Ametlikult on eriolukord läbi ja olevat saabunud hädaolukord. No mis ma oskan sellepeale kosta.
Eks ta olegi – nendel, kel kadus töö ja sissetulek, ongi nüüd hädaolukord. Kes peab vaatama, kuidas oma firma asjad jälle jooksma saab, kes peab otsime üldse uut tööd ja veel miljon muud võimalust, mis inimestel häda tekitab ja kõik kokku on see tegelikult otsata kurb lugu.
Mina olen tänulik, et minul ja mu lähedastel on töö alles ja kõik toimib.
Mul oli isegi juba esimene pildistamine üle mingi aja. Abiellunute ilupildid…pidu siiski veel ei peeta.
Juuli lõpuks õmblen ühe pulmakleidi ja eile sain valmis vanimale pojatütrele lasteaia lõpetamise kleidi. Sellise, nagu noor preili soovis ja kleiti nimetab ta suveprintsessi kleidiks, sest kleit on pitsiliselt helekollane. Hommikul ronis see habras kuuene mulle kaissu ja palus, et loeksin talle muumiraamatut. Me siis lugesime, nautisime meie kahe privaataega, kuni teised kaks neiukest veel magasid.
Täna on lõpetamine ja muretu lasteaia-aeg ongi läbi. Lõpetamine paraku tänavu isemoodi- vaid lapsed ja kasvatajad. Isegi vanemad ei saa lapse elu esimesest lõpetamisest osa. Aga mis seal ikka. Aeg on selline. Eks pärast tähistame vaikselt pisikese seltskonnaga pereringis selle tähtpäeva ära. Jah, aeg lendab. Meie pisike on juba nii suur, et läheb sügisel kooli ja alles ta ju sündis….Minumeelest isegi K alles lõpetas lasteaia, nagu eile…ja juba on läbi kuus aastat kooli. Eh, täitsa vanainimese juttu ajan nüüd.

Üleeile avaldas üks 10-se piiga ema soovi, et õmbleksin lapsele suvise kleidi. Otsatult armas, kui tänapäeval lastakse sellises vanuses piigadele lihtsalt niisama kleit õmmelda. Ma mäletan väga hästi seda pidulik-ärevat tunnet, kui emaga lapsepõlves moeateljees kaasas käisin. Alguses lasi ema endale õmmelda, hiljem ka minule. Küll see oli uhke tunne.
Üks koerahändleri kostüüm 12-aastasele neiule, mis jäi eriolukorra saabudes seisma… tuleks ära lõpetada. Asjad ei tohi kapis niisama seista, kõik peab olema liikumises.
Ühesõnaga elu läheb vaikselt uuesti käima ja kuidagi hakkab tekkima jälle see rumal olukord, et hingetõmbeaega jääb väheseks. Kui otsustad puhata, on kodused asjad tegemata, kui rabeled kodus, jääb nädalavahetusel puhkamata. Ikkagi….püüan leida tasakaalu ja seda ka hoida.

Mõtlesin hiljuti, et miks ma ei mäleta seda majanduskriisi, mis oli aastal 2008-2009? Välja mõtlesin! Olin sel ajal noorima lapsega, kes oli veidi üle aastane, kodune ja mu enda elu oli parasjagu sellises kriisis, et majanduskriis oli selle kõrval ilmselgelt väike asi. Kui ükskord tööle läksin, olid veel kriisi jääknähud, aga ei midagi trastilist.
Eks siis paistab, kuidas seekordsest kriisist väljumine läheb ja loodame südamest, et sügisel jälle mingi suur jama maailma ei raputa. Katsuks sellegi viirusepeletisega hakkama saada ja temaga koos kuidagi elama õppida.
Ei taha temast tegelikult enam üldse rääkida. On nagu on.

Meie maja kaunitar – paradiisiõunapuu

Räägiks parem ilmast, eks…sest ilmast räägitakse ju ikka. Nii ajaviiteks.
Sügisest saadik käin samade soojade õueriietega ja naeratan. Mis sa hing muud ikka mõistad teha, kui ilm näitab meile oma kiuslikku poolt. Nii külma maikuud nagu tänavu, polevat olnud viimased 16 aastat. Ilmainimesed ütlevad nii. Ega ei mäleta tõesti. Pigem on sageli olnud sedapidi, et mai lõpp on hirmus palav, tüdinenud lastel on piin istuda klassiruumides ja hing igatseb õue. Sel aastal lapsi ilm ei koti, koolielu on hoopis teistsugune ja koduseinte vahel olla on mõnus, sest niikui koolitööd tehtud, sai iga kell õue minna.
Siiski… tasapisi on lootust, et antakse meile sooja juurde. Ilmavana keerab vaikselt soojakraane lahti. Keeraks ta vahelduseks vaid selle külma ja tugeva tuule kinni, muidu puhub mõistuse kõrvade vahelt välja.
Ühel hommikul oli nii suur tuul, et ma pidin rattaga mäest alla sõites pedaale sõtkuma, sest muidu ei saanud mäest alla. No täitsa naer tuli peale, milline veider olukord. Kuidagi väga tuulised ilmad. Liiga tuulised.
Juuni on nüüd käes, aga ilm on endiselt selline nagu ta on….mis mind juuni puhul ei üllatagi. Ega me siis ilmaasjata jaanide paiku kippunud siin viimastel aastatel ära sõitma. Tänavu tuleb aga jaanide sant suusailm siiski koduses Eestis üle elada. Midagi tuleb selleks ajaks välja mõelda, aga klassikaline jaanipalagan see kindlasti olema ei saa.
Et siis ilmateade tuleviku tarbeks kirja pandud.

Soojemad ilmad toovad lapsed kiiresti õue. Nii on meilgi pigem sellised päevad, kus väiksemad tulevad tuppa vaid söömise ajaks ja siis jooksevad jälle maja taha mängima. Nüüd on suurel piigal kool läbi, igav tunnistus taskus ehk siis e-tunnistus näitab, et kõik on viied. Õppida enam ei anta ja nii saab ta meie väiksematega koos päeval õues müttamas käia. Saavad minna kodust veidi kaugemale ja tuua päevastesse tegevustesse vaheldust.

Meil on endiselt suur pere ehk et pojalapsed pesitsevad nädala sees meil ja nädalavahetusel kodus. Oleme sellise elukorraldusega kuude jooksul nii harjunud, et see tundub täiesti tavaline ja normaalne. K on selles osas imetlusväärne teismeline. Pole kordagi selle pika aja jooksul öelnud, et ta ei viitsi enam lapsi hoida. Ei mingit virisemist ega pretensioone, et miks tema ja blablaa. Teeb rahulikult oma koolitöid ja lapsed on vaadatud-söödetud ning kui õppimise vahelt mahti jääb, siis ka tegeleb ja mängib nendega….. kuni mina töölt koju tulen. Siis annab vahetuse üle ja on viimasel ajal käinud oma klassiõega ratastega sõitmas või jalutamas.
Nupsikud on armsad. Omavahel on nad väga sõbralikud ja kokkuhoidvad ja seda on kõrvalt vaadata puhas rõõm ja kuigi neil on meie juures väga mõnus, igatsevad nemadki oma sõprade järgi ning ootavad alati nädalavahetust, et saaks kodusele õuele parimate sõprade seltsi ja emme-issi kaissu. Mina jään siis muidugi neid tagasi igatsema. Kes siis ei tahaks iga päev kolme piiga poolt kallistatud saada.

