Neljakesi oleme juba Stockholmis korra käinud, see oli üle-eelmisel aastal ja sellest lugu SIIN.
Seekord oli kevadel meil korra see mõttepojuke Kirkega peast läbi käinud, aga sinna see ka jäi. Vaatasime, et reisi hinnad on kõvasti kerkinud ja mõtlesime, et ah, eks vaatab, kuni….poja vanem piiga küsis juuli lõpus, et vanaema, millal me jälle Rootsi läheme. Eksole, nii saigi otsus tehtud. Kui lapsed soovivad külastada kuningalossi, siis tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja piletid reisiks ära broneerida.
Reisikuupäevaks sai 21. august sellel põhjusel, et siis väljus Rootsi poole laev Viktoria I. Eelmisel korral käisime Baltic Queen-iga ja tundus, et võiks laeva vahetada. Sobivalt jagas üks suunamudija parasjagu Tallinki sooduskoodi, endal oli arvel pisut punkte ja kasutasime kõik võimalused rõõmsalt ära. Sellele vaatamata pole Rootsi kruiis enam nii odav tegevus, kui mõned aastad tagasi. Aga…broneerisime endale neljase kajuti, lisaks Rootsi suunal hommikusöök ja Tallinna suunal õhtusöök buffees. Õhtubuffees pole me hiiglama ammu söömas käinud, aga kuna mul oli 3 tütarlast sööta, otsustasime sel korral nii. Eelmisel korral käisime laeva a la carte restoranis koos söömas ja tegelikult tuli see isegi pisut odavam välja, aga….see õhtune buffee oli oma hinda igati väärt. Seda enam, et Kirke osa läheb kohe novembrist täiskasvanu hinna alla ehk poole kallimaks ja üks tüdrukutest kasvab aasta pärast välja kuni 12- aastaste hinnast.
Igatahes….sõitsime kolmese rongiga linna ja esimese asjana käisime söömas seal, kus me käime harva ehk siis Balti Jaama King Burgeris. See oli lihtsaim ja taskukohasem viis enne laeva minekut kõht täis süüa, sest me kõik olime kuidagi hommikusöögi peal. Suurem poja lapsuke oli endale kusagilt nohu korjanud ja nii astusime läbi ka apteegist.
Sadamasse jõudes käisime veel korraks poes ja siis tuligi väga kiiresti terminali minna, sest chek-in-i lõpuni oli jäänud 15 minutit. Laeva jõudes viisime asjad kajutisse, pakkisime mõned riided lahti ja läksime pardale, et Tallinnale lehvitada.
Kuidas kulges õhtu? Lõbusalt. Lapsed käisid mängutoas mängimas, meie registreerisime seni salaja ühe tüdrukutest sünnipäevalaste nimekirja, keda siis kindlal kellaajal mängutoas õnnitleti. Osaleda said lapsed, kellel oli reisipäeval sünnipäev ajavahemikus nädal siia ja sinnapoole. Meil juhtus üks piigadest saama just nädala pärast 11. Lapsele oli see tore üllatus – lauldi koos sünnipäevalaulu ja kingituseks oli kapteni suur šokolaad. Meie osaks jäi lapsed õigel kellaajal mängutoas hoida.
Kirke käis elus esimest korda karaoket laulmas. Lahe! Mina olen alati araks jäänud ja loobunud, sest perfektsionistina pean ma olema kindel, et helistik mulle sobib. Aga tema tegi ära ja toredasti. ABBA “Dancing Queen” kõlas kaunilt.
Loomulikult veetsime aega laeva kauplustes. Lastel oli taskuraha kaasas ja see tuli poodi viia. Eks meie Kirkega vaatasime samuti seda ja teist. Mina sain endale rahakott/telefonikoti, millega on nägus ka kontserdile/teatrisse minna. Vana lagunes vägisi ära ja see on üks asendamatu aksessuaar isegi igapäevaelus. Tööl liigun majas palju ringi ja alati pole riietel taskuid, kuhu telefon panna. Väikesemad tüdrukud ostsid endale kumbki kaisuka. Kirke tegi samuti mingeid sisseoste, aga need pigem nipet-näpet vajalikud kosmeetikatooted.
Tüdrukud ootasid väga õhtuseid show-etendusi. Mõlemad on tegelenud hulga aastaid show-võimlemisega ja selliseid etendusi vaatavad nad hinge kinni hoides. Päeva lõppedes teatasid, et aga Kirke laulab ikkagi paremini. Noh, oma tädi on ikka armas :)
Magama saime hilja, aga reisil asjad nii käivadki.
Hommikul ärkasime vara ja läksime sööma. Lapsed on kõik piisavalt suured, et tuua endale ise sööki, mis kõnetab ja mina ei pea enam teenindama kedagi, peale iseenda. Sõime korralikult kõhud täis, nautisime saarestiku vaateid ja peagi olime saabumas Stockholmi.
Sadamast läksime linnaliini bussiga kesklinna ja suundusime kuningapalee juurde. Enne reisi sai väikestelt piigadelt uuritud, mida nad Stockholmis külastada sooviksid ja kõigest, mida neile pakkusime, valisid nad välja kuningapalee. Esiotsa läksime vaatasime järgi, kus ja mis ajal toimub vahtkonnavahetus.
Mina olen seda kunagi näinud, aga siis oli aprill, õues lörts ja vali tuul. Rahvast vähe ja minumeelest ka etendus ise kestis suhteliselt vähest aega. Seekord oli suvi, õues palav, rahvast kogunes juba varakult ja rahvast oli murdu. Hea, et olime seal aegsasti enne algust, sest muidu poleks me esiritta saanud ja tagantpoolt ei näe lapsed paraku midagi. Ühesõnaga saime kena pool tundi seal seista ja liikuda ühest kohast teise nii, nagu liitlasvägede sõdurid juhatasid. Ja siis algas etendus, mis kestis umbes 40 minutit. Vahtkonnavahetus + orkestri väike kontsert. Lastele meeldis.
Edasi läksime ja ostsime muuseumipiletid, mis sisaldasid 4 muuseumit + kirik, kuhu on maetud kroonitud pead ja nende kaasad kuni aastani 1900.
Oma esimesel Stockholmi reisil käisin Tallinki(või oli siis veel Estline?) linnatuuril, mis sisaldas ka kuningapaleed. Huvitaval kombel ei tulnud mul aga ükski koht tuttav ette. See oli muidugi üle 20 aasta tagasi ja diskoteegis sai tantsitud tookord hommikul 5-ni, ehk kuni see tantsuruum suleti. Unetunde jäi väheseks ja eks see ekskursioon oligi selline unepiiril kõndimine.
Sel korral tegime päris põhjaliku käimise, lastele meeldis, mulle meeldis ja kui kõik vaadatud, oligi aeg laeva tagasi sõita. See 6 tundi on ikka häbiväärselt lühike aeg. Selle üle virisen ma iga kord, kui jälle kruiisil käin.
Laevas tagasi kõigepealt natukene puhkasime ja siis saatsime Kirke saunakompleksisse. Tüdrukud ei soovinud sinna minna ja mina jäin neile seltsi. Kuni suur tüdruk saunatas, käisin mina väikestega poes. Piigadel oli taskuraha pisut alles ja selle eest nad soovisid koju maiustusi osta. Leidsid kõik vajaliku ja siis ütlesid, et mina püsiks kommipoes ja nendel on tarvis kõrval asuvas tööstuskaupade poes ära käia ja et ma ei muretseks, nad saavad ise kenasti hakkama. Mis seal ikka, lasin lastel omaette toimetada.
Mõne aja pärast tulid neiukesed tagasi ja kinkisid mulle nunnu Muumimamma ripatsi, sest ma pidin olema nii hea vanaema ja nii hästi nende eest hoolitsema ja olema armas nagu Muumimamma. Nohhhhh, võttis päris härdaks. Nii nunnu žest laste poolt. Nüüd ma kannan seda väikest ripatsit iga päev oma käevõru küljes.
Varsti tuli suur laps saunast tagasi ja olime jälle kogu kambaga poes tagasi. Minul oli selleks oma põhjus, sest suuremal pojatütrel oli nädala pärast sünnipäev ning mul mõlkus ammu peas mõte osta talle kingituseks käsipagasi kohver. Mõlemad tüdrukud on agarad võimlejad ja käivad palju võistlustel, vahest juba ka Eestist väljas. Alatasa juhtub nii, et peavad laenutama meie kohvrit ja siis mina jälle otsin seda, kui endal vaja. Juhtumisi oli laeva poes just selline armas ja sobilik punane kohver, pealegi sobiva hinnaga. Viisin tüdruku poodi ja lihtsalt küsisin, kas ta sooviks endale sellist sünnipäevakingituseks. Ja ta soovis ja nii armas on vaadata säravaid silmi, kui loed sealt välja siirast rõõmu ja üllatust. Küsis, et kust ma teadsin, et ta on endale väga soovinud isiklikku kohvrit? Tundis muret, et see on temameelest nii kallis. Jah, väikesele lapsele ongi ilmselt selline hind kallis, aga mina olin just umbes sellise summaga arvestanudki. Läks kaubaks ja laps oli üliõnnelik. Vedasid koos õekesega oma kohvrit ja sõidutasid kaisuloomi. Tüdruk oli küll murelik, et aga õde sooviks ju samuti kohvrit. Leppisime kokku, et kevadel aprillis, kui õel 10-s sünnipäev, saab temagi endale isikliku kohvri.
Kell kaheksa oli käes õhtusöögi aeg ja üle pika aja ostsime sel korral õhtuse buffee. Täiskasvanu hind on päris krõbe ehk 43€, aga kuni 17-aastastele on hind 21€ ja kuni 12. aastastele 16€, mis on igati mõistlikud. Võin täiesti kindel olla, et mõni teismeline noormees sööks seal kõvasti rohkem, kui 21€ eest. Seekordne buffee oli itaaliapärane, sest algamas olid Tallinki Itaalia päevad ja ma ei liialda, kui ütlen, et toit oli külluslik, delikatesse palju ja silmad tahtsid eri suunda joosta. Üks väikestest lastest maiustas isegi karpidega, mida oli seal saada päris mitmes erinevas variandis. Tüdrukutel said mingi aeg kõhud täis ja kuna nemad on juba piisavalt iseseisvad noored neiud, lasime nad restoranist laeva lustima. Jõudsid käia kajutis ja vaatasid show esimest poolt ja meie Kirkega nautisime endiselt sööki. Ja täiesti joodavat veini. Õnneks ei õnnestunud meil kummalgi ennast üle süüa ja olemine oli mõnus.
Peale sööki oli plaanis laevas ringi liikuda ja siis vaadata viimast etendust showbaaris. Kirke istus selle aja kuskil aknaorvas, laadis telefoni ja tegeles oma asjadega. Meie tüdrukutega aga nautisime etendust. Seda võib julgelt öelda, et kui laval on eesti trupp, on etendus hea. Tantsubänd oli ilmselt kuskilt Balkanimaadelt ja selle kohta ütleks, et olen kõvasti paremaid laevades näinud.
Ja oligi aeg magama minna, et hommikul ärgata juba Eestis. Mõnus reis oli meil.
Kaameraga tehtud paraadpilte siia ei tulegi, piisab telefonimeenutustest. Paraadpildid läksid otse albumisse.
Sügis on saabunud. Soojad t-särgi ilmad püsisid kenasti kalendrisügise alguseni septembri lõpus ja mõni päev pealegi ning siis läks arvestatavalt külmemaks. Kohe oktoobri esimesest päevast saabus esimene öökülm, aga ega see pidama jäänud. Varsti olid jälle päevased temperatuurid üle +10 ja loodus oli endiselt kirevalt kaunis. Kuu lõpuni oligi ilm väga mõnus ja soe. Sellise sügise üle kurta oleks patt.
Septembri viimastel päevadel hakati kodus kütma. Maja soojustamine annab juba tulemusi ja ma päriselt loodan, et selle talve küttearved saavad olema kõvasti väiksemad, kui nad seni olnud on. Terve oktoobri olid radikad vaid aimatavalt soojad, aga toas oli päriselt palav. Küttearveks kujunes kuu kohta 69€ 93m2 korteri kohta. Pole paha, sest kolleegil oli sama aja eest 32m2 korteri küttearve 95€.
5. oktoobril läks mehele Kirke poolõde. Enne seda oli nunnu tüdrukuteõhtu, kust Kirke tuli koju kauni isevalmistatud lillepärjaga.
