Oleme reisi kolmanda päeva hommikus.

Hommikul ärgates on ikka hullult mõnus tunne näha aknast säravselget taevast ja olla kindel, et õues on soe ja paistab päike. Mõnus, mõnus ja veelkord mõnus. Isegi siis, kui ööd on siin mustad ja külmad. Ikkagi on puhas rõõm avastada ennast hommikul päikeselises kohas.

Laste toas oli paraku jälle kehvalt magatud öö palavikus lapsega. Sestap otsustasime, et täna veedab ta enamuse päevast toas ja väljas käib ainult söömas. Hommikuks oli õnneks küll palavik maas ja etteruttavalt võin öelda, et rohkem see pahalane meie lapse juurde tagasi ei tulnudki.

Kõigepealt läksime kõik koos hommikust sööma ja peale seda sättisime meie K-ga ja noorema M-iga ennast peamajja ekskursioonibussi ootama. Meeleldi oleksin saatnud koos lastega sinna tuurile hoopis suure R-i, aga paraku ei olnud haige lapseke nõus oma issist lahti laskma.
Nii-siis, kell 8.50 olime peamajas ootel ja minul oli vaid üks mure. Meil polnud vett kaasa võtta, aga teadagi, lastel tuleb janu peale. Eelmise õhtu vesi oli meil kõigil otsas, aga uut vett polnud veel toateenindus jõudnud tuua. Läksin siis lönt-lönt retseptionisse, et teate mure on. Lastega linnaekskursioonile minek ja vett oleks vaja. Noh, tuli välja, et see polegi neile seal kuigivõrd lihtne ülesanne. Hotellis on vist kõik veepudelid toateeninduse valduses ja polnud sel onklil meile veepudelit anda. Kui küsisin, et kas tõesti on nii keeruline kaks pudelit vett saada….siis mees letis ohkas ja ütles, et kohe toob. Tõigi….aga lahtiste korkidega pudelid. Tõstsin oma kulmud nii kõrgele, kui need läksid ja tegin silmad suureks….aga mees ütles sellepeale, et neil retseptionis on hea vesi.
Eh, no kust ma seda uskuma pean…..ei olnud mina küll nii julge, et seda lastele juua anda. Otsustasime, et parem püüame hakkama saada ja esimesel võimalusel ostame linnas mõnes poest vett. Õnneks oli meil kolmepeale pool pooleliitrist pudelit vett siiski olemas hädapärase janu kustutamiseks.

Peagi oli kohal giid, kes kontrollis meie nimed oma nimekirjast üle ja läksime bussi. Teistest hotellidest olid inimesed juba peale korjatud, seega algas kohe sõit kuurortpiirkonnast Sharmi linna poole. Vähemalt mina olin põnevil ja lootsin palju näha. Lapsed ei osanud tõenäoliselt midagi oodata. Nemad lihtsalt vaatasid ringi.

Esimene peatus toimus Rahu väljakul, kuhu on püstitatud suur monument nimega ” Rahu kogu maailmale”( Peace Square) Avatud märtsis 2015. Monument on ümbritsetud valgus-muusikalise purskkaevude ringiga ja pimedas on see väga vaatemänguline.

Selle monumendi ehitusse annetas ärimees Nasser Abdel- Latif 25 miljonit Egiptuse naela. Konstruktsioon koosneb suurest maakera mudelist kaheksa tiivaga, mis osutavad erinevatesse ilmakaartesse ning sümboliseerivad jumalat nimega Ra. Monument on ehitatud mustast graniidist alusele, mis läheb üle lootose õieks. Konstruktsioon on kantud Guinessi rekordite raamatusse, kui suurim metallist kunstiteos.

Selle monumendi juures käivad alati kõik maailma presidendid, kes Sharm el Sheikh-i külastavad ja sinna viiakse ka kõiki külalisi.
Mis oli meile alguses üllatav siis see, et bussist väljudes võttis meid vastu hull hais. Pärast saime teada, et see oli tingitud taimede ja muru kastmisest, mida tehakse vähemalt 2 x päevas ja enne meie saabumist oli just olnud päeva esimene kastmine. Kastmine toimub aga reoveega ja sellest ka üpris ebameeldiv hais. Kui poolsaarel oma vett pole, siis midagi pole teha….kõik istutatud taimed peavad saama “aromaatset bioväetatud” vett.

Igatahes oli see päris võimas ja huvitav monument ja populaarne turistifotode tegemise paik.

Järgmisena viidi meid vaatama ühte suurt ja valget mošeed. Meie valgevenelannast kohalikuga abielus olev ja aastaid seal elanud giid rääkis meile veidi mošeest ja siis lasi meid ringi jalutama. Sisse sinna ekskursante ei lasta, sest kunagi olla mingid sellid seal kaklema läinud ja edaspidi said uudishimulikud imetleda mošeed vaid väljast.

Tegemist on Al Salam – i nimelise mošeega, mida nimetatakse ka Rahu mošeeks. Asub Sharm el Sheikh-i tsentraaltänava ääres, kuigi suhteliselt äärelinnas. Mošee avati 12. detsembril 2001. aastal ja see on Sharm el Sheikhi suurim ja tuntuim mošee. See kaunis hoone on ehitatud itaalia marmorist ja katused on smaragdrohelised. Mošeel on kõrge mitmetahuline minaret. Mahutama peaks hoone korraga 1000 palvetajat.

Mošee ehitust rahastas ärimees Hussein Salem, kes oli toonase presidendi liitlane ja mõttekaaslane. Ta lasi selle ehitada tänapäeva standardite järgi ja andis üle president Hosni Mubarakile, kes oli ametipostil aastatel 1981- 2011. Kui Salem kuulis, et presidendil oli plaanis pidada ühte väga suurt pidustust palee kõrval, mis oli planeeritud mošee ehitusplatsile väga lähedal, lasi ta viimase valmis ehitada rekordkiirusel – umbes kahe kuuga. Võib vaid ette kujutada, mis sebimine sellel ehitusel sel juhul toimus. Ehituse üldmaksumuseks kujunes 2 miljonit Egiptuse naela.

Algselt kandis mošee presidendi nime, aga hiljem nimetati ümber Rahu mošeeks. President ise oli samuti sage mošee külastaja. Rääkides reisi ajal kohalikega, meenutavad nad seda presidenti hea sõnaga ja praegune neile üldse ei meeldi.

Mošee on seest konditsioneeritud. See on suurim ja tuntuim mošee Sharmis ja kuni aastani 2007 käis seal palvetamas väga palju inimesi. Kui aga linna südamesse,(kus elab suurem enamus Sharmis töötavaid inimesi) ehitati uus ja veel suurem Al Sahaba mošee, jäi Al Salamis palvetajaid kõvasti vähemaks. Seal käivad põhiliselt taksojuhid ja möödasõitvad inimesed ning rohkem rahvast on reedestel päevadel. Sageli käivad seal palvetamas tähtsad ninad, kubernaatorid ja paar korda on käinud praegune president Abdel Fattah el-Sisi.

Märtsis 2015 toimus Sharmis rahvusvaheline majandusfoorum ” Egiptuse tulevik”, kus otsiti investeeringuid Egiptuse majandusse. Foorumist võttis osa väga palju mõjukaid inimesi ja riigipäid. Kuna see foorum viidi läbi Al salam-i mošee lähedal, käidi seal ka palvetamas. Koht läbiviimiseks valiti sinna lähedale teadlikult, kuna mošee on esinduslik ja piirkond rahvavaene – sel viisil oli lihtsam tagada turvalisust.

Et siis selline on Rahu mošee lugu. Ehitis on muljetavaldavalt ilus ja tegelikult oleks tahtnud ikka väga sinna sisse piiluda, aga või sa saad, kui osad kodanikud otsustasid kunagi seal kukepoksi korraldada. Vaatasime lastega seda siit- ja sealtpoolt ning varsti läksime bussi tagasi.

Tsentraaltänav mošee kõrval.Tegelikult ega Sharmis muud peateed väga polegi. See üks ja sama käib ringiratast ja kui sedamööda muudkui sõita, oled lõpuks samas kohas tagasi.

Kohe mošee kõrval on laste teemapark Hollywood. Seal on palju erinevaid atraktsioone ja ülisuuri dinosauruseid, kes teevad nendele lähenedes hääli. Ei olnud küll kellegi käest küsida muljeid, aga giid väitis, et õhtul pidi see lahe koht olema.

Maastikukujundus

Edasi sõitsime linna poole ja möödaminnes näidati meile paremale ja vasakule, et sealpool on Soho square ja sealpool on Naama Bay jne…..ja tegelikult sellega kogu linna tutvustamise tuur piirduski. Tõttöelda tekitas pisut pettumust. Aga noh, tasuta värk(kaudselt), mida sa hing siis saada loodad.
Edasi toimus organiseeritud poodlemine ilmselgelt giidide ja kaupluste vahelise kokkuleppe poodides. Noh, see oli rohkem kui läbipaistev ja tegelikult tehakse nii enamuses riikides, et on kohad, kuhu viiakse turistid ja tooja giid saab selle eest oma nutsu tasku pista. Loomulikult saab samu või sarnaseid tooteid osta ka tänavalt mõnest tolmusest kauplusest ja ilmselgelt on seal hinnadki odavamad, aga…mõne asja puhul olen ma just Egiptuses täiesti nõus mängima seda mängu kaasa, sest….ma tõesõna ei viitsi tänaval kuskil kohalikega jaurata ja hinna üle vaielda.
Järgnevad fotod on sellised nagu nad on, sest pildistanud olen need sõidu pealt läbi bussi akna.

