Jah, käes on veebruar ja õues on loomulikult talv. Kord sulab, kord külmetab ja ega see suurem asi just pole. Kas on libe või vesine, igatepidi jamps. Noh, aga ega mis siin viriseda, ikka peab liikuma ja saab hakkama. Lohutad aga ennast, et enam pole kaua seda lumeaega jäänud ja elad edasi. Kui ilm on hall, sompus ja tatine…pole erilist soovi hommikul voodist välja ronida – parema meelega loeks raamatut ja toimetaks oma tubaseid toimetusi. Midagi on ju alati teha- õmmelda, mõnda uut fotoalbumit koostada, lugeda, midagi head kokata, kasvõi koristada…Ja siis, kui õues on ilus päikeseline ilm, ärkad rõõmuga, lähed õue…aga vat tööle ei tahaks minna, pigem sooviks jalutada mööda metsaradu või kuskil mere ääres. Inimene on loodud siiski loodusega kooskõlas elama – kas magad talveund või ajad õues jälgi. Vaevalt et tööl käimine on geneetiliselt meile sisse programmeeritud :P
Aga ega pole seal tööl kah häda midagi, kuigi mul on kujunenud välja kuidagi nii, et eelmise aasta sügisest polegi see suur kiire mööda läinud. Kogu aeg ajab üks asi teist taga ja tööd on tõepoolest väga palju. Pealegi suudan ma alailma ise endale kohustusi juurde teha, näiteks mõtlen mõne uue ürituse välja, millega hulk sebimist. Vaatan, et tütargi ei taha minust maha jääda. Koolis on õppimist kuhjaga, aga ikka vaja veel midagi muud endale kaela võtta. Kogu selles kaoses tuleb lihtsalt pidada silmas, et endale liiga ei teeks. Ei mina, ei tütar. On hetki, kus mingid asjad jooksevad nii üle pea, et …..jah, tuleb ette. Eriti hästi tekib selline peaga seina jooksmise tunne siis, kui saad kätte järjekordse üüratu kommunaalarve. Et nagu rabad ja rabad, aga selliste summade maksmine käib kaugelt üle jõu. Hakkaks see sindrima lubatud maja remont lõpuks peale….siis pärast kaost oleks ehk vähemalt lootust väiksematele arvetelegi. Müügimõtetega ma ennast praegu isegi ei vaeva. Ka ostuhuvilised minestavad nende “kumminaalide” peale. Aga…küll kõik laheneb varem või hiljem. Täpselt siis, kui peab.
Kooli olen olen sel talvel sattunud päris mitmeid kordi. Näiteks kasvõi eesti kirjanduse päeval lastele “Taks ja Dogi” raamatut lugema ja eesti kirjandusest rääkima. Ka vanemate akadeemias esinetud ja Nukitsa konkursi raamatuid lastele tutvustatud.
Jaanuari lõpp ja veebruari algus on meil peres alati selline tihe sünnipäevatamine(mitte et meil novembris ja detsembris sünnipäevi poleks). Kuna nad siin kuidagi puhta üksteise otsas, siis tähistasime seekord mõlema poja ja noorema poja südamedaami sündimise päevi vanema poja juures – koos saunatamisega. Õigel päeval käisime muidugi Kirkega tema kõige vanemat venda patsutamas, aga nooremat poissi ja miniat õigel ajal tabada ei õnnestunud, nemad olid reisil. Saime varakult kokku ja Kirke liitus meiega pisut hiljem, sest tema tuli üle Tallinna Tartust. Käis teine pidus. Eelmisel aastal Tartu Ülikooli anatoomia kursust tehes, tutvus ühe Miina Härma kooli sama kursust tegeva noormehega ja see kutsus ta nüüd oma kooli abiturientide ballile. Eksole. Üks oma kooli sõbranna, kes osales Rakett 69-s selle kooli noormehega, läks samuti sinna ja nii oli koos sõbrannaga toredam võõras keskkonnas olla. Sõime ja saunatasime ja saime jälle koos juttu ajada. Sellised perega koos olelemised on minu suured lemmikud. Jagasin lastele nendest tehtud iidvanu fotosid. Lõbusad äratundmised olid.
7. veebruaril pakkisin lõpuks meie kuuse kokku. Oksad läksid kaminasse, okkad kilekotti ja prügisse. Vars läheb biolagunevana võssa. Oli teine sel aastal ikka väga pikalt kaunike ja rõõmustas meid pimedal ajal koju tulles.
17. kuupäeval tähistasime pojade vanaema 80. juubelit Nõmme kõrtsis. Väike 20. inimese istumine koos kõige lähema pereringiga. Kella 21-ks olime kodus tagasi, noorem poja kaasaga sõitsid edasi oma koju Tallinna ja vanem poja jäi Nõmme kõrtsi edasi, sest teises ruumis korraldasid nad tema sõbrale üllatussünnipäeva. Käisidki kahekesi rõõmsalt kahe sünnipäeva vahet. Järgmine koosistumine tuleb pärast tillukest vahet alprilli alguses, kui on noorema lapselapse 9-s sünnipäev. On ikka lugu küll, juba 9 ja vanem saab augustis 11. Preilid, täitsa suured preilid. Igatahes on tore, et saab pereringi sünnipäevadega pisutki vahet pidada.
