Ei rohkem ega vähem kui kaks kuud on möödas sellest toredast reisist. Lõpuks sain esimese osa valmis kirjutatud.

Nii nagu mõnel eelnevalgi aastal, võtsime selle suve lõpus ette päevase reisi koos K-ga ja minu sõbrannaga, et avastada Eestimaad. Üle-eelmisel aastal me tegelikult käisime sama seltskonnaga läbimas sarnast teekonda suunaga ülevalt alla ja mõte oli jõuda mööda põhjarannikut Narva. Juhtus aga nii, et aega läks rohkem, vaadata oli kõvasti ja hämara saabudes olime jõudnud mööda rannikut vingerdades kõigest nii kaugele, et üle Palmse mõisa auto nina tagasi kodu poole pöörata. Eelmine põhjaranniku tuur on mul kajastatud SIIN ja SIIN.
Sel aastal otsustasimegi, et väljume kodunt varakult ja sõidame ühe jutiga Rakvereni välja. Ärgates kell 6 süüa väga ei taha ja Rakvere tundus meile mõistliku kohana, et teha üks peatus ja nautida hommikusööki.

Rakvere poole sõites tegime mõned peatused, et imetleda Eestimaa kaunist loodust. Ilmataat oli meile selleks päevaks kinkinud suurepärase ilma. Päikeselise ja sooja.
Kõigepealt peatusime ühel põlluserval, kus oli ridamisi ämblikute võrgukunsti.

Midagi ei saa öelda, ägedalt punuvad. Võrgud saavad mustrilised ja hommikuses kastes säravad piisad nagu pärliread.

Korra tegime ühe peatuse veel, sest sellest kohast kohe kuidagi ei saanud mööda sõita. Imekaunist moonipõldu ei kohta just iga päev.

Isegi mõned rukkililled olid moonide seas…

Vahelduseks püüdsin Inge pildile.

Jah, ilus ja uhke lill on see moon, väljakutsuvalt punane…aga samas habras ja koju teda viia ei ole mõtet. Meist jäid nad kõik põllule ja piltigi tegime muru pealt põllu äärest.

Enne Rakveret tiirutasime korra Tapa linnas, kus meil õnnestus veidi ära eksida ja siis olimegi Rakveres kohal. Otse südalinnas. Ei pidanud vajalikuks muud söögikohta otsidagi, kui nägime enda ees Pihlaka kondiitriäri kohvikut. Tellisime endile toekad talumehe omletid ja mõne väikese koogi.

Muidu poleks vist Pihlaka äris käimine täiuslik, kui kook jääks söömata. Praegu saab maitsvaid kondiitritooteid väga paljudest kohtadest, aga omal ajal olid Pihlaka tooted üle Eesti kõige hinnatumad. Igapäevaselt pole me mingid koogisööjad, aga väljasõitude juurde käib pisike koogiamps alati.

Kõht täis, võis rahumeeli edasi liikuda. Tegime väikese tiiru kesväljakul ja selle ümbruses. Noor Arvo Pärt oma rattaga muusikat kuulamas tuli kindlasti üle vaadata.

Peale hommikusööki sõitsime ühe jutiga Narva välja. Viimati käisime Narvas K-ga kaks suve tagasi ja kuna K luges hiljuti toredat lasteraamatut ” Elli kirjad”, kus räägiti väga palju vanast Narvast, oli ta eriliselt huviline. Tõttöelda, kui ta selle raamatu lugeda võttis, arvasin ma skeptiliselt, et lõpuni ta seda ilmselt ei loe. Pidasin raamatut liiga ajalooliseks, et teismelisel lapsel oleks püsivust sellesse süveneda. Nagu välja tuli – alahindasin oma võsukest. Raamat meeldis talle väga ja vähe sellest…tal olid ka väga paljud faktid ja lood meeles. Kui me kindluses käisime, oskas ta meile väga palju ajaloost ja sündmustest rääkida. Eksole – giid omast käest.

Narva linnas liigelda on meil alati lihtne, sest kui oled veetnud kuskil oma elust 15 esimest aastat, tunned seda kohta väga hästi. Ok, mõni asi ajapikku ju muutub ja igast kohast ei pruugi läbi saada kust kunagi sai, aga….üldjoontes on kõik meeles ja kui otse ei saa, siis seda tean ikka, kuidas ringiga saab.

Esimese asjana sõitsime kesklinna, panime auto keskväljakule seisma ja suundusime Narva linnuse väravate poole.
Vaatasime paremale – piiripunkt.

Vaatasime vasakule- Peetri platsi taga paistab 12 korrusega tornelamu mille katusel on veepaak. Omal ajal oli see üks väheseid nii kõrgeid maju selles linnaosas, kus oli lift. Nii me siis sõbrannaga käisime seal aeg – ajalt liftiga sõitmas ja kõrgelt linna vaateid nautimas. Pildil oleva Lux Ekspressi bussi tagusel maalapil oli vanal hallil ajal nii tribüün, kui suur Lenini kuju. Enam ta seal loomulikult ei seisa ega näita näpuga.

Edasi läksime kindluse poole. Lunastasime endale piletid ja astusime põhjaväravatest sisse. Meid võtsid vastu rõõmsad talurõivastes naised, kes kutsusid osalema töötubades ja pakkusid müügiks toredaid käsitööesemeid.

Saime kassast kaasa koos piletitega paar “ööri”, mille eest võis endale valida meeneid ja nii me siis hiljem vaatasimegi ringi, mida nende eest soetada. Pärast pikemat vaagimist rändasid kotti kaks vahvat takunöörist kaitsenukku.

Esmalt käisime linnuse müüridel vaateid nautimas.

Müürilt vaade Eesti ja Venemaa vahelisele sillale

Ivangorodi(Jaanilinna) kindlus

Preili müüridel

Hermanni kindluse torn

Tagaplaanil hüdroelektrijaam

Tulime müüridelt alla ja saatsime K pesu pesema :P

Hermanni tornis on üks suur saal, mida kasutati omal ajal ilmselt usulisteks talitusteks. Nüüdsel ajal pigem kontserdisaalina. K tormas muidugi esimese asjana klaveri juurde, et uurida, mis nime see kannab.

Kindluse õuel käisime K-ga ka viimati Narvat külastades, aga kuna sattusime sinna juba suhteliselt õhtusel ajal, siis kindluse sisse me ei saanudki. Sel korral olime hommikul kohal ja lubasime endale ühe huvitava ajaloolise rännaku Hermanni torni. Igal korrusel oli midagi vaadata ja nii ei tundunudki üles ronimine eriti piinarikkana vaid jõudsime üles pigem ootamatult.

Ümber torni liikudes nautisime vaateid.

Kui järgmist pilti vaadata, siis selle taga servas paremal pool paistab üks vesine triip. See seal on Narva veehoidla ja kui mööda seda edasi sõita, siis jõuab Narva jõe kärestikulisele ülemjooksule ja lõpuks Peipsi järvele.

Järgmine vaade on tornelamule ja muudele majadele.

Ja edasi on pildil näha raekoda ning
punase katusega Tartu Ülikooli Narva Kolledži hoone. Vanu hooneid on Narvas tegelikult äärmiselt vähe, kuigi omal ajal oli seal väga kaunis vanalinn. Paraku pommitati see sõja ajal maatasa. Tore, et raekodagi püsti jäi. Õigemini ime, et jäi.

Ülevalt oli hea vaade linnuse väikesele aiamaale.

Korra veel vaade promenaadile ja hakkasime tagasi alla ronima.

Tagasi all, vaatasime ringi põhjahoovis.

Edasi sammusime põhjahoovi väravast välja kindluse siseõuele ja liikusime territooriumil ringi.

Ja siit tuleb üks stiilinäide, kuidas võib kindlust pildistada. Surud aga ennast maadligi, ajad tagumise otsa upakile ja pildistad :)

ja mõned vaated veel

Kindlus sai meil igatahes igatepidi ära vaadatud. Rääkisin kaaslastele ka loo lapsepõlvest, kui me kunagi olles sellised algklasside juntsud, leidsime ühe sõbra pööningult korraliku suure ja raske mõõga. Mõtlesime siis oma väikeste peadega, et see kindlasti ajaloolise väärtusega ja viime selle kindluse muuseumi. Läksimegi, mõõk võeti kenasti vastu….aga loodetud kommiraha meile selle eest küll ei antud. Ei tea ma siiani, oli sel mõõgal mingi väärtus või mitte.

