Teisipäeval, 23.aprilli hommikul võtsime suuna taas mägedesse. Mägedel on mitu head omadust, kui viibid palavas kliimas. Esiteks, on seal normaalne õhk- soe, aga mitte palav. Teiseks – näeb kaugele ja vaated on imelised. Kolmandaks- saab teha füüsilist trenni, sest ega see ronimine teps mitte lihtne alati pole.
Kuna Krissu ja G on olnud GC-l sagedased külalised ja üsna kõik kohad nähtud, siis G otsustas jääda koju mõnnama ja lasta meil kolmekesi mägedesse sõita. Plaanis olid Roque Nublo, kanaarimändide metsad ja GC kõrgeim tipp.
Ah jaa, ilusaid landscape vaateid soovitan vaadata nii, et klõpsa pilt lahti. On palju ilusam :)
Pisut enne ühte olime jõudnud Roque Nublo lähedale, aga veel mitte kohale. Käisime ühel vaateplatvormil, kus kenad vaated ja lisaks said soovijad ennast kaktuste vahel hästi tunda, sest neid oli seal tõesti palju.
Mida lähemale aga sihtpunktile jõudsime, seda vähemaks jäi kõiksuguseid kaktuseid ja sukulente. Loodus muutus järjest meie kliimavöötmele sarnasemaks. 13.30-ks olime alguspunktis, kuhu sai jätta auto tee äärde kõrge kalju varju ja edasi juba jalgsi üles ronima hakata. Ehk siis olime jõudnud saare keskpunkti.
Roque Nublo (Clouded Rock, Rock in the Clouds) on vulkaaniline kivim. See on 80 m pikk ja selle tipp on 1813 m kõrgusel merepinnast. Roque Nublo on 1956 meetri kõrguse Morro de la Agujereada ja 1949 meetri kõrguse Pico de las Nievese järel Gran Canaria saare kõrguselt kolmas punkt.
See tekkis vulkaanipurske tagajärjel umbes 4,5 miljonit aastat tagasi.
Tejeda keskosas Gran Canaria saarel asuvat Roque Nublot peetakse üheks suurimaks looduslikuks kaljuks maailmas. Saarlaste jaoks on seee erilise tähendusega vulkaanilise päritoluga kalju.
Iidne aborigeenide kultuskoht kuulutati 1987. aastal kaitsealuseks loodusruumiks ja seitse aastat hiljem maapargiks.
Matkamine vaadetega Gran Canaria tippudele on nii kohalike kui turistide seas populaarne. Roque Nublo marsruut algab peateelt, kust algab rada ja saab 1,5 kilomeetrit ronida loodusmälestise ja selle venna Roque de la Rana lähedusse. Enne sinna jõudmist möödud teisest loodusmälestisest el Roque de El Fraile. See rada, mis on 5 km pikkune, võimaldab näha Las Niñase, Chira ja Soria suuri tamme ning Artenara ja Acusa linnu. Caldera de Tejeda, Llanos de la Pez ja Pozo de las Nieves’i vaated on marsruudiga kaasnevaid pingutusi väärt.
Muide, see kalju on inspireerinud maalijaid, kirjanikke ja heliloojaid ning ilmutanud ennast paljudes teostes.
Kogu see piirkond on osa Gran Canaria biosfääri maailmakaitsealast, nagu UNESCO 29. juunil 2005 seda kuulutas.
Ronida oli tore, sest õhku mägedes jagub. Lihtsalt tuli olla ettevaatlik, sest ega see siis kõnnitee polnud. Palju väikeseid veerevaid kive ja nendega tuleb tähelepanelik olla, et käntsu ei käiks. Mingil etapil otsustas Kirke, et tema edasi ei roni ja ootab meid parem seal, kus ta hetkel oli. Tundis ennast pisut ebakindlalt ja kõigil on õigus otsustada, kust jookseb tema piir. Meie Krissuga aga turnisime üles edasi, sest mina tundsin, et see on väärt pingutamist. Ja oli ka. Pealegi mulle väga mägedes meeldib. Ka omal ajal Norras on saanud piisavalt matkata ja need on kustumatud mälestused.
Teel tagasi ootas meid rõõmsalt Kirke, kes mägedele kohaselt olikuulnud meie häält enne, kui nägi meid endid.
Gran Canaria sõbrad sisalikud on alati kuskil sahistamas
Kui me seal ainsamal vabal kohal mäe külje all parkisime, seisis meie ees auto…tagasi tulles siis nägime, et parkida seal tegelikult ei tohtinud :P
Peale Nublo imetlemist oli meil siht sõita edasi ülespoole, kus algavad suured männimetsad. Kanaari mänd on hästi pikkade okastega ja nagu me nägime, on ta ka visa hingega. Paar aastat tagasi olid seal ulatuslikud põlengud ja männikesed on praeguseks päris nobedasti taastunud. Põlenud maa-alasid on aga valus vaadata küll.
Läksime mändide alla kõndima, suuri männikäbisid otsima. Pirakad tõesti ja mõned vedasime ka koju kaasa. Ideaalne suveniir Gran Canarialt.
Kuna me polnud veel piisavalt kõrgel, sõitsime edasi, et jõuda Pico de las Nievesesse ehk siis GC kõrgeimasse tippu. Sinna saab muide autoga, kõrval on GC observatoorium ja päris üles tuleb vaid üsna pisut ronida.
Pico de las Nieves on kõrgeim tipp ja kihtvulkaan Gran Canaria saarel. Selle kõrgus on 1949 meetrit üle merepinna. Selle nõlvadel taastati Kanaari saarte mänd 1950. aastatel.
Traditsiooniliselt on Pico de las Nievesit peetud Gran Canaria saare kõrgeimaks tipuks; see on aga vaieldav, kuna Morro de la Agujereada kõrgus on 1956 meetrit, mis teeks selle kõrgemaks kui Pico de las Nieves. Kaks mäge seisavad kõrvuti. Kas teise juurde autoga saab, on iseasi.
Nimi tähendab hispaania keeles “lumist tippu” ja viitab asjaolule, et mitu kaetud süvendit (hispaania keeles neveras) lume hoidmiseks ehitati otse mäekülgedele. (Alternatiivne teooria väidab, et nimi tekkis seetõttu, et mäel sadas saarel kõige rohkem lund.) Esimene neveras ehitati 1694. aastal katoliku kiriku tellimusel. Lund kogusid töölised puidust labidate ja vitstest korvidega, tehes tõelisi lumemägesid. “Palerod” asetasid lund aukudesse ridadena ja pakiti edasi ristkülikukujulistesse puidust või korgist kastidesse, mis olid eraldatud põhukihtidega.
Seal oli palju jääplokke, nimega “sabanada”, mis juunis viidi tekkidega kaetud õlgedest pannides Las Palmase (saare pealinna) katedraalis asuvasse jäätisepoodi hobuse seljas, mis võttis viis või kuus tundi. Lund kasutati haiguste leevendamiseks, temperatuuri alandamiseks kollapalaviku ja koolera epideemia korral. Seda kasutati ka kõrgklassi jaoks mõeldud jahutusvee või jookide valmistamiseks. Kastmiseks kasutati basseinide vett.
Suuremal osal kõrgeimast platoost on sõjaväebaas, sealhulgas suur pallikujuline radar. Tsiviilkülastajatel on hea ilma korral lubatud siseneda platvormile, mis asub veidi baasist allpool, kust paistab nii pool saart kui ka Tenerife Pico del Teide.
Tippu pääsebki seetõttu autoga, et see on sõjaväe kasutuses olev tee.
Enne päris tippu ronimist, jäime ühe müügionu küüsi. Oli teine nii lahe vana papi ja müüs tegelikult head kohalikku kraami. Näiteks aaloe kreemi. Seda olen ma ikka reisidelt ostnud. GC-l on aaloed kõikjal kasvamas. Ja teine pudelike oli igasuguste valude tarbeks, nagu näiteks seljavalu jne. Ja seletada saab lihtsalt- see pudelike sinna, kus aiai, aaloekreem – sinna, kus juhtunud axident.
Mis aga vaadet puudutab, siis jah, lummavad vaated. Avarus ja tundub nagu terve saar oleks peopesal.
Kõrgeimast punktist ei saa enam kõrgemale minna, seega hakkasime alla sõitma. Idee oli minna ühe hotelli juurde, mille juures on kaunid vaated ja lootsime, et leiame seal asumis kusagilt ka mõne söögikoha.
Esmalt aga pidasime kinni ühes teepealses külas, kust ostsime Kirkele laamavillast mõnusa sooja kampsuni. Üks proua müüs, aga seal istus üks vanamees, kel nina veine, no paistis, et ninaverejooks, aga lõpuks uuris meilt, et kust me pärit oleme. Kui ütlesime, et Eestist, vastas tema – aaaa, lambavill :) No mis sa kostad.
Aga sellest hotellist. Jah, väga huvitav koht. Ilusad vaated ja tähtsalt ringi jalutav kukk. Leidsime võsast isegi kana koos tibudega ja kukk tuli meile järgi, et kaitsta oma kanakest ja tibukesi. Ta küll käis meiega kaasas, aga õnneks kurjaks ei muutunud. Andis niisama teada, et need seal tema jagu.
Süüa me seal aga kusagil ei saanud. Kõik kohad olid kinni, kuigi kell hakkas juba 5 saama. Eks sõitsime siis edasi alla, mitmest linnakesest läbi, aga süüa ei kusagil.
Müstika. Lõpuks jõudsime Playa de Ingles-i, ehk suisa randa ja seal leidus avatud restorane. Ühte neist maabusime ja kahetseda polnud tarvis. Kell oli selleks hetkeks juba 19.30 ja nälg näpistas mehiselt. Igatahes – söök oli maitsev ja teenindus hea. G-le ostsime pitsa koju kaasa, et temagi saaks süüa. Peale üheksat jõudsime koju, nautisime vaikset sooja õhtut ja varsti magasime õiglast und.
