Pean rõõmuga nentima, et sügistalvine periood läks tänavu mööda kuidagi üllatavalt lihtsalt. Pimedus läks sinna, kust ta tuli ilma mind häirimata ja nüüd on juba õues kõvasti valgust. Nii kõvasti, et varsti on jaanipäev ja jälle hakkab pimedamaks minema, aga see selleks, sest praegu võidutseb valgus.
Seega – oleme märkamatult jõudnud aprilli lõppu.
Õues õitsevad lumikellukesed, märtsikellukesed ja krookused, pead pistavad välja tulbid ja nartsissid, rabarber on nähtaval, kodus on peetud kevadpühad, värvitud looduslikult mune ja tehtud pidulauale toorjuustukooki ning teisigi küpsetisi.
Praeguseks oleme taas olnud pikemat aega mingis ebamäärases ajatus olekus, ehk siis lapsed distantsõppel, paljud asutused kinni, poed, spa-d, söögikohad jne kinni, paljud inimesed kodukontoris või nagu meie tööl- kontaktivabal laenutusel, mis annab võimaluse teha ka kodukontori päevi. Kuna füüsiliselt tööl kohaloleku päevad vahelduvad kodukontori päevadega, siis vahest tekib selline kaaluta oleku tunne, et enam ei jaga matsu, mis nädalapäev on ja et jumala eest ei unustaks õigel päeval tööle minna. Aus vastus on, et minule selline töökorraldus sobib. Puudub rutiin ja see on hea. Närvisüsteem puhkab, loovus tõstab pead, tööle lähed rõõmuga.
Kodus lisanduvad muidugi tööasjadele muud toimingud ehk koduelu sõidab sajaga selga. Õnneks saab kodus oma elu kenasti planeerida ja kui päeval on vaja rohkem lapsi õppimises toetada ja süüa teha, siis tööasjad võib vabalt ka õhtul hiljem ära teha. Või siis vastupidi- tööasjad varahommikul ning siis koduste vajadused ja õhtupoole jääb samuti mingi aeg tööasjadele.

Kuidas selle distantsõppega siis muidu on?
No on ja ei ole.
Kuna mul silma all kaks koolilast, vastavalt esimene ja seitsmes klass, siis näen selgeid erinevusi.

Seitsmendikuga on lihtne, vähemalt meil. Temal on õpiharjumus olemas, vastutustunne olemas, oma päeva oskab ise planeerida ja hinded on korras. Igavuse üle ei kurda, sõpradega suheldakse olude sunnil üle neti, keka tunnid teeb üksi või koos sõbrannaga või koos minuga õues ja toas teeb lisaks iseseisvalt trenni. Klaverit harjutab samuti, iga päev. Lõpueksamid on ukse all, kuidas siis muidu saakski. Ja eks seitsme aastaga on saanud selgeks ka see, et ilma harjutamata tulemusi ei ole.
Kõigele lisaks jõuab vahest ka väikeste vennalaste järgi vaadata. Seda õnneks vaid siis, kui mind ega venda päeval kodus pole, sest õpikoormusele lisaks vastutada väikeste inimeste eest, kellest üks alles esimest aastat koolilaps… pole just kõige lihtsam, kui endal on videotunnid ja palju õppida. Möödunud aastal oli selline seis lihtsam, sest väikesed olid veel mõlemad lasteaiaealised. Kui aga üks väikestest peab õppima, tal tekivad videotunni ajal küsimused, teda peab motiveerima ja talle peab tagama olukorra, kus väikeõde ei sega aga endal on samuti videotund…siis on keeruline ja närvesööv. Õnneks oli selliseid päevi üksikuid, kus nad kolmekesi päris üksi pidid olema, sest issi käib vahetustega tööl ja mina olen samuti osad päevad kodus olnud. Kui aga kuidagi ei saanud, siis võtsin koolilapse hommikul endale tööle kaasa ja seal oli tal väga hea võimalus isiklikus kabinetis vaikuses õppida ja lugeda. Õhtuks olime kõik rõõmsad ja õnnelikud. Ilusate ilmadega tuli K väiksema M-iga meile tööle vastu. Suurem joostes ja väiksem rattaga ning tagasi koju läksime juba rõõmsalt kõik koos. Trenn tehtud ja tuju hea.
Tehnoloogiatundides antakse toredaid söögitegemise ülesandeid ja nii saan mina nädalavahetusel aeg-ajalt kokkamisest vaba päeva. Eriti tore, et laps õpib süüa tegema ka neid asju, mida ta varem pole teinud. Pannkoogid muide on meil kodus K rida. Ta kohe tahab neid teha ja teebki. Mina jälle ei taha ja ei teegi.
Üks probleem võib olla ehk vääriks väljatoomist küll. Päeva jooksul liiiiiiga palju ekraani, mis on kahjuks praegusel ajal paratamatus.
Igatahes on kõik kontrolli all ja kui kodune suhtumine on positiivne ja õppimist soosiv, on ka lapsel kõik hästi. Lugedes tänaseid uudiseid, siis on ka selliseid muresid, et viielisest õppijast(seitsmendikust) on saanud kirjade järgi nulliline. Kuidas see võimalik on? Vat ei oskagi välja mõelda. Kui ikka kogu aeg on hästi õpitud ja õpitud on endale, mitte emmele, issile, õpetajale…siis ma ei tea, kuidas saab õpioskus ära kaduda ja tulemused hindeskaala teise otsa kukkuda.

Vaatasime mõni päev tagasi juhuslikult ETV pealt saadet “Kool sinu(minu?) kodus”( ojaa, meie koju on ennast sisse seadnud üle aastate televiisor ja tegelikult ka kass) ja sealt jäi see selgelt silma, et kui ema stiil on kiun ja ving ja koduõpe on paha ja raske ja minul pole aega lapsega tegeleda(seda 10. klassi poisi puhul!!!), siis ei saagi sellelt lapselt muud oodata, kui hädaldamist ja arvamist, et keegi teine, ehk siis õpetaja, peab omama seda võimu, mis paneb sind õppima ja eelkõige vastutama oma asjade eest. Või siis pigem eeldab, et õpetaja või vanem peaks võtma vastutuse, et sina, 16-aastane poiss, õpiksid.
Jäi kõrva ka see, et õpiülesanded on segased, et keeruline neid e-koolis taga ajada. Kuidas keeruline? Kõik must-valgel kirjas ja mingit segadust pole laps kurtnud. Vaatan sinna ka ise kogu aeg ning samuti saan kõigest aru. Ma ei usu, et kõnealustes koolides nagu VHK ja Rock al Mare kool, on see asi segane.
Aga see selleks.
Saates olnud tütarlapsed olid kummalisel kombel koduõppe osas märksa positiivsemad ja toimetulevamad. Üks tütarlastest oli nagu meie K seitsmendas klassis ja temagi õppis klaverit. Muusikakeskkoolis. Muide seda olen ma varemgi tähele pannud, et muusikat õppivatel lastel on parem planeerimisoskus ja tugevam kohusetunne. Maast madalast ikkagi harjutatud.

See on meie ühine koolitöö. Vanemal M-il oli antud ülesanne teha lihavõttepühadeks kaunistus. Nii me siis käisime õues oksi ja muud mudru korjamas, mina väänasin võru kokku ja piiga siis treis kaunistusi ning sättis neid võru peale. Kui juhendada ja õpetada, saavad ka seitsmesed kõigega hakkama.
”””””””””””””””””””””””””””””””””””
Kuidas läheb meil esimese klassi õppuril?
Tõusude ja mõõnadega.
Kui kooliperioodil oli tal kõik väga hästi, siis koduõppel on silmnähtav tagasilangus. Ja see väljendub põhiliselt motivatsioonis, õigemini motivatsiooni puuduses õppida. Väikesel inimesel, kes sai paar päeva enne esimest koolipäeva 7, ei jõua selle lühikese ajaga, mis nad koolis käia said, tekkida tugevat õpiharjumust. Ka ei saa aru nii väike laps veel vajadusest õppida, sest mängimine tundub igati ahvatlevam. Eriti veel siis, kui noorem õde saab olla kodus niisama vabalt ja õppima ei pea. Kuigi ma ütleks…kõrvalt on väiksemal olnud nii palju nutikust jälgida, et päris üllatab. Aasta veel vanema õe kõrval ja võib juhtuda, et esimene klass saab talle olema igavavõitu. Aga eks aeg näitab.
Kui ma iga päev kõrvalt seda õppeprotsessi jälgin, siis selge on see, et väike laps vajab teistsugust õpikeskkonda, kui kodu. Isegi vaatamata sellele, et kodu soosib õppimist. Esimese klassi lapse jaoks on veel väga oluline minna ühest keskkonnast teise, häälestada ennast õpitegevusele. Paneme teda ka kodus teise tuppa õppima, et olmetegevus ei segaks, aga sellegipoolest…nii nagu häälestab ennast täiskasvanu tööle minnes töölainele, nii teeb seda ka laps. Selle videotunniga on kõik tegelikult ok, kuigi tund aega päevas on vähe, mis vähe. Probleem tekib pärast koduste ülesannetega…miiiks ma peeaaaan jälle õppimaaa???(palju põnevam on ju vaadata telekat, istuda telefonis või lobiseda sõbrannaga tahvlis)….ja siis me paneme kõik seadmed kinni, räägime ja arutame ja mõtleme, miks peab õppima ja teeme muidugi kõik kodused tööd ära :) Vahest tekitab küll küsimusi näiteks kehalise kasvatuse õpetaja oma ülesannete sõnastamisega, aga enamasti pusime neist läbi. Lennukaid ja loovaid tööõpetuse tundide ülesandeid tuleb teha koos, sest esimese klassi junts vajab veel juhendamist.

K distantsõppe ülesanne oli tehnoloogias munade värvimine looduslike vahenditega. Käiku läks kurkum, spinat, punane kapsas, mustikas…

Kindlasti annab õpikeskkond koolis ka selle tunde, et laps tahab olla väga tark ja tragi, et mitte jääda alla kaasõpilastele. Kellega sa kodus ikka võistled? Nii see motivatsioon kaobki. Väikesel lapsel on seda käimalükkavat faktroit vaja. Suured lapsed teavad juba ise kes nad on ja miks nad õpivad. Sellistel puudub normaalselt vajadus ennast teistega võrrelda. Enesehinnang on kellel rohkem, kellel vähem – paika loksunud.
Ühesõnaga – on paremaid ja on halvemaid päevi, aga kõigega saame hakkama ja kokkuvõtteks on ta igati asjalik esimese klassi piiga.

Üldjoontes mulle siiski koduõpe meeldib. Vaatamata sellele, et endale toob see kõvasti suurema koormuse. Müts maha perede ees, kus on 2-3 algklasside õpilast ja ise kodukontoris. See võib tõesti keeruline olla.
Lapsed on puhanumad, sest saavad hommikul kauem magada. Kuulates õpetajaid….siis on lapsed ka tervemad olnud, kui kontaktõppel. Meie lapsed on õnneks olnud terved ka koolis käies.

Baski toorjuustukook maasikatega

Koostisosad:
800 g toorjuustu
200 g suhkrut +1 sl peale raputamiseks
5 muna (M)
300 ml 35% koort (vahustamata)
2 sl nisujahu
0,5 tl soola
1 apelsinilt riivitud koor

Kogused on 20cm diamteeriga lahtikäiva vormi tarbeks, aga kui teha suuremas vormis nagu mina tegin, on kook lihtsalt madalam või siis lihtsalt suurenda suurema vormi puhul koguseid.

Tegevuskäik
Kõik koostisosad võiksid olla toasoojad, et tainas saaks ühtlasem. Mikserda madalal mikseri kiirusel (kui kiirus suur,läheb toorjuust vedelaks) kokku toorjuust ja suhkur. Suhkur peab olema täiesti lahustunud ja toorjuust tükivaba. Edasi mikserdades lisa ükshaaval munad. Vala hulka koor, lisa sõeludes jahu, sool ja riivitud apelsinikoor. Mikserda ühtlaseks. Vooderda lahtikäiv vorm seest küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaberi servad jäävad umbes 5 cm üle serva. Kui vaja-kasuta kahte küpsetuspaberit. Kook kerkib kõrgeks ja küpsetuspaberi servad peaks jääma talle toeks.
Edasi! Tainas vormi, raputa peale 1 sl suhkrut ja küpseta eelkuumutatud ahjus 210 kraadi juures 45-50 minutit. Kook peab pealt pruunistuma, aga loksutades peaks sisu veel võdisema. Jahtuta kook ära ning selle ajaga kohevus taandub täiesti ja kook vajub madalamaks. Tõsta kook seejärel külmkappi ja hoia teda seal paar-kolm tundi. Mina tegin koogi valmis õhtul ja pistsin ta ööseks külma. Pärast…ava vorm, sikuta kook küpsetuspaberiga koogialusele ja siis sakuta paber alt välja. Kaunista ning pista pintslisse.

””””””””””””””””””””””””””””””””””””

Igasuguste kool-muusikakool-laulustuudio-kodu liikumiste tõttu puudub ajakadu ja seda aega saab kasutada selleks, et tegeletakse rohkem asjadega, mis meeldib. Trenni tehakse ja õues liigutakse rohkem, kui koolipäevadel. Kodune sotsialiseerumine on suurem, sest tavaolukorras minnakse hommikul laiali ja vahest nägid last esimest korda alles õhtul 8 ajal. Koos söömisi ja koos tegutsemisi on rohkem. Tõsi, koduvälist sotsiaalelu ikkagi väga igatsetakse, aga seegi hakkab vaikselt tagasi tulema, sest ilmad on normaalsed ja saab sõbrannadega õues jalutamas käia. Laulustuudios on sel hooajal saanud häirivalt vähe käia ja lauluisu leevenduseks vaatan otsitakse pidevalt youtubest laulupidude laule ning lauldakse neid teleka ees kaasa. K on käinud laulupidudel laulmas alates aastast 2011, kui ta oli 4,5 aastane ja noorim laulja laulupeol. Tema meenutab neid käike ainult ülivõrdes ja igatseb väga järgmist laulupidu, mis paraku on lükatud edasi.

Ühesõnaga kõik on hästi ja loodame, et maikuu saavad lapsed ehk siiski koolis kohapeal käia, sest kool on kool ja kodus õppimine on kodus õppimine. Viimased uudised lubavad algklassidel koolikeskkonda naasta alates 3. maist. Ehk saavad mõneks nädalaks enne kooliaasta lõppu ka suuremad lapsed kooli. Kuigi…enam nagu polegi vahet, kohe on suvi käes. Kõige olulisem oleks tegelikult saada muusikakoolis kontaktõppele tagasi.

Alates aastavahetusest olen olnud väga usin kõndija. Ehk siis pole kasutanud bussitransporti ja vaid mõned korrad on toonud-viinud mind poeg autoga tööle/koju ning seda juhul, kui õues on olnud ülikehvad teeolud või paduvastik ilm. Muidu olen ikka kogu aeg astunud kand ja varvas tööle ja koju. Miks ma sellest räägin, siis sellepärast, et olen koos aasta algusest kasutusele võetud nutitelefoniga kiirelt sõbraks saanud ja kasutan teda usinasti õues liikumiste ajal podcastide kuulamiseks.
Lemmikuteks on osutunud podcastid #kogumispäevik ja #nullist. Meeldib osaliselt ka #taitsapekkis podcast ja tõesti seda ma vahelduseks ka kuulan, kui seal räägib huvipakkuv persoon, aga saatejuhid….kohati nende loba niivõrd domineerib, et hakkab häirima. Seega… et kuulamine oleks väga nauditav on oluline lisaks külalisele ka saatejuht.
Igatahes on netiavarustes hiiglama palju kuulamist ja kui peab õues liikuma punktist A punkti B ning oled seda teed läbimas üksi, tuleb aega kasutada hästi. Väga sageli olen peale koju jõudmist esimese asjana arutanud tütrega, mida ma kuulasin ja mida teada sain ning kui asi võiks huvitada, soovitanud kuulamist ka lapsele.
Küll aga olen võrreldes eelmise aasta kevadperioodiga kõvasti kehvem trennitaja ja see teeb natuke kurvaks küll. Ilmselgelt on rohkem igapäevast tegemist, aga põhiliseks takistuseks on tegelikult minu …ma ei teagi, õlg või käsi või kõik koos. Probleem pesuehtsalt takistab mind tegemast trenni täies mahus ja nii olen ma valinud lihtsalt selliseid trenne, kus kätega väga vehkima ei pea või kui teen intensiivseid trenne kaasa, siis valikuliste harjutustega. Õnneks on internet selleks imeline koht, kust leiab alati midagi, mis sobib ja kõnetab. Täislustiga Shalini trennide tegemisest tunnen siiski väga puudust. Püüan kaas teha, aga see pole päris see, kui olen pidevalt valvel, et juhuslikult valet liigutust ei teeks, sest sellele järgneks hull valu. Igatahes, kui see just “külmunud õla “sündroom pole, mis pidavat kestma 2 aastat ja siis ise üle minema…siis ma loodan sellest hädast sobivate harjutustega tasapisi lahti võimelda.

Aga…vahepeal sai meil noorem M kuueseks. K tegi selleks sündmuseks eelmisel õhtul poole ööni mässates täiesti iseseisvalt uhke tordi ja šokolaadimuffinid kohupiimakreemiga. Peaks ütlema, et ta aina üllatab oma asjalikkusega ja sooviga teha, katsetada, õppida. Mis puudutab kooki, siis kui ta pole just ülitervislik toorkook, siis väga tervislikud pole nad ükski. Kuid…selline isetehtud fantaasiarikas kook on minumeelest igati ägedam, kui kuskilt tellitud suhkrupildiga tort. Isegi kuuene tegi hommikul äratades suured silmad ja ütles—wow, kui iluuuus :)

Šokolaaditort mascarpone kreemiga

Varahommikune sünnipäeva tähistamine oli lõbus ning pisut unine sünnipäevalaps rõõmus ja õnnelik. Kuidas teisiti saakski. Kuueselt on ju sünnipäev vaat et aasta tähsündmus jõulude kõrval. Sügisest ootab aga lasteaias viimane aasta ning sealt edasi juba kool. Nojah, kooli tahaks ta muidugi kohe minna. Kuueselt veel lapsed ei tea, kui hea oli lasteaias päeval magada :P

Milline ta on? Nunnu! Heasüdamlik, korralik, jutukas, nalja täis, naerupall, rõõmsatujuline, vapper, nutikas, uudishimulik…kõike seda, mida üks väike tegelane peabki olema. Ma loodan väga, et kasvades ei unusta ta ära unistamist, sest unistustest kasvavad välja sihid ja eesmärgid.

Kes teab, mida ta siin küünlaid puhudes soovis….aga mingu need soovid ja unistused täide. Päikest ja rõõmu sulle, meie kallis!