7.oktoobril vahetati meil ära korteri uks. Harjumatu, sest vana uks oli seest valge ja sulandus kenasti meie valgete seintega, aga uus on selline tume mahagon. Kui õhtul esikus pime ja läksin kööki, tekkis tunne, et korteri uks on lahti, sest pime auk nagu paistis…. Esimesel õhtul olin mitu korda segaduses, et kes ukse lahti jättis? Ja noh, üks ukse paigaldajatest oli põhitöökohaga päästja ja mina siis uurisin, et mis tsirkus selle uue päästeameti seadusega on, et uksed peavad avanema korterisse? Minu jaoks on see ebaloogiline. Tuli välja, et see pole mõistlik ka päästja seisukohast, sest kui ruumis on põleng ja inimene on suutnud ehk korteri ukseni roomata, siis tuleb päästja ja lööb ukse sisse…siis no päriselt, lööb selle inimese uksega maha. Rääkimata sellest, kui palju ebamugavust see sisse avanev uks põhjustab jalatsite seisukohast. Meie ust oli päris keeruline kätte saada, sest meil oli korralik turvauks. Peaks ütlema, et see on raiskamine. Naabritel oli samuti alles 2 aastat tagasi vahetatud uks….noh jah. Kredex. Ajapikku selgus, et minu korteri peale kahe uue väljaehitatava korteri uksed sai küll panna väljapoole avanema…seega puhtalt üks tegemata asi ühistu poolt. Enda eest oleks pidanud seisma.
Samal päeval pandi rõdule plaadid peale ehk siis rõdud said valmis. Nädala pärast tulid siinid, mis paigutati rõdu piirdele ja siinidel liikuvad klaasid.
Tasapisi hakkas kogu see remont väsitama, sest asjad venisid. Pisiasjad. Ja nende pärast ei saanud ma ise mõndasi asju kodus edasi teha. Pealegi oli meil ka tööl maja ümber ja majas sees remont. Üks kolin ja mürin, lammutamine ning ühelgi hommikul ei teadnud kust uksest ja kuidas sisse saab – ei meie ei lugejad. Kodus on õnneks soe, mida ei saanud tööruumide kohta öelda. Küte pandi lõpuks sisse 10. oktoobri paiku ja sealt edasi läks juba eluke töölgi soojaks.
Kui kodus saaks need torumehed lõpuks köögis kubude teema lahendatud ja peale uste vahetamist siseviimistlejad ukse paled korda tehtud, siis oleks peaaegu kõik. Küttetorude otstesse olid panemata veel need ümmargused plastringikesed ja ühele õuest tulevale avale võiks samuti sissepoole kate pandud saada, sest sealt puhus reaalselt külma sisse. Siis oleks korteris sees kõik ok ja mina saaks lõpuks köögi ja esiku üle värvida. Kui korstnapühkija pidi tulema, panin kaminasuu kilega kinni…ja jätsingi nii. Koos remondiga kipuvad igasugused uued hädad tekkima ja nii hakkas järsku minu korstnast sisse tulema alt naabri suitsetamise hais(suitsetas kaminasuu ees) ja ka peale esimest kamina kütmist korstna pigi hais. Selline probleem pole ainult minul, seega hakatakse asjaga uuel aastal tegelema.
Trepikojad on mõnusalt valgeks saanud, sest seinad on krohvitud, pahteldatud ja vist esimene kiht värvigi peal. Kui varem olid seinad tumedamat sorti sinepikollased ja mõjusid ebameeldivalt, siis nüüd on helge ja valge. Selle eest ma seisin arutluskoosolekutel. Päris ilusaks saab muidugi siis, kui mademed saavad uued plaadid ja pannakse uued trepid-käsipuud.
Kuu keskel oli meil alguses plaan Kirkega üks Rootsi kruiis teha. Mitmel põhjusel- et tähistada tema saabuvat täisealiseks saamist, et kasutada ära soodustuse voucherid ja et süüa uhkes Rootsi lauas viimast korda nii, et tema eest ei pea veel täishinda maksma. Hakkasime neljapäeva õhtul reedeks pileteid ostma ja selgus, et reedestel väljumistel ei kehti ükski soodustus. Noh, see oli pettumus, sest arvestasime just sellega, et soodushinnaga kannataks ära käia ja nädala sees ei sobinud meile kuidagi töölt ja koolist puudumine. Aga mis seal ikka, nii siis nii. Loobusime. Laupäeva hommikul oli mul siiski motoorne rahutus ja kihk midagi teha, kusagile minna. Koosneb ju minu elu valdavalt tööle-koju rattast ja kodus sageli teen muid töid, mis kunagi otsa ei saa. Inimene tahab ennast siiski tuulutada. Otsustasime minna pühapäeval linna – külastada Fotografiskas paari huvitavat fotonäitust ja käia mõnes poes.
Näitused olid mõlemad väga põnevad, eriti meeldis “In Bloom”. Tõeliselt ilus näitus, fantastilised teostused ja visuaalefektid. Teine näitus oli ” Nude”. Mulle on alati meeldinud hea, kvaliteetne ja visuaalselt nauditav akt. Akt, kui kunst. Mis seal salata, olen ka ise aktifotot pildistanud. Küll aga jätavad mind külmaks tänapäeval popid brutaalsed aktid, mille teostamiseks pole muud tarvis, kui diivanil lääbakil vedelevat alasti inimest, genitaalid vaatamiseks väljas. Isegi foto kvaliteet kui selline, on küsitav. Jah, ilu on vaataja silmades ja sellepärast ma rohkem sel teemal midagi ei ütlegi, aga jätan endale õiguse omada isiklikku arvamust. Siiski-siiski, näitusel oli ka väga nauditavaid ja hästi teostatud töid.
Lõpuks suundusime poodi, sest ma tahtsin vaadata endale teksaseid. Ma ostan endale ülimalt harva riideid, aga seekord tõi üks tuttav mulle oma teksad lühemaks teha ja vaatasin, et äkki sobivad sellised mullegi jalga, aga võiks olla number suuremad. Noh jah, lõpuks jätsin püksid poes ostmata, aga lapsele ostsin see-eest talveks kaks mõnusat villast õhukest džemprit ja ühed villasest õhukesest kangast vaba lõikega püksid. Sellised kapselgarderoobi tooted, mida on hea erinevate asjadega sobitada ja kestavad kaua. Lisaks ihusõbralikust materjalist(ääremärkusena võin öelda, et väga asjalikud ostud, pidevas kasutuses). Jõudsime järeldusele, et enam mujalt poodidest kui sellest konkreetsest või Rottermanni Ivo Nikkolost me riideid ei ostagi, sest nende poodide rõivad sobivad omavahel ideaalselt, on kvaliteetsed ja kestavad kaua. Osta millal tahes midagi juurde, ikka sobivad omavahel ka eelmiste ostudega.
Seega jah, Stockholmi reisi raha jäi meist poodi ja eks me ole Stockis palju käinud ka, mis ei tähenda seda, et me sinna mõni teine kord ei lähe, sest vaadata on seal lõputult. :)
Käisin kolleegiga kinos vaatamas värskelt esilinastunud Eesti filmi “Vari”. Huvitav film, tempokas, suurepärane näitlejatöö, aga…jõhker, brutaalne. Film meeldis, lastele ei soovita ja teist korda vaadata ei taha.
Nädala lõpus oli Kirkel jälle Leelo-laager. Mina lõpetasin laupäeval tööpäeva, kimasin koju, tegin ühele inimesele kiirelt meigi ja lidusin rongi peale, et sõita Tallinn-Väikesesse, kust poeg mind auto peale võttis ja sõitsime koos Viimsisse. Artiumis toimus Eesti Naislaulu Seltsi 30. aastapäeva pidulik kontsert “Aastatel on tiivad”. Kirke laulis seal oma Leelo-kooriga. Üle 600 laulja, sümfooniaorkester, saalitäis kuulajaid ja ülikaunis kontsert. Poeg jäi minuga koos kontserdile ja temale meeldis samuti. Pärast viis mind rongijaama ja sõitsin koju. Kirke jäi edasi pühapäeva õhtuni leelotama.
Kusagile siia vahele jäi Kirke kooli juubel, koos traditsioonilise kontserdiga sünnipäevahommikul koolimaja rõdult ja lõuna ajal kooliperega Estonia kontserdisaalis, kus kooli segakoor laulis koos ERSO, Tiit Kuusiku ja Elina Nechajevaga.
Majas kuu lõpuks:
Kruntvärviga said värvitud trepikodade seinad. Selle pärisvärvi valimisega oli paras ooper. Läks peaaegu vale värv, aga sain sabast kinni ja meestele aru pähe. Nüüd sai ilus värv valitud ja novembri alguses võõbatakse sellega trepikojad üle. Majal said uued välisuksed ette. Noh, ehmatavalt suurte klaasidega. Leppisime kokku, et nendele tõmbame ikka spetskiled peale, et seest välja näeks, aga sisse mitte. Välisukse tagune sisepõrand on valatud, sissepääsupõrand samuti korras. Treppide lõpuni vahetamiseks läheb ilmselt alles novembris, sest ehitaja jäi tellimisega hiljaks. Kuu teisel poolel aga lammutati trepikojas päris hullusti. Võeti üles mademetelt kahhelkive ja eemaldati treppide sisud, vahetati ära talad ja astmed asendati ajutiste puitastmetega. No ikka paras kunsttükk oli seal liikuda. 23. 10 said meie rõdule klaasid ette. Nüüd oleks kohe nagu üks lisatuba. Päikesega oli seal megasoe ja külma ilmaga piisavalt soe, et seal vajadusel toariietes liikuda. Vast novembri lõpuks on kõik korras ja jõulud võivad tulla. Kirke sünnipäevaks kahjuks ilmselt esiku ja köögi seinu värvitud ei jõua, sest nendes ruumides on mõned asjad ehitajate taga ja vaevalt ka vannitoas uus lagi pandud saab.
21.10 käisin Lastekirjanduse keskuses “Laps kirjanduses” seminaril, kus fookuses just tõlkekirjandus. Valdavalt olid huvitavad ettekanded. Majas oli kaunis näitus.
Pärast liikusin veidi linnas ringi ja käisin hea tuttavaga kohvi-kooki nautimas samas kohas, kus päeval üksi lõunapakkumist söömas käisin. Ikka oma lemmikus.
25. oktoobril Estonias kontserdil
Lihtsalt imeline kontsert! Käisin oma armsa kolleegiga. Kõigepealt tegime mõnusa kohvikutuuri, kuni maandusime Levier Cafe-s. Terve Rottermanni kvartali jooksime läbi, et leida koht kus oleks meeldiv ja taskukohane. Kontsert oli suurepärane, ERSO-t dirigeeris maestro Neeme Järvi ise. Venemaalt Ameerikasse emigreerunud pianist Olga Kern mängis suurepäraselt ja kandis koos orkestriga ette Rahmaninovi klaverikontserti nr.2 c-moll op.18(1901). Üks minu suuri lemmikuid. Teises osas mängis orkester Antonin Dvorak-i sümfooniat nr.9 e-moll, op.95 ” Uuest maailmast”(1893). Uimasena kaunist muusikast sõitsime viimase rongiga koju.
Kirke oli ära… sõprade perega esmalt Tallinn Fashion Week-il Liina Stein-i kollektsiooni esitlemist vaatamas ja nädalavahetusel teise sõbra perega Vihula mõisas sünnipäeval.
30. oktoobril käisin kolleegidega Tapal maaraamatukogu päeval. Oli selline…on ja ei ole üritus, aga mõned ettekanded olid huvitavad kuulata ja süüa anti. Kultuurikojas ja raamatukogus olid toredad kooliõpilaste kunstinäitused.
Oktoobri lugemised:
“Lugemislaager” Ketlin Priilinn
Suvitusromaani sarja raamat. Lihtne, meeleolukas väikese põnevusmomendiga. Vaimustusest lakke ei hüppa, aga tore lugemine oli siiski. Priilinnal on see juba mitmes selline lihtne krimilugu ja tõepoolest, suvitushooajaks igati sobiv. Väike formaat ja läbi saab kiiresti, olulist süvenemist samuti ei vaja. 7/10
“Oota mind” Santa Montefiore
Montefiore raamatutega kunagi ämbrisse ei astu. Seekord oli tõestisündinud loole ilukirjanduslik tegelaskond ümber kirjutatud ja tulemuseks nii haarav raamat, et lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Lugu liigub erinevate aegade vahel. Algab 1937, siis on aastas 1944, siis vist 1985 ja 1995. Raamat armastusest ja taassünnist. 10/10
“Erakordselt taibukad olevused” Van Pelt, Shelby
Alguses nagu natuke lohises, aga pärast läks heaks ja oli ladus lugemine. Huvitava ülesehitusega. Lugu nagu mitmest vaatenurgast ja kuidas siis kõik lõpuks keskele kokku jookseb….see oli huvitav. Üks tegelane oli hoopis hiidkaheksajalg ja nunnu oli, kuidas see kolme südamega intelligentne vee-elukas juhatas omamoodi seal vägesid. Aga loo süda oli siiski kurb. Inimesed, nende lõhkised elusaatused. Õnneks lõppes kõik hästi. Omal moel. 9/10
“Juhuslik kohtumine” Raamtes Liis
Natuke põnevik ja natuke romaan. Polnud just wow, aga meeldis ja oli mõnus lugemine. Ootamatute pööretega südamlik lugu sellest, kuidas juhuslikust kohtumisest alguse saanud armastus võib muuta täielikult kahe inimese elu. Lool on järjed, seega üks hetk loen edasi. 8/10
” Viini muusa” Caroline Bernard
Säravate naiste sarjas on üldiselt väga head lood, nagu ka see, kus juttu Almast, kes oli suure muusikageeniuse Gustav Mahleri tugi ja seljatagune. Lugu ühest 19/20. sajandi vahetuse põnevamaist naisest Viinis. Alma oli muusik, muusa, armastatu.