Esimesena viidi meid jutu järgi õlitehasesse. Tegelikult oli see siiski fikseeritud hindadega kauplus, kus hinnad olid dollarites ja üllatuuuus, sel päeval Tezi turistidele -20% soodustusega :D Eks selline “üllatus” toimub seal iga päev, aga see selleks. Pildistada seal ei lubatud, kauplus oli korrektne ja puhas, kõik töötajad olid naised, peale kahe mees-kassapidaja. Seal töötas nii arste kui lihtsalt teenindajaid, kes käisid sul sabas ja hoidsid korvi. Töötajad, peale kahe kohaliku kassapidaja, tundusid olema kõik venekeelsed endiste liiduvabariikide kodanikud. Esmalt aeti meid kõiki ühte loenguruumi, tutvustati erinevaid kasulikke õlisid ja hoiatati, et mitte ei läheks neid tänavalt ostma. Pidavat olema vuflid. No võta sa kinni, eks. Tegelikult saab ka tänavalt ok kraami – märksa odavamalt. Meestele reklaamiti vingeid potentsi tõstvaid õlisid ja meeste silmad särasid….ning saatsid naisi neid vajalikke pudelikesi ostma.
Meie tüdrukutega poodlesime veidi ka. Lastele ostsin mustköömne õli, mida ma tegelikult ammu tean olema väga heade omadustega ning kodus oli üks pudel seda just tühjaks saanud ja kodustele kingituseks ostsime kommi asemel hoopis Egiptuse hambapastat. Sisaldab mingit peenikest taime, mida kasutavad beduiinid rahvameditsiinis, on meeldiva lagritsataolise lõhnaga ja peseb hästi. No ja põhiline, et seal fluoriidi sees ei ole.

Ostud tehtud, tulime teiselt korruselt alla. Lapsed suundusid all olevasse suveniiride poodi ja mina wc-sse. Ega ma muidu seda tualetti ei mainiks, aga kui ma sealt tagasi tulin ja lapsi poest ostima läksin, haakus mulle sappa üks mees. Kõnnin, otsin lapsi ja mõtlen, et no mis sabarakk see mul järel käib??? Ja siis see saba keeras ennast mulle ette ja teatas, et näe, su lapsed on seal :) Et siis väga hoolega pannakse tähele, kes kus ja kellega liigub juba väljapool kauplust. No ja siis hakkas peale turundus. Minul oli ainus eesmärk osta sealt poest snorgeldamise mask. Selline, mis katab terve näo ja on hea kvaliteediga. Võiks ikka jaguda pikemaks ajaks sellest, mitte üheks korraks. Võtaks teinekord reisile kaasa, kui on snorgeldamisvõimalusi ja jagaks seda ka lähedastega.
Selles poes sai õnneks tingida ja ma olin eelnevalt uurinud, mis hinnaga seda maski oleks ok osta. Pakkumine algas 70 dollarist….ja leppisin ma alles 35 dollariga. Igatahes ma usun sain hea kauba tehtud, sest poeg arvas, et Eestis sellist maski nii odavalt ei saakski. Aga see selleks. Lastele ostsime veel meeneteks võtmehoidjaid. Endile ja sõpradele. Onkel üritas meie väikesele piigale igasuguseid kujukesi maha parseldada ja tassis talle küll kasse, küll mida veel…..mina siis aga panin neid jälle riiulisse tagasi. No laps ei tahtnud ka neid õnneks. Ah jaa, selle veekindla kaelas käiva koti ostsime ka sealt, mis telefonile ümber käib, aga K ei julenud sellegipoolest oma telefoni sinna sisse panna ja vee alla minna. Minumeelest igati hermeetiline kott.

Lasime lõpuks sealt poest jalga ning järgmisena samas kompleksis pakutavatest parfüümide ja rõivaste poest hoidsime targu eemale. Ühesõnaga saime sealt minema ja siis viidi meid bussiga edasi maiustuste poodi, kus kõigepealt anti maitsta halvaad ja siis suunati loomulikult ostlema.
Muidugi ostsime halvaad, sest lõunamaade halvaa ongi väga maitsev. Eriti meeldib lastele selline suhkruvatilaadne kiuline halvaa, mis on valmistatud meega. Meest rääkides….ostsin sealt koju ühe väikese purgi banaani mett. Väga hea maitsega on. Valik oli suur, aga kõnetas just banaani mesi.

Nendel kahel pildil on Sharmi tervisekeskus- haigla. Meditsiin on kohalikele tasuta ja pidi olema väga kõrgel tasemel.

No ja kui turistidelt oli piisavalt raha välja meelitatud, hakati meid hotellidesse tagasi vedama.

Mis oli reisi ajal tore, siis see, et giid rääkis palju kohalikust elust ja vastas kohalikku elu-olu puudutavatele küsimustele. Inimesi huvitas muidugi naiste teema. Et kuidas ikka selle moslemiga abiellumisega lood on. Naised kirjutavad ju siin ja seal, kuidas nutavad ja elavad või nutavad ja põgenevad. Kuna giid oli ise moslemiga abielus ja käis täiesti tavalises kostüümis, andis ta meile ammendava vastuse.
Punkt 1. Kui kohtad moslemist meest ja tekib sümpaatia ning tunne, et võiks Egiptuses elada….veendu esmalt, et see on asjalik mees, mitte lupard.
Punkt 2. Kui asjad juba sealmaal, et tekib mõte abielluda, siis eelnevalt tuleb teha väga korralikud ennast kaitsvad juriidilised lepingud.
Punkt 3. Ja kui juba tuleb tunne, et võiks ka lapsed saada…..siis sünnita laps oma kodumaal, laps saab kahekordse kodakondsuse ja kui häda migil põhjusel käes, võtad südamerahus oma lapse ja kolid koju. Mitte üks moslem seda siis keelata ei saa.

Üks huvitav fakt veel seoses mitmenaisepidamisega. Egiptuses on lubatud 4 naist….juhul kui suudad neid kõiki, ühiseid lapsi ja oma vanemaid ülal pidada. Kui aga esimese naisena abiellub moslem eurooplannaga….siis rohkem ühtegi naist ta võtta ei saa, sest Euroopas pole mitmenaisepidamine lubatud :) Vat nii.

Kohalik villa. Muide kohalikud rääkisid, et nädalaks-kaheks ongi kõige soodsam Egipti tulla pakettreisiga. Kui aga on soov puhata Punase mere ääres vähemalt kuu, tasuks rentida elamine. Ühetoaline korter on seal miimumumsuurusega 55m2(magamistuba ja elutuba) ja selle rent kuus umbes 125 dollarit.

Ja naiste töölkäimisest.
Üldiselt ei peeta seda heaks tooniks, sest siis vaadatakse meest nii, et …no on ikka saamatu, ei jõua oma naist ülal pidada. Kui aga naine ise väga tahab, siis saab ta tööl käia mehe loal. Kui meest veel pole, siis peab saama isa nõusoleku. Ja kui naine juba tööl käib…..siis tema palk on tema ja ainult tema. Ei tohi ka abikaasa küsida, et kallis naisuke, kus on sinu rahaline panus meie ühisesse majapidamisse? Kus naised töötavad? Meditsiinis, kohtuekspertiisis, vanglas(naisvangide poolel), hariduses, tollis(lennujaamas), ilukliinikus, kosmeetikasalongis. Kaubanduses või mujal teenindussektoris ei näe sa seal naljalt ühtegi naist.

Eemalt paistab uusim ja suurim kesklinna mošee Al Sahaba

Hidžaabi ehk pearätti ja pikka rüüd Egiptuse seadused naist kandma ei kohusta. See jääb perekonna traditsionide piiresse ja naise enda sooviks. Üks kohatud giid rääkis, et temal on kaks õde. Üks kannab omal soovil traditsioonilist mosleminaise rõivastust, teine õde käib riides nagu tavalised inimesed. Küll aga pidi olema see seadusega kohustatud üle mere Saudi Araabia naistel. Kui sealsed naised tulevad Egiptimaale, pidavat nad juba lennujaamas sageli oma pikad rüüd ja rätid ruttu kotti peitma ja tavalise riietusega ringi käima.

Teater

Selle pildil on näha ühe villade komplemsi või nn residentsi värav. Selliseid asumeid on sealkandis palju. On terve kvartal korralikke elamispindu, mis on taraga piiratud ja ööpäevaringse valvega. territootiumil on kõik vajalik olemas- kauplused, lasteaiad, spa-d, ilusalongid, jõusaalid, basseinid jne. Sa võid lasta oma lapsed sinna ringi jooksma ja annad teada väravasse, et seda ja seda last ei tohi alalt välja lasta. Ongi laps turvatud ja hoitud :) Sellist luksust ei saa endale muidugi lubada elanikkonna vaesem kiht. Mehed, kes teenivad Sharmis turisminduses või ehitustel perele elatist lihttöödega elavad pigem kambakesi ühes korteris ja saadavad iga nädal raha koju. Kui teenib niipalju, et saab vahest ka koju sõita, on tore. Kui ei teeni, käib kodus heal juhul kord kuus. Keskmiselt teenitakse sellistel elualadel 200-300 dollari vahel.

Kerkivad uued villad

Mäed ei ole osalt tumedamad, nendel on hoopis pilvede varjud

Kohalikud marsad. Need sõidavad ringi ööpäevaringselt. Mida pimedamaks läheb, seda rohkem neid ringi uhab. Kõik marsad ja taksod on nummerdatud ja kui juhtud sellega sõitma ning unustad sinna näiteks oma päikeseprillid või muu väärt asja, siis on hea, kui oled enne sisse istumist teinud numbrist pildi. Edasi piisab juba hotellis selle pildi näitamisest ja mure kurtmisest….sõiduk leitakse üles ja asi tuuakse sulle hotelli. Muidugi juhul, kui mõni ebaaus turist pole seal seda juba omandanud. Kohalik üldiselt ei varasta ega omanda, sest see on väga rangelt karistatav ja hirm on suur. Veel marsadest: normaalne on, et seal võidakse suitsetada ja keelata pole mõtet – selses kultuuriruumis on see ok. Eraldi peatuseid marsadel pole. Tuleb lihtsalt tee ääres seista ja küll ta kinni peab. Hinnas on mõistlik kokku leppida ja öelda, kus soovid väljuda.

