Sellest seiklusest on möödunud küll juba terve kuu ja peale, aga tegime oma aasta 2021 esimese retke ära juba tõesti 2. jaanuaril ja mis eriti tore….oleme võitnud pimeduselt tagasi päevas lause üle tunnikese valget aega!!!
Jah, aga meie retkest. Ei midagi erilist, kuid tore oli siiski. Tuleb ainult tõdeda, et aeg veereb edasi väääga ruttu.
Tegelikult oli koolivaheaeg ja kuna jõulude ajal on rohkem kodused olemised, siis see oli viimane hetk, kus ma olin tööst vaba ja sain koos lapsega veidigi kahekesi aega veeta. Vana aasta lõpupoole käisin Tallinna tuuril poja kahe tütrega, aga tol korral ei saanud K meiega kaasa tulla, sest temal oli sel õhtul veel muusikakoolis solfi tund ja muusikakool on praegusel ajal püha. Ikka sellpärast, et jäänud on veel vaid 3 kuud ning siis ongi käes lõpueksamid. Jah, juba mai alguses hakkab ennast kokku rullima 7-aastane muusikakooli saaga. Ja ma imetlen siiralt, et sellel mittekergel teel pole K ainsamatki korda mulle öelnud, et ta enam seal käia ei taha. Isegi, kui on raske olnud. Eneselegi üllatuseks olen hoopis mina olnud siin lõpupoole see, kes on pakkunud, et jäta pooleli, kui praegu nagu pole niikuinii plaanis muusikaga oma edasisi õpinguid siduda. Õnneks on lapsel endal olnud sitkust, arukust ja kangust vaadata ema kui poolearulist ja rühkida edasi võiduka lõpuni. Tegelikkuses on K mängimist nauditav kuulata ja mul on hea meel, et tal jätkub iseloomu edasi tegutseda, sest iial ei tea, kui seda lõputunnistust võib vaja minna.
Siinkohal üks artikkel sellel teemal, miks lastel tekib sagedasti esimenishirm artikkel, mida tasuks lastega tegelejatel lugeda ja sügavalt järgi mõelda.
Aga sellest ei tahtnud ma ju rääkida vaid koolivaheaja ettevõtmisest.
Millalgi aasta lõpupoole broneerisin meile ööbimise Tallinna ühte vanalinna hotelli. Naljakas, aga ilmselt pole saanud varem ja kes teab, kas saab ka mõne aja pärast, ööbida Tallinna vanalinna hotellis nii odava hinnaga. Ka suurte hotellide hinnad on maas, aga meie tahtsimegi just ööbimist väiksemas hotellis, mis asub vanalinnas ja kust on kõikjale ligi minna.
Hotell asus Balti jaamale lähedal ja 2.jaanuaril linna jõudes tuli meil vaid veidikene jalutada ning olimegi Nukuteatri kõrval hotellis. Läksime sisse, registreerisime ennast ära ja läksime tuppa. Tuba asus esimesel korrusel, hotelli suure puhkeruumiga ühel tasapinnal ja see oli ka ainuke numbrituba, mis sinna avanes. Teised olid kõik kusagil kõrgemal ja see maja oli tegelikult paras labürint. Vaatasime seal veidi ringi ja tõdesime, et kuna külalisi kuskil näha ei olnud oli meil kasutada”sviit” ehk siis magamistuba suuuuure elutoaga. Meie nn elutoas olid siis diivanid, tugitoolid, laud, televiisor, muusika, kuusk jne. Ja ega me seal kedagi oma hotellis viibimise ajal ei näinudki. Puhkeruumis siis. Korra astus sealt läbi veel vaid üks ema lapsega ja uuris, kus on väljapääs. Seal majas võis tõesti ära eksida.
Kui olime asjad tuppa pannud, läksime õue ringi seiklema.
Esimene sihtpunkt oli Harju tänava liuväli. Minul oli millegipärast laiskus kallal ja pakkusin K-le, et tema uisutab, mina vaatan ja pildistan. Aga…üks skorpionist teismeline on siiski väga suure veenmisjõuga ja nii ta mu lõpuks ära moosiski. Laenutasime kahed valgest nahast iluuisud, maksime 28€ ja olimegi liuväljal. Ega seal just üleliia mugav ei olnud uisutada, sest rahvast oli uisutamas palju ja palju oli ka abiraamiga väikeseid lapsi, kes on üpriski ettearvamatu liikumisega. Sellegipoolest oli meil seal tund aega väga tore lustida. Mina kimasin ees ja laps järel. Põhiline oli see, et tuli hoida silmad lahti, sest iial ei teadnud, kust mõni sulle ette keerata võib. Kohtasime seal ka ühte pikka transvestiiti, kellega meil oli esmakohtumine esimese Korfu reisi ajal lennukis. Väga värvikas persoon.
