, mille lahendamisel olen tegelikult ka ise laisk olnud. Või siis mitte laisk…pigem ajapuuduses. Aga nagu näha, siis ma alustasin uue meetodi kasutamist. Selle postituse sain valmis ja hakkan vaikselt ka vanematele pilte lisama ja üles panema. Küll aga vajab asi veel timmimist.

Kuid…pisut edasi arutledes. Kui asi tundub hirmkeeruline ja segane, siis on sageli hoopis nii, et …ei ole üldse keeruline, vaid lihtne. K sünnipäeva ajal olid külas meie linnalapsed ehk noorem R oma elukaaslasega ja kaasa on tal WordPressis kõva käsi. Nips-naps ja asi oli selge. Uuendused tähendasid seda, et polegi enam vaja mingeid tekstiribasid, pole enam vaja FileZillat…pildid saab laadida otse WordPressi galeriisse ja settida neid siis sinna kuhu vaja. Üllatus, eksole. Mul küll mõned küsimused seoses sellega veel on, aga eks lahenevad needki. Ma olen õnneks seda tüüpi, et kui ei tea kuidas, siis muudkui torgin, kuni leian ja kui kohe üldse ei leia, küsin sõbra käest.

Kuidagi peaks siiski saama endiselt pildid panna üles nii, et põhikohaga on nad ikkagi mul oma serveris, mitte WordPressis. Sellega peab tegelema, sest muidu on pildid jumal teab kus.

Ah, ja DropBox on samuti kadunud, aga tühja temast, panen pildid üles Googlesse, kui neid kellelegi edastada vaja. Ühesõnaga ilmatumalt palju sekeldusi, kui arvutit näpitakse.

Niipalju sellest. Aga…

…et siis sügis. Jah, nagu ikka – lapsed läksid kooli. K sedakorda siis juba kaheksandasse klassi, vanem M teise klassi ja tema noorem õeke on lasteaia viimases koolieelikute rühmas. Kibeleb juba kooli, et targaks saada.

K-l läheb hästi. On hirmus aktiivseks muutunud ja osaleb igasugustes ettevõtmistes, et ennast proovile panna, arendada ning avastada uusi asju. Septembris oli muusikafestivali “Särin” noorim vabatahtlik ja tegi seal kaks päeva usinalt tööd. Sai kogemusi, leidis uusi tuttavaid ja jäi silma oma asjalikkusega. Nii sattus ta mõne aja eest juba tasustatud tööle ja käib nädalavahetuste õhtutel perioodiliselt spordihoones taskuraha teenimas. Midagi teeb ta Tartu Ülikooli juures…vist füüsika kursust. Kuskil on tal mingi tegevus, mis seotud investeerimistega…..mina kõike täpselt ei teagi. Majadnusviktoriinil osales hiljuti ka. Muusikakoolis käib edasi ja see on temale puhas rõõm. Kuna see on peale lõpetamist lisa-aaasta, siis ei ole enam etteantavat kava, vaid valivad õpetajaga selliseid palasid, mis endale tõsiselt nauditavad on. Hetkel kuulen teda harjutamas Debussy “Clair de Lune” ja ühte vinget Šostakovitši pala. Neli korda nädalas muusikakoolis tundub olema tema päevade lemmikaeg. No olgu, magamine kuulub ilmselt samuti iga teismelise lemmikute hulke. Aga muusikakoolis kaks korda nädalas klaveris, korra nädalas käib laulueriala õpetaja juures laulmas soolot ja korra ansamblis. Seda muidugi lisaks laulustuudiole, kus kaks korda nädalas Theaga kooriproovid ja korra nädalas soolo+ansambel. Lõõritab kui lõoke.

Ja… preilil oli sünnipäev- sai 15.

Eksole, 15, mis mõttes? Kuidas ta märkamatult nii suureks ja asjalikuks on kasvanud? Ja viie aasta pärast juba 20!!! See tundub täitsa uskumatuna. Isegi vennad imestavad, kuidas õeke märkamatult lapsest nooreks neiuks on sirgunud. Kus on meie väike K???

Suuremal pojatütrel on käsil teine klass. Temagi on oma tundidejärgse aja tihedalt ära sisustanud. Koolikoor, toidu ja kunsti ring, Kadi võimlemine ja keraamika. Üks õhtu rääkis mulle, et tahab hirmsasti ratsutamise trenni minna. Oh häda, eksole. Hiljuti tekkis soov minna noorema õe järgi laulustuudiosse, aga sellega leppisime kokku nii, et järgmisel aastal. Siis nad saavad koos käia juba mudilaskooris ja tunnid on samadel päevadel ja samadel kellaaegadel. Pisut lihtsam logistika. Õhtuti loeme koos raamatut ja sel aastal läheb õppimine juba libedamalt. Esimese kooliaasta pidev distantsõpe polnud just lihtne algus. Raamatud talle õnneks väga meeldivad. Nii ise lugeda, kui ettelugemist kuulata. See on nüüd minu rõõmustamise koht, et olen järgmise lapse raamatuarmastajaks kasvatanud. Ikka sellega, et loen lastele raamatuid ette ja toon huvitavat lastekirjandust koju. Ja vahetult enne kooli oli preili kaheksas sünnipäev.