Esmaspäev. Viiendat päeva saarel. Kuna eelmisel õhtul ei viitsinud poodi minna…või siis oli pood juba kinni pigem, käis Krissu üksi poes ära ja tõi juurde olulisi asju, mis külmkapist otsa saanud. Kerge hommikusöök ja taas mägedesse. Esimeseks peatuseks oli meil mägilinnake nimega Mogan ja sinna jõudsime pisut enne ühte. Vaid veerand tundi enne linna peatusime aga üht ilusat tuulikut uudistama.
El Molino de Mogán
Niisiis Mogan. Linnake või pigem on see mägiküla…asub saare läänepoolses osas mägedes, kuhu tuleb sõita mööda GC-200 teed. Seda kohta ei maksa ajada segamini Puerto de Mogan-iga, mis on imekaunis rannikulinn. Mogani külake asub aga päriselt mäe külje peal, sest teed olid seal kõik minumeelest kaldu. Auto tuli samuti parkida ühte väikesesse prakku nii kallaku peale, et autost välja saamine osutus omaette ettevõtmiseks. Lükkad ukse lahti, hakkad jalga välja tõstma, uks tuleb tagasi peale jne. Tiirutasime seal pisut jalgsi ringi mäest üles ja mäest alla. Vaatasime kohalikku kirikut ja imetlesime vaadet orgu.
Kirik – San Antonio de Padua
Moganist viis meid tee edasi kõrgemale mägedesse ja mõne aja pärast jõudsime vaateplatvormile nimega Mirador de Veneguera Viewing Point
Kaunid vaated mägedele ja orgudele. Tegelikkuses oli meil plaan sõita kohe edasi Los Azulejos de Veneguera poole, et vaadata seal olevaid värvilisi kivimikihte, aga võta näpust. Mõni aeg tagasi oli seal üks tee otsa saanud ehk et osa mäest teele kukkunud ja nüüd nad siis likvideerivad seda kaost, määramatu aja. Seega ots tuli tagasi keerata ja olime peagi vaateplatvormil tagasi. Nägime neid värvilisi mägesid eemalt, aga netist noppisin siia vaatamiseks mõned lähivaated ja imetlen samuti, millest ilma jäime.
Tõepoolest, uskumatult kaunid. Aga tagasi vaateplatvormile.
Kuidas need värvid Veneguera Azulejoses tekkisid? Kõik oli võimalik tänu Tejeda vulkaani purskele. Kui vulkaan purskas, sattus vulkaaniline laava atmosfääriga kokku puutudes niiskesse keskkonda ja küllastus gaasiliste emanatsioonidega. See atmosfääri küllastumine põhjustas kivimite mineraalse koostise muutumist.
Seetõttu on meile nähtavad värvused püroklastilised ladestused või ignimbriidid. Ja maastiku erosioon sadade aastate jooksul on võimaldanud meil tänapäeval mõtiskleda selle üle, mis oli või mis on vulkaani sisemuses ja imetleda uskumatuid värve.
Imetlesime neid siis paraku eemalt, vaateplatvormilt ja imetlesime ka kaunist orgu.
Puerto de Mogan
Tulime tirinal mägedest alla ja olime 14.30 paiku kaunis rannikulinnakeses Puerto de Mogan. See on 52 kilomeetri kaugusel rahvusvahelisest lennujaamast ja viimane läänesuuna kiirtee ääres asuv puhkekeskustega linn. Parkisime auto ära ja läksime jalutama. Ilmselgelt oli see armas linnake kõige värvilisem ja armsam, mida me GC-l nägime. Valgete majade taustal tulid igasugused õitsvad puud ja põõsad eriti esile. Sadamapromenaadil oli kena jalutada ja vaadelda purjekaid/kaatreid. Ja datlipalmi leidsin keset linna, mille küljes oli väga palju datleid. See saare edelaosas asuv linn oli tõesti imearmas.
Puerto de Mogán on Gran Canaria üks atraktiivseim puhkekeskus. Linna iseloomustavad valgeks lubjatud majad, värvilised bugenvillead ja paljud võluvad kanalid. Nende kanalite tõttu nimetatakse Puerto de Mogáni ka Gran Canaria Veneetsiaks.
Erinevalt GC lõunaosa rahvarohketest kuurortidest Playa de Inglesies ja Maspalomas on Puerto de Mogan ideaalne koht nendele, kes otsivad vaikust ja rahu. See maaililine linnake koos jahisadamaga lebab rohelise Mogani oru suudmes, kaljuse platoo jalamil. Vana ja pisut lohakas kalasadam ning linn asuvad ligitõmbava, spetsiaalselt ehitatud jahisadama ning kuurortkompleksi taga ja kõrval. Kuurort koosneb külasarnasest värviliste, lilledega kaunistatud elamute kogumist, mille kujundus järgib Vahemere stiili ning mis palistavad kitsaid jalakäijate tänavaid.
Katuseterrassid on kaunistatud bugenvillea ja teiste hiilgavalt värviliste taimedega ning linn on täis banaani- ja papaiapuude, palmide ja paradiisilindude aedu.
Rannatagune uuem arendus, mis ulatub oru järskude kaljukülgede vahele, hõlmab uusi hotelle ja luksuskorterite komplekse. Mõnestki neist avaneb suurepärane vaade üles orgu mägede poole või üle ranna ja mere, kaljude ja jahisadama.
Ujumisfanaatikutele on siin tehiskaljudega rand, mis on peidetud kaljuseinte vahele. Tehisrand on umbes 250 meetrit pikk Saharast imporditud peeneteralise liivaga. Vesi on suhteliselt madal ja tänu muulidele enamasti rahulik. Käisime meiegi seal ujumas, sest palava ilmaga on mõnus ennast vette kasta ja soojas kliimas viibides tuleb kasutada igat võimalust, et ujuda avaveekogudes.
Linn on täis suurepäraseid restorane, kus serveeritakse kalasadamas lossitud kohalikku kala ning muid Kanaari saarte ja rahvusvahelisi hõrgutisi. Olemas on mitu panka ja supermarketit ning kauplused, mis müüvad riideid, suveniire, ehteid jne. Kui soovid soengut või tätoveeringut, saad valida salongide või stuudiote vahel ning enamikus kohvikutes ja baarides on tasuta wifi, kuigi teilt oodatakse vähemalt kohvi või külma klaasi õlle tellimist.
Neile, kes soovivad natuke rohkem põnevust kui lihtsalt rannas lebada või rannakohvikus aega veeta, on võimalik rentida jetit, liuelda langevarjuga, võtta sukeldumistunde, teha üks kalapüügiga ekskursioonid või allveelaevareis.
Vanade purjelaevade väikesed koopiad viivad mitu korda päevas Puerto Riko ja Maspalomase randadele. Pakutakse ka süvamere -kalastusretki tuunikala ja marliini püüdmiseks. Igal aastal juulis toimub linnas mainekas “Sinise Mõõkkala” õngitsemisvõistlus.
Seega jalutasime, nautisime atmosfääri, maiustasime jäätisega ja lõpuks käisime ujumas.
Puerto de Moganist umbes 8 km põhja pool, viljakas orus kuhu on istutatud eksootilisi viljapuid nagu asimiina ja avokaado, asub Mogan. Jah seesama Mogan, kus me enne rannikulinna tulemist hommikupoole käisime. See maaliline linn on maakonnakeskus ja seal on isegi valik häid restorane, näiteks linna servas asuv Acayama – pidavat olema üks parim tervel saarel. Meie ise seal ei käinud, aga väidetavalt nii on. Niiet jah, Mogan ja Puerto de Mogan on erinevad kohad.
Kui me juba rannikul olime, siis võtsime ette ka järgmise kuurortlinna koos rannaga. Nimelt Puerto Rico.
Puerto Rico on puhkekuurort, mis asub Gran Canaria saare edelarannikul. Talvel püsib temperatuur 20–25 °C ringis ja sademeid on üliharva. Nagi üldse saare lõunaosas.
Asub see kuurort mere ääres, suure oru suudmel. Tänu oma kuulsusele Hispaania kõige päikeselisema paigana on see kunagine kalasadam aastatega populaarseks kuurortlinnaks kujunenud. Järsult tõusvatele nõlvadele on ehitatud sadu hotelle ja luksapartemente.
Linnas on väike aga armas rand, mis samuti täidetud Saharast toodud liivaga. Seal on ka golfirajad ja veepark. Loomulikult saab harrastada igasuguseid veespordialasid. Ehk see kompenseerib kuidagi liialt täis ehitatud kuurorti.
Meie seal väga ringi ei liikunud, sest linn tundus tõesti koosnevat hotellidest. Randa aga läksime küll ja käisime sel päeval teist korda ujumas. Juhust tuleb kasutada. Kolmveerand kuueks olime veest väljas, riided vahetatud ja võtsime kohad sisse rannas olevas söögikohas. See kujunes meil saarel oldud nädala jooksul ainsaks söögikohaks, kus nii toit, kui teenindus andsid soovida. Ometi ei olnud söögikoht ülerahvastatud. Pigem meie ja vast veel 2-3 laudkonda, sest põhiline õhtusöögiaeg algab seal inimestel märksa hiljem.
Nii me siis seekord koju sõitsimegi juba enne, kui pimedaks läks. Seitsmeks kodus. Käisime tegelikult korra Mercadona toidukast läbi, sest vinnutatud liha oli otsa saanud ja võtsime külmikusse paar pakki jäätiseid. Hea leid oli ka liitrine 100% viljalihaga apelsinimahl, mis maksis alla 2€. Ehk siis vähemalt poole odavam, kui Eestis.
