Jaaa, seda valget aega ootame me 3/4 aastast ja kui see käes, saabub teadmine, et kohe jaanidest muutuvad päevad taas lühemaks ja sügis hakkab salakavalalt ligi hiilima. Kuid…esialgu oli suur suvi ja mis seal salata- juunile eelnev mai oli kuum nagu lõunamaal. Vähemalt suurema osa kuust. Alles mai lõpus/juuni alguses tulid esimesed vihmad ja no siis kohe koos äikese ja suure veega ning temperatuur kukutas kolinal jope selga. Küll õhukese, aga siiski. Õnneks lühikeseks ajaks.

Juuni esimesed päevad sattusid laupäevale-pühapäevale, minul juhtusid olema puhkepäevad ja ei saaks öelda, et need sündmustevaesed olid.

Laupäeva hommikul ärkasin selle peale, et ülemisel korrusel, kus ehitatakse remondi käigus välja kahte uut korterit, pandi tümakas käima ja algas hull lõhkumine. Nimelt seal olid kõik põrandad nii umbes 150m2 ulatuses üles puuritud ja nädala lõpus lasid nad seda kivihunnikut, mis sellest tekkis, läbi akna minevast rennist alla konteinerisse(renn on minu akna taga!!!). Oma 30 tonni oli seal seda kivisodi hinnanguliselt küll. Nojah, ja siis nad hakkasid kell 8 hommikul puhkepäeval seal jälle puurima ja lärmama. Mis seal ikka, ärkasin üles, elab üle, aga …..üks hetk tuli mulle magamistuppa uute küttetorude tarbeks puuritud aukudest hunnik tolmu ja kivirahe. Panin siis riided selga ja läksin ülakorrusele asja uurima, et mis mõttes nii? Ma saan aru, et tahate siin nädalavahetusel inimesed varakult üles ajada, aga augud võiks kinni katta, et ehitustolm ja kivid teiste korterisse ei lendaks. Oi, nemad arvasid, et siin majas kedagi ei ela :D Noh, kummaline küll, aga elab, igas korteris lausa. Mitte keegi pole meile ehituse ajaks hotellis elamist pakkunud. Sellega õnneks asi lahenes, kolin kestis, aga s…a vähemasti enam alla ei sadanud ja tolmust köhima ei pidanud – mitte et samasugune olukord järgmiste jorssidega paari päeva päevast uuesti ei kordunud.

Edasi tegin oma tubaseid toimetusi, mida nädala sees teha ei saa – pesin pesu, tegin pisut süüa ja lugesin raamatut. Mingi aeg käisin kesklinnas ära, kus toimus lastekaitsepäeva üritus ja ostsin laadalt Kalamata suurepäraseid tooteid otse Kreekamaalt. Õli, feta, oliivid…Jõudsin koju, Kirke sõitis Tallinna. Läks suvise purjetamise asjus kokkusaamisele.

Meil hakkas pisut enne ühte vihma sadama ja ikka kõvasti ja äikesega. Lugesin raamatut…kuni kuulsin, et midagi nagu elutoas tilgub :P Läksin kaema perra…. johhaidii, laelambist tuli sirinal vesi, lükkasin ämbri alla, põrand juba selleks ajaks lainetas, ruttu rätid maha ja siis hakkas kaminast nagu kosest voolama põrandale tahmavett…andis ikka kühveldada. Jooksin ruttu trepikotta, et anda teada ühistu esimehele…ja sattusin vihmametsa, trepikojas tuli lahinal vett kaela. Minu juurest jõudis vesi pisut ka alumiste naabrite juurde, aga õnneks vähe. Kui katusel saadi trappidest ehituspraht kätte, peatus vihmavee juurdevool ja siis tuli kaminast, mööda seinu ja laest valgusti alt lihtsalt seda vett, mis üleval kogunenud oli ja mis minul paneeli ja ripplae vahele voolanud oli.

Ühesõnaga see oli paras katsumus, päriselt. Õhtuks vaatasin üle kahjustused- lagi laiguline, kaminasein kõik pragunenud ja üles kobrutanud. Tuli valida välja uued laepaneelid, edastada info ehitajale ja koos elutoa akna vahetusega tehakse toas ka remont ära – uus lagi ja seinaviimistlus. Selles mõttes pole ju probleemi, sest ehitaja peab oma vead heastama. Ehitajad küll jaanipäevast puhkavad kaks nädalat ja ilmselt saabub see remont kuskil juulis, aga minul pole vahet, sest ega ma seal elutoas palju käi. Las on nagu on, kuni korda saab.

Tööl toimus meil suvise hooaja esimene luuleõuna, kus nagu juunis tavaks, esinesid lapsed. Seekord siis Vesiroosi Kooli teatritrupp EgaVist ja sama kooli õpilane Helin Marii Seera. Teatritrupp on noppinud hooaja jooksul mitmeid auhindu festivalidel ja Helin Marii on juba praegu üliandekas muusik, kes loovtööna üllitas iseenda muusikaga plaadi.

Kirkel olid juuni alguses koolis üleminekueksamid. Omast kohat pole paha. Iga laps saab teada, kus on tema õppimiskohad, et gümnaasiumit lõpetades poleks eksamitega probleeme. Ja eks see ole ka paras pingetaluvuse treenimine. 10. klassi lõpus tuli teha briti ajaloo, prantsuse keele ja matemaatika eksamid. Sügisel üks 11. klassi läinud sugulane hoiatas Kirket kohe, et mate eksam pidi olema väga raske ja läbikukkujaid palju. See teadmine paistab motiveeris kõvasti õppima…ja eksam sai korralikult tehtud. Kusjuures jah, oli ka neid, kel see ebaõnnestus. Prantsuse keele ja briti ajalooga läks samuti väga hästi.

10. juunil käisid nad oma klassiga + klassijuhataja ja direktor, pidulikul burinchil. Nimelt oli see Grand Prix branch kohvikus Levier. Neli korda aastas on koolis 6.-12. klasside kunsti/kultuuri/poliitika testid ja see klass, kes kogub õppeaasta lõpuks kõrgeima punktide summa, saabki sellise võimaluse ehk siis pidusöögi. 10.B oli võidukas!

9. juunil käisin MUBA-s kontserdil. Uue koorimuusika esitluskontserdil. Esinesid 6 kollektiivi ja kontserti salvestas ERR. Kuna Kirke seal oma LEELO-dega esines, läksin vaatama ja ega ma ei pidanud kahetsema. Juurde on tulnud väga ilusat koorimuusikat ja kontsert oli suurepärane. 6 erinevat kollektiivi – nende seas meie LEELO-d ja ka Patrik Sebastian Unt-i “Vox pUnt”, kellel ilmus äsja ka debüütalbum.

Vox pUNT esitas Patriku enda loomingut ja Patrik on meie Rapla poiss. Esiettekandena kõlas „Me rõõm ja rahu“ Doris Kareva tekstile, teiseks looks laulupeohõnguline „Kodu“. Muba saali akustika andis ansamblile sumeda ja pehme kõla ja Patriku palade harmooniad eristusid kindlasti teistest esinenud kooridest.

Pille-Riin Langeprooni uudisteos „Joonistan sind“ (sõnad Mathura) – seda LEELO-de lauludud laulu tahaks eraldi välja tuua. Ülikaunis harmoonia ja imeline tekst. Helilooja loob kooriteoseid, mis põhinevad loodusel ja sünesteesial. „Ma näen igat helistikku, heli, teost värvusena ning üritan seda oma kooriteostes edasi anda. [—] Tänasel kontserdil esitatav teos Mathura tekstile on näiteks sooja kollast värvi.“

Üle-eestiline neidudekoor Leelo eristus teistest kooridest repertuaarivaliku poolest. Pille-Riin Langeproon on Duo Ruudu tuntud pala „Tuule sõnad“ seadnud koorile, kitarridele ja šamaani­trummile. Seade andis tuntud palale hoopis uue kihi ning šamaanitrumm ei rikkunud pala algset versiooni. Seade on suurepärane: pillide kasutamine mõjus värskena, muusika oli kaasahaarav ja koor nautis selle laulmist.

Kontserdi lõpetasid LEELO-d rahvamuusikalooga „Anna aega“, saateks akordion, tromboon ja bass(autor Astra Merivee, seadnud Teno Kongi ja Kristel Laas). Selle loo ajal oli sügavalt tunda laval olevat naiselikku jõudu.

Jah, kontsert oli puhas nauding. Kauni Mathura teksti otsisin järgmisel hommikul tööle jõudes üles.

Ahhaa, panen siia enda jaoks kirja, et ostsin 10. juunil ära piletid balletile “Pähklipureja”, mida lähen kahe pojatütrega Estoniasse vaatama 18. jaanuaril 2025!!!! Vat nii palju ette tuleb osta ära piletid, et saada enam vähemgi viisakas istekoht, enam vähem talutava hinnaga. Kirke jätame seekord koju, sest tema on seda balletti tegelikult näinud ja kooliga on tal niigi palju teatrikülastusi.

10. juunil saabusid lõpuks ka hoovipoolsete akende aknalauad. Nüüd on meil aknalauad nagu mõisas, 53 cm laiad ja päriselt, see on mõnus, mugav ja ilus.