Parasjagu helistab vanavanaema ja soovib õnne. Tordi ja muffinid tegi sünnipäevaks K.

Kõige noorem ei taha loomulikult teistest maha jääda ja näitab temagi aktiivsust üles. Lasteaias käib eraldi laulutunnis, Kadi võimlemises ja sellest aastast on oma tädi K jälgedes laulustuudio lauljate ridades. K viis oma vennatütre käekõrval kohale ja nüüd saab kaks korda nädalas eelkooris laulda. Laulurõõm on üks tore rõõm ja järelkasv on teretulnud.

R-i maja kerkib. Praeguseks on seinad püsti, küttesüsteem maa all, platsid siledad, katus peal, mingi tegevus käib katuse all(ventilatsioon, elekter) ja aknad-uksed on ees. Ilus on vaadata ühe maja kerkimist, aga odav see lõbu kohe kindlasti praegusel ajal ei ole. Koroona-aeg on kergitanud ehitusmaksumust päris kõvasti. Niiet…ma päris kohe imetlen, kuidas noortel on ettevõtmist sellise suure projektiga tegeleda. Lapsed on loomulikult pöördes, sest igaüks saab omaette toa ja see on ju ometi nii äge. Pealegi lubatakse majja koer võtta ja see on ühe suure unistuse täitumine. Järgmised jõulud tulevad neil juba päris oma kodus. Toetan, nagu saan, elan kaasa ja rõõmustan laste pärast. Päris oma maja on ikka suur asi. Mulle meeldib see teadmine, et nii nagu minu isa ehitas oma perele ise maja, nii teeb seda ka mu poeg.

Noorem R oma kaasaga elavad ja toimetavad pealinnas samuti vaikselt, nagu praegusel ajal ikka. Käisime hiljuti neil K-ga külas. Mina ajasin köögis kaasaga juttu maast ja ilmast ja K ajas R-iga toas muud tarka juttu. Küll matemaatikast, siis füüsikast, majandusest ja investeerimisest….ühesõnaga nendel juba teemadest puudu ei tule. Kui kokku saadakse, siis on ikka nii, et õeke ammutab ja vennake jagab tarkust.

Lõpuks vaatasime kõik koos nende Hispaanias Püreneedes tehtud pilte ja kuulasime kahe seiklusliku nädala muljeid. Nii äge, et noored võtavad ette selliseid põnevaid matkareise. Ja ega nad siis paigal püsi – juba jõudsid oktoobris nädala Inglismaal veeta. Seekord Londonis, kus elab R-i elukaaslase õde oma mehega. Kuna mõlemal neil on võimalus teha tööd distantsilt, siis töötasidki selle nädala päeval Londoni majas ja veetsid mõnusasti neljakesi aega. Ühesõnaga olid külas.

Tagatipuks ostis poiss uue auto, millest mina ei arva midagi, aga ülejäänud pere meelest on see äge. Noh, mina ei peagi sellistest asjadest midagi arvama õnneks :P…ja vahetab töökohta. Ikka huvitavama töö ja suurema palga vastu. Tänapäeva noored vajavad väljakutseid ja kui väljakutsed saavad otsa, arengut enam ei toimu, liiguvad nad südamerahus edasi. Ericssoni aeg sai läbi. Noorte järgmine projekt pidi olema samuti maja- nendel küll ost, mitte ehitus.

Ja muidugi, K pidas kodus oma sünnipäeva. 15-es sünnipäev ja 15 noort inimest. Suurema osaga oleme aastate jooksul vähemalt 7 sünnipäeva koos pidanud ja K sünna on laste lemmar, sest….osad jäävad alati ööseks ja pidu kestab hommikutundideni. Ja mina saan muide magada ka. Ütlemata intelligentne seltskond, kellest enamuse moodustab klassikaaslaste/muusikakoolikaaslaste punt. Ja mida tänapäeva noored kuulavad sünnipäeva ajal? Kõik vastused on valed. Õige vastus on – jõululaule. Pidavat olema mõnus taustamuusika ja ei sega jutuajamisi ja räägivad nad palju. Maast ja ilmas. Mina vaatan, et söögid oleks laual, koristan vahepeal liigsed nõud ja üldiselt tegelen oma asjadega. Kui on tordi aeg, teen ühispilti. Tordi teeb aastaid K ise. Järgmise päeva hommikul, kui unekotid lõunaks ärganud…pakun hommikusööki ja ajame juttu. Hommikul on mul neid tavaliselt koos K-ga 6 last- ikka see üks ja sama tuumikpunt. Ühe pange panin sel aastal ka maha. Mõtlesin, et teen üle aastate makaronisalati, sest lapsed ju tavaliselt armastavad makaronisalatit, kuigi ma ise kodus seda ei tee kunagi. Tegin, suure portsu tegin…ja tuli välja, et enamus seda siiski ei söö :D Õnneks oli muud ka süüa ja palju pitsat oli samuti. Mis veel oli hea, siis see, et praegu testitakse lapsi koolis nii sageli, et väga väike tõenäosus oli viiruse levitamiseks.