Ah jaa, ei saa märkimata jätta jalgrattureid, keda GC käänulistel ja mägistel teedel on märkimisväärselt palju ja valdav osa neist on ikka korralikud kamikadzed. Ma ei liialda.
Ees ootas mõnus rahulik õhtu kauni päikeseloojanguga ja jutuajamistega.
Hommikul magasime mõnuga, nautisime päikeselist hommikusööki terrassil ja meie noored käisid isegi hotellikompleksi basseinis ujumas. Vaatasin rõdult, kuidas nad varbaid vette kastsid ja mitte just entusiastlikult edasi liikusid. Pärast selgus, et vesi oli külmem, kui ookeanis ja tuli ennast pisut kokku võtta, et vette hüpata.
Kõhud täis, tuju hea, otsustasime sel pühapäevasel päeval võtta ette pikema sõidu saare loodeossa, mägede vahelises kaunis orus asuvasse kohviistandusse Finca La Laja.
Agaete orgu sõitmine on kindlasti närve kõditav kogemus. Tõepoolest, see maaliline org asub saare looderannikul ja on tuntud oma lopsaka roheluse, suurepäraste mäevaadete ja tüüpiliste Hispaania külade poolest. Karmi maastikut läbides avaneb panoraamvaade Atlandi ookeanile ja ümbritsevale loodusele. Ja siis, pärast umbes 70 kilomeetrit mööda kitsaid ja käänulisi teid sõitmist, asub ühes Gran Canaria idüllilisemas orus maailma nunnum kohviistandus. See lopsakas roheline org oma viljaka pinnase ja ideaalsete kasvutingimustega loob suurepärase keskkonna kvaliteetsete kohviubade kasvatamiseks.
Kohale jõudsime sinna peale lõputuid mägiteedel keerutamisi umbes kell 13.30 ehk siis sügavaks lõunaks. Istanduses võttis meid vastu sõbralik personal ja mõne aja pärast saime minna privaattuurile.
Bodega Los Berrazales asub Tamadaba kaljude jalamil ja sajanditevanuste kanaari mändide all. Seal asub ka Finca de La Laja istandus, mis on kuulus oma apelsinide, kohvi ja veinide poolest. Rohkem kui 200 aastat vana talu peab endiselt sama suguvõsa ehk siis talupidajad põlvest põlve.
Esmalt suundusimegi vaatama kus kohvipuud ja apelsinid segamini kasvavad ning kuidas õhu käes kohviube kuivatatakse.
Enne röstimist käivad oad läbi aparaadist, mis nahistab kestad oa ümbert ära, ehk kohvioad kooritakse. Koored kasutatakse puude all kompostiks. Meie tuurigiid selgitasid, kuidas istanduses valitakse hoolikalt parimaid kohviube ja jälgitakse kogu kasvatamise, koristamise ja töötlemise protsessi, et tagada lõpuks kõrgeim kvaliteet.
Agaete orus kasvatatakse 12-l hektaril kohvipuid apelsini-, mango-, guajaavi- ja avokaadopuude varjus, et terav päike neid ära ei kõrvetaks. Kohvipuud on pärit Etioopiast ja seda sorti peetakse maailma parimaks. Kui marjad on veel punased, sisaldub neis vett 80%. Üks kohvipuu annab umbes 7 kg ube, peale kuivatamist on ubasid järgi 1 kg jagu. Kohvitoodangut tuleb aastas umbes 4000 kg ja puude hooldamist tehakse suhteliselt vähe: pügamist ei tehta ning kastmine ja väetamine käib vastavalt põllukultuuridele. Kasvatatud kohvisort on Typica. See on üks vanimaid sorte ja kuigi see on enamikus tootmisriikides praegugi kasutusel, siis viljade suurepärase kvaliteedi tõttu liigutakse selle sordi suurema taastamise suunas.
Lisaks kohvikasvatusele ja puuviljadele, kasvavad talus viinamarjad, millest valmistatakse mitte rohkem, kui täpselt 6 erinevat sorti veini. Ja üldse mitte ekspordiks.
Bodega Los Berrazales Perekond toodab auhinnatud veine LOS BERRAZALES. Meie ringkäigul bodegas selgitati, kuidas veine valmistati. Saime teada, et bodegas on käinud üks eriline isik. Nimelt Stephen Hopkins, kes pidi talust vaid korraks läbi astuma, kuid jäi sinna pikkadeks tundideks, sest paik meeldis talle nii väga. Sellest on veinikeldris ka fotojäädvustus.
Listán negro viinapuud, mille on istutanud ja kasvatanud käsitööliselt perekond Lugo-Jorge, eesmärgiga taastada piirkonna põllumajandus- ja viinamarjakasvatustraditsioonid, kulmineeruvad ainulaadse tootega. Selle tootmisesse pandud hool ja armastus toodab veini, mis on immutatud oru lõhnade ja maitsetega. Viinamarjaistandus asub peaaegu merepinnal, kuid Agaete org kaitseb neid meretuule soolsuse eest.
Kirsiks tordil on mõnus ajaveetmine talu kohvikus, kus pakutakse 4 sorti veini, kitse/lehma juustu, selle kõrvale imelist õuna/kohvi/kaneelimoosi, veinide vahele krõbistamiseks õhulisi kuivikuid, mis säästavad isegi vanainimese hambaid ja maitsvaid kattega saiaviile. Kohaliku kohvi kõrvale aga taluretsepti järgi tehtud keeksi.
Veinidest 3 meeldisid minule väga, neljas oli nii ja naa, ehk siis mitte minu maitse, aga hea oli see kindlasti. Kui aga kohvist rääkida, siis seda kiitsid meil isegi lapsed. Tõesti oli mõnusa maheda maitsega ja mitte üle röstitud ega hapu, nagu sageli võib kogeda.
Veinid- suurepärane töötlemine ja täpsus tootmisprotsessis, annavad toodanguks aromatiseeritud punase veini. Traditsioon ja modernsus sulanduvad ja segunevad buketiks, mis maitsmisel kutsub esile keskkonna -orus oleva erilise valguse, kuiva tuule ja külgnevatelt kaljudelt langeva vihma – sellise kauni kirjelduse leidsin ja võib öelda, et vastab tõele.
Euroopas pole kohviistandustega just kiidelda ja need mis on, ongi Gran Canarial. Kogu see tuur koos rikkaliku söögipausiga maksis inimese kohta vaid 9€. Lisaks saime kotti hulga apelsine kodus nosimiseks ja need olid tõesti väga head. Veini me oma käsipagasiga koju ei saanud osta, aga paki head kohvi tõime kaasa küll. See läks kingituseks meie noorema R-i perele, sest nemad on meil ainsad kohvigurmaanid. Muide, raha tuuri eest sai maksta alles lõpus, polevat olla kiiret sellega. Nende suurepäraseid veine ja kohvi saabki osta vaid kohapeal. Majavein on villitud Kanaari saarte kunstniku Pepe Dámaso kujundusega pudelitesse.
Mida seal veel nägime? Üks papagoi oli ja vahvad sädistavad kanaarilinnud. Kunagi nende juures elanud kakaduu on aga leidnud uue omaniku, sest olla teine liiga lärmakaks/jutukaks läinud. Finca de La Lajas kasvab Gran Canaria vanim mänd. Territooriumil on väike armas pühakoda. See kabel on pühendatud vihmapühakule. Ja muidugi vapustavalt kaunis loodust nii kaugele, kui silm ulatas. Atmosfäär, külalislahkus, värske õhk, ilus ilm….suurepärane elamus. Ega me asjata ei sõitnud sealt ära alles kella nelja ajal.
Kuidas saada Finca La Laja – Los Berrazalesesse? Lihtsaim viis kohale jõudmiseks on autoga Agaete kaudu. Maspalomasest kulub umbes 1,5 tundi ja Las Palmasest umbes 55 minutit. Finca mitmes piirkonnas on tasuta parkimine. Kuid ärge unustage, et keegi peab sõitma ja mitte kogu veini ära jooma! Las Palmasest Agaete’sse sõidavad bussid samuti. Agaetest talusse tuleb võtta takso või võite üldse broneerida privaatse ekskursiooni, mille leiate Internetist.
Et siis kella 16 ajal liikusime edasi ja enne kella 17 olime Firgase linnakeses, mis asub saare põhjaosas ning loomulikult mägedes.
Nimi Firgas tuleneb nimest Afurgad, nagu Gran Canaria põlisrahvas seda piirkonda algselt kutsus. Linna keskelt leiab mitmeid 16. sajandist pärit hooneid.
Firgas kuulus varem Arucase valda. Hispaania vallutuse ajal mängisid olulist rolli Firgase Doramas loorberimetsad, mille jäänuseid on näha tänaseni.
Mis puutub Firgase majandusse, siis alates 16. sajandi algusest olid piirkonnas kaks peamist tuluallikat – suhkruroo kasvatamine ja vesi. Sel ajal oli seal vähemalt kolm suhkruveskit, kuid kahjuks langes suhkruroo kasvatamise ja nälja ohvriks peaaegu kogu loorberimets.
Tänapäeval elab Firgas peamiselt põllumajandusest (kartuli kasvatamine, kariloomad (nagu lambad ja kitsed), viljapuud ja tsitrusviljad, aga ka kress), Firgase mineraalvee villimisjaamast, mis on Kanaari saarte üks kuulsamaid ja gastronoomiast.