Hoovist väljudes tekkis meil küsimus, kust kaudu läheme edasi jõeäärsele promenaadile…saab sinna ju nii ühelt, kui teiselt poolt. Loobusime mõttest minna tiiruga silla alt ja otsustasime võtta ette lühema tee. Välja tuli aga nii, et lühem tee on piiripunkti poolt igati ära barrikadeeritud ja selleks, et saada sinna kuhu vaja, ajasime autole hääled sisse ja sõitsime sinna autoga. Ometi oleks jalgsi saanud vanasti promenaadi algusesse keskväljakult 5 minuti kõndimisega…aga on nagu on. Ühesõnaga jõudsime promenaadile.

Kiirevoolulisel Narva jõel on ajast aega olnud kalamehed.

Järgmisel pildil on näha vee ääres vanu puust toikaid….kunagi oli seal väike sadam ja sealt sai laevaga sõita isegi Narva – Jõesuusse. Veel ammusemal ajal oli sellel kohal aga tegelikult kaubasadam ja reisijate sadam.

Ja nüüd üks sõudebaasi pilt. Minu ajal oli seal jahiklubi, kus suviti toimetasid ka kiirpaadisõitjad. Igal suvel korraldati jõe peal üleliidulisi kiirpaadivõitlusi ja seda paatide vingumist jagus mitmeks nädalaks. Elasin ma ju üsna jõe lähedal ja mööda jõge kandub teadupärast heli üpris kaugele.

Teisel pool jõge on Venemaa piirivalvekaatrid.

Ja olimegi jõudnud meie plaanitud lõpp-punkti. Jõeäärsesse trahterisse sööma.

Kena on see jõeäärne promenaad, mingi maani…..ja siis said ilmselgelt Euroopa Liidu rahad otsa ja edasi tuli mahajäetud kant, kust me 2 aastat tagasi murdsime küll läbi, aga tänavu seda matka enam ette ei võtnud. Liitai tahsime me veel paljudesse kohtadesse enne pimedat kohale jõuda. Seega edasi minna polnud mõtet.

Ei läinud sel aastal vaatama minu lapsepõlvekodu mängumaid, sest eelmisel külastusel jõudsin arusaamisele – seda minu Bullerbymaad enam ei ole. Jätan endale õiguse mäletada seda paika sellisena, nagu ta oli ja ei hakka kurvastama sellepärast, mida enam ei ole.

Jalutasime tagasi promenaadi algusesse, ronisime sealt üles bastionile….vaatasime Pimeaia purskkaevu ja sõitsime edasi. Sellest aga järgmine kord. Kisub muidu liiga pikaks.

Reisijutud said kirjutatud ja reisist endast on möödas juba kaks kuud.
On olnud aega aklimatiseeruda, kohaneda koduse eluga ja reisimõtteid seedida.
Panen nüüd siia kirja mõtted, mis peale reisi pähe tulid ja pildid, mis meeldisid kõige enam.

Peale reisi olin veel mõnda aega puhkusel, aga kodust välja meid eriti ei isutanudki. Kui puhata nädala väga intensiivselt ja mõnusas kohas kus päikest, sooja, merd ja rõõmsaid inimesi, siis saab tassike päris täis. Nii täis, et kodu on pikaks ajaks ainus koht, kus olla tahad. Muidugi olen ma endiselt seda meelt, et selline puhkus peaks kestma vähemalt kaks nädalat. Siis oleks ikka väga hea, aga nädal on samuti tore ja parem, kui mittemidagi.

Vahepealse aja olengi peaasjalikult käinud tööl(mitte et see tore oleks, aga kuis siis muidu), K on võtnud puhkust tõsiselt ning palju niisama olnud – see tähendab, et lugenud raamatuid, joonistanud, koristanud(see on nüüd viimasel ajal mingi väga oluline ja pidev tegevus), tuba ümber tõstnud, sõpradega väljas käinud nii jalutamas, kui ratastega sõitmas ja isegi telkimas ning mis seal salata – klaverit harjutanud. Võttis endale kevadel eesmärgiks õppida suvel ühte Chopin-i pala ja ongi õppinud. Nüüd ootab pikkisilmi seda aega, millal mul on mahti tema toa remondiga tegeleda. Tapeet on olemas, osalt, aga praegu pole selliseks tegevuseks aega. Tuleb veidi oodata, tuba välja kolida ja mõned eeltööd teha.
Peale muu on meil vahepeal olnud hoida poja lapsed, oleme käinud linnas lustimas, pidasime vanaisa 80-ndat juubelit ja tegeleme talveks valmistumisega ehk siis varume marju ja muud head, mida saab sügavkülma panna.
Juuli oli siis selline rahumeelne.
Augustiks ärkasime taas üles ja kalendris hakkasid päevad ahvikiirusel täis saama kõiksuguseid märkmeid. Igasuguseid erinevaid liikumisi ja tegevusi on juba olnud ning tuleb kõvasti veel. Eriti tore on muidugi see, et kuu viimased kaks nädalat olen jälle puhkusel!!!

Aga…pidin ju kirjutama siiski reisikokkuvõtte.

Oleme seda kahekesi arutanud, et kas oleme rahul ja mis meeldis kõige rohkem ja kuidas edasi.
Seda me ei kahetse kohe üldse, et läksime teist aastat järjest Korfule tagasi. See ON imeline saar ja sinna tõmbab kohe võluväel tagasi. Võin öelda, et sel aastal käisime sellistes kohtades, kus möödunud aastal jäi käimata ja tegelikult on ikka veel kohti, kuhu me pole ka kahe aastaga jõudnud, aga tahaks küll. Korfu jääb kindlasti kohaks, kuhu me varem või hiljem tahame sõita tagasi. Nüüd juba ka sellepärast, et sinna on tekkinud tuttavaid.

Selle aasta lemmikud?
Pretsedenditult võitis Kassiopi, sellele järgnes Parga linn, siis päikeseloojangurannik Logas ja neljandaks jäi kaunis Arillas. Kassiopi ja Parga on tegelikult üsna ühel pulgal, lihtsalt Parga asub hoopis mandril, mitte saarel.
Kassiopi võitis ja sellpärast käisimegi seal nädala jooksul lausa kaks korda. Sel aastal ei olnud meil eesmärki sisustada reisi kuhja ajalooga ja vaatamisväärsustega. Pigem eelistasime nautida hetke, käia kaunites kohtades, palju ujuda ja hästi süüa. Rannas lebamine pole endiselt meie esmane valik ja see, et selle aasta reisil olime me lausa 2x pool tundi lebotoolil lesimas….oli ikka kõva sõna.

Kassiopi

Korfule sattudes minge sinna kindlasti. Juhul muidugi, kui te pole inimesed kes otsivad lärmakust ja pidevat meelelahutust. Hotelli võiks sinna isegi võtta, kui näiteks kolmandat korda saarele puhkama sõita. Sealt ei ole kõige mugavam mööda ülejäänud saart ringi tuuritada, sellepärast soovitaks esmakülastusel võtta hotell suhteliselt pealinna lähedale. Näiteks nii nagu meie majutusime – Benitseses või Gouvias. Mõlemas on mõnus, pole kärarikas aga samas on piisavalt käimist, söögikohtade valikut ja muid toredusi. Kassiopist oleks näiteks üpris kauge minna saarte tuuridele, Parga linna, Meteorasse, pealinna Kerkyrasse. Samas Sidari, Logas, Paleokastritsa, Arillas…on jälle lähedal.

Kui aga enamus saart on juba läbi käidud, siis Kassiopi oleks meile kindlasti järgmine hotellivaliku koht. Väga mõnusalt rahulik, palju väikeseid inimtühje ujumiskohti, piisavalt hea tasemega söögipaiku, rahuldav kaubandus ja soovi korral saab sealt sõita teistmoodi ekskursioonidele. Miks mitte Albaaniasse või siis niisama matkata mööda ümberkaudseid kohti.
Ütlen seda muidugi autota liikleja seisukohast. Kui rentida auto, võib saare ka päevaga läbi kärutada….aga kuhu meil kiiret? Et hingata sisse saare õhustikku, tuleks kõike võtta rahulikult. Autoga sõidad küll kiiremini rohkem kohti läbi, aga tegelikult ei jõua ühtegi kohta süveneda ja kohalikku elu nautida. Aga…kõik sõltub ikkagi inimesest endast, tema eelistustest. Minul ei ole reisil olles kiire, kohe üldsegi ei ole kiire. Tahan lihtsalt olla, lasta ajal voolata ja nautida kõike, mis mind ümbritseb. Hingata enda sisse kohalikku koloriiti ja kohtlaselt naeratada.

