Nii kõlab meie muusikakooli tunnuslause ja tõsi ta on. Kes muusikakooli kord juba lõpetanud, selle ellu muusika ka jääb. Alati. Igavesti.
13. juunil lõppes südamliku aktusega 18 noore inimese 7-aastane muusikakooli teekond. Lapsed omandasid muusikalise põhihariduse. Nüüd on igaühe enda valida, mida ta edasi teeb. Kas piirdub edaspidi lihtsalt oskusega muusikat mõista ja kuulata või jätkab muusikaga tegelemist.
See oli meie K-l nüüd esimene tõsisem lõpetamine…ja edasi hakkab neid muudkui tulema. Esmalt põhikool kahe aasta pärast ja kaugel need gümnaasiumi, baka ja magistriõpingute lõpetamisedki siis on, eks :D Jah, ega pole mõtet tegelikult ette mõelda, sest oma valikud teeb laps ikka ise. 7 muusikakooliaastaga pandi igatahes alus distsipliinile ja oskustele kogu eluks.

Enne muusikakooli lõpuaktust sai läbi tegelikult kooliaasta. Seitsmes klass, mille ta käis uues koolis ja mis oli täis distantsõppe perioode. Õpetajad küll hoiatasid, et koolivahetus võib mõjutada hindeid, aga kus sa sellega. Tunnistusel olid ikka kõik viied ühe erandiga. Kahel trimestril oli geograafia 4, kolmandal viis ja aasta kokkuvõte, loomulikult 4. Aga ega ei peagi kõik viied olema, selline igav tunnistus, eksole :) Vaikselt võin muidugi öelda seda ka, et viit georgaafias näevad sel üldse vähesed.
Kui kool sai läbi, siis loomulikult küsisin K-lt, kas ta on rahul kooli vahetamisega? Ja vastuseks sain, et rahul 100% ning boonusena saadud väga vahvad uued sõbrad. Uues koolis peab heade hinnete pärast rohkem pingutama, kui vanas koolis ja see tegelikult tema eesmärk oligi….et liiga lihtne ei oleks.
Kui meie pere esimese klassi lõpetaja puhul näen seda, et kooli viimasel nädalal oli väga palju tegevusi ja väljasõite, siis seitsmendikel midagi olulist ei toimunud. Jah, spordipäev, nagu ikka ja ühe väljasõidu tegid Paunküla metsadesse, mingi KIKI -matk vist. See ilmselt kuidagi kooliprogrammiga seotud. Said seal hulgaliselt sääski sööta. Ja ühe lühikese jalutuskäigu meie terviserajal tegid ka, koos pitsa söömisega. Natuke kurb, aga mis seal ikka.

Aga tagasi muusikakooli juurde.

Oli pikk, aga armas aktus. Kestis kena 3,5 tundi. Igal lõpetajal võis olla kutsutud 5 lähedast. Olime 12-ks kohal ja võtsime kohad sisse- mina, papaa, vanem õeke, tädi ja täditütar. Vennad oma kaasadega jäid koju köögitoimkonda. Ma küll tegin hommikul varakult enamuse toidust ette valmis, aga poiste osaks jäi grillimine. Said seda teha kahepeale kolmel käel, sest noorem R oli esimest korda elus saanud omal käe kipsi. Parema. Pole ikka mõtet liiga hoogsalt võrkpalli mängida :P Ja vennalapsed olid oma tädilapse sünnipäeval.

Hommik ei olnud ilma poolest just paljutõotav ja veel 11 ajal sadas taevast vett alla nagu ämbrist, aga aktusele minnes vaid õrnalt udutas ja kuskil poole aktuse ajal hakkas päike välja piiluma.
Aktus algas meenutusega. Saime vaadata videosalvestusi lõpetajate esimesest kontserdist. Selleks hetkeks olid nad pilli õppinud pisut alla ühe aasta. Nostalgiline ja armas. Sellega oli esimene nn kontsert läbi…ja siis astusid lavale need samad lapsed, kes olid nüüdseks 6 aastat vanemad ja 6 aastat osavamad pillimängijad. Oli klaverit, viiulit, flööti, tšellot, kitarri, saksofoni ja oli laulu. Mõne lugu oli lühem, mõne oma pikem, mõnel tuli ladusamalt ja mõnel üle kivide-kändude ja üks hetk sai kontsert läbi.
Järgnes vaheaeg ja seejärel marssisid lõpetajad pidulikult sisse ning jagati lõputunnistusi, tunnustati vanemaid ja lapsi, peeti kõnesid. Pidulik osa sai sellega läbi ning järgnes ehk kõige oodatum ja emotsionaalsem osa. Õpetajate ja kaasteeliste õnnitlemised, ühispildid, pildid lennu maali juures(47. lend) ja muud pildistamised.

Musakooli sõpruskond

47. lennu ühismaal

Küll oli tore, et meie õpetajal lõpetas vaid kaks last. Pääses kiiresti löögile ja polnud vajadust kiirelt juttu lõpetada.
Pildistamise ajal saatsime osad külalised juba meie juurde kohvitama ja meie papaaga jäime K-d ootama. Mina sealjuures tegin K muusikakooligängi pilte ja loomulikult pilt õpetajaga.

Kui kõik see trall läbi, kiirustasime koju, kus lähedased juba ootasid ja pojad jõudsid parasjagu lihad-vorstid grillitud. Mina keetsin hommikul potitäie kanakarrit valmis, salat ootas hakituna vaid ruccola ja kastme lisamist, pojad olid riisi samuti valmis keetnud ja võiski sööma asuda. Arbuusi voolas ojadena, maasikad said otsa ja viinamarjad ka. Karrit ja liha sõime ka järgmisel päeval :P

Kõhud said täis ja pisut jutustatud-puhatud, läksime õue pilte tegema. Ilm oli selleks ajaks soe ja päikeseline ning valgus õhtuselt mahe.
Mingi aeg hakkasid kõik vaikselt kodudesse liikuma. Ees oli esmaspäev ja kõigil tarvidus tööle minna. Väike poja oma kaasaga läksid veel koos suure vennaga majaehitust vaatama ja viimaste seas läks isegi K ära koos oma tädi ja täditütrega. K läks nendele külla.