Siia hotelli läks ka keegi meie bussist.

Rixos – üks Sharmi kallimaid ja hinnatumaid hotellikette

Igatahes jah, lõunaks olime hotellis tagasi, läksime otsisime R-i ja noorema M- i üles ning suundusime lõunat sööma.
Peale lõunat aga toast läbi ja mina, K ning vanem M läksime basseinide juurde. Päikest võtma ja sulistama. Mina peaasjalikult passisin niisama ja tegin pilte ning lapsed lõbutsesid. Issi väiksema piigaga pidime kahjuks tuppa jätma multikaid vaatama.

Tädiga sulistamas soojendusega basseinis. Väikest last ilma ujumisoskuseta sinna küll lahti lasta ei saa, sest sügavust on seal minusugusele näiteks ikka kaelani.

Lainebasseini liumägi. K käis proovis ära, aga muljet see talle ei avaldanud – äkki on sellistest lõbustustest välja kasvanud? See, et vesi seal oli rohkem, kui jahe…see vist teda väga ei mõjutaks, kui alla liuglemine pinget pakuks.

Vahepeal tuleb ennast soojendada ja siis on paras aeg võtta rätid ümber ja käia pitsamehe juurest friikaid ja pitsat toomas. Enamasti oli mingeid kotlette ja viinereid seal samuti, aga neid ei tahetud. See siis oli niiöelda lõuna- ja õhtusöögi vahelise aja suupistevõimalus. Onu, kes jagas friikaid ja peamajas pannkooke oli sama ja reisi lõpuks sai meie väikeste laste vaieldamatuks lemmikuks. Tema juurde julges vanem M lõpuks isegi täiesti iseseisvalt jalutada, kui friikate järgi isutas. Friikad, riis, kana, pitsa ja vahest värske kurk olid paraku meie väikeste reisisellide peaaegu ainsad toidud, mida nad sööma soostusid. Mõni koogilinegi sobis teinekord näksimiseks. Kojusõidu eelõhtul oli nende unistuseks aga süüa lõpuks frikadellisuppi :)

Tädi K teeb M-ile trikke. ” K, kas sa oskad käte peal seista?” Ikka oskab!

Sõber Pišo :) Pišo oli selle nädala jooksul nagu K satelliit. Kus K või me koos ka ei olnud parasjagu, jälle oli Pišo kohal. Kohaliku meelelahutustiimi töötaja.

Seekord vedas ta K tantsima midagi kõhutantsu taolist kohaliku popmuusika saatel. Teinekord aga istus niisama ja ajas juttu, rääkis oma plaanidest ja tegemistest. Lõpuks teatas mulle, et talle meeldivad eestlased, aga meeldivad sellepärast, et talle meeldib meie K :D K ise muidugi pööritas sellepeale vaid silmi ja naeris, et oh seda Pišot! Asja plusspooleks oli muidugi inglise keele praktiseerimine.

Kui Pišo oli K-le koos oma mikrofonist soenguga napilt lõua alla, siis teine “sõber”, kes teda piiras, oli pikk kui latt ja rastapatsidega. Nad kõik olid sellised meeldivad suhtlejad õnneks, mitte libedalt pealetükkivad.

Päevapeale käisime loomulikult toas kontrollimas, kuidas tubastel asjalood on ja kuna asjalood olid palavikuvabad, siis saatsin R-i, K ja vanema M-i sealt poolvägisi minema – ujuma ja pikutama bassu äärde. Ega see väike tegelane on ju kaval ka ja tahab, et issi oleks nagu tema teine nahk kogu aeg olemas :P Siis tuleb võtta appi lihtsalt kavalus, raudne otsus ja Lotte seiklused. R käis vaatas isegi mingi kohaliku ilusalongi üle, kus arvas, et võtaks ühe massaaži, aga….talle see koht ei meeldinud. Mina sinna ei sattunud isegi vaatama, seega ei oska kommenteerida, kas ise oleks sealt mõne teenuse üldse võtnud. Ühes rannabaaris nägin nende hinnakirjabukletti….hinnad ei jäänud meie omadele alla ja huvi ei tekkinud. Järgmisel päeval saime õnneks kõik õue liikuma.

Mingil ajal enne õhtusööki käisin raporteerimas giidile, kuidas läheb meie haigel lapsel ja tema issil. Onu oli pahane, et me pole saanud lisavett ja käis ajas selle asja korda. Palavikus lapsega kulus seda lihtsalt rohkem, kui 0,5 l vett päevas inimese kohta. Seda on tervelegi inimesele vähevõitu. Sellest päevast alates oli meil nii palju vett, et lõpuks andis kohe ära juua. Veel oli giid murelik, et tänu haigusele on lapsed jäänud meelelahutusest ilma ja isa samuti kurvastanud ning pakkus meile võimalust üejärgmisel päeval minna batuskaafiga sõitma. Meile kolmele suuremale tegi hea allahindluse ja lastele 35 dollarilise pileti asemel tegi sõidu 0 piletiga. Võtsime selle pakkumise vastu.
Nii see päev veereski õhtusse ja päädis oma traditsiooniliste tegevustega. Õhtusöök, lasteüritused, õhtused rituaalid, raamatu lugemised…ja magama läksime veidi rahulikumalt, sest pisipiigal oli palavikuvaba päev.

Taas hommik. Teine päev Egiptuses.

Erinevalt meie eelmistest reisidest, oli seekordne planeeritud rohkem sellise leboreisina ja sellepärast me mingeid plaane polnud eelnevalt kokku sepitsenud. Otsustasime vaadata, kuidas asjad kohapeal kujunevad.
Teise päeva hommik algas teadmisega, et laste toas oli pisut kehvavõitu öö, sest kõige väiksemal oli terve öö palavik. Meie K-ga vastupidi, magasime nagu kotid. Üleüldse tõdesime me mõlemad, et selle reisi ajal magasime erakordselt hästi. Ei teagi millest see oli, aga ise mõtlesin, et äkki ohtrast värskes õhus viibimisest. Tavaliselt kodus tööl käies ja meie hallis ilmas vegeteerides, kipub neid õuetunde ikka väga väheseks jääma. Kuigi….ega me koduski kehvasti maga, ikka pigem hästi.

Esimese asjana läksime hommikusöögile, et kella 9-ks olla kenasti üle tee olevas Parrotel Beach hotellis infotunnil. Süüa saab hommikul juba kella 7-st ja meie asutasime ennast sööma 8 ajal, et saaks kiirustamata einestada ning jääks aega rahulikult üle tee teise hotelli jalutada.

Üle tee käimine on seal loomulikult erinev sellest, kuidas meie harjunud oleme. Kaks sõidurida on seal ühes suunas, kaks teises suunas ja nende vahel on nn palmirida kitsa kõnniteega. Ülekäigurajad on muidugi olemas, aga kuidas üle saad, on su enda asi. Ühesõnaga saad siis, kui autot ei tule või on see nii kaugel, et jõuad üle minna. Kui auto on lähedal ja seisad tee ääres, törtsutab autojuht signaaliga, et sa ikka teda näeksid ja teele ei roniks. Valgusfooridega on seal sama lugu….nad on linnas olemas, aga kõik autod sõidavad pidevalt omatahtsi, olgu seal fooris kollane, punane või roheline. Kui küsida kohalikelt, miks teil siis üldse foorid on, saad vastuseks, et a kästi ju panna. Keegi ei öelnud, et tuleks ka kasutada. Päevasel ajal on tegelikult liiklus väga väike ja üle tee saamine on lihtne. Päeval on üldse elu väga vaikne. Ükski meelelahutuskoht ega söögikoht ei hoia ennast naljalt päevasel ajal avatuna. Ka suurem osa poode on kinni. Elu hakkab elavnema peale päikeseloojangut. Siis on liiklus tihedam(ei midagi hullu) ja kõik kohad tehakse lahti. Ka lõbustuspark nimega Holliwood on päeval suletud. Hotellide piirkonnas on teedel väga palju “lamavaid politseinikke”. Ikka selleks, et kiirused oleksid väiksemad. Selline kaootiline liiklus on päris omapärane. Täiesti toimiv ja see on juba isegi hästi kui juht raatsib tuututada, sest siis saad vähemalt aimatagi, milline on tema järgmine manööver. Ühegi operatiivauto sireeni ei õnnestunud igatahes nädala jooksul kuulda.

Aga…olime siis üle tee Parrotel Beach peamajas ja ootasime oma Tez Tour-i kohalikku giidi.
Meie ümber olid ikka jõulud.

Jõuluvana, põhjapõder ja piparkoogimajad – kõike saab

Lastele oli jõulutemaatika muidugi tore

Kõrvuti kuusega lilled ja palmid….omapärane. Mul tekkis kohati tunne, et ah, möödunud aastast vist jõulukaunistused suveks üles jäänud

Mõne aja pärast oli meie kohapealne giid Ahmed kohal. Sümpaatne ja intelligentne egiptlane, kes jättis endast hea mulje ning see hea mulje püsis reisi lõpuni. Erinevalt eelmistest reisidest(kõigi operaatorfirma on olnud Tez) oli Egiptuses see korraldus veidi teistsugune. Kui varematel reisidel nägid oma kohapealset konsultanti ühe korra pool tundi, siis Egiptuses oli põhjalik tunnine infohommik ja iga päev 18.30 – 20.00 istus see inimene meie hotellis. Võisid sel ajal käia alati kas muret kurtmas või nõu küsimas. Mõnigi asi laheneb läbi sellise persooni paremini, kui retseptionis jaurates.