Parga linn

Väga meeldis!!! Kohe väga – väga. See on koht, mis vääriks enamat, kui seal laevareisiga käimist. Napp 3 tundi, mis seal vaba aega antakse on häbiväärselt lühike aeg, et tutvuda selle imearmsa linnaga ja lähiümbrusega. Seal oleks tore mõnes hotellis ankrus olla ja siis lisaks linnale ka ümbruskonda tundma õppida. Jälle selline aeglase kulgemise koht.

Netis tuulates on näha, et Eestist on sinna olnud võimalik sõita. Lennujaam pidi seal olema 40 km kaugusel ja mingid lennud on sinnakanti käinud näiteks Aurinkol. Hetkel ma aga midagi meilt sinna suunduvat pole leidnud. Jääb üle muidugi võimalus lennata Ateenasse ja sealt siis siselennuga juba Parga linna lähistele.

Võrratud maalilised vaated, värvilised nukumajad, sillerdav eresinine vesi, huvitavad paigad ja Kreeka värvikad väikelinnad lähiümbruses….see kõik tasub avastamist. Ja päris kindlasti mine Pargasse sattudes sellesse imetoredasse basseiniga söögikohta, kus meie juhuse tahtel käisime. Puhas nauding!

Logas, päikeseloojangu rand.

See oli selle reisi wow-rand. No lihtsalt nii ilusad olid need päikeses küütlevad kõrged liivakaldad ja laia lainega kaldale mühisev vesi. Tunne oli nagu maailma äärel või ma ei oska öeldagi kus. Kindlasti väga väekas koht, samas ka romantiline. Eriti päikeseloojangu ajal. Kui ikka seal kõrgel olles hakkas loojangu ajal mängima vaikne müstiline muusika, siis see olemine oli seal täiesti ebamaine.

Kuna seal lähedal pole ühtegi suuremat asustatud kohta vaid kõigest väikesed külad üksikute perehotellidega ja mõne tavernaga, siis majutuvad sinna enamasti vanemad inimesed. Need, kes tulevadki lihtsalt kaunisse kohta lesima ja õhtul jalutama.
Loojangut vaatama minnes tasuks vaadata pisut ilmateadet, sest kui õhtuks pilve kisub, jääb ilus vaatepilt nägemata. Samas….eks neid loojanguid näeb tegelikult ju mujalgi. Mõni koht on lihtsalt pisut erilisem, kui teine.

Arillas

Nagu Kassiopi, nii on ka Arillas samamoodi strateegilistest kohtadest üpris kaugel. Sealt on ligi sõita Paleokastritsasse, Sidarisse ja Kassiopisse, aga kõik muu jääb lootusetult kaugele. Jällegi- rendiautot kasutades pole väga vahet, aga bussidega liigeldes on tülikas ning sealt nüüd ekskursioone väikesaartele ja Pargasse ilmselt küll üldse ei korraldata. Aga võib olla siiski korraldatakse, kuid sõitu tuleb sel juhul minna ilmselt enne kukke ja koitu, sest ka lähemalt alustades venib päev pikaks.

Muidu aga on Arillas väga looduskaunis koht. Üks väheseid liivarandu, mis meile meeldis. lai, puhas, selge veega, vähese rahvaga. Nagu ühes eelmistest postitustest kirjutasin….vanemaks saades oleks seal mõnus logeleda. Ära käia tasub seal kindlasti.

Sidari

Looduskaunis, huvitava ja omapärase maastikuga koht. Kindlasti väärt külastamist. Meie jaoks pisut ülerahvastatud, kärsitu loomuga ja lärmakas piirkond. Hea meel, et käisime vaatamas, aga hotelli endale sinna ei broneeriks.

Pole seal meile sobilikku rahu ja lisaks sama nagu Kassiopi ning Arillasega….jääb kõigest olulisest kaugele. Sidari on koht, kus avastad kiiresti basseinide võlu. Nendes on seal kuidagi mõnusam ujuda, kui rannas. Peoloomadele ja erinevate atraktsioonide ihalejatele ilmselt paradiis.

Kerkyra linn

Saare pealinna ma tegelikult mingisse pingeritta ei seakski, sest pealinn….see on pealinn ja see on linn. Ainus linn Korfu saarel.
Linna ei saa võrrelda ühegi looduskauni kohaga, sest linnas naudid ja imetled hoopis muid asju. Kerkyra linnale tasub pühendada alati aega ja ühe külastusega ei jõua seal tegelikult midagi näha. See linn ei ole tormakas, seega sealt ei tasu läbi joosta vaid tuleb võtta aega…. ja kulgeda rahulikult.

Kindlasti tasub esmakülastusel haakuda mõne ekskursiooniga, kus kuuleb mõndagi huvitavat linna ajaloo kohta. Külastada kindluseid, astuda sisse tänavaäärsetesse kohvikutesse, nautida sööki, vaadata mööduvaid inimesi, tunda oma nahal mõnusat meretuult…

Uus ja vana kindlus, Kanoni poolsaar oma vaatamisväärsustega, arvukad pühamud, huvitav arhitektuur, kalaturg, põnevad muuseumid, pargid…..ja eelkõige selle linna itaalia/veneetsia hõng.
Ei jõua siin kõike üles loetleda, aga kogenud oleme seda, et Kerkyra ei ole ühe päeva linn. Seal jalutad ja jalutad ja ikka avastad midagi uut.

Gouvia, meie hotelli asukoht.

Julgen soovitada, kuigi ka eelmise aasta Benitseses asuv hotell oli hea koha peal. Juhul, kui olete möllu ja tralli turist, siis ei soovita. Gouvia on suurem koht, kui Benitses ja sellevõrra oli seal rohkem valikut söögikohtade osas ja suurem ala ringijalutamiseks. Kaunis Gouvia Marina oma purjekatega on ainult üks neist kohtadest, kuhu tasub jalutama minna.

Gouviast leiab autentseid Kreeka rahvuslikke tavernaid ja Itaalia sööki ja Hiina toitu jne. Valik on suur. Sõita igale poole mujale saarel on Gouviast väga mugav. Samuti ulatub sinna linna bussiliin, millega saab väga mugavalt liigelda lähiümbruses ja lisaks väljuvad Gouvia peatusest mitmed maakonnaliinid. Nendega saab sõita nii saare põhjaosasse kui ka läände. Kui on soov sõita pealinnast allapoole, siis tuleb suunduda linnaliini bussiga pealinna ja istuda seal ümber mõnele bussile, mis viib lõunasse. Mingi maani läheb lõunasse linnaliin nr.6 ja kui soov kaugemale sõita, siis jälle maakonnaliinid. Gouvia asub suhteliselt saare ranniku keskel, seega vahemaad mujale on mõistlikud.

10 põhjust, miks me armastame Korfu saart

1. Meekarvaline ja sulnis pealinn Kerkyra meelitab sind alati tagasi. Tema rahulik ja vaikne tempo sunnib ennastki aega maha võtma ja vaikselt kulgema. Nendel põnevatel ja kitsastel tänavatel lihtsalt peab jalutama ja kohvikutes istuma.

2. Imelised lasuursinised ja puhtad rannad. Nii läbipaistvad, et ka rinnuni vees olles näed oma varbaid.

3. Lahked ja sõbralikud kohalikud. Rahulikud, rõõmsad, külalislahked, hoolivad, tähelepanelikud…

4. Maitsev ja taskukohane toit. Kõvasti erinevaid valikuid nii kreeka toitudest kui ka teistest rahvusköökidest….ja oh kui maitsev Freddo Cappuccino!

5. Soe kliima, soe vesi. Põhjamaisele inimesele isegi liiga palav, aga nagu ütleb Eesti vanasõna – ega soe konti murra :P

6. Palju lopsakat rohelust, värvilisi õitsvaid isendeid ja lummavad loojangud.

7. Oliivid, kumquaat….Korfu oliivõli on kindlasti üks parimaid. Kumquaat on palju maitsvam kui see, mis meil Selverites müügil, Hiina päritolu.