Vaikus majas, asusin koristama ja lõpuks tuli veel kõne K klaveriõpetajalt ning juttu jätkus kauemaks.
Arutasime kõik maailma asjad ära. 7 aastaga muutub õpetaja väga lähedaseks inimeseks. Mäletan oma ajastki, et minu muusikakooli õpetaja käis aeg ajalt meie perega koos kaatriga nädalavahetusesõitudel kaasas. Eks see muusikakool ongi kooli ja kodu koostöö. Eriti lähedaseks muutuvad just pilliõpetajad. Solfi ja muusikalugu millegipärast lapsed lisaaastatel väga õppida ei soovi ega jääda ka õpetajatega naljalt suhtlema. Kes teab, miks see nii on. Ehk sellest, et need on grupitunnid, aga pilliõpetajaga on tund alati üks-ühele või vahest on asi hoopis õpetaja isiksuses. Meie klaveriõpetaja on aga fenomen omaette. Oma 80 eluaasta juures ääretult vitaalne ja erudeeritud proua. Range, nõudlik ja samas hell ning soe. Ega K asjata teda oma muusikaliseks vanaemaks nimeta. Neil on omavahel ikka selline suur armastus, kus vahest tülitsetakse, aga enamasti armastatakse ja hoolitakse. Polegi siis üllatus, et sügisest jätkab K oma õpetaja juures klaveri õppimist lisaaastana. Me oleme ikka väga tänulikud, et meile sattus just selline äge õpetaja. Ta on nõudnud K-lt ikka rohkem kui peaks, aga seda sellepärast, et võimekust on rohkem, kui enamusel. Ja nii me seal telefoni otsas siis arutasime, mida K edasi teeb ja muidki maailmaasju. Kuna K on õpetaja arvamust mööda väga musikaalne ja tal on klaverimängul väga hea toon, pedaal, kehakeel, kätehoid ja mis kõik veel…siis oli üsna loogiline, et ta jätkab klaveris lisaaastaga. Mõtlesime küll korra ka teise õpetaja peale, kes õpetaks jazz-klaverit, aga…K teatas, et tema armastab klassikat ja õpetaja ütles, et tema armastab ka :D Sellepärast nad koos jätkavadki. Küll aga on õpetaja järjekindlalt seda meelt, et K võiks lisaks klaverile võtta lisaaasta ka muusikakooli lauluõpetaja juures. Mis seal salata, lauluõpetaja ise samuti juba ootab teda. Sügis tundub põnev tulema igas mõttes ja kindlasti saab seal olema palju muusikat.(Peame pöidlaid, et see mille nime ma parem ei nimeta, ei asu jälle sakkima inimeste elu ning sundima kõiki koduseinte vahele)

Ja muusikast veel…..
Need seitse aastat on suuresti teinud lapsest selle, kes ta on. Kodu kõrval mõjutab last paratamatult kool, sõbrad, õpetajad ja lisaks muusikakool ja meil veel näiteks laulustuudio. Muusika vastu tekkis K-l armastus väga varakult ja tundub, et see on igavene armastus. Eks muidugi on oma osa sellel, et ma teda beebieast alates muusikaga toitsin. Laulsin talle ise, alates üheksandast elukuust käisime üle 3 aasta Musamari laulu-mängu koolis(esimese muusikaõpetajaga sellest ajast suhtleme siiani), alates 4,5-st aastast on ta käinud meie laulustuudios Thea käe all kooris ja soolot laulmas ja alates esimesest klassist muusikakoolis klaverit õppimas. Eelkoolis, nagu ta sõbrad, K ei käinudki. Panin ta muusikakooli otse esimesse klassi. Imelikul kombel ei tulnud mulle see pähegi, et eelkoolis last ette valmistada….ja nagu selgus, polnudki see tema puhul oluline.

Aastate jooksul oleme hakanud kodus koos musitseerima. Mina klaverdan ja koos laulame. Temaga koos on puhas nauding käia teatris või kontserdisaalis. Ei ole vahet, kas vaatame balletti, ooperit, muusikali, draamaetendust või klassikakontserti- ühtviisi naudib ta neid kõiki. See muusika, mis kodus kõlab, paitab ka minu kõrvu. Naabrid on pidanud 7 aastat kuulama klaveri harjutamist(vedas neil, et K pasunat ei õppinud :P) ja vahest ka minu pahandamist. Ikka sellepärast, et ma pidin meelde tuletama – õpetaja ei pahanda asjata, vaid sellepärast, et harjutama peaks rohkem. Jah, K on olnud 7 aastat usin harjutaja ja nende aastate jooksul pole ta mulle kordagi öelnud, et ta enam muusikakoolis käia ei taha. Selline suhtumine ei olegi tegelikult tavapärane.

Enamusel lastest on 3-4 klassi paiku kiusatus kõik kukele saata ja nagu enamik eakaaslasi niisama vabad olla. Paraku vahest jäi sellestki usinusest puudu, sest kool nõudis oma osa ja teinekord oli lihtsalt teismelise kass kallal, aga…ta võttis ennast alati käsile. Küllap näitab kohusetunnet ja pühendumust ka kiitusega lõpetamine ning seegi, et on tahe edasi õppida, mitte klaveri kaant kinni panna ja unustada.
Minu tagasihoidlik arvamus on selline, et kõik lapsed võiksid tegelikult pilli õppida – vähem või rohkem. Pillimäng arendab püsivust, kohusetunnet, kuulmist ja kuulamist. Ka vaikselt olemist.

Ma olen oma tütrele siiralt tänulik nende muusikat täis aastate eest ja selle eest, et olen seda teed saanud tema kõrval käia ning muusikast osa saada. Ka minu maailm on kõvasti rikkamaks saanud ja lisaks oli hea võimalus omal ajal õpitut meelde tuletada.
Muusika jääb.

Mis seal mais siis oli?
Põhiliselt kevad ja nagu ühele eestlasele kohane, kirjutan esiotsa ilmast, et oleks tulevasteks aegadeks dateeritud.
Lõpuks kevad siiski tuli, kuigi viibis ja see oli üüratult mõnus ning nauditav. Mõned väga suvised ilmad olid isegi, aga oli ka sajuseid. Isegi lund sadas mais. Või noh lumelaadset toodet. Kui aasta tagasi olid 1. mail kirsid õites ja loodus lokkas, siis tänavu avanesid need õied alles kuu keskel ja siis lausa üle öö. Jalutasin õhtul sõbranna juurest koju ning panin nina vastu kirsioksi- õisi pole. Ülejärgmisel päeval- hops, puu õites! Ilus. Kohe väga ilusaks läks. Selleks oli vaja neid kauaoodatud kahte suviselt palavat ilma ja loodus edenes mühinal. Mis ei tähenda, et soojus jäi…ei, ei, läks ilmselt sinna, kust tuli ja kuu lõpuni oli ikka päris jahe ja kõle. Kodus läks iseäranis külmaks. Üsna vastikult külmaks. Isegi minu “morsad” lapsed hakkasid virisema.
Peale koolivaheaega läksid algklassid lõpuks kooli. See oli tõepoolest hea uudis. Elu läks lastel kindlasti lihtsamaks ja tavapärasemaks. Koolikeskkond on väikestele ülimalt oluline.
Suuremad said kooli 17. mail ja lastes tekitas see väga vastakaid arvamusi. Kes õppimisega hädas, need ehk rõõmustasid. Võib olla olid mõned ka suhtlemisnäljas. Samas aga tean paljusid, kes ei pidanud kooli kontaktõppele minekut vajalikuks ega arukaks. Mul endalgi üks selline kodus. K on kogu kooliaja hästi õppinud ja õppis hästi ka distantsõppel, aga kooli tagasi minemise teade tuli temale ebameeldivana. Mure puhtpraktiline, et kui sellega kaasneb nüüd puhtjuhuslikult varsti järjekordne covid-i laine, siis rikutakse kogu suvevaheaeg ära. Ei osanud teda mina muuga lohutada, kui et kohe on kool läbi, ela üle. Mis on aga kahe aastaga distantsõpet kogenuna selgeks saanud, siis see, et viimane aeg on ministeeriumil mõelda õppekavade muutmisele. Lõpetada ära faktipõhine õpe, aja raiskamine mittevajalikule ja olulisematele asjadele suurema tähelepanu pööramine. Ka see on mõtlemise koht, et me küll tegeleme väga palju nõrgemate järelaitamisega, meil aina laieneb koolipsühholoogide ja abiõpetajate armee, õpetajad jõuavad tegeleda kesmistega, aga väga head õppurid…nemad jäävad kängu. Kaob õpioskus ja motivatsioon, sest enamus aurust läheb õpilastele, kes saavad enam vähem hakkama või tuleb lausa järgi aidata ühel või teisel põhjusel. See ei peaks olema iseenesestmõistetav, et küll need targad saavad ise hakkama. Jah saavadki, aga ka nemad vajavad tähelepanu ja lisaõpet, sest võimed võimaldavad enamat.