Uued aknalauad inspireerisid – kui lauda köögis pole, saab sõbrannaga teed juua ka aknalaua ääres. Hommikul vara on endal samuti mõnus päikest tervitada.

Uuel nädalal enam Kirkel õppetööd kui sellist ei toimunud, aga küllaga oli lauluproove ja esinemisi. Kirke laulab koolis nii soolot, kui ka osaleb ansambli ning segakoori töös. Esmaspäeval olidki olulised proovid, parimate õpilaste vastuvõtt ja mis neil seal kõik toimuski- ei jõua järge pidada. Teisipäeval olid samuti koolis lauluproovid ja kolmapäeval lõpuks aktus, mis tähendas, et 10. klass on lõpetatud, pealegi üle ootuste hästi. Ega see TPL-is õppimine mingi naljaasi ole.

Minul ei õnnestunud nende aktust vaadata, nagu paljudel vanematel ja muidu möödujatel. Peetakse ju kooliaasta lõpu aktused õuealal, mis on täpselt Hariduse tänava kõrval ja nii antakse kõigile, kes tänavale juhtuvad, mõnus vabaõhuetendus. Kirke laulis segakooriga nii Eesti, kui Prantsusmaa hümni ja kooli hümni ehk Jean-Paul-Égide Martini 1784. aastal loodud Plaisir d’amour -i. Midagi laulsid nad vokaalansambliga, soololooks laulis loomulikult Olav Ehalat, seekord “Näkilaul”-u. Viimasena aga esitasid nad vokaalansambliga lustaka “Pärlipüüdja” laulu- ikka korraliku showga.

Kus mina olin? Mina olin tegelikult tööl, valmistasin ette kolleegi 70nda juubeli sünnipäevalauda ja alles peale väikest tähistamist sõitsin Tallinna. Laste esinemisi sain aga nautida tänu tütre sõprade salvestatud videotele. Läksin linna ilma vihmavarjuta, optimist, eksole! Rongiga Sakku jõudes vaatasin, et pealinna pool tohutud tumedad pilved. Aga…ma leppisin vihmaga kokku, et tema sajab siis, kui meie oleme siseruumides. Soovi ja sa saad! Alates Valdeku peatusest kallas vihma nagu ämbrist. Balti jaama jõudes, ainult pisut tibutas. Läksin jalgsi Kaarli kiriku poole ja sealt kohe Hariduse tänavale, kus Kirke mind koolis ootas. Liikusime kesklinna ja läksime asjatama Viru keskusesse. Jõudsime kohale ja õues hakkas ladistama vihma. Kui ühel hetkel otsustasime liikuda Rottermanni kvartalisse, oli õues taas päikeseline ja kuiv. Läksime tegelikult vaatama, kas FLAMM-is on õhtuks kohti, aga kahjuks ei olnud. Vaatasime siis üle veel mõned kvartali söögikohad, aga miski ei kõnetanud.

Muide…

 Rotermanni kvartali Stalkeri käigus on hetkel üle maailma populaarsust kogunud Umbrella Sky ehk vihmavarjutänav. Portugalist alguse saanud ning tänaseks üle maailma tuntust kogunud installatsiooni saab Tallinnas näha kuni septembri lõpuni.

Umbrella Sky sai alguse 2011. aastal Portugalis Águeda linnas. Igal aastal juulist kuni septembrini ehitakse selles linnas mõned kitsad tänavad värviliste vihmavarjudega. Tänavate kohale kaablitega nööritud vihmavarjud tekitavad tunde justkui oleksid need õhus hõljumas ning loovad lisaks silmailule ka praktilist kasu, pakkudes varju kuuma päikese eest.

Tänaseks on Umbrella Sky projekt laienenud lisaks Portugalile veel mitmesse riiki üle maailma, näiteks Prantsusmaale, Ameerika Ühendriikidesse, Norra ja Rootsi.

Toidukoha osas aga pidasime nõu meie pere noorema R-iga, kes soovis koos kaasaga õhtusöögiks meiega liituda ja valisime hoopis restorani Päris. See on koht, mis kõigile meile väga meeldib – suurepärane toit, atmosfäär ja teenindus. Helistasin ja broneerisin meile laua ning kell 18.30 saime seal kokku. Noored polnud ammu koos väljas söömas käinud, meil oli plaan tähistada kooliaasta edukat lõpetamist ja perega koos on lõppudelõpuks alati tore olla. Kui söögid ette kanti, hakkas õues jälle sadama. Kusjuures kummaliselt – päike säras mulle otse silma, aga vihma kallas nagu oavarrest. Kui me ükskord söömise lõpetasime ja hakkasime kodudesse suunduma, siis enam ei sadanud. Saime jalutada kuivalt läbi vanalinna Balti jaama ja sõita koju. Kokkulepe vihmaga kehtis suurepäraselt!

Ainus asi, mis õhtu lõpuks häiris, oli Balti jaama wc. Selle olulise ruumi külastamise eest kasseeritakse 1€. Ma saan aru, et seda pole palju, aga….kui juba raha küsitakse, võiks olla ruumid ka puhtad. Paraku oli seal olukord hirmus. Sinnani välja, et s..ttt kabiini seinale laiali määritud ja põrand täis urineeritud. Väkkkkk!

Peale seda toredat päeva jäi mul 2 tööpäeva ja siis….puhkus!!!! Mis tähendas kõvasti tööd kodus. Ees ootas tellitud kaardi tegemine, kahe pildistamise pilditöötlus, ühe tootekataloogi tõlkimine ja loomulikult remondi tagajärgedega tegelemine, sest ükski päev ei möödunud üllatusteta. Esimese puhkusenädala teisel päeval seisis ees elutoa akna vahetamine ning hoovipoolsete tubade ja köögi radikate paigaldus.

Et ma elutoa aknavahetuse ajal kodus olin, oli suurepärane, sest ega mitmed asjad oleks olnud untsus, kui poleks ise kõrval seisnud, valvanud ja näpuga näidanud. Eelkõige see, et minu kaunis puidust lai aknalaud tuli võtta maha nii, et see on terve ja ka aknalaua all olevad elektrijuhtmed on terved. Ega aknavahetajad lendavad ju peale kirvega, neid suurt midagi ei huvita, aga kui kenasti räägid, saavad asjad nii, nagu vaja. Kuna meie püstaku elutubade aknalaud on väga pikad, tundsin huvi, kuidas nad selle üles saavad, kui tellingud ees, sest omast kogemusest tean, trepikojas seda pikkust välja ei keera. Meie aknalaud sai omal ajal tuppa üle rõdu serva alt vintsiga üles tõstes. Tuli välja aga, et nüüd tulevad aknalauad kenasti trepikoja kaudu, sest aknalaud on kahest tükist. Noh, seda vähem ma endale uut aknalauda tahtsin. Esiteks see valge aknalaud on üpris tüütult puhastatav, teiseks- mingit pragu ma ei taha, kuhu mustus koguneb ja kolmandaks- minu aknalaual on rõdupoolses otsas kumer serv, et keegi ei peaks oma kintsu nurga vastu siniseks taguma. Nii ma siis seisingi oma aknalaua eest nagu emalõvi ja mehed olid tublid- aknalaud terve, juhtmed terved, uued aknad ees ja aknalaud tagasi omal kohal. Õhtul oli omamoodi kummaline, et uued aknad kostsid läbi nagu vanad eikunagi, aga põhjus selleks lihtne- seinad olid auke täis ja sealt see heli tuligi.

Niksnaks aknad eest ära, aknalaud pealt maha ja siis puhkepaus. Suurte akende vedamine üles ja alla on tegelikult väga raske töö.

Edasi läks kiiresti. Järgmisel päeval olid toas ehitajad ja torumehed läbisegi. Ehitajad kipsisid aknapalet, pahteldasid ja parandasid kahjustusi, torumehed panid terves korteris uusi küttetorusid ning seintele radikaid, mille taha paigaldati eelnevalt need air-id, mis on seotud soojustagastusventilatsiooniga. Mehi oli korteris nagu sipelgaid. Kohati 8-9 meest korraga, sest rõdul soojustati samuti seinu. Mina otsustasin siis et küpsetan meestele plaaditäi rabarbari/mustika kooki ja see tegi neile igatahes kõvasti rõõmu.

Ööseks aknalaua ühele otsale raskus peale, et vaht seda üles ei punnitaks, järgmisel päeval pandi radikad, küttetorud ja air-id seina ning kohe olid platsis ka aknapalede ehitajad.

Et seda segadust veel rohkem oleks, otsustasin endale tööd juurde teha. Võtsin maha magamistoas aknaseinalt ja voodi peapoolselt seinalt tapeedi. Nende seinte kohtumise nurgas nimelt oli mõni aasta tagasi toimunud väikese uputuse tagajärjel saanud tapeet kahjustada. Samuti oli määrdumisjälgi voodi peatsis. Minu kalduvus padja najal lugeda, selle peamiseks põhjuseks. Nii võtsingi tapeedi maha ja esimese asjana tegin korda selle nurga, kuhu tulid uued küttetorud. Maaler pahteldas nurga ära, mina lihvisin ja värvisin. Pärast oleks torude taga päris ebamugav värvida olnud. Suur sein ja aknapealne jäid aga ootama aega, mil maalril on mahti lauspahteldus teha. Tapeedi alla oli see sein heas korras, aga kuna otsustasin värvi kasuks, tuleb sein siledamaks pahteldada. Kuna aga sein on värvi all ja tolmuvaba, sain ajutiselt magamistoa korda teha. Ongi üks sein selline moodsalt rustikaalne.