Maalikunstnik Emil Jakob Schindleri ja Anna Sophie vanim tütar Alma (1879–1964) kasvas üles Viini boheemlaste keskel. Ta oli kodus sealsetes salongides, inspireeris ja võrgutas. Tema esimene kiindumus oli Gustav Klimt. Alma oli kirglik klaverimängija ja helilooja, kuni tutvus Gustav Mahleriga ja temasse ülepeakaela armus. Gustav vastas tema armastusele, kuid selle eest tuli Almal maksta kõrget hinda – tal tuli oma muusikast loobuda. Enne Mahleriga abiellumist lõi Alma Schindler teadaolevalt üle 50 muusikapala häälele ja klaverile, säilinud on neist 17. 10/10
“Pitsid ja pitsud” Siiri Julge
Lihtsake suvitusromaan tööga läbipõlenud noorest üksildasest naisest, kes kukub pealinnas keset trammiteed kokku ja ärkab haiglas peatraumaga. Kui arst saadab naise neljaks kuuks haiguslehele, pakub otsene ülemus taastumiseks oma Hiiumaa suvilat. Siililegi selge, et puude taga talus elab nooremapoolne mees – üksik, keraamikakunstnik…
“Eesti peakokkade lugu” Heidi Vihma
Omamoodi huvitav lugemine vanematest ja uuematest aegadest restoranimaastikul. 9/10
“7 päeva” Helen Moss
Charlotta ja Danieli lugu. “Aga kas pole nii, et mida kauem inimene pimedas on, seda enam tema silmad sellega harjuvad, ning ta hakkab nägema. Nägema, et midagi polegi karta? Võites sealhulgas olematut kolli, mille nimeks teadmatus? “
Mõnus lugemine, kuigi ma Helen Mossi raamatuid polegi varem lugenud. Kogu lugu on paigutatud 7 päeva sisse ja lisaks lõik ajast aasta hiljem. Jah, elus on kõik võimalik. Päriselt. Lihtsalt me ei tea, mis hiljem edasi sai. 8/10
“Küpressilabürint” Fion Valpy
Eelmised sama autori raamatud mulle meeldisid. See meeldis ka. Jagad kirjastuse kirjeldust:
1943. aasta Toscana. Puruneb sõjast räsitud Itaaliasse lõksu jäänud Beatrice’i unistus veeta aasta inglise keelt õpetades. Beatrice leiab varjupaiga Francesca ja Edoardo kauni aiaga Villa delle Colombes ning sõja alguspäevil rajavad nad mõisa südamesse keeruliste käikudega küpressilabürindi. Salapärase labürindiga mõisas otsivad sõja eest varju paljud teisedki – Francesca on oma turvalisse majja toonud varjule nii lapsi kui ka täiskasvanuid. *** 2015. aastal saabub villasse abikaasa hiljutisest surmast muserdatud Tess. Beatrice, kes nüüd mõisa eest hoolitseb, aitab naisel leida tröösti mõisa aias ning vähehaaval hakkab Tess taas elule naasma. Kuid lootus rahu leida kaob, kui ootamatult saabub mõisa maavalduste uus omanik Marco, kelle ainus soov on mõisa aedadest buldooseriga üle sõita. Beatrice mõistab, et kui tahab mõisa päästa, ei jää tal muud üle kui teha avalikuks villa ränk saladus. Beatrice’i erakordset lugu kuulates taipab Tess, et Villa delle Colombe pole mitte üksi pelgupaik, vaid ka lootuse majakas kõige raskematel aegadel. Kas tal õnnestub veenda Marcot, et villa väärib uut elu, ja leida ka ise taas tee õnnele?
Fiona Valpy on tunnustatud menuraamatute autor, keda inspireerivad lood tugevatest naistest. Põhjalikkus, millega Valpy taustainformatsiooni kogub, rikastab tema romaane ja aitab lugejal paremini tajuda olustikku, milles sündmused aset leiavad. Kaunis ja meeleline jutustus „Küpressilabürint“ rullub lahti maalilises Toscanas. 10/10
“Kojutulek” Kate Morton
Oli küll korralikult paks jõmikas, aga pinge püsis viimaste lehekülgedeni. Jälle üks korralik perekonnasaaga, kust ei puudunud ka krimielement. Elus võivad ikka asjad uskumatult viltu minna ja katsus siis see segapuder lahti harutada. Nauditav ja põnev lugemine, hästi mitmekihiline. 10/10
“Igavene päev suvilas. Minu Keenia” A.M. Tammesaar
…”Egiptuses saab lennujaamas mingi lipaka, kuhu võib suvalisi tähti ritta panna. Viimasel korral kirjutasin sünnikohaks loss, nimeks Okasroosike ja elukohaks Kuningriik. Viisa on lihtsalt üks võimalus raha küsida.”
…”Kui enne manöövri lõppu tuleb vastu samasugune teed äärest ääreni täitev liiklus, siis tasandatakse rahulikult niigi tasast kiirust ja jälgitakse, et kõigile turvaliselt ruumi jaguks. Mitte keegi ei tõmble, mitte keegi ei kiru, mitte keegi ei trügi. Ma lihtsalt ei saa aru. Ma saan aru neist: nad on hoolivad, sõbralikud, toimivad, Selles kontekstis ei saa ma aru meist! Oma tõde ja õigust nõudes kihutame vastu vihkamisele, hoolimatusele, julmusele….oma üliheadel teedel mõtleme ainult kohalejõudmisele. Teel olemine, mis on elu ekvivalent, tundub meile karistusena. Polepole. Kirstu hiljaks ei jää.”
Selline tore, humoorikas ja mõnus lugemine. 9/10
“Südametuksed” Katarina Widholm
30-ndate aastate teisel poolel läheb noor 17-aastane Betty Rootsi kaugest väikelinnast Stockholmi koduabiliseks doktori perekonda. Uued sõbrad, esimene armastus, ootamatu rasedus, kohanemine pealinna eluga, üllatuslik abiellumine….mõnusalt ladus ja hea lugemine. Novembris loen teist osa ja loodan, et peagi tõlgitakse ka kolmandat, neljandat. Äratuntavalt põhjamaine kirjandus. 9/10
“Virvarebane” Sjon
See on nüüd raamat, mida lugesin puhtal sel eesmärgil, et kasutame seda varsti Põhjamaade kirjanduse nädalal. Omapärane. Islandi autor ja Islandi olustikud. Peaks kasutama sealt ettelugemiseks mingit osa, aga kui osa sellest välja võtta, saab tervik segane olema. Et pilti saada, peab ikka terve raamatu läbi lugema. Selline islandlikult unine ja kohati robustne, samas nii detailne. 9
September algas nagu ikka sellega, et lapsed läksid kooli. Tänavu oli tegelikult 1. september pühapäev ja mina tulin alles pulmast koju. Meie pere lastel polnud õnneks ühelgi pühapäevasel päeval koolis aktust, kuid paljudel üle Eestimaa siiski oli.
2. septembril ehk esmaspäeval sõitsime väikese vahega Kirkega Tallinna. Aktusele eelnes lauluproov ja mina sebisin talle linna jõudes lilled. Kooli juurde jõudsin aktuse lõpuks, neiuke sai lilled kätte ja jooksis nendega klassijuhataja tundi. Mina sain pool tundi oodata ja siis läksime koos edasi. Aktus oli kell 13, seega liikuma saime enne kolme. Vaatasime veidi kaubamajas ringi ja siis suundusime Flammkuchen veinibaari Rottermanni kvartalis. See on üks meie lemmikuid kesklinnas, kuhu ikka ja jälle satume sööma. Maitsvad leegikoogid, õdus atmosfäär ja suurepärane teenindus. Tähistasime seal aasta tagasi kooli algust ja tähistasime selgi korral. Lihtsalt pisut väiksema seltskonnaga, sest kõik ei saanud tulla. Mõnnasime Kirke ja noorema R-iga tunnikese ja siis kõndisime poja juurde. Astusime korraks sisse, et öelda tere natuke tõbisele miniale ja sasida koera ning matkasime edasi Tallinn-Väikesesse, et rongiga koju sõita. Imeliselt mõnusa ja sooja ilmaga esimene koolipäev oligi läbi.
Pere väiksemad neiud läksid vastavalt 5-sse ja 3-sse klassi ja vanema poja kaasa alustas esimest aastat 1. klassi klassiõpetajana ning kraadiõppes kolmanda aastaga.
Lipud on õige koolimaja ees, järgmise pildi tegime noorema astme maja ees, sest oma maja ees oli miljon õpilast. Aga õhtul sõime lisaks soolasele magusat õuntega leegikooki, mida flambeeriti lauas, ehk siis kallati peale calvadost ja süüdati põlema. Maitsev.
Septembri alguses lõpetasin ühe 125×125 suuruses lapiteki veel sündimata beebile. Sellest ka valdavalt neutraalselt kollased-rohelised toonid. Töökollektiiv kingib teki emapuhkusele jäävale kolleegile. Samasse pakki tegin ka kaardi.
Veel õmblesin septembris tütrele mustad teksad. Mitte päris klassikalised, vaid puusast vabalt langevad. Kangas oli õhem teksa väikese strechiga.
Kuu alguses käisin kõrvaarstil. Muide esimest korda elus. Kuigi teismelisena põdesin paar korda päris ränka keskkõrvapõletikku, siis pigem puutusin tol ajal kokku perearstiga(kummalgi korral oli kasu neist vähe), kui kõrvaarstiga.
Hilisemas elus pole kõrvadega probleeme olnud, aga kui nüüd paar aastat tagasi tekkis lennukis maandumisel selline kõrvavalu, et hüppa või aknast välja, siis järgmiseks lennuks oli tekkinud selle valu ees hirm. Pärast elu esimest lendu oli tekkinud ka kõrvadesse sisin. Kurtsin perearstile ja tema saatis kõrvaarstile. Kõrvaarst tuvastas vasakus kõrvas ja ninapooles väikese turse. Ei tea, kust see sinna sai, sest haige pole ma ammu olnud ja nohugi põen maksimaalselt kord aastas, kui sedagi. On siis on, nüüd pean kaks kuud ninavussu kasutama, siis paistab mis edasi. Paar päeva hiljem kutsuti ka kõrvakuulmist kontrollima. Sellega on nibin-nabin täitsa korras. Probleemi kui sellist, ei ole õnneks.
Üks udune hommik
6. septembril otsustasime sõbrannaga minna tähistama suve lõpetamist restorani Päris. Sõbrannat huvitab juba pikemat aega prantsuse köögikunst ja nii me selle prantsuse restorani valisimegi. Liiati olen mina oma perega seal korduvalt käinud ja alati oleme olnud rahul. Broneerisin meile kolmese laua, sest päevapeale liitus meiega veel üks sõbranna ja ilma bronnita võib seal paraku lauata jääda. Tema pidi meiega liituma tunnike hiljem, kui meie restosse suundusime. Rävala pst Radissoni lähedal sattusime ülekäigul veidrasse situatsiooni, kus minul käivitus -põgene, sõbrannal – mis toimub? Tõmbasin ta lihtsalt endaga kaasa, et vältida midagi hoomamatut. Nimelt meie selja taga toimus avarii ja sellisel puhul ei tea iial, kuhu auto võib lennata. Targem on kiirelt sääred teha. Polnud nagu soovi olla valel ajal vales kohas. Paistab, et ühe valge maasturi taga juhtus olema machomehest idioot, kellele ei meeldinud liikluse sõidutempo ja ta lihtsalt rammis sellele valgele autole hooga tagant sisse ning seejärel kimas minema. Ilmselgelt oli see isik midagi tarbinud(või siis just millegi puudus) ja närvid krussis. Ma loodan, et sellel kohal linnas on piisavalt kaameraid, et see poolearuline üles leida ja karistada. Jõudsime üsna kohe restorani ja siis oli aega mõelda, et mis see õieti nüüd siis oli. Kolmekesi oli meil väga tore õhtu ja ära hakkasime minema alles siis, kui oli aeg eelviimasele rongile minna. Vanalinnas oli väga palju rahvast liikvel, sealhulgas rebaste retsimise pidulisi. Balti jaamas saatsime ühe sõbranna trammile ja kahekesi läksime rongile. Koju jõudes ajasime veel tunnikese juttu ja kui Kirke saabus viimaselt rongilt, läksime koos tuppa ning sõbranna sõitis autoga oma koju. Oli tore õhtu koos veidrate juhtumistega.