Aga… K keskendus lisaks õppimisele pigem muusikakooli lõpetamisele. Kohe on 7 aastat kestnud eludistsipliin ja õpe läbi. Eksamid nüüdseks kõik viitele tehtud ja rahu majas. Klaverieksamil esitas neljast palast koosneva 20 minutit pika kava. Sealhulgas oma lemmiku, Chopin-i pala samuti.
Nüüd jääb oodata ainult lõpuaktus-kontserti, millega saab see eluetapp väärikalt lõpetatud. Praegusel hetkel plaanib ta lisa-aastat võtta. Kuidas täpsemalt, see alles selgub. Kõige enam köidab teda lisa-aasta klaveris, kuid kaalumisel on teisigi variante. Et kas lausa teine pill või hoopis laulu…. Ühesõnaga kahesõnaga… seda näitab aeg. Aaastalõpu vaimne kurnatus hakkab kerest välja voolama ja suvevaheaeg paistab.

Iga lõpetamine kätkeb teadupärast erinevaid toiminguid. Näiteks lõpukleidi otsimist.
Minu käest on mitmed tuttavad küsinud, et aga miks sa ise ei õmble talle lõpukleiti? Ja mul on selleks omad põhjused. Punkt üks, mul lihtsalt pole aega sellega tegeleda, kuigi kes muidugi keelas juba ammu sellega tegeleda, eksole. Ikkagi ei ole aega. Ka varem ei olnud :P See selleks. Tegemist on noore preilnaga, kes täpselt ei tea isegi, mida ta tahab, aga minu mõistes peab olema lõpukleit midagi sellist, milles laps on õnnelik ja särab. Kui me siin kahepeale kujutaks enam vähem ette, mida võiks tahta ja siis pühendaks ennast lõpututele õige kangakoostise ja värviga riidetüki otsingule, oleks meil mõlemal hulk närvirakke sedasamust teed läinud. Mitte poleks tahtnud sellist olukorda, et kleit valmis, aga…no pole ikka päris see. Palju lihtsam on käia poest poodi ja proovida kleite ning leida see päris oma. Ei meeldi, seljast ära ja järgmine selga.

Kleiti otsides olid K-l mõned kriteeriumid. Pikk kleit, lahtine ülaosa, samas kaetud käsivars, värvi osas polnud üldse selgust. Ma ei tea, sündis ta skorpionipreilina, aga käitub vahest kaaludena. Mitte ei tea, mida ta tahab. Aga võib olla on see hoopis ealine iseärasus. Võta sa kinni.
Igatahes läksime peale kaupluste taasavamist ühel pühapäeval Tallinna ja sukeldusime kleidimaailma. Punkt üks- igal pool kohutavalt palju inimesi…on tüütu. Punkt kaks…ilusaid kleite sisuliselt pole, eriti pidulikke. Punkt kolm – kõige rohkem on pidukleite suuruses XS. Taevas küll, need ei lähe isegi minusugusele kribuaadule selga!!!
Lõpuks astusime nii igaks juhuks Ülemiste keskuses enne tööstuspoodide sulgemist ühte poodi, kuhu enamik eestlasi tõenäoliselt ei satu. Ainult pidulikud kleidid ja venelannast müüja. Nali naljaks, aga just sealt me kleidi ostsimegi. Vaatasime hulgaliselt imelisi ja sädelevaid kleite üle, miski polnud päris õige. Olime juba peaaegu loobumas, kui K-le vaatas ühe mannekeeni seljast vastu tema kleit. Rohkem ei tahtnud ta ühtegi teist isegi proovida. Müüja mõõtis teda siit ja sealt, otsis välja täpselt õige numbri, K pani selle selga ja teatas, et see on täpselt see, mis on õige. Ei olnudki pikk kleit, vaid üle põlve. Ei olnud päris lahtise ülaosaga, vaid oli kaetud. Ei olnud kaetud käsivarrega, vaid pika õhulise varrukaga. Üldse mitte see, millisena ta oma kleiti ette kujutas, aga osutus õigeks. Ja kui ma oleksin õmmelnud kleidi vastavalt tema soovile? Vat nii.
Igatahes väljusime poest õnnelikena ja minu pangakaart kulus märkimisväärselt “õhemaks”, aga….meil oli KLEIT!

Kingapoest leidsime kleidiga ideaalselt sobivad kingad, no nii šikid, aga väike probleem. Konts liiga kõrge. Kohe nii kõrge, et nendega oleks meie preili 14 lausa kõva 182 cm pikk ja seda ta ei soovinud. Süda tilkus verd, aga need kingad jäid poodi. Viimase asjana külastasime RIMI kauplust, et osta midagi tagasiteel rongis söömiseks ja sealt vaatasime küll, et saaks vaid kiiremini minema. Pühapäeva õhtul kell 19 oli rahvast murdu, nagu viimnepäev oleks kätte jõudnud. Siit moraal – mis vähegi võimalik, telli netist. Poodides seigelda on tüütu.
Kokkuvõtvalt: lõpukleit olemas, lõpusõrmus tellitud, kingad olemas. Vaja veel klaveriõpetajale kingitus lõpuni välja mõelda ning osta ja panustada lõpetajate poolt koolile mõeldud ühiskingitusse ning teha selle viimase tarbeks ka kaart. Jajah, lillekimbud tuleb samuti tellida. Elu esimese kooli lõpetamine on juba üsna kohe käes.