Firgas on kuulus oma gaseeritud mineraalvee tootmise poolest. Vett saadakse umbes 5 km kaugusel asuvast allikast Barranco de la Virgenis ja iga päev valmib 200 000 pudelit. Firgase vesi on kõigil saartel, kus joogiveest napib, väga populaarne. Muide, see mineraalvesi on olemas naturaalselt ka kohviistanduses, kus me käisime, sest pakuti meilegi seda topsikestest juua. Oli mõnusa maheda mekiga. Minu jaoks sobivalt mittegaasiline. Igatahes vaadates asukohti, tuleb see vesi neil samast allikast.
Firgase 500. aastapäeva tähistav atraktsioon Paseco de Gran canaria kujutab endast veetulva, mis 1995.aastal rajatud läbipääsu mööda alla tormab. Veekoridori mõlemalt poolt palistavate majade seinte ääres seisavad pingid, mille seljatoed on kaunistatud Gran Canaria maastike või ajalooliste sümbolitega. Majade valgetel seintel on värvilised linna vapid.
Veekoridori kaugem osa Plaza de san Roquest ülalpool on täidetud hiiglaslike paneelidega, mida katavad keraamilistest plaatidest laotud erinevate saarte kaardid ja vaated. Need pakuvad iselaadi võimalusi õppida tundma Kanaari saarte geograafiat.
Kogu linna ehivad kaasaegsed skulptuurid, sealhulgas lõbus talupojakuju roosa lehmaga.
San Roque kirik-The Parish Church of San Roque
Firgases asuv San Roque kirik on linna külastades kohustuslik monument. See 1845. aastal ehitatud kirik asub samanimelisel väljakul ja seda võib pidada Firgase keskuseks.
See kirik ehitati endise kabeli, 1502.aastast pärineva Ermita de San Juan Ortega varemetele 17. sajandil. Selle vahetus läheduses asus kadunud dominiiklaste klooster. Ehitusel kasutati puidust lagesid, põhja ja esikülje seinu ning kellatorni, samuti kasutati vana templi pilte ja esemeid. Kuigi see pühitseti sisse 19. sajandi keskel, pärineb praegune ehitus 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest.
San Roque kirik taastati 2004. aastal ja taasavati 2008. aastal ning lisati uus altarimaal, mis renoveeriti täielikult. Parandati varisemisohtlikud katused.
Kirik oli pühendatud San Roque’ile. Kaitsjale katku ja teiste epideemiate eest. Kirik ise on segu erinevatest arhitektuuristiilidest ja kaunistatud imeliste vitraažidega. Säilinud on pikihoone laepaneelid, peaportaal ja mõned olulised pühakute figuurid (nt San Juan Ortega, San Francisco või San Cayetano).
Väljakult võib leida monumendi, mis püstitatud esimese patrooni San Juan de Ortega auks. San Roque’i ja San Juan Ortega monumendid on nüüd Las Palmase piiskopkonna muuseumis. Tänapäeval näha olev monument pärineb 1905. aastast.
San Roque kiriku taga on raekoda. See on 1940. aastatest pärit neokanaari hoone. Kõrval asub võluv väljak, kust avanevad kaunid vaated Gran Canaria põhjaosale. Selgetel päevadel võib sealt näha Tenerife ja Fuerteventura saari.
Lähedal asub kohaliku karjääri kivist valmistatud purskkaev, mis avati 1995. aastal. See purskkaev on mõeldud esindama küla veerohkust.
Üks tähtsamaid ehitisi on Casa de la Cultura (kultuurimaja), mis ehitati 1872. aastal. See oli varem hotell ja võõrastemaja, mida külastasid eriti Inglise turistid, kes kasutasid Azuaje oru spaad. Tänapäeval asuvad selles banketisaal, avalik raamatukogu ja erinevad näitusesaalid. Hoone on toiminud ka vallamaja ja koolina.
Edasi Arucasesse. Põhjapoolsest Firgasest tuli Arucasesse saamiseks läbida taaskord hulgaliselt kiirakääralisi mägiteid, et jõuda pisut kirdepoolsemasse põhja-GC sihtpunkti. Mis omakorda oli sisemaalt liikudes ookeanile lähemal, kui eelmine linnake- Firgas. Ühest kohast teise jõudmiseks kulus meil sisuliselt 2 tundi ja Arucasesse jõudsime umbes kell 17.40.
Plaza de la Constitucionil asuv Jose A. Lopez de Echegarreti kujundatud raekoda ehitati 1875.aastal ja taastati 1932. aastal
Gran Canaria põhjaosas asuv Arucase linn kasvas välja Kanaari saarte põllumajandusbuumi aastatel pärast saarte avastamist
Arucas ehitati uuesti üles 1480. aastal pärast täielikku hävitamist aastal 1478. Alates 15. sajandist oli Arucase piirkonna peamine põllukultuur suhkruroog. Rummi toodeti siin ammu enne kui Kuubal suhkruistandusi kasvatati. Tänapäeva Arucase üheks põhisuunaks on siiani selle rummivabrik. Kuulus rumm on saanud oma nime selle algse guanche nimetuse Arehucase järgi ja seda valmistatakse tänapäevalgi 19. sajandist pärit tehases. Kanaari saarte suurim rummivabrik ehitati Arucasesse 1884. aastal. Vabrikus asub selle joogi ajaloole ja destilleerimismeetoditele pühendatud muuseum. Vabriku sissepääsu juures seisab 18.sajandi algusest pärinev kabel – La Ermita de san Pedro.
Arucas oli kunagi rikas piirkond tänu punase värvi tootmiseks kasutatud košenillilutikatele(Seda värvainet kasutati ohtralt näiteks punaste huuleupulkade tootmises) ja hilisemale banaanibuumile. Linnaks ehitati Arucas 19.sajandi lõpuks.
Esimene asi, mida Arucasesse saabudes märkad on võimas ja uhke neogooti stiilis San Juani kogudusekirik, mida ekslikult katedraaliks kutsutakse. Selle kiriku kavandas Manual Vega March ja see ehitati vahemikus 1909-1977. Lisaks uhketele vitraažakendele ja altari retaablile leidub kirikus veel skulptuur “Christo Yecente”(Kristuse ülestõusmine). Autoriks kohalik skulptor Manuel Rasmos.
San Juan Bautista kirik on piirkonna märkimisväärseim arhitektuurimälestis. Selle ehitasid kohalikud müürsepameistrid täielikult Arucase kivist. Peale nikerdatud kivisammaste ja sambapeade rikkalikkuse on siin ka kaunid vitraažaknad, Kanaari saarte maalikunstniku Cristobal Hernandez de Quintana tööd ja Manuel Ramose erakordne skulptuur Lamavast Kristusest.
Muide, kiriku taga on ka majake ning söögi/joogi nõud kassikestele, kel kodu pole või lihtsalt kauaks hulkuma jäänud. Süüa-juua pannakse muidugi ka.
Plaza de la Constitucioni väljaku vastasküljel on leherikas linnapark. mis uhkeldab erinevate haruldaste troopiliste puuliikide, sealhulgas seebikoorepuuga(Quillaja saponaria). Nägime seal ka bambusesalu.
Parki ümbritseval Calla de la Heredadil asub linna üks ilusamaid hooneid – Haredad de Aguas de Arucas y Firgas, mis ehitati 1908.aastal ja kus praegu tegutseb veekomitee. 19.saiandi teisel poolel ja 20. saiandi alguses algatas see komitee niisutussüsteemi rajamise ja nii omandas ka linn oma praeguse kuju.
Pargist väljudes jalutasime lihtsalt linna tänavatel. Ilus ja üpriski vaikne linnake. Meile ta meeldis.
Kella 19 paiku hakkasime Arucasest sõitma tagasi lõuna suunda ja jõudsime õhtuks(19.45) Playa de Ingles-i Hiinakasse sööma(Pays Divino).
Playa de Ingles asub Maspalomase ranniku keskosas. See on kõige rahvarohkem ja elavam kuurort, mille kesklinnas asub mitmekorruseline restoranidega ostukeskus Yumbo.
Meie suundusime loomulikult sööma, sest pikast päevast olid kõhud kõigil tühjad. Istusime lauda kell 19.51 ja läksime sealt ära kell 21.20. Aimamata kui palju meile süüa tuuakse(nälg ei lase ju mõelda ja eraldi tellimine võtab aega), tellisime mingi komplektsöögi neljale. Oleks me vaid aimanud….sest toitu oli palju, tõeliselt palju. Mitu käiku seda teist ja kolmandat, neljandat jne. Hea, et seltskonnas oli meil ilmatuma pikka kasvu noormees, kelle sisse mahutasime kõik selle, mida meie naised, enam süüa ei jaksanud.
Hull kõhutäis tähendas seda, et pärast kolasime kaubanduses ja jalutasime enne autosse minemist mööda kvartalit. Õnneks Inglesist polnud enam kauge meie peatuspaika sõita, aga kuna kell oli hiline, siis pisut lobisemist ja magama me kukkusimegi.
Uus hommik. Laupäev- kuigi puhkuse ajal pole nädalapäeval tähtsust. Pärast laiska ärkamist saime kokku nagu ikka köögis ja terrassil. Mm, milline mõnu on ärgata, kui lahtisest rõduuksest kostab tuppa trillerdav kanaarilindude koor ja sinna sekka mõned linnatuvi ehk uhhuulinnu uhhuuu-d. Lähed rõdule, õues on soe, ringutad päikese poole ja seejärel sead sammud trepist alla kööki. Sõbrake Krissu oli selleks ajaks enamasti kohvitassiga terrassil. Mina valmistasin ette hommikusööki(keetsin mune, viilutasin tomatit, kurki, avokaadot jne) ja istusin oma veeklaasiga samuti õue päikese kätte. Tasapisi voolasid lapsed oma pesadest välja. Noortel ikka uni pikem ja sügavam. Hommikusöögi kõrvale panime paika ka eesseisva päeva plaanid.