Mul on nüüd parima ema sokid ja parim ema sööb vaid parimaid smuutisid. Peaks vist nendest millalgi eraldi postituse tegema

Tööl on meil nüüd asjalood sedapidi, et lugejad saavad jälle minna raamaturiiulite vahele jalutama. Oleme ennast eraldanud klaasidega ja kleepinud ruumi täis triipe. Omapärane, võiks öelda. Natuke naljakas, aga paratamatu. Lastele on alanud suvelugemise programm, nagu igal suvel juba mitmeid aastaid. Ühesõnaga siseneme tasapisi töörutiini ja samas oleme vaiksel suvegraafikul, kus peagi on algamas puhkused ja inimesi majas vähe. Tohutu hulk sisetööd on tehtud ja see on tõesti olnud suur töö, mida tavalise rööprähklemise kõrvalt kuidagi teha ei jõua. Nüüd on süda rahul, et palju olulist on tehtud, riiulid liigsest puhastatud ja mis seal imestada….seisev energia läks liikuma ja koos sellega kohe ka mõtted peas, et mida võiks teha teisiti siin ja seal.

Toon Tellegeni raamat “Kõik on olemas” on üks vähestest lasteraamatutest, mida ma ei saanud kohe ostmata jätta. Esiteks on seal Regina Lukk-Toompere imeliselt pehme koloriidiga pildid ja jutud ise…need on nii mõnusalt puhhilikud ja elutargad. Siil, sipelgas, orav ja muud metsaelanikud….sobib igas vanuses lugejale.

Kodusel rõdul on alanud potipõllundushooaeg. Pottides ilutsevad lilled ja neli palkonitomatit juba õisevad ning siis veel kurk, salat ja mis kõik veel.
K otsustas sel aastal teha endale lillepeenra ja lahke naabrinaine eraldas talle ühe peenra, mida ta ise enam ei soovinud. Oleme nüüd istutanud sinna tasapisi erinevaid lilli, sutsukese salatit sekka ja seal, kus meie rabarberid, seal on ka mõned maasikataimed, karulauguread, sügisaster ja kuskile sinna läheb kohe istuma ka suvikõrvitsa taim. Nojah, täna ostsin veel lehtsalati taimi juurde, mis lähevad samuti aiamaale. Tundub, et peame sügisel hakkama endale peenramaad juurde kaevama. Vähemalt praegu K arvab nii. Näis, mis juttu ta sügisel ajab, kui on suvi otsa oma peenraid rohinud ja kastunud.

Emadepäevaks pojalt kingituseks saadud kaunis ampel

Palkonitomat, punane. Kaks sellist on veel ja üks on veidi suuremate viljadega kollase tomati taim. Punaste eest lähen üüratu tänu kolleeg Katrinile

Võõrasemad Lillesahvrist. Kuumaasikad turult ja kõige ees huvitavad lilletaimed….tänu läheb Üllele

Selle “karvapea” tõi meile samuti Ülle. K on sellest vaimustuses.

Püsikud meie õuepeenras. Ostsin turult.

Aga rabarberikook…..seda oleme sel kevadel teinud küll päris ohtralt ja nii palju kooke pole me aastaid enam küpsetanud. Põhjuseid kindlasti mitu. Esiteks, üle pika aja on meil uus ja normaalne praeahi, mis küpsetab korralikult. Teiseks…seesama eriolukord ja väikesed lapsed kodus. Ikka teed siis rohkem kooki. Kahekesi pole me erilised koogisööjad K-ga, aga nüüd on saanud teha kooki väikestele meil söömiseks ja koju kaasa võtmiseks ning piknikusöögiks, kui oleme hulkumas käinud.

See konkreetne kook on aga hoopis midagi muud, kui rabarberikook. Rabarberikoogile on mul üks ammune lollikindel lemmikretsept, millest ma ehk kirjutan kunagi teine kord. Kõik koogid on nii ruttu nahka pistetud, et ma pole jõudnud neid isegi pildistada.
Ehk siis….pildil on üks porgandi-apelsinikook, mis on pärit Vitamiinikulleri instagrami lehelt ja osutus väga maitsvaks. Oleme seda mitu korda teinud ja tegelikult mitte kordagi 100% originaalretsepti järgi. Ikka teen omapoolseid muudatusi, nagu mul retseptide puhul kombeks. Nüüd on see siin blogis olemas ja ma ei pea ka ise enam otsima, kuhu ma olen retseptiga paberi pistunud.

Aga originaalretsept on selline:
*200 g riivitud porgandit
* 100g riivitud ôuna
*200 g meelepärast jahu – meie kasutasime 100 g riisi ja 100 g täistera kaerajahu (sobivad ka kaerahelbed)
100g mandlijahu vôi pähklipuru
*100 g dattleid
* 2 küpset banaani
* 100 ml apelsinimahla
* 100 g õli
* 15 g küpsetuspulbrit
* meelepäraseid maitseaineid nagu ingver, kardemon, kaneel, riivitud sidrunikoor
* mõni veriapelsin kaunistuseks.
Purusta saumikseri vôi blenderiga datlid ja banaan, lisa riivitud porgand ning ôun, ôli ja apelsinimahl. Sega enne kôik kuivained omavahel ning lisa seejärel muule massile. Sega korralikult ning vala vooderdatud koogivormi. Peale lôika apelsinikettad ja puista mandlilaaste vôi pähklipuru!
Küpseta 180c juures kuni tikuga katsudes tikk puhtaks jääb ning kook pealt ilus kuldne.

Vesi
Sellest ma ei saa üle ega ümber. Kes tahab, võtab seda tüütu reklaamina ja ei pea edasi lugema. Minu soov on pigem jagada kogemust isiklikust elust.
Ma olen nüüd joonud seda korallivett juba üle aasta ja see on muutunud minu päeva oluliseks osaks. Üleüldse on vesi tulnud minu ellu suurema kogusega, kui varem. Alustan hommikut suure kruusitäie kuuma veega. Selline ilus suur Iittala Taika sarja kruus – 400 ml. Tass on juba aastaid minu lemmik ja selline kogus on mulle ärgates täpselt paras. Ülejäänud päeva jooksul joon aga veel liiter kuni poolteist vett, kuhu on lisatud CoralMine koralliliiva kotike ja H-500 kapslite sisu. Kapslite hulk sõltub täpselt minu hommikusest uitmõttest, aga alla 2 kapsli ei pane kunagi.
Mida see mulle annab?
Kõige tuntavam vahe alates tarbimisest on see, et ma ei tiksu enam kunagi laua taga peale lõunasööki ja mul jagub energiat terveks päevaks vaatamata sellele, et ärka kell 6 ja magama lähen peaaegu keskööl. Vaadates tööl kolleege, keda tabab peale lõunat haigutamismaraton ja loidus, tunnen siirast rõõmu, et olen sellest prii. Mõttetegevus on erksam ja teha jõuan rohkem.
Selline vesi on puhas, hapnikurikas, mineraalidega ja see oleks kordi pikem jutt nende kahe toote olulisusest, kui lugeja taluvus lubab.
Teine tuntav vahe on see, et esimest talve pole mul olnud kütteperioodil enam nina kinni ja kuiv. Päris tore on hommikuti ärgata normaalse nospliga ja hingata täiel rinnal.
Kui kellelgi nüüd tõepoolest huvi tekkis ja tahab rohkem teada….siis lihtsalt kirjuta mulle.