Tegelikult on nädala lõpus läbi ka see segane kooliaasta, ehk siis seitsmes klass on saamas ajalooks. Kuidas küll on juhtunud nii, et põhikooli lõpetamiseni on jäänud vaid 2 aastat??? Minul oli selleks ajaks ikka paar kolm neljad tunnistusele viite kõrvale siginenud…. aga eks lapsed ongi enamasti vanematest targemad ja see on tore.

Nii, kuidas minul läheb?
Hästi, sest miski muu ei ole kasulik.
Tööl oleme jälle uksed inimestele avanud ja kükitasime terve mai ning jupikese juunit klaasi taga mask peas. Selles mõttes oli kontaktivaba laenutamine teenindajate seisukohast märksa inimsõbralikum, kui et enamuse päevast maskis hingeldada. Praeguseks on lubatud õnneks maski mitte kanda, aga istume armsalt klaasi taga nagu koletise roosikesed(viide muinasjutule “Kaunitar ja koletis”). Vanadel aegadel oli teinekord päris häiriv, kui inimesed tulid leti taha ja köhisid-tatistasid sulle näkku. Praegustel uutel aegadel pole aga enam päris ammu kedagi köhimas kuulnudki.

Mässasin veel viimaste kevadiste lasteüritustega, et suvi saaks tulla. Juunist läks käima suvine lugemisprogramm ja peagi võib mõtted suunata läheneva puhkuse peale. Esimese jupi puhkan nagu ikka jaanipäeva ümber ja teise jupi augustis. Mulle selline süsteem sobib. Täna käis mul veel kaks kooligruppi tundides ja üle pika aja on laste üle raamatukogus tõeliselt hea meel. Pole neid siia saanud lubada ju täitsa mitu kuud. Veel enam hindan ma õpetajaid, kes väärtustavad meie ühiseid pingutusi, et lapsed loeksid.

***********************
Häid raamatuid tuleb nagu ikka rohkem, kui ma lugeda jõuan. Pealegi olen avastanud enda jaoks ka väga palju huvitavat kuulamist ja kuulata ning lugeda ühel ajal ma ei oska. Nii jätan lugemise une-eelsesse aega ja kuulan midagi telefonist siis, kui teen selliseid asju, mis ei vaja süvenemist. Näiteks töö ja kodu vahelisel teekonnal on väga hea kuulamise aeg. Hommikul ja õhtul, aeg nagu maast leitud ja tarkused kõrva taha pistetud. Kui olen üksi kodus(mida juhtub harva), siis kuulan ka süüa tehes või koristades. Milleks niisama sehkendada, eks.

Õmmelda ei jõua. Kohe absoluutselt ei jõua. Tuleb ilmselt puhkust oodata, et äkki siis….
Vahepeal olen ainult tellimusena teinud masintikkimise tööd igavese portsu. Siis valvasin masinat ja ühe silmaga üritasin lugeda raamatut, aga ega see väga ei õnnestunud, sest niiti tuli valvata ja raami pidevalt ringi tõsta.

Suur R on lahe. Tema hakkas nüüd maja ehitama. Krundiga möllas juba pikemat aega, aga nüüd algas ehitus. Äge! Mingi päev käisime K-ga sealt mööda ja aitasime hunniku lõhutud puid autohaagise peale visata. Hea, et sinna sattusime, muidu oleks äikesevihm puud ära kastnud.

Väike R elutseb endiselt oma kaasaga pealinnas ja istub tüütuseni kodukontoris juba eelmisest kevadest. 1. mail tegime nendega koos traditsioonilise esimese mai matka. Seekord Mukri rabas. Lisaks istusime pool päeva arvuti taga ja tegelesime minu ning K rahaasjadega. Lapsel on nüüd LHV-s oma kasvukonto, kuhu vend kinkis õekesele esimesed 100€ ja mina panustan sinna igakuiselt väikese summa. Tegime talle ka võimaluse ise oma telefonis rahalisi seise jälgida. Ühesõnaga suunasime noore neiu investeerimise teekonnale ja andsime võimaluse jälgida, kas poes on ikka mille eest veel süüa osta. Ojaa, mulle tegime Smart-ID. Minu jaoks nutitelefoni uued võimalused ja maailm avardub. Pikaajalisele nuputelefoni fännile on see päris põnev. Tõepoolest mugavam moodus ülekandeid teha. Nii saab äkki minustki veidike nutiinimene. Poole aastaga pole mul õnneks tekkinud paha harjumust nina telefonis istuda ja ka see, et üle aastate on meil telekas kodus…ei vaata seda ei mina ei K. Väiksemad lapsed vaatavad vaid aeg-ajalt multikaid ja sedagi vähe.

Ah jaa. Üks pisut nõme asi ka.
Nii paar kuud tagasi hakkas mul mingi liigutuse peale käsi haiget tegema. Vasak käsi. Ja siis ühel hetkel ta ei lasknud enam ennast piisavalt liigutada minu soove mööda. Et mis mõttes? Mingi aja ma kannatasin. Proovisin määrida peale ühte ja teist. Ei midagi. Lõpuks helistasin perearstikeskusesse, et saaks perearstile minna. Kes on mu perearst, küsis registraator…hea küsimus, vastasin mina. Ma tõesti ei teadnud. Mõne päeva pärast läksin ja sain teada. Astusin kabinetti, mulle vaatas vastu maskis kleenuke-nooruke naine ja mina vaatasin ringi, et kus arst on. Noh, tema oligi, ei olnud arsti abiline ehk õde. Leppisime kokku, et teen vereanalüüsi…sest ma pole miljon aastat arstil käinud. Ja siis vaatas mind niisama ja saatis röntgenisse. Ja pakkus rohtu või elektriravi. Valisin viimase.

Järgmisel päeval helistasin vastuvõttu ja sain teada, et mu analüüsid on kõik väga korras, ühe erandiga. D-vitamiini näit oli 24,2. Mitte et ma esialgu oleks aru saanud, kui kehv see näit on, aga pereõde hakkas oigama, et aiaiai, see on küll paha. Siis mõtlesingi, ahah, ju siis on, kui norm pidi olema 70. Tõde on muidugi see, et ma D-vitamiini tõesti ei võta ja pole võtnud. Rääkimata sellest, et palju ma aasta jooksul üldse päikese kätte satun. Päike paistab – oled tööl, nädalavahetusel võiks…sajab vihma. No ja nii ongi, et aasta jooksul saab naaaatuneke päikest ja nagu näha, siis sellest ei piisa. Võtan nüüd korralikult D-vitamiini ja igal päikeselisel päeval püüan vähemalt veerand tundi päikese käes istuda.
Röntgen ei valgustanud meid millegi olulise osas.

