Täna ma ainult kirjutan. Ei tule ühtegi pilti. Ei ilusat, ega õõvastavat, aga ma tahan südamelt ära rääkida.

Eile õhtul läksin ma tegema oma tavapärast õhtust kõnnitiiru. See on kodulähedane ring, mis võtab kiirkõnnil läbides 20 minutit aega ja mille äärde jääb minu jaoks palju olulisi kohti. Ehk siis lähedaste kodusid, sõprade kodusid jne. Kõnnin rahulikult, klapid peas ja kuulan enamasti midagi huvitavat ja harivat. Ma ei jookse ega rabele. Kõnnin.
Kuni jõudsin eile ühe majani, kust tormasid haukudes välja kaks segast koera. Need on need rotimõõtu taskukoerad. Kõndisin mitte maja poolses teeservas, vaid eemal, põllupoolses. Jäin seisma, et ehk läheb loom minema, aga kus sa sellega. Kõik käis nii kiiresti ja äkki avastasin, et see hull loom kargas mulle säärde.
Tõsiselt, ma väga armastan loomi, eriti koeri, kuigi sellised taskukoerad minu jaoks koeraks ei kvalifitseeru. Mul on endal olnud 12 aastat koer, suur koer, kes ei teinud oma eluajal kärbselegi liiga, aga koer oli ka kasvatatud. Ja tänaval oli ta alati rihma otsas. Igaks juhuks, vaatamata sellele, et teadsin – iga inimene on temale suur rõõm ja sõber, olgu või paha inimene. Ikkagi, loom on loom ja tänaval olles vastutan tema käitumise eest mina.
Sestap ei olnud ma valmis ka selleks, et üks nähvits mind alatult ründab. Veel vähem olin ma aga valmis koera perenaise ja tema ema käitumiseks, mis intsidendile järgnes.
Perenaine ei arvanud sellest midagi, kui koer klähvides minu poole tormas. Reageeris alles siis, kui ma olin saanud hammustada ja sellepeale röögatasin, et “kao minema, muidu ma löön sind jalaga”. Jah, ma ütlesin tõesti nii, sest milline inimene tahab kahe koera poolt veelkord hammustatud saada? Šokiseisundis sa mõtled ainult enda kaitsmisele ja hinnates koera suurust oli selge, et vaid nii suudangi ma ennast kaitsta. Ma jäin adekvaatseks, kuigi südamepõhjani ehmunuks, aga mõni meesterahvas oleks ilmselt juba ammu selle peni lennutanud kus seda ja teist. Koer õnneks või kahjuks minult hoopi ei saanud, küll aga sain mina korralikult lõhkise sääre.
Paraku sellega lugu ei lõppenud. Perenaine sai lõpuks koera kätte, nunnutas seda süles ja täiesti loogiliselt avaldasin ma arvamust, et võiks oma koera siiski rihma otsas hoida, kui ta on selline närviline ja ründava loomuga.
Ja siis hakkas sealt tulema. Ei, mitte vabandust, mitte huvi tundmist, kui palju ma viga sain. Hoopis sain kuulda seda, et mis ma vehin koera peale jalaga (ei, enne hammustamist ei vehkinud, seisin ja lootsin, et läheb ära). Siis tuli sinna ka neiu ema, kes teatas, et aga mis ma siis käin siin tänaval. Eksole, oleks nagu inimese eratee….aga ei ole ju. Ja seal käib inimesi kõndimas kogu aeg. Küsisin, et kas ta teab, mis tunne on, kui koer hammustab? Ja sain vastuseks, et jah, mind on ka hammustatud, mis siis. Sel kohal sain ma aru, et jah, vanadus ei tule alati koos mõistusega, tuleb üksi ka. Sellise suhtumise juures on vanadus ilmselgelt tulnud üksi.
Lõpuks lõin käega ja luupasin pisar silmas kodu poole. Šokiseisundis ei tulnud ma isegi selle peale, et minna kõrvalmajja oma sõprade juurde.
Ühtäkki kuulsin, et keegi selja taga jookseb mulle järgi. Jäin seisma ja avastasin, et mulle jooksis järgi neiu elukaaslane, kes oli jäänud etendusest ilma, aga sai teada, mis juhtus. Ilmselt mõjutas ka see, et peale sündmuspaigalt lahkumist olin ma seisma jäänud ja teinud nende majast pilti.
Ilmnes tõsiasi, et meespool oli mulle tuttav tore inimene. Tema siis tuli ja palus kahe naise pärast ja koerte pärast vabandust. Kirjutas mulle ka pärast messangeri vabanduse ja küsis, kas saab kuidagi aidata. Miks peab keegi kolmas vabandama teiste rumaluse ja hoolimatuse pärast?

No kuidas ikka aidata, haavu pean lakkuma ikka ise. Lappisin ja tohterdasin oma tarkusega ja loodetavasti pole sellest midagi, et EMO jätsin külastamata. Täna hommikul igatahes endiselt olid haavad veritsevad, aga side on peal ja küll lõpuks paraneb. Kahtlen vaid natuke selles, et äkki oleks pidanud õmmelda laskma, äkki sellepärast veritseski veel hommikul?