Päev varem pidasime tegelikult K sünnipäeva oma lähedastega. Veidral kombel oli selle üritusega palju rohkem sebimist, kui laste sünnipäevaga. Oma inimestele tuleb teha süüa, päriselt süüa. Nemad ei taha pitsat, nagu noored.

Jah, sel aastal jälle sünnipäevaga ühel pool. Nüüd tuleb kuidagi vaikselt enda sünnipäevast mööda hiilida ja siis ongi jõulud ja jälle pere koos.

Ahhaa, töökollektiiviga pidasime eile jõulusöömaaega. Jah, varakult, aga paraku oli see kõige sobivam päev. Olgu pealegi novembri lõpp. Käisime Ööbiku Gastronoomiatalus Ants Uustalu ülimaitsvaid toite nautimas. Kolm käiku ja iga käigu juurde oma vein. Kui ausalt ära rääkida, siis ma polnud terve aasta jooksul ka nii palju alkoholi joonud, kui eile veini jõin. Noh, ilmselt poolteist pokaali kokku, kui sedagi :D Aga veinid sobisid söökidega imeliselt. Lisaks sinna juurde ka lugu, kus need veinid pärit on ja kuidas sort alguse saanud. Muideks, alloleval pildil olev lõhe oli oivalise maitsega…nagu kõik muugi.

Viimasel ajal ma olen üldse kuidagi toidunautlejaks hakanud. Isegi kohvi joon. Oi ei, kaugelt mitte iga päev, aga kui joon, siis olen kohvi suhtes väga noriv. Kui muidu armastan ma eriti just Cappuccino kohvi, siis eile jõin Antsu talus lausa musta kohvi ilma lisanditeta ja see oli tõesti väga hea. Samas meie kohalikus ainsas vähegi viisakas kohvikus kohe üldse ei osata cappuccinot valmistada. Kurb.

Tööl on praegu väikeselt hullumaja. Novembris olin nädal aega “kooliõpetaja” rollis, ehk et tegin iga päev umbes kaheni teematunde lasteaialastest põhikooli lõpuklassideni välja. Häälele on see paras koormus, kui pole harjunud igapäevaselt tundide viisi rääkima- vahet pidamata. Sest mina ei tee lastele kontrolltööd, mille ajal saab ise vait olla. Lugesin ette raamatuid, näitasin pilte Ahvenamaast ja rääkisin sinna juurde saarestikust. Nimelt oli Põhjamaade kirjanduse nädal, mille keskmes oli Ahvenamaa ja Ahvenamaa kirjanikud, sest Ahvenamaa omavalitsusliit sai 100 aastat vanaks. Tore see, et ma olen ise kaks korda Ahvenamaal käinud, tean palju ja pildid samuti olemas. Kulusidki marjaks ära.

Kohe algavad detsembris jõuluhommikud, seega suur sebimine kestab edasi. Ja et tööd ikka vähe ei oleks, siis varsti tuleb hakata kirjutama aastaaruannet. Esmalt meie enda rampsi oma ja kui maakonna raamatukogud aruanded meile saadavad, tuleb ka koondaruanne valmis kirjutada. Minu rida on siis lastetöö ja lastetööd tehakse vaatamata oludele endiselt hästi ja palju. Jah, kuidagi tuleb veel leida aeg raamatute lugemiseks, sest igas kuus tarvis internetipõhise kirjandusviktoriini tarbeks raamatuküsimused teha + muud jooksvad tööd ja tegemised + ootamatud tööd jne.

Lisaks kõigele on meil majas remont. Käisin üks päev katusel…ei olegi katust, pannakse uut. Enamus uksi on vahetatud ja nüüd käib akende vahetus. Hommikust õhtuni kopsimine, puurimine ja saagimine. Ühel hetkel peaks aga ka kogu maja seestpoolt remonti minema, õigemini osade kaupa. Kõige selle mürgli sees tuleb meil sellegipoolest tööd teha.

Seega…lähemad 2,5 kuud on veel väga sisutihedad ja siis….vot siis kavatsen ma kaks nädalat puhata. Kohe täitsa puhata. Ja sellest räägin siis, kui puhatud. Ma laus pean puhkama, sest viimase aja ülekoormus päädis täna hommikul ärgates seljavaluga. Selg on see koht minul, mis annab alati tunda, kui ma tööga piiri pidada ei oska.

Oh, ilmajutu unustasin ära. Sügis on olnud pikk ja mõnusalt soe. Nüüd on lõpuks miinusesse läinud ja prognoos lubab lähimaks nädalaks pidevat lumesadu. Tali tuleb.

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar