Käes oli reisi viimane päev ja selline päev ei ole kunagi rõõmustav. Kes see siis tahab mõnusast kliimast koju sõita ja taas tööle/kooli minna. Tõepoolest, ei soovinud seda ka meie. Aga…viimane päev alaku.
Teadlikult jätsime GC pealinna külastamise viimasele päevale, sest kõik muu huvitas meid rohkem, kui Las Palmas. Nii oli kohe planeeritud, et kui viimaseks päevaks meil valdavalt kõik huvipakkuv vaadatud, läheme pealinna. Pisike tuur ja šoping.
Keskpäeva paiku olime Teldes, üsna las Palmase lähedal ja seal, kus on ühed augud, mida mina soovisin näha. Sinna me jõudsime ja augud olid ägedad. Tükk aega nautisime ja jälgisime võimsat looduse mängu. Tuleb vaid ettekujutlusele toetuda, et saada aimu kui ilus on seal veel loojangu ajal ja nii vaikse ilmaga, kui tormisemaga on seal omad võlud. Blowhole of Bufadero de la Garita in Telde.
Loomulikult annab sellist vaatemängu edasi kõige paremini video, aga mis teha, tuleb leppida piltidega. Videod on küll olemas, aga minu telefon ja selle blogi keskkond ei taha väga koostööd teha. Pildid saan kuidagiviisi veel muudetud teise formaati, aga videoga on nagu on. Nojah, aga on täitsa hämmastav, kuidas iga väiksemgi muudatus valguses ja päikesepaistes muudab kivide ja ookeani värve ja nagu ülemisel pildid näha, tuleb kividest teatud hetkel nagu auruvedurist pahvak auru. Vesi liigub seal augus siis üles ja alla.
Edasi sõitsime Las Palmasesse ja esmalt nägime kurja vaeva, et leida parkimiseks kohta. Soov oli pealinnas käia tegelikult vaid vanalinnas, aga parkimisega on seal pisut keeruline. Lõpuks siiski leidsime…maa-aluses tasulises parklas.
Las Palmas
Saarestiku suurima linna Las Palmase asutasid 1478. aasta 24. juunil Hispaania konkistadoorid. Varsti sai sellest oluline peatuspaik laevadele, mis sõitsid ümber Aafrika või suundusid Ameerikasse. 19. saj. lõpus asutas Sir Alfred Lewis Jones Gran Canaria Söekompanii ja linn hakkas õitsema. Sadamast sai TransAtlantise tähtsaim peatuspaik ja selle ümber tekkisid uued linnajaod. 1927.aastal sai Las Palmasest Kanaari saarte idaprovints – Gran Canaria, Fuerteventura ja Lanzarote – pealinn.
Esimese pildirea kahel äärmisel pildil on näha ooperimaja.
Peale veidikest uitamist läksime uudistama vanalinna keskmes olevat katedrali ja sellega piirnevat väljakut.
Santa Ana katedral
Plaza santa Ana
Ehitamist alustati 1497. aastal ja selle valmimiseni kulus 400 aastat. Pikk aeg mõjutas nii arhitektuuri, kui ka sisustust. Neoklassitsistlik fassaad varjab saledatele sammastele toetuvaid gooti võlvlagesid, retaableid, barokseid kantsleid ja Jose Lujan Perez-i skulptuure. Krüptis asub kanaari rännumehe ja ” Noticias de la Historia General de Canarias” autori Jose de Viera y Clavijo haud. Teises kabelis puhkab diplomaat Fernando de Leon y Castillo. Lõunatorni lift viib külastajad kõrgele vaateplatvormile, kust saab nautida linna- ja sadamavaateid.
Edasi kõndisime mööda vanalinna tänavaid ja leidsime ühe kohviku, kus saime õues jahedaid jooke maitsta ja ennast jahutada. Sealsamas vanalinnas on ka Kolumbusele pühendatud muuseum ja muudki huvitavat.
Suurte kivimajade vahel leiab mõnusasti pelgupaiku keskpäevase päikese eest ja turiste ei olnud üleliia palju. Seigelda oli täiesti mõnus.
Lõpuks käisime sees mõnes vanalinna kaupluses. Muidugi tõdesime, et hinnad on seal kõvasti sõbralikumad, kui Eestis. Leidsime isegi Kirkele mõnusa käsipagasi kohvri, sest ühes kaupluses olid kohvrid soodusmüügis. Kuna ees seisais kooliaasta lõpureis Rooma, siis õnn oli suur, kui hea hinnaga kohvri leidsime. Meil küll üks kohver on majapidamises, mis pole päris meie oma, aga kui koos liigume, on alati vaja otsida, kust saame teise käsipagasi kohvri. Ära-antava pagasiga ei viitsi me enam ammu reisida, suhteliselt tülikas.
Ja siis juba otsisime üles oma auto, käisime korraks ostlemas ühes linnaäärses Primarkis ning sõitsime taas Playa de Ingles-i sööma. Üle-eelmisel päeval saime sealt hea kogemuse ja miks mitte korrata, kui saab kindlapeale minna.
Oligi käes viimane õhtu. Sõitsime koju ja hakkasime vastu ööd pakkima, et varahommikul haarata kohvrid ja sõita lennujaama. Kiirtee oli varajasel tunnil tühi ja kohale saime napi tunniga. Auto jätsime lennujaama parklasse kokkulepitud kohta, võtmed ümbrikuga sinnasamasse ja padinal lennujaama.
Lennujaamas oli päris lipalopa värk. Meil Kirkega ühtmoodi termosed – tema tuli sellega läbi, mul kästi vesi välja kallata :D Mina ladusin vedelikud välja, Kirkel olid vedelikud kohvris ja kedagi ei huvitanud. Sõbranna sai loomulikult jälle kontrolli kaela- tehti seda ribadega narkotesti vist :D
Tunnike ootamist ja varsti olime lennukis. Kurb, loomulikult on kurb igalt reisilt koju sõita. Mis oli tore, siis see, et tagasilend oli vaid ühe ümberistumisega Riias. Sinnani tuli jälle kannatada mõndasid lastetoata vanemaid, koos nende kasvatamatute lastega- loomulikult meie selja taga ja sama seltskond, mis GC-le lennates. Õnneks Riiani, sest nad olid lõuna-eestlased ja Riiast on siis lähem koju sõita. Tore oli aga see, et Billund-Las Palmas lend oli üle 6 tunni, aga LP-Riia oli vaid pisut alla 5 tunni. Ilmselgelt oli taganttuul. Ka tõusud ja maandumised olid leebed. Riias mõned tunnid ootamist ja siis hakkasime juba kõik vaikselt tiksuma, aga aitas väike söök ja lennujaama hirmkallis topsike kohvi. Tallinn võttis meid vastu üpris jaheda ilmaga, aga taksoga kiirelt Balti jaama, sealt viimase rongiga Raplasse ja keskööks olimegi kodus.
Reis oli väga-väga tore. Meil oli lõbus, nägime palju, puhkasime, saime päikest, ujusime, nautisime head toitu, elada oli odavam kui kodus ja mis peamine…meil oli suurepärane seltskond. Krissule oleme reisikorralduse eest taevanimaani tänulikud.
September 2024 lisa: külma ei tulnud meil reisilt tulles kaua kannatada. Üpris varsti läks soojaks ja uskumatult soe suvi kestis kuni kalendrisügise alguseni septembri lõpus. Selline suvi võiks igal aastal olla.
Seekord ärkasime varakult. Kell 6, kuna olime planeerinud päikesetõusu väljasõitu Maspalomase liivadüünidesse eesmärgiga teha Kirkest ja Krissust ilusaid pilte. Päikeseloojangu ajal see meil ebaõnnestus liigsete rahvamasside tõttu ja otsustasime minna uuele katsele lootusega, et inimesed on hea unega ja varakult ärgata ei viitsi.
Ega me ei eksinud. Peale meie oli düünides üks drooni lennutaja ja 3-4 fotograafi. Juhuu! Algas liivaküngastel ronimine ja seda tuli teha suhteliselt kiiresti, sest kui päike juba tõuseb, teeb ta seda joostes. Tund aega intensiivset ronimist ja pildistamist ning pildid olid “purgis” ja hommikutrenn tehtud.
Dunas de Maspalomas asub Playa de Inglesist lõunapool- hiiglaslik 4 km2-se pindalaga luitestik, mis on tänapäeval soolajärve ja palmisaluga rahvuspark, mida tohib uudistamas käia vaid jalgsi või kaamelitega. Düünid on asupaigaks sisalikele, küülikutele ja oh üllatust – nudistidele. Muide ka puhkusel olevad gei-mehed pidavat düüne armastama. Lähedalasuv laguun on peatuspaigaks arvukatele rändlindudele teel Euroopast Aafrikasse.
Piirkonna kohta lisateabe saamiseks tasub külastada Maspalomase kirdeosas Playa del Inglésis asuva hotelli Riu Palace teabekeskust ja vaatluspunkti.
Ja nagu ikka, kui on midagi nii looduslikult kaunist ja unikaalset, tuleb varem või hiljem hakata seda inimeste eest kaitsma.
Gran Canaria Cabildo ja San Bartolomé de Tirajana linnavolikogu hakkasid 2018. aasta lõpus välja töötama üldplaani, et taastada looduslike luidete ökosüsteem.
Tegemist on etalonkeskkonnaprojektiga, mille põhieesmärk on kaitsta ja säilitada looduslikku luiteala, mis on saare üks olulisemaid keskkonnaressursse ja hinnatud ökoloogilise väärtusega loodusruum.
See Gran Canaria looduskaitseplaan oli algselt kavandatud kestma kaks aastat ja selle eesmärk oli säilitada saartel ainulaadne ökosüsteem, et me kõik saaksime seda looduslikku paradiisi veel kaua nautida.
Selle Masdunase nime all tuntud keskkonnaprojekti eesmärk on seega takistada Gran Canaria lõunaosa ühe väärtuslikuma loodusvara kadumist, säilitada selle keskkonnaväärtusi ja tagada selle säilimine.
Mis siis toimub? Luitesüsteemis on olnud juba mitu aastakümmet märkimisväärne liivakadu, peamiselt linnaarengu protsesside ja inim-mõju tõttu, mis omakorda on muutnud tuule ja luidete dünaamikat.
Hinnanguliselt läheb igal aastal kaduma umbes 45 000 kuupmeetrit liiva, mis jõuab mere põhja.
See on põhjustanud taimestiku kontrollimatut kasvu sisevööndites, vähendades luidete poolt hõivatud ala ja suurendades erosiooni, mõjutades elurikkust ning avaldades väga negatiivset mõju vööndis elavatele loomadele ja taimedele.
Sellise olukorra jätkumisel võib luitekaitseala kaduda vähem kui põlvkonnaga.
Mida siis tehakse? Töötatakse Maspalomase luidete ökosüsteemi loomuliku taastumise nimel, mis toimub mitmes etapis.
Maspalomase luited ei ole sellele vaatamata avalikkusele suletud. Ujujad ja rannalised saavad müstilisi luiteid nautida nagu ikka.
Selle kaitseplaani eesmärk ei olnud kunagi keelata juurdepääsu luidetele, vaid suunata inimesi liikuma mööda märgistatud radu, mis on kooskõlas keskkonnakaitsega.
Maspalomase luiteid ei mainita üheski ajaloolises kroonikas enne umbes 1800. aastat ja arvatakse, et need tekkisid 1755. aastal Atlandi ookeani tsunami otsese tagajärjena, mis tõenäoliselt muutis Maspalomase merepõhja ja kogus endasse liiva, mis tänapäeval düüne ja La Charca de Maspalomase ökosüsteemi moodustab. Kuni 1960. aastateni, mil algas tugev turism, säilitasid luited loodusliku seisundi, mida ümbritsesid põllumajanduslikud nisu- ja tomatipõllud, kus leidus parte, tiirusid ja arvukalt paljunevaid rändlinde. Keskkonnaseisund halvenes seetõttu nii looduskaitsealal kui ka selle lähiümbruses – suur linna-turismi areng, mis on muuhulgas muutnud piirkonna looduslikke tuulesüsteeme ja on nüüd soosinud kliimamuutust (suurenenud ranniku erosioon, üleujutused, meretaseme tõus, …).
Kui sellele mõelda, hakkab kurb. Mis on aga heameelt tekitav siis see, et prügi me seal ei näinud. Ja muide, telkida seal ei tohi.
Igatahes…see on üks paljudest kohtadest, mis avaldas mulle GC-l tõepoolest sügavat muljet. See mingi omapärane aura seal luidetel liikudes…ma ei oskagi seda seletada, seda peab kogema. Seega hoidkem ja kaitskem seda looduse imelist kingitust.
Pildid tehtud, päikesetõus koos uue päevaga vastu võetud, võtsime suuna tagasi koju, et pidada üks laisk hommikusöök ilma igasuguse kiirustamiseta.
Nendest düünides tehtud piltidest panen mingi osa üldse eraldi postitusse, sest noh…ei oska valida ja neid on palju.
Lõpuks otsustasime nii, et Krissu viib mind koos noortega Palmitos parki ja ise läheb koju tagasi ning teeb ühe väljateenitud puhkepausi. Esiteks valutas tal pea ja teiseks, tema oli meil ju see, kes päevast päeva mägedes autot juhtis ja see on üsnagi kurnav.
Palmitos Parque
Park asub umbes 10 km kaugusel Maspalomasest põhja pool, mägede vahel orus. Pargi lopsakas troopikataimestikus elab 1500 liiki linde, nende hulgas Uus -Guineast pärit paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid ja tuukanid oma värviliste nokkadega. Muu põneva seas on pargis Casa de las Orquideas, kus kasvab umbes 1000 erinevat orhideed. Hiiglaslikus akvaariumis elab hulk erinevaid värvilisi kalu kogu maailmast, sealhulgas Kanaari saarte merest, India ookeanist ja L-Ameerika vetest. Veel üks atraktsioon on liblikatemaja – suurim omasugune Euroopas. Park on uhke oma valgekäeliste gibonite üle, kelle looduslikud elupaigad on Malai poolsaarel ja Myanmaris.
Kuidas see park tundus meile?