Koos mitmekuise eriolukorraga on tekkinud supermõnus trennirutiin, mis on õnneks jäänud siiani ka püsima.
Kaks korda nädalas kindlasti live-trennid koos armsa Shaliniga. Neid trenne kohe kuidagi ei raatsi vahele jätta, sest vahetu virtuaalne suhtlus Shaliniga ja teiste trennitajatega on boonus omaette. Lisaks hommikusirutused ja vahest veel mõnel päeval pikem trenn GraceFit-i lehelt. Trenn kolib mul aeg-ajalt õhtust hoopis hommikusse, sest tõusen kell 6 üles, valmistan ette hommiku-lõunasöögid ja seejärel teen trenni. Väga mõnus algus päevale – keha toonuses ja energia laes. Ja kui ma vahest trenni tehes jõuan just mõelda, et appi, miks ma siit või sealt ei veni nii palju, kui ma tahaks…ütleb Shalini ekraani vahendusel, et pole midagi, tee nii, nagu sina saad…ja no siis ma teengi nii, nagu hetkel saan ja ikka loodan vargsi, et kui ma piisavalt usin olen, hakkan rohkem venima. Shalini oma suurepärase energetikaga, naiselikkuse ja soojusega on muutunud ajapikku nagu armsaks pereliikmeks, kes tuleb virtuaalselt külla meiega koos trenni tegema. See armas naine on tekitanud minus soovi aina enam ennast liigutada. Mitte et ma muidu poleks liigutanud, aga nüüd tahan veel rohkem ja see liigutamine on kolinud kuidagi kõrgemale tasemele ja on teadlikum ning parema vibratsiooniga, kui varem. Minu suur rõõm on muidugi veel selles, et K on samuti leidnud tee sellise suurepärase treeneri käe alla. Trennid on mitmekesised, valikut on palju, tegemise osas saab alati ise aega valida ja laivid on puhas rõõm, sest juttu jätkub kauemaks ja jututeemad on seinast seina. Kui on huvi, mine vaata SIIA lehele. Mina ükskord vaatasin ja tänan ennast selle eest iga päev.
Ma loodan väga, et Shalini on tulnud meie ellu, et jääda ja nagu ta ise arvas, siis küll me kohtume peagi ka reaalses elus.

Koos kevad-suvega on saabunud meie igapäeva õnneks valgus ning tänu sellele oleme endiselt õues palju liikunud. Mõnel õhtul tulen kõnniringilt suisa tunnike enne keskööd koju tagasi. K on paraku aga viimasel ajal sõbrannade poolt hõivatud ja mina olen käinud kõndimas rohkem hoopis oma sõbrannaga, mis on samuti väga tore. Nädalavahetustel teeme siis K-ga koos pikemaid ringe ja kaasame nendesse teisigi pereliikmeid. Selline koos matkamine on väga tore ning lisaks avastame nii erinevaid uusi paiku ja nagu pildilt näha, kohtame isegi loomi.

Piknik pingil

Kus on loomad?

Ainus, mida siis pole, on igasugune kultuuriline tegevus. Jäid ära ju muusikakooli kontserdid, laulustuudio kontserdid, igasugused koolipoolsed vastuvõtud, kuhu oleks meil asja ja muud kontserdid-etendused. Mis seal ikka, laulame kodus ise( meil tuleb see kahekesi juba üsna lahedalt välja), huvitavaid filme ja etendusi saab teinekord netist nautida ning last saab tunnustada suurepäraste õpitulemuste eest ka muudmoodi, kui direktori vastuvõtul. Isegi tunnistuse saab nüüd e-koolist ise välja printida, kui soovi on.

Nii see aeg siis ongi läinud. Mõnigi põnev asi on ees ootamas ja nende seas minu esimene ajakirja esikaas, kus on kasutatud minu tehtud fotot. Sellest edaspidi. Seni aga naudime alanud suve, kohe algavat suvevaheaega ja mina…ootan 2 nädala pärast algavat puhkust. Püüan siis selleks ajaks endale liiga palju kohustusi mitte kaela tõmmata.(Kuni ma postitust kirjutanud olen, lisandus juba 2 kaardi tellimust :D Lõpetamised, lõpetamised…) Ja pühapäeval läheme Hansaplanti silma nuumama. Küllap me sealt jälle mõne kaktusega ja teab veel millega tagasi tuleme :D

Nonii. Oleme nüüd juba selles eriolukorras, mida seni kellegi silmad pole näinud, sisuliselt kaks kuud.
Eksole, kes seda küll oskas ette kujutada, aga täpselt nii see on. Alles nüüd, kui eriolukord on kestnud 15-st märtsist ja hetkel pidavat kehitima 17. maini, on hakatud rääkima piirangute vähendamisest. Natuke siit ja natuke sealt ja ikka kartusega, et äkki lahvatab viirus jälle aktiivsemaks. Tegelikult ei tea seda lõpuni ilmselgelt keegi, kuidas ta käitub, aga fakt on see, et iseendil annab selle heaks palju ära teha. Mida rohkem mõtlevaid inimesi, seda paremini pahalane taltsutatud saab.

Aga ega meil pole siin midagi väga arvata või mitte arvata, sest kuskil keegi keelab ja käseb, poob ja laseb. On see siis koroona ise või valitsus või kesiganes. Elu läheb õnneks ikka edasi. Omal moel ja kõik sellega seonduv ei olegi alati halb. Pigem võiks öelda, et omamoodi huvitav kogemus.

On hakatud rääkima teatud sarnasusest nõukaajaga. Et välismaale ei saanud, Saaremaale ilma lubadeta ei saanud ja vetsupaberit ei olnud. Ok, tualettpaberipaanika ja mõnes kohas selle puuduse tekitasid seekord inimesed oma arulagedusega ise. Aga muus osas tõesti, ega kuskile praegu liikuma väga ei saa.
Võiks eeldada, et sellele ei peaks reageerima eriti valuliselt just need nõukaaja kogemusega inimesed, aga näen enda ümber ikka hulga vanemaealisi inimesi, keda häirib tohutult juba see, et peab rohkem ise süüa tegema (kuna söögikohad suletud) ja häirib neid ka see, et kõike mis pähe tuleb, ei saa….. “oh, niikui saab ma lähen kohe SPA-sse”. Ja tahavad kinno ja sinna ja tänna.

Teine seltskond, kes tunneb ennast pisut häirituna, on lasteaiaealised lapsed. Nemad ei saa lihtsalt millestki aru, sest puudub igasugune kogemus. Miks ei saa sõpradele külla, miks ei saa mänguväljakule, miks ei saa lasteaeda jne. Tegelikult on suurepärane, et erinevalt Hispaaniast näiteks, võime meie täiesti vabalt oma peredega looduses aega veeta. Ja kui on õlgade vahel pea milles olemas mõistus, siis leiab looduses koha, kus puuduvad rahvamassid nagu rabades.

Kas miski on üldiselt meie jaoks muutunud?
Vist väga ei ole. Meediat püüan tarbida nii palju kui vaja ja nii vähe, kui võimalik. Ikka sellepärast, et hoida endast eemal kõik, mis tekitab tarbetut stressi. Tahad või ei taha, halvad uudises puudutavad sind alateadlikult ikka – kui neid lugeda.

Kas aga midagi muutub, kui neid lugeda? Ega ikka ei muutu küll. Jah, iseenda vaimne tervis on olulisem ja tervem valik. Seega ma valin selle vähesema meedia ja uudiste tarbimise ning olemine on kõvasti helgem. Ei ole vaja endasse ahmida neid lõputuid vandenõuteoreetikute väljaütlemisi, sest vahest tekib juba tõesti tunne, et suurim oht ongi need vandenõuteoreetikud ise. Pigem loen vahest mõne artikli, mille on kirjutanud teadlased ja mõtisklen selle üle. Pealegi…küll juba kaaskodanikud hoolitsevad selle eest, et väga olulised uudised kõigini jõuaksid. Seni kasutan aga oma aega sihtotstarbelisemalt.

Eilsest kostab killukesi sellest, et tasapisi on lootust piirangute vähendamisele. Nojah, eks ole näha. Kuidas ja kas ja mida siis härrased lubavad rahval teha. Kuuldavasti ei lubata suuremaid üritusi ka mitte suvel korraldada. Õnneks ma ei ole selliste ürituste suurem asi tarbija, kui välja arvata näiteks merepäevad, kust me oleme aastate vältel ikka läbi astunud.
Reisimisest ei julge sel suvel samuti väga unistada. Või olgu, unistada ikka võib, aga saamine…see on iseasi. K pidi oma kooriga minema augusti teises pooles Montenegro reisile…eks paistab, kas see lõpuks toimub või mitte. Ilmaelu on hetkel ettearvamatu, seega elame-näeme.
Tegelikult oli aasta alguses nii palju reisiplaane selleks aastaks….aga tuli üks viirus ja vuhh, kõik plaanid mis olid….viirus lihtsalt naeris nende üle, nagu tavaliselt naerab vanajumal. Berliini konverents on jäänud juba ära. Sinna oleks ma just nädala pärast lennanud. Konverents on teadupärast vist sügisesse lükatud ja AirBaltic õnneks tegi meile lennupiletite väärtuses kinkekaardid + lisaboonus. Asi seegi. Kui laevaliiklus taastub, siis eks paistab mis saab meie kahe Soome reisi kinkekaartidega. Rohkemale ei hakka praegu üldse mõtlemagi.

Täna avastasin e-koolist uue saki. E-tunnistus. Igava viitejoru sees oli seal ka lause – Väga tubli õpilane! :D Tunnistusele on võimalik luua isiklik link ja vajadusel saab siis seda tunnistust huvitatud instantsidele jagada. No näiteks kui kandideerid mõnda teise kooli õppima. Ehk siis sisseastumiskatsete puhul.
Minumeelest läheb K-l distantsõpe siiani väga hästi. Mingeid muutusi ega tüdimust pole ma täheldanud ja probleeme pole tekkinud. Pigem näen seda, et laps õpib ka väljapool kooliprogrammi – näiteks matemaatikat. Lahendab ja pusib märksa keerulisemate ülesannete kallal, kui tema õppekava ette näeb.
Ainus mis on muutunud, siis see, et K ei säti ennast enam punkt 8 arvuti taha õppima. Pigem ringutab ennast laisalt kell 8 alles üles, peseb-sööb ja siis hakkab õppima. Ajapikku on laps ilmselgelt õppinud aru saama, kui palju tal õppimine aega võtab ja oma režiimi vastavalt sellele ka kohandanud. Eks ta vahest sätib oma õppimist pigem selle järgi, mida parasjagu tema väikesed vennatütred teha plaanivad. Kui on vaja ikka nendega tegeleda ja e-koolis pole ühtegi pakilist ülesannet nimega “kohe ja praegu”, siis õpib lihtsalt pisut hiljem.
Jajah, koolivaheaeg oli meil samuti. Selle saabudes kergitas K kulmu ja küsis, et ahsoo, kas meil juba 5 nädalat pole mitte koolivaheaeg olnud?

Aga mina…mina vastupidi ajan ennast ikka kella 6 ja 6.30 vahel üles. Ikka selleks, et jõuda lastele hommikuks ja lõunaks söök valmis teha ja näpistada veidi aega iseendale.
Mis puudutab sööki, siis olen avastanud, et söön viimasel ajal paremini. Eks asi lihtsalt selles, et ei saa süüa enam endale lähimas “sööklas” vaid peab tegema kogu toidu kodus ise. See tähendab aga valitud toorainet, tervislikke valikuid ja häid maitseid. Töökaaslased on jaoti hakkanud toetama lähedalolevaid toitlustusasutusi, kes pakuvad kohalevedu, aga minul puudub selle jaoks mõte- niikuinii pean lastele koju süüa tegema, jagub siis endalegi.

Õhtune bataadi-kartuli vorm broilerihakklihaga.

Laps pidi kodunduse tunni raames tegema vormitoitu ja ma siis umbes täpselt õpetasin, kuidas neid erineval viisil teha.
Siin üks stiilinäide.

Retsept:

Umbes.

3 keskmist kartulit koorida ja viilutada
3 väiksemat baataati koorida ja viilutada

Hakklihamass:

300 g broilerihakkliha
1/2 riivitud suvikõrvitsat
1 haktiud siul
3 hakitud küüslauguküünt
sool
pipar

Vormi põhi määrida õliga ja laduda täis kartuliviiludega. Viilude peale jaotada 1/2 hakklihasegu. Järgmine kiht laduda viilutatud bataatidest mille peale panna taas hakklihasegu. Viimane kiht on kartuli ja bataadiviiludse segu.

Kate:

Võta kauss, klopi seal 2 muna, lisa sool, suhkur, kuivatatud karulauk, 2 spl kikerhernejahu ja 150-200g mandlipiima (sobib ka kaerapiim). Sega kõik korralikult läbi ja vala kartulitele-hakklihale peale, nii, et segu katab pealmist kartulikihti.

Kuumuta ahi 245 pügalat kuumaks. Pane vorm ahju. Kui asi hakkab jumet võtma( umbes 35 minuti pärast), võta vorm korraks ahjust välja, pane peale möödunsuvised tomativiilud, mida hoidsid sügavkülmas ja raputa peale juustu. 10-ks minutiks veel ahju ja head isu!

Ühel korral tellisin koos töökaaslastega lõunaks ühest toiduasutusest endale magustoitu ja sain pettumuse osaliseks. Teised, kes tellisid, pettusid samuti. Kirjade järgi pidi olema šokolaadikreem, aga kohale toodi kõige klassikalisem heledake kakaokissell. Need peaks siiski olema kaks erinevat asja. Aga jah, õppetund – enam sellest kohast ei telli. Keerulisel ajal püüda teenida lihtsat raha…vist ei tasuks. Pigem võiks olla ikka kliendi suhtes väga aus, kui et müüa põrsast kotis. Rasketel aegadel maksab kliendi petmine kiirelt kätte.