Sõbrapäev oli ka. Käisime sel päeval kolleegist sõbrakesega pealinnas tähistamas. Esmalt astusime sisse kergeks õhtusöögiks Päris restorani ja sealt suundusime EMTA saali klaverikontserdile. Mängis Marko Martin ja kuulata sai Braahmsi, Liszti, Schubertit…Kui lisada siia veel see, et käisin samal päeval üle 2 aasta massaažis, siis võib julgelt öelda, et oli tore sõbrapäev. Vanuigi on lõpuks selgeks saanud, et kõige suurem sõber tuleb olla endale ikka ise. Ei maksa oodata, et keegi midagi sinu heaks teeb. Ja kui teeb, on see juba boonus. Massaaži minek oli tegelikult rohkem vajadus, kui kingitus iseendale. Viimase aja pidev arvutis trükkimine(aruanded, aruanded) oli turjale nii liiga teinud, et hakkas probleeme põhjustama. Massaažis saab lausa oma tööhoones käia, seega kasutasin võimalust ja sai palju paremaks.
Lapsel oli koolis sõbrapäev. Palju toredaid tegemisi ja ettevõtmisi. Laulis isegi ekspromt-trioga vahetunni ajal kooli sööklas ühte Presley laulu. Klassivend mängis trompetit, tema natuke noorem vend klaverit ja Kirke laulis. Videoajastul saab õnneks ka ema kooli tegemistest osa. Ilus etteaste oli neil ja vahva, et noored musitseerivad.
Jätkuvalt oli tänavatel libe ja kolleegil õnnestus isegi nii kukkuda, et operatsioon ja jalg kipsis. Ei no päriselt. Kogu aeg tuleb naksud saabastele alla panna, kui tahad kondid terved hoida.
Veebruaris oli vabariigi 106. aastapäev. Kirke koolil on traditsioon käia koos lipu heiskamisel. Kõik koos – õpilased, pereliikmed, pedagoogid. Esiotsa vaatasime ilmaprognoosi ja leidsime pidupäeva eelpäeval, et eiei, ilm tõotab olla väga vihmane ja pigem me ei lähe. Aga…õhtuks oli uus plaan – läheme. Eks ta oli see kambavaim, suur osa sõpradest plaanisid minna ja siis tekib endal samuti tunne, et läheks. Vorpisin siis suurema klaaskarbi kiluvõikusid täis ja läksime varakult magama, sest äratus oli kell 4.45. Ainus võimalus rongiga õigeks ajaks kohal olla. Kogunemine leidis aset kooli juures enne 7 ja 7-st hakkasime kolonnis, eesotsas direktoriga, liikuma Toompeale. Kooli lipp oli ees ära läinud, et võtta koht sisse teiste lippude rivis.
Vantsisime kõik koos Toompeale ja sättisime ennast paika päris platsi keskele. Tore oli vaadata, et lapse kooli tekleid paistis platsil arvestatavalt suur hulk. Oma punavalgesiniste värvidega torkavad need muidugi hästi silma. Ja rahvast kogunes Toompeale oi kui palju. Me oleme Eesti sünnipäeva alati tähistanud, aga kordagi pole me käinud päikesetõusul lipu heiskamisel. Seega – selle aasta esimene “esimest korda”. Ilm oli tuulevaikne ja piisavalt soe, et kületama ei peaks. Ülev hetk, lipp kerkis hümni saatel. Mõned kõned, veel mõned laulud ja rõõmsal noodil Toompealt minema. “Kas tunned maad, mis Peipsi rannal” kõlas peas veel ka koduteel. Aga mitte koju ei läinud me Toompealt, vaid kooli tagasi, sest kõik olid palutud kooli sööklasse sooje jooke jooma ja kaasavõetud võileibu sööma. Kooli poolt oli soe kohv, tee ja glögi. Inimestel oli kaasas igasugust kraami – pirukaid, kiluvõileibu jne ja klassiõest sõbranna pere oli ostnud tervele koolile kringlit – sooja moonikringlit. Väga head kringlit pealegi. Meeleolu tundus ülev, lapsed ja vanemad sagisid, poisid särasid ülikondades ja lipsud kaelas, tüdrukud olid kaunikesed. Istusime Kirkega ühte lauda sööma ja kohvi jooma, varsti maandusid meie kõrvale ka Kirke sõbranna oma isaga. Direktor siblis ringi ja tegi pilte.