Sama asi oli töötoas- torudetagune nurk tuli korda teha ja kuna ma mitu aastat juba plaaninud see arusaamatu roheline värv seinalt likvideerida, siis värvisingi nurga maalrivalgeks ja ülejäänu värvin ajapikku, nagu aega on. Üleliia aega pole, seega varsti.

Sündmused korteris:

1. juunil uputas. 10. juunil olid hoovipoolsed aknapaled korras ja aknalauad paigaldatud. Uued aknalauad on nüüd 53 cm. Väga mugavad ja ilusad. 17. juunil võtsin maha osaliselt magamistoa tapeedi ja korrastasin kahe toa küttetorude tagused nurgad. 19.juunil vahetati elutoa aknad. Tänu sellele, et seisin kõrval, õnnestus säilitada ilus lai täispuidust aknalaud. Tänu sellele jäi alles ka aknalaua alune kaabeldus ning otsaseinas lüliti, mis on rõdul oleva valgustuse tarbeks. 20. juunil löödi elutoa akendel üle paled kipsiga ja pandi peale esimene pahteldus. Sama tehti aknalaua alusega. Torumehed paigaldasid kõikidesse tubadesse küttetorud, radiaatorid ja radikaalused air-id. Rõdul pandi samal ajal soojustust seintele. Majatagune ja külgede fassaad on valmis ehk siis kividega kaetud ja aknaplekid paigaldatud. Mingil päeval käisid venilatsioonipoisid paigaldamas kööki ja vannituppa ventavasid. Eks kogu selle kütte ja ventilatsiooniseadmete seadistamine jääb suve lõppu, õigemini kütteperioodi algusesse.

Järgmistelt piltidelt võib näha, kuidas on see õnnetu pott paigutatud uute torude otsa….ja korrastatud veetorud suurtest torudest paremal, mida tegi juba minu poeg. Lisaks stiilinäide minu söömisest- lauda pole, siis istun kapi serva peal, taldrik süles ja jalad vannitoa valamukapil. See oli veel sel hetkel tehtud, kui uusi aknalaudu polnud söögilaua asemel võtta.

Kirke sõitis 18. juunil klassiga ekskursioonile Rooma. Reisiga jäi üldjoontes väga rahule, kuigi ilm neid ei hellitanud. Sattusid kuumalainesse ja päeval olid temperatuurid 40C juures. Pisut tegi kurvaks ülitihe programm, mis võttis võimaluse kaunist kunsti ja arhitektuuri süvenenumalt nautida, kuumus ja turistide rohkus. Ka hinnad on Roomas märkimisväärselt kõrged. Tunded olid sellegipoolest ülevad, sest kogu see linn oligi nagu üks suur muuseum, nii palju põnevat ja võimalus kõike oma sõpradega koos nautida. Kui ta 22. juuni öösel kella 2 paiku koju jõudis, olin mina saanud korda meie kodu esimese toa- tema toa. Kui radiaatorid said seina ja küttetorud paika, polnud sinna tuppa enam töömeestel asja. Seega tegelesin terve laupäeva toa tolmust puhastamisega ja mööbli hunnikust ja kilede alt tagasi õigesse kohta paigutamisega. Tõin veel lilled ka vaasi ja tere tulemast koju. Lõpuks oli lapsel oma tuba korras ja koht kus olla. Rulood ja kardinad jäävad selleks ajaks, kui kõik 3 hoovipoolset tuba lõpuni korras. Üks puurimine.

Mida ma juunis lugesin:

“Kuldreegel” Amanda Craig

Hannahi abielu Jake`iga purunes ja kui ta sõitis täistuubis rongiga oma kodukülla Cornwalli, kutsus üks noor kaunis naine ta esimese klassi vagunisse. Oli see juhus? Sellest alates sattub Hannah intriigide keerisesse ja avastab ühel hetkel, et ta oleks peaaegu olnud teise inimese mahitusel valmis mõrvaks. 10/10

“Armastuse keemia” Ali Hazelwood

Bee Königswasser järgib igapäevaelus lihtsamast lihtsamat põhimõtet. Ta küsib endalt: mida teeks Marie Curie?

Neuroteadlasest kirjanik Ali Hazelwood saavutas ülemaailmse tuntuse romaaniga „Armastuse hüpotees“, mis 2022. aastal TikToki ja raamatumüügiedetabelid vallutas. Humoorika ja romantilise „Armastuse keemia“ keskmes on teadlane, kelle uus ametikoht tähendab koostööd vihavaenlasega – ja tulemused on üsnagi ootamaud. 9/10

“Voola kui jõgi” Shelley Read

Haarav ja südant kriipiv eepiline jutustus noore naise iseendaks saamise teekonnast, mida saadab eelmise sajandi keskpaiga Colorado karm ilu. Armastus, karmus, tagakiusamine, sallimatus, üksindus, pühendumine, andestus, lootus ja lootusetus…kõik on selles raamatus olemas. Jõuline daraama. 10/10

“Väljasõit” Beth O’Leary

Õed Addie ja Debbie istusid varavalges oma väikesesse autosse ja hakkasid sõitma sõbratari pulma, eeldades, et sellest tuleb tore ja lõõgastav reis Londonist Šotimaale. Tagaistmel üks pruudi töökaaslane, kes nagu hiljem selgus, polnud pulma üldsegi oodatud. Ühel hetkel peab aga see väike auto mahutama veel kahte meest. Samuti teel sõbra pulma. Hoogne lugu, mis mahub ühte päeva, lisaks tagasivaated eelnevale elule. 9/10

“Minu Itaalia” Justin Petrone

“Minu” sarja raamatud on üldiselt toredad. Mõni parem, mõni kehvem. Justini kirjastiil on isemoodi, alati selline melanhoolne ja arutlev. Kunagi ei tea, kuhu mõttelõng välja viib. Nii ka sel korral. See oli tema seos oma juurtega ja Itaaliaga. Meeldis piisavalt, et mitte pooleli jätta. 8/10

“Enne, kui kohv jahtub”

Jaapani autorite raamatud on minu lemmikud ja armastan neid lugeda kergema kirjanduse vahele. Jällegi, nad on nii eristuvad oma kirjastiililt. Raamat koosneb mitmest erinevast loost, mis toimuvad ühes ja samas keldrikorruse kohvikus. Iga lugu on erineva inimese lugu, tegelikult nelja naise lood. Kas ajas saab tagasi rännata? Aga edasi rännata? Millised on tingimused ja kas midagi saab muuta? Aga reeglid on ranged ja riskid tõsised – ajas viib tagasi vaid üks istekoht kohvikus, sa ei saa sellelt lahkuda ning sa pead naasma olevikku enne, kui kohv jahtub … 10/10

“Casablanca jutuvestja”

Osaliselt tõsielusündmustel põhinev „Casablanca jutuvestja” on südantliigutav romaan. Värvikad ja faktiküllased kirjeldused manavad silme ette elutruu pildi pulbitsevast Marokost, kuhu noor naine on saabunud lootusega oma hingehaavu tervendada. 70 aastat varem,1941. aasta Marokos oli aga hoopis teine lugu. Prantsusmaa oli langenud natside okupatsiooni alla ning 12-aastane Josie põgenenud koos vanemate ja õega Casablancasse, kus nad ootasid võimalust Ameerikasse pääseda. Ühel päeval saavad need kaks lugu kokku. 10/10

“Kuldne paar”

Põnevusest särtsuv romaan.

Jõukatel Washingtoni äärelinna elanikel Marissa ja Matthew Bishopil näib kõik olemas olevat – kuni Marissa truudust murrab, süütundest mehe terapeudi juurde meelitab ja patu üles tunnistab. Täiuslikkuse pealiskihi alt koorub töörabamisest ja läheduse puudumisest räsitud abielu. Marissa tahab suhte abikaasaga nende kaheksa-aastase poja pärast päästa. Lisaks armastab ta Matthew’d. Nii tuleb mängu Avery Chambers.