8. Vaated, kuhu ka ei pööra pead…vaated. Ja veel millised !!!!

9. Mitmekesisus, vaheldusrikkus. Tahad…naudid linnamelu, tahad….naudid merel seilamist…ujumist…ühesõnaga igav pole seal kunagi. Ja ma tõepoolest ei tea, kuidas sellises kohas saaks raamatuid lugeda :D Nii palju muud on teha! Ok, kui ma seal iga päev elaks, küllap leiaks ka lugemise aega. Reisi ajal on aga ainus koht, kus ma natuke lugesin lennujaam või lennuk.

10. Autentsed külad, serpentiinid – ägedad kitsad ja käänulised teed. Mägiküladesse tahaks aga kindlasti sattuda rohkem, mitte ainult läbi sõites.

Korful olles on olnud juhuseid suhelda inimestega, kes on reisinud kordi rohkem, kui meie kaks. Ja seda ütlevad nad küll, et reisides Kreekas, õppisid nad armastama Kreekat(Küprose liigitavad samasse kategooriasse), aga käies ära Korful, hakkasid nad armastama Korfut, mitte üldiselt Kreekat :) Sama rääkisid naised, kellega olin hiljuti koos joogalaagris. Paljud neist olid külastanud mitmeid Kreeka saari, aga Korfu jäi lemmikuks. Nii lemmikuks, et visati õhku mõte….kui äkki läheks teeks ühe laagri kunagi Korful :P
Lahkudes Korfult, jätad sinna maha tükikese oma südant ja loodad tulla jälle tagasi.

Mina hakkan nüüd mõtlema, mida teha tuleval aastal. Ega see reisiraha korjamine pole meile lihtne, aga ikkagi püüame. Tuleval aastal on K-l laulustuudio kooriga ilmselt mingi välisreis mõnele festivalile. Sellest kõik sõltubki, sest sellega kaasneb päris arvestatav väljaminek. Kas ta otsustab sinna kaasa minna, kuhu see reis üldse toimub jne. Sellised reisid on neil olnud Itaaliasse, Kreekasse, Horvaatiasse…eks kuuleb, kuhu järgmisel suvel.
Seniks aga mõtiskleme, mis oleks kui sõidaks avastama…..Horvaatiat? Itaaliat? Makedooniat? Hispaaniat? Mõnda muud kohta Kreekas? Montenegrot? Sloveeniat? Maailm on suur ja lai :)

Jah, nii kahju kui sellest ka pole, saab iga reis otsa. Tegelikult kohal olles ma lükkasin seda mõtet peas nii kaugele, kui sai. Täpsemini viimase õhtuni, kui tuli silmitsi seista kohvrite pakkimisega, sest hommikune transfeer oli juba enne hommikusööki. Kohvrite pakkimise lükkasime aga päris hilisesse aega. Alles siis viskasime asjad kokku, kui olime tulnud tagasi hotelli oma puhkuse viimaslt mõnusalt õhtusöögilt kohalikust Kreeka rahvuslikust restoranist/tavernast.

Reisi viimast päeva tuleb alati veeta nii hästi, et pole aega ärasõidule mõeldagi.
Nii otsustasime veeta selle meile kõige enam meeldinud kohas ja nautida päeva 100%-se kohaloluga. Eelmisel aastal võtsime ärasõidu päeval ette matka mägedesse ja oleks seda meelsasti teinud ka sel aastal. Paraku elasime seekord sellises kohas, kus selja taga ei olnud kohe mäge võtta ja nii nagu meile meeldib – püstloodis üles ronida – kusagil lähedal ei saanud.
Kuna kõik ei peagi olema nii, nagu korra on juba olnud, tegime otsuse tänavusest piirkonnast lähtudes. Matkata meile meeldib hullusti, aga jätsime siis selle lõbu mõneks teiseks reisiks.

25. juuni hommikul sõime oma viimase hommikusöögi ja asutasime ennast palavuse kiuste jälle bussipeatusesse bussi ootama. Justnimelt, otsustasime sõita tagasi Kassiopisse. Kassiopi oli meie selle aasta kõige lemmikum paik.
No Arillas ja päikeseloojangu rannik meeldisid meile samuti väga, aga need kumbki polnud kohad, kuhu oleks olnud mõtet minna terveks pikaks päevaks ja pealegi sinna saamine liinibussiga oli pisut raskendatud. Logase rand oma muljetavaldavate kõrgete liivakaljudega on pigem õhtune imekaunis vaatepilt või päevane rannas lustimine. Seal pole terveks päevaks piisavalt tegevust, kui rannas lebotada ei viitsi.
Arillasesse läheks aga pigem siis juba nädalaks ja liiguks sealt erinevatesse kohtadesse. Võib – olla näiteks siis, kui olen kõvasti vanem ja ei viitsi enam nii palju ringi transvaalitada. Ehk õpin ka mina kunagi ära päevad läbi lihtsalt lesimise ( kübar nina peal ja mahlakokteil käes), aga praegu on see minu jaoks veel lootusetult tüütu tegevus. Või kuidas selle vana koera ja õppimisega lood olidki…
Praegu tahan ma veel näha, tunda, kogeda, ronida mööda kaljusid nagu vilgas elukas, naerda koos lapsega laintes möllates ja uusi kohti avastades. Jah, ja miks mitte mõnes nooblis söögikohas head toitu nautides ja sümpaatset kelnerit vaadates :D (minu jaoks liiga noor, K jaoks liiga vana, aga silmailuks väga ok :P)

Niisiis olime taas kella 11 ajal Kassiopis. Ilm oli suurepärane. Palav, lausa kuum, aga seekord väga tuuline. Tuul tegi olemise mõnusaks, aga ettevaatlik tuli olla päikese suhtes sellegipoolest. Näksab salaja nii, et anna aga olla.

Kõndisime mööda tuttavat tänavat alla mere poole.

Jalutasime sadamas veidi ringi ka sellel poolel, kuhu eelmisel korral ei läinud.

Siin paistavad nüüd need vanad kindluse varemed, millest üle – eelmises postituses juttu oli.

Mööda seda teed, mis seal eespool rannast üles lookleb, me edasi läksimegi

Eemalt paistiski varsti see Kassiopi pearand ja poolsaar, mida me peagi avastama suundusime

Kui aga meri vaatab sulle kogu aeg vastu, siis kiusatus ujuma minna tekib lootusetult sageli. Võtsime suuna jälle vasakule, sest paremale jalutada polnud teed. Kui olime piisavalt kõndinud, leidsime endale raja, mis viis alla rannakaljudele. Selles kohas tuli kasutada oma ronimisoskust ja selleks, et leida endale mõnus supluspaik ületada suuremaid ja väiksemaid kivimürakaid. Tuli välja, et mina olen märksa nobedam mägikits, kui K. No eks mul on olnud muidugi juba pikem elu sellist tegevust harjutada ja sellevõrra olen mina ka julgem ning osavam. K -l tuli sellistel kivimürakatel turnimist teha elus esimest korda ja pealegi on ta suhteliselt ettevaatlik, võrreldes minuga. Pea ees väga kuskilegi ei põruta. Nii tuligi tal tegeleda kahe asjaga. Esiteks vaadata, kuhu ise astub ja kuidas kust alla või üles saab ja teiseks pidevalt valvata mind. Mina ei näinud selleks küll vajadust, aga tema arvas, et peab mind taltsutama ja valvama. Kogu aeg pidin ma kuulma seda, et emaaaa, no kuhu sa ronid ja vaata et sa alla ei kuku :D ja ootaaaa, ma tulen kohe annan sulle käe….noh, selle aja peale kui ta saabus olin ma juba ammu seal, kuhu olin teel ja tegin böööö :D

Pole hullu, õpib temagi mägikepslemise selgeks, kus ta pääseb. Mingi annus ettevaatlikkust pole loomulikult kellelegi veel kahju toonud. Eks olin minagi esimest korda Norras mägedes käies nii aastal 1996 ettevaatlikum ja pelglikum. Sellest ajast põen ma muidugi vaibumatut mägedearmastust. No ja tegelikult on selle asjapulgandusega ju nii ka, et ise on alati lihtsam julge olla, kui et vaadata oma laste(või ema) julgustükke kõrvalt, eksole. Meie noorem R on minuga väga sarnane igalepooleronija ja issameie küll- kui ma kõrval olen, olen alati rabanduse servast kinni hoidmas.

See oli siis see koht, kust me üritasime ujuma saada. Korralik pesumasina tsentrifuug. Kivipesu saab teha niks naks ja valmis.