Mõne päeva pärast seadsin sammud füsioterapeudi juurde ja nagu mulle poeg ütles, oli see ainuõige otsus. Tema ütles mulle kohe, et mis sa sinna perekale ronid, sellest pole kasu. Okeeei, sain vähemalt vereanalüüsi teha ja teadmise, et päikest on vaja võtta.
Marii, noor naine, kes päevast päeva tegeleb taraumadega, teadis kohe mida minuga teha. Esiteks rahustas mind maha, et pole mul mingit külmunud õlga, nagu mind hirmutati. See oli ikka suur kergendus, sest kellele ikka meeldiks õla lahti murdmine. Brr. Üksi mõttest tuleb minestus peale.

Ah jaa, meil on nüüd majas kass. Üpris isemoodi tegelane. Aga kass pole koer. MOTT.

Marii liigutas igatemoodi mu kätt, katsus läbi kõik urkad ja nurgad ümber õla ja nentis fakti, et probleem on kõõlustes, mis sundasendist lähtuvalt pisut omadega pekki läinud. ja…kõõlused ise ei taastu. Neid on vaja treenida. Järgmised pool tundi otsis Marii mulle õigeid harjutusi.Mitte nii, et näed tee neid viite harjutust, vaid otsis parimaid variante seisundist lähtuvalt. Nüüd ma siis teengi neid üle päeva 5x päevas ja tunnen paranemise märke, kuigi päris korras pole see käsi kaugeltki. Igatahes saan nüüd juba paremini liigutada ja iga kord, kui mõtlematult toa ust tagantkätt lükkan ei pea valust vingerdama. Füsioterapeute vajab meie inimkond kõvasti rohkem, kui meil neid on. Seda ma teile ütlen küll. Selliseid inimesi, kes leiavad üles, millest häda tuleb ja hakkavad seda likvideerima, mitte ei määri ega mätsi häda kinni salvidega, rohtudega, süstidega jne. Ah jaa, õlg on mul teibitud lisaks kõigele ja K vahetab teipe üle 3 päeva. Õpetasin välja. Elektriravisse ei läinud, sest see ei tee kõõluseid korda. Ühesõnaga tagavaraosi pole veel tarvis, aga vanast rasvast enam elada ka ei saa. Tuleb stabiilselt ennast töökorras hoida. Võimlemisega.

Võimlemisest rääkides, siis liitusin just mõned päevad tagasi ühe ülihea marafoniga, mis kestab 35 päeva. Treeneriks väga äge ukrainlanna, kellel on kaks kõrgharidust – matemaatika ja kehakultuur. Lisaks on ta õppinud ja täiendanud ennast muudeski suundades väga ja väga palju. Olen teda jälginud üle aasta ja mis mulle meeldib, siis see, et tal on süstemaatilised harjutuste kompleksid. Neid ei ole raske teha, aga järjepidevusega on saavutatavad väga, väga head tulemused. Puudub niisama rapsimine, vaid on väga konkreetsed harjutuste kompleksid erinevatele piirkondadele, kuid nii, et süstemaatiliselt programmi järgides paraneb eelõige rüht ja palju muudki.
Ma olen küll nördinud, et ei saa hetkel väga hästi teha kaasa oma armsa Shalini trenne, aga küll see käsi korda saab ja siis lendlen temaga koos jälle edasi. Seni aga kuulan tema meditatsioone, kui mahti on ja vahest teen kaasa hommikutrenne nii, nagu käsi lubab.

Nonii ja mais läks pensionile minu pesumasin. Polnudki teab mis vanake, aga ka mitte enam esimeses nooruses…vast aastat 10-11.
Sellist veidrat tavalisest lärmakamat häält tegi ta juba tükk aega, aga siis….hea oli, et olin kodus ja pesumasina kõrval süüa tegemas. Ja hea oli ka see, et pesumasin oli alles esimese vee sisse võtnud, korra keeras trumlit….ja mina astusin põrandal vette nii, et mu lambanahast sussid olid märjad. Muidugi ruttu nupust masin kinni ja kõik lähedal olevad rätikud põrandale, sest järv oli köögis oioi missugune. Sain seejärel ohtralt pesupulbrivett põrandalt kokku lükata. Hea, et vähemalt inimsõbralik pesupulber oli – Bioveganfamily. Taidlemist igatahes jagus, rääkimata sellest, et pesupulbrilibedal laminaatpõrandal tuli ka endal püsti püsida. Rõõmu tegi see, et olin kõrval ja märkasin kohe. Muidu oleks see vesi olnud otsapidi esikus ja kes teab kus veel(naabrite juures?), nüüd aga piirdus veekogu poole köögiga. Õhtusel jälitustööl, mida viis läbi minu suur R selgus, et täitsa katki on see masin.
Praeguseks hetkeks on uus masin paigas ja saame jälle rõõmsalt pesu pesta. Tore, et selline jamps juhtus pärast suuremaid piiranguid, muidu osta kust tahad järgmisel päeval uus masin.

Ja siis veel see teema, et….ma olen leidnud covid-perioodi juures ühe väga ägeda positiivse võimaluse. Võimaluse saada osa ükskõik kust maailma nurgast heade oma ala asjatundjate koolitustest ja vastuseid oma küsimustele. Ma olen ilmselgelt kuulanud ja saanud teadmisi aastaga rohkem, kui muidu viimase 5 aastaga. Lihtsalt sellepärast, et elu on kolinud suures osas internetti ja see on selles osas tore, et muidu poleks nii mõnegi huvitava ja hariva koolituseni üldse jõudnudki. Pigem hakkab tekkima ajapuudus, et seda kõike endasse ahmida. Pealegi avastad selliseid teemavaldkondi, millest polnud ennem õrna aimugi. Ja need inimesed suhtlevad sinuga! Täna näiteks küsisin nõu ühelt Prantsusmaal elavalt väga healt aroomiterapeut-psühholoogilt ja sain vastu häälsõnumid, kus ta pikalt ja laialt seletas mulle lahti teema, mille vastu huvi tundsin.

Selleks korraks aitab. Mul ei ole enam midagi kirjutada ja jutu vahele piisavalt pilte mul samuti pole, sest fotokas on alailma kodus ja pilte teen telefoniga(kuhu nad ka jäävad).