Avery on terapeut, kes on litsentsist ilma jäänud. Siiski ei takista see teda abivajajaid nõustamast, kuigi nood peavad leppima tema ebatraditsiooniliste meetoditega. Kuid Bishopid on meeleheitel. Kui nad Avery uksest sisse astuvad ja Marissa oma truudusetuse paljastab, asuvad kõik kolm teekonnale, mis võib lõppeda vaid katastroofiga. Sest suurimad saladused toas on ikka veel varjatud ja nüüd on lisaks abielule ohus ka inimelud. 9/10

Üllatavalt palju jõudsin lugeda, aga selleks on lihtne põhjus. Kogu oma 2,5 nädalat puhkust veetsin kodus. Päriselt, isegi Tallinnas ei käinud. Kõige kaugem koht, kus korraks käisin, oli 25 km kaugusel Kaius. Seal olin ühel õhtul peresõpradel külas ja järgmisel päeval nende mini-suguvõsa kokkutulekul pildistamas. Ülejäänud aja pesuehtsalt valvasin kodus ehitajate järgi, näitasin näpuga ja koristasin tagajärgi. Aga tööle minnes oli tunne, et olen pool elu ära olnud. Järelikult puhkasin hästi ja oma päevi killustamata. Sõprade juures oli aga väga tore. Kuigi suhtleme tihedalt juba 40 aastat, on viimasel ajal aina vähem seda aega, kus üksteisel külas käime. Nüüd saime üle tüki aja rääkida maast ja ilmast, naerda ja rääkida kummagi erinevatest reisidest. Järgmise päeva üritusel oli samuti tore, sest valdavat osa sellest seltskonnast tunnen ma samuti aastaid ja aastaid.

Enne kui Kirke Rooma sõitis, muidugi õmblesin, sest kuigi alles see oli, kui enne GC-le lendamist oli tal asju tarvis ja mina muudkui õmblesin, siis jälle oli midagi puudu. Õmblesin valmis ühe toreda puuvillasest kangast mereteemalise bordüüriga seeliku. Protsess oli pooleli pühapäevasel päeval ja selgus, et mul pole kodus valget lukku seelikule ja pood samuti kinni. Lahendasin olukorra loovalt, ehk siis tegin liistuga nööpkinnise ja tegelikult on see väga ilus ja nunnu lisadetail.

Veel õmblesin triiksärgikangast roosa õrna koetriibuga pluusi. Proovisime sellise tegumoega pluusi kuu alguses Stradivariuse kaupluses, sest selliseid praegu müüakse – hooajaline mood otse Pariisist :D Paraku aga see poepluus oli nagu kiirmood ikka, kehvasti õmmeldud ja poodi ta meist maha jäi. Õmblesin ise korralikumalt ja seljas istus pluus korrektselt.

Kolmandana õmblesin mustast modal-trikotaaži kupongkangast pluusi. See seisis mul kapis ikka väga palju aastaid oodates oma aega. Sama oli tegelikult nii seeliku kui roosa pluusi kangaga. Kogu point on nende seisvate kangaste juures aga selles, et kui midagi kiiresti tarvis õmmelda, ei pea poodi jooksma, vaid leian midagi kapist.

Ah jaa. Jaanipäev läks meist kuidagi mööda. Suurele prallele ma ei viitsinud minna, laps tuli alles reisilt ja puhkas väsimust välja, vanema poja poole oleks maja taha sussutama läinud, aga neid polnud kodus. Olid jaanid hoopis Saaremaal. Noorema poja poole linna ei viitsinud samuti minna ja lõpuks kujunes välja nii, et tegin pühade ajal tööd, sest tähtajad olid kaelas. Sain valmis lasteaia lõpetamise pildid ja tõlgitud tootekataloogi. Tegelikkuses nagu kolleegiga nentisime, ongi jaanipäeva pidustused ületähtsustatud – parim osa selest on hoopis – töölt vabad päevad :)

Aga peale jaane käisime küll vanema poja pool, aitasime tal mahavõetut võsa kärusse vedada, sõime metsmaasikaid ja korjasime tuppa põllulilli. Kirke käis nädala sees oma vennalastega sehkendamas ja õhtuti grillisid seal vahukomme.

Õues on huvitavat ilma olnud. Küll päikest ja siis jälle äikest. Selline juuni siis.

Reisilt tulime me tagasi sooja ilma ja päikesega. Muutliku kliimaga Eestis ei maksa siiski hellitada lootust, et soe tuleb selleks, et jääda. Ei ta tule. Ikka on vahelduva eduga päris sooja ja ebameeldivalt jahedat.

Kuu algas puhkepäevaga(1. mai) ja peale puhkust oli see tore, et töönädal lühem. Kuna kodus oli elu kõik kokku pakitud, siis väga teha midagi ei saanud, kuigi tahet ja vajadust oleks olnud. Lugesin raamatuid, sest ainus soe koht oli teki all. Kütteperiood läbi, radikate taha oli puuritud läbi maja umbes 15 cm diameetriga auke, õues alles külmavõitu, ööd nullilähedased – tulemuseks kodu kui jääkelder. Üldse on elu koos maja renoveerimisega “huvitav”. Ühelgi päeval ei tea, mis üllatus sind jälle ootab. Radikad võeti igatahes seintelt maha, uutele küttetorudele puuriti lagedesse ja põrandatesse augud(valus!), meie akende taha ehitati kuu esimesel poolel uute akende kastid, radikatagused pahteldati ära, värviti ka(vale valge!), õhtul kiled voodilt maha, hommikul peale(nii käis elu vähemalt poolteist kuud) jne. Aga kõik helgema tuleviku nimel. Postituse lõpust saab lugeda mai lõpu seisu.

2. mail tegime kolleegiga kaks käiku. Esmalt külastasime meie tuttuut muusikakooli. Lahtiste uste päev oli ainus aeg, mil õnnestus igale poole sisse vaadata ning maja on tõesti muljetavaldavalt kena ja funktsionaalne ning kõikidele nõudmistele vastav. Mnjah, kahju et oma lapsel õnnestus mõni aasta enne uue maja valmimist muusikakool lõpetada. Nüüd saab seal vaid oma õpetajal külas käia. Ma usun, et see on praegu Eesti üks moodsamaid uusi muusikakoole peale MUBA.

Mai esimese nädalalõpu ehk reede poolest päevast pühapäevani viibis Kirke taas Leelo laululaagris. Seekord Tallinnas ja laager oli väga sisutihedate proovidega. Reedel jõudsi koju viimase rongiga ehk keskööks, laupäeval oli 7 tundi laulu- ja tantsuproove, sest neil on ka liikumisega laule. Pühapäeval algas päev väga varakult Estonia kontserdisaalis. Esmalt proovid ja seejärel 2025. aasta üldlaulupeo kava ettelaulmine terve Eesti õpetajatele, kes oma koorid laulupeole viia soovivad. Leelodega esitasid nad naiskooride kava laule. Seejärel läksid peale lõunapausi ERR-i häälepartiisid salvestama, et laulupeolistel oleks hea laule õppida. Naiskooride koosseisus laulavad üldlaulupeol ka neidudekoorid. Kuulasin otseülekannet ja naiskooride repertuaar on väga kaunis. Praeguseks on valmis ka järgmisel suvel toimuva laulupeo repertuaari laulikud.

18. mail laulsid nad Leelo-dega EMTA-s dirigeerijate eksamil. Jälle huvitav kogemus.

Väikesed pojatütred esinesid aga samal nädalalõpul edukalt Pärnus võimlejate rahvusvahelisel Baltic Cap-il.

Emadepäev oli. Üks poja oma kaasa ja koeraga tuli linnast, teine siitsamast. Tõid emale kahepeale suure kuhja kauneid tulpe ja komme. Tütar andis juba eelmisel päeval oma kingituse üle, ei kannatanud hommikuni oodata. Ja emadepäeva õhtusema poole olime suure poja maja taga, sest nooremal oli vanema vennaga tarvis asju arutada. Temalgi nüüd majaehitus käib. Mingi hetk jõudsid pojatütred Soomest võistlustelt koju. Rõõmsad ja roosad, aga…pühapäevaks oli neist noorem haige(A-gripp) ja teisipäeval läks vanem koolist palavikuga koju tagasi. Tundub, et korjasid Soomemaalt puslaki kaasa, aga eks siingi igasuguseid viiruseid liikvel.

Ühel oma vähestest puhkepäevadest käisin Tallinnas, et saaksime Kirkega koos külastada optikat. 2022, peale pandeemiat, sai ta endale esimesed prillid. Ühtäkki ei näinud enam koolis korralikult tahvlile. Nüüdseks on uuesti silmaarstil käidud ja prille tarvis korrigeerida. Ehk siis kahjuks on nägemine halvenenud. Läksime siis prillidele uusi klaase tellima ja selgus, et võrreldes 2022. aastaga on klaaside hinnad nii palju kallimaks läinud, et klaasivahetus oleks maksnud 160 €. Ostes neidsamuseid prille 2 aastat tagasi, ei maksnud klaasid koos prillidegagi nii palju. Otsustasime, et kuna uutele raamidele oli -50% parasjagu, võtaks siis pigem klaasid koos raamidega. Ja siis me koos lapse ja müüjatega valisime uusi raame pea 2 tundi!!! Uskumatu, kui keeruline see on, leida need õiged ja et nad lausa 500€ ka ei maksaks. Noh, läksid 230€ Valus, aga keda see huvitab, eks. Nüüd on lapsel vähemalt jälle prillid, millega näeb. Vanadele raamidele polekski tegelikult uued silinderklaasid väga hästi istunud.

Kooliaasta oli lõppemas ja see tähendas, et kõik päevad sisaldasid mingeid kontrolltöid, eksameid või näiteks ülekoolilist testi maailma muuseumide kohta. Kirkel sel aastal üleminekueksamiteks matemaatika, prantsuse keel ja briti ajalugu. Jajaa, neil on koolis igal aastal üleminekueksamid vist alates seitsmendast klassist….