No esiteks on ta suur, mägisel alal ehk siis mitmetasandiline ja park on eelkõige korralik botaanikaaed. Tohutult erinevaid puid, põõsaid ja lilli. Nunnud surikaadid, teravate hammastega krokodillid, erinevad ahvid, kilpkonnad, aga kõige muljetavaldavamad on linnud. Neid on palju ja nad on nii ilusad. Ei saaks öelda, et olen varem saanud jalutada flamingode ja paabulindude vahel, kõrval õiendamas marabu.
See valge tüüp, ehk aara, no tema oli suur nägude tegija ja sõdis seal oma talitajaga, üritas talt luuda kätte saada.
Pargis toimuvad ka delfiinide showd, aga meie loomaarmastajatest kamp ei soovinud seda etendust vaatama minna. Nägime seda pisut jalgu puhates eemalt ja kõrgelt.
Pargis sibas ringi palju sisalikke, sest ega nad siis rumalad pole – saare põliselanikena on nad leidnud koha, kust saab alati teiste loomade kõrvalt süüa ja kellegi puuri pääsemine- on käkitegu.
Minu lemmikud olid seal kindlasti erinevad papagoid, aarad, kakaduud. Iiimeeeelised, värvilised ja ägedad linnud.
Liblikamaja….vot seal oli mul natu liblikatest kahju, sest majas oli palju lapsi ja vanemad ei saa nagu aru, et võiks oma jõnglasi taltsutada. Nukkumismajakeses ei pea liblikaid katsuma minema. Liblikad olid majas silmnähtavalt närvilised ja ärevil. Mõnda ilusat juhtusime nägema lendamas, mõnda elutult lamamas.
Kirsiks tordil oligi üliäge lindude show. Nende treener on seal toimetanud juba 20 aastat ja vaadata saab kahte erinevat etendust- eksootiliste lindude show ja kotkaste show, kust astus läbi ka näiteks marabu. Muide kotkad lendavad sealt alalt ära väga kaugele, aga tulevad alati tagasi. Vahest juhtub etenduse ajal, et ei tule…aga järgmisel päeval tuleb ikkagi koju. Linnud elavad seal suhteliselt vabalt, aga on kodustatud. Eks kõik lähevad tagasi sinna, kus hästi süüa saab :P Ja no papagoid, millised imelised värvid ja kui võimsad nad lennates on. Need kaks etendust olid tõesti selle pargi tippsündmusteks
Väga kuum oli etenduse algust oodates :)
Marabu käis nalja tegemas ja siis tulid kotkad….
Lõpuks said inimesed samuti soovi korral minna ja lähedalt lindu näha.
Ma olin nii ametis lindude pildistamisega, et ega loomi eriti peale jäänudki, aga ega sealses loomaaias pole ka karusid ja hunte :P
Kui kõik põnev vaadatud, läksime väljapääsu poole ja veetsime pooltunnikese nännipoes. Kirke sai endale ühe armsa pehme linnukese-võtmehoidja, kes sai nimeks ühe shows osalenud linnu järgi Liilu. Eks lapsed oleks meeleldi sealt kõik pehmed loomad kaasa tassinud, aga õnneks ei mahu nad käsipagasisse :P
Helistasime Krissule ja jäime ootama. Ootasime…ja tundus juba liiga kaua, kuni üks hetk tormas Krissu parki sisse, sest tuli välja, et ta ei saanud meile värava tagant märku anda oma saabumisest – seal lihtsalt puudus levi. Õnneks oli piletimüüja lahke ja lubas tal territooriumile mina, et meid sealt ära kutsuda.
Kell oli saanud sujuvalt neli ja mina endale säärtele joodikupäevituse(põlvpükste ja sokkide vahele). Päev oli nii palav, et sõitsime tagasi sinna randa, kus me esimest korda ujusime – Posito Blanco kohalike inimeste randa. Vesi oli sel korral pisut jahedam, aga siiski igati ujutav. Nii me seal siis suplesime ja otsisime rannakaljudest sisalikke. Leidsime ka.
Kuna täna oli õhtul korduste päev, otsustasime sööma sõita Anfi randa samasse kohta, kus käisime mõni päev tagasi.
Eks me vist lootsime sealt jälle head õhtust esinejat leida ja tantsu lüüa, aga seekord oli jäätisekohvikus hoopis melanhoolne mees kitarriga ja ei mingit rahvast ega tantsu. Süüa saime aga hästi ja teenindus oli kena. Atmosfäär on Anfis garanteeritult mõnus. Peale sööki läksime jalutama ümber hiiglasliku hotelli ja jõudsime ookeani äärde. Päikese loojudes nägime eemalt isegi Tenerife saart ja Teide vulkaani tippu.
Tore ja päikesekuum päev jõudis õhtusse ning meie tagasi koju puhkama.
Landscape pildid kliki ikka lahti, on suuremad ja ilusamad.
Teisipäeval, 23.aprilli hommikul võtsime suuna taas mägedesse. Mägedel on mitu head omadust, kui viibid palavas kliimas. Esiteks, on seal normaalne õhk- soe, aga mitte palav. Teiseks – näeb kaugele ja vaated on imelised. Kolmandaks- saab teha füüsilist trenni, sest ega see ronimine teps mitte lihtne alati pole.
Kuna Krissu ja G on olnud GC-l sagedased külalised ja üsna kõik kohad nähtud, siis G otsustas jääda koju mõnnama ja lasta meil kolmekesi mägedesse sõita. Plaanis olid Roque Nublo, kanaarimändide metsad ja GC kõrgeim tipp.
Ah jaa, ilusaid landscape vaateid soovitan vaadata nii, et klõpsa pilt lahti. On palju ilusam :)
Pisut enne ühte olime jõudnud Roque Nublo lähedale, aga veel mitte kohale. Käisime ühel vaateplatvormil, kus kenad vaated ja lisaks said soovijad ennast kaktuste vahel hästi tunda, sest neid oli seal tõesti palju.
Mida lähemale aga sihtpunktile jõudsime, seda vähemaks jäi kõiksuguseid kaktuseid ja sukulente. Loodus muutus järjest meie kliimavöötmele sarnasemaks. 13.30-ks olime alguspunktis, kuhu sai jätta auto tee äärde kõrge kalju varju ja edasi juba jalgsi üles ronima hakata. Ehk siis olime jõudnud saare keskpunkti.
Roque Nublo (Clouded Rock, Rock in the Clouds) on vulkaaniline kivim. See on 80 m pikk ja selle tipp on 1813 m kõrgusel merepinnast. Roque Nublo on 1956 meetri kõrguse Morro de la Agujereada ja 1949 meetri kõrguse Pico de las Nievese järel Gran Canaria saare kõrguselt kolmas punkt.
See tekkis vulkaanipurske tagajärjel umbes 4,5 miljonit aastat tagasi.
Tejeda keskosas Gran Canaria saarel asuvat Roque Nublot peetakse üheks suurimaks looduslikuks kaljuks maailmas. Saarlaste jaoks on seee erilise tähendusega vulkaanilise päritoluga kalju.
Iidne aborigeenide kultuskoht kuulutati 1987. aastal kaitsealuseks loodusruumiks ja seitse aastat hiljem maapargiks.