Infotunnis osa ajast räägiti üldistel teemadel. Ikka sellest, et kraanivett ei tohi juua, hambaid kraaniveega ei tohi pesta, avatud pudelit veega ei tohi vastu võtta jne. Üldisest elust- olust ja korraldusest. Teise poole otseloomulikult reklaamiti meile igasuguseid kohapelasid Tez-i poolt pakutavaid ekskursioone. Ja neid ikka oli. Tervelt 46 erinevat. Samal ajal juhtus olema Tez Tour-i 25-s sünnipäev ja paljudele reisidele pakuti päris häid soodustusi. Kui muidu pole ma eelnevatel aastatel Tez-ilt ühtegi reisi ostnud, sest kohapeal saab samu reise kõvasti odavamalt, siis Egiptuses olin jänes ja ostsin Tezilt ühe reisi ära. No ei soovitanud seal kohalikudki osta midagi tänavalt. Võib jääda ilma nii rahast kui reisist. Tagantjärgi mõtlesin, et oleks tegelikult võinud uurida hotellis reisipakkujalt nende hindu, aga ma ei usu, et see oleks olnud märkimisväärselt madalam hind. Soodustusega saime päevase Ras Mohammed Rahvusliku Looduspargi reisi kahe snorgeldamisega ja kalarestoranis mitmekäigulise lõunaga tripi 45 dollariga täiskasvanu kohta. Muidu oli hind 60 dollarit, aga sünnipäevasoodustusega siis 45. Käisime sellel tripil K-ga kahekesi ja sellest kirjutan mõnes teises postituses.
Lisaks pakuti tasuta 4-tunnist ülevaatereisi Sahm el Sheikh-i linnas ja selle ümbruses. Sellele panime ennast kirja, lootuses, et pisemal reisisellil enam palavikku öösel ei tule ja toimuma pidi sõit järgmisel päeval.
Mina jäin täitma meie pabereid, mida Tez seal soovib ja ootama oma järjekorda Ahmedi jutule pääsemiseks (Ahmed ja Mohamed on egiptlaste levinuimad nimed meestel ja kui hüüad nendest ühte või teist võid arvestada, et sinu poole vaatab hulgaliselt mehi). R läks samal ajal lastega hotelli ja K jäi minuga ootama. Paberid üle antud, jutud aetud ja reis ostetud, võisime meiegi suunduda tagasi oma hotelli. Õhtul tuli vaid üle täpsustada järgmise päeva linnareisi väljumise kellaaeg. Seda tuleb teha alati iga reisi väljumise eelõhtul.

Vahepealse aja sehkendasime lastega ja kell üks suundusime kõik lõunat sööma. K suundus varsti peale seda ujuma ja mina läksin vaatama, mis ta teeb.

Ainsas soojendusega basseinis oli kaks liumäge

K-l oli loomulikult eesmärk reisil päevitada ennast pruuniks. Temal õnnestub see õnneks väga lihtsalt. Näita aga päikest ja kohe jume tuleb. Tõenäoliselt veetiski just tema meil reisi ajal lebotades kõige rohkem aega. Mina olen ikka täiesti lootusetu lesija. Igaaaaav ja palaaav :D K võtab aga südamerahuga raamatu ühes ja päevitab. Ega ta nüüd väga rahus päevitada ei saanudki tegelikult, sest kui parasjagu polnud meie lastega teda segamas, siis oli platsis mõni kohalik meelelahutusmeeskonna tegelinski, kes teda piiras ja igale poole kutsus.

See veepritsmete pusa liumäe ees on just sinna maandunud K

ja siis kroolides tagasi

Sellised on Egiptuses prügikastid ja nagu pildil näha – toimub ka sorteerimine. Vähemalt näiliselt. Prügikaste on üldiselt piisavalt ja prügi kusagil ei vedele. Ilmselt on Kairo selles osas teine teema, aga kuurortpiirkonnas on kõikjal puhas. Küll aga paneb mõtlema selline asi, et kui Sharmis endal puudub vesi ja kõik see tuuakse kohale tsisternautodega, hotellides pannakse iga päev tubadesse pooleliitrised veepudelid…..siis milline hull reostus see tegelikult on. Hunnikute viisi plastikut.

Kaktused, neid on nii palju erinevaid ja huvitavaid isendeid

K üle vaadatud, läksime varsti koos meie ülejäänud seltskonda otsima, peale mida suurem piiga läks K-ga seiklema basseinide juurde ja mina R-i ning pisema piigaga suundusime päikest nautima ja aquapargi territooriumi uurima.

Kuulsuste sein

Kui kõrgelt pildistada, siis hotelli ala taga on näha ehitusmaastikku. Hotelle kerkib juurde.

Peale jalutuskäiku saatsin pisut põdura piiga issiga tuppa ning läksin otsisin üles K ja teise väikese tirtsu.
Nemad olid ennast sisse seadnud basseinide juurde päevitama.
Ja siis otsustas K minna ennast ületama, ehk siis külma vette ujumisrõngaga sõitma. See “jõgi” oli päris pikk, aga oh kui külm.

Sõit läks lahti

Peale ojas hulpimist ronis K sinna kõrgele, et liumäest alla lasta.

Üleval istus K tuubi peale ja siis keeras valvuripoiss ta seal selg ees alla tulema.

Peale seda laskumist jätsime K omapäi veel päikest võtma ja suundusime vanema M-iga meie hotelli mänguväljakule turnima.

Vaade mänguväljakult hotellimajade poole

Lennukeid lendab seal ringi täitsa palju

Mänguisu täis, läksime jälle K-d basseinide äärest otsima, sest päike oli juba madalal. K leitud, tegime piigadega väikese tiiru hotelli territooriumil.

Meie alal oli üks suur banaani käes hoidev ahv, kelle juures kõik pildistada armastasid. Eks pakkus see elukas huvi ka meie kolmele piigale.

Varsti läksime oma tuppa tagasi, et panna selga soojemad riided. Võtsime R-i ja noorema M-i kaasa ja läksime pimedas merd otsima. Ujuda seal pimedas muidugi ei tohi, aga jalutada võib küll.

Meie hotelli kõrval olev “supermarketite” tänav. Üritasime ühel õhtul K-ga selle ääres jalutada, no nii ohutus kauguses putkadest…..aga isegi siis hakkasid müügionud meie poole lippama ja sisse kutsuma. Kui ma siis hakkasin nendele vastu rääkima iseendalegi arusaamatus keeles, jäid nemad mind üllatunult vaatama ja K väänles minu paremal käel naerukrampides. Kohalikele nimelt väga meeldib aru saada, mis keelt sa räägid, et saaks öelda, kui väga ta ikka just sinu maad armastab :D Ah, tekitasin veidi segadust ja edaspidisteks segaduste vältimisteks kolisime jalutama teede vahelisele palmitänavale.

Kahe sõidurea vaheline palmitänav

Saime üle tee ja suundusime Parrotel Beach-i poole

Pimedas olid kõikjal jõulutulekesed.

Rannas oli seal suur süda :)

Jah, kaua sa seal pimedas ringi luusid. Lõpuks jalutasime tagasi hotelli poole ja läksime õhtust sööma

Peale kõhutäidet otsustasime minna kollektiivselt kasutama peamaja wifi-t. Tubades seda lihtsalt ei olnud ja eks seal peamajaski oli ta kõikuva kvaliteediga. R-ile igatahes hankisin õhtul hiljem kohaliku sim-kaardi millega sai netti kasutada puhkuse lõpuni. Kaardi sain nimelt nii, et kõigepealt küsisin hotellist….saadeti ühe mehe juurde, et temal on…mis maksab? 20 taala….no mulle tundus, et kallis. Siis läksingi vaatama meie sõber Ahmed-i, sest hommikul infotunnis rääkis ta midagi sim-kaartidest, aga mul läks pärast meelest ära küsida. No oligi Ahmed platsis ja sain kaardi osta – 15 dollarit. Puha ametlik, täitsin igasugu pabereid ja kirja läksid passiandmedki. Lennujaamas kohe oleks äkki vist isegi 10-ga saanud, aga seal oli lastega niigi piisavalt tegemist ja tõttöelda…saabuvate lendude alal ei näinud ma ühtegi kohta, kust midagi osta saaks.
Muidugi uuris Ahmed kuidas meil läheb ja oli väga murelik meie pisipiiga pärast, kel endiselt lõi palavikku üles. Luges mulle sõnad peale, et niikui läheb halvemaks, kohe anna teada, otsib abi ja pani mulle südame, et ma IGA õhtu käiksin ja raporteeriksin, kuidas lapsel tervis on. Igatahes tore, et hooliti.

Nii sai see päevake jälle õhtusse. Üheks ajal oli kohustuslik lasteürituse külastamine, siis lapsed magama, K-ga käisime korra veel seal tantsulkakohas vaatamas kõhutantsijat, tema jäi sinna inimesi vaatama(pidi nii huvitav olema) ja mina läksin tuppa raamatut lugema. Veidi veel ja saabus öö.

Nüüd see siis juhtuski, see mida ma kahtlustasin.
Otsides reisipakkumisi välistasin ma alati Egiptuse ja Türgi. No ei tea, kohe ei kiskunud mind nendesse kohtadesse. Eelistasin selliseid maid, kus saab rahus liikuda ilma pealetükkivate kohaliketa ja ilma selleta, et keegi üritab sind igal võimalusel tüssata või midagi sulle maha müüa. Ja nii ma alati reisipakkujatele ütlesingi, et olen avatud pakkumistele – välja arvatud need kaks maad. Isekeskis aga mõtlesin, et no millal ma siis oma sõnu söön ja Egiptusesse lähen :P Tegelikult mulle tundus, et olen vist viimane eestlane, kes pole Egiptis käinud.
Selle aasta oktoobris siis läkski täpselt nii, et saad täpselt seda, mida ei taha :D Üleöö tekkis meil vanema pojaga mõte, et lähme lastega kusagile sooja puhkama. Ajaga oli meil nagu oli. Töö seisukohast sobis pojale just aasta algus ja K-legi sobis paremini trimestri esimene nädal, kui mingi aeg keset kibedat õppetööd. Lisaks see, et aasta lõpuks oli kõigil meil kolmel häiriv väsimus pidevast rabelemisest. Ja siis see küsimus, et kuhu siis? Ega keset talve palju valida ei olegi, et oleks soe ja samas taskukohane. Seal kus on, sinna on pikk tee ja parasjagu kulukas, kui minna terve perega. Pealegi päris kaugele pole mõtet vähemaks kui kaheks nädalaks minna. Meil aga oli aega luftidada vaid nädalakese ja pealegi piiratud eelarvega. Sõelale jäigi Egiptimaa. Mõtlesin, et mis seal ikka – proovime siis ära. Päikest seal on ja kogemus seegi.

