Täna, 9 aastat tagasi, läks taevastele radadele meie armas koerake Carro. Südames meil ta oli ja südamesse ta jääb.
Ninaga kevade poole
Eelviimane kooliveerand on alanud ehk siis õppeaasta kolmas koolivaheaeg sai märtsi alguses läbi. Hämmastav on see aja kiire kulg, sest kooliaasta lõpuni on vaid 2 veerandit ja ongi gümnaasiumist aasta läbi. Linnavahet sõitmine ja varavalges ärkamine on väsitav küll, aga õppimist see õnneks ei sega. Praeguseks on tegelikult rütm sees ja kõik hästi.
Ah jaa, üks tore unistuse täitumine sai teoks. Kirke soovis juba eelmisel aastal osaleda mõnel The Tall Ship Race-i etapil ja selle aasta alguses otsustas lõpuks sinna kandideerida. Saatis motivatsioonikirja ja muu nõutu ning jäi ootama – lootma saada valituks. Veebruari teisel poolel tuligi vastus, et õnnestus saada koht Turu – Mariehamn-i nädalasele etapile. Valida oli kahe- ja kolmamastiline suur purjekas või siis Bavaria tüüpi umbes 40m pikkune tuulepüüdja jaht. Valis viimase, sest huvi on õppida just väiksemal purjekal purjetama ja edaspidi teha endale väikelaeva kapteni paberid. Tegelikult on see harukordselt äge võimalus kuni 25 aastastel noortel, osaleda purjetamisõppes koos omaealiste noortega erinevatest riikides. Purjetamisõpe ja keelekümblus koos.
Kuu alguses käisin taas koolis. Seekord esinesin 1,5 tundi koolieelikute vanematele. Sel ajal kui lapsed olid eelkooli tunnis, rääkisin mina pea 60-le lapsevanemale kuidas saada laps lugema, kuidas tekitada ja hoida lugemishuvi ning miks peab üldse laps lugema. Teema on minu südameasi ja huvitav. Mitmed vanemad jäid peale loengut minuga vestlema ja nõu küsima ning mõnedki jõudsid kohe järgmisel päeval oma lapsega raamatukogusse abi ja nõuandeid saama. Päriselt, see teeb rõõmu.
Kuu alguses oli Tallinnas Lastekirjanduse Keskuses vabariikliku lasteteeninduse toimkonna koosolek ja peale seda kohe avalik üritus ehk Lastekirjanduse Aastakoosolek, kus räägiti eelmise aasta laste-ja noorteraamatute saagist. Asjalik päev, kus arutasime kolleegidega olulisi lastetööga seotud küsimusi, pidasime plaane ja saime omavahel suhelda.
Kahel päeval märtsi jooksul sattusin veel Tallinna. Esimesel korral läksin linna lõunaks ja eesmärk oli tegelikult peale lapse koolipäeva leida poodidest koos kangas, millest saaks õmmelda ballikleiti. Nimelt aprilli keskel on koolis gümnaasiumiastme ball ja teemaks Moulin Rouge. Kleit peab olema pikk. Värviks must, kuldne, punane, valge. Idee oli põhimõtteliselt olemas, ise disainis endale kleidi ja mõte oli kaunis. Kuni ma teda koolist ootasin, viskasin pilgu peale mõnele rõivapoele. Nii igaks juhuks. Sattusin kesklinnas olevasse Dresshous-i pidulike kleitide poodi ja üllatuseks avastasin, et kleidid täiesti mõistliku hinnaga. Väga kiirelt jõudsin järeldusele, et selle raha eest ei pruugi ma isegi kangast saada(odavast ja kehvast ei hakka ma parem õmblemagi) ja kuna balli teema saadi teada suhteliselt hilja…polnud ka ülearu aega selle õmblemiseks. Mulle meeldib selliseid suuri töid teha piisava ajavaruga. Lõpuks tegin paar tiiru ümber kooli kvartali ja sain lapsega kokku, et kapata tagasi kleidipoodi. Nii, passitasime oma 10 kleiti selga. Noor inimene, nagu noor ikka, on hirmsasti enesekriitiline. Ei sobi üks ega teine. Üks kleit jäi tegelikult sõelale, aga otsustasime minna siiski kangaid vaatama. Paraku juhtus olema nii, nagu ma eeldasin – sellist sorti ja kvaliteeti kangast, nagu ma soovisin, polegi võtta. Peale kangapoode käisime meie kesklinna ühes lemmikus FLAMM-is söömas ja viimasel hetkel jooksime kleidipoodi tagasi, et sõelale jäänud pidukleit ära osta. Kleit olemas, ball võib tulla.