Mis ma aga kogu selle loo lõpuks olen mõelnud.
See koera perenaine, nagu ilmnes, ta töötab tervisekeskuses õena. Kui sellisel inimesel on 0 empaatiat viga saanud inimese suhtes, siis kas sellised meie meedikud ongi? Kas sellepärast ma kuulengi pidevalt lugusid meedikute üleolevast ja ülbest käitumisest? Kas sellepärast ma lähengi üle haigemaja ukse ainult äärmisel vajadusel? Kas selline inimene ei oleks pidanud viskama oma koera üle aia ema juurde ja tulema vaatama kannatanut, vabandama eelkõige ja vaatama üle haava, et kohe kohapeal abi anda, haava puhastada jne? Aga kui seal tee ääres oleks jooksnud väike laps? Kõrvalmajas muide elab üks pisike kahene ja kes ütleb, et ta ei võiks oma maja lähedal mingil põhjusel liikuda? See oli külavahetee, mitte linn.

Kui ma nüüd tahaksin õel olla, siis jah, paneksin loo koos nimedega ja pildiga jalast suure kella külge, sest selline asi ei ole OK!!! Aga ma ei tee seda. Küll aga soovitasin kirjavahetuses neiu elukaaslasele, kuidas võiks käituda, kui selline asi on juhtunud ja kuidas tuleks oma koera valvata, kui sel on kalduvusi olla närviline ja ründav.

Ma olen tänulik lähedastele, kes täna hommikul olid minu pärast mures. Olen tänulik, et olen täna teises kohas tööl, kus saan rohkem istuda ja mitte haige jalaga ringi kepselda. Ja lähen paranedes jälle kõndima, lootuses, et maailm pole lõplikult lolliks läinud. Olge hoitud ja ettevaatlikud!

Nii kõlab meie muusikakooli tunnuslause ja tõsi ta on. Kes muusikakooli kord juba lõpetanud, selle ellu muusika ka jääb. Alati. Igavesti.
13. juunil lõppes südamliku aktusega 18 noore inimese 7-aastane muusikakooli teekond. Lapsed omandasid muusikalise põhihariduse. Nüüd on igaühe enda valida, mida ta edasi teeb. Kas piirdub edaspidi lihtsalt oskusega muusikat mõista ja kuulata või jätkab muusikaga tegelemist.
See oli meie K-l nüüd esimene tõsisem lõpetamine…ja edasi hakkab neid muudkui tulema. Esmalt põhikool kahe aasta pärast ja kaugel need gümnaasiumi, baka ja magistriõpingute lõpetamisedki siis on, eks :D Jah, ega pole mõtet tegelikult ette mõelda, sest oma valikud teeb laps ikka ise. 7 muusikakooliaastaga pandi igatahes alus distsipliinile ja oskustele kogu eluks.

Enne muusikakooli lõpuaktust sai läbi tegelikult kooliaasta. Seitsmes klass, mille ta käis uues koolis ja mis oli täis distantsõppe perioode. Õpetajad küll hoiatasid, et koolivahetus võib mõjutada hindeid, aga kus sa sellega. Tunnistusel olid ikka kõik viied ühe erandiga. Kahel trimestril oli geograafia 4, kolmandal viis ja aasta kokkuvõte, loomulikult 4. Aga ega ei peagi kõik viied olema, selline igav tunnistus, eksole :) Vaikselt võin muidugi öelda seda ka, et viit georgaafias näevad sel üldse vähesed.
Kui kool sai läbi, siis loomulikult küsisin K-lt, kas ta on rahul kooli vahetamisega? Ja vastuseks sain, et rahul 100% ning boonusena saadud väga vahvad uued sõbrad. Uues koolis peab heade hinnete pärast rohkem pingutama, kui vanas koolis ja see tegelikult tema eesmärk oligi….et liiga lihtne ei oleks.
Kui meie pere esimese klassi lõpetaja puhul näen seda, et kooli viimasel nädalal oli väga palju tegevusi ja väljasõite, siis seitsmendikel midagi olulist ei toimunud. Jah, spordipäev, nagu ikka ja ühe väljasõidu tegid Paunküla metsadesse, mingi KIKI -matk vist. See ilmselt kuidagi kooliprogrammiga seotud. Said seal hulgaliselt sääski sööta. Ja ühe lühikese jalutuskäigu meie terviserajal tegid ka, koos pitsa söömisega. Natuke kurb, aga mis seal ikka.

Aga tagasi muusikakooli juurde.

Oli pikk, aga armas aktus. Kestis kena 3,5 tundi. Igal lõpetajal võis olla kutsutud 5 lähedast. Olime 12-ks kohal ja võtsime kohad sisse- mina, papaa, vanem õeke, tädi ja täditütar. Vennad oma kaasadega jäid koju köögitoimkonda. Ma küll tegin hommikul varakult enamuse toidust ette valmis, aga poiste osaks jäi grillimine. Said seda teha kahepeale kolmel käel, sest noorem R oli esimest korda elus saanud omal käe kipsi. Parema. Pole ikka mõtet liiga hoogsalt võrkpalli mängida :P Ja vennalapsed olid oma tädilapse sünnipäeval.