Kui uisupoognad said tehtud, jalutasime veidi aega niisama ringi. Tuledes linn on alati ilus vaadata.
Liikusime ringi esmalt Vabaduse platsil ja seejärel suundusime sujuvalt Raekoja platsile. Laat oli selleks hetkeks juba ammu läbi, aga suur kuusk ja hulgaliselt väikeseid kuusekesi olid täitsa olemas. Isegi rahvast oli uskumatult palju liikumas.
Edasi suundusime Balti jaama süüa otsima, sest…parasjagu oli see aeg, kus Tallinna söögikohad ehk siis kohvikud ja restoranid ei tohtinud lahti olla. Hea, et Balti jaama turulgi sai toitu kaasa osta. Muidugi sai osadest restoranidest samuti süüa tellida, aga lihtsam oli minna kuskile kohale ja osta. Üks meie mõtetest oli sel retkel tegelikult just õhtustada mõnes nooblis restoranis, aga valitsus otsustas meil selle hea mõtte ära nullida.
Balti jaama turul otsustasime Aasia toidu kasuks, ostsime endale kaks karpi sööki, kaks tassi chai masala-t(ma ise teen Margus Kalam-i retsepti järgi palju paremat) ja vantsisime tagasi hotelli, et seal juba mõnusalt oma suures puhketoas laua taga süüa. Sööma hakates oli vaid see üllatuseks, et karpidega polnud paberkotti kaasa pandud ühtegi söögiriista. Läksin siis vastuvõtulauda ja küsisin, kas nad leiaksid meile palun paar kahvlit. Käisin onkliga kuskil kõrgemal korrusel korra kaasas ja tulin tagasi kahe korraliku kahvliga. Võisime rõõmsalt sööma hakata.
Pilt on üks paras niru, aga no seal ruumis oli väga hämar ja mul polnud sellisesse ruumi sobivat fotovarustust kaasas.
Kõhud täis, suundusime tagasi linna. Hulkusime jätkuvalt ringi raekoja platsil ja tegelikult tegime mõnes mõttes aega parajaks, sest õhtuks olid veel plaanid.
Arutlesime parasjagu kuhu edasi minna, kui helistas noorem poeg ja teatas, et tema on nüüd matkamast kodus tagasi. Mõne aja pärast saime temaga kesklinnas kokku ja sõitsime lauluväljakule vaatama lõunanaabrite valguskujude parki.
Selle aja sees hakkas sadama lund ja meil läks kena tunnike aega, et kõik valuskujud üle vaadata. Vaadata oli tore, aga….pilet oleks võinud ikka poole odavam olla. Minu ja K piletid kokku olid 25€.
Nüüd aga see, mis pildile jäi.
Lumekest muudkui sadas ja sadas. Ilmateade lubas tegelikult sadu juba hommikust, aga sadama hakkas siiski alles õhtusel ajal. Tegelikult siis see lumi meil maha sadama hakkaski, mis siiani kõiki talvenautlejaid rõõmustab ja käes on juba veebruari teine pool. Sellist talve pole ammu olnud.
Aga veel pilte sellest käimisest.
Kui meil sai kõik vaadatud, siis avastasime, et üldse pole enam soe olla. Mere ääres oli päris ebameeldivalt tuuline, külm ja niiske.
Ronisime siis ruttu autosse ja sõitsime pojale külla, kus tema kaasa keetis meile sooja teed ja mina sain varbad sooja pleedi sisse sooja pista.
Mõne aja pärast viis poeg meid Vabaduse väljaku äärde ja läksime K-ga kahekesi vanalinna jalutama. Nautisime sealseid kaunistusi ja vaikselt sadavat lund. Kesklinnas polnud üldse nii ebameeldivalt külm, kui mere ääres.
Kella 21.30 paiku läksime tagasi hotelli, mõnnasime mõnda aega oma suures “elutaos” ja mingi aja pärast vajusime unemaale.
Hommikul ootas meid ees hommikusöök. Tänu igasugustele keeldudele polnud see traditsiooniline rootsi laud, aga süüa võis ikkagi seal ruumis, kus tavapäraseltki süüakse. Lihtsalt hommikueine oli pakitud plastkarpidesse. Siiski, siiski….eraldi sai võtta endale veel sobivaid jooke, müslit, jogurtit ja värskelt küpsetatud kooki. Inimesed tubadesse sööma ilmselt ei läinudki, sest inimesi oli hotellis vähe. Koos meiega sõi nendes suurtes ruumides veel vaid 3 inimest.