Üks õige hea magusroog:

2 banaani
Lahkelt, ehk 2 suure kuhjaga supilusikat toorkakaod
1 tl kaneeli
mandlipiima( umbes 250g)
1 tilk Doterra looduslikku piparmündiõli
Blenderda ühtlaseks massiks.
Kaunistuseks ohtralt mustikaid ja maasikaid

Mõtisklen selle üle, et minul isiklikult on olnud eriolukorra ajal kõik hästi ja see on eelkõige sellepärast, et mul on endiselt olemas töö. Ja ma käin ka reaalselt tööl. Mul on tegemist endiselt väga palju nii tööl, kui kodus, aga see on teistmoodi. Paindlikum ja inimlikum. Ma olen selle ajaga käinud maha nii palju kilomeetreid, et kõik ümberkaudsed rajad on vist nüüdseks avastatud. Ja ma olen teinud kõvasti rohkem trenni, kui tavalisel ajal. Trenni teen just sellepärast rohkem, et Shalini on olnud tubli live-trennide tegija ja tema trennid on jäänud ööpäevaks kättesaadavaks. Kui õigel ajal pole saanud trenni kaasa teha, saan teha alati järgi.

Ja lisaks imearmsa Shalini suures valikus online-trennide kavad, mida võib teha ikka täitsa siis, kui parasjagu aega ja jaksu on. Eriti lahe ongi see, et liikumine ja hea toit mõjub. Ok, ma olen kribuaadu kogu elu olnud, aga raamatukoguaastatega istuvast tööst tekkinud väike “päästevöö” koos mõne lisakiloga häiris mind väga :D Praeguse kuu pooleteisega olen saanud oma endise, läbi aastate stabiilse kaalu tagasi! Mulle lihtsalt sobib see kaal palju paremini, enesetunne on parem ja “päästevöö” ei sega.

Ah jaa. Lisaks olen õppinud nii palju ka teistelt tarkadelt inimestelt, kelle soovitusi olen hakanud usinalt praktiseerima. Näiteks Almeri ja ühe väga targa arsti soovitatud lümfimassaaži võtted ja toreda, noore ning aruka füsioterapeudi Marii soovitused, mis tagavad jalgadele hea tervise. Mariid tunnen ma juba ammu ja tema näpunäiteid olen aastaid kasutanud, aga nüüd tegi Mugaviku rahvas temaga ka intervjuu.

Sügisel ostetud jalasõbralikud saapad Mugaviku poest on aga vist tõesti mu elu parim jalatsiost üldse. Olen matkanud nendega päevast päeva 8 kuud jutti tööle ja tagasi ning kõik oma pikad seiklemised, mis on sageli ka 10 km päevas ja mugavamat saabast annab otsida. Minu omad on küll pruunist nahast, mitte mustast nagu lingitud. Aitäh paljajalujalatsite(barefoot shoes)grupile FB-s, et mind nende saabasteni juhatasite. Nüüd peaks ühed suvisemad jalatsid sihikule võtma.

Mis puudutab nüüd seda kohustuslikku suuremat kodus olemist, siis minule see sobib täitsa hästi. Ja kuigi ma ei ole kodus kunagi päris üksi, vaid oma perega, siis üksi meeldib mulle samuti olla. Mulle tundub, et selle isoleeritusega on suurem probleem nendel, kes ei oska olla iseendaga või õigem oleks öelda iseenda mõtetega. Ma näen enda ümber inimesi, kes tikuvad iga hinna eest tööle, kuigi neil oleks võimalik olla rohkem kodus ja nad lausa peaksidki seda olema. Võimalik, et isolatsioonis ongi keeruline olla, kui sul puuduvad hobid millega üksi tegeleda või su tuju, enesehinnang ja heaolu sõltuvad liiga palju teistest. Ehk tähendab iseenda seltskonna eelistamine rikkalikumat sisemaailma ja tugevat iseloomu? Selle üle tasuks mõelda, aga loomulikult on iga asi vastuvõetav või siis mitte – teatud piirini.

Praegusel kummalisel ajal on suurimaks varanduseks tegelikult normaalne perekond. Selles mõttes normaalne, et inimesed naudivad üksteise seltskonda ega ole pidevalt kõri kallal. Kui ikka kodunt kusagile põgeneda ei saa, siis on tõeline bingo tore perekond. Vahvad lapsed, sugulased, elukaaslane. Pealesunnitud suhetes on tülid kerged tulema niisamagi, aga kui peab veel kogu aeg ninapidi koos olema, siis ebakõlad paraku ainult võimenduvad.

Ühesõnaga… kellel nii ja kellel naa, aga see viirus võiks sellegipoolest minna …no kuhu iganes, eks. Peaasi, et ta ei vaevaks inimesi. Sellisel või teisel moel.

Ahah, ostlemisest olen jätnud rääkimata. See ju ometi on enamusel teemaks, et poodi ei saaaaaa :D

Sellega on ikka endiselt nii nagu on. Tunnen rõõmu, et käin vähe poes. Kord nädalas toidukas vaid hädapäraste ostude puhul, kui vajadus tekib. Enamuse asju tellin endiselt kord nädalas Vitamiinikullerist ja olen nende teenindusega väga rahul. Kaup korralik ja teenindus kiire.

Aiii ja see kõikide ostetud asjade pesemine kodus, vat see on tüütus omaette ja lisaks veekulu. Kuid… sellelgi omad plussid. Kõik puuviljad ja muud toiduained on isu tekkides juba pestud ja tarbimiskõlbulikud.

Kord kuus täiendan oma varusid Boostyourself-i e-poes või ostan Selverist. Neid kodumaiseid tooteid kasutan juba aastaid ja olen väga rahul. Lapsed on muidugi sillas, kui nende Breakfest Club-i segusid pudrule või smuutile puistan. Lemmikud on meil K-ga kindlasti Energy, Balance ja Immunity segud smuuti sisse ja meie kõigi lemmikud Breakfest Club tooted garneeringuks.

Toortatrakauss

Täisterakaerahelbepuder

Meie lemmik-smuutikausi retsept:
Kogused on ligikaudsed, sest teen seda toitu silma järgi.

Umbes 250g üleöö vees leotatud toortatart, mis hommikul tuleb korralikult sõelal läbi loputada.
1 suurem banaan
6 datlit
1-cm pikkune jupp ingverit
külmutatud mustsõstraid
külmutatud kirsse
200ml mandlipiima

Kaunistuseks BreakfestClub segud, mandlilaastud, rosinad, marjad

Meie pere kaerahelbepuder

Täisterakaerahelbed
Chia seemned
rosinad
hakitud datlid
sool
vesi

Kogu kraam lasta keema ja keeta mahakeeratud kuumusel kaane all kuni kaerahelbed on pehmed.

Keerata pliit kinni ja lisada 1 suurem purustatud banaan ja sorts mandlipiima(või muud taimset piima) ning jätta kaane alla hauduma.

Mis meil selle piimaga on, et lehmapiima ei kasuta? No ikka kergekujuline talumatus, minul. Ja ega see piimatoote tarbimine on nii ja naa, kellele kuidas.

Mõned päevad tagasi leidsin kodumaise ökoloogilise pesupulbri väiketootja ja kuna kodune Mayeri sensitive pesugeel hakkab otsa saama, tellisin sealt prooviks kaks pakki. Üks lõhnatu ja teine sidrunheina naturaalse lõhnaga. Intrigeeriv oli ka see, et sellest pesupulbrist saab keeta ise pesugeeli ja sel juhul saab pakist veel rohkem pesukordi. Mul oli tegelikult veel üks väga hea pesupulber, mida ostsin Coralliklubist, aga hetkel pole seda saada ja viimane purk sai otsa. Lõhnatu, ökonoomne ja peseb hästi. Selliseid pesuvahendeid ma armastan. Aga…sellest uuest ostetud pesupulbrist kirjutan millalgi teine kord. Siis, kui olen ta ära katsetanud.