Ühesõnaga me jõudsime sinna, kuhu olime ronides teel olnud. Ühte omameelest mõnusasse kividevahelisse prakku. Viskasime pealisriided maha ja haaa…katsu sa sinna vette saada, kui laine on nii äge, et viskab koos kivide kolinaga sind kuivale tagasi. Ohsamait, see oli lõbus. No see ei olnud muidugi lõbus, kui ülesoolatud vesi silma sattus. Siis roomasid nagu haavatud kaheksajalg(mitte et ma tean milline ta on) kaldale tagasi ja püüdsid käsikaudu leida oma rätikut, et silmad jälle nägijaks saaks. Aga muidu oli ikkagi lõbus ja naljakas.

Ühel hetkel saime aru, et tuleks veidike üle kivide tagasi ronida ja paremasse kohta ujuma minna. Kui ümber abaja on kive vähem, siis peksab ka vett vähem. Jätsime oma riided sinna, kus nad olid, ronisime üle kivide oma urust välja ja jäime sinna lähedale suplema. Just suplema, sest ujumisest oli asi lainega võideldes kaugel. Peale meie olid selles toredas kohas veel 3 inimest, aga keegi ei lasknud ennast üksteisest segada.

Kui lainevõitlusest küllalt sai, vahetasime riided ja asutasime ennast edasi matkama. Jõudsime jälle Kassiopi kõige suurema rannani ja läksime avastama selle kõrval paiknevat väikest poolsaart. Liikusime oliivipuude vahelt ikka edasi ja edasi, kuni jõudsime nii kaugele, et edasi enam ei saanud.

Selle kivinuka taga oli meil hiljem üks ujumiskoht. Ilus väike laht.

Imetlesime vaadet ja ronisime kõrgustest alla, poolsaare alumisele korrusele. Seal oli siis see kohalik nii-öelda tunnusmärk, ehk üksikrahn(kummalisel kombel paistab ta pildil kõvasti väiksem, kui tegelikkuses oli).
Istusime vette laskuval kaljul, vaatasime merd, kuulasime lainete müha, trotsisime tuult ja nautisime päeva. Täiesti kahekesi, nagu maailma otsas.

Eelmisel korral nähtud “kollane kummipaat” võitles lainetega võisteldes ennast ikka edasi ja edasi sõitma. Nagu kummipart pesukausis.

Aeg oli ennast pealelõunasesse aega veeretanud ja pidasime söögiplaane. Olime nälja tekkides paraku umbes sama kaugel, kui eelmisel korral ning nii ei tekkinud meil mingit kahtlust, kuhu me taas oma sammud seame. Ikka sinna imeilusa vaatega restorani terrassile, kus olid maitsvad söögid ja rahulik atmosfäär.

Sealt eemalt see meie restorani terrass paistabki

Kelner tundis meid üle-eelmisest päevast ära, naeratas ja teadis, et meil pole kuhugi kiiret.
Mõne aja pärast võttis meilt tellimuse, ajas juttu ja läks rahulikul mõõdetul sammul tellimust edasi andma.
Meie sel ajal nautisime vaadet, naersime jälle mingeid ainult meile mõistetavaid nalju, tundsime mõnu soojusest ja kaunist päevast ning tajusime aja peatumist. Seekord kohisesid all rannas lained nii kõvasti, et summutasid vaikselt mängiva meeldiva muusika. Vaatamata aga meie mõlemi muusikalembusele, oli sel korral laintemüha ja tuule kokkumäng piisavalt harmooniline, et seda naudinguga kuulata ja kõlarist kostvale muusikale eelistada. Kelner millegipärast vabandas tugeva tuule pärast, aga meie pigem nautisime seda. Tuul, lained…no mõnus oli, kuidas see võiks segada? Pealegi terrassi ääres olev klaasist piire varjas istudes tuule täiesti ära. Vat kui püsti tõusid, siis oli tõesti parukas peas tagurpidi. Aga tühja sellest.

Jah, muidugi! Kui on vaja reisile ilus punkt panna, tuleb seda teha kaunilt. Alustasime oma lemmikjoogiga – külm Freddo Cappuccino mõlemile.

Proovituist oli selles kohas kohvi peaaegu et parim. Sama hea oli see jook ka Pargas, kus saime teada, kuidas seda tehakse ja millist külma kohvi ei tohi kunagi endale tellida.

Mina soovisin meie puhkusereisi viimasel lõunasöögil nautida veel kaheksajalga, K aga otsustas hoopis klubivõikude kasuks. Noh, laps on laps – lihtne toit läheb hästi peale ja maistvalt olid nad tehtud tõesti.

Jagasime sööki sulle – mulle ja nii saime mõlemad erinevaid maitseelamusi.

Praegu ma juba siiralt igatsen neid laisku ja aeglaseid söömaaegu. Tagasi kodus ja tööl pole kahjuks aega istuda lõuna ajal mõnel terrassi, lasta tuulel juustes sasida ning hea söögi juures lubada unistustel lennata. Nii võib lõuna pikaks venida ja kolleegid näljast ära nõrkeda oma söögikorda oodates.

Jah, tore lõunasöök oli ja ainult meie kaks teame, mis meid siiani seda meenutades hirmsasti naerma ajab.

Lõpuks saab aga isegi kõige mõnusam lõunasöök läbi. Tõusime lauast, jätsime personaliga head aega ja läksime oma teed.

Edasi minnes jäime vaatame seda pooleliolevat maja….noh, aknad on tal küll pisut kaootilised ja väikesed, aga pidasime seda kõlbulikuks küll. Ikka selleks, et endal võiks üks mõnus pesake siin tõesti olla. Saaks ise suviti soojas ja rahulikus kohas käia ja armsaid inimesi võõrustada. Unistamine pole ju ometi keelatud :)

Jalutasime mööda maalilist rannikut edasi, kuni jõudsime taas sellisesse kohta, kus tekkis ujumise isu. Ikka kribinal mäest alla ja vett nautima. See abajas oli küll veidi rahulikum, aga lainetas siingi. Kaljukünkaid oli palju ja nende vahelt leidsime mõnusaid rahulikke “vanne”, kuhu perioodiliselt üle ääre vett sisse viskas. Veetsime vees mõnusa lõõgastava tunnikese.

Iga ilus päev veereb omasoodu õhtusse. Mõistliku ajavaruga jalutasime Kassiopi keskusesse tagasi ja plaanisime külastada veelkord ühte sealset kauplust, mis osutus seekordse reisi lemmikuks. Sealsetes poodides müüdav pehme Itaalia puuvill ja lina lihtsalt lummavad. Kui ma kodus leian lõpuks koha, kust selliseid pehmeid ja mõnusaid linaseid ning puuvillaseid kangaid osta saan, hakkan vaid nendest riideid õmblema. Seni ette sattunud ja katsutud pole ükski mulle olnud see õige.

Varsti jalutasime edasi, sest bussi väljumise aeg oli lähedal. Mõnus päev Kassiopis hakkas läbi saama. K ostis endale ühe topsi jäätist, sõi selle bussipeatuse pargipingil istudes ära ja oligi aeg ära sõita.

Teel olid nagu ikka ilusad vaated, mida tuli pildile püüda.

Bussist sõidu ajal pildistamine pole just kuigi mugav, aga siiski teostatav. Mõned stiilinäited kitsastest ja käänuslistest teedest.

Järgmisel pildil on tavaline situatsioon….vastu tuleb auto, koos sõitma ei mahu ja autol tuleb tagurdada, kuni tekib mõni tasku, et buss läbi lasta.

ja mõned vaated veel

Taoline atraktsioon oli olemas meie eelmise aasta peatuspaiga Benitsese rannas ja K-le see väga meeldis. See pildil olev on Ipsose rannas, Gouviast edasi, linnaliini bussi nr.7 lõpp-peatuses.

Olime tagasi Gouvias. Jalutasime vaikselt bussipeatusest asulasse ja enne hotelli minemist tegime ühe jalutustiiru hoopis teise kanti. Seal pidi olema apteek, kuhu meil mitu päeva polnud õnnestunud sisse saada. Nädalavahetusel on seal apteek kinni ja käes oli esmaspäev. Mõtlesime, et ehk avaneb võimalus apteeki siiski enne ärasõitu külastada. Miks me sinna üldse minna tahtsime? Nimelt sellepärast, et eelmisel aastal ostsime apteegist ühe oliivišampooni, mis osutus väga heaks ja pidasime plaani ka sel aastal sealt sellise osta. Täitsa olemas oli apteegis ja ära me ta ostsime ning järgmisel päeval avastasin, et ka lennujaama kaupluses on see sari sees. Tagasiteel külastasime veel ühte poodi, et koju pudelikese kohalikku head oliivõli osta ja siis juba otse hotelli.