Hommik ei olnud ilma poolest just paljutõotav ja veel 11 ajal sadas taevast vett alla nagu ämbrist, aga aktusele minnes vaid õrnalt udutas ja kuskil poole aktuse ajal hakkas päike välja piiluma.
Aktus algas meenutusega. Saime vaadata videosalvestusi lõpetajate esimesest kontserdist. Selleks hetkeks olid nad pilli õppinud pisut alla ühe aasta. Nostalgiline ja armas. Sellega oli esimene nn kontsert läbi…ja siis astusid lavale need samad lapsed, kes olid nüüdseks 6 aastat vanemad ja 6 aastat osavamad pillimängijad. Oli klaverit, viiulit, flööti, tšellot, kitarri, saksofoni ja oli laulu. Mõne lugu oli lühem, mõne oma pikem, mõnel tuli ladusamalt ja mõnel üle kivide-kändude ja üks hetk sai kontsert läbi.
Järgnes vaheaeg ja seejärel marssisid lõpetajad pidulikult sisse ning jagati lõputunnistusi, tunnustati vanemaid ja lapsi, peeti kõnesid. Pidulik osa sai sellega läbi ning järgnes ehk kõige oodatum ja emotsionaalsem osa. Õpetajate ja kaasteeliste õnnitlemised, ühispildid, pildid lennu maali juures(47. lend) ja muud pildistamised.

Musakooli sõpruskond

47. lennu ühismaal

Küll oli tore, et meie õpetajal lõpetas vaid kaks last. Pääses kiiresti löögile ja polnud vajadust kiirelt juttu lõpetada.
Pildistamise ajal saatsime osad külalised juba meie juurde kohvitama ja meie papaaga jäime K-d ootama. Mina sealjuures tegin K muusikakooligängi pilte ja loomulikult pilt õpetajaga.

Kui kõik see trall läbi, kiirustasime koju, kus lähedased juba ootasid ja pojad jõudsid parasjagu lihad-vorstid grillitud. Mina keetsin hommikul potitäie kanakarrit valmis, salat ootas hakituna vaid ruccola ja kastme lisamist, pojad olid riisi samuti valmis keetnud ja võiski sööma asuda. Arbuusi voolas ojadena, maasikad said otsa ja viinamarjad ka. Karrit ja liha sõime ka järgmisel päeval :P

Kõhud said täis ja pisut jutustatud-puhatud, läksime õue pilte tegema. Ilm oli selleks ajaks soe ja päikeseline ning valgus õhtuselt mahe.
Mingi aeg hakkasid kõik vaikselt kodudesse liikuma. Ees oli esmaspäev ja kõigil tarvidus tööle minna. Väike poja oma kaasaga läksid veel koos suure vennaga majaehitust vaatama ja viimaste seas läks isegi K ära koos oma tädi ja täditütrega. K läks nendele külla.

Vaikus majas, asusin koristama ja lõpuks tuli veel kõne K klaveriõpetajalt ning juttu jätkus kauemaks.
Arutasime kõik maailma asjad ära. 7 aastaga muutub õpetaja väga lähedaseks inimeseks. Mäletan oma ajastki, et minu muusikakooli õpetaja käis aeg ajalt meie perega koos kaatriga nädalavahetusesõitudel kaasas. Eks see muusikakool ongi kooli ja kodu koostöö. Eriti lähedaseks muutuvad just pilliõpetajad. Solfi ja muusikalugu millegipärast lapsed lisaaastatel väga õppida ei soovi ega jääda ka õpetajatega naljalt suhtlema. Kes teab, miks see nii on. Ehk sellest, et need on grupitunnid, aga pilliõpetajaga on tund alati üks-ühele või vahest on asi hoopis õpetaja isiksuses. Meie klaveriõpetaja on aga fenomen omaette. Oma 80 eluaasta juures ääretult vitaalne ja erudeeritud proua. Range, nõudlik ja samas hell ning soe. Ega K asjata teda oma muusikaliseks vanaemaks nimeta. Neil on omavahel ikka selline suur armastus, kus vahest tülitsetakse, aga enamasti armastatakse ja hoolitakse. Polegi siis üllatus, et sügisest jätkab K oma õpetaja juures klaveri õppimist lisaaastana. Me oleme ikka väga tänulikud, et meile sattus just selline äge õpetaja. Ta on nõudnud K-lt ikka rohkem kui peaks, aga seda sellepärast, et võimekust on rohkem, kui enamusel. Ja nii me seal telefoni otsas siis arutasime, mida K edasi teeb ja muidki maailmaasju. Kuna K on õpetaja arvamust mööda väga musikaalne ja tal on klaverimängul väga hea toon, pedaal, kehakeel, kätehoid ja mis kõik veel…siis oli üsna loogiline, et ta jätkab klaveris lisaaastaga. Mõtlesime küll korra ka teise õpetaja peale, kes õpetaks jazz-klaverit, aga…K teatas, et tema armastab klassikat ja õpetaja ütles, et tema armastab ka :D Sellepärast nad koos jätkavadki. Küll aga on õpetaja järjekindlalt seda meelt, et K võiks lisaks klaverile võtta lisaaasta ka muusikakooli lauluõpetaja juures. Mis seal salata, lauluõpetaja ise samuti juba ootab teda. Sügis tundub põnev tulema igas mõttes ja kindlasti saab seal olema palju muusikat.(Peame pöidlaid, et see mille nime ma parem ei nimeta, ei asu jälle sakkima inimeste elu ning sundima kõiki koduseinte vahele)