Tegin oma beebinartsissidele esiku tapeedijääkidest koti-potid

Suures plaanis mõjub aga poodlemise vähendamine kõigile hästi. Pigem sorteeritakse ja koristatakse oma kappide sisu. Kodus olemise ajaga jõuab paljudele ka see kohale, et asjad on kõigest asjad ja neid ei ole tarvis üldse palju. Ja milleks meil asju üldse vaja on? Kelle jaoks me ennast ehime ja sätime? Kodus pole põhjust kena olla? Miks siis mitte? Kas igapäevaselt hoolitsed enda eest teiste pärast? Kas enda eest hoolitsemine tähendab üldse pidevalt uusi hilpe, uusi küüsi, pikemaid ripsmeid jne. Mõtlemise koht. Tegelikult suudame elada ilma paljude kulutusteta. Kelle kulud on suured olnu ja elatud väljapoole, nendel ilmselt ongi praegu küünte närimise periood. Kui oled senini elanud rohkem sissepoole, on hulga lihtsam. Kellele seda pakazuhhat vaja on? Huvitav, kas kaubanduskeskustest tunneb keegi tõesti reaalselt puudust?

Pisut hirmutav on teinekord see, et inimesed on hakanud üksteist kartma. Reaalselt kartma. Metsarajal vastutulevale inimesele ei öelda enam rõõmsalt tere, vaid vaadatakse kõrvale ja kiirendatakse mornilt sammu. Teine äärmus on jälle sellised lillelapsed, kes üldse ei mõtle. Ettevaatlik tasub ikka olla, aga rõõmsat meelt ei maksa samuti ära kaotada. Ma loodan, et suuremas jaos on paanika siiski vaibunud ja asendunud mõtlemisvõimega ning praktiliste küsimustega.

Valgus tunneli otsas siiski paistab…..21. mail saan minna juuksurisse. Mütsihooaeg on läbi saamas ja võiks oma kahe kuuga tekkinud triibusoengu jälle ühtlaseks värvida. Saaks ka vöödiliine olla, aga ma ei harju sellise peegelpildiga kuidagi veel päriselt ära.

Tervet mõistust, nautige kevadet ja olgem hoitud.

Kõik fotod on pildistatud aprillis 2020

Kirjutan seekord selleks, et kunagi lugeda kuidas siis oli, kui oli ülemaailmne koroonaepideemia või pandeemia või misiganes ta on.

Praeguseks on Eestis kehtinud eriolukord 4 nädalat ehk et kõik koolid on koduõppel ja need, kes vähegi saavad teevad tööd kodukontoris ning osad inimesed on lihtsalt karantiinis. Kas on nad tulnud viimaste seas välismaalt, on päriselt haiged või on siis puutunud kokku koroonahaige inimesega.
Ja siis on eesliin. Need, kes töötavad palehigis rohkem, kui iial varem. Meditsiinitöötajad, toidukaupluste töötajad, postikullerid, politsei, apteegid. Töötab loomulikult veel tagala. Näiteks õpetajad kodukontoris ja kõik muud ametid, mis on olulised, et ühiskond kuidagigi funktsioneeriks. Raamatukogudega on nii ja naa. Mõned on päris kinni, mõned töötavad osaliselt ja mõned töötavad täies koosseisus. Õues lastakse õnneks käia, aga mitte rohkem, kui kahekesi koos ja hoides ikka kaasliiklejatega 2 m vahet.
Igasugused üritused ja kogunemised on keelatud. Mängu- ja spordiväljakud on suletud. Avatud on vaid eluks olulised asutused ja kauplused.

Toidukaupluses käimine on kujunenud omaette ooperiks. Desinfitseerid, kummikinnastad ja maskitad ennast ära ja siis üksi ning ahvikiirusel teostad oma ostud. Püüan selliseid retki teha mitte enam, kui korra nädalas ja põhilise toidu tellin hoopis läbi kullerfirma. Olen avastanud enda jaoks vitamiinikulleri ja nendega asju ajada on puhas rõõm. Õhtul tellid, hommikul maksad ja järgmisel päeval on toidukastid korteri ukse taga.
Selline on üldjoontes olnud eluke viimased 3 nädalat ja keegi ei tea, kaua see koroonaviiruse trall veel kestab. Niipalju on vist selge, et lapsed enam sel õppeaastal tõenäoliselt füüsiliselt kooli ei lähe. Vähemalt mitte kõik korraga. Eile ilmus teade, et alates 15.maist hakatakse tasahaaval taastama koolis õpet….juhul, kui covid-19 on taandunud. Põhikoolide eksamid jäävad ära ja gümnaasium teeb 2 riigieksamit. Juhul, kui.

Ja kuidas siis meie ise? Tõepoolest, ka meil on täiesti teistmoodi elu, aga me hoiame elurõõmsat joont ja saame hakkama. Miski muu ju niikuinii ei aita. Põhiline eesmärk on püsida tervetena ja kaitsta ennast igal võimalikul moel. See eluke on tõepoolest nagu ulmefilmis ja ei osanud oodata, et selline stsenaarium rullib ennast planeedil Maa tõepoolest lahti. Üle terve maailma!!! Uskumatu, aga selline see olukord on.

Mingid seletamatud eelmängud on aga meie jaoks kuidagi toimunud küll. Näiteks see, et sõitsime kohe peale aastavahetust Egiptusesse. Egiptuseesse!!!! Koht, kuhu ma pole iial unistanud minna. Aga näedsa, läksime ja saime seal harjutada juba desovahendi taskus kandmist ja käte pidevat pesemist ning desinfitseerimist. Mitte et me varem käsi ei pesnud. Kaugel sellest, K on mul paras kätepesufriik ja see, et koju tulles esimese asjana käsi pesed, see on olnud alati kirjutamata reegel. Lihtsalt Egiptuses tuli olla topelthoolas, et mõnda kohalikku bakterit külge ei poogi, mis viib sind rannamõnude asemel wc-sse potiga tõtt vaatama.

Teine asi, mis mind nüüd tagantjärele üllatab on suhtumine toidulisanditesse. Terve elu olen ma nendesse suhtunud tõsise ükskõiksusega, aga mingil imelikul põhjusel umbes aasta tagasi üks firma, tema kontseptsioon ja kvaliteet, kõnetas mind nii palju, et hakkasin servast toidulisandeid tarbima. Esialgu küll mõeldes lihtsalt nii, et kui ma tahan kunagi olla kõbus ja terve vanur, tuleb selleks juba nüüd midagi teha. Teise asjana olin huvitatud nii enda kui tütre immuunsuse tõstmisest, sest nii nagu tema koolis, nii mina oma töö tõttu – puutume pidevalt kokku hulga inimestega ja viirushooaegadel pole see just tore teema. Otsus oli õige. Aasta hiljem loodan ma väga, et oleme loonud sellise vundamendi tervisele, et elame selle va koroona kenasti üle.