Mai lugemised:

“Külmunud kaunitar” Lexa Hillyer

Tore lugu noortest. Kuna ma töötan laste ja noortega, siis pahatihti noorteraamatuid ka loen. Tõlkekirjanduses on arvestatavalt head noortekirjandust ja tööalaselt tuleb pakutavaga pidevalt kursis olla. Raamat meeldis. Lugu Malloy õdedest, kellest üks saab õnnetul kombel surma. Sellest rulluvad lahti sündmused, kus süüdlast otsitakse valest kohast ja õed saavad teada, et nad ei teagi üksteisest kaugelt kõike. Elust ja armastusest.

“Üks meditsiin” Matt Morgan

See oli üks väga lahe raamat. Autoriks teadlane, kes on läbi aastate uurinud loomi, et neid tundma õppides saaks maksimaalselt aidata inimesi. Väga paljudel loomadel on meile midagi õpetada, õpetada seda, kuidas inimene toimib ja kuidas teda aidata saab. Lood sellest, mida inimmeditsiin on loomariigist kopeerinud. Känguru aitas tõhustada katseklaasiviljastamist. Kaelkirjak tõi kergendust astmaatikuile. Kärekülmas Arktikas elavad linnud andsid uue meetodi alajahtunud inimeste soojendamiseks. Küürvaal kinkis elupikenduse haige südamega patsientidele ja palju muudki.

“Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata” Virginie Grimaldi

Lugu 17-aastasest Chloest, 12-aastasest Lilyst ja nende emast. Kui ema saab aru, et tema lastel ei lähe kuigi hästi, võtab ta nad koolist ära, laenab vanematelt autosuvila ja põrutab tüdrukutega reisile Prantsusmaalt Norra. See saab olema unustamatu reis, kus ema ja tütred saavad taas lähedaseks, õpitakse üksteist mõistma, ema saab üle oma hirmudest ja leiab lõpuks ka inimese enda kõrvale, kes on toeks nii heas, kui halvas. Vaatamata sellele, et tüdrukud alguses pidevalt saboteerisid seda reisi, et saaks Prantsusmaale tagasi pöörduda.

“Malibu tõuseb tuhast” Taylor Jenkins Reid

Neli õde-venda on jutuaineks Malibus ja kogu maailmas – nad on legendaarse laulja Mick Riva lapsed. Tee suureks kasvamiseni ei ole aga olnud kaugeltki lihtne. Heitliku meelega isa, mahajäetud perekond, eneseohverdusena lõpetamata kool, ema ligihiiliv alkoholism, mis viis selleni, et oma õde ja vendasi kasvatas suureks ise alles lapseohtu vanim õde. Liigutav lugu.

“Kuidas ma saan rikkamaks, kui minu vanemad” Tobias Klostermann

Raamat vanusest umbes 12 aastat, aga…ka igale täiskasvanule, kes tahab alustada enda rahatargaks saamisega. Väga lihtsalt seletatud rahatarkuse põhitõed ja julgen soovitada.

Mai keskel pidasime meie pere Elli sünnipäeva. Elli sai 5! Kohal oli isegi mustkunstnik ja ilm soosis sünnipäeva õues pidamist!

20. mai, esmaspäev, oli viimane päev, kui saime enam vähem inimlikult kodus elada. Peale seda tekkis kaos, pealegi iga päevaga suurenev kaos. 21. mail vahetati hoovipoolsed aknad ehk 3 magamistuba ja köök. Selle käigus lõhuti ära suur seinapeegel. Ei see ei olnud aknameestel ees ja toas oli liikumiseks ruumi enam kui küllalt. Ma olin teinud kõik selleks, et ehitajatel mugav oleks ehk siis pakkinud elu kokku ja mööbli üksteise otsa nii, et oleks võimalikult palju tühja ruumi. Aga neil oli vaja see peegel alla kukutada!!! Noh, õnneks nad peavad selle kompenseerima ja saame uue peegli.

Nii kui aknad said vahetatud, hüppasid peale kaks mehikest, kes hakkasid aknapalesid kipsiga üle lööma. Ja samal ajal müttasid elektrikud, kes panid tuppa elektrikapi ja tegid kaabeldusi. Nemad on kullaterad Timo ja Rauno. Hästi tegid ja nii hoolivad poisid. Tegid isegi sellised asjad mul korda, mis pole üldse nende rida. Ja seda võib öelda küll, et elektriga oli meil korteris pahasti ja hea, et korda sai. See teisipäev oli igatahes väga sodirikas. Peale tööd sain hiliste tundideni rookida ja koristada, et oleks kusagile oma magamisase tagasi panna…et hommikul see jälle eest ära tõsta. Lõpuks käisin veel õhtul 9 ajal poest ehituspappi juurde toomas ja katsin põrandaid, nii palju, kui õnnestus. Enne seda muidugi käisin terve elamise tolmuimejaga üle, sest põrandakatte vuugid olid viimseni tolmu täis :( Lõbus. Akende vahetajad lihtsalt ei suvatsenud põrandat kinni katta.

Järgmisel päeval, ehk siis 22. mail toimus suuremat sorti lõhkumine. Elektrikud jätkasid oma tööd, torumehed läksid vannitoa kallale – lõhkusid maha ühe seina, mis oli minu kõige kurvastavam hetk. Aga nojah, seal taga on kommunikatsioon- kanalisatsioon, vesi, elekter. Ehitusmehed jätkasid aknapalede kipsitamist. Kui mina kuskil 3 paiku koju vaatama tulin, oli korteris oma 8-9 meest läbisegi edasi-tagasi jooksmas ja asjatamas. Noh, koputad arglikult uksele, et tere, kas tohiks ka korraks oma koju tulla. Päriselt, üsna sürr ja naljakas oli see eluke. Nutta polnud mõtet, järelikult tuli naerda, kuigi olukord on rohkem, kui nutmaajav. Õnneks kõik see on mööduv ja inimene harjub kõigega. Korraks ahastad ja siis hakkad lahendusi otsima. Elektripoiss ikka hoiatas kui koju jõudsin, et oi, ära parem mine sinna vannituppa :D No sellega oligi kõik selge – palusin proovida seina säilitada, lõigates vuukidest see kahekordse kipsi peal olev plaaditud sein maha…aga looda sa. Kodu on nagu…ma ei teagi misasi. Mitte kuskil polnud ühtegi puhast kohta. Pesta ei saanud, süüa teha ei saanud, päeval ei saanud vetsu ka.

Läksin neljast uuesti minema, sõitsin Tallinna kontserdile meeleolu tasakaalustama. Põhjamaade sümfooniaorkester mängis Ellerit, Tüüri ja Rimski-Korsakovi. Nauditav repertuaar. Keskööks jõudsin tagasi koju ja siis tunnikese vaatasin, kuhu ma magama saaks ehk siis kuhu madrats panna. Õhtuks oli võimalus vetsus käia taastatud ja külma vett sai samuti. Täiesti inimlik juba :)

Kui ma linnas olin, käis armas suur pojake vahepeal vaatamas, mis mul seal kodus toimub. Tema oskab vähemasti küsimusi esitada ja nõuda, kui tarvis. Mina käin ja mõtlen ka ja kui asi tundub mulle vale, uurin ja puurin ja küsin, aga poiss teab ehitusest kõvasti rohkem ja temal on lihtsam vaielda, kui vaja.

Hommikul aga oli vahva – lähed vetsu ja näed poti tagant august naabreid, kes puuksutavad. Siis mõtled…eeee, kas ma julgengi ise oma asju asjatada, äkki läheks tööle ära :D Ühesõnaga hoomamatult sürreaalne elu. Laps läks varahommikul kooli ja tuli koju aina hiljem. Õppis koolis, kohvikus, sõbranna juures ja pargis…koju ainult magama, sest olgem ausad, kodus polnud kusagil olla.

Ühel õhtul jälle seletasin tükk aega torumehele, et pott on liiga taha pandud, et kas nad ehitavad oma torude kasti sisse ka pool poti loputuskasti? :D Nemad vaidlevad, et eiei, pott on täpselt seal, kus ta oli ka varem. No ei ole ju. Sellist asja sa tead, kui oled sellel potil istunud 22 aastat! Lõpuks kallutasin seda potikest ja näitasin, kus on põrandas kinnituskruvi augud ja kus on potil need augud ja et ometi nad ise keerasid ju need kruvid välja. Nuvat, vahe oli oma 7 cm. Siis jõudis lõpuks kohale, et ongi pott valesti.

Elektripoisse Raunot ja Timot pean eraldi kiitma. Nii asjalikke ja südamega töömehi ei kohta ülearu sagedasti. Likvideerisid kogu meie korteri elektrilise kaose ja rohkemgi veel. Tegid ka need asjad korda, mis polnud nende asi teha. Nüüd seevastu on uued kaabeldused ja kõik korras. Töötavad isegi need pistikupesad, milles pole meie seal elades särtsu sees olnud ja töötasapinna taga pole tehnikale ühtegi pikendusjuhet vonklemas.