Matkamine vaadetega Gran Canaria tippudele on nii kohalike kui turistide seas populaarne. Roque Nublo marsruut algab peateelt, kust algab rada ja saab 1,5 kilomeetrit ronida loodusmälestise ja selle venna Roque de la Rana lähedusse. Enne sinna jõudmist möödud teisest loodusmälestisest el Roque de El Fraile. See rada, mis on 5 km pikkune, võimaldab näha Las Niñase, Chira ja Soria suuri tamme ning Artenara ja Acusa linnu. Caldera de Tejeda, Llanos de la Pez ja Pozo de las Nieves’i vaated on marsruudiga kaasnevaid pingutusi väärt.
Muide, see kalju on inspireerinud maalijaid, kirjanikke ja heliloojaid ning ilmutanud ennast paljudes teostes.
Kogu see piirkond on osa Gran Canaria biosfääri maailmakaitsealast, nagu UNESCO 29. juunil 2005 seda kuulutas.
Ronida oli tore, sest õhku mägedes jagub. Lihtsalt tuli olla ettevaatlik, sest ega see siis kõnnitee polnud. Palju väikeseid veerevaid kive ja nendega tuleb tähelepanelik olla, et käntsu ei käiks. Mingil etapil otsustas Kirke, et tema edasi ei roni ja ootab meid parem seal, kus ta hetkel oli. Tundis ennast pisut ebakindlalt ja kõigil on õigus otsustada, kust jookseb tema piir. Meie Krissuga aga turnisime üles edasi, sest mina tundsin, et see on väärt pingutamist. Ja oli ka. Pealegi mulle väga mägedes meeldib. Ka omal ajal Norras on saanud piisavalt matkata ja need on kustumatud mälestused.
Teel tagasi ootas meid rõõmsalt Kirke, kes mägedele kohaselt olikuulnud meie häält enne, kui nägi meid endid.
Gran Canaria sõbrad sisalikud on alati kuskil sahistamas
Kui me seal ainsamal vabal kohal mäe külje all parkisime, seisis meie ees auto…tagasi tulles siis nägime, et parkida seal tegelikult ei tohtinud :P
Peale Nublo imetlemist oli meil siht sõita edasi ülespoole, kus algavad suured männimetsad. Kanaari mänd on hästi pikkade okastega ja nagu me nägime, on ta ka visa hingega. Paar aastat tagasi olid seal ulatuslikud põlengud ja männikesed on praeguseks päris nobedasti taastunud. Põlenud maa-alasid on aga valus vaadata küll.
Läksime mändide alla kõndima, suuri männikäbisid otsima. Pirakad tõesti ja mõned vedasime ka koju kaasa. Ideaalne suveniir Gran Canarialt.
Kuna me polnud veel piisavalt kõrgel, sõitsime edasi, et jõuda Pico de las Nievesesse ehk siis GC kõrgeimasse tippu. Sinna saab muide autoga, kõrval on GC observatoorium ja päris üles tuleb vaid üsna pisut ronida.
Pico de las Nieves on kõrgeim tipp ja kihtvulkaan Gran Canaria saarel. Selle kõrgus on 1949 meetrit üle merepinna. Selle nõlvadel taastati Kanaari saarte mänd 1950. aastatel.
Traditsiooniliselt on Pico de las Nievesit peetud Gran Canaria saare kõrgeimaks tipuks; see on aga vaieldav, kuna Morro de la Agujereada kõrgus on 1956 meetrit, mis teeks selle kõrgemaks kui Pico de las Nieves. Kaks mäge seisavad kõrvuti. Kas teise juurde autoga saab, on iseasi.
Nimi tähendab hispaania keeles “lumist tippu” ja viitab asjaolule, et mitu kaetud süvendit (hispaania keeles neveras) lume hoidmiseks ehitati otse mäekülgedele. (Alternatiivne teooria väidab, et nimi tekkis seetõttu, et mäel sadas saarel kõige rohkem lund.) Esimene neveras ehitati 1694. aastal katoliku kiriku tellimusel. Lund kogusid töölised puidust labidate ja vitstest korvidega, tehes tõelisi lumemägesid. “Palerod” asetasid lund aukudesse ridadena ja pakiti edasi ristkülikukujulistesse puidust või korgist kastidesse, mis olid eraldatud põhukihtidega.
Seal oli palju jääplokke, nimega “sabanada”, mis juunis viidi tekkidega kaetud õlgedest pannides Las Palmase (saare pealinna) katedraalis asuvasse jäätisepoodi hobuse seljas, mis võttis viis või kuus tundi. Lund kasutati haiguste leevendamiseks, temperatuuri alandamiseks kollapalaviku ja koolera epideemia korral. Seda kasutati ka kõrgklassi jaoks mõeldud jahutusvee või jookide valmistamiseks. Kastmiseks kasutati basseinide vett.
Suuremal osal kõrgeimast platoost on sõjaväebaas, sealhulgas suur pallikujuline radar. Tsiviilkülastajatel on hea ilma korral lubatud siseneda platvormile, mis asub veidi baasist allpool, kust paistab nii pool saart kui ka Tenerife Pico del Teide.
Tippu pääsebki seetõttu autoga, et see on sõjaväe kasutuses olev tee.
Enne päris tippu ronimist, jäime ühe müügionu küüsi. Oli teine nii lahe vana papi ja müüs tegelikult head kohalikku kraami. Näiteks aaloe kreemi. Seda olen ma ikka reisidelt ostnud. GC-l on aaloed kõikjal kasvamas. Ja teine pudelike oli igasuguste valude tarbeks, nagu näiteks seljavalu jne. Ja seletada saab lihtsalt- see pudelike sinna, kus aiai, aaloekreem – sinna, kus juhtunud axident.
Mis aga vaadet puudutab, siis jah, lummavad vaated. Avarus ja tundub nagu terve saar oleks peopesal.
Kõrgeimast punktist ei saa enam kõrgemale minna, seega hakkasime alla sõitma. Idee oli minna ühe hotelli juurde, mille juures on kaunid vaated ja lootsime, et leiame seal asumis kusagilt ka mõne söögikoha.
Esmalt aga pidasime kinni ühes teepealses külas, kust ostsime Kirkele laamavillast mõnusa sooja kampsuni. Üks proua müüs, aga seal istus üks vanamees, kel nina veine, no paistis, et ninaverejooks, aga lõpuks uuris meilt, et kust me pärit oleme. Kui ütlesime, et Eestist, vastas tema – aaaa, lambavill :) No mis sa kostad.
Aga sellest hotellist. Jah, väga huvitav koht. Ilusad vaated ja tähtsalt ringi jalutav kukk. Leidsime võsast isegi kana koos tibudega ja kukk tuli meile järgi, et kaitsta oma kanakest ja tibukesi. Ta küll käis meiega kaasas, aga õnneks kurjaks ei muutunud. Andis niisama teada, et need seal tema jagu.
Süüa me seal aga kusagil ei saanud. Kõik kohad olid kinni, kuigi kell hakkas juba 5 saama. Eks sõitsime siis edasi alla, mitmest linnakesest läbi, aga süüa ei kusagil.