K

K on nüüd siis neljandat nädalat koduõppel. Tema on kohe väga rahul. Ma ei ole pidanud rääkima temaga mingisugusestki vastutustundest oma õppetöö seisukohast, sest see töö on mul ilmselgelt juba varem tehtud ehk siis vundament aastatega laotud. Ärkab normaalsel ajal, istub kell 8 arvuti taha ja hakkab õppima. Teeb ära jooksva päeva asjad ja enamasti ka kõik need ülesanded, mis juba nädala peale ette antud. Harjutab süstemaatiliselt klaverit, tegeleb tervisespordiga ja loeb raamatuid.

Kooliga ongi ilmselt hästi nendel lastel, kes on eelnevalt hästi õppinud. Keerulisem võib olla nendel, kes pole varem väga õpihimulised olnud. Ilmselgelt on väga raske nendes kodudes, kus mitu last käib põhikooli esimeses kahes astmes ja lapsevanemad ise kodukontoris või mis veel hullem, kogu aeg eesliinil tööl.
K ütleb, et kodus õppida on parem. Minu käest küsib ta abi haruldaselt harva ja no olgem ausad, ega ma näiteks kuuenda klassi matemaatikas teda väga aidata vist ei oskakski. Õnneks matemaatika on praegu tal lausa lemmikaine, sest õpetaja on väga-väga hea. Oskab innovaatiliselt läheneda distantsõppele, seletab suurepäraselt lahti uue teema ja on väga tore ning abivalmis. On jäänud silma ka see, et laps hindab õpetajaid, kes annavad huvitavaid ülesandeid. Me ju kõik teame, et õpetada võib igavalt ja võib huvitavalt. Kui on aine huvitavalt presenteeritud, siis saab isegi igavavõitu ja raske teema hästi selgeks.

Ühesõnaga kooli asjus ma ei kuule mingit nurisemist. Isegi solfis antud tööd teeb rõõmuga ära ja saadab õpetajale enamasti esimesena ära. Põhjendab oma õpirõõmu järgmiselt: ma saan tund aega kauem magada, seega ei ole unine. Kaasõpilased ei sega, õpikeskkond on rahulik ja nii on mugav õppida. Õpetajad ei karju, sest keegi ilmselt ei aja neid närvi nagu klassiruumis pahatihti juhtub. Ema on rohkem kodus ja koos saab palju jalutada ning võimelda.

Kokkuvõtvalt – stressivabas keskkonnas on hea õppida. Sõpradega tahaks loomulikult vahest päriselt kokku saada, aga õnneks on meil olemas internet ja omavahel suhedakse iga päev. Minul ei ole igatahes kodus kunagi sellist tunnet, et olen siin üksi. Väga sageli kuulen teisest toast laste elavat suhtlust. Ja kui aega veel üle jääb, avastan last maalimas, tikkimas, lugemas, käevõrusid punumas….vaata ja imesta.

Klaveriõpetajaga on neil oma elu. Kuna õpetaja on lapsel eakas, kasutab nuputelefoni ja ei oma arvutit, siis nemad teevad praegu tundi telefoni teel. Õpetaja helistab, K paneb oma telefoni kõlari peale, istub klaveri taha mängima ja nii see eluke käib. K mängib, õpetaja parandab vajadusel ja kommenteerib. Tunnid mööduvad väga konstruktiivses õhkkonnas ja mõlemad on rahul. Iseseisva töö osa on suur ja õpetajaga käiakse üle kohad, mis tekitavad küsimusi. Õpetaja arvas täna optimistlikult, et äkki ikka mai keskpaigast lastakse lapsed jälle kool….mina millegipärast kahtlen. Kuid….mine tea, individuaalõppepõhine muusikakool ehk saabki natuke mais koolis käia. Elame näeme. Mina elan üks päev korraga. Mine tea, millega hommik jälle üllatab.

Vaadates K-d saan ma aru, kui väga on mul temaga elus vedanud. Lisaks mõtestatud õppimisele saab ta suurepäraselt ka vennalapsed hoitud, kes töönädala sees resideeruvad meil. Nendel päevadel, kui mina tööl olen, on need kaks neiukest K- hoida. Vaatan ja imestan, kui hästi ta hakkama saab. Koolitööd tehtud, lapsed hoitud ja söödetud, nõud pestud, toad korras ja lastega tegeletud.

Mina ise

Laias laastus pole mul aega oluliselt rohkem, kui ennem. Tänu taevale on mul tööd ja koduse aja sisustavad enamasti lapsed. Midagi on siiski teistmoodi ja see teistmoodi mulle tõttöelda isegi meeldib.
Mis on teistmoodi?

Kõigepealt see, et ma olen tõstnud kalendri laua pealt sahtlisse. Mul oli töötoas arvuti ees alati üks kuukalender, kus kõik ruudud olid juba kuu alguses igasuguseid enda ja lapse tegemisi täis kirjutatud. Nüüd on tekkinud olukord, kus midagi ei toimu ega kusagile ei pea minema. Olgem ausad, väga ei kipugi kusagile, kuigi midagi võiks ju tahta. Aga vot ei tahagi nagu. Piisab juba sellestki, et poodi peab vahest minema ja tööl tuleb käia. Ilmselgelt olin ma sellest oravarattas elamisest nii tüdinenud, et liikumiskeeld ei tundugi mulle kui karistus vaid pigem võimalus. Mis ei tähenda seda, et nii tahaks elada lõputult kaua. Mõni hea klassikakontsert või korra aastas nauditav reis kusagile huvitavasse paika oleks ikkagi tore. No ja kõige rohkem tahaks ikka seda, et saaks oma armsatega koos olla. Nendega, kes ei ela meie lähedal. Praegu saan saata neile ainult häid mõtteid ja vahest telefoni teel(ups, kõnede limiit sai täna juba jälle otsa)või sotsiaalvõrgustikes otse suhelda.

Meie ramps töötab 5 päeva nädalas ja inimesed saavad tellitud raamatud kätte kontaktivabalt 11-14 ja 17-18. Ülejäänud aja töötame nagu telefoni keskjaam. Telefonid helisevad vahetpidamata ja lisaks vastame e-mailidele ja FB- lehe küsimustele. Ehk siis reserveerime raamatuid, otsime nad välja, pakime kilekottidesse, mis on varustatud nimesildiga ning paneme fuajeesse tähestikulisse järjekorda. Inimene saab raamatud kätte kontaktivabalt. Kummalisel kombel tuleb välja, et isegi kui me ei teeninda lugejaid nagu tavaliselt, on meil piisavalt tegemist. Ja ma tõepoolest naudin seda, et saan teha vajalikke asju nii, et nad saavad ka valmis. Tavapäraselt me tegeleme rööprähklemisega ja nagu ajuraamatutes öeldakse, siis tegelikult ei suuda aju mitut asja korraga hästi teha. Ja nii juhtubki, et omameelest muudkui pidevalt teed tööd, aga ikka on hulga asju tegemata või pooleli. Praegu korrastan rahulikult fondi ja tunnen heameelt, et mingi järgmine asi ei sõida tegemistele sisse või peab letti minema ja töö pooleli jätma.