Ülejärgmisel päeval ehk pühapäeval läksin uuesti linna. Kirke käis poole kooliga laupäeval Estonias vaatamas etendust “Tramm nimega iha” ja jäi klassiõe poole ööbima. Minu siht oli Leivamess, mis toimus Kultuurikatlas. Ega väga kaugemale poleks tahtnudki minna, sest ilm oli täiesti jõle. Külm, niiske, tuuline ja lund sadas. Mess osutus pigem messikeseks ehk siis eksponente oli vähe. Isegi leivapakkujaid oli vähe. Ühte ja teist ma sealt ostsin siiski -õlisid, toortatart, oliivipuust pannilabida…. ja kappasin tagasi Balti jaama, sihiks turg. Kott sai eelseisvale nädalale mõeldes toitu täis ja turult lippasin otse rongile, kus Kirke mind juba pisut väänatud jalaga ees ootas. Ikka juhtub.
NÖFF – Raplas toimus kuuendat korda Naiste Ööde FilmiFestival.
Ühel päeval käisin kohal. Teistel päevadel olin paraku seotud oma töökohustustega. NÖFF-i viimasel päeval olin kutsutud pildistama. Olen NÖFF-i pildistanud aegade algusest. Esimesel paaril aastal üksi, sealt edasi läks festival aina suuremaks ja pildistamised olid rohkem jagatud. Sain minagi aru, et pikapeale muutus kvantiteet olulisemaks, kui kvaliteet. Ehk siis oluline on kõik mis torust tuleb võimalikult ruttu sotsiaalmeediasse paisata ja kvaliteet pole tähtis. See pole üldse ainult selle üritusega seotud teema, see on üleüldine. Minu hea tava lihtsalt näeb ette seda, et pildid tuleb esmalt üle käia ja alles siis vaatamiseks üles panna. Kui aga oled pildistanud õhtuga 500-600 pilti, siis kiiresti neid üles panna ei saa. Mulle meeldib jälle see, et inimene, kes pildil…tunneks ennast vaadates pärast hästi. Ka valgusolud on üritustel sageli rasked ja muutlikud. Mis tähendab seda, et pead olema valmis ka kehvemas olukorras saama normaalse pildi. No päriselt, kuidas saab minna pildistama hämarasse ilma välklambita või ülivõimsa tehnikata? Pärast on sotsmeedias ebateravad ja pimedad pildid ning inimene tituleerib ennast peale esimest avalikku pildistamist fotograafiks? Aga mida mina ka tean, enesekriitika inimesel kas on või seda pole. Tegelikult näen seda, et kui pilte on ikka nii kohe-kohe tarvis, siis jumala eest, tehtagu telefonipildid ja asi tahe. Selleks ei ole üldse tarvis kaamerapilte.
Festival ise oli muidugi tore nagu ikka ehk siis nimetatud pühapäeval oli armas raamatuesitlus – autoriks meie kohalik Ene Sepp, kes üle aastate elab taas kodumail. Ka filmid, mida õnnestus vaadata, olid head.
Frankofoonia päev Raplas
Millalgi juba eelmisel aastal hakkas minu peas idanema plaan tähistada tööl mõne üritusega frankofoonia päeva. Eks see prantsuse keel ja kultuur on mulle kõvasti tänu tütrele lähemale tulnud. Sügisest peale olen tasapisi õppinud tundma tütre uusi klassikaaslasi. Nii vormuski lõpuks mõte teha üritus, mis pühendatud frankofoonia päevale. Seda enam, et 2024. aasta on kultuururikkuse aasta. Viskasin mõtte õhku esmalt tütrele, et mis ta arvab, kas klassikaaslased oleks huvitatud koostööst meie raamatukoguga. Kui sain jaatava vastuse, kirjutasin kirja kooli huvijuhile ja pakkusin koostööd. Minu üllatuseks olid nad kohe nõus. Pakkusin välja noored, kes minumeelest kannaksid sellise ürituse lahedalt välja ja lisaks heale esinemisoskusele on musikaalsed ning rikastaksid üritust muusikaga. Huvijuht pakkus omalt poolt, et õpetajaskonnast tuleks kaasa nende prantslannast prantsuse keele õpetaja Geraldine Casanova ja tema ise. Lapsi pidi tulema 6. Kirke + 2 klassiõde, 2 klassivenda ja ühe klassivenna vend, kes õpib 8. klassis.
Kuidas kukkus kõik välja tegelikkuses?
Kirke ja üks selle seltskonna klassiõdedest suutsid haigestuda B gripp(klassis oli haigeid veelgi). Huvijuhil jäi samal päeval haigeks laps. Kohale tulid seega õpetaja Geraldine koos 3 noormehe ja ühe tütarlapsega, kaasas akordion ja trompet. Üsna jooksu pealt pidid nad pisut oma kava kohendama, sest Kirke ei olnud laulmas ja haigestunud klassiõe planeeritud teemakäsitlus jäi lihtsalt ära.