Septembrist algas meil tööl see mittelemmik osa aastast ehk siis kevadeni avatud seitsmeni õhtul ja laupäevad samuti tööl. Suvel saame ennast tunda nagu normaalsed inimesed, kui oleme avatud kuueni ja laupäeviti suletud. No päriselt, kui lõpetad tööpäeva kell 19, käid poest läbi, jõuad koju kell 20, teed süüa….ja on siis normaalne kella 21 ajal õhtust süüa? Vaatasin oktoobri graafikut…..nojah, pea pooled tööpäevadest ehk 9 päeva olengi seitsmeni tööl. Pimedal ajal on see kohe eriti naisssss!
Teise poole septembrist aga elame hoopis omamoodi segast elu. Iga päev on uus, sest midagi kindlat ei ole. Mida saan, teen kodukontoris, mingil ajal tuleb vist harukogudes käia inventuuri tegemas, üks lasteüritus ehk suvelugemise lõpetamine tuleb läbi viia ja see toimub meil seekord uue muusikakooli saalis. Miks segadik? Noh, maja ümber ja majas meil nüüd remont ja pannakse kogu maja kaheks nädalaks kinni. Vibratsioon, müra, tolm, ohtlikud tegevused jne. Loodetavasti saame 1. oktoobrist tööle, aga nagu elu on näidanud, siis ehitusel juhtuvad asjad pigem hiljem, kui tähtajaks, sest alati on ettenägematuid asjaolusid, eriti veel vanade majade puhul.
Õunu oli sel sügisel väga palju. Mulle toodi neid kohe päris palju ja ma olen siiralt tänulik. Kõvasti oleme õunakooki saanud süüa ja niisama nosida. Ja muidugi lumemarjad puul…
Mis toimub kodus seoses kortermaja remondiga?
Vaikne on, kummaline on, aga kõige ebasobivamal hetkel suudab alailma keegi lae peal pea kohal puurima hakata :) Sellega vist ei harjugi. Aga muidu hakkab looma. Fassaad on ütleme et valmis, lõpetatakse vundamendi katet ja panduse tegemist. Meie trepikoda hakkab saama krohvitud/pahteldatud. Kuna kõik lambid alati ei tööta, siis pimedas on juba paras tegu trepikojas liikuda. Eriti just ülemises otsas ehk meie ukse kandis. Tuli kiri lukufirmalt, et korterite kaupa hakatakse vahetama torusid. Tekkis küsimus, et kas telefonitorusid või mis torusid? Selgus, et jah, tegemist on telefonitorudega. Tööle saab fonosüsteemi siis, kui tuleb uus maja välisuks. Kola muutub maja ümber aina vähemaks, sest täidetakse ja tasandatakse majaümbruse parklaid, et kohe oktoobri alguses saaks asfaldi maha panna. Korteris on pidev jama mingite lõhnadega. Küll tuleb kusagilt suitsetajate haisu sisse, küll mingit kanalisatsiooni või teab mis lõhna. Kui esimest korda üle pika aja kaminat kütsin, tõmbas see normaalselt. Vastu hommikut aga hakkas heast peast kustunud kamina korstnast põlemisvingi tuppa ajama. Ärkasin öösel üles ja süda oli paha. Päeval tuulutasin ruumid ära ja magamistoa aken oli lahti, siis oli kõik ok. Viisin isegi tuha välja. Kui aga õhtul panin enda toas akna kinni, hakkas jälle seda veidrat vingu sisse ajama, täiesti tühjast kaminast!!! Jätkus see mitu päeva. Vahepeal saime selgemaks, et kurja juur on korstnale remondi käigus ehitatud varikatus. Kui alt naabrimees kamina ees suitsetab, liigub toss korstnast välja, jääb sinna väikese katuse alla ja soodsa tuulega puhub minu lõõrist sisse, mis omakorda suhestub vannitoa ventilatsiooniga ja veabki suitsuhaisu korterisse. Ühesõnaga sellega on üks jama ja näis mis saab.
Ootan, et oktoobris saaks uue korteri ukse ja köögis kubuga asjad ühele poole. Seejärel saan esiku ja köögi ise üle värvida. Ah jaa, rõdudele pandi septembris uued piirded paika. Plaate pole ainult veel ette pandud ja millalgi novembris vist tulevad klaasid. Peaaegu hakkab juba saama, eks, peaaegu :)
Kuu lõpus pidasime maha suvelugemise lõpupeo, mis sel korral toimus hoopis muusikakooli uue maja saalis, sest meie majas on üks kopsimine, puurimine ja lammutamine. Esinema oli kutsutud lastekirjanik Indrek Koff koos sõpradest muusikutega – Kärt Ruubel ja Xandi van Dijk. Tänasime parimaid lugejaid, nautisime tõsist kirjandusega põimitud klassikakontserti ja sõime kringlit. Vast oli see kava suunatud pisut suurematele, kui meie saalis olnud lapsed, aga ma usun, et nad said igati huvitava kogemuse.
Septembri lugemised
“Armastus Hispaania moodi” Elena Armas
Hoogne lugu Hispaania kirjanikult. Humoorikas, tempokas, südamlik. Kõike oli. Catalina põgenes aastaid tagasi Hispaaniast õnnetu armastuse ja sellega kaasnenud teenimatu häbi eest Ameerikasse. Kui hakkas abielluma tema õde, tuli minna kodumaale, aga talumatu oli mõte minna sinna üksi, ilma kaaslaseta, et olla haletsuse objektiks. Tarvis oli hankida endale libapeigmees, aga ühtegi sobivat kandidaati ei olnud võtta. Peale ühe kolleegi, kes pakkus ennast ise, aga kellega Catalina oli esimesest kohtumisest peale olnud pigem vaenujalal, kui sõbrad. Paraku kedagi muud ta ei leidnud ja tuli võtta see ainus, kes saadaval oli. Kuidas Hispaanias käimine välja kukkus, tuleb lugeda juba ise. 8/10
“Päikesest suudeldud” Kasie West
Mõnus suvine noorteromaan noortele omaste probleemidega, kuid oma olemuselt õnneks helge. Polnud sellist musta masendust ja see tegi rõõmu. Tööalaselt tuleb noortekaid lugeda ja seda julgen noorele inimesele soovitada.
Peategelasteks 18-aastane neiu, tema 15-aastane õde ja 18-19-aastaste poiste bänd ühes suvises internetita laagripaigas. 8/10
“Unistus ilust” Estée Lauder – ta rajas impeeriumi ja muutus legendiks Laura Baldini
Imeilus noore naise kujunemise lugu. Põhineb tõsielul, aga valatud ilukirjanduslikku vpormi. Sarja “Säravad naised” raamatud on üldiselt kõik väga mõnusalt loetavad ja avavad ikooniliste naiste maailma ning kujunemislugu. Väga meeldis. 9/10
“Armastuse algoritm” Claudia Carroll
See raamat ei läinud esialgu kohe vedama, aga nii 50 lk pärast läks ludinal ja oli lõpuni tore lugemine. Lugu sellest, kuidas erinevate vanusegruppide inimesed käivad tutvumisportaalides, kust õnnestub saada vaid ebameeldivaid kogemusi, kuni üks 40-ndates üksildane kõrgel positsioonil töötav naine loob uue portaali. Võtab endale abiliseks pisut üle 20-se kolleegi ja testinimeseks viimase 70-aastase ema. Alguses läheb kõik väga hästi, siis veerevad asjad aina allamäge ja siis on jälle suur edulugu. Humoorikas ja tore lugemine. 9/10
“Kuuba tütar” Soraya Lane
Väga meeldis. Sarja esimene raamat meeldis samuti. See oli “Itaalia tütar”. Oma juurte otsimine Kuubal oli põnev ja muidugi leidis peategelane sealt ka armastuse. Loodetavasti tuleb selles sarjas raamatuid eesti keeles juurde. 10/10
“Vivienne Westwood” Vivienne Westwood
Jälle üks suurepärane raamat vägevast naisest ja tema üldse mitte lihtsast teest tippu. Kuigi vahepeal lugesin mõned kohad diagonaalis, siis valdavas osas oli see kirjutatud hästi, köitvalt ja ausalt. Mõned toredad nopped raamatust:
” Mis on parim aksessuaar? Raamat”
“Minu järjepidevus on selles, mida ma mõtlen ja loen, ja ma hindan ennast selle järgi, et tynnen, et midagi on minu jaoks uus. Uus idee. See teeb mind rõõmsaks. Cogito, ergo sum. Ma mõtlen, see tähendab, ma elan.”
” Parim elamise teejuht, Ian? Ma arvan, et see on “Pinocchio seiklused”. See on elufilosoofia. Eluviis. Nii üleannetu. Nii pöörane. Aga tal on kullast süda. Ja see on muidugi see, mis ta päästab. Andreas läks täna hommikul enne mind tööle ja ütles:” Mul on paha tuju.” Küsisin, miks, ja ta vastas:”Liiga palju pn teha.”. Mina sõnasin:”Jah, korragasaab teha üht asja. Kuid ära unusta, et samal ajal saavad asjad tehtud samm-sammult. Me saame hakkama.”
9/10
“Pruudil olid jalas kollased saapad”Katherine Pancol
Lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Väga meeldis. Raamatu lõpus olin hämmingus, et lugu jäi kuidagi õhku, aga siis avastasin, et see oli raamatu esimene osa. Nüüd pole muud, kui ootan teist osa. Lugu ühest Bordeaux piirkonna veinimõisa perekonnast ja inimestest nende ümber. Huvitavad karakterid ja lood, eriti lahedad on kaks lapstegelast. 10/10
Nüüd tuleb minu kohustuslik kirjandus, mida ma raamatukogu remondi ajal kodukontoris olles lugesin ja eelseisvaks maakondlikuks Netikirjariini võistluseks raamatuküsimusi tegin.
“Greibikollane tulevik” Anne Muhonen
Lühike aga samas mõtlemapanev raamat noorest poisist ja tema võimalustest ning valikutest. 9/10
“Süngete vete vaimud” Igne Zarambaite
“Eestluse valem” Ene Sepp
Väga hea raamat. Mul on ülimalt hea meel, et meil on oma hea noortekirjanik Raplas olemas ja ta kirjutab noortele köitvalt ning püstitab probleeme huvitava nurga alt. Mis oluline, oskab kirjutada nii, et noore elu ei tundu kui hädaorg täis musta masendust. Päriselt väga hea raamat noormehest, kes kolis koos vanematega Eestist ära peale esimest klassi ning elades vahepeal juba 9-s erinevas riigis, tuli gümnaasiumi ajaks tagasi Eestisse. Sisseelamine ei olnud lihtne, tekkisid identiteediprobleemid, otsis eestluse valemit, leidis lõpuks sõbrad, julges isegi suhtesse astuda ja siis…tahtsid vanemad taas kolida, Hiinasse… 10/10
“35 kilo lootust” Anna Gavalda
Aus lugu prantsuse kirjanikult noore lapse kujunemisest. Sellise lapse, kellele tavakool hästi ei sobinud. Lühike lugemine, aga väga hea. 10/10
“Hard Land” Benedict Wellas
Nii hea raamat!!! Jälle noore inimese kujunemislugu. Jälle noormehest, kes ei sobitu just tavaliste noorte hulka, tema kujunemisest. Mis saab siis, kui sa elad kõike kartes, sul puudub julgus, pole sõpru, tagatipuks viib vähk ka ema ja isaga pole suhted ülearusoojad. Ühel suvel nii ema kaotus kui esimene armastus. Ülihästi kirjutatud ja raamatu lõpus list mainitud muusikapaladest. 10/10
“Haki ordu” Tuul Sepp
Mõnus lugemine. Väga erinevas vanuses tegelased, kellel kõigil üks soov-hoida linnas loodust. Ühtpidi realistlik, teistpidi fantaasialugu. Lugeda sobib nii noorel, kui täiskasvanul. 9/10
Ja lõpuks üks kokaraamat
“Minu Aasia kokaraamat” Margus Kalam
Mõnus retseptiraamat, kus vahepeal ka niisama juttu ning palju aasia köögi lahtiseletamist. Margus on muhe ja kokkab hästi. Ise panustasin sellesse raamatusse samuti, käies Marguse erinevate aasia riikide söögiõhtutel. Temal oli tarvis teha valmis sööke, et raamatusse pilte saada ja toiduhuvilised said mõõduka tasu eest ennast palliks süüa. Minu pretsedenditult lemmikuteks jäid ikka Tai toidud, aga seal raamatus on väga asjalikke näpunäiteid ja põhjalikke retsepte. Kusjuures koostisained on kõik Eestis saadaval. 10/10
Nii ongi, et kätte jõudis suve viimane kuu. Päriselt, kahju. Suvi on olnud tegelikult suurepärane, soe ja parajalt vihmane. Ilmselgelt ei nõustu sellega näiteks tartlased või veel mõned kohad, kus on uputanud. Meil on küll vihma tulnud, aga parajalt ja õhtud valdavalt kuivad. Isegi vihma ajal on olnud soe. Mõned korrad sain märjaks, aga soojaga pole hullu – pigem teeb nalja ja meenutab lapsepõlve.