Ja muusikast veel…..
Need seitse aastat on suuresti teinud lapsest selle, kes ta on. Kodu kõrval mõjutab last paratamatult kool, sõbrad, õpetajad ja lisaks muusikakool ja meil veel näiteks laulustuudio. Muusika vastu tekkis K-l armastus väga varakult ja tundub, et see on igavene armastus. Eks muidugi on oma osa sellel, et ma teda beebieast alates muusikaga toitsin. Laulsin talle ise, alates üheksandast elukuust käisime üle 3 aasta Musamari laulu-mängu koolis(esimese muusikaõpetajaga sellest ajast suhtleme siiani), alates 4,5-st aastast on ta käinud meie laulustuudios Thea käe all kooris ja soolot laulmas ja alates esimesest klassist muusikakoolis klaverit õppimas. Eelkoolis, nagu ta sõbrad, K ei käinudki. Panin ta muusikakooli otse esimesse klassi. Imelikul kombel ei tulnud mulle see pähegi, et eelkoolis last ette valmistada….ja nagu selgus, polnudki see tema puhul oluline.

Aastate jooksul oleme hakanud kodus koos musitseerima. Mina klaverdan ja koos laulame. Temaga koos on puhas nauding käia teatris või kontserdisaalis. Ei ole vahet, kas vaatame balletti, ooperit, muusikali, draamaetendust või klassikakontserti- ühtviisi naudib ta neid kõiki. See muusika, mis kodus kõlab, paitab ka minu kõrvu. Naabrid on pidanud 7 aastat kuulama klaveri harjutamist(vedas neil, et K pasunat ei õppinud :P) ja vahest ka minu pahandamist. Ikka sellepärast, et ma pidin meelde tuletama – õpetaja ei pahanda asjata, vaid sellepärast, et harjutama peaks rohkem. Jah, K on olnud 7 aastat usin harjutaja ja nende aastate jooksul pole ta mulle kordagi öelnud, et ta enam muusikakoolis käia ei taha. Selline suhtumine ei olegi tegelikult tavapärane.

Enamusel lastest on 3-4 klassi paiku kiusatus kõik kukele saata ja nagu enamik eakaaslasi niisama vabad olla. Paraku vahest jäi sellestki usinusest puudu, sest kool nõudis oma osa ja teinekord oli lihtsalt teismelise kass kallal, aga…ta võttis ennast alati käsile. Küllap näitab kohusetunnet ja pühendumust ka kiitusega lõpetamine ning seegi, et on tahe edasi õppida, mitte klaveri kaant kinni panna ja unustada.
Minu tagasihoidlik arvamus on selline, et kõik lapsed võiksid tegelikult pilli õppida – vähem või rohkem. Pillimäng arendab püsivust, kohusetunnet, kuulmist ja kuulamist. Ka vaikselt olemist.

Ma olen oma tütrele siiralt tänulik nende muusikat täis aastate eest ja selle eest, et olen seda teed saanud tema kõrval käia ning muusikast osa saada. Ka minu maailm on kõvasti rikkamaks saanud ja lisaks oli hea võimalus omal ajal õpitut meelde tuletada.
Muusika jääb.