Esimene plaan oli sõita üsna kõrgele mägedesse, kus on kaunis kanjon – Barranco de las Vacas.
Soovisime tutvuda Kanaari saarte populaarse geoloogilise aardega- Barranco de las Vacase kanjoniga. See oli ka koht, mida Kirke soovis reisi ajal kindlasti külastada. See ainulaadne kivimoodustis sarnaneb pisut USA kanjoniga. “Tobas de Colores Barranco de las Vacas”, nagu kanjonit hispaania keeles kutsutakse, on väga populaarne kõigi külastajate seas, olgu turistide või Kanaari saarte elanike seas, ning pakub oma värviliste kaljudega (Tobas de Colores) kaunist fotomotiivi. Sooja värvide mängu on kivimikihtidesse raiunud vesi paljude aastate jooksul. Barranco de las Vacas, on lühike kitsas lõhe, mis on moodustatud tufist ja mille on nikerdanud vesi. Eriliseks teeb selle ooker- ja punakas värv ning tuffseinte siledad kumerused. Neid muljetavaldavaid vulkaanilisi kivimoodustisi tasub kindlasti vaadata!
Barranco de las Vacas asub Gran Canaria kaguosas Agüimes-Temisase orus. Reis sinna on suurepärane võimalus külastada kahte omavalitsust Santa Lucía ja San Bartolomé.
Org asub maaliliste Agüimese ja Temisase külade vahel Santa Lucía suunas, maanteel GC-551. Autoga tuleb sõita GC-550-l, kilomeetrile 14. Parkida saab lähedal asuvates teeäärtes. Seejärel tuleb umbes 10 minutit barrancost läbi jalutada. Oluline on kanda sobivaid jalatseid, kuna tegemist on kivide ja kaljudega kuruga/barrancoga ja neid rolling stones-e seal juba jagub.
Leidsin juhatuse, kuidas sinna bussiga saab – kas toimib, seda ma ei garanteeri: kuristik asub GC-550 peal, Agüimese kohal. Sõita tuleb bussiga Cruce de Arinagasse ja ümber istuda bussile nr 34. GC-551 ja GC-550 ristmikul on bussipeatus (bussipeatus number 37002, Cruce Corralillos). See on umbes 3 km kaugusel kurust, kuhu tuleb matkata.
Meie truu valge sõber – temaga me GC-l ringi kimasimegi.
Meie tegelikkus: jah, sõita oli sinna väga kaunis – mööda kiirakääralisi ja veelkord kiirakääralisi kitsaid teid. Sellised on muide kõik GC teed, kui kiirteedelt mägede poole sõita. Ja no päriselt väga käänulised. Õnneks suurepärases korras. Selleks, et kanjonisse laskuda, sõitsime mäkke ja peale korralikku käänakut avastasime, et see hea mõte polnud sel hommikul ainult meil. Nimelt külastada kanjonit. Tee äär oli tihedalt parkivaid autosid täis ja saime üsna kiirelt aru, et kanjonisse laskuda pole mõtet- seal on liiga palju inimesi – turiste ja kohalikke.
Millal külastada Barranco de las Vacast? Kõige vähem rahvast on ilmselt nädala sees ja varahommikutel, sest nädalavahetusel või pärastlõunal, kui päike loojub, võib seal olla palju kohalikke. Pildistamiseks on aga parim aeg keskpäeval. Nendel kellaaegadel saate Las Vacast rahulikult nautida ja seda pildistada. Meie jõudsime sinna esimesel katsel kella 11.30 ajal ja laupäeval-paha paha valik. Teist korda jõudsime kanjonisse umbes kell 16.30 – ja rahvast sisuliselt polnud.
Igatahes – istusime tagasi autosse ja otsustasime sõita hoopis mitte väga kaugel asuvasse Cocodrilo parki ning kanjonisse naasta õhtupoolikul.
Cocodrilo park –
Ikka on olnud aegu, kus inimesed toovad koju metsikuid loomi, kuid nad ei arvesta nende pidamisega kaasnevate raskuste ja ohtudega.
Agüimeses asuv Cocodrilo park majautab enda juures paljusid mahajäetud loomi või lihtsalt SEPRONA (looduskaitseteenistuse) leitud loomi, aga ka inimeste loomi, kes ei teadnud riske, mis ootasid neid lemmikloomade täiskasvanuks saades. Sinna satuvad ka päästetud loomad – näiteks tsirkustest. Pargis elavad lemmikloomad on kaugel traditsioonilistest koduloomadest.
Samamoodi nagu kass või koer on osa perest, on inimeste kodus õnnestunud kanda kinnitada eksootilistel loomadel. Probleem tekib siis, kui mõistetakse, et nende omapäraste lemmikloomadele nõutav hooldus on kaugel hooldusest, mis kehtib traditsioonilistele koduloomadele.
Vastavalt 1987. aastal Hispaania poolt allkirjastatud Washingtoni kokkuleppele peab olemas olema eksootilise fauna päästekeskus, mis hoiab varjupaigana hüljatud eksootilisi loomi või loomi kellega ebaseaduslikust kaubitsetakse. COCODRILO pargis eraldatakse selle funktsiooni täitmiseks suur osa omavahenditest. Praeguseks on selles keskuses olemas zooloogiliste teadmistega personal. Erinevate ametkondade toetus ja külastajate panus pileti ostmisel võimaldab keskusel olla jätkuvalt päästekeskus ja kodu paljudele loomadele, kes saarel vabalt elada ei saaks.
Iga inimese panus loeb!
Paljud loomad, kes keskusesse sattunud, on kuni sinna jõudmiseni elanud üle kohutavaid väärkohtlemisi ja hooletusse jätmisi. Võta teadmiseks, et sissepääsu sümboolse väärtusega osaled koostöös, et nendel loomadel oleks toit, veterinaarabi ja seega ka kodu ja Cocodrilo park koos oma asukatega on selle eest tänulik.
Pileti hind muide, ei pure rahakotti – 9,90€. Meie neljane seltskond, kui suured loomaarmastajad, panustasime rõõmuga ja saime vastu väärilise elamuse.
Lisaks loomadele väärib see paik ka botaanikaaia tiitlit, sest taimi on seal väga palju ja meile on nad kindlasti erilised.
Loomad-linnud imetletud, liikusime edasi.
Pärast mõningast mägedes vingerdamist olime jõudnud paika nimega Barranco de Guayadeque.
Asub 2 km Ingeniost, ühest GC vanimast väikelinnast, põhja pool. Imeline org, mille keskel mägi ja sinna mäe otsa me suundusimegi. Muide, Ingenio linnakest tuntakse sageli tikandite järgi. Seal asuvas muuseumis asub lausa tikkimiskool.
Kuid tagasi kauni oru juurde. Ilus käänuline tee lookleb 7km piki Guayadeque kanjonit, mille guantsikeelne nimi on “voolava vete paik”. Mööda kanjonit voolav oja varustab naabruses asuvaid Ingenio Agüimese linnu veega
Guayadeque kanjon on lisaks 80-le Kanaari saarte kohalikule taimeliigile kaktuseid, palme ja kanaari mände täis kasvanud. Kevadeti pehmendavad õitsvad mandlipuud kanjoni kuiva konarlikku pinda.
See piirkond on üks tähtsamaid eelajaloolisi matmispaiku, kus surnud, sageli loomanahkadesse mässitult, ligipääsmatutesse koobastesse maeti. Suurt hulka neist koobastest rüüstasid 19. sajandil kohalikud elanikud, kes müüsid muumiaid Las Palmases asuvale Kanaari muuseumile. Sealseid koopaid kasutasid guantšid ka elupaikade ja toiduladudena ning viljakusrituaalide läbiviimise paigana.
See üleval viimane foto…kas tõesti on tarvis kaktustele kraapida oma nimesid??? On inimesi!
Barranco de Guayadeque on populaarne ka kaasaegse elanikkonna seas, kes on guantšide jälgedes oma kodud koobastesse rajanud. Sel väikesel koopaelanike kogukonnal on hingeliste vajaduste täitmiseks kaljusse uuristatud kabel, maisemaid vajadusi rahuldavad aga koopabaarid, mis pakuvad kanget kohalikku veini, leiba ja Temisase oliive rohelises mojo-kastmes. Guayadeque on ka pühapäevapiknikute pidamiseks hinnatud koht. Piki kanjonit jooksev tee lõpeb restorani Montana de las Tierras juures. Edasi on rada autode jaoks läbimatu ning jätkub kitsa jalgteena. Suvel pimestab vaadete nautlejaid päike, talvel võivad aga vaadet varjutada hoopis pilved ja on üpris jahe.
Kohani, kuhu autoga sai, sõitsime meiegi. Parkisime siiski pisut allpoole ja jätsime endale võimaluse ülesmäge rühkida, kuid see oli parem väljavaade, kui kallakutel ennast kitsastesse pragudesse parkida. Läbisime kitsa jalgtee, mis on ühtlasi koopaelanike tänav. Imetlesime vaateid, nautisime värsket õhku, uudistasime kaasaegsete koobaste eriilmelisi sissepääse, külastasime kohalikku suveniiripoodi ja ostlesime, et toetada sealset kogukonda/käsitöölist. Nauditav jalutuskäik, mida saart külastades tasuks ette võtta..
Edasi sõitsime jällegi mäest alla-üles-alla-üles jne, kuni jõudsime Cuatro Puertasesse. Tee sinna viis läbi väikeste linnakeste(või külade) ja oli loomulikult kaunite vaadetega.