Minu hommik algas samuti nii, et kõik, mis sai kehvasti olla seda ka oli. Lohutasin ennast vaid sellega, et varsti on õhtu ja kõik möödas. Tagatipuks sadas mulle koju sisse kari inimesi- öeldi, et tullakse aknaid mõõtma, aga tulid kõik – aknamõõtjad, torumehed, ehitusmehed, andmesidemehed, muidumehed jne. – meil nimelt on alanud maja renoveerimine. Niikui sain seltskonna toast välja, sättisin ennast tööle. Kodunt läksin välja kahe suure murega- lapsel palavik 39,4 ja teine mure, et kas üritusele ikka kuulajaid tuleb. Päriselt, ma saatsin teated ja kutsed 6-te kooli, kahele õppealajuhatajale, 12-le klassijuhatajale, et nad jagaks infot õpilastele, kes hetkel või järgmisel aastal on tegemas valikuid gümnaasiumi osas. Võimalus laiendada silmaringi ja tutvuda ühe võimaliku kooliga läbi selle õpilaste ja õpetaja. Mitu vastust ma sain? Just, terve selle hulga peale vaid ühelt õppealajuhatajalt- et mina ei saa sellega tegeleda. Kirjavahetuse etikett, et kutsele vastatakse….ilmselt olen ma mllestki valesti aru saanud. Loomulikult ei saa selline üritus olla kohustuslik, aga selle eest võiks ikka hea seista, et klasside nutikamad lapsed saata sündmusele, mis noorte silmaringi laiendaks ja eelkõige kutsuvale asutusele vastata. Nii läksingi bussipeatuse suunas süda raske oma lapse pärast ja eesootava ürituse pärast. Jooksvalt toksisin kolleegile kirja, et kas kokkulepitud mikrofoni ja võimendusega on kõik ok?….ja lisandus veel üks mure. Ei ole ok! Kolleeg arvas, et Kirke haige ja laulmise teema maas. Aga ei olnud teema maas, leitakse ju variant, et laulab keegi teine. Seda oleks võinud vist minult küsida…..
Aga…õnneks kõik asjad lõpuks lahenevad. Tööle jõudes kohtasin esimesena meie majandusmeest. Tema oli lahkelt nõus tooma seltskonna jaamast ära(polnud ju nende seas Kirket, kes teed juhataks), lisaks käis minuga poes lilli ja kommi ostmas – külalistele. Ja…helistas kiirelt meie kultuurikeskuse helimehele Kaljule ning ma sain talle oma mure ära kurta. Kell üks oli saalis võimendus olemas. Need kaks meest hakkasid servast minu päeva päästma. Varsti olid külalised kohal.
Noored tegid proovi, kell oli sealmaal, et aega alguseni 10 minutit, saal tühi, minul närv must….ja siis tulid õpilased! Nad tulid!!! Ja neid tuli palju. Tänada sain ma selle eest aga hoopis kahte emakeeleõpetajat, kes suunasid lapsed koosviibimisele. Ma olin ikka taevani tänulik.
Kohtumine kujunes väga soojaks ja toredaks. Noored rääkisid oma elust, õppimisest, musitseerisid, vastasid küsimustele. Õpetaja Geraldine Casanova, kes on lisaks prantsuse keele õpetamisele ka ooperilaulja – tema rääkis ja laulis koos õpilastega. Väga meeleolukas tund ja kes kohale tulid, olid rõõmsad. Külalised olid nii südamesse pugenud, et tuldi veel pärastki eraldi rääkima või paluma koos pilti teha. Lõpp hea, kõik hea.
Mis hommikul ähvardas kujuneda katastroofiks, oli õhtuks suurepäraselt õnnestunud ja kodusel lapsel hakkas palavik samuti alanema.
Natuke märtsikuisest lugemisest
“Armastusega Londonist”, autor Sarra Manning. Jennifer ja Nick tutvuvad teismeeas ja lugu kulgeb läbi aastakümmnete koroonaaja lõppu välja. Elu viib noored kord kokku, siis jälle lahku. Kumbki püüab oma peas suruda maha mõtet, et nad on midagi muud, kui ainult sõbrad ja seal vahel on London, oma tänavate, inimhulkadega, suhetega, pulbitseva elu ja metroojaamadega. Huvitav ja dünaamiline lugu armastusest ja noore inimese isiklikust arengust, oma tee otsimisest. Haarav. Kuidas lõppeb? Tuleb ise lugeda.