Sain jutule rõõmsameelse reisikontsultandi Romet-iga, kes töötab Fantaasiareisides ja sisuliselt paari päevaga leidsime sobiva hotelli ning tegime esimese sissemakse. Asjalik reisikontsultant on tegelikult suureks abiks, sest mina ei ole üldse see inimene, kes viitsib lõputult kõiki pakkumiste kohti läbi tuulata. Jah, ma hoian neil pakkumistel silma peal, aga eelistan inimest, kelle puhul ma näen, et ta tõesti tahab leida parimaid lahendusi, mis mulle sobivad. Eks loomulikult tõde selgub alles kohapeal ja see, kas kõik läks nii nagu kujutasid ette. Kuid…hästi oluline on enne reisi saada maksimaalselt palju infot ja vastused igale oma küsimusele. Ühesõnaga jah, Romet oli pakkujatest kellega ma suhtlesin, kõige asjalikum ja olgem ausad, ka kõige kiirem vastaja. Kui selline abiline teenib välja minu tunnustuse, jään pikalt tema truuks kliendiks, aga….ei maksa arvata, et ma ei märka, kui mulle on midagi paremaks räägitud, kui asi tegelikkuses on.

Egiptuse osas ei osanud ma üldiselt midagi tahta. Tume maa minu jaoks. Olin kuulnud vaid seda, et talvisel ajal on Sharmis soojem ja vähem tuulisem, kui Hurghdas. Üks valikutest, Hurghada, jäi seega ära. Hotelli ma valida samuti ei osanud. Et mille järgi peaks siis õieti vaatama?
See oli mulle selge, et merest kaugele ma hotelli ei tahtnud. Paljudes hotellides käib randa transferbuss, aga mulle meeldib ikka see, kui rand on jalutuskäigu kaugusel. Järgmine punkt oligi see, et hotell peaks olema esimesel või teisel liinil, mitte kaugemal.
Ja veel olin kuulnud, et seal saavad inimesed pidevalt mingeid baktereid. Selles osas otsustasin siiski loobuda paranoiast ja minna reisile ilma eelarvamusteta ning eelkõige olla ise hoolas ja täita hügieeninõudeid. Selles suhtes oli mu poeg täielik vastand, sest tema sattus küll vist eelnevalt kõigi nende inimeste peale, kes said Egiptuses olles kõige rohkem wc-d külastada ja mina vastupidi sattusin selliste otsa, kel polnud midagi taolist juhtunud. Seega pidin ma olema ka rahustaja rollis, et ärme ette üle mõtle ja küll kõik läheb hästi ja keegi meist seal kõhuhädasid ei saa ega puhkust tilgutite all veetma ei pea. Minu jaoks oli selgemast selgem, et kohalikku kraanivett tarbida ei tohi – ei joogiks, ei hambapesuks. Desinfitseerivad vahendid võiksid olla käepärast, et puhastada käsi. Oma jookidesse jääd panna lasta ei maksa, sõrmi suhu toppida samuti ei maksa ja muu selline elementaarne, mis tegelikult kehtib ka kodus või üks kõik mis maal olles. Ja mis seal salata, mul olid kaasas head tooted, millega saab organismi kaitsta ja vajadusel turgutada. Üks olulisemaid oli näiteks Silver- Max ehk kolloidhõbeda vesilahus.

Ostsime reisi vähem, kui kaks kuud enne väljumist ja rohkem väga sellega oma pead ei vaevanud, sest teadagi mida endast kujutab meie pere jõulueelne aeg. Aasta lõpp kujuneski nii kiireks ja töörohkeks, et päris ausalt, kui ma 31.detsembril panin tööl kell 15 uksed kinni, ei tahtnud ma sellest enam ööd ega mütsi kuulda. Otsustasin hakata puhkama ja sellest hetkest ma seda ka tegin. Võtsin ette vaid neid asju ja tegemisi, mida ma ISE väga teha tahtsin. Sealhulgas õmblesin tütrele ühe mõnusa ja pehme tuunika.

Eellugu oli seekord siis selline.

Sharm el Sheikh, Nabq. Eemal paistab Punase mere saar Tiran

Reis võib alata

Võtsime uue aasta kenasti keskväljakul vastu, saime seal kokku paljude sõprade ja tuttavatega ja kahe päeva pärast, täpsemalt 3.jaanuari öösel, sõitsime Tallinna lennujaama, et lennata Egiptusesse Sharm el Sheik-i. Poeg oli koos oma kahe tirtsuga kell 4 öösel meil ukse taga, viskasime oma kohvrid K-ga autosse ja sõit lennujaama võis alata. Nii suure seltskonnaga kaugemale reisimine oli meil esmakordne, seega olime juhtumistele avatud. Ja eks ikka ühte koma teist juhtus ka, aga õnneks ei midagi hullu ja kõigest sai üle. Tagasi jõudsime kogemuse võrra rikkamana.

Kell 5 olime lennujaamas. Chek in sai kodus juba tehtud ja lennujaamas tuli vaid pagas ära anda ning siis võis liikuda tollitsooni lehvitama passi ja käsipagasit. Esimest korda juhtus meil nii, et minu ja K käsipagasi seljakotid käisid mitu korda kontroll-luugist läbi. No ei tea, mida huvitavat nad seal näha tahtsid. Tollipoiss ütles igatahes, et lihtsalt rutiin.
Sealt läbi jalutatud, viisime oma unised aga suurte silmadega lapsed ootealale ja leidsime koha, kus pisikesed piigad said pikali visata. Nendele oli see elu esimene lend ja eks see väike segadus ja ärevus paistis ikka natuke välja ka. Enne pikka lendu otsustasime kõhud täis süüa, sest kes see ikka kodus öösel peale 3 sööma hakkab, eks. Suured reisisellid panid muidugi oma toidu kohe nahka, väikesed näksisid ja sättisid ülejäägi tagavaraks kotti. Aeg läks üllataval kombel väga ruttu ja peagi oli käes aeg esitada oma pardakaardid ning astuda lennujaamast välja otse transfeerbussi, mis viis mõne aja pärast eemal seisva lennuki peale. Peaks ütlema et külmal ajal pole see kõige meeldivam tegevus, eriti väikeste uniste lastega. Joped ja kombekad jäävad ju autosse ja õhemate riietega….no olgem ausad, oli ikka täitsa külm. Hea, et mul olid mõned suured rätid kaasas ja saime need lapsele ümber mässida. Me ei olnud lihtsalt valmis, et varahommikusel soojamaa lennul tuleb läbi õue kolistada. Bussis ülejäänud reisijaid oodates läks olukord pisut paremaks, kui palusin bussijuhil ühe kahest uksest sulgeda. Tuuletõmbus tahtis muidu kõrvad peast viia. Lahke bussijuht sai sellest aru ja probleemitult läks üks ustest kinni. Järgmine tuulevõitlus tuli läbi teha lennuki trapi juures, kus peale lasti vaid ühest otsast ja pea 200 inimest on täitsa palju rahvast. Mina, kes ma olen olnud kolmele lapsele aastaid emalõviks, jõudsin noorima pudinaga päris kiiresti lennukisse. Suurem R teise pudinaga ja K said peale alles siis, kui meie kaks olime juba ammu oma kohtadel. Kõik see rahvas peal, kuulasime ära meeskonna ja stjuardesside kohustuslikud jutud ja lend võis alata.

Väljusime täpselt kell 7 hommikul ja kohale jõudsime isegi plaanitust varem. Peaks mainima, et lennu ajal olid seekord aknast imelised vaated. Mõni aeg peale starti Tallinnast hakkas tõusma päike ja meie pere teise poole aknast oli see imeline vaatepilt. Seevastu meiepoolsest aknast vaatas sel ajal vastu veel pilkane pimedus. Varsti oli aga ka meie aknast paista sinist taevast ja säravat päikest ning kui just pilvi all ei olnud, ka imelisi vaateid. Mis ei tähenda muidugi, et pilved poleks kaunid. Seekordsed pilvemaastikud olid täiesti imetlemist väärt.

Mulle vähemalt tundus, et ma nägin aknast kogu aeg mingeid lumiseid moodustisi. Kuskil igatahes lund oli.

Sellel lennul oli arvestatavalt palju lapsi ja olin valmis, et rahu ja vaikust nüüd 5 tundi loota ei tasu. Minu üllatuseks aga lapsed vist enamuses magasid, aga rahu rikkus hoopis täiskasvanud inimene. Sellepeale ma ütleks, et igal lennul on raudselt oma hull. Selle lennu hull juhtus istuma täpselt minu selja taga. Oh seda rõõmu, eksole!
5 tundi jagus sellel vene proual kuraasikat lärmamist, sõimamist ja õiendamist ja mina sain küll nüüd üle korrata kogu venekeelse roppuste sõnavara. Tema kõrval akna all istus umbes 16 aastane poeg, kes toetus kinniste silmadega seina vastu ja perioodiliselt lausus emale – pane suu kinni! Vahepeal käis noomimas stjuuard – proua, te pole siin lennukis üksi. Ei midagi. Korduvalt teadustas prouhjen meile oma vanust, et me seda ikka kindlalt teaks. Tema on siiski juba 53, et te teaksite!!!!! Jah, taaskordne tähelepanek, et vahest ei tule see vanus sugugi koos tarkusega. Tuleb üksi, mis üksi. Eks prowwale andis kuraasi juurde ilmselt enne lendu manustatud kangem jook, aga see on ikka päris hämmastav, kuidas mõni jaksab 5 tundi jutti lärmata ilma kordagi suud sulgemata. Kui enam midagi targemat polnud öelda, siis toidukäru liikudes soovis ta osta meest. Millepeale stjuuard teatas tõsisel ilmel – ne prodajotsa!
Meie lapsed pidasid lennu väga vapralt vastu ilma igasuguste probleemideta ja kohale jõudes oli päris meeldiv enam mitte kuulda bravuurika salonginaabri kisa. R istus oma piigadega ühes reas ja mina K-ga sama rea teisel poolel. Meie kõrval istus õnneks meeldiv eestlasest meesterahvas, kes enamuse teest magas klapid peas( kuigi pärast mainis, et seda seljatagust möla tuli ka läbi klappide) ning kellega arendasime lennu viimase tunni ajal meeldivat vestlust. Arukate lennunaabrite vastu pole mul tõesti midagi.