Toas pesime endalt päevase palavuse ja soolakihi maha ning asusime kohvreid pakkima. K maadles oma flamingoga, sest sellest oli tarvis viimane kui õhuraas välja pressida. Pean mainima, et see oli lõbus vaatepilt. Kuid…selline oligi kaup, et ise laseb tühjaks ja vaatab, kuidas selle seltsilise oma kohvrisse ära paigutab. Ikka täitsa hea oli, et tulime sel korral reisile kahe pooltühja kohvriga. Sisse ta selle pressis ja oli õnnelik, et kõik kohvrisse mahtus.

Kotid koos, oli vaja minna kusagile sööma oma seekordset viimast õhtusööki Korfu saarel. Valituks osutus rahvuslik taverna, kus mõned õhtud tagasi tegelikult käisime. Toidud olid seal head, teenindus suurepärane, hinnad taskukohased ja meelelahutus meile sobiv. Pererahvas võttis meid vastu nagu vanu tuttavaid ja K haarati kohe tantsima. Mina tellisin rahulikult toidud ja nautisin lapse soovi kõigest osa võtta. Teist korda tegin ainult selle vea, et jätsin jälle fotoka tuppa. K telefoniga tegin küll video, aga kätte ma seda sealt ei saa. Mingi konks on, mis tuleb selgeks saada. Õigemini ma tean, kuhu koer on maetud, aga pole sellega siiani tegelenud. Sõime oma lemmikut, grillitud köögivilju, marineeritud kaheksajalgu ja küpsetatud juustu. K tantsis terve õhtu nii, et selg märg ja silm säras. Kõik nädalaga söödud jäätisekalorid said kõvasti vatti.

Ükski pidu ei kesta lõpmatuseni ja tuli meilgi lõpuks lauast püsti tõusta, südamlikult hüvasti jätta ning enne hotelli minemist külastasime meile tuttavat itaallaste pitsarestorani, kust tellisime endale hommikusöögi. Nimelt hommikune transfeer läks nii vara, et hotellis hommikust süüa poleks olnud võimalust. Üks maitsev pitsa kaasa võtta tundus igati hea mõte.
Oma viimase päevaga võis täiesti rahule jääda. Oli kaunist loodust, vaikust ja rahu, palju ujumist, head sööki, tantsu, naeru ja tulevärki.

See foto on tehtud selle taverna sissepääsu juures. Majaümbrusega sulab kokku taverna õueala, mis läheb edasi üle katusealuseks ja köögiks.

Hommikul läks kõik nagu lepase reega. Pestud, pakitud ja õue transfeeri ootama. Buss jäi minutit 10 hiljaks, aga see polnud probleem. Bussis kohtusime jälle meie tuttava eestlastest perega ja kohe läks muljete vahetamiseks. Kui on suurem seltskond, siis lähevad kõik tegemised ja ootamised kiiremini. Lennujaamas said kõik protseduurid ilma probleemideta tehtud ja olimegi ootealal. Lennukisse laskmiseni oli piisavalt aega, leidsime endale istekohad ja jätsime K ning tuttavate meespoole kohvritega istuma. Mina läksin koos naispoolega poodi. Tahtsin vett osta ja proua soovis kohalikku kommi. Jäime aga rõõmsalt poodi ringi vaatama ja lisaks vajalikule tegime mõne ostu veel. Mina ostan teist aastat juba lennujaamast Tšitsibirat – see on siis selline vurtsuga ingverijook, mis on nende rahvuslik. Veidi aja pärast tuli paari meespool hingeldades meile poodi järgi, et kus me kondame, juba saab lennukisse sisse :) Jah, mehed ja lapsed, alati ärevad :P Ega siis lennuk kohe ära ei lenda sellpärast.

Oma lennuk jäi pildile püüdmata, aga siin on üks, mis ootel ja teine selle taga just läks lendu.

Aga…maksime ära, läksime võtsime oma asjad ja suundusime kõik neljakesi rõõmsalt lennukisse. Tagasilennuks oli SmartLynx-il suur lennuk. Istuma sattusime nii hästi, et kolmeses reas jäi üks koht vabaks. Meil seega ruumi mõnusalt igate pidi ennast sirutada. Lend väljus minutilise täpsusega.

Kaks pilti lennukist linna suunas

ja sellelt paistab Kerkyra linn ja linnast põhja viiv tee

Sellel pildil on nüüd hästi paistmas Gouvia Marina ja sellest edasi ongi kohe meie peatuspaiga ujumislaht.

Kui juba kaugemal olime, paistsid kõrgustest huvitavad lapid, nagu maalähedastes värvides lapitekk. Kus see oli…pole aimugi.

Ja siis tulid pilved….maa jäi kaugele alla…

Eks muidugi, ära lennata on alati kurb, aga midagi pole teha. Selleks korraks sai meie Korfu reis jälle läbi. Tagasilend sujus hästi ja Tallinnas olime kohal plaanipärasest varem. Ka Eestis võttis meid vastu päikeseline ilm, aga õhk oli kõvasti jahedam. Vahelduseks muidugi päris mõnus – ei olnudki palav ja lehvik lebas töötuna kohvris.
Ootasime ära pagasi, jätsime hüvasti uute sõpradega ja suundusime trammi peale.
Käes oli sügav pealelõuna ja teades, et kodus ei oota meid keegi sooja toiduga, läksime esmalt kohe hoopis sööma. Ju me lootsime, et täis kõht leevendab kurbust, sest tahad või ei taha – ikka on natuke kurb tunne, kui puhkus saab läbi.

Lõpuks üks tunnine rongisõit ja olimegi kodus tagasi. Puhanud, ujunud, päikest saanud, käinud, näinud ja õnnelikud.

Reisijutud said jutustatud ja nüüd ma natuke seedin ja siis kirjutan lühikese kokkuvõtva loo.

Selle päeva osas oli meil erinevaid mõtteid. Üks plaanidest oli sõita Paleokastritsasse, mida eelmisel aastal põgusalt külastasime. Imeliselt kaunis koht, aga vesi oli seal nagu meil suvel põhjarannikul, umbes +10. Meie uued eetlastest tuttavad käisid Paleokastritsas aga just eelmisel päeval ja mainisid, et vesi on ka sel aastal väga külm. Nii jätsimegi selle mõtte realiseerimata, sest….meie plaanides oli sel aastal siiski ujuda, ujuda ja ujuda.
Teine mõte oli minna korraks sinna, kus me eelmisel aastal hotellis peatusime, ehk Benitsesesse. Nostalgia mõttes ja seal oli väga mõnus rand. Kuid….mõtlesime, et sõita ümberistumisega nii kaugele, et lihtsalt käia sealses rannas ujumas…pole ka päris hea mõte.
Nii otsustasimegi hoopis, et võtame endale suunaks sellise rannakuurordi nagu Roda. Roda asub Korfu saare põhjarannikul ja bussiga sai sinna nii enam vähem veidi alla tunnise sõiduajaga.
Ilm oli hommikul pilvine, kuid endiselt palav.
Esimese asjana tavapärane hommikusöök ja peale seda läks K maja taha basseini oma flamingot ujutama. Aega hommikul jagus, sest eesmärgiks oli sõita Roda poole bussiga, mis välus kell 11.15
Parajal ajal läksin K-d basseinist tuppa kutsuma, et ta jõuaks veel ennast pesta, kuivatada ja valmis sättida ning tabasin lapse ümber basseini jalutamas. Pidas teine läbirääkimisi oma “lemmikloomaga”, et ta kaldale ujuks, sest K ei tahtnud enam ise vette minna.