Müstika. Lõpuks jõudsime Playa de Ingles-i, ehk suisa randa ja seal leidus avatud restorane. Ühte neist maabusime ja kahetseda polnud tarvis. Kell oli selleks hetkeks juba 19.30 ja nälg näpistas mehiselt. Igatahes – söök oli maitsev ja teenindus hea. G-le ostsime pitsa koju kaasa, et temagi saaks süüa. Peale üheksat jõudsime koju, nautisime vaikset sooja õhtut ja varsti magasime õiglast und.
Esmaspäev. Viiendat päeva saarel. Kuna eelmisel õhtul ei viitsinud poodi minna…või siis oli pood juba kinni pigem, käis Krissu üksi poes ära ja tõi juurde olulisi asju, mis külmkapist otsa saanud. Kerge hommikusöök ja taas mägedesse. Esimeseks peatuseks oli meil mägilinnake nimega Mogan ja sinna jõudsime pisut enne ühte. Vaid veerand tundi enne linna peatusime aga üht ilusat tuulikut uudistama.
El Molino de Mogán
Niisiis Mogan. Linnake või pigem on see mägiküla…asub saare läänepoolses osas mägedes, kuhu tuleb sõita mööda GC-200 teed. Seda kohta ei maksa ajada segamini Puerto de Mogan-iga, mis on imekaunis rannikulinn. Mogani külake asub aga päriselt mäe külje peal, sest teed olid seal kõik minumeelest kaldu. Auto tuli samuti parkida ühte väikesesse prakku nii kallaku peale, et autost välja saamine osutus omaette ettevõtmiseks. Lükkad ukse lahti, hakkad jalga välja tõstma, uks tuleb tagasi peale jne. Tiirutasime seal pisut jalgsi ringi mäest üles ja mäest alla. Vaatasime kohalikku kirikut ja imetlesime vaadet orgu.
Kirik – San Antonio de Padua
Moganist viis meid tee edasi kõrgemale mägedesse ja mõne aja pärast jõudsime vaateplatvormile nimega Mirador de Veneguera Viewing Point
Kaunid vaated mägedele ja orgudele. Tegelikkuses oli meil plaan sõita kohe edasi Los Azulejos de Veneguera poole, et vaadata seal olevaid värvilisi kivimikihte, aga võta näpust. Mõni aeg tagasi oli seal üks tee otsa saanud ehk et osa mäest teele kukkunud ja nüüd nad siis likvideerivad seda kaost, määramatu aja. Seega ots tuli tagasi keerata ja olime peagi vaateplatvormil tagasi. Nägime neid värvilisi mägesid eemalt, aga netist noppisin siia vaatamiseks mõned lähivaated ja imetlen samuti, millest ilma jäime.
Tõepoolest, uskumatult kaunid. Aga tagasi vaateplatvormile.
Kuidas need värvid Veneguera Azulejoses tekkisid? Kõik oli võimalik tänu Tejeda vulkaani purskele. Kui vulkaan purskas, sattus vulkaaniline laava atmosfääriga kokku puutudes niiskesse keskkonda ja küllastus gaasiliste emanatsioonidega. See atmosfääri küllastumine põhjustas kivimite mineraalse koostise muutumist.
Seetõttu on meile nähtavad värvused püroklastilised ladestused või ignimbriidid. Ja maastiku erosioon sadade aastate jooksul on võimaldanud meil tänapäeval mõtiskleda selle üle, mis oli või mis on vulkaani sisemuses ja imetleda uskumatuid värve.
Imetlesime neid siis paraku eemalt, vaateplatvormilt ja imetlesime ka kaunist orgu.
Puerto de Mogan
Tulime tirinal mägedest alla ja olime 14.30 paiku kaunis rannikulinnakeses Puerto de Mogan. See on 52 kilomeetri kaugusel rahvusvahelisest lennujaamast ja viimane läänesuuna kiirtee ääres asuv puhkekeskustega linn. Parkisime auto ära ja läksime jalutama. Ilmselgelt oli see armas linnake kõige värvilisem ja armsam, mida me GC-l nägime. Valgete majade taustal tulid igasugused õitsvad puud ja põõsad eriti esile. Sadamapromenaadil oli kena jalutada ja vaadelda purjekaid/kaatreid. Ja datlipalmi leidsin keset linna, mille küljes oli väga palju datleid. See saare edelaosas asuv linn oli tõesti imearmas.
Puerto de Mogán on Gran Canaria üks atraktiivseim puhkekeskus. Linna iseloomustavad valgeks lubjatud majad, värvilised bugenvillead ja paljud võluvad kanalid. Nende kanalite tõttu nimetatakse Puerto de Mogáni ka Gran Canaria Veneetsiaks.
Erinevalt GC lõunaosa rahvarohketest kuurortidest Playa de Inglesies ja Maspalomas on Puerto de Mogan ideaalne koht nendele, kes otsivad vaikust ja rahu. See maaililine linnake koos jahisadamaga lebab rohelise Mogani oru suudmes, kaljuse platoo jalamil. Vana ja pisut lohakas kalasadam ning linn asuvad ligitõmbava, spetsiaalselt ehitatud jahisadama ning kuurortkompleksi taga ja kõrval. Kuurort koosneb külasarnasest värviliste, lilledega kaunistatud elamute kogumist, mille kujundus järgib Vahemere stiili ning mis palistavad kitsaid jalakäijate tänavaid.
Katuseterrassid on kaunistatud bugenvillea ja teiste hiilgavalt värviliste taimedega ning linn on täis banaani- ja papaiapuude, palmide ja paradiisilindude aedu.
Rannatagune uuem arendus, mis ulatub oru järskude kaljukülgede vahele, hõlmab uusi hotelle ja luksuskorterite komplekse. Mõnestki neist avaneb suurepärane vaade üles orgu mägede poole või üle ranna ja mere, kaljude ja jahisadama.
Ujumisfanaatikutele on siin tehiskaljudega rand, mis on peidetud kaljuseinte vahele. Tehisrand on umbes 250 meetrit pikk Saharast imporditud peeneteralise liivaga. Vesi on suhteliselt madal ja tänu muulidele enamasti rahulik. Käisime meiegi seal ujumas, sest palava ilmaga on mõnus ennast vette kasta ja soojas kliimas viibides tuleb kasutada igat võimalust, et ujuda avaveekogudes.
Linn on täis suurepäraseid restorane, kus serveeritakse kalasadamas lossitud kohalikku kala ning muid Kanaari saarte ja rahvusvahelisi hõrgutisi. Olemas on mitu panka ja supermarketit ning kauplused, mis müüvad riideid, suveniire, ehteid jne. Kui soovid soengut või tätoveeringut, saad valida salongide või stuudiote vahel ning enamikus kohvikutes ja baarides on tasuta wifi, kuigi teilt oodatakse vähemalt kohvi või külma klaasi õlle tellimist.
Neile, kes soovivad natuke rohkem põnevust kui lihtsalt rannas lebada või rannakohvikus aega veeta, on võimalik rentida jetit, liuelda langevarjuga, võtta sukeldumistunde, teha üks kalapüügiga ekskursioonid või allveelaevareis.