Mis seal mais siis oli?
Põhiliselt kevad ja nagu ühele eestlasele kohane, kirjutan esiotsa ilmast, et oleks tulevasteks aegadeks dateeritud.
Lõpuks kevad siiski tuli, kuigi viibis ja see oli üüratult mõnus ning nauditav. Mõned väga suvised ilmad olid isegi, aga oli ka sajuseid. Isegi lund sadas mais. Või noh lumelaadset toodet. Kui aasta tagasi olid 1. mail kirsid õites ja loodus lokkas, siis tänavu avanesid need õied alles kuu keskel ja siis lausa üle öö. Jalutasin õhtul sõbranna juurest koju ning panin nina vastu kirsioksi- õisi pole. Ülejärgmisel päeval- hops, puu õites! Ilus. Kohe väga ilusaks läks. Selleks oli vaja neid kauaoodatud kahte suviselt palavat ilma ja loodus edenes mühinal. Mis ei tähenda, et soojus jäi…ei, ei, läks ilmselt sinna, kust tuli ja kuu lõpuni oli ikka päris jahe ja kõle. Kodus läks iseäranis külmaks. Üsna vastikult külmaks. Isegi minu “morsad” lapsed hakkasid virisema.
Peale koolivaheaega läksid algklassid lõpuks kooli. See oli tõepoolest hea uudis. Elu läks lastel kindlasti lihtsamaks ja tavapärasemaks. Koolikeskkond on väikestele ülimalt oluline.
Suuremad said kooli 17. mail ja lastes tekitas see väga vastakaid arvamusi. Kes õppimisega hädas, need ehk rõõmustasid. Võib olla olid mõned ka suhtlemisnäljas. Samas aga tean paljusid, kes ei pidanud kooli kontaktõppele minekut vajalikuks ega arukaks. Mul endalgi üks selline kodus. K on kogu kooliaja hästi õppinud ja õppis hästi ka distantsõppel, aga kooli tagasi minemise teade tuli temale ebameeldivana. Mure puhtpraktiline, et kui sellega kaasneb nüüd puhtjuhuslikult varsti järjekordne covid-i laine, siis rikutakse kogu suvevaheaeg ära. Ei osanud teda mina muuga lohutada, kui et kohe on kool läbi, ela üle. Mis on aga kahe aastaga distantsõpet kogenuna selgeks saanud, siis see, et viimane aeg on ministeeriumil mõelda õppekavade muutmisele. Lõpetada ära faktipõhine õpe, aja raiskamine mittevajalikule ja olulisematele asjadele suurema tähelepanu pööramine. Ka see on mõtlemise koht, et me küll tegeleme väga palju nõrgemate järelaitamisega, meil aina laieneb koolipsühholoogide ja abiõpetajate armee, õpetajad jõuavad tegeleda kesmistega, aga väga head õppurid…nemad jäävad kängu. Kaob õpioskus ja motivatsioon, sest enamus aurust läheb õpilastele, kes saavad enam vähem hakkama või tuleb lausa järgi aidata ühel või teisel põhjusel. See ei peaks olema iseenesestmõistetav, et küll need targad saavad ise hakkama. Jah saavadki, aga ka nemad vajavad tähelepanu ja lisaõpet, sest võimed võimaldavad enamat.

Aga… K keskendus lisaks õppimisele pigem muusikakooli lõpetamisele. Kohe on 7 aastat kestnud eludistsipliin ja õpe läbi. Eksamid nüüdseks kõik viitele tehtud ja rahu majas. Klaverieksamil esitas neljast palast koosneva 20 minutit pika kava. Sealhulgas oma lemmiku, Chopin-i pala samuti.
Nüüd jääb oodata ainult lõpuaktus-kontserti, millega saab see eluetapp väärikalt lõpetatud. Praegusel hetkel plaanib ta lisa-aastat võtta. Kuidas täpsemalt, see alles selgub. Kõige enam köidab teda lisa-aasta klaveris, kuid kaalumisel on teisigi variante. Et kas lausa teine pill või hoopis laulu…. Ühesõnaga kahesõnaga… seda näitab aeg. Aaastalõpu vaimne kurnatus hakkab kerest välja voolama ja suvevaheaeg paistab.

Iga lõpetamine kätkeb teadupärast erinevaid toiminguid. Näiteks lõpukleidi otsimist.
Minu käest on mitmed tuttavad küsinud, et aga miks sa ise ei õmble talle lõpukleiti? Ja mul on selleks omad põhjused. Punkt üks, mul lihtsalt pole aega sellega tegeleda, kuigi kes muidugi keelas juba ammu sellega tegeleda, eksole. Ikkagi ei ole aega. Ka varem ei olnud :P See selleks. Tegemist on noore preilnaga, kes täpselt ei tea isegi, mida ta tahab, aga minu mõistes peab olema lõpukleit midagi sellist, milles laps on õnnelik ja särab. Kui me siin kahepeale kujutaks enam vähem ette, mida võiks tahta ja siis pühendaks ennast lõpututele õige kangakoostise ja värviga riidetüki otsingule, oleks meil mõlemal hulk närvirakke sedasamust teed läinud. Mitte poleks tahtnud sellist olukorda, et kleit valmis, aga…no pole ikka päris see. Palju lihtsam on käia poest poodi ja proovida kleite ning leida see päris oma. Ei meeldi, seljast ära ja järgmine selga.