Õde tahtis kangesti koos pilti teha, aga sünnipäevalaps tahtis minna kinke avama …:D

Aga…praegu on olnud ikkagi selline kummaline aeg, et ei ole midagi värvikat kirja panna. Jah, on olnud koduelu, tööelu ja erinevad õues liikumised, aga kõik tundub selline tavaline ja loomulik. Piltidega on tekkinud uus häda. Kaugelt harvem kui varem, võtan ma õue kaasa fotoaparaati ja seega teen meeleolupilte pigem telefoniga, kust pildid lähevad Instagram-i kontole galeriisse või story-desse. Niiet, kui pilte…siis vaata Instagramis kontot @ingridfotod

Nonii, aprill on meil siis kohe läbi ja ilmad lähevad ajapikku loodetavasti soojemaks. Seda ma ootan juba tõesti. Lastel on käsil nädalase vaheaja viimane kolmandik ja minul koos nendega puhkusenädal. Esmaspäevast jälle tööle ja “koolipinki”. 3. maist saavad mudilased päriselt kooli, taas avatakse kauplused, väliterrassidel saab juba söömas käia…ühesõnaga elu hakkab avanema.
Olen üritanud ennast maailmas toimuvast distantseerida. Ei vaeva ma ennast ühegi probleemiga. Ei pea vajalikuks kakelda maskivastastega, maskipooldajatega, vaktsiinivastastega, vaktsiinipooldajatega, muidu närviliste-lugupeetud-isikutega, Toompeal möllajatega jne. Ma elan lihtsalt oma elu ja olen rõõmus. Mind huvitab suuremalt jaolt vaid oma pere arvamus ja mulle väga armsate inimeste arvamus. Nendega saab suhelda nii, et ei pea nentima fakti – tõlgendamise ja lastetoa küsimus, sest tõlgendatakse asju ikka väga isemoodi. Ehk et mida vähem inimesi silmapiiril, seda parem. Kuni nad jälle viisakaks ja sümpaatseks hakkavad. Ma saan aru, et sellest mille nime ei taha nimetada on kõigil siiber, aga ikkagi…jäägem inimesteks. Sellest, mis vaheajal aga tegime…mõnes järgmises postituses.

Veebruar on läbi.
Ja koos sellega tundub, et on läbi on saanud ka ilus ja normaalne talv, kus külma oli pidevalt üle -10. Perioodiliselt isegi seal -20 ümber ja öösel üle sellegi.
Olgem ausad, sellist talve pole ammu olnud ja kestunud on see sisuliselt kaks kuud. Eelmisel aastal oli talv tervelt 2 päeva.

21.veebruarist algas sandi suusailma hooaeg. Sula vaheldus väikese külmaga, taevast tuli kõike segamini- vihma, jäidet, lörtsi. Ühesõnaga ei olnud enam üldse ilus ega tore. Jäi üle vaid loota, et lumi sulab kiirelt ja asemele tuleb normaalne kevad. Oleks ju ometi õiglane, et juba aasta kestnud koroonajamale vaadates, võiks vähemalt ilm meid soosida ja olla meeldiv. Vabariigi aastapäeva eel oli kohe tõeliselt vastik ilm. Tööle tulin küll jalgsi ja see oli täiesti normaalne tulek, aga tagasiteeks ootas mind ees jäävihm + eriliselt libe tee. Eh, mis seal ikka. Mõtlesin, et uisutan kuidagi koju, kanamunad kotis. Kangekaelne nagu ma olen, bussiga ei plaaninud koju sõita. Õnneks helistas poeg ja otsustas oma sõgeda ema auto peale korjata. Leppisime kokku, et kohtume kaupluse parklas. Noh…töölt poodi on mul ehk 5 minutit kiiret kõndi, aga seekord venisin ma sinna muljetavaldavalt kaua ja tõenäoliselt oleks ka minu kõnnak pakkunud kaasinimestele lõbusat vaatepilti, kui nad just iseenda püsti pidamisega ei oleks pidanud ametis olema. Igatahes jõudsin ma püstiasendis poodi, tegin oma ostud ja uisutasin poja autosse. Autoga liiklemine oli selleks hetkeks märksa lihtsam.
Ka täna, 6. märtsil, on ilm jälle omadega sassis. Hommikust on tuisanud lund. Mitte küll teab mis laia lund hetkel, aga muudkui sajab peenikest pudi. Kiuslik talv ei taha veel kuidagi taanduda.

Lapsed olid vahepeal kodus ja pidasid vaheaega. Vaheajale järgneb K-l distantsõpe vähemalt märtsi lõpuni ja siis vaadatakse asjad üle. Lõhnab selle järgi, et lihtne see kevad jälle ei tule, sest viirus levib nigust jaksab. Meie vanem M ehk siis algklassid, saab aga õnneks koolis kontaktõppes käia. Asi seegi.
K kooli pärast oluliselt ei põe, ta õpib hästi ja iseseisev õppimine pole temale keeruline. Pisut hakkab muidugi ka tema vaim väsima sellest kodus passimisest ja meeleldi käiks ta koolis kohapeal. Näen paraku seda, et õppetunnid pole kaugelt distantsilt nii heal tasemel koolist ette kantud, kui õpetaja seda reaalselt tunnis teeks. Ka kiirelt küsimuste tekkimisel küsimine jääb enamasti ära, mis reaalselt kohapeal oleks lihtne ja asjad kohe selgemad. Juhtub sedagi, et laps teeb juba eelmisel õhtul mõne järgmise päeva õppetöö hoolikalt valmis, püüab, teeb põhjalikult, laeb üles…ja siis selgub järgmisel päeval, et õpetaja paneb e-koolis T tähe, mis tähendab tegemata tööd. Suur töö on vett vedama läinud, sest mingil põhjusel õpetaja tööd ei näe. Kas siis on keskkonnas kaduma läinud või õpetaja lihtsalt ei märganud. Päeva lõpuks saab küll T-st A ehk arvestatud, aga lapsel on olnud muret rohkem, kui vaja. Eriti murelik on ta aga muusikakooli pärast ja just solfedžo pärast, sest tundides käia ei saa, aga lõpueksam tuleb mai keskel teha. Soovitasin tal muretsemine lõpetada, sest on nagu on. Hea vähemalt, et klaveris saab käia ja kohati isegi rohkem, kui muidu, sest õhtust vaba aega on rohkem tänu solfi ja muusikaloo ärajäämistele.