23. mail pandi akende taha plekid ja kaks ukrainlasest mehikest pahteldasid aknapalesid. Asjalikud ja viisakad mehed. Tegid vaikselt oma tööd, vahepeal suhtlesid minuga ja küsisid, kuidas ma tahaks seda või teist asja lahendada. Tegid tööd puhtalt ja korralikult. Mina ei pidanud nende järelt midagi koristama. Tundsid mulle isegi kaasa, et mul elu nagu mustlaslaagris, pidevalt uksed valla ja kari töömehi voorib sisse-välja. Ise hakkasin selleks hetkeks sellega aga täitsa harjuma. Täiesti kohanemisvõimeline inimene.

Mingil hetkel kuu lõpus hakkas kõik venima, sest torumehed ei mahutanud ennast 2+1 päeva sisse ära, mis oli ühele trepikojale mõeldud, aga järgmise trepikoja tööd hakkasid juba selga tulema. Aknalauad oleks nagu pidanud 27. mail tulema, aga polnud neid ka mitte 28-ndal. Torumehed võiks oma torudele selle kasti ümber ehitada, et saaks vannitoas midagi sellist aretada, mille vastu ajutiseltki kahejalalise valamukapi toetada. Muidu on ta lapiti köögi põrandal ja kõigil risti jalus. Ma olen ikka karvaseid ja sulelisi loopinud, kui jälle selle segisti vastu jala ära löön. Kui maalrid lõpetaksid oma tööd hoovipoolsete akende ümber ja torustikuaukude juures ära, saaks ehk aknalauad paika ja siis…vat siis ma saaks magamistoad korda teha ja vähemalt mõneski korteri osas on siis puhas. (See oli mul ennatlik mõte)

Üks tore asi oli see, et minu korterit hakati majas tegema esimeste seas, mis tähendas, et saaks ehk kõige varem oma ruume koristama hakata ja endist elurütmi taastada. Aga…läks nagu ikka. Lõpuks oli kõigil midagi pooleli ja segamini.

Ah jaa, korteri võtsin vähemalt suveks müügist maha ja lõpetasin lepingu maakleriga. Kes see sellise remondi sees seda ikka ostab, eks. Ja näidata pole seal mingi aja kohe üldse suurt midagi, peale segaduse ja tolmu ja taastamist vajavate ruumide. Kui renoveerimine lõpetatud ja kodu korras, võiks ka ise selles kauniduses mõnda aega elada. Ja kui uuesti müüki panen, oskan ehk juba sedagi öelda, kui palju kommunaalkulud vähenesid. Ühesõnaga elame – näeme.

29. mail läks Kirke Pärnumaale riigikaitse laagrisse.

Kaitseliidu Pärnumaa malev korraldas kolmepäevase riigikaitselaagri 11 kooli gümnasistidele. Nii Raeküla metsas kui kaitseväe Kikepera harjutusväljaku tiirus oskusi täiendanud pea 350 Pärnumaa ja Tallinna koolinoort said praktilisi kogemusi ja väärt teadmisi, saamaks keerulises olukorras hakkama.

Tuli paar päeva enne laagrit koolist koju üüratu suure seljakotiga. Kuna õues oli endiselt kuumalaine ja temperatuur purjetas 30 ümber, oli neil metsas märkimisväärselt soe, aga kolmapäevast reedeni nad seal olid ja pärast seda said ka valikaine endal kirja. Koolide vahel käis loomulikult võistlemine. Mis tore, siis TPL-i õpilased võitsid ja said kõik endale preemiaks korralikud akupangad. Tasus käia. Muidu laenaski vajadusel akupanka isa käest, nüüd on endal olemas. Laager oli lahe olnud – said kuuma, äikesetormi ja sääski, õppida esmaabi, lasid lasketiirus täpsust jne. Mai viimasel päeval tuli koju tagasi, rõõmus, roosa ja rahulolev ning oligi aeg juunile vastu vaadata.

Mai keskel olid õues virmalised. Need kõige ilusamad magasime sõna otseses mõttes maha. Järgmisel õhtul saime korraks midagi hädist peale, kuigi tatsasime ringi mitu tundi. Mida aga polnud, seda polnud.

Tööl korraldasin lastele”Klotsimöllu” ürituse. Tallinnast käisid kohal nutikad inimesed koos kastitäite legodega ja oli põnev ehitamine nii lastel, kui vanematel. Eriti just isadel.

Veel oli raamatukogus Margus Maripuu raamatu “200 murtud aiandusmüüti”esitlus. Väike kitarrivahepala muusikakooli õpilaselt ja ülejäänud aja kuulati raamatu autorit ja esitati küsimusi.

Käisin kahel toredal pildistamisel- Kose lasteaias lasteaialaste lõpupidu pildistasin ja ühe vahva perega käisime Rapla lähistel pildistamas. Perekonda pildistades ja ühest kohast teise liikudes, jõudsime lõpuks meespoole vanematekoju ja tuli välja, et tema emal on imeline tasside kollektsioon. Mõned nopped siia ja mul plaan sügisepoole tassid näitusele meelitada.

Milline oli seis mai lõpuks meie maja renoveerimisega?

Hoovipoolsed 4 akent(3 tuba ja köök) vahetatud, aknapõsed plaaditud, pahteldatud, värvitud. Kui tulevad aknalauad, viimistletakse lõpuni. Uued aknaplekid nendel akendel pandud, tagumine maja fassaad soojustatud ja kiviga kaetud, osaliselt ka küljed. Vannitoas kanalka ja vesi – uued torud paigaldatud, uued arvestid eraldi vannituppa ja kööki pandud. Katusel on nüüd päikesepaneelid, mis annavad rõõmsalt sooja vett majatsentraalselt ehk siis tubades pole enam boilereid ja vannitoa seinale on pandud ka see soe toru-uss. Noh jah, vannitoa sein on muidugi nüüd katki mis katki, aga küll saab. Elekter- uus kaabeldus olemas. Kodus on endiselt “lõbus” elada, aga me ei heida meelt.

Ja loomulikult oli mai kõige ilusama õitemerega kuu aastas. Minu lemmikuim aeg, kui õitsevad sirelid.

Iga päev tööle minnes jääb mul teele lillepeenar, mida hooldab ühe kortermaja juures selle maja vanaproua. Kurb oli kuulda, et varsti kaevatakse see kaunidus üles, sest nendelgi algab maja renoveerimine.

Aprill saabus vaba päeva ja väga tavatult sooja ilmaga, aga ega see soe pidama ei jäänud. Juba 4-l ja 6-l sadas mis sadas- tuiskas lund. Ütlemata ebameeldivad ilmad, aga needki möödusid. Eks tegelikult aprillis on selline aeg, kus ilm pendeldabki siia ja sinna. Ei midagi kindlat. Kuu lõpus tuli uuesti sahmakas lund maha ja Tallinnas lausa nii, et poeg läks auto asemel bussiga tööle. 15-20 cm lund ja suvekummid ei käi hästi kokku. Tänu taevale olime meie kaks Eestist sel ajal hoopis ära ja tagasi tulles tõime endaga päikese koos sooja kevadega kodumaale kaasa.

Aprilli lugemised

Rachael Lucas ” Raamatupood vanas postkontoris”

Samalt autorilt lugesin kunagi raamatut “Raamatukogu telefoniputkas”. Uue raamatu tegevus toimus samas külakeses, mõni tegelanegi oli eelmisest raamatust pärit, aga lugu oli uus ja muidugi lõppes kõik hästi. Selline tore ja lihtne lugemine. Naisest, kes oli abiellunud ja emaks saanud noorelt ja pikapeale abielus iseennast kaotanud. Kuna teismelise pojaga oli palju probleeme, otsustas võtta vastu pakkumise külakeses, kus tuli pidada kogukonnapoodi ja muidugi mehest, kes vigastuse tõttu pidi loobuma profijalgpalluri karjäärist ning teostas ennast samas külakeses kohaliku külakoondise uue treenerina. Ehk siis ilus looke elu keerdkäikudest ja armastusest. Kui nad surnud pole, elavad nad siiani õnnelikult koos :)

Katherine Center “Üks samm korraga”

Lugu sellest, kuidas ideaalne elu võib ühe hetkega kokku variseda ja sellest, kuidas sammhaaval sealt august ennast välja kraapida ja kogu oma elu ümber hinnata. Valus ja õnnetuses tuleb seegi välja, kes on sind tõesti armastanud ja kes mitte. Ühe hingetõmbega loetav raamat.

Garvis Graves Tracey “Kuulsin seda armulaulus”

Nagu ikka, suhtelugu. Muusikakarjääri igatsenud naise luhta läinud abielu ja sellest toibumine. Mees, kes abiellus oma koolikallimaga kohe peale küpsuseksameid ja nende lahkukasvamine. Lahutustest toibuvate inimeste arglikud püüded luua uus ja toimiv suhe.

Madis Jürgen “Rock Hotel. Viimane mäng”

Kerge ja kokkuvõtlik Rock Hotel-i lugu. Nii ja naa. Vaimustust ei tundnud, aga omamoodi nostalgiline ja kiire lugemine. Rock Hotel–i osad lood mulle kunagi meeldisid, aga Ivo Linna fänn pole ma otseselt kunagi olnud. Bändi pillimehed on aga kõik klass omaette. Väga head muusikud. Tore, et kunagise kultusbändi lugu kaante vahele sai.