Egiptuse kohal

Maandumine oli pehme. Lennujaama sisenedes tuli võtta endale migratsioonikaardid ja need ära täita. Ettenägelikult oli mul kotis valmis 3 pastakat ja nii saime ruttu oma paberid täidetud ning aitasime ka lennunaabrit pastaka laenutamisega. Peale mõnda aega järjekorras seismist saime templid passi, võtsime lindi kõrvalt kohvrid, lasime need kontrollist läbi ja suundusime õue Tez Tour-i bussi otsima. Silmadel oli muidugi väga harjumatult hele, kui tuled permanentselt hallist kliimast, aga bussi leidsime me kiirelt üles.

Lennurajal

Olime kohal. Aafrikas, Egiptuses. Sharm el Sheik-is. Üks noor mees, kaks väikest tüdrukut, üks teismeline piiga ja mina.
Mis oli esimene mulje?
Õues oli soe. Ümberringi oli …kõrb. Mitte et see üllatus oleks, aga ikkagi harjumatult taimevaene ümbrus.

Saatsin kogu meie reisikamba bussi istuma ja ise jäin veel õue juttu ajama, kuniks kõik oodatavad kunded kohale jõudsid. Bussis lausus kohapealne vastuvõtja oma tervitussõnad ja luges ette millises hotellis on mis kell järgmisel päeval infotund.
Mõne aja pärast alustasime sõitu, panime mõned meiega koos saabunud turistid nende hotellidesse maha ja viimasena läksimegi hotelli meie ja veel kaks eestlannat, kellega hiljem mitmeid kordi kokku sattusime ja juttu ajasime(mul oli siiralt kahju, et neil Eestist kaasa tulev teismeline laps pidi lennujaamas maha jääma, sest uus pass ei jõudnud reisiks valmis ja vana juhtus olema alla kuue kuu kehtiv…kuigi vanem tütar oli hiljem helistanud ja öelnud, et kehtivus oli veel 7 kuud ja lennujaamas ilmselt eksiti arvutamisega).

Meie hotelli silt

Poole tunni pärast kohale jõudes registreerisime ennast hotelli sisse ja seejärel suunati meid kohe kõrvalasuvasse toiduasutusse sööma. Pakett oli meil ostetud kõik hinnas, seega ees seisis kolm korda päevas kompleksi territooriumil söömine. Väikeste lastega me targu ei planeerinud kusagil väljapool söömas käia, et vältida ebameeldivaid üllatusi ja nii me läksimegi siis oma lähinädala söögikohta üle vaatama. Selleks ajaks oli kell saanud juba 14 ja lõuna lõpuni jäänud napp tund. Kõht täis, suundusime otsima oma tube, mis juhtusid olema kohe peamaja kõrval esimeses majakompleksis. Kaugele ei tulnud meil minna ja kuidagi suutsime oma kohvrid nii vaikselt ära võtta, et isegi pakikandjaid sappa ei saanud.

Hotelli peamaja

Esimesel päeval meil mingeid tegevusi polnud, infotund oli järgmisel päeval ja plaane samuti polnud. Sõime kõhud veidi ehk areldi täis, läksime tubadesse, pakkisime oma pagasi lahti ja kell oligi sealmaal, et üleliia palju aega päikesloojanguni polnud jäänud. Nimelt Egiptimaal on kella viieks õhtul täitsa pime. Hämarduma hakkab juba kella 4 ajal, kui päike on rullinud ennast madalale ja siis varsti ongi krähh ja kottpime.

Vaade meie toast

Toad saime ühte majja, ühele korrusele ja ühele koridorile. Küll aga mitte kaks ühendatavat tuba, nagu meile oli lubatud. Noh, õnneks selle elas üle, kuigi olime sellise võimalusega siiski arvestanud, et lastega oleks lihtsam kahepeale sehkendada, aga tore seegi, et üksteisele suhteliselt lähedal.

Kui oled helde ja jätad toateenindusele jootraha, rõõmustatakse Sind iga päev saunalinakunstiga.

Toad olid meil võetud superior tüüpi ja seega täitsa viisakad. Või on küsimus selles, et mina ei otsi erilist luksust. Peaasi, et kõik asjad töötavad ja on puhas. Üks laualamp ei läinud tööle, selle lasin korda teha. Soojendus toas aga ei läinudki tööle. Mis seal ikka. Hea, et väikeste laste toa oma töötas. Mulle toodi igatahes külma kurtmise peale lisatekk tuppa. Valgustusega on neil seal nagu on. Pirnid on vist kõige lahjemad, mis võtta, sest korralikku valgust ei õnnestu isegi kõiki valgusallikaid kasutades tuppa saada. Eriti hämar on vannituba. Muud häda meil õnneks polnud.
Küll aga kuulsin kõrvalt paar päeva hiljem ühe Kiievi pere kurtmist, et tuled käivad sisse välja nagu tahavad, üks kapi lükandustest tahab sülle kukkuda ja vanni segistil puudub see koht, kust vett kinni – lahti keerata :D Ilmselt oli neil standard tüüpi tuba ja need on seal teadupärast alles renoveerimata.

Vasakul on duššinurk, paremal on peale wc-potti ka bidee ja seinal rättide torud

Ah jaa, et millises hotellis me siis peatusime? Hotell kandis aastat 3 tagasi nime Park In Radisson, aga on vahepeal läinud üle kohalikku omandusse ja sellest ajast kannab nime Parrotel Aqua Park Resort. See on teise liini hotell, mis tähendab, et mere äärde saamiseks tuleb minna üle tee ja jalutada 7-8 minutit läbi Parrotel Beach territooriumi randa. Need on ühe omaniku hotellid ja territooriumid on ristkasutuses…niivõrd kuivõrd. Beachi hotelli rahvas peab Aqua territooriumil asuva aquapargi kasutamiseks maksma juurde. Meie võisime nende territooriumil jalutada küll, mitte aga nende basseinides supelda ega restoranides süüa. Mina sain paketti ostes aru, et ristkasutus on ristkasutus ja vähemalt ujuda oleks pidanud ka sealsetes basseinides saama, aga kohapel selgus, et eiei, nii ei ole. Jaluta ringi, aga ära maandu pikutama ega ujuma. Kuidas nad vahet teevad, kust hotellist sa oled? Lihtsalt. Esiteks on käepaelad hotellidel erinevad ja teiseks on erinevat värvi suured rannalinad, mida plastkaardi vastu vahetad. No ja kui lähed sinepikollase rätiga siniste rättide paradiisi….öeldakse, ekeee, siia ei või tulla. Ja käepaelu kontrollitakse hotellide väravates agaralt. Iga võõras vant ikka sisse ei saa.

Aga….kohvrid lahti pakitud, läksime tutvuma elu-oluga õues. Valget aega polnud ju üleliia palju järgi jäänud.
Tatsasime läbi meie hotelli territooriumi, aquapargi ala ja lõpuks jalutasime üle tee mere äärde.
Kõigepealt tutvustangi mõne fotoga meie hotelli ala. Just mõnega, sest esimesel päeval ma tegin suhteliselt vähe pilte. Mõnes järgnevas postituses tuleb neid veel.

Selles basseinis on perioodiliselt kunstlikud lained, mida minul küll ei õnnestunud kordagi näha, aga liumägi töötas küll

Kõik 5 oleme pildil

Kuni loojanguni võib basseinides sulistada ja soojendusega bassein oli territooriumil tervelt üks. Seal enamus rahvast pikutaski ja teine osa rahvast oli kas rannas või ringi seiklemas.

Vaatasime, et päike on juba üsna madalal ja otsustasime käia ära kohe ka mere ääres, et saada aimu, kuhu me ennast kohale oleme vedanud.

Mere äärde minemiseks tuli jalutada läbi sõsarhotelli ala – Parrotel Beach

Me ei läinud sel korral päris teise hotelli alale kõndima, vaid kasutasime selle servas olevat otseteed randa.

Rand hakkas vaikselt paistma….

Muide, kõik taimed, mis Sharmis kasvavad, pidavat olema sinna istutatud. Iseenesest seal kõrbepoolsaarel peaaegu midagi ei kasva. Kõik reoveed lähevad kastmisele.

Sellest servast, kus ma pildistades seisan, kuni eemal paistva sillani on meie ja Beach Parroteli ranna-ala. Hele meri on madal, aga selt, kus lained murduvad, algab koralliriff ja läheb järsult vääääääga sügavaks

Kui keerata seal kõrgemal seljaga mere poole, avaneb selline vaade

“Naaberküla” ehk hotelli sild, meie ala ääres. Aga vat minna sinna ei tohtinud

Eks läksime siis mööda rannaäärt nn õige silla poole….