Veidi aega tagasi oli selle talve esimene sula. Kasutasime kohe juhust ja sibasin oma kolme piigaga maja taha uurima, kas lumi pakib piisavalt. Vaatamata sellele, et meil ehitusluba puudus, ehitasime valmis väiksemat sorti kindluse ja ühe lumememme. Tuppa minnes olid lastel õnneks jalad kuivad, külm kellelgi ei olnud, aga minu lambanahksetes saabastes olid paiga sisse võtnud kaks märkimisväärset järve. Üllataval kombel jalad siiski ei külmetanud, lihtsalt vesimärjad olid ja toas lähemal vaatlemisel selgus, et ka ligunemisest kortsus. Ei olnud vanaduskortsud.
Järgmisel hommikul vaatasime aknast meie ehitisi ja arutlesime lastega, et miks on lumememme porgandist nina maas. Leidsime mitu võimalust- sulas küljest ära, mõni lind pani selle pänna aga ei pidanud söömiskõlbulikuks või siis naabrilapsed maradööritsesid. Eks võta sa kinni, aga maas see “nina” vedeles.

Esimesel koolivaheaja päeval ehk esmaspäeval käisime lastega korraks pealinnas, sest see on vaheaja jooksul ainus päev, kus mul oli endal vaba päev ja sai veidi luftitamas käia. Seda enam, et nüüd tuleb igasugusele liikumisele üldse pikem paus sisse. Nädala alguses polnud veel suurematest piirangutest räägitud ja nagu näha, tuleb endiselt elada päev korraga, sest iial ei tea, mis uudist järgmine päev toob.
Igatahes….valisime sellise rongiaja, kus sõitjaid vähe. Mina ja K olime maskeeritud ja kohale jõudes suundusime kõigepealt neljakesi kohe kinno. Kesklinna, Solarisse. Kinos oli muide väga hea käia. Rahvast sisuliselt polnud. Istusime peaaegu nagu privaatseansil ja vaatama läksime filmi “Hing”. Julgen seda filmi väga soovitada. Ma ei ole eriline lastefilmide fänn, sest mida aeg edasi, seda mürarikkamad ja jõhkramad nad kuidagi on, aga see film, see….oli midagi hingele. Ka mu teismeline K kiitis selle superheaks filmiks. Väiksemad vaatasid hoolega, eriti kõige väiksem, aga nendega me peale filmi arutlesime sisu üle, sest tekkis tunne, et see point ei pruukinud nendele päris kohale jõuda, lähtuvalt nende noorest east ja vähesest elukogemusest.

Meie kodu ja kooli vahel on äge suusamägi, kust said alla tuhiseda nii kelgutajad, kui suusatajad

Ja suusatajatele olid pikad, kvaliteetsed ja valgustatud suusarajad.

Peale filmi tegime hõredalt asustatud Vapiano-s ühise lõuna, kus meie K-ga valisime üksteisest sõltumatult erineval ajal tellimas käies täiesti ühesugused toidud, mis ei olnud pitsad ja lapsed soovisid jänkukujuisi pitsasid. Kõhud täis ja uuest energiast pakatamas tegime väikese poetuuri, sest linnas selgus, et lastel on talvekäpikutega kätel hirmus palav. Seega- võtsime ette retke lähimasse kohta, kus kindaid osta saaks ehk siis suund Viru keskus/Kaubamaja.
Sisenesime läbi Sportlandi välisukse ja K leidis endale loomulikult kohe midagi ostmisväärset. Ehk siis leidis ammu vaja oleva spordikoti. Seni on kasutuses olnud mul ammu Mary Kay-st saadud väike spordikotike, millega on mõnus ujumas käia, sest trikoo, rätt ja pesemisvahendid mahuvad sinna hõlpsalt, aga väikeseks jääb see siis, kui K-l on koolis kehaline kasvatus, kuhu on vaja võtta rohkem igasugust kraami. Liiati hakkas see kott vaikselt lagunema. Poes oli kott oli parasjagu sooduses, hind mõistlik ja koti ta sealt siis saigi. Edasi läksime enam vähem üle aatriumi Zarasse, saime sealt suuremale pisipiigale mõnusad sõrmikud, milledel käpikuosa käib eraldi peale, K nuias endale ühe kollase mütsi, mis on täpselt sama värvi ja nägu nagu tema soe kampsun ning üks piigadest sai peenikesest velvetist pikema seeliku ning teine imepehme puuvillasest musliinist vanaroosat värvi kleidi. Kleit on nii mõnus, et pere kõige noorem tips andis mulle sisse tellimuse veel samasugusele kleidile. Lihtsalt mõned lilled võiksid seal peal õitseda tema meelest. Aga…isegi K arvas, et selline kleit oleks ülimõnus ja mugav. Ok, mulle endale meeldiks samuti selline. Kaubamaja lasteosakonnast saime sama tüüpi kindad ka väiksemale ja siis oli mul mõõt täis…ruttu õue. Siseruumides on jopes ja maskis koletult palav.