Kleiti otsides olid K-l mõned kriteeriumid. Pikk kleit, lahtine ülaosa, samas kaetud käsivars, värvi osas polnud üldse selgust. Ma ei tea, sündis ta skorpionipreilina, aga käitub vahest kaaludena. Mitte ei tea, mida ta tahab. Aga võib olla on see hoopis ealine iseärasus. Võta sa kinni.
Igatahes läksime peale kaupluste taasavamist ühel pühapäeval Tallinna ja sukeldusime kleidimaailma. Punkt üks- igal pool kohutavalt palju inimesi…on tüütu. Punkt kaks…ilusaid kleite sisuliselt pole, eriti pidulikke. Punkt kolm – kõige rohkem on pidukleite suuruses XS. Taevas küll, need ei lähe isegi minusugusele kribuaadule selga!!!
Lõpuks astusime nii igaks juhuks Ülemiste keskuses enne tööstuspoodide sulgemist ühte poodi, kuhu enamik eestlasi tõenäoliselt ei satu. Ainult pidulikud kleidid ja venelannast müüja. Nali naljaks, aga just sealt me kleidi ostsimegi. Vaatasime hulgaliselt imelisi ja sädelevaid kleite üle, miski polnud päris õige. Olime juba peaaegu loobumas, kui K-le vaatas ühe mannekeeni seljast vastu tema kleit. Rohkem ei tahtnud ta ühtegi teist isegi proovida. Müüja mõõtis teda siit ja sealt, otsis välja täpselt õige numbri, K pani selle selga ja teatas, et see on täpselt see, mis on õige. Ei olnudki pikk kleit, vaid üle põlve. Ei olnud päris lahtise ülaosaga, vaid oli kaetud. Ei olnud kaetud käsivarrega, vaid pika õhulise varrukaga. Üldse mitte see, millisena ta oma kleiti ette kujutas, aga osutus õigeks. Ja kui ma oleksin õmmelnud kleidi vastavalt tema soovile? Vat nii.
Igatahes väljusime poest õnnelikena ja minu pangakaart kulus märkimisväärselt “õhemaks”, aga….meil oli KLEIT!

Kingapoest leidsime kleidiga ideaalselt sobivad kingad, no nii šikid, aga väike probleem. Konts liiga kõrge. Kohe nii kõrge, et nendega oleks meie preili 14 lausa kõva 182 cm pikk ja seda ta ei soovinud. Süda tilkus verd, aga need kingad jäid poodi. Viimase asjana külastasime RIMI kauplust, et osta midagi tagasiteel rongis söömiseks ja sealt vaatasime küll, et saaks vaid kiiremini minema. Pühapäeva õhtul kell 19 oli rahvast murdu, nagu viimnepäev oleks kätte jõudnud. Siit moraal – mis vähegi võimalik, telli netist. Poodides seigelda on tüütu.
Kokkuvõtvalt: lõpukleit olemas, lõpusõrmus tellitud, kingad olemas. Vaja veel klaveriõpetajale kingitus lõpuni välja mõelda ning osta ja panustada lõpetajate poolt koolile mõeldud ühiskingitusse ning teha selle viimase tarbeks ka kaart. Jajah, lillekimbud tuleb samuti tellida. Elu esimese kooli lõpetamine on juba üsna kohe käes.

Tegelikult on nädala lõpus läbi ka see segane kooliaasta, ehk siis seitsmes klass on saamas ajalooks. Kuidas küll on juhtunud nii, et põhikooli lõpetamiseni on jäänud vaid 2 aastat??? Minul oli selleks ajaks ikka paar kolm neljad tunnistusele viite kõrvale siginenud…. aga eks lapsed ongi enamasti vanematest targemad ja see on tore.

Nii, kuidas minul läheb?
Hästi, sest miski muu ei ole kasulik.
Tööl oleme jälle uksed inimestele avanud ja kükitasime terve mai ning jupikese juunit klaasi taga mask peas. Selles mõttes oli kontaktivaba laenutamine teenindajate seisukohast märksa inimsõbralikum, kui et enamuse päevast maskis hingeldada. Praeguseks on lubatud õnneks maski mitte kanda, aga istume armsalt klaasi taga nagu koletise roosikesed(viide muinasjutule “Kaunitar ja koletis”). Vanadel aegadel oli teinekord päris häiriv, kui inimesed tulid leti taha ja köhisid-tatistasid sulle näkku. Praegustel uutel aegadel pole aga enam päris ammu kedagi köhimas kuulnudki.

Mässasin veel viimaste kevadiste lasteüritustega, et suvi saaks tulla. Juunist läks käima suvine lugemisprogramm ja peagi võib mõtted suunata läheneva puhkuse peale. Esimese jupi puhkan nagu ikka jaanipäeva ümber ja teise jupi augustis. Mulle selline süsteem sobib. Täna käis mul veel kaks kooligruppi tundides ja üle pika aja on laste üle raamatukogus tõeliselt hea meel. Pole neid siia saanud lubada ju täitsa mitu kuud. Veel enam hindan ma õpetajaid, kes väärtustavad meie ühiseid pingutusi, et lapsed loeksid.

***********************
Häid raamatuid tuleb nagu ikka rohkem, kui ma lugeda jõuan. Pealegi olen avastanud enda jaoks ka väga palju huvitavat kuulamist ja kuulata ning lugeda ühel ajal ma ei oska. Nii jätan lugemise une-eelsesse aega ja kuulan midagi telefonist siis, kui teen selliseid asju, mis ei vaja süvenemist. Näiteks töö ja kodu vahelisel teekonnal on väga hea kuulamise aeg. Hommikul ja õhtul, aeg nagu maast leitud ja tarkused kõrva taha pistetud. Kui olen üksi kodus(mida juhtub harva), siis kuulan ka süüa tehes või koristades. Milleks niisama sehkendada, eks.

Õmmelda ei jõua. Kohe absoluutselt ei jõua. Tuleb ilmselt puhkust oodata, et äkki siis….
Vahepeal olen ainult tellimusena teinud masintikkimise tööd igavese portsu. Siis valvasin masinat ja ühe silmaga üritasin lugeda raamatut, aga ega see väga ei õnnestunud, sest niiti tuli valvata ja raami pidevalt ringi tõsta.