Kuu alguses käis tütar isaga Lõuna-Eestis traditsioonilisel sugulaste kokkusaamisel. Koos käimisega sai võimalusel harjutada autoga sõitmist, sest kohe seisis ees autokooli esimene õppesõit. Kuu lõpuks oli 28-st õppesõidutunnist kolmandik sõidetud ja oh mis tore, õpetajalt aina kiita saanud.
Kohtasin juhuslikult lahedat bussi ja nunnult peremeest ootavat koera Viru keskuse sissepääsu ees.
Käisin 5.-7. augustil ERÜ kooliraamatukogude sektsiooni ja lasteteeninduse toimkonna ühisseminaril. Seminar toimus Harjumaal Kuke turismitalus ja osalejaid oli umbes 43. Külastasime Keila Algkooli ja Kose Gümnaasiumi kooliraamatukogusid. Korraks põikasime sisse Kose Rahvaraamatukogusse.
Kolme päeva jooksul kuulasime huvitavaid ettekandeid, osalesime koolitustel ja jagasime kogemusi. Ikka selle nimel, et Eestimaa lapsed oleksid hea lugemisoskusega. Turismitalu ise oli mõnus, puhas ja kauni territooriumiga. Õhtul said soovijad minna sauna või kümblustünni mõnulema.
Toitlustajaks oli Põhjala catering ja see oli tõesti suurepärane. Väga asjalikud 3 päeva enne uue hooaja algust. Päevaste loengute ajal kahel päeval küll sadas, aga õhtuks oli ilm alati päikeseline, imelise loojanguga ja soe.
augustil käisin sõbranna ja Kirkega Artise kinos vaatamas Soome filmi “Tormisaare Maija”. Oli küll pikkust 2,44 tundi, aga ülimalt hea film. Kordagi polnud tunnet, et enam ei jaksa istuda. Kuna see oli filmi esilinastus, siis pakuti veini ja morssi. Vein toodi hilinemisega kusagilt tagaruumidest kannuga…..mis tekitas paljudes küsimusi. Õnneks meie läksime sinna ikka filmi, mitte veini pärast.
Kodus hakkab remont vaikselt mingisse faasi jõudma. Laagrist tagasi tulles, oli kraanikauss kolinud peale kuudepikkust köögis põrandal lapiti lesimist tagasi vannituppa. Jee! Ainus häda oli selles, et vett ei saanud kohe lasta, sest kraanikausi äravoolust minev toru lekkis. Kuna see pole ehitajate rida, tuli sellega endal tegeleda. Mõne päeva pärast oli pojal aega ja siis sai sellegi pisiasja korda. Ehk siis see kraanikausist kanalisatsiooni minev kapis olev kaadervärk tuli välja vahetada ja korda see saigi. Taastatud on sein, mille nad torusid vahetades ära lõhkusid. Kenasti veekindla värviga viimistletud, servad silikoonitud ja viimasel hetkel lasin valgustuse jaoks voolujuhtme läbi seina panna. Eks mingi hetk saab sinna nii peegel, kui valgusti. Lahendamata on veel vannitoas ropplae vahetamine, aga sellega tegelen pisut hiljem, kui pojal oma maja juures õuetööd lõpetatud.
Liistud olid samuti elutoas lakke ära pandud, aga tuba tahtis veel 2 kihti värvimist saada, mis tähendab, et augusti puhkuse ajal sain lõpuks ka elutoa korda teha.
Rõdul olid seinad üle pandud ilusa heleda marmorkivikestest plaadiga. Pidin vaid uurima, miks minu rõduvalgustuse juhtmed plaadi taga on :P Ehitajatel sain siiski sabast kinni ja juhtmed saidki välja. Nüüd tuleb kellelgi nööbist kinni võtta, kes lambipesadele augud sisse freesiks. Kuu lõpuks sai rõdu ka põrandakatte.
Trepikojas on seinu, lagesid krohvitud, osalt pahteldatud ja kõik mingi punaka möksiga üle pintseldatud. Ehk on mingi niiskustõke.
Septembris on oodata köögis mingeid lahendusi kubudega ja korteritele uusi uksi. Eks varsti on käes ka küte-ventilatsioonisüsteemi testimised/tasakaalustamised, sest kaugel see kütteperioodki enam on. Suvi küll kestab, aga sügis tuleb nagu ikka järsku.
10. augustil olin koos kolleegidega Melumessil raamatuid müümas. See on alati selline meeleolukas tegevus ja kui hommikul sadas arulagedalt vihma, tegime meie päeva parima kassa. Kes jäi meie telki lõksu, see muudkui ostis ja ostis :P
11-st augustist algas puhkuse teine osa. See mulle meeldis. Juunis puhates avastasin, et kodust välja ma ei jõudnudki. Teisel puhkuse poolel oli eesmärk rohkem liikuda. Samas on ka metsikult tööd plaanitud- sõprade pere suguvõsa kokkutuleku pildid töödelda, oma laste vanaisa juubeli pildid töödelda, pojalastele kleidid õmmelda, Kirkele viigipüksid õmmelda, ehk ka kahed, üks tellitud lapitekk beebile teha jne. Plaanisin sõprade ja perega aega veeta ja korra reisilgi käia.
Et siis puhkus!
Esiteks on see hullult tore, kui ei pea hommikul tööle minema. Mul ei ole midagi tööl käimise vastu, aga vahest tahaks sellegipoolest puhata ja mängida. See kaks nädalat ja üks päev pidi sisaldama nii puhkamist, meelelahutust kui ka pisut tööd.
Poja kahele tütrele õmblesin 4 kleiti. Tüdrukud avaldasid juba kuu tagasi soovi uued kleidid saada ja valisid kangad välja, aga tegudeni jõudsin alles puhkuse ajal. Kangad- öökullidega, tähtedega ja joogatüdrukutega Lillestoffilt ja lillemotiividega ühelt teiselt Saksa tootjalt.
Kohe puhkuse alguses tegime ühise päeva minu armsa sõbrannaga. Esmalt tuli tema mulle Raplasse külla ja oli tükk tegemist, et meie majja sisse saada. Juhtus nii, et samal ajal oli ennast täpselt trepikoja ukse ette suur rekka parkinud, et oleks ohutu- olid ka metall-aiad külgedele tõmmatud. Ma jooksin alla vastu ja teades ehituse ajal olevaid käiguteid smungeldasin sõbranna kenasti tuppa. Muidu jäägi ümber maja jalutama ja sisse ei saa. Mõnnasime, sõime head ja paremat ja sõbranna aitas mul ühe vahva väikese jänku peaaegu lõpuni teha. Lõpuks läksime rongijaama ja sõitsime Tallinna. Kõigepealt käisime loomulikult linna parimas pagaris söömas koogikesi.
Edasi läksime kinno vaatama filmi, mis oli tehtud Colleen Hooveri raamatu “Ei iial enam” järgi. Mulle meeldis. Sellel raamatul on olemas ka järg, aga eks näis, kas tehakse ka filmile teine osa. Pärast kõndisime koos Balti jaama, kust mina sõitsin rongiga koju ja sõbrake liikus oma koju. Vahva päev oli. Mis pole vähe tähtis….oleme sõbrad juba 44 aastat!
Vabariigi taasiseseisvuspäevaks võtsin kapist välja neli sobivas värvis kangast
Poja juures tegime grilli ja tähistasime jätkuvat suve
21. augustil võtsin oma tütre ja poja kaks piigat ning põrutasime laevaga Rootsi. Üle-eelmisel suvel käisime sama seltskonnaga samuti Rootsis ja siis oli meie huviorbiidis Junibakken ehk siis Astrid Lindgreni teostel põhinev muuseum lastele ja lapsemeelsetele. Sel korral soovisid tüdrukud külastada kuningapaleed. Ei hakka siin postitust venitama ja teen sellest reisist eraldi postituse.
Ühel päeval käisime Kirkega IKEA-s. Mina sõitsin sinna Balti jaamast bussiga ja tema oli õppesõidus ning õpetaja lasi tal tunni lõpetada IKEA ees. Igati mugav. Käisime valdavalt asju uurimas, sest lähiajal võib meil sealt mõnda asja tarvis olla. Näiteks jalatsiriiuli asemel kitsamat jalatsikappi, sest kui korteril vahetatakse uks ära, pannakse see käima sissepoole(urr) ja siis ei mahu meie riiul enam sinna nurka ära. Kui juba seal olime, sõime ka lõunat ja no seal on päriselt väga odav süüa. Pealegi ei saa toidu maitse üle üldse nuriseda. Teine asi on see, kui soovid õhtustada gurmeerestoranis. IKEA-s on siiski lihtne toit, aga maitseb igati hästi.
25. augustil oli järjekordne päev, kus kuumust +30! Kuna see juhtus olema pühapäev, võtsime sõbranna Edaga ette retke rannaaladele. Esmalt siis otse Kloogaranna plääžile, sest arvasime, et seal on rahvast vähe. Aga…võta näpust, rahvast oli murdu. Vesi oli umbes +17. Sel suvel jõudsin muide alles esimest korda randa ja merre ujuma. Kõlbas see +17 küll. Mõnulema ei jäänud, aga veel käisin ära. Ujumiselamust pidin jagama aga tuhandete millimallikatega ja see polnud teps meeldiv, kui limased tegelased vastu sind hõõrusid. Kauaks ma nende seltsi ei jäänud. Peale 3 tundi rannas seismist- sest lamada suure tuule tõttu polnud ülearu meeldiv, läksime sööma Laulasmaale imearmsasse kohvikusse nimega “Ott ja Matilda”. Soovitan soojalt! Nunnu boho stiilis kohvik, maitsvad toidud ja kena teenindus.
Edasi võtsime suuna Pärdi Keskuse poole. See on üks paik, kuhu võiks lõputult käia. Vaikus ja rahu ja tänavu keskuse ümber imelises männimetsas ka palju pohli. Vitamiinid saime söödud ja vaimu kosutatud. Ah jaa, enne keskuse juurde sõitmist käisime Laulasmaa SPA rannas, kus lasime tuulel vaimu selgeks puhuda ja imetlesime lohesurfareid ning muidusurfareid.
Viimasena sõitsime Lohusalu jahisadamasse, mis on minule selline nostalgiline paik. Omal ajal käisime seal suveõhtutel restorani terrassil elava muusika järgi tantsimas. Ühel jaanipäeval õnnestus isegi ootamatult saada õhtu parimaks tantsupaariks ja Liviko tegi meile kingiks korraliku pakikese, kus oli igasugust kraami.
Puhkuse lõpus õmblesin lõpuks valmis tütrele pidžaamapluusi. Püksid olid ammu valmis, aga pluus seisis ja seisis ning tükid ei tahtnud ise pluusiks saada. Materjal on pidžaamal tumesinise ja valge ruuduga ülimõnus Itaalia flanell. Ruudu suurus 0,5×0,5 cm. Pehme ja siidine. Laps lõi nurru, kui pluusi kätte sai. Tegelikult on see temale väga vajalik komplekt, sest sageli tuleb ette kodust väljas ööbimisi. Laululaagris põrandal matil, purjekas või siis sõbrannade pool. Pidžaama on sellistel puhkudel väärt riietus.
27. augustil tähistasime armsa vanema pojatütre 11-ndat sünnipäeva. Lapsed on kingitus, lapselapsed on topeltkingitus :) Samal päeval oli mul peale puhkust esimene tööpäev ja kolleegid tundsid mulle kaasa :D Tordi tellis meie sünnipäevalaps muidugi tädi Kirkelt :)
31. augustil seisis aga ee üks 10. pulma-aastapäev Tõstamaal. Minu head sõbrad pidasid seal 10 aastat tagasi kaunid pulmad, muinastulede ööl. Tegin pruudile tookord meigi, õmblesin kleidi ja pildistasin pulma. Nüüd siis kordusüritus.
Päeval 12 ajal asusin teele, kohale jõudes tegin pruudile meigi, juuksur tegi soengu, mina aitasin selga pulmakleidi, mis istus endiselt seljas nagu valatud ja tõdesin taaskord, et sain 10 aasta eest ühe väga kena kleidi tehtud. Kui kõik korras, käisin pruuti ja peigmeest pildistamas. Võtsime lapsed ühes ja tehtud saime perepildidki. Rahvas hakkas kogunema ja kärmemad said improviseeritud fotonurgas mulle paaridena või peredega poseerida. Mingil ajal jõudis Kirke samuti pulma, koos viimastena saabunud Kohila sõpradega. Rahvast oli oma 60 inimest ja pidu kujunes mõnusaks olemiseks.