Võtsime suuna Kadrioru poole, sest minul oli tarvis oma klubist tuua ära perele vajalikud vitamiinid, aga ega praegu polegi asi enam nii nagu kuu tagasi. Trammid Kadriorgu ei käi. Seiklesime siis bussiga ja jalgsi ning tuleb tõdeda, et mugav see küll ei olnud. Just see jalgsi osa. Linnas olid teed konarlikud ja libedad.

Viimane siht oli pereliikmete külastamine. Seega hakkasime Kadriorust seiklema tagasi kesklinna, et sõita sealt trammiga edasi Vineeri peatusesse ja vantsida suurema R-i juurde.
Väikesed tüdrukud polnud seal siiani käinud ja nii me läksimegi õhtul peale tööpäeva nooremale R-ile ja tema kaasale külla. Jalgu puhkama ja teed jooma. Vineeri trammipeatusest on sinna umbes 1,2 km jalgsi minna ja tagasi läksime hoopis jalgsi otse Tallinn – Väikese rongipeatusesse, kuhu on 1,5 km.
Koju jõudsime kõik ühel ajal. Meie neljakesi linnast ja suur R töölt. Vanem M küsis rongis, kas kodus õhtust süüa saab? Mina küsisin vastu, et kes tegi süüa seal? Seda ta ei osanud arvata. Seega jõudsime kõik koju ja meie näljast kampa päästis vaid 3 pakki pelmeene, mis sügavkülmas kriisiolukordadeks seisid.

Ülejäänud koolivaheaeg oli vaikne ja kodune. Vähemalt meil K-ga. Väiksematel piigadel olid veel omad tegevused ja käimised koos isaga. Ilm kiskus tatiseks ja ega väga kuskile ei isutanudki. Las lapsed puhkavad, mängivad ja magavad. K-l tuleb loomulikult usinalt klaverit harjutada, sest lõpueksamid lausa tuututavad juba ukse taga. Tore mõelda, et mai teiseks pooleks on kõik see eksamite saaga unustatud asi. Omast käest tean ja mäletan aga seda, et eksamitele järgneb tegelikult kurbus, sest päriselt on ikka natuke kahju, et muusikakool läbi. Lubada võin aga seda, et musitseerimisrõõm jääb ja keegi ei keela muusikat edasi õppida. Ühel või teisel moel.

Sel talvel oli meie laste kooli ees tehtud staadionile uisurada. Väga äge mõte ja kõik kes soovisid, said laenutada spordimajast uiske ning ringi tiirutada. Meie lapsed uisutasid nii koolitundides, kui vabast ajast.