Silla lõpus saab minna merre snorgeldama

Pikk, pikk päev magamata ööga seljataga, päike oli madalale vajunud ja aeg oli oma väsinud pudinad hotelli tagasi tassida :)

Mere äärde oligi tõepoolest lühike tee, aga sellegipoolest läks iga 15 minuti järel Parrotel Beach peamaja eest randa üks lahtine kurgikäru, millega veeti inimesi hotelli ja ranna vahet. Eeeee, see vahemaa oli jalutatav max 5 minutiga, aga…..sõitjaid oli sellegipoolest.
Meie siiski kõndisime. Kõndisime tiiru oma hotelliala rannale peale. See kehv kiiks on neil seal Egiptuses küll, et üldiselt mööda rannajoont sedasi jalutada ei saa, et kuhu jalad viivad. Hotellide kaupa on rannaalad samuti ära jaotatud ja piirdeaiad vahel. Tahtsime korra minna vasakule ära, ehk lähimale sillale…aga kus sa sellega, kohe öeldi eiei, teise hotelli ala.
Niiet jah, jalutasime seal, kus lubatud ja kõndisime varsti hotelli tagasi, sest õhtusöögi aeg jõudis tasapisi kätte. Õhtusöök oli 18.30 – 21.00. Söö nagu jaksad, aga ega ikka ei jaksa küll.

Peale sööki läksime korraks tuppa. Aitasin lastel veidi toimetada, jätsime noorima reisiselli, kes maadles endiselt mingi kaasavõetud viirusega issiga tuppa ja suundusime K ning vanema pisipiigaga peamajja, kus algas varsti laste meelelahutus. Tüdrukud jäidki kahekesi sinna ja mina tegin sel ajal ühe jalutuskäigu hämaral õuel.

See on vaade meie hotellimajakese kolmanda korruse avatud koridorist

Nende korideridega on sal muidugi omaette teema ja tõenäoliselt muutub see teemaks just talvisel ajal. Nimelt tuuletõmbus. Talvel kukub peale loojangut õhutemperatuur üsna järsult nii 15 pügala peale ja kui on veel tuul ringi tuulamas….on see üpris ebameeldiv, aga….selle vastu aitavad loomulikult positiivne meelestatus ja soojad riided :)

Igatahes läksin seiklema.

Ja järgmine on meie maja. Laste tuba oli kolmandal korrusel vasakult esimene ja meie tuba K-ga samal korruse teises servas enne trepikoda. Muide treppidest sai nädala jooksul kolmandale ja alla joosta muljetavaldavalt palju.

Oli hämar ja kiiresti läks pimedamaks ja pimedamaks. Lõunamaa võlud. Egiptuses olid sel ajal veel kõikjal jõulud. Terve nädala kõlas ruumides jõulumuusika ja võis kohtuda jõuluvanadega, põhjapõtradega ning muu temaatilise atribuutikaga.

Järgmine foto. Seal üleval paistab kuu, mis pildistamise hetkel on veel arusaadavas poosis, aga umbes tund hiljem oli ta selili nagu üks korralik kauss.

Pildid tehtud, läksin vaatama, millega tegelevad minu tüdrukud. Võtsin seal nendest pisema kaissu, sest laste tantsulka oli värskes õhus, tuul tormas ja polnud enam kaugeltki soe ning kaisus hakkas muidugi varsti uni tulema….mõne aja pärast viisime temagi tuppa unele.

Õhtutaevas meie korruse koridorist

Selline oli meie esimene päev Egiptuses. Kummaline oli mõelda, et viibime Aafrikas, aga seal me olime.

Selline ilus number, eksole. Kümnendi vahetus.
Lugesin eile eelmise aasta kokkuvõtet ja jäin mõttesse, et aasta aastalt läheb keerulisemaks midagi kokkuvõtvalt kirjutada, sest vägisi kipud ennast kordama ja lõpuks pole enam midagi tarka öelda. No ja eks ma tegelikult võtan seda kokkuvõtet rohkem kui kroonikat iseendale, et vaatan aasta pärast(või hiljem) mida ma siin kokku puterdasin. Ja…K käib ka siin ringi luusimas ja meenutamas.
Ometi peaks kuidagi selle aasta 2019 kokku võtma ja oma mõtted ritta seadma ehk kirjutama Oravakese väljendit kasutades sumbuurse fa-fa-fa :)

Ma ei ole see inimene, kes teeb endale aasta alguses üüratu nimekirja pompoossete lubadustega, et poole aasta pealt avastada……eeee, see ikka mitte kohe ei edene…. see nimekiri. Minu mõte aasta alguses on pigem see, et soovin kõikidele oma lähedastele ja sõpradele head, et mu perel läheks hästi, et kõik oleksid terved…..ja kõige selle nimel tulebki elada nii, et kõik oleks hästi. Niivõrd kuivõrd see meist endist sõltuda saab. Olgu selle vanajumalaga kuidas on, aga kui aitad ennast ise, aitab sind see vennike enamasti ka.
Et siis nii ongi. Ma ei luba, et uuel aastal söön vähem, võimlen rohkem, joon vähem jne. Kõige sellega on mul niikuinii asjad jonksus. Mitte vähe oluline on aga see, et ise ei tasu oma elu keeruliseks elada. Teada tuntud sõnad ju, eksole, eestlaste kultusfilmist ” Siin me oleme”. Oma õppetunnid olen ma elus kätte saanud, sealhulgas ikkagi ellu jäänud ja loodan tõepoolest enam sellistes ämbrites mitte kolistada.
Küll aga sean ma endale eesmärke ja võtan vastu väljakutseid. Näiteks selliseid väljakutseid, läbi mille tekivad head harjumused. Ja eesmärkideks pigem sellised, et vähem kulutada, vähem tarbida, rohkem säästa.

Ah jaa, ühte asja lubasime küll koos K-ga – et ei osta sel aastal poest ühtegi uut rõivaeset, kui selleks pole just karjuvat vajadust(talvejope ost tuleb vist ikkagi ette võtta, sest neiuke otsustas käibelolevast välja kasvada, aga õnneks saan mina seda edasi kanda ja kui teksad jälle otsad annavad, tuleb needki osta). Õmbleks hoopis kapist kangaid vähemaks, sest kangaid on mul ilmselgelt liiga palju :) Kui just pole tegemist kangaga, mis läheb kohe millegi kindla tootmiseks, siis juurde ei osta ma tõesti nüüd mõnda aega midagi. Seda kiiksu tuleb lihtsalt kontrolli all hoida ja olla kangaid valides veelgi kriitilisem, kui ma seda olen. Vajaduspõhised kangaostud on näiteks siis, kui tellitakse konkreetsetes toonides lapitekk ja mul parasjagu sobivaid värve kodus pole. Siis tuleb minna poodi ja osta. Siinjuures on tore ära märkida, et mõni päev tagasi sain just selle aasta esimese lapiteki tellimuse ja seekord õnneks mitte üleöö vajadusega vaid ajalise viitega – alles juuniks.

Kui aga nüüd ikkagi tagasi vaadata…siis milline oli aasta 2019?
Ühe sõnaga kokkuvõtvalt – hea! Igati hea! Kui kahe sõnaga kokku võtta, siis erakordselt kiire.
No ei oska kohe millegi üle kurta. Ei mingeid fopaasid ega tõsiseid probleeme.
K lõpetas viienda klassi kiituskirjaga ja ma ei tea, et ta oleks selle nimel üüratult pingutanud. See oli tema eesmärk ja selle ta ka täitis. Pigem hakkab tasapisi muret tegemagi see, et pingutada tal polegi nagu väga vaja. Ise on ta eelmise aastaga väga rahul, iseäranis sellega, et mängis klaverit koos muusikakooli sümfooniaorkestriga. Seda pole juhtunud seal päris pikki aastaid, et orkestril on pianist võtta.
Noorem R tuli peale nelja kuud koos oma kaaslasega Mehhikost allapoole rännakult tagasi rõõmsa ja roosana, leidis kiiresti endale uue töökoha millega on siiani väga rahul ja kolis oma kaaslasega kokku ning aasta lõpuks kolisid sisse päris oma elamisse.
Suurem R käis koos sõbraga Kasahstani 4×4 sõitu tegemas ja oma perega elavad nad nagu ikka- noore pere elu mille põhikeskmes on lapsed. Pisipiigad aina kasvavad ja suurem saab tänavu augustis 7 ning läheb kooli.

Aga jah, hullumoodi tegemisi täis aasta oli küll. Nii tööl, kui eraelus. Ikka nii kiire ja palju tegemist, et 31.detsembril lükkasin kell 15 tööl ukse kinni ja lubasin kaks nädalat mitte ainsamatki töömõtet mõelda ning panin jalad seinale :D Sõitsime hoopis ära Egiptusesse päikest otsima, aga see on juba teine lugu.

Mis me siis eelmisel aastal teinud oleme?
Kindlasti oli kõige meeldejäävam jälle suvine reis, kui käisime taaskord Korfu saarel. See kohe on meie saar. Nüüd juba koos sõpradega, kes kutsuvad aina tagasi. Saarelt lahkudes tuleb vägisi pisar silma, sest nii väga tahaks olla seal pikemalt, kui nädala korraga. Kahe aasta peale kokku oleme saare suheliselt läbi käinud, aga ikka veel oleks kohti, kuhu tahaks seal minna. Rääkimata inimestest, kellega tahaks kokku saada ja koos aega veeta. Möödunud aasta reisist saab lugeda SIIT alates.

Rootsis käisime. Mina isegi kaks tiiru. Kõigepealt käisime Rootsis niisama kruiisitamas. Saime endale ülihea hinnaga aknaga kajuti koos söökidega, võtsime kumbki oma sõbrakese kaasa ja läksime. Tegime põhjalikult tutvust ABBA muuseumiga ja käisime Stockholmis linnas lihtsalt ringi. Muuseum oli väga äge ja soovitame sinna kindlasti minna, kui juhtumisi Rootsi pealinna asja on.

“Mamma Mia ” radadel. See osa muuseumist oli neidudele kohe eriti meemepärane. Päris huvitav on vaadata, kuidas enda teismeea populaarne muusika on jõudnud praeguste teismeliste lemmiklugude listi

Augusti viimastel päevadel oli Stockholmis mõnusalt soe ja päikeseline.