Cuatro Puertas või tuntud ka kui Montaña Bermeja on arheoloogiline ala, mis pärineb Gran Canaria Hispaania-eelsest kultuurist. See asub Gran Canaria osariigis Telde vallast lõuna pool, vaid nelja kilomeetri kaugusel lennujaamast, samanimelise naabruskonna kõrval. See 19. sajandil avastatud mäenõlval asuv arheoloogiline mälestis, paikneb poolel teel Ingeniost Teldesse. Koosneb neljast koopast, millest üks on 4 avausega(sellest ka nimi Cuatro Puertas), kus oli Telde valitsejate kodu või ohverdamispaik. Teisi, mere poole avanevaid koopaid kasutasid guantšid oma surnute palsameeritud kehade matmiseks.
See on oma ainulaadsuse ja asukoha tõttu kahtlemata üks sümboolsemaid arheoloogilisi kunstlike koobaste komplekse, mille on raiunud iidsed kanaarialased. Vallutuste kroonikates pole seda asukohta kunagi mainitud, kuigi see oli vaid nelja kilomeetri kaugusel Gando liivasesse lahte ehitatud Vallutuse tornist (praegu on see torn sõjaväelennundusmuuseum). Mäe lõunaosas raiusid Kanaari põlisrahvad vulkaanilisse tuffi mitu ruumi, mida rahvasuus tuntakse nimede Cueva de los Papeles (viljakuse ümber kulgev rituaalne koobas) ja Cueva de los Pilares, kus mitmed õõnsused on omavahel ühendatud läbi kitsaste käikude. Arheoloogilistest andmetest võib järeldada, et ruum on märkimisväärselt halvenenud tuule ja vee, aga ka inimeste põhjustatud erosiooni tõttu, kuna kuni viimase ajani kasutati ja muudeti enamikku koopaid kitsede ja lammaste majutamiseks.
20. sajandi kuuekümnendatel kasutati seda arheoloogilist ruumi filmi „Tirma“ võtetel, mille peaosas mängis Silvana Pampanini. Ühe stseeni võtmiseks tehti tuff-kujuliselt suur süvend õõnsusesse Four Doors, põhjustades sellega esialgse arheoloogilise ruumi tõsise halvenemise.
See esimene osa, kus neli avaust, on koht, kuhu praegugi viiakse turiste. Päeval, kui meie seal käisime, olime küll koobastes ainsad huvilised ja juhtus olema parajalt tuuline ilm. Omaette tegu oli autostki välja saada, et uksega pikki pead ei saaks. Edasi kulges aga tee mäe tagumise külje koobaste juurde, kuhu suure tõenäosusega turiste enam ei viida. Netis tuulates olen avastanud küll pilte sinna viivast rajast, kui seal olid olemas veel piirded, kuid meie sealviibimise ajal polnud piiretest halli haisugi. Tuli ukerdada mööda mäe külge kitsal rajal ning kõrvale kaldudes oli võimalus veereda mööda arvukaid kaktuseid mäest alla okkad kintsus kaugele orgu. Pole just priima väljavaade :P Õnneks keegi meist okastega kaunistatud veerevaks kiviks ei saanud ja kui kohale jõudsime, võttis meid vastu ütlemata vapustav vaatepilt. Emad olid särtsakad ronijad, meie lapsed siiski tunduvalt arglikumad(mõistlik, sest liigne uljus ei pruugi alati hästi lõppeda), aga ära seal käisime kõik.
Koopad külastatud, veeresime taas mäest alla-üles-alla-üles….et minna tagasi Barranco de las Vacas kanjonisse ja läbides linnakesi ning kauneid kohti, korrata hommikust katset.
See oli mõistlik otsus, sest enam seal autosid peaaegu ei olnudki. Parkisime auto kitsa tee äärde kallakule, ukerdasime välja ja hakkasime mööda sedasama kitsast ja käänulist teed alla liikuma, kuni peale silda tuli üle teepiirde ronida ja alla kanjoni poole laskuma hakata. Ei olnud kõige meeldivam laskumine ja sinna minnes soovitan päriselt panna jalga mugavad ja hästi pidavad jalatsid, sest veerevaid kivikesi seal jagub ja kukkumine on lihtne tulema. Poole viie paiku olime kanjonis kohal.
Kanjon oli lahe, kuigi piltidel jätab ta endast märksa suurema ja võimsama mulje. Seal käimine tasus ette võtta. Vinge koht, aga ettevaatus on seal abiks. Nagu tegelikult ka kõikjal mujal turnides. Mina lõin seal väga õnnetult pea ära, aga tänu taevale ajan siiani adekvaatset juttu.
17.30 ajal hakkasime sõitma mägedest alla, et jõuda lõpuks mere äärde ja seega ka leida endale õhtusöögiks mõni sobiv paigake. Paari tunni pärast olime Anfi Beachil.
Anfi Beach in Mogan
Anfi del Mar on tuntud ka kui Playa de la Verga, kuna see asub Verga kuristiku lõpus. Saare lõunaosa koosneb mitmest omapärasest kuristikust.
25 aastat tagasi oli Anfi rand ja kuurort mereäärne mäenõlv. Siis sõitis Norra ettevõtja ja miljardär nimega Björn Lyng paadiga mööda ja ütles: “Ma muudan selle Kariibi mere ranna sarnaseks suureks kuurordiks.”
“Tõesti?” ütlesid kõik teised.
“Jah!” ütles Lyng.
Ja nii ta tegigi.
Ta liigutas sõna otseses mõttes mäge, et oma nägemust teoks teha. Lyng hoolis oma kuurordist nii väga, et lükkas liiva esimese kohaletoimetamise tagasi, kuna see polnud piisavalt valge. Meie õnneks oli nägemus Gran Canaria privaatsest rannast, mis on mõeldud ainult tema klientidele, Hispaania seadustega vastuolus. Anfi rand on avatud kõigile ning see on suurepärane rand, mis on tänu valgele liivale ja kookospalmipuudele tõelise Kariibi mere hõnguga.
Anfi on tänaseks päevaks vapustav kookospalmidega ääristatud rand. Kõrval on troopiline aed, mis on rajatud algse mäe kividest ehitatud südamekujulisele saarele. Anfis on ka ilus jahisadam ning palju poode ja restorane.
See pilt on nüüd netiavarustest pärit, sest drooni meil kaasas tõesti ei olnud, aga vaid nii saab näha, et saar on tõesti südamekujuline.
Kuigi Anfi rannast ei avane vaateid Maspalomasele ega Güi Güi metsik võlu, on see ideaalne rand, kus on vetelpäästjad ja soe rahulik vesi. Anfis saab teha kõike, alates luigekujulise hiiglasliku vesijalgratta rentimisest, minigolfi mängimisest kuni pitsa söömiseni liival. Piirkonnas on parim aastaringne kliima ja puhas vesi. Nii et kui liiv kohale jõudis ja mõned palmipuud istutatud, said eurooplased nautida Kariibi mere tunnet isegi Atlandi ookeani ületamata. Ja mis seal salata, Skandinaavia jõukaid pensionäre ja muid turiste kohtasime seal meiegi palju.
Rannas olles näete selja taga Lyngi tohutut ja väga atraktiivset puhkuseosakute hotelli. Aga ära muretse, Anfi müügiinimesi seal näha ei olnud.
Idüllilise laguuni veed on tänu rajatud lainemurdjale mõnusalt rahulikud. Kuurort pakub igasuguseid mugavusi, mis muudavad puhkuse mugavaks.
Anfi de Mari peetakse veespordi armastajate paradiisiks.
Anfi rand asub Maspalomase ja Puerto Rico vahelisel rannikuteel. Enamik Puerto Ricosse suunduvaid ja sealt väljuvaid busse peatub kuurordi juures. Parklast või bussipeatusest kõndige mööda käänulist teed randa. Anfisse pääseb ka praamiga lõunapoolsetest jahisadamatest.
Meie käisime seal rannas õhtustamas ja jalutamas kahel korral. Ühel korral oli parkimiskohtadega õues kehvasti ja parkisime sellesama hiidhotelli siseparklasse. Peale parkimist sõitsime kõrgelt alla randa klaasliftiga, kust avanevad ilusad vaated. Teisel korral saime oma autole õues kohakese.
Lamamistoolid maksavad neli eurot päevas ja päikesevarjud kolm.
Mida veel pakutakse?
Paadiekskursioonid: paadiekskursioon Anfi del Marist. Mootorpaadid, kiirpaadid, purjekad ja vesijalgrattad. Purjetamine: see on põnevust otsivatele inimestele absoluutselt kohustuslik. Banaan: saad proovida oma tasakaalu banaanipaadil ja vaadata, kaua suudad selle peal püsida, kui kiire mootorpaat sind ringi keerutab. Pöörane diivan: meeletu kiirusega täispuhutaval diivanil vee peal lohistamine! Aerusurf ja süstasõit: Ookeani aerusurfamise või süstaga sõitmise rõõmud imeilusas laguunis.
Adrenaliinisõltlastele:
Jet-suusatamine Flyboard: Ole valmis lendama, kui veejoa jõul sind õhku surutakse. Saad õhus teha nii palju pöördeid, kui soovid – kindlasti sensatsiooniline kogemus! Veesuusatamine: traditsioonilistel veesuuskadel või vali laud, et surfata, kui sind tõmbab kiirpaat. Sukeldumine: tänu suurejoonelisele mereökosüsteemile pakutakse Gran Canaria parimaid veealuseid elamusi. Võib isegi uurida uppunud laevu.
Anfi del Mari rannaklubi Pärast mõnes veetegevuses osalemist oled kindlasti näljane. Anfi del Mar pakub suurepärast valikut restorane igale maitsele ja rahakotile.