Pidu toimus taluõuel kadakate vahel telgis ja catering oli teinud sellest kauni ruumi.
Rahvas on mulle tuttav, sest selle pere üritustest võtan ma tavaliselt osa ja üritusi armastavad nad korraldada. Kõik sai aga alguse 42 aastat tagasi, kui värskelt kooli lõpetanud kaks neidu said esimeses töökohas sõpradeks ja on seda siiani. Ehk siis minu ja Sirkka sõprus on kestnud ei rohkem ega vähem, kui 42 aastat. Meie esmasündinute vahe oli vähem kui kuu. Aastatega on omaks saanud Sirkka tütred, nende mehed ja lapsed, 2 õde, ühe õe lapsed, mehed ja lapselapsed jne. Ühesõnaga tunnen ennast seal seltskonnas nagu mängusugulane – hoituna ja oodatuna. Nende aastate sisse on mahtunud nii nii palju toredat – pidusid, reisimisi, pildistamisi, õmblemisi, jutuajamisi, koosolemisi jne. Teeb südame väga soojaks.
Kogu üritus toimus mere lähedal ja sinna sai mõnigi kord jalutatud. Ilm soosis pidu ja korra tekkis taevasse küll vesipüks, mis liikus mere kohal, aga vihm sadas alla lühikese ajaga sel ajal, kui rahvas oli telgis söömas. Parajalt vali tuul kuivatas märja kiiresti ära.
Päikeseloojangul tegime rannas lõket ja pruutpaarile kingiti suur tinast hobuseraud mille nad sealsamas lõkkel vedelaks sulatasid ja ämbrisse oma õnne valasid. Hiljem nautisime telgis väga maitsvat torti.
Igatahes tinapulma saime peetud, pildid tehtud ja lõpuks nautisime ka muinastulede öö lõket mererannas. Kirke sõitis nendega kellega tuli koju tagasi, sest temal oli plaan hommikul koristada ja Tallinna sõita. Mina läksin koju järgmisel päeval koos Sirkkaga. Tema sõitis Tallinna laevale, et koju Soome tagasi sõita ja poetas minu vahepeal Raplasse ära.
Lõpetasin õhtul nädala sees alustatud tellitud lapiteki beebile, lugesin raamatut ja läksin pulmaväsimust välja magama.
Esimest korda oma elus juhtusin nägema virmalisi. Eks ma oleks needki maha maganud, aga laps ajas mind kell 1 öösel üles ja kutsus vaatama. Me siis nii tunnikese vaatasime aknast seda ilu koos langevate tähtedega, mis tulid siuh ja säuh taevast alla.
Sellega lõppes august.
Augusti lugemised:
” Babetta” Nina Wähä
Rootsi autori raamat. Meeldis. Omapärase kuluga ja üllatuslikult kahe erineva lõpuga. Sai ise valida, kuidas enda jaoks lõpp serveerida. 9/10
“Võlukunsti teine pool” Tom Felton
Kes on lugenud “Harry Potteri” raamatuid, siis nendele kindlasti üks tore lugemine. Pealegi tõlge on hea, sest minu armas Oravake tõlkis. Raamatu autor kehastas Potteri filmides Draco Malfoyd ja kirjutab oma elust, lapsnäitlejaks saamisest ja Potteri filmimise seikadest – nii lõbusatest, kui kurbadest. Ladusalt kirjutatud ja minule, kui Pottery fännile väga meeldis. 10/10
“Hundi õnn” Paolo Cognetti
Jälle väga minu tassike teed. Need “punase” sarja raamatud on hoopis midagi muud, kui peavoolu ilukirjandus, aga mulle väga meeldivad. Inimesed otsivad mägedes seda, mida rahvamassides elades ei leia. Huntidest selles raamatus juttu tegelikult ei ole. Ainult põgusalt mainiti, et hundid on piirkonnas vist tagasi. Küll aga on asjakohane metafoor inimesest. kui üksikust hundist. 10/10
“Kuninganna 2: Elizabeth II– kuningannana valitses ta riiki,abikaasa ja emanavõitles õnne eest” Eva-Maria Bast
“Säravate naiste” sarja raamatud mulle üldiselt meeldivad. Meeldis ka Kuninganna Elizabethist kirjutatud esimene osa. See teine jäi aga pisut lohisema. Pooleli ei jätnud, aga vaimustuses ei olnud samuti. 6/10
“Õiged mehed” Laura Evisalu
Noortekas. Neid ma pean juba tööalaselt lugema ja valdavalt ma valin sellised, mis mulle ka meeldivad. See raamat meeldis ka. Hea raamat, ladusalt kirjutatud. Päevakohane teemapüstitus. Koos meheks kasvamisega tolerantsi õppimisest. 10/10
“Minult varastatud elu” Renee Villancher
“Valge” sarja raamat. Tõsilugu prantslannast, kes sõjakeerises armus Prantsusmaal vene sõdurisse, sai sellega lapse, abiellus ja rumala peaga kolis sõja lõpus temaga NSVL-i. Ja siis langes raudne eesriie. Tagasi kodumaale ta enam ei saanudki ja need õudused, mis teda ees ootasid, polnud just toredad. Alates sellest, et mehel oli kodus samuti naine ja koolieelikust tütar. Nukker raamat ja samas nii sümpaatne, kuidas tema lugu jõudis Prantsusmaale ja naised tema lapsepõlvekülast korjasid raha, et kunagine klassiõde saaks kordi enne surma veel kodumaal ära käia. 10/10
“Pärimismängud” Jennifer Lynn Barned
Jälle üks noortekas, fantaasiaraamat. Rahva Raamat on selle tõlkinud ja kirjade järgi on raamatul veel kaks osa olemas. Loodan väga, et needki saavad tõlgitud, sest juhtub sedagi, et kirjastused kõiki osasid ei tõlgi. See oleks küll nüüd kurb, sest raamat meeldis ja loeks meeleldi edasi. Noor tüdruk, gümnasist, vanemateta, elas vanas autos ja üritas õppimise kõrvalt tööl käia sai ootamatult üüratu päranduse. Täiesti võõralt mehelt. Miks? Kuidas see lahenes, kui pärandist olid ilma jäänud nii mehe tütred, kui tütrepojad, kes kõik elasid samas lossis…..Igatahes põnev ja seikluslik. 10/10
” Daisy Jones & The Six” Taylor Jenkins Reid
Esialgu hakkas raamat pisut venima, kaalusin juba pooleli jätmist. Aga ei jätnud ja kahetsema ei pidanud samuti. Väljamõeldud lugu(hakkasin juba mingi hetk arvama, et tõsielu ainetel) 70-ndate menubändist. Daisy Jones oli rock-bändiga liitunud ainus naine. Raamat kulgeb nagu üks pikk intervjuu ajakirjaniku ja bändi liikmete vahel ja kuigi alguses ei tahtnud mul lugemine käima minna, siis kokkuvõtteks mulle raamat väga meeldis. 9/10
“Vampiiriniitja Lily” Koidu. V. G. Ferreira
Kõik raamatud, mis on Koidu kirjutatud, on mul loetud ja ma siiani ei jõua ära imestada, kuidas üks eestlanna kirjutab raamatuid sellise fantaasialennuga et hoia ja keela. Siiani on ta kirjutanud noortele, aga see viimane on täiskasvanutele mõeldud. No tegelikult võiks seegi olla noortekas, aga kohatise keelekasutuse tõttu on tema õige koht jah täiskasvanute riiulis. Paras ports erootikat, veidi roppusi ja kuhjaga eneseirooniat, huumorit ja fantaasiat. Jälle väga ladus lugemine ja kui aus olla, üsna erandlik raamat, sest raamatutes saab häbematult vähe nalja
/”Minu elu on täiuslik! Olen ilus, noor ja piisavalt jõukas, et võiksin juba praegu jalad seinale visata, et elada printsessi kombel kogu ülejäänud elu. Aga seda ei kavatse ma küll mitte mingil juhul teha. Ja teate, miks? Sest ma armastan oma tööd!”/
Mõnus juuni on möödunud ja kätte jõudnud suve teine kuu. 3 esimest päeva oli veel puhkus, neljandal läksin tööle Hagudisse. Teen seda igal aastal kord nädalas sealse töötaja puhkuse ajal. Reedel läksin oma põhikohta ja siis oli taas nädalavahetus, mis tegi tööellu sisse-elamise leebeks. Järgmine jupp puhkust ootas ees augustis ja see oli lohutavalt lähedal.
Juuniga sai läbi üks etapp minu hea sõbra Eda elus. Nimelt sulges ta pikalt tegutsenud käsitöötarvete kaupluse. Minul oli sellega paraku samuti tegemist, sest mitu aastat olid mul tema kaupluses realiseerimisel enda kunagise kaupluse kaubajäägid. Eks ma olin hirmus rõõmus, kui sain mõned aastad tagasi need kaubakastid kodust välja ja esialgu ehmatasin päris ära, kui sõbranna teatas, et paneb poe kinni. Rasked ajad. Mina sulgesin samuti kauplused majanduslanguse ajal, nüüd oli tema samas seisus. Pärast väikest ehmatust ja oma peas asjade läbimõtlemist tõdesin fakti, et mis teha, nii lihtsalt on. Sa võid olla oma asjas ükskõik kui hea, aga vahest mängivad rolli välised faktorid ja midagi pole teha. Tuleb langetada parim võimalik otsus.
Juuli esimesed kolm päeva veetsingi tema juures poes. Eelkõige pakkisin kokku enda kaupa, korrastasin ära nööbikärjed ja ühel päeval asendasin sõbrannat ka letis, kuna temal oli tarvis käia kaugemates kohtades asju ajamas. Mis mind üllatas, et üle 20 aasta tundsin ma ennast taas omas elemendis, ehk siis mulle meeldib väga toimetada käsitöökraamiga ja aidata inimestel teha parimaid oste. Tulid meelde ammused ajad, kui mul endal oli kaks käsitöökauplust ja ma olin alati rõõmus letis töötama, kui olukord seda vajas. Tuli meelde, kui väga ma seda kõike tegelikult armastasin ja kui kahju oli mul omal ajal kauplusi ühel või teisel põhjusel sulgeda. Aga…see terve päev letis, kus inimesed käisid riburadapidi soodustusega asju ostmas, oli tore. Nostalgialaks. Pealegi, oli õhtuks korralik käive tehtud. Koju jõudes olid jalad ümmargused, sest hommikul kodust lahkumisest polnud ma kordagi istuda jõudnud, aga mul oli tore päev. Nüüd hakkan tegelema väikestviisi inventuuriga ja kauba realiseerimisega. Nööpide vastu on huvi juba olemas ja peagi paiskan üles info muu kauba kohta. On kauneid paelu, pitse, mööblipaelu, narmaid, jopenööre, kumme, õmblustarvikuid, lukke, pärleid jne. Kui kellelgi tekkis huvi soodsalt saadava kauba vastu, anna aga teada.
See, et mul oli tarvis uue nädala alguses kaubajäägid taas koju viia, pani mind kiiresti liigutama. Töötuba ootas seinte värvimist. Nädalavahetus sellele kuluski. Laupäeval kaks kihti ühele poolele toast ja pühapäeval teisele.
Õhtuks oli rohelisest toast saanud meelepärane valge tuba ja kõik asjad omal kohal. Silm puhkas ja ma tõesti ei tea, kelle idee oli kunagi see tuba salatiroheliseks võõbata. Lõpetades olin väsinud, aga õnnelik.
9. juuli õhtul peale tööd, panime Edaga minu kraami auto peale ja vedasime 3,5-ndale korrusele. Ei olnud kerge, aga sai tehtud. Nüüd on mul eesmärk see kaup võimalikult kiiresti realiseerida ehk maha müüa. Tuleb vist soodukaid tegema hakata :)
Jälle üks mulle kallis mälestus. Isa maalitud akvarell tema enda ehitatud purjekast. Teisena ühed minu suvelemmikud, lillherned ja viimaseks mesimagusad ploomid meie kaunil aknalaual, ajatult stiilsel Marimekko vaagnal.
Juuli keskpaigani tegevus minu korteris valdavalt seisis. Osad ehitajad olid puhkusel, teised lõpetasid mingeid muid asju meie majas. Ainus rõõm, et kaks tuba on täiesti korras. Õues on rõdudele paigaldatud uued servad, mis viitab sellele, et veel sellel kuul hakatakse rõdu põrandaid valama. Maja välisuks on eest ära ja seda väikest eeskoda soojustatakse. Majaümbruse pandus on lahti kaevatud. Eks kindlasti on kuhjas neid nähtamatuid töid, mida tehakse kellegi korterites. Trepikojas on aknapaled kipsiga üle löödud.