Nojah, kogu selle koroonandusega on praegu tekkinud kahjuks meeletu prahi tootmine. Kilekotid, kummikindad, maskid….brrr. Midagi pole kahjuks hetkel parata. Lihtsalt palun, inimesed, pange kasutatud kindad/maskid jne prügikasti, ärge loopige neid laiali. Ja need õudsad desinfitseerimisvahendid, mis panevad käed kipitama….armastan oma kodu koos seebi ja veega. Kätekreem on igatahes rohkem hinnas, kui kunagi varem ja oma aastate lemmikut MK kätekreemi võin taevani kiita, sest see hoiab käed pehmena ka siis, kui oled neid juba kordi jälle vee all leotanud.
Tagastatud raamatud jäävad meil kolmeks päevaks seisma kastidesse – karantiini. Kui kõik pahalased on nende peal ära surnud, võtame raamatud kastidest välja, eemaldame nad lugejate kaardilt ja paneme tagasi riiulisse või siis saab selle endale raamatu järgmine reserveerija. Ja teenindusest muul ajal käib majas vilgas tegevus. Nii saame ehk fondi lõpuks korralikult korda ja vajalikud mahakandmised tehtud, sest uskuge või mitte, raamatukogu ei olegi kummist. Päriselt ka.

Poes käimisest ma juba rääkisin ja kuna ma pole kunagi armastanud poodlemist, siis mulle see vägagi sobib, et hetkel ei tohigi poodides jõlkuda. Mida saan, tellin kulleriga ukse taha ja mida ei saa, toon ise ära – need asjad, mida on tihemini vaja juurde osta või mida kullerfirmast polnud võtta. Üle ühe korra nädalas polegi vaja sinna sattuda. Aga toitu kulub ikka kõvasti rohkem, kui ennem, sest kõik toidukorrad tuleb teha ja süüa kodus ning sööjaidki on rohkem, kui tavaliselt.
Ah ja, kui vahepeal mitu nädalat pole mõnes poes käinud, võib sinna uuesti sattudes üllatuse osaliseks saada. Nii olin ma mõni päev tagasi Coop-i sattudes täiesti segaduses ja ei teadnud kust mida leida. Kogu elamine ringi tõstetud, vat nii.

Peale tööd on aga inimesel nüüd piiritult vaba aega, sest kusagile pole vaja minna. Minu aega täidavad selle ringisebimise asemel pojatütred. Viiene ja kuuene. Kui olen terve päeva kodus, siis veedan suurema osa ajast köögis. Kolm piigat tahavad kogu aeg midagi süüa ja midagi head tahaks vahepeal samuti. Siis teeme midagi, mis pole kommid.
Ja siis me käime õues kõndimas. Täitsa pikki tiire kõnnime. Kodus teeme loomulikult igasuguseid asju. Mina näiteks olen vahest kodukontoris ja loen sisse lasteraamatuid. Nii video- kui helifaile. Ristsõnu mõtlen välja. Siis ma õmblen. Piigad valivad välja kangad ja mina õmblen asjad valmis. Vahepeal ajame K õppimast ära ja võimleme kõik koos. Palju pilte teeme. Õues ja toas. Kaks fotot saidki nüüd suurtesse raamidesse pandud. Viiene sai meil just viieseks ja sünnipäevakingiks tegin 50×70 portreefoto päevakangelasest endast ja teine suur foto on selline, kus kaks õekest koos.

Kui lapsed nädalavahetuseks oma koju emme-issi juurde lähevad, käime K-ga pikkadel õuetiirudel ja siis me ei jaluta vaid kõnnime kiirelt. Lastega elu on tore, kuigi harjumatu peale seda, kui endal juba ammu kodus ainult üks rahumeelne teismeline. Meil on ikka kohe täitsa tore siin sedasi suurema koosseisuga. Midagi pole teha, emmedel ja issidel on õnneks tööd ja lasteaeda praegu lapsi väga viia ei taha. Tegelikult ma väga naudin seda olemist koos lastega. On lõpuks mõnusalt palju aega oma lapselastega korralikult tuttavaks saada. Tänapäeva töötav vanaema, eksole.
Jah, ja see looduses liikumine on ootamatu vaba aja tekkides üks suuremaid muutusi, sest reaalselt mõne aja eest selleks eriti aega ei jagunud. Nüüd aga varsti tunneme kõiki meie linnakese ümberkaudseid teid.

Üks asi, millest ma tõsiselt puudust tunnen, on minu jooganaiste seltskond. Nad teevad küll esmaspäeval ja kolmapäeval õhtuti nüüd zoomis live-terenne, aga minul kulub see aeg lastele. Jõuan töölt veidi enne trenni, siis tahavad kõik süüa ja siis varsti algab pesu, unejutud, tudule sättimine. Lapsed, kõik kolm, vajavad tähelepanu. Kõige suurem samuti. Temal pole kaugelt lihtne hoida päev läbi lapsi ja sealjuures veel hästi õppida.

Seega….kui peale kümmet saabub minu vaba aeg on trenn läbi. Nii ma siis käingi nädalavahetusel õues koos K-ga või sõbrannaga kilomeetreid mõõtmas ja teen osadel hommikutel (kui kuuest tõusta jaksan) pooletunniseid hommikusirutusi…ning vahest vastu ööd tuleb samuti trennihoog peale. Kuidagi peab ennast ikkagi vormis hoidma.
Laupäeviti on õnneks aga see aeg, kus ma liitun armsa Shalini trenniga. See kaunis noor naine teeb live – trenne sellel ainukesel ajal, mil mul on aega iseenda jaoks. Eriti hea veel see, et live jääb üles 24-ks tunniks ja kui ma kell 12 trenni teha ei saa, siis teen veidi hiljem. Aga see on tore, kui üle 100 naise erinevates kohtades ja riikides ühes rütmis hingavad ja liiguvad. Teine trenn on Shalinil samuti kolmapäeva õhtul, kuid mulle tööpäevade õhtud ei sobi.
Eh, ma nii väga loodan, et olukord maailmas varsti stabiliseerub ja ma saan jälle koos oma naistepundiga ja meie Anuga trennis käia ning saunas plaane pidada. Jah, vot sellised inimlikud asjad on praegusest elust puudu. Sellegipoolest võin öelda, et see jabur olukord on minu elu vaid rikastanud.

Nonii, nüüd läks kurtmiseks, eksole. Tegelikult on kõik hästi. Minu suureks rõõmuks on mu lähedased ja sõbrad terved. Töö on, katus pea kohal on, süüa on, õue saab. Küll saabub ka see aeg, kui saan taas oma naistega trenni teha, aga seni kasutan neid aegu ja võimalusi, mida endale näpistada õnnestub ja praegune aeg pakub. Olen enam kui kindel, et kui naaseme oma tavapärasesse ellu, teen ma trenni rohkem kui seni teinud olen. Kord nädalas on ikka tore koos oma jooganaistega ja Anuga matil kohtuda, aga Shalini jääb samuti mu ellu edasi ja loodan, et saan talle kunagi ka päriselus kalli teha selle suure toetuse eest. Tänane trenn koos Shaliniga on tehtud(K tegi tublilt kaasa) ja 6,1 km sinna otsa on meil õues läbitud. Mul on mille eest tänulik olla.
Kõige õnnelikumaks teeb mind aga praegu see, et saan näha oma pojalaste kasvamist, olla rohkem koos oma tütrega ja kuulda nende kõigi suust iga päev, kui väga nad mind armastavad. Kodus kallistame just nii palju, kui vaja ja iga kord, kui tunne peale tuleb.

Kõik postituse pildid on tehtud märtsis 2020

Olge hoitud!