Mis puudutab nüüd seda alanud aastat üldiselt, siis aeg on läinud kiiresti ja hommikul lähevad lapsed kooli juba valges ning õhtul kell pool seitse pole samuti enam kottpime. Ja see on suur asi. Kuidagi oli vaatamata suurele lumele kevade lähedus juba nii tuntav, et mul ei tekkinudki tänavu karukoopas magamise vajadust. Muidu ma ikka ajavahemikus jaanuar/veebruar eelistaks vahest karu olla, kes talvel pimedal ajal magab.
Koroonast on nüüd tegelikult kõvasti isu täis ja rohkem veel. Kohe saab aasta sellest päevast, kui see sinder maakera hõivas. No ja kujutad sa ette, laiutab siiani, ega kavatsegi taanduda. Olukorrad on maailmas tegelikult suhteliselt erinevad ja tänu sellele, et ma jälgin instas mõnda teise maa inimest, olen mõnegi asjaga kursis. Prantsusmaal oli näiteks sügisest mitu pikemat lockdown-i, aga koolid töötasid. Praeguseks on juba tükk aega avatud ka söögikohad ja poed, aga maskikohustus on jäänud. Itaalias on elu veel vabam, kui Prantsusmaal. Jutt pole küll pealinnadest, aga Prantsusmaal näiteks Toulouse ja Itaalias Milano. Mõlemad suurlinnad. Meil seevastu oli sügis suht rahulik ja peale jõulu hakkas vaikselt haigestumine tõusma.
Aga ma tahan reisima, nii väga tahan. Unistan siin omaette, et kui lõpuks võimalus avaneb, peaks lausa pikemaks ajaks kusagile minema põrutama, et kogu sellest jamast puhata. Ma ei tea isegi mis koht see võiks olla, aga tahaks lihtsalt mingit suuremat vaheldust ja stabiilset ilma. Rutiinist välja.
Koroona on teinud inimesed kurjaks. Õnn seegi, et selliseid psühhopaatseid “maailmaparandajaid” ja kõiketaedjaid on valdav vähemus. Paraku kostab nende kisa kõvasti välja, sest normaalsed inimesed ei pea vajalikuks nendega jaurata. See muutub tüütuks. Jah, õnneks on neid vähe.
Ja muidu…paar korda on K olnud distantsõppel oma klassiga, sest keegi kuskil klassis koolis oli koroonas, aga muidu on kõik rahulik olnud. Mina käin samuti igapäevaselt tööl ja kõik lastele suunatud tegevused on siiani toiminud.
Selleks aga et “kass” hinge ei poeks, tuleb midagi teha ja suurepärane tegevus selleks on trenn. Minul on sellega paremaid ja kehvemaid päevi. Üldiselt püsin reel, aga vahest muutun laisaks või juhtub elu ja lihtsalt ei jõua. Kuigi üks treeneritest, kelle abi ma kasutan ütleb väga õigesti, et kuidas sa ei leia päevas 15 minutit, et ennast natukenegi liigutada. Jah, ka 15-st minutist on kasu.
Mina võimlen endiselt Shaliniga koos. Üüüüüüberäge treener ja fantastiline inimene.

Hetkel on meil käimas koos tema järgijatega kevadise uue energia nädal ja tänasega saab nädal läbi. Pühapäeva alustasime ühise live-trenniga ja osales selles umbes 160 naist üle maailma. Ühine jõud ja toetus on kogu asja juures enamusele väga oluline. Tänast hommikust alustasime meditatsiooniga ja homme ootab meid ees kell 6.30 hommiku-live. Pühapäevasest trenni meenutavad mulle aga siiani kanged kondid, kuid see on ikka täitsa minu enda süü. Oleks pidanud usinam võimleja olema. Eile õhtul nautisin meditatsiooni. On paastupäevad. Sotsiaalmeediast paastumine, suhkrust paastumine, kohvi/karastusjoogid/mahlad paastumine ja täna on päris paastupäev. Mina teen selle järgi homme, sest siis ma ei pea olema tööl ja võin vabalt võtta. Isegi armastuskirju oleme kirjutanud. Kes milliseid ise soovib ja need võib jätta endale või anda adressaadile. Armastuskiri endale, mehele, sõbrale, tulevikuinimesele, lastele…

Eelmisel pühapäeval tegin ikka päris palju trenni. Enne, kui Shalini laiv algas, tegin trenni ühe väga vahva ukrainlannast treeneriga. Tema teeb väga mõnusaid pooletunniseid võimlemisi ja rõhub mitte rapsimisele/higistamisele, vaid väga läbimõeldud harjutustele. Omades kahte kõrgharidust millest üks on matemaatika ja teine kehakultuur, oskab ta teha tõeliselt häid harjutuste kombinatsioone. Lisaks näeb ta oma 40 eluaasta ja kahe lapse juures VÄGA hea välja ja on muidu samuti vahva. Pärast käisin õues kõnnitiirul ja tulemuseks olid järgmisel päeval kanged koivad. Õnneks see ei püsi kaua.

Kui trenn jõuab põrandale, on mul telefonil vat selline statiiv :P

Talv on olnud tegelikult imeline. Nii palju perede pildistamisi nagu sel talvel, pole mul ammu olnud. Ilusat talve pole lihtsalt pikalt olnud. Tänavu oli aga õues ilus ja talvemuinasjutu pildid aina tulid ja tulid. Jooksin koos pildistatavate perede lastega põlvini lumes, roomasin kõhuli ja tundsin ennast lustiva lapsena. Mis sellest, et kaamera käes. Oli lõbus peredel, oli lõbus minul ja kui õhtuti pilte töötlen, tuleb tahtmatult naeratus näole. Need on hetked, kus taban ennast arusaamiselt, kui väga ma armastan olla osalise ajaga fotograaf. Jah, need tagumikutunnid arvuti taga on pikemad ja piinarikkamad kui fotosessioon ise, aga mis sellest. Tähtis on tulemus ja mõlemapoolne rõõm.

Oma tervist turgutame jätkuvalt igal moel, millest üks on näiteks vitamiinikokteil:

Apelsin, sidrun, inger ja naturaalne viinamarjasiirup Petmez minu lemmikutelt kalamatalastelt.

Ilusat lähenevat kevadet meile kõigile ja palju tervist!