Pean rõõmuga nentima, et sügistalvine periood läks tänavu mööda kuidagi üllatavalt lihtsalt. Pimedus läks sinna, kust ta tuli ilma mind häirimata ja nüüd on juba õues kõvasti valgust. Nii kõvasti, et varsti on jaanipäev ja jälle hakkab pimedamaks minema, aga see selleks, sest praegu võidutseb valgus.
Seega – oleme märkamatult jõudnud aprilli lõppu.
Õues õitsevad lumikellukesed, märtsikellukesed ja krookused, pead pistavad välja tulbid ja nartsissid, rabarber on nähtaval, kodus on peetud kevadpühad, värvitud looduslikult mune ja tehtud pidulauale toorjuustukooki ning teisigi küpsetisi.
Praeguseks oleme taas olnud pikemat aega mingis ebamäärases ajatus olekus, ehk siis lapsed distantsõppel, paljud asutused kinni, poed, spa-d, söögikohad jne kinni, paljud inimesed kodukontoris või nagu meie tööl- kontaktivabal laenutusel, mis annab võimaluse teha ka kodukontori päevi. Kuna füüsiliselt tööl kohaloleku päevad vahelduvad kodukontori päevadega, siis vahest tekib selline kaaluta oleku tunne, et enam ei jaga matsu, mis nädalapäev on ja et jumala eest ei unustaks õigel päeval tööle minna. Aus vastus on, et minule selline töökorraldus sobib. Puudub rutiin ja see on hea. Närvisüsteem puhkab, loovus tõstab pead, tööle lähed rõõmuga.
Kodus lisanduvad muidugi tööasjadele muud toimingud ehk koduelu sõidab sajaga selga. Õnneks saab kodus oma elu kenasti planeerida ja kui päeval on vaja rohkem lapsi õppimises toetada ja süüa teha, siis tööasjad võib vabalt ka õhtul hiljem ära teha. Või siis vastupidi- tööasjad varahommikul ning siis koduste vajadused ja õhtupoole jääb samuti mingi aeg tööasjadele.

Kuidas selle distantsõppega siis muidu on?
No on ja ei ole.
Kuna mul silma all kaks koolilast, vastavalt esimene ja seitsmes klass, siis näen selgeid erinevusi.

Seitsmendikuga on lihtne, vähemalt meil. Temal on õpiharjumus olemas, vastutustunne olemas, oma päeva oskab ise planeerida ja hinded on korras. Igavuse üle ei kurda, sõpradega suheldakse olude sunnil üle neti, keka tunnid teeb üksi või koos sõbrannaga või koos minuga õues ja toas teeb lisaks iseseisvalt trenni. Klaverit harjutab samuti, iga päev. Lõpueksamid on ukse all, kuidas siis muidu saakski. Ja eks seitsme aastaga on saanud selgeks ka see, et ilma harjutamata tulemusi ei ole.
Kõigele lisaks jõuab vahest ka väikeste vennalaste järgi vaadata. Seda õnneks vaid siis, kui mind ega venda päeval kodus pole, sest õpikoormusele lisaks vastutada väikeste inimeste eest, kellest üks alles esimest aastat koolilaps… pole just kõige lihtsam, kui endal on videotunnid ja palju õppida. Möödunud aastal oli selline seis lihtsam, sest väikesed olid veel mõlemad lasteaiaealised. Kui aga üks väikestest peab õppima, tal tekivad videotunni ajal küsimused, teda peab motiveerima ja talle peab tagama olukorra, kus väikeõde ei sega aga endal on samuti videotund…siis on keeruline ja närvesööv. Õnneks oli selliseid päevi üksikuid, kus nad kolmekesi päris üksi pidid olema, sest issi käib vahetustega tööl ja mina olen samuti osad päevad kodus olnud. Kui aga kuidagi ei saanud, siis võtsin koolilapse hommikul endale tööle kaasa ja seal oli tal väga hea võimalus isiklikus kabinetis vaikuses õppida ja lugeda. Õhtuks olime kõik rõõmsad ja õnnelikud. Ilusate ilmadega tuli K väiksema M-iga meile tööle vastu. Suurem joostes ja väiksem rattaga ning tagasi koju läksime juba rõõmsalt kõik koos. Trenn tehtud ja tuju hea.
Tehnoloogiatundides antakse toredaid söögitegemise ülesandeid ja nii saan mina nädalavahetusel aeg-ajalt kokkamisest vaba päeva. Eriti tore, et laps õpib süüa tegema ka neid asju, mida ta varem pole teinud. Pannkoogid muide on meil kodus K rida. Ta kohe tahab neid teha ja teebki. Mina jälle ei taha ja ei teegi.
Üks probleem võib olla ehk vääriks väljatoomist küll. Päeva jooksul liiiiiiga palju ekraani, mis on kahjuks praegusel ajal paratamatus.
Igatahes on kõik kontrolli all ja kui kodune suhtumine on positiivne ja õppimist soosiv, on ka lapsel kõik hästi. Lugedes tänaseid uudiseid, siis on ka selliseid muresid, et viielisest õppijast(seitsmendikust) on saanud kirjade järgi nulliline. Kuidas see võimalik on? Vat ei oskagi välja mõelda. Kui ikka kogu aeg on hästi õpitud ja õpitud on endale, mitte emmele, issile, õpetajale…siis ma ei tea, kuidas saab õpioskus ära kaduda ja tulemused hindeskaala teise otsa kukkuda.

Vaatasime mõni päev tagasi juhuslikult ETV pealt saadet “Kool sinu(minu?) kodus”( ojaa, meie koju on ennast sisse seadnud üle aastate televiisor ja tegelikult ka kass) ja sealt jäi see selgelt silma, et kui ema stiil on kiun ja ving ja koduõpe on paha ja raske ja minul pole aega lapsega tegeleda(seda 10. klassi poisi puhul!!!), siis ei saagi sellelt lapselt muud oodata, kui hädaldamist ja arvamist, et keegi teine, ehk siis õpetaja, peab omama seda võimu, mis paneb sind õppima ja eelkõige vastutama oma asjade eest. Või siis pigem eeldab, et õpetaja või vanem peaks võtma vastutuse, et sina, 16-aastane poiss, õpiksid.
Jäi kõrva ka see, et õpiülesanded on segased, et keeruline neid e-koolis taga ajada. Kuidas keeruline? Kõik must-valgel kirjas ja mingit segadust pole laps kurtnud. Vaatan sinna ka ise kogu aeg ning samuti saan kõigest aru. Ma ei usu, et kõnealustes koolides nagu VHK ja Rock al Mare kool, on see asi segane.
Aga see selleks.
Saates olnud tütarlapsed olid kummalisel kombel koduõppe osas märksa positiivsemad ja toimetulevamad. Üks tütarlastest oli nagu meie K seitsmendas klassis ja temagi õppis klaverit. Muusikakeskkoolis. Muide seda olen ma varemgi tähele pannud, et muusikat õppivatel lastel on parem planeerimisoskus ja tugevam kohusetunne. Maast madalast ikkagi harjutatud.