Vanade purjelaevade väikesed koopiad viivad mitu korda päevas Puerto Riko ja Maspalomase randadele. Pakutakse ka süvamere -kalastusretki tuunikala ja marliini püüdmiseks. Igal aastal juulis toimub linnas mainekas “Sinise Mõõkkala” õngitsemisvõistlus.
Seega jalutasime, nautisime atmosfääri, maiustasime jäätisega ja lõpuks käisime ujumas.
Puerto de Moganist umbes 8 km põhja pool, viljakas orus kuhu on istutatud eksootilisi viljapuid nagu asimiina ja avokaado, asub Mogan. Jah seesama Mogan, kus me enne rannikulinna tulemist hommikupoole käisime. See maaliline linn on maakonnakeskus ja seal on isegi valik häid restorane, näiteks linna servas asuv Acayama – pidavat olema üks parim tervel saarel. Meie ise seal ei käinud, aga väidetavalt nii on. Niiet jah, Mogan ja Puerto de Mogan on erinevad kohad.
Kui me juba rannikul olime, siis võtsime ette ka järgmise kuurortlinna koos rannaga. Nimelt Puerto Rico.
Puerto Rico on puhkekuurort, mis asub Gran Canaria saare edelarannikul. Talvel püsib temperatuur 20–25 °C ringis ja sademeid on üliharva. Nagi üldse saare lõunaosas.
Asub see kuurort mere ääres, suure oru suudmel. Tänu oma kuulsusele Hispaania kõige päikeselisema paigana on see kunagine kalasadam aastatega populaarseks kuurortlinnaks kujunenud. Järsult tõusvatele nõlvadele on ehitatud sadu hotelle ja luksapartemente.
Linnas on väike aga armas rand, mis samuti täidetud Saharast toodud liivaga. Seal on ka golfirajad ja veepark. Loomulikult saab harrastada igasuguseid veespordialasid. Ehk see kompenseerib kuidagi liialt täis ehitatud kuurorti.
Meie seal väga ringi ei liikunud, sest linn tundus tõesti koosnevat hotellidest. Randa aga läksime küll ja käisime sel päeval teist korda ujumas. Juhust tuleb kasutada. Kolmveerand kuueks olime veest väljas, riided vahetatud ja võtsime kohad sisse rannas olevas söögikohas. See kujunes meil saarel oldud nädala jooksul ainsaks söögikohaks, kus nii toit, kui teenindus andsid soovida. Ometi ei olnud söögikoht ülerahvastatud. Pigem meie ja vast veel 2-3 laudkonda, sest põhiline õhtusöögiaeg algab seal inimestel märksa hiljem.
Nii me siis seekord koju sõitsimegi juba enne, kui pimedaks läks. Seitsmeks kodus. Käisime tegelikult korra Mercadona toidukast läbi, sest vinnutatud liha oli otsa saanud ja võtsime külmikusse paar pakki jäätiseid. Hea leid oli ka liitrine 100% viljalihaga apelsinimahl, mis maksis alla 2€. Ehk siis vähemalt poole odavam, kui Eestis.
Ah jaa, ei saa märkimata jätta jalgrattureid, keda GC käänulistel ja mägistel teedel on märkimisväärselt palju ja valdav osa neist on ikka korralikud kamikadzed. Ma ei liialda.
Ees ootas mõnus rahulik õhtu kauni päikeseloojanguga ja jutuajamistega.
Hommikul magasime mõnuga, nautisime päikeselist hommikusööki terrassil ja meie noored käisid isegi hotellikompleksi basseinis ujumas. Vaatasin rõdult, kuidas nad varbaid vette kastsid ja mitte just entusiastlikult edasi liikusid. Pärast selgus, et vesi oli külmem, kui ookeanis ja tuli ennast pisut kokku võtta, et vette hüpata.
Kõhud täis, tuju hea, otsustasime sel pühapäevasel päeval võtta ette pikema sõidu saare loodeossa, mägede vahelises kaunis orus asuvasse kohviistandusse Finca La Laja.
Agaete orgu sõitmine on kindlasti närve kõditav kogemus. Tõepoolest, see maaliline org asub saare looderannikul ja on tuntud oma lopsaka roheluse, suurepäraste mäevaadete ja tüüpiliste Hispaania külade poolest. Karmi maastikut läbides avaneb panoraamvaade Atlandi ookeanile ja ümbritsevale loodusele. Ja siis, pärast umbes 70 kilomeetrit mööda kitsaid ja käänulisi teid sõitmist, asub ühes Gran Canaria idüllilisemas orus maailma nunnum kohviistandus. See lopsakas roheline org oma viljaka pinnase ja ideaalsete kasvutingimustega loob suurepärase keskkonna kvaliteetsete kohviubade kasvatamiseks.
Kohale jõudsime sinna peale lõputuid mägiteedel keerutamisi umbes kell 13.30 ehk siis sügavaks lõunaks. Istanduses võttis meid vastu sõbralik personal ja mõne aja pärast saime minna privaattuurile.
Bodega Los Berrazales asub Tamadaba kaljude jalamil ja sajanditevanuste kanaari mändide all. Seal asub ka Finca de La Laja istandus, mis on kuulus oma apelsinide, kohvi ja veinide poolest. Rohkem kui 200 aastat vana talu peab endiselt sama suguvõsa ehk siis talupidajad põlvest põlve.
Esmalt suundusimegi vaatama kus kohvipuud ja apelsinid segamini kasvavad ning kuidas õhu käes kohviube kuivatatakse.
Enne röstimist käivad oad läbi aparaadist, mis nahistab kestad oa ümbert ära, ehk kohvioad kooritakse. Koored kasutatakse puude all kompostiks. Meie tuurigiid selgitasid, kuidas istanduses valitakse hoolikalt parimaid kohviube ja jälgitakse kogu kasvatamise, koristamise ja töötlemise protsessi, et tagada lõpuks kõrgeim kvaliteet.
Agaete orus kasvatatakse 12-l hektaril kohvipuid apelsini-, mango-, guajaavi- ja avokaadopuude varjus, et terav päike neid ära ei kõrvetaks. Kohvipuud on pärit Etioopiast ja seda sorti peetakse maailma parimaks. Kui marjad on veel punased, sisaldub neis vett 80%. Üks kohvipuu annab umbes 7 kg ube, peale kuivatamist on ubasid järgi 1 kg jagu. Kohvitoodangut tuleb aastas umbes 4000 kg ja puude hooldamist tehakse suhteliselt vähe: pügamist ei tehta ning kastmine ja väetamine käib vastavalt põllukultuuridele. Kasvatatud kohvisort on Typica. See on üks vanimaid sorte ja kuigi see on enamikus tootmisriikides praegugi kasutusel, siis viljade suurepärase kvaliteedi tõttu liigutakse selle sordi suurema taastamise suunas.
Lisaks kohvikasvatusele ja puuviljadele, kasvavad talus viinamarjad, millest valmistatakse mitte rohkem, kui täpselt 6 erinevat sorti veini. Ja üldse mitte ekspordiks.