11-st juulist algasid Tallinnas merepäevad, õigemini sel korral – The Tall Ships Races Tallinn 2024, mille raames jõudis meie sadamatesse üle 60 suure ja uhke purjelaeva. Viimase päeva paraadile oli oodata Tallinna lahele üle 200 erineva suurusega purjeka. Isegi Muhu väina regati purjekad ja Optimistid kuuldavasti ühinesid. Kirke oli üritusel 4 päeva tööl vabatahtlikuna ja merekeeli oli ta Info-ofitser ehk koostöökapten. Tema kantseldada oli Belgiast tulnud purjelaeva meeskond. Peaks ütlema, et suurepärane kogemus noorele inimesele. Ja nädala pärast läks ta selle sama regati raames Soome, et teha kaasa Turu linna merepäevad ja Turu- Mariehamn-i etapp- seekord juba meeskonnaliikmena ühel Eesti purjekal nimega Vesta. Esimesel pildil siin all see purjekas paistabki.
Mina olin esimesed kaks päeva tööl ja linnas ei käinud, aga laupäeva lõunast läksin kohale. Jalutasin Kruiisiterminali poole. Terminali laval oli parasjagu kontsert, kust kostusid mõnusad ladina rütmid ja esinemas oli Ecuadori laeva Guayas-e ansambel. Laeval oli muide nii oma orkester, kui ansambel ja isegi meie “Saaremaa valss” oli neil selgeks õpitud. Tuli seda nii lavalt, kui ka siis, kui kõik laevad auringiga Tallinna lahelt ära sõitsid. Kohtusin enne suurimat regati laeva DAR MLODZIEZY-t(Poola) oma noorema poja ja tema kaasaga. Käisime koos kaunitari pardal. Kui tagasi terminali väravasse jõudsime, saatsin noored auto peale, sest minia luumurrust taastuv jalg tahtis koju puhkama. Hakkasin vaikselt Lennusadama ja Noblessneri poole liikuma, sest Kirke oli oma laevameeskonnaga just viimases, aga siis helises telefon ja tuli välja, et tema hoopis kruiisisadama promenaadialuse kai tagumises otsas laevu külastamas.
Läksin järjekordselt sinna, kus juba korduvalt olin käinud. Nemad olid kolmekesi vabatahtlike eelist kasutades parasjagu ühel Saksamaa laeval ja selle kapten tegi neile põhjaliku ekskursiooni mootoriruumini välja. Ootasin Kirke ära, käisime koos veel ühe Poola laeva peal kaptenit kuulamas ja siis taas terminali. Noored sõitsid koos kaptenitega Vega laevaga Noblessnerisse ja mina hakkasin jalgsi sinnapoole kõndima. Kõikjal liikusid metsikud rahvamassid. Noblessneris saime lapsega uuesti kokku, otsisime mulle süüa, siis hankisime endale gelatot ja lõpuks sõitsime bussiga kesklinna suunas. Kirke väljus varem, et rongiga koju sõita(tal oli kodunt mingeid asju vaja) ja mina alles Veerennis, et minna ööseks poja juurde. Õhtu möödus juttu ajades ja koeraga mürades.
Kutsu Lola on väga mänguhimuline kolmene preili, kes väga armastab oma perekonda. Kui peremees autoga õues hoovi jõuab, ootab ta juba aknal.
Järgmisel päeval sõime hommikust ja suundusime pojaga taas kruiisisadamasse, et vaadata lahkuvate laevade rongkäiku. Võimas, ilus! Laht oli täis purjekaid. 60 alust, mis osalesid The Tall Ships Races regatil, lisaks kõik, kes ennast merele ajasid ja Pirita poolt liitusid Muhu väina regati purjekad ning mõned Optimisti purjetajad. Regati laevastik saadeti väärikalt Turu poole, kus toimus järgmine pidustus.
Pojaga läksime sadamast Poordi tänava pagarikohvikusse La Boulangerie, mis nagu selgus, on Tallinnas meie mõlema lemmik. Mina olen seal käinud siis, kui olen tööasjus linnas ja vaja kiirelt lõunat süüa või olen käinud ostmas maitsvat hapusaia. Noored toovad sealt regulaarselt head ja paremat. Poeg tahtis kangesti pakkuda mulle oma lemmikuid- croissanti ja karamelliekleeri. Karp kaenlas, läksime neid Rotermanni kvartalisse sööma, vaikust nautima ja juttu rääkima. Pühapäeva päevasel ajal oli populaarses kohvikus nii palju rahvast, et kõrgete lagedega kajavas ruumis oli meile mõlemale lärmi üle taluvuse piiri. Edasi kulgesime kumbki oma suunas. Viieks jõudsin koju – väsinud, aga rõõmus.
Kirke saatis oma meeskonna samuti teele ja ilma suurema kurvastuseta, sest nädala pärast kohtuvad nad juba Turu merepäevadel, kui Kirke on sinna osalejana kohale jõudnud. Saavad ka Mariehamnis kokku ning küll siis jõuavad lahkudes kurvastada.
Neiuke jäi meil õhtuks linna, sest vabatahtlikel ja korraldusmeeskonnal oli Iglu pargis after party. Noöp oli kohal ja jazzi said kuulata. Said sauna, mullid lendasid ringi ja süüa sai ka. Mul on päriselt hea meel, et ta sellise vabatahtliku kogemuse sai, pealegi veel nii suurel ja ägedal üritusel.
La Boulangerie-st toodud hapusaiast tegime muna/kaneeli/kookospiimaga praesaiu, mida sõime kreeka jogurti ja värskete vaarikatega. Vaarikate eest täname mu armsat kolleegi, kes need meile oma kätega aiast korjas. Ja muidugi pidin ma ostma mõned kangad varuks. See Itaalia linane on ennast väga heast küljest näidanud ja otsustasin hooaja lõpupoole veel mõned värvid osta, sest lapsel on vajadused. Tõttöelda, ka mul endal.
Aga mida see regatt endast kujutab, kuhu noored said kandideerida ja kuhu Kirkelgi õnnestus saada?
Noortel vanuses 15–25 eluaastat oli võimalus osaleda Tallinna linna korraldataval konkursil, eesmärgiga osa saada suurest seiklusest, omandada purjetamiskogemus ning seda rahvusvahelises meeskonnas.
Purjeõppekoolitus viiakse läbi rahvusvahelise regati Tall Ships Races 2024 purjekatel. Laevastiku koosseisu kuuluvad reeglina nii suured ajaloolised purjekad kui ka kaasaegsed ookeanijahid ning iga aluse meeskonnast on vähemalt pooled eri riikidest pärit 15–25-aastased noored, kellest nii mõnigi teeb oma elu esimese meresõidu.
Igal purjelaeval, millel viiakse läbi purjeõppe programm, on pikaaegse kogemusega professionaalne meeskond, kes tagab noore purjetaja turvalisuse ja kvaliteetse programmi läbiviimise.
17-ndal juulil läksin töölt otse Tallinna, kus pidin saama kokku ühe ammuse tuttavaga. Tema nimelt elab Hollandis ja kirjutab raamatuid. Lisaks õpetab eesti keelt. Kuna ta oli Eestit külastamas, leppisime kokku kohtumise, meiega liitus veel üks tuttav ja koos külastasime Liiva kalmistut, kuhu hiljuti maeti meie ühine tuttav, noor 34-aastane naine. Ütlemata kurb, kui nii noorena peab alla vanduma aastaid kestnud võitlusele vähiga. 3 last emata….aga nii on. Kuna me polnud keegi tema haual käinud, võttis otsimine aega kena 1,5 tundi, kuid üles me ta leidsime. Kesklinnas tagasi, tegime ühise söömingu ja siis oligi aeg kõigil oma teed minna.
Järgmisel hommikul oli kodus väga hullumeelne hommik, sest enne kui ma suundusin Hagudisse tööle, tuli võtta vastu elutoa remondimehed, Telia-tehnik ja magamistoa pahteldaja. Kõikidega tuli tööd ja tegevused läbi rääkida ja ise õigeks ajaks tööle jõuda. Eelmisel päeval olid ehitajad elutoas lae maha võtnud. Lae ja paneeli vahel oli kile, mille vahelt tuli veel ämbritäis vett. Alustati seintel veekahjustuste likvideerimist ja loodetavasti järgmisel nädalal on seinad korras, värvitud ja uus lagi pandud.
Rõdul valati põrand ära.
Magamistoas – seina lauspahteldus, lihvimine + veel üks kiht pahtlit. Järgmisel päeval lihvimine ja parandused ning esmaspäeval läks seina viimane kiht värvi. Jälle üks tuba korras. Tuleks vaid magamistubadesse rulood üles panna ja kardinapuud osta.
Telia tehnik vedas korteri välisukse juurest kapist uue kaabli elamise teise otsa ruuterisse. Ega see meie juhtmepuntras opereerimine lihtne polnud, kuid õhtuks oli kõik valmis ja mina sain nädalavahetusel kappidest välja tõstetud asjad sorteerida ja tagasi panna. Jah, lae alla tekkis nüüd rida karbikuid, millest ma vaimuistuses polnud, aga põranda alla ka enam hästi ei saanud.
19. juuli õhtupoole saatsin lapse regatile ehk siis The Tall Ships Race-le. Õigemini esmalt sõitis ta rongiga Tallinna, kus noorem vend ta peale korjas ja enda juurde viis. Tallinna kesklinnast oli mugavam hommikul vara laevaterminali minna, kui kodunt ja jäi ära enne kukke ja koitu ärkamine. Vikingiga sõitis ta koos Eestist mineva seltskonnaga Helsingisse ja sealt edasi sõitsid nad oma bussiga juba Turu linna, kus käis parasjagu merepidu ja laevadel toimusid meeskonnavahetused. Nii jõudiski ta Vesta peale, et järgmise päeva kell 12 juba koos teiste laevadega rongkäigus Ahvenamaa poole purjetada.
Õhtuks olid nad jõudnud Houtskari saarele, järgmise päeva lõunast asusid purjetama Lappo saarele ja viimaseks peatuseks enne Mariehamni oli Föglö saar. Hullult tore seiklus, kus purjetamise kõrval tuli ka süüa teha, koristada, sai sauna ja ujuma, sääski sööta, laulda ja saartega tutvuda. Ja muidugi purjetamisõpe- sai roolida, pautida, kaarti lugeda jne.! Päriselt, siiralt kadedaks tegi(välja arvatud sääsed). Oleks isegi meeleldi merel olnud. Ja ilmataat oli nendega hell. kapteniks oli neil aga Rakvere teatri näitleja Elar Vahter, kellel näitleja/lavastaja hariduse kõrval ka eelnevalt lõpetatud Mereakadeemia.
Minul kujunes välja teatudlaadi vaba nädalavahetus.
Reede õhtul peale tööd, kui ehitajad olid koju läinud, tõmbasin ehitusmeeste tolmuimejaga korteri üle. Noh, niivõrd-kuivõrd sel mõtet oli. Nädalaga oli siiski liiga palju liiva ja muud jama tekkinud, seega sai paremaks küll.
Laupäeval vahelduva eduga töötlesin pilte ja kui käsi/selg väsisid ära, lugesin raamatut. Pühapäeva hommikul oli plaan A – lähen 10.32 rongiga Tallinna, otsin oma õele sünnipäevaks kingituse ja siis lähen mere äärde istuma ja lugema. Pikaks linna ei jää, esmaspäeval tööpäev. Lihtne!
Tegelikkus: 10.32 rongiga Tallinna, uurisin läbi Kaubamaja kodumaailma ja viskasin pilgu peale mitmele potensiaalsele kingitusele. Jalutasin Rottermanni kvartalisse, vaatasin sisse mõnda poodi ja hakkasin liikuma mere poole. Sain majade vahelt välja ja…tuul tahtis kõrvad peast ära viia. Kusjuures päris jahe tuul. Otsustasin, et nii pole just kõige mõnusam istuda ja lugeda. Tuli meelde, et Artises jooksis üks Prantsuse film, mida tahaks näha. Mõtlesin, et miks üksi, kutsun sõbranna ka. Tema oli rõõmuga nõus. Jõudsin tagasi kaubamajja, otsisin õele kingituse ära ja saime mõne aja pärast sõbrannaga kokku, käisime La Boulangeries söömas(imelised ekleerid!!!) ja siis jalutasime Artisesse, et osta ära kinopiletid. Filmini oli 1,5 tundi aega, mis kulus meil toidupoele ja väikesele istumisele pargis. Kell 19 olime kinosaalis.
Sõbrannale film väga ei meeldinud ja tema otsustas poolepealt koju minna. Mina vaatasin lõpuni ja mulle meeldis. Prantsuse filmid ongi omapärased, grotesksed, ausad, niššifilmid. Mulle sobivad. Kui oled PÖFF-i ja NÖFFI filmide austaja, sobib ka prantsuse filme vaadata. Mulle istub väga ka prantsuse kirjandus. Film oli tegelikult ju meie igapäevaelust. Lõpulausegi kõlas ilusasti – ainus kohustus siin elu s- on olla õnnelik.