Täitus K unistus – sai endale etteruttavalt kätte sünnipäevakingituse. Kanken-i koti. Soov oli nii suur, et küsis ise Rootsis teed vajalikku poodi ja leidis selle ka omal käel üles.

Nii minnes kui tulles rõõmustas meid imeilus loojang

Teist korda käisin Rootsis mina üksi, õigemini käisin koos kolleegidega ja seekord kestis reis kaks päeva, ehk et oli ööbimisega Stockholmis. Täpsemalt käisin reisil Lastekirjanduse Keskuse lastetoimkonna rahvaga. See oli selline puhas tööalane sõit ja sisaldas tihedat lasteraamatukogude külastamist. Reis oli huvitav ja seltskond loomulikult väga tore. Inimesed, kes tegelevad lastega on suuremalt jaolt rõõmsameelsed, avatud ja aktiivsed. Nii on ühise keele leidmine väga lihtne ning sõit kujunes välja meeleolukaks ning informatiivseks. Külastades Stockholmi lasteraamatukogusid oli mõndagi kõrva taha panna.
Eks me teeme enamasti ikka samasugust tööd siin Eestiski, aga mõnigi asi jääb kahjuks ruumi ja raha taha.
Ja nüüd üks pildiline ülevaade sellest reisist.
Esimesena käisime Kista kesuse raamatukogus, mis oli väga huvitav ja ehitatud kaubanduskeskuse teisele korrusele, aga sellest raamatukogust ei tule siia ühtegi pilti, sest….ma pole sügisel teinud nendest millegipärast ühtegi sellise suurusega faili, mis siia panna sobiks. Ümber teha nüüd ei olnud tahet ega aega ja pealegi on pilte niikuinii palju. Küll aga õnneks olin selle vea avastanud ja edasi on väikese formaadiga pilte panna küll.

See väikelaste raamatukogu kuulub Kulturhuset-i koosseisu ja seal käivad kuni 8 aastased lapsed oma vanematega. Raamatud pole riiulites alfabeetilises järjekorras vaid liigitatud hoopis teemade järgi – pere, loomad, tervis, õudukad, elu ja surm…

Kulturhuseti all on Stockholmi makettkaart

Üks Kulturhuseti osa on noorteraamatukogu vanusele 15 – 25aastat. Noored saavad seal käia nii lugemas, laenutamas, kui meisterdamas või siis hoopis midagi tarvilikku laenutamas. Näiteks nagu rattavarustust, tööriistu jne. See oli üks minu lemmikkohti, sest sellises kohas saab noort suunata nii lugemise kui käelise tegevuse juurde

Näiteks saab seal märke teha

On kangavalikut õmblemiseks ja on ka selfistuudio erinevate taustadega.

Koomiksiraamatukogu

Lihtsalt arhitektuur

Eemalt paistab auväärne Stockholmi Linnaraamatukogu

Raamatukogu käruparkla

Väikelaste raamatute osakond

Suur laenutussaal

Käisime ära ka Stockholmi Eesti majas. Lahke pererahvas pakkus meile süüa. Pildil on Eesti maja Presidentide tuba.

Enne õhtut veel üks linna lasteraamatukogu

Edasi viis meid tee hotelli ja siis käisime organiseeritult Astrid Lindgreni viimase elupaiga juures, mis asus üsna hotelli lähedal. Vaatasime aknaid, mille taga suur lastekirjanik kirjutas oma lugusid. Edasi läksid kõik sinna kuhu tahtsid ja mina läksin kahe oma kolleegiga jalutama õhtuse Stockholmi tänavatele.

Käisime kohvikus

Hommikul viis meid tee Skanseni poolsaarele Rootsi lastekirjanduse toredasse muuseumisse ” Junibacken”. See on üks äge ja lustakas koht, kus ma olen käinud koos K-ga, kui ta oli väike. Nüüd käisin teist korda ja päris kindlasti on mul plaan minna sinna veel. Esmalt pean aga tutvustama pojalastele Lindgreni loomingut, sest siis oleks neil muuseumis rohkem äratundmisrõõmu.

Eelviimasena sõitsime Luma lasteraamatukogusse, mis on ehitatud kunagisse lambipirnitehasesse.

Kaunis vaade Luma raamatukogu eest

See raamatukogu oli väga äge. Hästi liigendatav, funktsionaalne ja mänguline. Sellises töötaks küll.

Sai nüüd see pildirida päris pikk, aga tegelikkuses on reisist kõvasti rohkem põnevat materjali. Tõepoolest, väga huvitav oli.

Mis siis veel?

Soomes me eelmisel aastal üllataval kombel ei käinudki, aga Eestimaa peal tiirutasime küll. Selle kohta on lugeda SIIN ja SIIN

Meie äge Põhja – Eesti tripp

Üks märksõna eelmisest aastast on kindlasti suur juubelilaulupidu. Minu jaoks oli see üle aastate laulupidu, kus ma ei pidanud vastutama mudilaskoori eest ja tänu sellele sain suuremate laste tugiisiku ameti kõrvalt pidu kenasti nautida. K-le aga oli see tema laulupidude pikas rivis esimene üldlaulupidu, kus ta laulis viimase lauluni. Selle laulupeo ta kuulutaski oma elu parimaks.

Ja loomulikult – käisime jõudumööda ja nii nagu aega jagus kontsertidel, teatris, üritustel ja kinos. Oli NÖFF, oli jazzi, “Tõde ja õigus”, Peter Bence, Laulukarussell, Laulustuudio ja Muusikakooli kevadised ja jõulukontserdid, motivatsiooniõhtud, TaevaniMaani üritused, pulmi, juubeleid, perepildistamisi, laululaager, joogalaager, mõned põnevad kursused ja mida kõike veel.

Aasta lõpus jõulude ajal pidasime nagu tavapäraselt perekeskseid koosistumisi nii suuremas ringis maal vanavanemate juures kui väiksema ringiga meil kodus. See kodune istumine on mulle eriti armas, kui lapsed peredega tulevad meile ja siis me koos seal toimetame, kokkame ja sööme ja jutustame ja jagame kinke….. Kuigi jah, detsembris saab teha seda tegelikult lausa kaks korda, sest mul on kunagi pähe tulnud sündida siia ilma just detsembris. Küll aga on aasta aastalt minetanud vaikselt oma tähtsust aastavahetus. Selle veedame vaikselt mõtiskledes ja isegi selle üle arutlesime pool päeva, kas minna keskväljakule ilutulestikku vaatama või mitte. Kodus on ju nii hea.

Kodu uuenduskuur pole väga aktiivselt edenenud, aga tänu minu lastele sain sünnipäevaks kolm uut segistit koos paigaldusega. Eelmise aasta plaanides oli vähemalt ühe segisti väljavahetamine, aga juhtus nii, et nüüd on kõik kolm tilkuvat kraani vahetatud uute ja korralike vastu. See oli ikka väga suur üllatus ja rõõm.

Paljude sünnipäevalillede seas oli üks inkaliiliate kimp. Tegin sellest pildi ja kui pildi arvutisse tõmbasin, avastasin et on teine südamekujuline.

K toale ostsime eelmisel aastal ära tapeedi, plaaniga see 2020 seina panna. Loodan väga lähiajal selle töö käsile võtta. K tuleb vahepeal kolida koos oma kraamiga elutuppa elama, siis kraabime vana tapeedi maha, värvime seinad ja lae üle ning tuba ongi tapeetimiseks valmis. Eks ole ka aeg. Vana tapeet on 20 aastat seinas olnud ja kuigi ta ei näe isegi mitte kole välja, võiks ikkagi seal seinas olla midagi hoopis muud, sest kunagisest poistetoast on saanud vahepeal sujuvalt noore tütarlapse tuba.

Iga aasta lõpus või siis uue aasta esimesel päeval on meil olnud traditsiooniline jalutuskäik ja väike fotosessioon K osavõtul.

Aasta viimane pildistamine toimus ilmaolude tõttu seekord hoopis toas, sest tõepoolest, nagu sõber Jassu ütles – meil on pidevalt ilmaolud ISO1600 :D ning kui päeval on vähegi valgust, olen ma enamasti tööl ja fotokas kaelas ringi roomata ei ole aega. Pildid said aga tänavu sellised…päkapikuhõngulised.

1. jaanuari jalutuskäigu tegime vist ikka samuti ära, vähemasti öösel, kui ilutulestikku vaatamast tulime. Aga päeval….tõepoolest, tühi koht minu ajukurdude vahel. Äkki hoopis logelesime selle päeva maha :D, sest mul algas puhkus ja esimese päeva võiks ju tõesti mittemillegi tegemisele pühendada :) Ahaaaa, tegelikult tuli meelde. Pool päeva logelesin ja teise poole päevast õmblesin K-le uut tuunikat. Seda oli tal hädasti reisile minnes tarvis saada ja no tegelikult kuluski väga ära.

Eile tegi mulle üks blogilugeja märkuse, et ma võiksin viitsida tihedamini kirjutada. Pean kurbusega nentima, et tegelikult pole viitsimises üldse küsimus. Küsimus on ajas ja vahest ka selles, et midagi omameelest arukat pole öelda. Siis jätan parem ütlemata.

Aga….uus aasta on täiega käima läinud ja kuskilt otsast ei paista, et elutempo läheks aeglasemaks. Võtame siis meile antud aega rõõmuga ja anname endast parima. Oleme tänulikud oma kaasteelistele – ka nendele, kelle tõttu saame õppetunde. Olgu selles aastas kõvasti head tervist, armastust, headust, loomisrõõmu, reisimist, avastamisi, teadmishimu, õnne, häid raamatuid, palju nalja, uusi väljakutseid ja mida kõike veel.

Palju head teile kõigile!

(Ja kuigi mulle on järjepidevalt soovitatud, siis ei, raamatut ma ikka veel kirjutama ei hakka, sest mul pole tulnud geniaalset ideed :P)