Olime seal juba üsna viimaste seas lobisemas, kui tekis mõte, et lähme koos paraadi vaatama. Vaatasime, et kell parasjagu sealmaal ja võtsime suuna Vabaduse väljaku poole. Väljakul tõdesime, et rahvast nagu polegi ja asja uurides selgus, et mitte kell 10 vaid kell 12 hakkab paraad. No mis seal ikka, platseerusime neljakesi kohvikusse “Moon”, vanasti oli see minuteada kohvik “Moskva”. Sealt oli mõnus väljakul toimivat silmas pidada ja pealegi mõnusalt soe. Kui me lõpuks otsustasime õue endale paraadi vaatamiseks kohta otsima minna, oli liikumine muutunud pea võimatuks. Kuskile me igatahes trügisime ja nalja sai palju. Selles “kilukarbis” paraadi vaatamist katsetades aitaski ainult hea huumor. Kui paraad hakkas läbi saama, õnnestus meil lõpuks isegi esiritta saada :D
Natuke aega nautisime mõnusat lahedat olemist, tegime mõne pildi ja suundusime tagasi kohvikusse “Moon”, sest selleks ajaks oli tekkinud tunne, et vaja oleks mingit sooja jooki. Istusime tagasi peaaegu samasse lauda ja tegelikult mõtlesime, et võiks lausa süüa lõunat, valisime menüüst välja head ja paremat, aga siis selgus, et ooteaeg oli peaaegu üks tund – liig, mis liig. Piirdusime sooja kakaoga ja seltskonna ainus meesterahvas võttis kartulisalati. Selle aja sees, kui nianaotsi soojendasime jõudis ka meie pere noorem R oma kaasaga sealt läbi astuda ja vahetasime kallistusi.
Meie kohvikutamise ajal sätiti rahvale uudistamiseks väljakule sõjatehnika. Eks ta rohkem selline poisikeste ja meeste huviala oli, aga meie kamba tüdrukud olid samuti täitsa elevil, sest hiljuti riigikaitse tunni raames kaitseväes käimise järel, olid mõnedki relvad ja sõidukid neile äratuntavad. Minus tekitab paraku igasugune miltaarvärk pigem õudu. Neiud vaimustusid erinevatest vormidest, eriti just sinelitest. Kui uudistamisest isu täis, soovisime oma kamraadidele head reisi ja läksime kumbki oma suunas. Sõbrad nimelt olid järgmisel päeval koolivaheajaks sooja lendamas.
Selleks ajaks oli vihm aina tihenenud ja võtsime suuna otsejoones rongijaama, ostsime teele kaasa süüa ja ronisime aegsasti Viljandi rongile. Hea, et aegsasti, sest rong läks täitsa täis, isegi istekohti ei jagunud kõigile. Ja kodus rõõmustasime, et saime enne ilma päris nahka minemist koju peitu. Õhtuks tõusis vali tuul ja vihma sadas ladinal.
Kodus pugseime teki alla sooja- kes lugema, kes telefonis surfama ja peagi avastasime ennast magamast. Ärkasime siis, kui presidendi vastuvõtt oli peaaegu läbi. Mis seal ikka, lugesin raamatut edasi ja kesköö paiku sai uuesti tuttu jäädud. Vastuvõtu vaatamine jäi järgmisesse päeva. Elagu järelvaatamine ja meie armas Eestimaa!
26-st kuupäevast algas mul pikem töötsükkel, kus tööpäevi esmalt 6, siis üks vaba päev ja otsa jälle 6 tööpäeva. kahe nädala sisse mahtus mitmeid pikemaid õhtuid, palju letis olemist(sest koleeg puhkusel), muinasjutuõhtu läbiviimist(sest kolleeg puhkusel ja olin sellest hooajast muinasjutuõhtud temale edasi pärandanud) ja koolis eelkooli vanematele loengu pidamist(märtsi alguses). Aastaaruande tarvis oma firma paberite kokkupanemist ja muid sehkendusi. Lapsel aga algas nädalane koolivaheaeg. Võimalus käia hommikuti venna pool lapsi vaatamas ja sõpradega aega veeta. Näiteks piljardit mängida. Samuti on rohkem aega tegeleda TÜ kursustega, mida ta otsustas teha(geeniteema ja juriidika). Tutvub endale huvi pakkuvate ainetega, et gümnaasiumi lõppedes oleks mingigi aimdus, mida edasi õppida.
Toitume nagu ikka oma parema äranägemise järgi. Enamasti läbimõeldult ja harjumuspäraselt tervislikult, väikeste möendustega.
Kaks veebruari head lugemist lisan ka. Üks huvitav teaduslikul uurimisel põhinev raamat muusika tajumisest ja teine maailmaränduri mõtisklus. Mõlemad huvitavad ja nauditavad lugemised. Viimase puhul oli huvitavaid äratundmisi nii piltides kui kirjeldustes, sest samas kandis seljakotiseiklesid 4 kuud mul enne pandeemiat noorem poeg oma kaasaga.
Veebruari teine pool oli tavatult soe. Viimastel päevadel oli lumi lõpuks peaaegu ära sulanud, vaid suured lumehunnikud seisid nagu jäämäed ja ootasid sulamist. Lausa kevad veel polnud, aga juba hakkas looma. Rõõm!
Nii tiksus veebruar oma lõppemise poole ja seekord oli päevi üle mitme aasta 29.