Kõhud täis, pakkisime asjad kokku ja veidi enne 12 läksime hotellist ära. Enne lahkumist soovisin muidugi ööbimise eest maksta, sest broneeringu tegime nii, et maksan kohapeal. Õigemini selle bronni tegi mulle poeg oma bookingu kontolt. Onuke letis oli hämmingus, et ma raha pakun, sest ta arvas, et meil makstud. Helistasin siis korra pojale, tema teadis samuti, et bronn oli tehtud kohapeal maksmisega. Järgi vaadata sel hetkel ta ei saanud, sest tööl oli kiire. Üritasin siis kaardiga maksta- terminal ei tööta, pakkusin sula…pole tagasi anda :D No naljanumber. Lõpuks leidis onkel vist oma taskust vahetusraha ja saime asjad korda. Koju jõudes leidsin aga e-postkastist kirja bookingust, kus teatati, et meil on olnud siiski topeltmakse ja tulgu me oma rahale kenasti järgi. Selline lugu juhtus. Ma ei teagi kuidas.
Õues võttis meid vastu ööga maha sadanud lumi ja imeilus vanalinn.
Paterdasime seal veidi aega lumes ringi ja siis otsustasime minna Ülemiste keskusesse, sest nuta või naera…kesklinnas pole Telia esindust, aga mul oli vaja. Ei ole seda enam ka väikelinnades, nagu meie oma.Tegelikult ma peaks mainma, et viimasel ajal on keeruline üldse igasuguste instantsidega asju ajada. Kohapeal pole ja kui lähed linna, siis jälle kas broneeri aeg või ei oska nad sind üldse aidata. Pangaga on samasugune rist ja viletsus.
Aga asjast.
Vana aasta sees, pühade ja aastavahetuse vahel…või oli see enne jõule hoopis. Aeg lippab käest ära ja kes seda enam mäletab. Igatahes ma kirjutasin Telia vestlusliinile, et värske nutitelefoni omanikuna sooviksin ma pakkumist internetipaketile. Sellist mõistlikku, sest olles juba üle 20 aasta nende lojaalne äriklient, pole mulle sealt keegi iialgi helistanud ja midagi soodsat pakkunud. Noh, õnneks oli mul ok pakett tänu sellele, et aastaid tagasi töötas mul tollases Elionis sõbranna ja tema vaatas aeg ajalt asjad üle. Nüüd aga teda pole ja tuleb ise asju ajada, aga…see pole üldse lihtne.
Igatahes kirjutasin neile, et soov on ja paluks head pakkumist, et ma ei hakkaks “naabrite” mõistlikumaid pakette eelistama.
Mõne aja pärast mulle kirjutatigi vastu ja teatati, et varsti helistab mulle ärikliendi haldur. Helistas. Rääkisime. Tegi pakkumise. Palusin mõtlemise aega järgmise päevani ja leppisime kokku, et proua helistab ise mulle. Küsis veel, kas hommikul kell 10 sobib. Sobis. Ja isegi telefonile tuli sõnum, kus tänati tagasihelistamise palve eest.
Mida aga ei tulnud ja pole siiani tulnud, on see kõne.
Nii ma siis suundusingi aasta alguses sinna Ülemiste Telia esindusse, et asja edasi ajada.
Jõudsime kohale, rääkisin oma jutu letis olevale meesinimesele ära ja jäin ootama, kuni ta klahve klõbistas, et mulle pakkumine teha. Tegi, aga väga kehva pakkumise tegi. Kõvasti viletsama, kui see proua telefoni teel. Ja siis selgus, et tema ei saa seal kõikidele ärikliendi pakkumistele üldse ligi ja helistagu ma ärikliendi teeninduse numbrile esmaspäeval.
Selle sehkendamise peale läks mul internetipaketi otsimise isu ära ja pole mul seda siiani, sest ega erilist tarvidustki pole. Tööl ja kodus on wifi ja need on kohad, kus ma viibin enamuse päevadest. Eks ma hakkan jälle uuesti sellega tegelema siis, kui tõsine tarvidus tekib.
Seega olin ringiga jälle tagasi seal, kust alustasin. Vantsisime Ülemistelt sama targalt tagasi, käisime turul ja sõitsime rongiga koju.
Selline oli meie selle aasta esimene seiklus. Kui seda seikluseks võib nimetada. Tänasel päeval elades koroonamaailmas on iga väiksem kodust kaugemal käimine ju seiklus :D
Mis puutub aga tagastatavasse rahasse, siis jõudsime kuu hiljem uuesti pealinna, astusime hotellist läbi ja seal ootaski meid nimeline ümbrik rahaga. Ei mõista me siiani, kuidas selline lugu juhtus.