Film sai läbi mõned minutid enne 21, läksin kohe Solarise kõrvale bussipeatusesse, sest mäletasin, et 21.02 läks buss Tallinn- Väikesesse(see oli veel nädalalõpp, kus meie rongid väljusid just sealt, mitte Balti jaamast) aga…võta näpust, pühapäeval väljus buss 21.12 ja rong…..juba 21.27. Mis seal ikka, kui ei proovi, ei saa teada. Otsustasin, et kui pean sellele rongile jõudma, siis jõuan, kui aga ei jõua, loen tund aega viimase rongini lihtsalt perroonil raamatut.
Aga ma jõudsin! 3 minutit enne rongi väljumist, kiire jooks, jõudsin rongi ja sõitma ta hakkaski. Muhelesin rõõmust ja hakkasin raamatut lugema.
Nii kujuneski päev pikemaks ja teistsugusemaks, kui planeerisin, aga see oli üks tore päev.
Uue nädala sees lootsin saada korteris pooleliolevad tööd peaaegu lõpetatuks, aga päris nii ei läinud. Juuli viimasesse/augusti esimesse nädalasse jäi elutoa lae paigaldamine ja viimane värvikiht seintele. Vannitoas jõuti lammutatud sein kipsiga üle lüüa. Viimasesse nädalasse jäi pahteldamine ja viimistlus. Eraldi pean kiitma meie ehitusmeest, kes ei pidanud paljuks aidata mul vannitoa märgala ja äravoolutrapp uue silikooniga ääristada. Kratsisin vana välja, puhastasin servad katlakivist ja järgmise päeva õhtuks oli duššinurk nagu uus. Toredad on ka elektrikud, kes meil maja üldelektrit teevad. Kui ma ikka kenasti palumas käisin, olid nad lahked ja tõmbasid mul vannitoas enne seina kinni müürimist elektrikarbikust juhtme tulevase peeglivalgustuse jaoks kipsist läbi. See oli meil korteris elektri tegemise ajal poistega meelest ära läinud.
25. juulil käisin sel suvel viimast korda kolleegi puhkuse ajal Hagudis asendamas. Tulin sealt õhtul ära vihmaga võidu joostes. Rongi oodates lähenesid mustjad äikesepilved, Raplasse jõudes koju kõndides tibaas õrnalt vihma ja kui tuppa sain, vallandus äikesevihma kraan. Mis kraan, terve vaat.
Tunnikese pärast oli ilm pisut taltsam ja sõitsime Edaga Selisse ujuma. Sel suvel oli minul päris esimene ujumine ja vesi oli nii soe. Vihma tibutas ja sulistada oli mõnus.
Laupäeval, 27. juulil käisime Kaiu vanaisa 85-juubelil.
Hommikul jõudsin käia tiiru poes, et osta vanaisale sünnipäevaks head ja paremat, tulin tagasi mööda Vesiroosi terviserada, tegin kitsamaks minia lühikesed linased püksid ja veidi peale kahte jõudsid kohale noorem R oma kaasa ja õekesega, kellel ta hommikul sadamas vastas käis.
Edasi sõitsime koos maale, kus õnnitlemine oli juba peal. Rahvast oli palju, nagu vanaisa juubelitel ikka. Kahjuks kaugelt mitte kõik, kes veel viis aastat tagasi olemas olid. Mõtlesime kodunt minnes, et kaua see vanainimeste pidu ikka kestab, kui algus on kell 15, aga võta näpust – tagasi kodus olime alles veidi enne 23. Tore pidu oli. Lisaks pidutsemisele oli minul ka fotograafi amet, aga õnnestus isegi mõned tantsud teha oma poegadega. Pikka iga ja head tervist vanaisale. Vanaisa on ta siis ikka minu lastele. Imetlesime ja sügasime koos lastega lihaveiseid, sõime puu otsest eestimaiseid aprikoose, viinamarju oli palju, aga veel toored – lihtsalt ilus vaadata. Nii muuseas õnnestus mul isegi vanaisa tundmise viktoriin võita.
Pühapäeval sõitsin taas Tallinna, et sõbrannaga Artisesse kinno minna. Käisime enne seanssi kohvikus ja jalutamas. Film oli väga hea. Madam Clicquot – ajalooline draama.
“MADAM CLICQUOT” põhineb Tilar J. Mazzeo New York Timesi bestsellerist biograafial “The Widow Clicquot”.
Filmivõtted toimusid Prantsusmaal peamiselt Burgundias piltilusa viinapuuaiaga ja suure häärberiga ajaloolises Chateau de Berus, mis asendas Clicquot’de kodu Verzyd, kus 19. sajandi alguses maailmakuulus Veuve Clicquot šampanja ilmavalgust nägi. Peale filmi sõitsin rongiga koju ja lugesin raamatut.
Ees ootas uus nädal, mis igaühel isemoodi – mina läksin tööle, tütar puhkas kodus regatist välja, vanem poeg oma kaasaga läksid samuti tööle ja noorem R oma kaasaga sõitsid kaheks nädalaks Londonisse – pulma ja noorpaari loomi hoidma, kuni nemad mesinädalat veedavad.
Uue nädala alguses hakati kodus panema elutuppa lage. Teisipäeva õhtuks oli uus lagi olemas. Üks kiht veel värvida ja viimistleda lae servad ning saigi elutuba lõpuks valmis ja mina koristama hakata. Vannitoa seina valmimine jääb ilmselt augusti esimestesse päevadesse. Peale neid töid on korteris vaja ehitajatel vahetada köögis kubu ja vahetada korteri uks. Siis ei peaks neil korteritesse enam asja olema. Kui, siis nipet-näpet tööd nagu näiteks küttetorude pindadesse suubumise kohtadesse katete paigaldamine ja kütteperioodi alguses süsteemi tasakaalustamine. Et siis “ehitajad toas” periood on peagi läbi. Kummaline saab olema, sest nad on muutunud pereliikmeteks, kellega väga tihedasti suhtled. Lisaks on see ehitusperiood olnud tore ja üle-elatav just tänu toredatele inimestele, abivalmidusele ja heale huumorile.
Kuna augustis on mul saada jupp puhkust ja juunis ma “puhkasin” 2,5 nädalat ainult kodus, otsustasime lastega midagi ette võtta. Meil ikka need naiste tripid on päevakorras, kus mina võtan oma tütre ja kaks pojatütart ning lähme seiklema. Elukallidus on tasapisi hakanud elu pigistama rohkem, kui see meeldiks ja nii tuleb leida võimalused, mis kuidagigi büdžetti mahuvad. Peaaegu juba otsustasime, et äkki ei lähegi kusagile kaugemale, vaid piirdume Tallinnaga, aga siis kirjutas pojatütar ja küsis, et vanaema, millal me siis Stockholmi sõidame :D Ja saigi otsustatud – läheme kruiisile. Aastate jooksul on seal ikka korduvalt käidud, aga Stockholm on lõputute võimalustega armas linn, kuhu ikka ja jälle lähed rõõmuga tagasi. Küll oleks toredam see, kui laev väljuks sealt kasvõi paar tundi hiljem. Ajaliselt oleks see võimalik, aga….laev soovib hoida inimesi maksimaalselt oma pardal, et reisijad tarbiks ja tarbiks ja tarbiks, kuni pole laevalt jalga lasknud ja raha mujale viinud. Ostsime piletid ära, meenutades aegu, kui saime kajuti kahele 50€-eest ja selle sees oli ka hommikusöök. Praegu jääb selline summa vaid unistuseks. Igatahes Stockholmi me neljakesi järgmisel kuul sõidame. Õnneks on liinil tagasi Victoria laev, sest Baltic Queen-ist on mul päriselt isu täis. Tänu koroonale lihtsalt mitmed aastad muud laeva ei sõitnudki, aga nüüd on taas väljumised iga päev.
Juuli läbi, tervitame augustit!
Juuli raamatud:
“Missis” James E.L.
Mis ma selle raamatu kohta ütleks? Noh, diagonaalis loetav. Laineid löönud raamatu “50 halli varjundit” autorilt. Loobusin omal ajal selle sarja lugemisest. Filmi küll vaatasin ära, kui see telekas oli…nautisin ilusat disaini :P “Missis” tundus kirjelduse järgi huvitava süžeega ja seda ta tegelikult ka oli. Albaaniast pärit, inimkaubitsemise ohvriks sattunud neiu armastuslugu ja sattumine briti kõrgklassi ellu. Aga….ütlemata tihedasti tuli nende kahe armastajaga veeta aega nende voodis, peensusteni minevate kirjeldustega, nii 4 lk korraga. Eks tuleb õppida lihtsalt neid lehekülgi vahele jätma, sest peale esimest akti hakkab valdavalt see tegevus ennast kordama. Jah, sellevõrra võiks raamat vähemalt kolmandiku võrra õhem olla. Aga lugu ise oli tegelikult päris hea. 7/10
“24 päeva uue ja parema eluni” Meelike Eenpuu – Villup
Seda raamatut lugesin sellepärast, et sain autoriga kokku ja võtsin raamatukogu raamatutesse autogramme. Sõitsin koju ja lugesin läbi. Ongi selline ühe õhtu lugu, kuidas kaks sõbrannat esitasid endile väljakutse 24 päeva järjest teha iga päev midagi uut või teistmoodi, et muuta oma elu. 8/10
“Oskar ja mina” Maria Parr
Maria Parr on norrakate Lindgren ja üle tüki aja on ilmunud temalt uus raamat. Lasteraamat, aga ma loen neid rõõmuga. Pettuma ei pea. Armas ja lustakas lugu 8-se piiga ja tema väikevenna igapäevaelust. 10/10
“Vürtsikas elu” Toivo Niiberg
Raamat maitsetaimedest, põhjalik, taimekirjeldused ja kasutusvõimalused. Kuluks ära koduses majapidamises. 10/10
“Proua van Gogh” Caroline Cauchi
Sarja “Säravad naised” järjekordne portreelugu kunstnikust, kelle kuulsuse taga on naine. Suurepärane raamat sellest, kuidas vendade van Goghidega keerulist elu vaid pisut alla 2 aasta elanud naine tegi Vincent van Goghist peale mehe surma kuulsa kunstniku. Abielludes kunstniku kunstikauplejast vennaga ei osanud noor naine iialgi ette näha, et kaotab mõlemad mehed süüfilisele ja hullumeelsusele. Südameasjaks jäi tal aga viia lõpuni oma abikaasa töö- teha Vincent van Gogh maailmakuulsaks. Nagu me teame, see õnnestus.
“Filtriteta filtritest” Heelika Sillamaa
Heelika sulest ilmunud teine ladus ja aus raamat, mis sel korral rääkis sisuloojate ja suunamudijate elust. Mulle väga meeldis. 10/10
“Häid nippe kõhu tervise heaks” Lindsay Boyers
Väga huvitav ja asjalik raamat, lihtsate nippide ja soovitustega. Võiks kodus riiulis olemas olla. 10/10
“ATH-eelised” Anders Hansen
Seda raamatut võiks tegelikult kõik inimesed lugeda. Seletab väga hästi ära, mis see ATH tegelikult on ja kuidas me kõik asetseme tegelikult ATH joonel mingis kohas. Kes ülevalpool, kes allpool. Ja ATH-l pole mingit pistmist autismiga, nagu mõnedki arvavad. Ja ehk poleks ilma selle päriliku ATH-geenita meie inimkondki ellu jäänud. Silmiavardav lugemine. 9/10
“Kirke” Madeline Miller
Meile koju sattus see raamat omamoodi loogilisel teel – meie Kirke on sellesama mütoloogilise merenõia järgi nime saanud ja kui ta avastas, et on ilmunud tema nimega raamat, tahtis ta seda loomulikult endale saada. Minust oli see raamat siiani lugemata, kuni ühel õhtul sai mul raamatukogust võetud raamat läbi ja olin kohe sõitmas Tallinna. Kuidas ilma raamatuta rongis olla? Läksin ja võtsin siis “Kirke” lugemiseks…….Mütoloogiale tuginev ilukirjanduslik muinasjutt päikesejumala tütrest, nõiast Kirkest, kelle seltsis veetis pikemalt aega ka Odysseus, kui sõjaretkedelt koju tagasi üritas jõuda. Põnev lugu Kirke vaatevinklist, tema kujunemisloost ja elust. Voolav, müstiline. 10/10
“Borgo Sud. Õdede lugu” Donatella Di Pietrantonio
Itaalia autori kirjutatud raamat. Meenutas mulle oma stiililt pisut Ferrante Napoli lugusid. Kurvameelne, hüplik, aga nauditav lugemine. 9/10