Väikesel südamekujulisel Maroa saarel asub Beach Club Maroa. See restoran pakub kaasaegset kööki. Mar de Tapases saab maitsvaid tapaseid nautida. Itaalia toidu austajaid hellitatakse Bella Pastas ja neile, kes otsivad autentset kohalikku kööki, vaadake Puerto Vistat.
Seal on ka mitu supermarketit(suur SPAR), kui soovite pigem piknikku pidada ja võimalikult palju aega rannas veeta. Šopahoolikud saavad moebutiikides sisseoste teha ilma rannaajast loobumata.
Selle päeva õhtul sõime õhtust Anfi rannapromenaadil Nube steakhouse-s. Igati vinks-vonks toidud ja teenindus ning hinnadki inimlikud.
Nautisime rahulikku õhtut ja päikeseloojangu ajal jalutasime ringi ning nautisime imelisi loojanguvärve. Peale loojangut alustas aga restorani kõrval olevas jäätisekohvikus oma laulushowd üks noorem mees, kes pani rahva nii käima, et mina pole jäätisekohvikus kunagi sellist pidu näinud :D Kutt laulis kõikvõimalikke erinevaid hitte, laulis hästi ning sinna juurde lõi tantsu ja suhtles publikuga. Vihtusime meiegi seal tantsu nii, et selg märg. Jäätisebaarist sai muidugi ka erinevaid kokteile tellida.
Lõpuks külastasime pilkases pimeduses enne sulgemist korraks SPAR-i ja seejärel sõitsime koju puhkama, et hommikul alustada uute avastustega.
Gran Canariale minekut olime plaaninud üpris kaua ja seda põhjusel, et minu hea sõbranna on sellesse saarde lootusetult armunud ja käib seal juba aastaid igal võimalusel. Tema hakkaski meile kunagi rääkima, et ükskord ta tahab meid oma südamesaarele viia. Sel aastal, kui meie täpselt ühevanused(5 tundi sünnivahet) lapsed käisid 9. klassis, hakkasime arutama, et võiks teha neljakesi põhikooli lõpetamise puhul selle GC reisi lõpuks ära. Esmalt plaanisime reisida talvisel või kevadisel koolivaheajal – ei õnnestunud, sest kord olid ühel, kord teisel koolikatsed. Peale lõpetamist suvel – ei saanud paraku oma puhkuste aegu klappima. Ja siis, eelmise suve juuli alguses, tulid Air Baltic-ul müüki väga hea hinnaga otselennu piletud GC-le. Kraapisin kõik võimalikud säästud kokku ja ostsime piletid ära. Hea, et ostsime, sest suvele järgnenud üüratud hinnatõusud ja talvised korterikulud sõid kõik sissetuleva ja rohkemgi veel edaspidi ära. Broneeritud sai kohe ka elamise ja autorendi. Ka need olid nii pikalt ette bronnituna väga hea hinnaga. Need kulud olid meil kahe pere peale pooleks ja selle aasta tulumaksutagastus kattis meie osa edukalt ära. Jäid vaid kohapealsed elamiskulud, aga elama peab ka siin ja fakt on see, et GC-l oli igapäevakulu väiksem, kui Eestis. Ees seisis 9,5 kuud ootamist ja olgem ausad, vahepeal läks meelestki, et aprillis läheme reisile. Eelmisest reisist oli möödas 2 aastat ja GC reisi lähenedes hakkas mul peas pinisema üks kärbes, et äkki teevad mu kõrvad jälle sellist põrguvalu, nagu viimase reisi Tallinna maandumisel. Valmistusin hoolega ette- käisin kõrvaarstil(kõik oli ok), võtsin enne reisi Sudafedi tablette paar päeva(et poleks mingeid salajasi turseid) ja ostsin endale spetsiaalsed kõrvatropid. Kas kõik need ettevaatusabinõud aitasid, või oleks muidu ka reis möödunud kõrvatraumata – ei tea, aga igatahes olid kõik maandumised mõnusad ja maandumisi meil oli.
Ostsime otselennu, eks, aga miski ei ole nii hea, kui see esialgu tundub. Umbes 1,5 kuud enne reisi kirjutas meile Air Baltic, et kahjuks on teie otselend tühistatud, aga pakume asemele ümberistumistega lendu. Väljumine planeeritud kellaajast varem ja saabumine päev hiljem. Päev hiljem puhkuselt naasta on igati tore, aga varem minek tähendas lastele kahte raiskus koolipäeva. GC-le lend sai olema Tallinn-Riia-Billund- GC ja tagasilend GC-Riia-Tallinn. Ehk siis sinnalennul 2 ümberistumist, tagasilennul 1.
Igatahes…lõpuks oli käes aprilli keskpaik ja mina jäin 15-st kuupäevast puhkusele. 17.04 õhtul mõtlesin, et miks ei võiks asjad ise kohvrisse koguneda? Kell oli 10 õhtul, kui lõpuks kohvri avasin ja pakkima asusin. Magama saime peale keskööd, äratus oli 4.15, aga ega ma seda vähest aega eriti maganud ka. Teadlikku ärevust pole, aga magada ei saa. Tõusime üles, sõitsime esimese rongiga Tallinna, rongijaamast Bolt-iga lennujaama ja kohtusimegi oma sõpradega, et läbida kiirelt turvakontroll ning asuda ootama Riia lendu. Minu käsipagasikohver ja seljakott ei huvitanud kedagi, Kirke ja meie kahe kaaslase kotid läksid kõik lisakontolli. Paraku selgus, et ka nende pagasis polnud midagi huvipakkuvat. Lastel kontrolliti lihtsalt pagasit, sõbrannal tehti vist narkotestid. See pidavat olema täiesti tavaline, et temal tehakse kas narko- või pommikontroll :D Kaks amburitest ema ja kaks skorpion-last võisid asuda teele.
Lend Riiga läks libedalt. Sutsti üles ja sutsti alla tagasi. Riia lennujaamas olime esimest korda ja peaks ütlema, et muljet see ei avaldanud. Kodune Tallinn on hubasem ja mõnusam. Tegime kerge lõunasöögi ja peagi olime järgmises väravas, et lennata Billundi. Lend kestis umbes 1,5 tundi. Läksime lennukist välja, ootasime pool tundi ja…ronisime tagasi samasse lennukisse. Algas sõit GC-le, mis kestis ligi 7 tundi. See kujunes väikestviisi kannatuste rajaks. Esiteks venis lend plaanitust pikemaks(vastutuul), teiseks terroriseerisid kahe perekonna lapsed alates Riiast tervet lennukit. Lapsi oli lennukis üldse palju, valdavalt eelkooliealisi, aga mõned lapsed ja nende vanemad on kasvatatud inimesed, mõnedel on lastetuba puudulik. Ja need puudulikud istusid loomulikult meie ees. Ebaõnn. Ainus tore asi oli see, et Kirke kõrval jäi koht vabaks ja me saime koos istuda. Nii jäi meie sõpradel 3-ses reas üks koht vabaks ja mugavam olla. Viimases lõpus oli ikkagi tunne, et tahaks kiiremini kohale jõuda.
Kohale me lõpuks jõudsime ja kell oli Kanaari aja järgi peaaegu 19, ehk 2 tundi vähem kui Eestis. Võtsime lennujaama parklast oma rendiauto ja sõitsime hotelli, milleks oli Bungalows Cordial Green Golf Maspalomases. Mõnusad väikesed majakesed. Meie jagu oli kahe magamistoa ja köök-elutoaga + muidugi pesuruum. Kaks terrassi ja ülemise korruse toal rõdu. Kohe kõrval olid suured basseinid. Ehk siis elamisega olime väga rahul.
Pakkisime asjad lahti ja suundusime Mercadona toidupoodi sisseoste tegema ehk siis esmatarbekaubad kamba peale ja hommikusöökideks toiduaineid. Me ostsime ikka väga palju asju, sealhulgas šampoon, palsam, kehakreem, avokaadod, munad, plokk suuri veepudeleid, mandariine, võideid, vinnutatud sinke, leivalaadset toodet, tomatit, kurki, juustu jne ja maksime vaid 27€. Pole paha, pole paha.
Kodus tagasi, sõime õhtust, lobisesime ja kesköö paiku sättisime ennast magama. Oh jah, koos lisandunud 2 tunniga sai päeva pikkuseks lausa üle 20 tunni.
Pisut Kanaari saartest
Kokku on tähtsamaid Kanaari saari 7 – Tenerife, Gran Canaria, Fuerteventura, Lanzarote, La Palma, Gomera ja Hierro. Paiknevad Atlandi ookeanis P-Aafrikas asuvast Marokost läänes. Tänu P-Aafrika, Portugali, Briti ja Hispaania vallutajate kultuurimõjudele, on see saarte kompleks kindlasti maailmas ainulaadne. GC on suuruselt kolmas saar. Tänu Saharast puhuvatele kuumadele tuultele, on saartel aastaringselt soe kliima. Saared on vulkaanilise tekkega. Kanaari saared on vulkaanide tipud, mis maakoore liikumise tagajärjel Atlandi ookeani põhjast on üles paisatud. Maakoore kaardudes piki laamade põrkepiire paiskus tuline magma läbi pragude üles.
GranCanaria – asub saarestiku südames, pindalaks 1533km2. GC keskkohta hõivab Pico de las Nievese kaljune vulkaanikoonus. Saare kõrgeim tipp on Pico de las Nieves (1949 m). Mere poole laskuvaid mäekülgi lõhestavad risti-rästi sügavad kanjonid. Mäeahelik jaotab saare kaheks kliimavööndiks. Põhjas niiskem ja viljakam, piki rannikut looklevate banaaniistandustega(aga banaanide kilo maksab poes 2.25€), lõunas kuiv ja kuum.