Kätte ta muidugi oma flamingo lõpuks sai ja tuppa tagasi tassis. Sättis peale dušši all käimist linnu vanni elama ja võisime varsti bussipeatusesse sammuda. Tunni ringis sõitu ja olimegi kohal Roda asulas. Tulime bussist välja seal kus öeldi, vaatasime tagasisõidupeatuses üle bussi väljumise kellaajad ja hakkasime jalutama edasi, eeldades, et meri on kuskil seal, kuhu kõnnime. Muidugi oli. Orienteerumisega on meil igati hästi. Vähemalt minul ja ühest sellisest orienteeruvast isendist kahepeale täitsa jagub. Taevas oli endiselt pilves ja asula tundus kuidagi tühi ja kõle.
Mõne aja pärast jõudsime randa ja jalutades veidi aega mööda veepiiri tekkis meil tunne, et ….see ei ole meie koht. Ilmselt mängis selles oma osa muidugi ka ilm, hall ja sombune. Lisaks veel see, et liivarannad ei ole meie esimene eelistus. Ainsad üliägedad liivarannad olid meiemeelest Paleokastritsas, Arillases ja Lagoses ehk päikeseloojangurannas. Mujal olid liivased rannad sogased ja igasuguse murduga. Jah, ei ole meie koht. Otsustasime välkkiirelt, et liigume tagasi bussipeatusesse ja ehk läheb juba varem mõni buss tagasi.
Läks aga nii, et peatuse lähistele jõudes nägime bussi saba…sellesama bussi, millega olime sinna tulnud. Eh, napikas. Aga….kui nii, siis nii ja midagi tuli võtta ette eelseisva 3 tunniga. Nimelt järgmine buss meile vajalikus suunas läks 3 tunni pärast. Otsustasime, et veedame siis selle aja mõnusasti.
Läksime randa tagasi.

Selline see rannaala oli. Midagi otseselt viga ju polnud, aga meid ei vaimustanud.

Kui ennem randa jõudes jalutasime paremale, siis nüüd läksime hoopis vasakule. Nimelt otsustasime leida endale koha ujumiseks. Peatusime rannas olevate kivide ääres, panime oma riided ja kotid sinna peale ja ronisime vette. Roda rand on jälle üks sellistest, kus ilmselgelt on mugav olla väkeste lastega. Sügavamaks läheb hästi laugelt ja rinnuni vette jõudmiseks tuleb tükk maad kõndida.
Ühesõnaga me ujusime, mõnuga ja just nii kaua, kui isu oli.
Pärast ujumist vahetasime riided ja mõtlesime, et läheme otsime endale söögikoha. Otsimine võtab aega, toidu ootamine võtab aega ja söömine samuti. Enne järgmist bussi aga tuli kõht kenasti täis süüa. Mõte oli meil tegelikult täiesti õige, sest vaikselt hakkas õrna vihma sabistama ja oligi paras aeg leida endale mingi varjualune.

K kohtas rannas väikest krabi.

Jalutasime veidi aega mööda Roda rannapromenaadi.

Kogu asundus oli vaikne ja inimtühi. Me ei hakanud isegi uurima, mida seal elades oleks ette võtta, aga nagu ikka – leidus seal kuulutusi, mis kutsusid erinevatele reisidele ja ei puudunud ka õhtused meelelahutused. Söögikohad olid päevasel ajal suhteliselt tühjad, mis on normaalne, sest Kreekas on põhiline toidunautlemise aeg ikkagi õhtu.
Jäime seisma ühe rannaäärse taverna juures, et lugeda menüüd. See tundus sobilik ja sissekutsuja jooksis ümber K ilmse kavatsusega meid sisse meelitada. Üks vana mees oli, aga küll see K talle meeldis. Ümmardas ja kummardas nii, et meil oli ikka kohe päris naljakas.
Leidsime endale laua ja võtsime istet, et otsustada, millega ennast selle päeva lõuna ajal kostitada.

Esimese asjana tellisime ühe Fredo Cappuccino. Jah, kohal ja kohal on vahe, nii nagu ka sama nimega kohvil. See ei olnud kindlasti parim, mida olime reisil joonud, aga ega tal nüüd midagi väga viga samuti ei olnud. Seekord võtsime ühe kohvi kahepeale ja see oli õige otsus.
Toit oli samuti lihtne. Minul täidetud paprika ja täidetud tomat, K eelistas lasanjet.

Nii see 3 tundi meil otsa saama hakkaski. Kõhud täis, lonkisime palavust lehvikuga eemale ajades bussipeatusesse ja tegime otsuse, et ei sõida oma Gouviasse vaid otse edasi Kerkyrani välja. Ehk siis tekkis mõte veeta veel üks õhtupoolne aeg saare pealinnas. 1,5 tunni pärast olime kohal. Ilm oli läinud taas selgeks ja päike näksis armutult.
Meil ei olnud mitte mingit sihti. Lubasime endale minna sinna, kuhu jalad kandsid. Vanalinn on mõnus koht uitamiseks ja peamised vaatamisväärsused olid meil niikuinii seal nähtud.
Peale veidikest kõndimist sattusime aga sellisele tänavale, kus oli üks Fishspa. Sellest kalaspa-st oli meil juttu juba kodus. Mitte sellest konkreetsest, aga et kui peale satume, siis käime ära ja see kuulub rubriik – esimest korda elus.
Jalad pesti eelnevalt kenasti ja hoolikalt puhtaks ning siis võis minna kalakeste juurde istuma. Sellised spetsiaalsed kalad olid pärit kusagilt kaugelt Aasiast. Salongis oli hästi meeldiv teenindaja ja temaga sai aetud hulga juttu.

Päris naljakas kogemus oli. Pistad jalad akvaariumisse ja kalad tormavad karjas jalgade kallale näksima. Naljakas ja kõdi on. Pikapeale harjub ära, kõdi enam ei ole, aga lõbus on ikkagi. Üks hetk jäid salongi ette uudistama 3 naist ja teenindaja läks neid sisse kutsuma. Naised alguses ebalesid, aga kui meie K-ga andsime neile kehakeelega igati märku, et see on väga lahe protseduur, siis andsid nad lõpuks alla ja tulid sisse. Teenindaja kusjuures väga kenasti tänas meid abi eest, et ta kliendid sai. Naised tuli välja, olid just hommikul saabunud USA-st, seega üle elatud pikk lend. Silmnähtavalt olid prouade jalad paistes ja selline jalgu turgutav protseduur kulus neile marjaks ära.

Hindasime peale spa-st väljumist enda olukorda ja jõudsime järeldusele, et palavas kliimas on see igati mõnus protseduur. Jalad olid mõnusalt värsked, puhanud, siledad, pehmed ja palavus leevendatud. Jätsime lõbusad ameeriklannad salongi ja jalutasime sihitult edasi.

See oli üks sümpaatne koht, kus koguti siniseid plastpudeleid ja sai näha, mida kõike nendest taaskasutuse abil teha saab.

Nii ja siin jäi jälle silma see, et meie sõbrad Rebelid ajavad äri väljamaal. Esimesel päeval kohtasime nende luksusjahti ja nüüd siis ennäe…müüvad omanimelisi pluuse ka :P

Järgmisena sattusime muinasjutumaailma. Nimelt jäi meie teele laste unelmate pood. Tervislikkusega pole seal vähimatki pistmist, aga vähe on neid lapsi, kes vabal tahtel maiustest ära ütlevad. Teeme reisil olles meiegi erandeid oma muidu tervislikus toitumisviisis.

Tegemist on siis Hansu ja Grete muinasjutupoega, kus pakutakse selliseid asju nagu – Ice Rolly, Cotton Candy, Fresh Gelato….ja mida kõike veel. Valikut oli kõvasti – kohapeal küpsetati ernevaid vahvleid ja veeretati magusaid jäärulle, erinevad jäätised, kommid….silme ees võttis kirjuks.

Ukse kõrval seisev nõid oli õnneks märksa sõbralikuma moega, kui Hansu ja Grete muinasjutus. Teenindajateks olid muidugi rõõmsad ja sõbralikud Hans ja Grete ise :) Jätsin K sinna endale maiust valima ja ise veetsin vahepeal aega kõrval asuvas linaste rõivaste poes. Nagu mulle sealne müüja lahkelt seletas, siis neilt käivad ostmas asju isegi Moskva prominendid. Tooted olid tõesti maitsekad, kvaliteetsed ja kenad, mis seal salata. Hind siiski meile pisut krõbe, aga Moskva rikastele ilmselt odav :)

Rahulolev laps

Nagu mulle hetkel meenub, siis õhtupoole laps enam niiväga rahulolev polnudki. Kõht hakkas valutama sellest magusast kräpiportsust :P Ega siis keha rumal pole, annab kohe teada, kui omanik liiale läinud.

Ja jälle edasi linna nautima…

Järjekordne jäätisepood ja peegelduselt võib leida meid kahte samuti

Linnas ja ka väikeasulates on väga palju ehetepoode. Just kulla ja hõbeda poode ning hinnad on seal vägagi mõistlikud.
Eelmisel aastal soetas K endale ühed hõbedased meandrikujulised kõrvarõngad, sel aastal ühed pisikesed hõbedased kõrvarõngad lasuursisnise poolvääriskiviga.