Suur R on lahe. Tema hakkas nüüd maja ehitama. Krundiga möllas juba pikemat aega, aga nüüd algas ehitus. Äge! Mingi päev käisime K-ga sealt mööda ja aitasime hunniku lõhutud puid autohaagise peale visata. Hea, et sinna sattusime, muidu oleks äikesevihm puud ära kastnud.

Väike R elutseb endiselt oma kaasaga pealinnas ja istub tüütuseni kodukontoris juba eelmisest kevadest. 1. mail tegime nendega koos traditsioonilise esimese mai matka. Seekord Mukri rabas. Lisaks istusime pool päeva arvuti taga ja tegelesime minu ning K rahaasjadega. Lapsel on nüüd LHV-s oma kasvukonto, kuhu vend kinkis õekesele esimesed 100€ ja mina panustan sinna igakuiselt väikese summa. Tegime talle ka võimaluse ise oma telefonis rahalisi seise jälgida. Ühesõnaga suunasime noore neiu investeerimise teekonnale ja andsime võimaluse jälgida, kas poes on ikka mille eest veel süüa osta. Ojaa, mulle tegime Smart-ID. Minu jaoks nutitelefoni uued võimalused ja maailm avardub. Pikaajalisele nuputelefoni fännile on see päris põnev. Tõepoolest mugavam moodus ülekandeid teha. Nii saab äkki minustki veidike nutiinimene. Poole aastaga pole mul õnneks tekkinud paha harjumust nina telefonis istuda ja ka see, et üle aastate on meil telekas kodus…ei vaata seda ei mina ei K. Väiksemad lapsed vaatavad vaid aeg-ajalt multikaid ja sedagi vähe.

Ah jaa. Üks pisut nõme asi ka.
Nii paar kuud tagasi hakkas mul mingi liigutuse peale käsi haiget tegema. Vasak käsi. Ja siis ühel hetkel ta ei lasknud enam ennast piisavalt liigutada minu soove mööda. Et mis mõttes? Mingi aja ma kannatasin. Proovisin määrida peale ühte ja teist. Ei midagi. Lõpuks helistasin perearstikeskusesse, et saaks perearstile minna. Kes on mu perearst, küsis registraator…hea küsimus, vastasin mina. Ma tõesti ei teadnud. Mõne päeva pärast läksin ja sain teada. Astusin kabinetti, mulle vaatas vastu maskis kleenuke-nooruke naine ja mina vaatasin ringi, et kus arst on. Noh, tema oligi, ei olnud arsti abiline ehk õde. Leppisime kokku, et teen vereanalüüsi…sest ma pole miljon aastat arstil käinud. Ja siis vaatas mind niisama ja saatis röntgenisse. Ja pakkus rohtu või elektriravi. Valisin viimase.

Järgmisel päeval helistasin vastuvõttu ja sain teada, et mu analüüsid on kõik väga korras, ühe erandiga. D-vitamiini näit oli 24,2. Mitte et ma esialgu oleks aru saanud, kui kehv see näit on, aga pereõde hakkas oigama, et aiaiai, see on küll paha. Siis mõtlesingi, ahah, ju siis on, kui norm pidi olema 70. Tõde on muidugi see, et ma D-vitamiini tõesti ei võta ja pole võtnud. Rääkimata sellest, et palju ma aasta jooksul üldse päikese kätte satun. Päike paistab – oled tööl, nädalavahetusel võiks…sajab vihma. No ja nii ongi, et aasta jooksul saab naaaatuneke päikest ja nagu näha, siis sellest ei piisa. Võtan nüüd korralikult D-vitamiini ja igal päikeselisel päeval püüan vähemalt veerand tundi päikese käes istuda.
Röntgen ei valgustanud meid millegi olulise osas.

Mõne päeva pärast seadsin sammud füsioterapeudi juurde ja nagu mulle poeg ütles, oli see ainuõige otsus. Tema ütles mulle kohe, et mis sa sinna perekale ronid, sellest pole kasu. Okeeei, sain vähemalt vereanalüüsi teha ja teadmise, et päikest on vaja võtta.
Marii, noor naine, kes päevast päeva tegeleb taraumadega, teadis kohe mida minuga teha. Esiteks rahustas mind maha, et pole mul mingit külmunud õlga, nagu mind hirmutati. See oli ikka suur kergendus, sest kellele ikka meeldiks õla lahti murdmine. Brr. Üksi mõttest tuleb minestus peale.

Ah jaa, meil on nüüd majas kass. Üpris isemoodi tegelane. Aga kass pole koer. MOTT.