See on meie ühine koolitöö. Vanemal M-il oli antud ülesanne teha lihavõttepühadeks kaunistus. Nii me siis käisime õues oksi ja muud mudru korjamas, mina väänasin võru kokku ja piiga siis treis kaunistusi ning sättis neid võru peale. Kui juhendada ja õpetada, saavad ka seitsmesed kõigega hakkama.
”””””””””””””””””””””””””””””””””””
Kuidas läheb meil esimese klassi õppuril?
Tõusude ja mõõnadega.
Kui kooliperioodil oli tal kõik väga hästi, siis koduõppel on silmnähtav tagasilangus. Ja see väljendub põhiliselt motivatsioonis, õigemini motivatsiooni puuduses õppida. Väikesel inimesel, kes sai paar päeva enne esimest koolipäeva 7, ei jõua selle lühikese ajaga, mis nad koolis käia said, tekkida tugevat õpiharjumust. Ka ei saa aru nii väike laps veel vajadusest õppida, sest mängimine tundub igati ahvatlevam. Eriti veel siis, kui noorem õde saab olla kodus niisama vabalt ja õppima ei pea. Kuigi ma ütleks…kõrvalt on väiksemal olnud nii palju nutikust jälgida, et päris üllatab. Aasta veel vanema õe kõrval ja võib juhtuda, et esimene klass saab talle olema igavavõitu. Aga eks aeg näitab.
Kui ma iga päev kõrvalt seda õppeprotsessi jälgin, siis selge on see, et väike laps vajab teistsugust õpikeskkonda, kui kodu. Isegi vaatamata sellele, et kodu soosib õppimist. Esimese klassi lapse jaoks on veel väga oluline minna ühest keskkonnast teise, häälestada ennast õpitegevusele. Paneme teda ka kodus teise tuppa õppima, et olmetegevus ei segaks, aga sellegipoolest…nii nagu häälestab ennast täiskasvanu tööle minnes töölainele, nii teeb seda ka laps. Selle videotunniga on kõik tegelikult ok, kuigi tund aega päevas on vähe, mis vähe. Probleem tekib pärast koduste ülesannetega…miiiks ma peeaaaan jälle õppimaaa???(palju põnevam on ju vaadata telekat, istuda telefonis või lobiseda sõbrannaga tahvlis)….ja siis me paneme kõik seadmed kinni, räägime ja arutame ja mõtleme, miks peab õppima ja teeme muidugi kõik kodused tööd ära :) Vahest tekitab küll küsimusi näiteks kehalise kasvatuse õpetaja oma ülesannete sõnastamisega, aga enamasti pusime neist läbi. Lennukaid ja loovaid tööõpetuse tundide ülesandeid tuleb teha koos, sest esimese klassi junts vajab veel juhendamist.

K distantsõppe ülesanne oli tehnoloogias munade värvimine looduslike vahenditega. Käiku läks kurkum, spinat, punane kapsas, mustikas…

Kindlasti annab õpikeskkond koolis ka selle tunde, et laps tahab olla väga tark ja tragi, et mitte jääda alla kaasõpilastele. Kellega sa kodus ikka võistled? Nii see motivatsioon kaobki. Väikesel lapsel on seda käimalükkavat faktroit vaja. Suured lapsed teavad juba ise kes nad on ja miks nad õpivad. Sellistel puudub normaalselt vajadus ennast teistega võrrelda. Enesehinnang on kellel rohkem, kellel vähem – paika loksunud.
Ühesõnaga – on paremaid ja on halvemaid päevi, aga kõigega saame hakkama ja kokkuvõtteks on ta igati asjalik esimese klassi piiga.

Üldjoontes mulle siiski koduõpe meeldib. Vaatamata sellele, et endale toob see kõvasti suurema koormuse. Müts maha perede ees, kus on 2-3 algklasside õpilast ja ise kodukontoris. See võib tõesti keeruline olla.
Lapsed on puhanumad, sest saavad hommikul kauem magada. Kuulates õpetajaid….siis on lapsed ka tervemad olnud, kui kontaktõppel. Meie lapsed on õnneks olnud terved ka koolis käies.

Baski toorjuustukook maasikatega

Koostisosad:
800 g toorjuustu
200 g suhkrut +1 sl peale raputamiseks
5 muna (M)
300 ml 35% koort (vahustamata)
2 sl nisujahu
0,5 tl soola
1 apelsinilt riivitud koor

Kogused on 20cm diamteeriga lahtikäiva vormi tarbeks, aga kui teha suuremas vormis nagu mina tegin, on kook lihtsalt madalam või siis lihtsalt suurenda suurema vormi puhul koguseid.

Tegevuskäik
Kõik koostisosad võiksid olla toasoojad, et tainas saaks ühtlasem. Mikserda madalal mikseri kiirusel (kui kiirus suur,läheb toorjuust vedelaks) kokku toorjuust ja suhkur. Suhkur peab olema täiesti lahustunud ja toorjuust tükivaba. Edasi mikserdades lisa ükshaaval munad. Vala hulka koor, lisa sõeludes jahu, sool ja riivitud apelsinikoor. Mikserda ühtlaseks. Vooderda lahtikäiv vorm seest küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaberi servad jäävad umbes 5 cm üle serva. Kui vaja-kasuta kahte küpsetuspaberit. Kook kerkib kõrgeks ja küpsetuspaberi servad peaks jääma talle toeks.
Edasi! Tainas vormi, raputa peale 1 sl suhkrut ja küpseta eelkuumutatud ahjus 210 kraadi juures 45-50 minutit. Kook peab pealt pruunistuma, aga loksutades peaks sisu veel võdisema. Jahtuta kook ära ning selle ajaga kohevus taandub täiesti ja kook vajub madalamaks. Tõsta kook seejärel külmkappi ja hoia teda seal paar-kolm tundi. Mina tegin koogi valmis õhtul ja pistsin ta ööseks külma. Pärast…ava vorm, sikuta kook küpsetuspaberiga koogialusele ja siis sakuta paber alt välja. Kaunista ning pista pintslisse.

””””””””””””””””””””””””””””””””””””

Igasuguste kool-muusikakool-laulustuudio-kodu liikumiste tõttu puudub ajakadu ja seda aega saab kasutada selleks, et tegeletakse rohkem asjadega, mis meeldib. Trenni tehakse ja õues liigutakse rohkem, kui koolipäevadel. Kodune sotsialiseerumine on suurem, sest tavaolukorras minnakse hommikul laiali ja vahest nägid last esimest korda alles õhtul 8 ajal. Koos söömisi ja koos tegutsemisi on rohkem. Tõsi, koduvälist sotsiaalelu ikkagi väga igatsetakse, aga seegi hakkab vaikselt tagasi tulema, sest ilmad on normaalsed ja saab sõbrannadega õues jalutamas käia. Laulustuudios on sel hooajal saanud häirivalt vähe käia ja lauluisu leevenduseks vaatan otsitakse pidevalt youtubest laulupidude laule ning lauldakse neid teleka ees kaasa. K on käinud laulupidudel laulmas alates aastast 2011, kui ta oli 4,5 aastane ja noorim laulja laulupeol. Tema meenutab neid käike ainult ülivõrdes ja igatseb väga järgmist laulupidu, mis paraku on lükatud edasi.