Erika Korolkova “Etikett ja head kombed kogu perele”

Asjalik ja õpetlik raamat. Tasub just nooremal põlvkonnal lugeda. Ja vana tõde – kõik algab kodusest kasvatusest!

Katie Bishop “Suvetüdrukud”

Algul ei saanud nagu vedama, tundus, et venib ja siis peale esimest kolmandikku tekkis pinge, mis sundis aina kiiremini lugema. Lugu noortest, kes on alles gümnaasiumi lõpetanud, mõni nooremgi. Sellest, kuidas vabaduseiha sunnib rännuteedel rumalaid valikuid tegema. Tegusid, mille tagajärjed kummitavad pärast terve elu. Sellest, et kõik ei pruugi olla alati nii, nagu see esmapilgul paistab.

Kadri kassid

Lasin oma ammusel heal sõbrakesel Tartust kasside kollektsiooni saata. Kassikesed peavad saama ju kodustest kappidest ennast tuulutama. Panin nad raamatukogus väljanäitusele. Viimasel pildil on Kadri enda päriskass.

Rampsis oli aprill meil eriti tihe ürituste poolest.

Alustasime ühe saalinäituse avamisega ja järgmisel päeval oli kohe Margus Kalam-i raamatu “Minu Aasia saared” esitlus. Vahva õhtu. Olin ise küll viiest seitsmeni letis, aga kuna õhtul käijaid vähe, sain ikka saali kiigata ja üritusest osa. Margust tunnen isiklikult, raamat samuti loetud ja nii oli lihtne teemas püsida ka siis, kui vahepeal ära käisin. Sai maitsta kuivatatud haisuvilja duriani, juua jasmiiniteed, süüa india pähkleid mingis kohvipläustis(väga mämmad) ja kuulata toredaid lugusid Sumba ja Timori saartelt. Isegi kaunid kangad olid tal vaatamiseks kohal, mis sealsed naised on kudunud. Läksime laiali kui kell oli peaaegu kaheksa.

25.aprillil oli meil raamatu “Aias sajab saia” esitlus. Raamatu kirjutasid koos minu armas kursaõde Siire Vanaselja ja Lia Virkus. Sebisin meile ise selle ürituse ja siis avastasin, et olen samal ajal puhkusel ja Eestist ära. Paraku oli see ainus kuupäev, mis sobis neile ja meile.

30.aprillil esitleti meil raamatut “Korrastades elu korda”, autoriks Marie Pärkma.

Ma ise olen lugenud neid Kon Mari korrastuskunsti raamatuid ja eks Eestis on tekkinud nüüd tema järgijaid.

Kodu

Kodus käib loomulikult maja renoveerimine. Akna tagant on kadunud rõdu piirded ja vaade on “avardunud”. Koos remondiga on tekkinud igasugused uued veidrused. Näiteks mingi ametnik on otsustanud, et korterite uksed peavad avanema sissepoole. Püha porgand, mismõttes!!!? Terve elu on normid näinud ette uste avanemist väljapoole ja nüüd keegi seadis selle kahtluse alla ja teeme kõik ringi. Olevat päästeameti nõuded. Jeebus küll. Lukus tulekindlast uksest ei saa niiehknaa sisse ilma suure vaiaga rammimiseta, praktikas tehakse suitsusukeldumist pigem aknast või rõdult ja kuidas peaks avanema uks sissepoole, kui see ei asu kohe seina ääres? Ja kas mitte eelkõige inimene ise ei peaks korterist välja saama, kui et päästemeeskonda oodata ja otsa saada? Ühesõnaga tulgu keegi ja seletagu mulle see seadus ära nii, et see ka usutav oleks – enne ma sellega päri ei ole. See on jälle mingite ametnike mõtteuit, sest oma palga peab millegagi välja teenima.

Ja siis mingi teema nende prügikonteineritega, mida aina juurde nõutakse. Meie majal on juba klaasi-, papi-, biojäätmete ja olmeprügi konteinerid. Nüüd tuli juurde pakendikonteiner – kokku 5 konteinerit. Kui ma lugesin läbi, mida sinna pakendisse peab panema…siis jäi küsimus, et mida ma siis üldse olmeprügi konteinerisse peaks panema :D Ja mul peaks vist üks päris eraldi tuba olema kodus, kuhu ma erinevatesse kastidesse prügi kogun. Olme, pakend, klaas, papp, bio ja lisaks veel taara…ei mahu kuidagi kraanikausialusesse kappi. Ühesõnaga üks rist ja viletsus. Ilmselt tuleb kana süües minna kohe koos taldrikuga õue ja panna kondid olmesse ja nahad biosse :D Aga…ma tahaks nii väga, et prügikuningad mulle ära tõestaksid, et lõppkokkuvõtteks kõik need asjad suht ühte patta ei lähe. Pakend aga…oi kui mitu korda inimene selle risu kinni maksab. Esmalt poest ostes, siis prügivedu makstes ja lisaks veel kulutan ja maksan vee eest, et pakendid puhtaks pesta. Kuna sinna pakendisse käib palju erinevaid pakendivorme-konservikarp, kilekott, šampoonipudel, hambapastatuub, kosmeetikapakendid jne…no näidake mulle see koht, kus nad pärast erineva numbrimärgistusega plasti järgi laiali sorteeritakse ja plekkpurgid plastist eraldatakse. Aga jah, meil tekib veel vähe prügi, aga mida teevad need, kel suured pered? Meil läheb erineva prügi vedamine kortermaja elanike vahel jagamisele, aga vaesed eramaja omanikud… Kuid …maja kõrvale kerkis kuu jooksul prügimaja konteinerite tarbeks. Vat siis. Plaaditud põrandaga ja puha. Uks käib ainult arusaamatult sissepoole. Tea kas pürügivedajatele on see ikka mugav? Jah, hüvasti prügišaht, mis toimis meie majas ideaalselt.

29. aprillil oli mul kodus lahtiste uste päev. No selles mõttes, et mina hommikul tööle ja laps kooli, aga töömehed pidid terve päeva sisse pääsema. Kuni kella 18-ni. Laps jõudis tagasi peale kuut ja mina lausa tund hiljem. Võeti maha radiaatoreid ja puuriti läbi lagede/põrandate uute keskküttetorude tarbeks auke. Need augud on pisut selgusetud – korterites on tegelikult seinte sees torude šaht. Miks nüüd torud seinte peale tuuakse, on hea küsimus. Hm, meie kodus on näiteks ripplaed tubades ja …peale puurimisi said ripplaed nurgast rikutud ja läbi aukude puhus külm tuul. Aga…pidavat olema vähem tegemist, kui et olemasolevatesse šahtidesse uute küttetorude paigaldamine.

Rattakuuri on valatud uus põrand. Tundub, et sama toimus majaalustes garaažides. Maja taha tekkisid erinevad ehitusmaterjalid. Selle aja sees, kui me nädala reisil ära olime olid garaažidele pandud ette uued uksed. Rattaruumi paigaldati igasuguseid kommunikatsioone(elekter, küte jne), maja taga meie püstakule tekkisid uued aknapesad, seinale paigutati sõrestik, kuhu pandi soojustus, rõdul võeti seina seest välja katusevee äravoolutorud ja ehk oli muudki tehtud, mida silmaga ei näe. Katusel näiteks käisid tööd kogu aeg, paigaldati päikesepaneelid, aga sinna ma ei näinud. Ühesõnaga tasapisi kogu aeg midagi tehti ja “üllatustest” puudu polnud. Lisaks kõigele pandi küte kuu lõpus kinni ja võin öelda, et hullult külmetasime mai keskpaigani, sest õues oli külm ja tubane temperatuur langes lõpuks +15C -ni. Aga inimene harjub kõigega.

Kirke ball

Koolis toimus kuu keskel gümnaasiumi ball, teemaks Moulin Rouge. Tänu tänapäeva sotsiaalmeediale õnnestub vanematel koduski sellest natuke osa saada. Piltide ja storyde põhjal võin öelda, et üks igavesti äge üritus oli. Ikka kabaretüdrukute ja kankaaniga, ägeda bändi ja teemakohase miljööga. Mis eriti tore, siis noored oskavad tantsida seltskonnatantse. Ka perekonnavalssi ja mingit prantsuse ringtantsu nägin. Eks koolis tehakse selle nimel ka tööd – tatsukursused :) Ja milline uhke paraad pikkades kleitides tütarlapsi ja ülikondades noormehi :) Imeline!

Aasta alguses toimus üleriigiline Nukitsa konkurss. Lapsed valisid raamatukogudes kahe viimase aasta sees ilmunud Eesti autorite lasteraamatute seast parimat raamatut ja parimat illustraatorit. Kui konkurss läbi, toimub alati Lastekirjanduse Keskuses tänupidu, kus parimaid autoreid/kunstnikke tunnustatakse ja peost saavad osad ka hääletusel osalenud lapsed. Muidugi mitte kõik, sest osales lapsi hääletamisel üle riigi 6707. Kuid…igast maakonnast sai minna tänupeole käputäis lapsi ikka. Need, kel loosiõnn naeratas. Mina käisin siis meie kogust kahe tüdrukuga. Toimus autasustamine – võitsid tavapäraselt Lotte raamatu autorid, sest alati kui nad üllitavad raamatu, nad ka võidavad. Lotte ju, lastele nii tuttav, et muudesse raamatutesse väga ei süvenetagi. Siiski, siiski…konkursil osalenud 100-st raamatust ükski häälteta ei jäänud. Lastele esines Improteater Impeerium. Lõbus oli, kuigi mina olen neid nii palju juba juhtunud nägema…et ei ühtegi üllatusmomenti. Pärast jalutasin lastega vanalinnas, ostsin neile maiustamiseks makroone ja peagi sõitsime rongiga koju tagasi.