Marii liigutas igatemoodi mu kätt, katsus läbi kõik urkad ja nurgad ümber õla ja nentis fakti, et probleem on kõõlustes, mis sundasendist lähtuvalt pisut omadega pekki läinud. ja…kõõlused ise ei taastu. Neid on vaja treenida. Järgmised pool tundi otsis Marii mulle õigeid harjutusi.Mitte nii, et näed tee neid viite harjutust, vaid otsis parimaid variante seisundist lähtuvalt. Nüüd ma siis teengi neid üle päeva 5x päevas ja tunnen paranemise märke, kuigi päris korras pole see käsi kaugeltki. Igatahes saan nüüd juba paremini liigutada ja iga kord, kui mõtlematult toa ust tagantkätt lükkan ei pea valust vingerdama. Füsioterapeute vajab meie inimkond kõvasti rohkem, kui meil neid on. Seda ma teile ütlen küll. Selliseid inimesi, kes leiavad üles, millest häda tuleb ja hakkavad seda likvideerima, mitte ei määri ega mätsi häda kinni salvidega, rohtudega, süstidega jne. Ah jaa, õlg on mul teibitud lisaks kõigele ja K vahetab teipe üle 3 päeva. Õpetasin välja. Elektriravisse ei läinud, sest see ei tee kõõluseid korda. Ühesõnaga tagavaraosi pole veel tarvis, aga vanast rasvast enam elada ka ei saa. Tuleb stabiilselt ennast töökorras hoida. Võimlemisega.

Võimlemisest rääkides, siis liitusin just mõned päevad tagasi ühe ülihea marafoniga, mis kestab 35 päeva. Treeneriks väga äge ukrainlanna, kellel on kaks kõrgharidust – matemaatika ja kehakultuur. Lisaks on ta õppinud ja täiendanud ennast muudeski suundades väga ja väga palju. Olen teda jälginud üle aasta ja mis mulle meeldib, siis see, et tal on süstemaatilised harjutuste kompleksid. Neid ei ole raske teha, aga järjepidevusega on saavutatavad väga, väga head tulemused. Puudub niisama rapsimine, vaid on väga konkreetsed harjutuste kompleksid erinevatele piirkondadele, kuid nii, et süstemaatiliselt programmi järgides paraneb eelõige rüht ja palju muudki.
Ma olen küll nördinud, et ei saa hetkel väga hästi teha kaasa oma armsa Shalini trenne, aga küll see käsi korda saab ja siis lendlen temaga koos jälle edasi. Seni aga kuulan tema meditatsioone, kui mahti on ja vahest teen kaasa hommikutrenne nii, nagu käsi lubab.

Nonii ja mais läks pensionile minu pesumasin. Polnudki teab mis vanake, aga ka mitte enam esimeses nooruses…vast aastat 10-11.
Sellist veidrat tavalisest lärmakamat häält tegi ta juba tükk aega, aga siis….hea oli, et olin kodus ja pesumasina kõrval süüa tegemas. Ja hea oli ka see, et pesumasin oli alles esimese vee sisse võtnud, korra keeras trumlit….ja mina astusin põrandal vette nii, et mu lambanahast sussid olid märjad. Muidugi ruttu nupust masin kinni ja kõik lähedal olevad rätikud põrandale, sest järv oli köögis oioi missugune. Sain seejärel ohtralt pesupulbrivett põrandalt kokku lükata. Hea, et vähemalt inimsõbralik pesupulber oli – Bioveganfamily. Taidlemist igatahes jagus, rääkimata sellest, et pesupulbrilibedal laminaatpõrandal tuli ka endal püsti püsida. Rõõmu tegi see, et olin kõrval ja märkasin kohe. Muidu oleks see vesi olnud otsapidi esikus ja kes teab kus veel(naabrite juures?), nüüd aga piirdus veekogu poole köögiga. Õhtusel jälitustööl, mida viis läbi minu suur R selgus, et täitsa katki on see masin.
Praeguseks hetkeks on uus masin paigas ja saame jälle rõõmsalt pesu pesta. Tore, et selline jamps juhtus pärast suuremaid piiranguid, muidu osta kust tahad järgmisel päeval uus masin.

Ja siis veel see teema, et….ma olen leidnud covid-perioodi juures ühe väga ägeda positiivse võimaluse. Võimaluse saada osa ükskõik kust maailma nurgast heade oma ala asjatundjate koolitustest ja vastuseid oma küsimustele. Ma olen ilmselgelt kuulanud ja saanud teadmisi aastaga rohkem, kui muidu viimase 5 aastaga. Lihtsalt sellepärast, et elu on kolinud suures osas internetti ja see on selles osas tore, et muidu poleks nii mõnegi huvitava ja hariva koolituseni üldse jõudnudki. Pigem hakkab tekkima ajapuudus, et seda kõike endasse ahmida. Pealegi avastad selliseid teemavaldkondi, millest polnud ennem õrna aimugi. Ja need inimesed suhtlevad sinuga! Täna näiteks küsisin nõu ühelt Prantsusmaal elavalt väga healt aroomiterapeut-psühholoogilt ja sain vastu häälsõnumid, kus ta pikalt ja laialt seletas mulle lahti teema, mille vastu huvi tundsin.

Selleks korraks aitab. Mul ei ole enam midagi kirjutada ja jutu vahele piisavalt pilte mul samuti pole, sest fotokas on alailma kodus ja pilte teen telefoniga(kuhu nad ka jäävad).