Vaadata tasub alati ka ülespoole, sest sageli kohtab näiteks igasuguseid huvitavad ornamentidega rõdupiirdeid

Kui kuskil kasvab palmipuu, siis seda hoitakse nagu silmatera.

Mulle meeldivad väga sellised väikesed ja vaiksed tänavad, kus võib leida armsaid retrohõngulisi mootorsõidukeid…..ja muidugi tukkuvaid kreeklastest vanamehi :D.

Kauneid kohvikuid on igal nurgal ning laudade paigutamiseks on kasutatud ära iga pisemgi lapike maad.

Mõnes kahtlases hoovis võis leida auto, mille katusel lesis kuningakass. No vähemasti oli ta sellise olemisega, et tema on kunn.

Tasapisi liikusime linnaliinide bussipeatusesse, et istuda meie kodusele nr.7 bussile ja sõita tagasi Gouviasse. Kell hakkas saama õhtul 7.

Iidne saare pealinn kogu oma ilus, mis kannab Korfu saarega sama nime(tõsi küll kohalikud nimetavad teda Kerkyraks- nagu hüüti nümfi, Poseidoni armastatut)avaneb külalisele tegelikult ikkagi merelt. Kaks kõnekat suurt kindlust kutsuvad igat soovijat osa saama kohalikest ajaloorikkustest ja teha seda pole sugugi lihtne. Tänane vaimustunud reisisell, kes läheb iluotsingute teele, tunneb ennast äkki kandununa täiesti teise ajastusse. Sellesse, mis on juba ammu lahkunud, kuid jätnud maha endast seletamatu kauniduse ja külgetõmbe. Nagu teatridekoratsioon…. rullub meie ees lahti imeline linnapanoraam. Vanaaegsed Itaalia palazziod ja pidulikud katoliiklikud templid, ranged XVIII sajandi fassaadid ja pitsilised rõdud….
Kuid…..
kolada mööda Kerkyra vanalinna tänavaid on sama, mis lugeda huvitavat ajaloolist raamatut imeliste illustratsioonidega. Iga ajastu on jätnud siia oma jälje, kuid kokkuvõtteks on nad sulandunud üheks tervikuks, luues kordumatu ja erilise korfiootide stiili. Kuid kahtlemata valitseb siin Veneetsia. Tema uhke õpetatud lõvi – Püha Markuse sümbol, valgusatatuima vabariigi valitseja – mis on raiutud vana kindluse seintesse ja paljudesse linna hoonetesse, tuletab delikaatselt meelde möödunu võimsust.

Aastakümneid hiljem, kui Gerald Durrell oli juba vana, haige ja suremas, tuletas ta uuesti meelde neid vaimustavaid Korfu vaateid, mis muutsid alatiseks tema elu. Meenutas valuga, mis on omane meile kõigile, kui meenutame kadunud noorust. ” Me tulime tagasi, justkui paradiisi” – sosistas ta jõudes Korfule – “Me justkui sündisime uuesti”

Nende Durrelli sõnadega on paslik lõpetada meie seekordse Korfu pealinna nautimise päeva. See on linn, mis mähib sind õrnalt endasse, alati kutsub tagasi ja kunagi ei väsita.

Peale bussisõitu olime Gouvias tagasi.
Meie uuelt sõbralt Elenalt oli tulnud sõnum küsimusega – kus me oleme ja millega tegeleme. Vastasin talle, et jõudsime just hotelli tagasi, kui ta juba helistas. Helistas selleks, et tuletada meile meelde õhtust suurt rahvapidu. Oli 23.juuni ja kõikjal pidutseti. Eestimaal peeti jaanitulesid, Korful aga kõikide nimede päeva, kel polnud oma pühakut. Oli tõesti- tõeline “narodnoje guljanie”, kui väljenduda vene keeles, ehk siis rahvapidu. Lambad vardas, šašlõkid, suhkruvatid, lihapallid jne, jne. Peo keskmeks oli kohalik kirikuplats, kus olid lauad-toolid ning õhtu läbi mängisid väsimatult pillimehed ja soovija vihtusid tantsu. Õues oli ikka täitsa pime juba. Pildid on pisut heledamaks tehtud.

Toimus ka protsessioon läbi asula. Kõigi oma usuliste rituaalidega. Järgmisel pildil on taustal just see itaallaste restoran, kus me eelmisel õhtul pitsat söömas käisime.

Muidugi ei puudu rongkäigust rahvariietes inimesed

Kui meile sai pidustustest küllalt, mõtlesime, et läheks hotelli ja süüa nagu väga ei tahagi.
Teel koju möödusime sellest restoranist Vergina, kus esimesel puhkusereisi päeval salatit söömas käisime ja püüdsime tabada omanikku Stefanost, kellele paluti sõprade poolt tervitused edasi anda. Läksime mööda ja vaatame – Stefanos on välja ilmunud. Luurasime sealt mööda minnes teda ju iga päev, aga keda polnud, siis vanahärrat. Otsustasime, et süüa just ei taha, aga lähme siis korraks sisse, anname talle edasi tervitused ja viisakusest sööme midagi väga kerget ja vähest.

Olime ikka naiivsed, kui arvasime, et pääseme sealt niisama lihtsalt. Kui härra kuulis, et oleme eestlased ja näitasime talle pilti, kus ta tantsib koos meie sõpradega, oli ta täitsa leilis. Hüüdis kelneritele, et kohal on special guests ja teatas meile, et tal tuleb kohe kananahk ihule, kui eestlasi näeb ja nii väga tahaks kohe eesti keelt rääkida. Ja nagu välismaalastel ikka eesti keelega, siis lemmikfraasid on – Kuida käsi käib? Head isu! Tark ei torma! Kuidas maitseb? Tere, tere vana kere! Terviseks! Kas kõik on hästi? Kas toit maitseb? ja kõik muu jutt libiseb sujuvalt ingliskeelseks. Oi, meie eest hoolitseti kuninglikult. Kelnerid jooksid, kummardasid ette ja taha. Toitu valida meil tegelikult ei lastudki, kästi tuua lauda taldrik rahvuslikuga. Hoiatas veel, et võtke ainult 1 kahepeale. Noh, me siis lootsime, et mis see ikka kahepeale süüa, saame ehk hakkama ja tellisime selle eriroa ära.

Edasi tuli meil vanahärraga tanstu lüüa. Esmalt kutsuti ema tantsule ja seejärel tütar :D

Ja siis saabus lauale suur taldrik……erinevalt valmistatud lihaga ja mõne kartuliga. Ohsapoiss, vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesim, et kuidas me küll sellise hunniku vastu ööd ära sööme??? Liha!!! Me ei söö nädalas ka nii palju liha :D Eh, hakkasime siis servast peale. Vaikselt näksisime ja ajasime juttu küll omanikuga küll kelneritega ja lõpuks tundsime, et no enam kuidagi ei jaksa. Küsisime, kas nad pakivad ka kaasa? Loomulikult pakivad. Kelner läks meie toiduga toimetama ja maja poolt toodi lõpetuseks meile limoncellot. Ei saanudki ma aru, oli seal üldse alkoholi või mitte, aga lõhnas hästi ja maitses samuti. Enne, kui ära läksime, kutsus härra veel Kirke endaga kuskile taharuumidesse ja lasi tal valida endale ja emale ehteid :D K tuli tagasi nägu nalja täis ja käes igasugused kulinad.

Pildile on see taldrik jäänud kuidagi pisike, tegelikult oli siiski ehmatavalt suur ports lihasaaduseid.

Tagasi pimedal õhtusel tänaval arutasime, et kas me ikka hommikul üldse tahame seda külma liha süüa? Või kas me üldse nüüd enam lähiajal tahame liha süüa??? Jõudsime otsusele, et ei….ei tahaaaa. Jalutasime randa, otsisime üles meie valge lemmikkoera ja tegime talle piduliku õhtusöögi. Tema oskas liha hinnata märksa paremini, kui meie kaks.

Pidustused Gouvias kestsid veel edasi, aga meie suundusime hotelli ja püüdsime vaatamata punnis kõhule ja palavusele und saada.

Ees seisis puhkuse viimane päev. Arutasime, et mis me sellega ette võtame? Jõudsime veendumusele, et lähme sinna, kus meid võlus loodus, oli rahulik ja igal sammul sai ujuda. Jah, valisime viimaseks päevaks meie lemmiku – Kassiopi.