Järgmisel päeval ehk pühapäeval sõitsin uuesti Tallinna, sest pidin saama kokku oma sõbrannaga, kellega pikemat aega olime reisi planeerinud. Lihtsalt et koos aega veeta ja natuke reisi üksikasju arutada. Saime kokku Fotografiska kohvikus ja pühapäeval kell 12 oli seal muljetavaldav hulk inimesi söömas. Hea, et vaba laua leidsin.

Jutud aetud, lippasin kella 14-ks Virku keskuse RahvaRaamatu poodi Literaadi kohvikusse, sest siis pidin saama kokku oma teise armsa sõbrannaga, kel oli just eelmisel päeval sünnipäev ja otsustasime seda kahekesi tähistada. Nagu ikka, juttu jagus kauemaks. Lõpuks vaatasin raamatupoes ringi sellise pilguga, et lapselapsele sünnipäevakingitus osta ja õhtul pool kaheksa olin kodus tagasi.

Tütrekesel oli üks Leelo koori nädalalõpp ja pühapäeval peale proove läks ta sealt otse sõbranna sünnipäevale. Kui tema koju jõudis, olin mina talle kleidi välja lõiganud ja prooviks kokku traageldanud. Tegime proovi ära ja läksimegi magama, sest ees oli töö/kooli nädal. Tänu taevale minul viimane enne puhkust ja lapsel viimane täisnädal enne koolivaheaega. Aprilli lõpus oli tal veel üks koorilaager, sest olulised esinemised, salvestamised ja konkursid olid peagi tulemas.

Noorem M sai meil 9 aastaseks.

Jah, pisikesed nupsikud polegi enam väga pisikesed. Noorem pojatütar sai 9 aastaseks. Käisime peale tööd külas ja patsutasime sünnipäevalapse ära. Kooki sõime muidugi ka ja kook oli väga hea. Lapsed kasvavad kiiresti ja…proportsionaalselt sama kiirusega vananeme me ise – mis pole üldsegi hea uudis.

Enne reisi pidin loomulikult õmblema. Põhiliselt tütrele, aga osasid riideid saame me õnneks ka jagada.

Alustasin õhukestest lühikestest pükstest. Pükstele ma lõiget ei võta, konstrueerin otse kangale. Kuna ta tahtis ka pikki linaseid suvepükse, lõikasingi esmalt need pikad välja ja siis panin samad detailid teise kanga peale, keerasin pikkuse säärest parajaks ja lõikasin välja lühikesed püksid. Millele ma aga ei mõelnud, et sel viisil jäävad lühikesed püksid säärest vähem avarad, kui sooviks. Nojah, õmblesin ühe soojaga lühikesed püksid valmis, panin allääre täpsustamiseks püksid lapsele jalga ja ilmnes….et võiks tõepoolest avaramad olla. Just säärest. Eks ma olin alguses enda peale kuri, et ei mõelnud oma peas seda piisavalt läbi. Panin püksid jalga ja …sain endale samuti midagi uut ja mõnusat. Püksid minule täiesti parajad. Sellest sain aga aru, et tuleb võtta minu ja lapse puusaümbermõõdu vahe ja see number liita tema mõõdule juurde, et saada konstrueerides paraja avarusega lühkarid. Esimesed olid tumedamad hallid, nüüd sai paraku helekreemid püksid. Mõlemad materjalid mõnusad. Pikkade pükstega polnudki mingeid probleeme. Need istusid kenasti jalas.

Kortsuline õhuke puuvillkangas on pärit kauplusest Kangan.

See tume, linase ja puuvilla segu on olemuselt vedelam kangas, aga jalas väga mugavad ja pehmed. Kunagi Karnaluksist ostsin, et teha lapsele pluus…aga no hiir rätsepaks :P. Nüüd on püksid.

Seega – õmblesin peale enda ja Kirke lühkarite lapsele veel – pikad linased püksid, õhukesest batistist triiksärgi, mummulise siidise bikiinide peal kantava seeliku, pitsist tuunika, kortsukangast valge moonidega kleidi, itaalia flanellist pidžaamapüksid(pluus on veel kokku õmblemata) ja endale ühe seotava viskoosist pluusi.

Heledad lühikesed püksid on supermõnusad- pilt on eespool. Materjal puuvillane, aga hoiab ennast kenas vormis, ei kortsunud isegi palavas kliimas ja peale pesu vaja vaid puu peal kuivatada ja ei mingit triikimist.

Heledad pikad linased püksid on samuti supermugavad ja itaalia linane materjalina ütlemata mõnus. Peale pesu käitub samuti hästi. Pükste taga olevad sinepikollased püksid on paksemast pestud puuvillasest kangast. Ostetud kunagi ammu Karnaluksist seeliku tarbeks, aga lõpuks sai kangast hoopis mugav taskutega ja seosega püksipaar. Heledad püksid on etteruttavalt öeldes suvisel ajal olnud tihedas kasutuses ja ega kollasedki kapis seisa.

Batistist triiksärk oli reisil väga vajalik. Esiteks on batist hästi õhuke, teiseks- teda on lihtne pesta ja kuivab kiiresti. Kliimas, kus päike tahab ära naksata, on selline pluus igati abiks. Nahk jääb terveks ja palav ka ei hakka. Teemasse sobis ideaalselt – pluus õrnalt mündirohekas, mustriks palmid ja sisalikud -kõik see, mis iseloomustab Kanaari saari. Triiksärgi õmblemine võtab küll omajagu aega, aga tasub ennast ära. Meile mõlemile meeldib triiksärke kanda nii soolorõivana, kui toppide või ujumisriiete peal kantuna. Pluus on tagant on kahekordse passega, kannaga kraega ja lõhikutega mansetiga varrukatega.

Pitsist tuunika materjali sain ükskord Nymfist, kui Triin kutsus mind oma jääke vaatama. Imeline pits. See kulus meil reisil ära siis, kui düünides pildistamas käisime ja seda on muidu ka mõnus kanda. Kuna kangast oli üks konkreetne jupp, siis varruka pikkust jäi pisut puudu, aga lahendasin selle probleemi ära õmmeldes vahele pitsiriibad. Nii varrukatel, kui küljeõmblustes on lõhikud.

Moonidega kleit on ülikaunist, puuvillasest, 1,5 cm tagant peenikese kummiga läbi õmmeldud kangast. Selga reisi ajal see aga ei jõudnud. Polnud lihtsalt kohta, kus seda kanda või oli lihtsalt liiga palju riideid kaasas.

Millised rõivad veel valmisid?

Mummuline kunstsiid seisis mul kodus ammu – mustal foonil valged umbes cm-sed mummud. Mulle lihtsalt meeldivad mummud ja kui mummud kangal jäävad näppu hea hinnaga, ostan nad ära. Nüüd sai sellest bikiinide peal kantav pikem seelik, aga kangast jäi järgi, et midagi saaks isegi veel õmmelda. Juhtus nii, et reisil seda tarvis ei läinudki, sest kui me ujumas käisime, vahetasime kohe riided ära ja läksime mujale liikuma. No ei ole me rannas lebotajad.

Itaalia flanellist tudupüksid saavad varsti pluusi juurde, aga pükse kiidab laps väga. Flanell on hästi pehme ja ihusõbralik. Ehk siis millalgi saab terve komplekt ka pildile.

Endale õmmeldud viskoosist pluus on ülimalt lihtne. Üks ristkülik, kus keskel ovaalne auk. Kahes servas on seotavate otstega värvel, kaks pikemat serva on lihtsalt puhtaks õmmeldud. Ühed paelad seod ette, teised taha ja ongi pluus olemas. Väga mugav ja tundub, et selliseid võiks juude õmmelda. Kuidas ta välja näeb, saab näha mõnes reisipostituses.

Reisilt tulles ootas mind ees veel kaks vaba päeva, aga need kulusid ära mitte reisist toibumiseks vaid maja remondiga seotud sehkendusteks. Esmaspäeval tööle minnes olin väsinud ja põlved roomamisest valusad. Kuna selsamusel esmaspäeval hakati meie trepikojas korteritest eemaldama radiaatoreid ja puurima läbi lagede/seinte uute torude jaoks auke….nojah, tuli terve elamine kokku lükata ja ära katta ning radikate esised panin samuti ehituspapiga üle, sest ega ehitajad midagi väga säästa. Seinad olid peale torude eemaldamist jubedad ja laed peale uute aukude puurimist samuti :(

Selline oli aprill. Sagimist täis, reisimisest rõõmus, remondist väsitav ja heitlike ilmadega.