Bodega Los Berrazales Perekond toodab auhinnatud veine LOS BERRAZALES. Meie ringkäigul bodegas selgitati, kuidas veine valmistati. Saime teada, et bodegas on käinud üks eriline isik. Nimelt Stephen Hopkins, kes pidi talust vaid korraks läbi astuma, kuid jäi sinna pikkadeks tundideks, sest paik meeldis talle nii väga. Sellest on veinikeldris ka fotojäädvustus.
Listán negro viinapuud, mille on istutanud ja kasvatanud käsitööliselt perekond Lugo-Jorge, eesmärgiga taastada piirkonna põllumajandus- ja viinamarjakasvatustraditsioonid, kulmineeruvad ainulaadse tootega. Selle tootmisesse pandud hool ja armastus toodab veini, mis on immutatud oru lõhnade ja maitsetega. Viinamarjaistandus asub peaaegu merepinnal, kuid Agaete org kaitseb neid meretuule soolsuse eest.
Kirsiks tordil on mõnus ajaveetmine talu kohvikus, kus pakutakse 4 sorti veini, kitse/lehma juustu, selle kõrvale imelist õuna/kohvi/kaneelimoosi, veinide vahele krõbistamiseks õhulisi kuivikuid, mis säästavad isegi vanainimese hambaid ja maitsvaid kattega saiaviile. Kohaliku kohvi kõrvale aga taluretsepti järgi tehtud keeksi.
Veinidest 3 meeldisid minule väga, neljas oli nii ja naa, ehk siis mitte minu maitse, aga hea oli see kindlasti. Kui aga kohvist rääkida, siis seda kiitsid meil isegi lapsed. Tõesti oli mõnusa maheda maitsega ja mitte üle röstitud ega hapu, nagu sageli võib kogeda.
Veinid- suurepärane töötlemine ja täpsus tootmisprotsessis, annavad toodanguks aromatiseeritud punase veini. Traditsioon ja modernsus sulanduvad ja segunevad buketiks, mis maitsmisel kutsub esile keskkonna -orus oleva erilise valguse, kuiva tuule ja külgnevatelt kaljudelt langeva vihma – sellise kauni kirjelduse leidsin ja võib öelda, et vastab tõele.
Euroopas pole kohviistandustega just kiidelda ja need mis on, ongi Gran Canarial. Kogu see tuur koos rikkaliku söögipausiga maksis inimese kohta vaid 9€. Lisaks saime kotti hulga apelsine kodus nosimiseks ja need olid tõesti väga head. Veini me oma käsipagasiga koju ei saanud osta, aga paki head kohvi tõime kaasa küll. See läks kingituseks meie noorema R-i perele, sest nemad on meil ainsad kohvigurmaanid. Muide, raha tuuri eest sai maksta alles lõpus, polevat olla kiiret sellega. Nende suurepäraseid veine ja kohvi saabki osta vaid kohapeal. Majavein on villitud Kanaari saarte kunstniku Pepe Dámaso kujundusega pudelitesse.
Mida seal veel nägime? Üks papagoi oli ja vahvad sädistavad kanaarilinnud. Kunagi nende juures elanud kakaduu on aga leidnud uue omaniku, sest olla teine liiga lärmakaks/jutukaks läinud. Finca de La Lajas kasvab Gran Canaria vanim mänd. Territooriumil on väike armas pühakoda. See kabel on pühendatud vihmapühakule. Ja muidugi vapustavalt kaunis loodust nii kaugele, kui silm ulatas. Atmosfäär, külalislahkus, värske õhk, ilus ilm….suurepärane elamus. Ega me asjata ei sõitnud sealt ära alles kella nelja ajal.
Kuidas saada Finca La Laja – Los Berrazalesesse? Lihtsaim viis kohale jõudmiseks on autoga Agaete kaudu. Maspalomasest kulub umbes 1,5 tundi ja Las Palmasest umbes 55 minutit. Finca mitmes piirkonnas on tasuta parkimine. Kuid ärge unustage, et keegi peab sõitma ja mitte kogu veini ära jooma! Las Palmasest Agaete’sse sõidavad bussid samuti. Agaetest talusse tuleb võtta takso või võite üldse broneerida privaatse ekskursiooni, mille leiate Internetist.
Et siis kella 16 ajal liikusime edasi ja enne kella 17 olime Firgase linnakeses, mis asub saare põhjaosas ning loomulikult mägedes.
Nimi Firgas tuleneb nimest Afurgad, nagu Gran Canaria põlisrahvas seda piirkonda algselt kutsus. Linna keskelt leiab mitmeid 16. sajandist pärit hooneid.
Firgas kuulus varem Arucase valda. Hispaania vallutuse ajal mängisid olulist rolli Firgase Doramas loorberimetsad, mille jäänuseid on näha tänaseni.
Mis puutub Firgase majandusse, siis alates 16. sajandi algusest olid piirkonnas kaks peamist tuluallikat – suhkruroo kasvatamine ja vesi. Sel ajal oli seal vähemalt kolm suhkruveskit, kuid kahjuks langes suhkruroo kasvatamise ja nälja ohvriks peaaegu kogu loorberimets.
Tänapäeval elab Firgas peamiselt põllumajandusest (kartuli kasvatamine, kariloomad (nagu lambad ja kitsed), viljapuud ja tsitrusviljad, aga ka kress), Firgase mineraalvee villimisjaamast, mis on Kanaari saarte üks kuulsamaid ja gastronoomiast.
Firgas on kuulus oma gaseeritud mineraalvee tootmise poolest. Vett saadakse umbes 5 km kaugusel asuvast allikast Barranco de la Virgenis ja iga päev valmib 200 000 pudelit. Firgase vesi on kõigil saartel, kus joogiveest napib, väga populaarne. Muide, see mineraalvesi on olemas naturaalselt ka kohviistanduses, kus me käisime, sest pakuti meilegi seda topsikestest juua. Oli mõnusa maheda mekiga. Minu jaoks sobivalt mittegaasiline. Igatahes vaadates asukohti, tuleb see vesi neil samast allikast.
Firgase 500. aastapäeva tähistav atraktsioon Paseco de Gran canaria kujutab endast veetulva, mis 1995.aastal rajatud läbipääsu mööda alla tormab. Veekoridori mõlemalt poolt palistavate majade seinte ääres seisavad pingid, mille seljatoed on kaunistatud Gran Canaria maastike või ajalooliste sümbolitega. Majade valgetel seintel on värvilised linna vapid.
Veekoridori kaugem osa Plaza de san Roquest ülalpool on täidetud hiiglaslike paneelidega, mida katavad keraamilistest plaatidest laotud erinevate saarte kaardid ja vaated. Need pakuvad iselaadi võimalusi õppida tundma Kanaari saarte geograafiat.
Kogu linna ehivad kaasaegsed skulptuurid, sealhulgas lõbus talupojakuju roosa lehmaga.
San Roque kirik-The Parish Church of San Roque
Firgases asuv San Roque kirik on linna külastades kohustuslik monument. See 1845. aastal ehitatud kirik asub samanimelisel väljakul ja seda võib pidada Firgase keskuseks.