Saare maastik on ütlemata vaheldusrikas- kord järsk ja kaljune, kord lauge ja kaunite orgudega, ookeanini laskuvad orud, kaktused, kanaari männid ja mis kõik veel. Hüüdnimeks saarel “mikrokontinent”. Saarel on aastaringselt mahe kliima. Tänu Mehhiko lahest tulevale hoovusele on aga ookeanivesi jahedam, kui sellel laiuskraadil võiks oodata.
Saare vallutasid 1478. ja 1483. aasta vahel Pedro de Vera juhtimisel hispaanlased ja 1520. aastail koloniseeriti see täielikult.
Esimene päev-reede
Järgmisel hommikul magasime ennast välja, pidasime laisa hommiku ehk siis nautisime terrassil päikese käes hommikusööki, kudistasime kasse(neid on seal palju) ja tundsime ennast hästi. Veidi enne keskpäeva istusime autosse ja sõitsime San Bartolome de Tirajana poole, et külastada mägedes Mundo Aborigen parki, või pigem vabaõhumuuseumi – iidse Kanaari küla rekonstruktsiooni. Sissepääs maksis 10€ ja selle eest sai enne väljumist isegi tassi kohvi või pudeli vett. Park ise oli väga omapärane ja äge.
Mundo Aborigeni teemaparki ümbritseb Fataga oru karm maastik ja Gran Canaria lõunaosas asuv Ayagaurese looduspark. See on teekond läbi Kanaari saarte ajaloo ja kultuuri. Seal saab tutvuda Kanaari saarte põliste elanike guanshe`ide(pre-hispaanlaste) eluga tänu enam kui 100-le elusuuruses figuurile, mis näitavad ajas tagasi rännates igapäevaelu hetki 2000 aastat tagasi.
Pargis olevate siltide abil on lihtne läbida rada, millel liikudes saad avastada, kuidas algsed guanche`i aborigeenid elasid – lihunik kitse rappimas, arst patsienti opereerimas, maadlejad väikesel staadionil heitlemas, talunik seemneid külvamas või kohalik timukas kiviga kurjategija pead lömastamas. Pargis liikudes kohtad kõikjal tõepoolest elusuuruses kujusid ja nad on hämmastavalt elutruud. Teekonnal läbi pargi kõlab meditatiivne muusika. Aedikutes kohtab koduloomi. Pargis on väike arheoloogiamuuseum.
Kanaari saarte valitsus on kogu muuseumi kuulutanud ajalooliseks, sotsiaalseks ja kultuuriliseks huviobjektiks.
Avatud iga päev 9.00-16.00 ja saarele sattudes soovitan seda kindlasti külastada.
Kõndisime seal päris laisalt, läbi ei tormanud. Seega varuge aega, kui sinnakanti satute. See on erilise atmosfääriga paik. Väljudes lunastasime oma joogid ja ostsime lisaks jäätised ning istusime välialale puhkama.
Edasi sõitsime Plasito Blanco asundusse, kus on kaunis jahisadam, rikaste elurajoon, hotellid, lähedal golfirajad ja rand, kus valdavalt käivad kohalikud – seega erarand, kuhu pole keelatud minna ja rahvast on rannas vähe. Üks parimaid randu saare lõunarannikul. Pole üllatav, et Gran Canaria uhkeima jahisadama jahi- ja kinnisvaraomanikud soovivadki seda nii eraldatuna hoida.
Liiv on kõigile Tänu Hispaania seadustele ei saa isegi Gran Canaria eliit takistada läbi jahisadama liivale kõndimast; kõik Hispaania rannad on avalikud (välja arvatud sõjaväebaasides asuvad rannad).
Pasito Blanco rand, mida nimetatakse ka El Hornilloks, on pikk lõunapoolne kahvatu liivariba, mille taga on väike kalju. Selge vesi on kaitstud Pasito Blanco sadamamüüriga, nii et see on suurepärane ujumiskoht. Avalikke toitukohti seal ei paistnud olema, küll aga on jahisadamas asuvas paatide remondikojas väike Spar-i supermarket.
Tegime mõnusa jalutuskäigu sadamas ja seejärel laskusime randa kus selgus, et ookeanis vesi eestlasele igati soe ja otsustasime ujuma jääda. Vesi oli ülimõnus ja vaated ilusad. Palaval päeval oli värskendus teretulnud. Küll tuli aga lahkuda rannast joostes, sest liiv oli väga tuline.
Edasi käisime korraks lähedalolevas külakeses, mille nimeks Hause Camping. Miks? Sõbranna tahtis näidata, kuhu tema sõbranna omale 10 aastat tagasi majakese ostis. Hetkel elab seal üürnik, aga vaatasime üle. Väike külake küll, aga elanikud on ühiselt endale suure basseini ehitada lasknud ja samas üüritakse välja majakesi ka turistidele.. vaikne mõnus kohakene ja suurepärane rand jalutuskäigu kaugusel.
Külakesest liikusime edasi San Fernandosse – ookeaniäärne Maspalomase promenaadiga kuurortlinnake. Maspalomas on turismikuurort Gran Canaria saare lõunaosas, mis ulatub Bahía Felizist idas kuni Meloneraseni läänes, sealhulgas kuurortlinnad San Agustín, Playa del Inglés ja San Fernando. Maspalomas on San Bartolomé de Tirajana valla ja saare lõunapoolseim osa.
Enne turismiajastut oli Maspalomas tänapäeva San Fernando de Maspalomase aleviku nimi. Selle nimi võib tuleneda Mallorca asuniku ja sõduri Rodrigo Mas de Palomari nimest või Alonso Fernandez de Lugo genovalasest sõbra Francisco Palomari nimest, kes ostis Güímarist 87 guanche orja ja asus piirkonda elama.
Tänapäeva Maspalomas on ambitsioonika arendusprojekti tulemus, mis korraldati rahvusvahelise ideekonkursi vormis (avatud igale Rahvusvahelise Arhitektide Liidu liikmele), toimus 1961. aastal Alejandro del Castillo, projekti omaniku ja edendaja egiidi all. Konkursi võitis Prantsuse kontor SETAP (sealhulgas urbanist Guy Lagneau ja majandusteadlane Michel Weill) ning see hõlmas 1060 hektarit ja 19 kilomeetrit rannikut, mis moodustab Maspalomase – Costa Canaria tuumikpiirkonna.
Erinevalt kuurordilaadsest arendusmudelist, arenes Maspalomas tugeva infrastruktuuriga piirkonnaks. Seal on mitmekesine infrastruktuur ja avalikud asutused, mida muudes turismipiirkondades harva kohtab, sealhulgas erakliinikud ja kaks haiglat, kohalikud ja välismaised koolid (hispaania, inglise ja rootsi koolid), kaubandus- ja konverentsikeskused, kaks kasiinot, golfiväljakud, spordikeskused, teemapargid ja suveülikool (koostöös Las Palmas de Gran Canaria ülikooliga, keskendudes peamiselt turismiga seotud tegevustele). Kuigi Maspalomas jätab ühtse asula mulje, on tegelikult tegemist kolme erineva kuurordi konglomeraadiga, kuhu pääseb lõunakalda kiirteelt kolme eraldi sissepääsu kaudu. Idapoolseim neist on San Augustin ja ranniku keskosas on Playa de Ingles, millest omakorda lõuna pool on Dunas de Maspalomas.
Piirkonnas on suur valik majutusvõimalusi, kuigi urbanismi kontseptsioon räägib pigem horisontaalsest laienemisest (bangalod), mitte kõrgetest hoonetest. Enamasti Põhja-Euroopa riikidest (Rootsi, Norra, Soome, Saksamaa, Holland, loomulikult ka Eesti jt) pärit välisturistid hindavad seda talvise sihtkohana ja Maspalomas on endiselt Kanaari saarte suurim turismisihtkoht. Gran Canaria suurimas kuurordis on üle 500 hotelli, luksusapartementi ja võõrastemaja, mis suudavad korraga majutada 300 000 külalist.
Punta de Maspalomase, kuurordi lõunapoolseima punkti mereäärt ilmestab 56 meetri kõrgune El Faro de Maspalomase tuletorn. See valmis 1890. aastal ja ehitati Euroopa ja Ameerika vahel sõitvate laevade juhtimiseks.
Majakast avaneb vaade populaarsele 12 kilomeetri pikkusele Maspalomase rannale ja promenaadile. Majakast ida pool ulatuvad Maspalomase liivadüünid sisemaale kuni Playa del Inglésini. 1960. ja 70. aastatel hakkas hotellide ja turismikuurortide ehitamine tungima luidetele, kahjustades looduslikku elupaika ning 1994. aastal kuulutati 4 km2 suurune luiteala loodusliku eluslooduse kaitseks looduskaitsealaks. El Charco on luidete serval asuv looduslik laguun, mis meelitab ligi paljusid linnuliike, angerjaid ja gupeid.
Jalutasime, nautisime vaateid, päikest ja kuna kell oli palju, maandusime ühte paljudest rannalähedastest söögikohtadest, et õhtustada. Esimesed kanaari kartulid(pisikesed ja soolased) ja Kirke nautis gnocchi-sid karpidega.
Lähenemas oli loojang, seega otsustasime minna edasi liivadüünidesse – Dunas de Laspalomas, et ilusaid pilte teha. Noh, sellega oli nagu oli. Ilupilte sel viisil teha ei saa, sest rahvast oli düünides nagu sipelgaid. Ilus oli ikkagi. Keegi mängis saksofoni, mõnus muusika, soe ilm ja kaunis loojang. Müstiline paik. Kuid piltide tegemiseks otsustasime sinna naasta mõnel varahommikul ehk päikesetõusu ajal.
Koju sõitsime pimedas. Pisut lobisemisaega, päevane ookeanisool sai maha pestud ja varsti magasime kõik õiglast und.