Ühesõnaga kõik on hästi ja loodame, et maikuu saavad lapsed ehk siiski koolis kohapeal käia, sest kool on kool ja kodus õppimine on kodus õppimine. Viimased uudised lubavad algklassidel koolikeskkonda naasta alates 3. maist. Ehk saavad mõneks nädalaks enne kooliaasta lõppu ka suuremad lapsed kooli. Kuigi…enam nagu polegi vahet, kohe on suvi käes. Kõige olulisem oleks tegelikult saada muusikakoolis kontaktõppele tagasi.

Alates aastavahetusest olen olnud väga usin kõndija. Ehk siis pole kasutanud bussitransporti ja vaid mõned korrad on toonud-viinud mind poeg autoga tööle/koju ning seda juhul, kui õues on olnud ülikehvad teeolud või paduvastik ilm. Muidu olen ikka kogu aeg astunud kand ja varvas tööle ja koju. Miks ma sellest räägin, siis sellepärast, et olen koos aasta algusest kasutusele võetud nutitelefoniga kiirelt sõbraks saanud ja kasutan teda usinasti õues liikumiste ajal podcastide kuulamiseks.
Lemmikuteks on osutunud podcastid #kogumispäevik ja #nullist. Meeldib osaliselt ka #taitsapekkis podcast ja tõesti seda ma vahelduseks ka kuulan, kui seal räägib huvipakkuv persoon, aga saatejuhid….kohati nende loba niivõrd domineerib, et hakkab häirima. Seega… et kuulamine oleks väga nauditav on oluline lisaks külalisele ka saatejuht.
Igatahes on netiavarustes hiiglama palju kuulamist ja kui peab õues liikuma punktist A punkti B ning oled seda teed läbimas üksi, tuleb aega kasutada hästi. Väga sageli olen peale koju jõudmist esimese asjana arutanud tütrega, mida ma kuulasin ja mida teada sain ning kui asi võiks huvitada, soovitanud kuulamist ka lapsele.
Küll aga olen võrreldes eelmise aasta kevadperioodiga kõvasti kehvem trennitaja ja see teeb natuke kurvaks küll. Ilmselgelt on rohkem igapäevast tegemist, aga põhiliseks takistuseks on tegelikult minu …ma ei teagi, õlg või käsi või kõik koos. Probleem pesuehtsalt takistab mind tegemast trenni täies mahus ja nii olen ma valinud lihtsalt selliseid trenne, kus kätega väga vehkima ei pea või kui teen intensiivseid trenne kaasa, siis valikuliste harjutustega. Õnneks on internet selleks imeline koht, kust leiab alati midagi, mis sobib ja kõnetab. Täislustiga Shalini trennide tegemisest tunnen siiski väga puudust. Püüan kaas teha, aga see pole päris see, kui olen pidevalt valvel, et juhuslikult valet liigutust ei teeks, sest sellele järgneks hull valu. Igatahes, kui see just “külmunud õla “sündroom pole, mis pidavat kestma 2 aastat ja siis ise üle minema…siis ma loodan sellest hädast sobivate harjutustega tasapisi lahti võimelda.

Aga…vahepeal sai meil noorem M kuueseks. K tegi selleks sündmuseks eelmisel õhtul poole ööni mässates täiesti iseseisvalt uhke tordi ja šokolaadimuffinid kohupiimakreemiga. Peaks ütlema, et ta aina üllatab oma asjalikkusega ja sooviga teha, katsetada, õppida. Mis puudutab kooki, siis kui ta pole just ülitervislik toorkook, siis väga tervislikud pole nad ükski. Kuid…selline isetehtud fantaasiarikas kook on minumeelest igati ägedam, kui kuskilt tellitud suhkrupildiga tort. Isegi kuuene tegi hommikul äratades suured silmad ja ütles—wow, kui iluuuus :)

Šokolaaditort mascarpone kreemiga

Varahommikune sünnipäeva tähistamine oli lõbus ning pisut unine sünnipäevalaps rõõmus ja õnnelik. Kuidas teisiti saakski. Kuueselt on ju sünnipäev vaat et aasta tähsündmus jõulude kõrval. Sügisest ootab aga lasteaias viimane aasta ning sealt edasi juba kool. Nojah, kooli tahaks ta muidugi kohe minna. Kuueselt veel lapsed ei tea, kui hea oli lasteaias päeval magada :P

Milline ta on? Nunnu! Heasüdamlik, korralik, jutukas, nalja täis, naerupall, rõõmsatujuline, vapper, nutikas, uudishimulik…kõike seda, mida üks väike tegelane peabki olema. Ma loodan väga, et kasvades ei unusta ta ära unistamist, sest unistustest kasvavad välja sihid ja eesmärgid.

Kes teab, mida ta siin küünlaid puhudes soovis….aga mingu need soovid ja unistused täide. Päikest ja rõõmu sulle, meie kallis!

Õde tahtis kangesti koos pilti teha, aga sünnipäevalaps tahtis minna kinke avama …:D

Aga…praegu on olnud ikkagi selline kummaline aeg, et ei ole midagi värvikat kirja panna. Jah, on olnud koduelu, tööelu ja erinevad õues liikumised, aga kõik tundub selline tavaline ja loomulik. Piltidega on tekkinud uus häda. Kaugelt harvem kui varem, võtan ma õue kaasa fotoaparaati ja seega teen meeleolupilte pigem telefoniga, kust pildid lähevad Instagram-i kontole galeriisse või story-desse. Niiet, kui pilte…siis vaata Instagramis kontot @ingridfotod

Nonii, aprill on meil siis kohe läbi ja ilmad lähevad ajapikku loodetavasti soojemaks. Seda ma ootan juba tõesti. Lastel on käsil nädalase vaheaja viimane kolmandik ja minul koos nendega puhkusenädal. Esmaspäevast jälle tööle ja “koolipinki”. 3. maist saavad mudilased päriselt kooli, taas avatakse kauplused, väliterrassidel saab juba söömas käia…ühesõnaga elu hakkab avanema.
Olen üritanud ennast maailmas toimuvast distantseerida. Ei vaeva ma ennast ühegi probleemiga. Ei pea vajalikuks kakelda maskivastastega, maskipooldajatega, vaktsiinivastastega, vaktsiinipooldajatega, muidu närviliste-lugupeetud-isikutega, Toompeal möllajatega jne. Ma elan lihtsalt oma elu ja olen rõõmus. Mind huvitab suuremalt jaolt vaid oma pere arvamus ja mulle väga armsate inimeste arvamus. Nendega saab suhelda nii, et ei pea nentima fakti – tõlgendamise ja lastetoa küsimus, sest tõlgendatakse asju ikka väga isemoodi. Ehk et mida vähem inimesi silmapiiril, seda parem. Kuni nad jälle viisakaks ja sümpaatseks hakkavad. Ma saan aru, et sellest mille nime ei taha nimetada on kõigil siiber, aga ikkagi…jäägem inimesteks. Sellest, mis vaheajal aga tegime…mõnes järgmises postituses.