See kirik ehitati endise kabeli, 1502.aastast pärineva Ermita de San Juan Ortega varemetele 17. sajandil. Selle vahetus läheduses asus kadunud dominiiklaste klooster. Ehitusel kasutati puidust lagesid, põhja ja esikülje seinu ning kellatorni, samuti kasutati vana templi pilte ja esemeid. Kuigi see pühitseti sisse 19. sajandi keskel, pärineb praegune ehitus 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest.
San Roque kirik taastati 2004. aastal ja taasavati 2008. aastal ning lisati uus altarimaal, mis renoveeriti täielikult. Parandati varisemisohtlikud katused.
Kirik oli pühendatud San Roque’ile. Kaitsjale katku ja teiste epideemiate eest. Kirik ise on segu erinevatest arhitektuuristiilidest ja kaunistatud imeliste vitraažidega. Säilinud on pikihoone laepaneelid, peaportaal ja mõned olulised pühakute figuurid (nt San Juan Ortega, San Francisco või San Cayetano).
Väljakult võib leida monumendi, mis püstitatud esimese patrooni San Juan de Ortega auks. San Roque’i ja San Juan Ortega monumendid on nüüd Las Palmase piiskopkonna muuseumis. Tänapäeval näha olev monument pärineb 1905. aastast.
San Roque kiriku taga on raekoda. See on 1940. aastatest pärit neokanaari hoone. Kõrval asub võluv väljak, kust avanevad kaunid vaated Gran Canaria põhjaosale. Selgetel päevadel võib sealt näha Tenerife ja Fuerteventura saari.
Lähedal asub kohaliku karjääri kivist valmistatud purskkaev, mis avati 1995. aastal. See purskkaev on mõeldud esindama küla veerohkust.
Üks tähtsamaid ehitisi on Casa de la Cultura (kultuurimaja), mis ehitati 1872. aastal. See oli varem hotell ja võõrastemaja, mida külastasid eriti Inglise turistid, kes kasutasid Azuaje oru spaad. Tänapäeval asuvad selles banketisaal, avalik raamatukogu ja erinevad näitusesaalid. Hoone on toiminud ka vallamaja ja koolina.
Edasi Arucasesse. Põhjapoolsest Firgasest tuli Arucasesse saamiseks läbida taaskord hulgaliselt kiirakääralisi mägiteid, et jõuda pisut kirdepoolsemasse põhja-GC sihtpunkti. Mis omakorda oli sisemaalt liikudes ookeanile lähemal, kui eelmine linnake- Firgas. Ühest kohast teise jõudmiseks kulus meil sisuliselt 2 tundi ja Arucasesse jõudsime umbes kell 17.40.
Plaza de la Constitucionil asuv Jose A. Lopez de Echegarreti kujundatud raekoda ehitati 1875.aastal ja taastati 1932. aastal
Gran Canaria põhjaosas asuv Arucase linn kasvas välja Kanaari saarte põllumajandusbuumi aastatel pärast saarte avastamist
Arucas ehitati uuesti üles 1480. aastal pärast täielikku hävitamist aastal 1478. Alates 15. sajandist oli Arucase piirkonna peamine põllukultuur suhkruroog. Rummi toodeti siin ammu enne kui Kuubal suhkruistandusi kasvatati. Tänapäeva Arucase üheks põhisuunaks on siiani selle rummivabrik. Kuulus rumm on saanud oma nime selle algse guanche nimetuse Arehucase järgi ja seda valmistatakse tänapäevalgi 19. sajandist pärit tehases. Kanaari saarte suurim rummivabrik ehitati Arucasesse 1884. aastal. Vabrikus asub selle joogi ajaloole ja destilleerimismeetoditele pühendatud muuseum. Vabriku sissepääsu juures seisab 18.sajandi algusest pärinev kabel – La Ermita de san Pedro.
Arucas oli kunagi rikas piirkond tänu punase värvi tootmiseks kasutatud košenillilutikatele(Seda värvainet kasutati ohtralt näiteks punaste huuleupulkade tootmises) ja hilisemale banaanibuumile. Linnaks ehitati Arucas 19.sajandi lõpuks.
Esimene asi, mida Arucasesse saabudes märkad on võimas ja uhke neogooti stiilis San Juani kogudusekirik, mida ekslikult katedraaliks kutsutakse. Selle kiriku kavandas Manual Vega March ja see ehitati vahemikus 1909-1977. Lisaks uhketele vitraažakendele ja altari retaablile leidub kirikus veel skulptuur “Christo Yecente”(Kristuse ülestõusmine). Autoriks kohalik skulptor Manuel Rasmos.
San Juan Bautista kirik on piirkonna märkimisväärseim arhitektuurimälestis. Selle ehitasid kohalikud müürsepameistrid täielikult Arucase kivist. Peale nikerdatud kivisammaste ja sambapeade rikkalikkuse on siin ka kaunid vitraažaknad, Kanaari saarte maalikunstniku Cristobal Hernandez de Quintana tööd ja Manuel Ramose erakordne skulptuur Lamavast Kristusest.
Muide, kiriku taga on ka majake ning söögi/joogi nõud kassikestele, kel kodu pole või lihtsalt kauaks hulkuma jäänud. Süüa-juua pannakse muidugi ka.
Plaza de la Constitucioni väljaku vastasküljel on leherikas linnapark. mis uhkeldab erinevate haruldaste troopiliste puuliikide, sealhulgas seebikoorepuuga(Quillaja saponaria). Nägime seal ka bambusesalu.
Parki ümbritseval Calla de la Heredadil asub linna üks ilusamaid hooneid – Haredad de Aguas de Arucas y Firgas, mis ehitati 1908.aastal ja kus praegu tegutseb veekomitee. 19.saiandi teisel poolel ja 20. saiandi alguses algatas see komitee niisutussüsteemi rajamise ja nii omandas ka linn oma praeguse kuju.
Pargist väljudes jalutasime lihtsalt linna tänavatel. Ilus ja üpriski vaikne linnake. Meile ta meeldis.
Kella 19 paiku hakkasime Arucasest sõitma tagasi lõuna suunda ja jõudsime õhtuks(19.45) Playa de Ingles-i Hiinakasse sööma(Pays Divino).
Playa de Ingles asub Maspalomase ranniku keskosas. See on kõige rahvarohkem ja elavam kuurort, mille kesklinnas asub mitmekorruseline restoranidega ostukeskus Yumbo.
Meie suundusime loomulikult sööma, sest pikast päevast olid kõhud kõigil tühjad. Istusime lauda kell 19.51 ja läksime sealt ära kell 21.20. Aimamata kui palju meile süüa tuuakse(nälg ei lase ju mõelda ja eraldi tellimine võtab aega), tellisime mingi komplektsöögi neljale. Oleks me vaid aimanud….sest toitu oli palju, tõeliselt palju. Mitu käiku seda teist ja kolmandat, neljandat jne. Hea, et seltskonnas oli meil ilmatuma pikka kasvu noormees, kelle sisse mahutasime kõik selle, mida meie naised, enam süüa ei jaksanud.
Hull kõhutäis tähendas seda, et pärast kolasime kaubanduses ja jalutasime enne autosse minemist mööda kvartalit. Õnneks Inglesist polnud enam kauge meie peatuspaika sõita, aga kuna kell oli hiline, siis pisut lobisemist ja magama me kukkusimegi.