“Vareda”, autor Sven Mikser – nooruki kujunemislugu. Habras, õrn, poeetiline, tundeline…hea raamat oli, lihtsasti loetav. Jäin päris mõttesse, millisele vanusele seda tegelikult soovitada võiks. Millises vanuses suudetakse seda teksti ja lugu mõista….vast ehk kuskil alates 23 äkki? Peategelane on 16, aga kindlasti pole see raamat samaealistele.
Maeve Haran “Puhkus Itaalias” – tore lugu neljast 60-ringis daamist, kel tekkisid erinevad elulised mured ja samas olid nad teineteist tundmata ühel või teisel mole seotud ühe mehega, kel oli Itaalias jõude seisev villa ja…mehel oli omamoodi krutskitega ema…kes korraldas kõik need naised ühel ajal sinna villasse. Huvitav lugu huvitavate karakteritega. Mis seal saama hakkas…tuleb endal lugeda.
Murakami “Lõuna pool piiri lääne pool päikest” – Murakami on üks minu lemmikautoreid. Jaapani kirjaniku stiil lihtsalt erineb nii väga läänemaailma kirjastiilist. Ei pidanud pettuma ka selles raamatus. Hajime oli pere ainus laps, üksildane ja omamoodi mõttemaailmaga. Kooli ajal leidis ta oma hingesugulase Himamoto, kellega kahjuks teed teismeeas erinevasse suunda triivisid. Jäi igatsus. Isegi siis, kui kummalgi oma elu oli…. samasugust lähedust ei tekkinud enam kellegagi. Olles džässiklubi mänežer, kohtas ta ühel päeval taas Shimamotot…ja Hajime hakkas kahtlema. Kas elu, mida ta elab ja pidas täiuslikuks on ikka seda?
“Terve pere kakaraamat” – päriselt hea lugemine kõigest sellest, mis on meie sees. Humoorikas, teadmisi andev ja lihtsasti mõistetav. Päriselt, väga huvitav lugemine ja alailma avastad ennast naermast.
Mida teha, et seedimine töötaks suurepäraselt, tooks hea tuju ja parema vormi? Miks sa vahel palju sööd?
Mida teha iivelduse, kõhukinnisuse või kõhuvaluga? Kas peer võib tappa? Miks teise peer lõhnab hullemini kui enda oma? Miks kakamine nii mõnus on? Eestis arstina tegutsev lätlanna dr Helena Dauvarte esindab raamatus teaduslikku lähenemist. Talle esitab väljakutse lapsikute küsimuste meister Pamela Maran.
Pärast selle raamatu lõpetamist võid endale julgelt välja kirjutada kakalaureuse kraadi, sest oled tõeline kakaloog, kes tunneb hästi oma seedimist ja kaka loomise põnevat protsessi!
“Elujõu käsiraamat”, Kairi Kuha – üks variantidest tervise ja elujõuni jõudmiseks. Kindlasti ühte ja teist kasulikku. Kas just kõik, see on igaühe enda valik.
“Nukumaja”, Tove Jansson – kes meist ei ole lugenud Muumidest, aga Tove Jansson on kirjutanud ju ka täiskasvanutele. “Nukumajas” on arutlevad ja melanhoolsed lühilood. Tervelt 12. Nimiloos näiteks põimuvad kunst ja armastus.
“Õpsid hoos – lennuk, buss ja tallatakso”, Florika Kolbakova, Jessika Liivak – kerge lugemine nii nõukaaegsetest kui nüüdisaegsetest reisidest ja juhtumistest. Mõned huvitavad soovitused. Tore, kui töökoht võimaldab sellisel hulgal ringirändamist.
“Kassikuld. Ühe õpetajanna seiklused eliitkolis”, Ulrika Kelk- Pedersen – koomiline ja veider väljamõeldud lugu.
Innovaatiline Kool on õppeasutus, millest räägitakse legende. Seal õpivad parimad õpilased, pedagoogid lahkuvad vaid jalad ees ning šarmantne koolidirektor on värvikas isiksus. Pole ime, et sinna kolkakülast tööle läinud Ulrika oli vaimustuses. Koolis pole kohta vanameelsetele ning Ulrika on uhke, et kuulub sinna tööle minnes teerajajate sekka. Tajudes uutes kolleegides rahulolematust ja hirmu, tundub see talle esialgu arusaamatu ja veidrana.
Vähesel vabal ajal on Ulrikal siiski ka eraelu … hing ihkab armastust ja elamusi. Ulrika leiab end tutvumissaitidelt rahvusvahelist kavaleriküllust avastamast. Elumerelainetel seigeldes ja kooli juhtkonna aina uute „rangelt soovituslike“ innovaatiliste projektide tuules lenneldes kaob aeg kosmilise kiirusega. Peagi on Ulrika sunnitud oma uuendusmeelsuse ja väärtused ümber mõtestama ning saab aru, et ka parimatest parimate seas näikse mõni olevat parem kui teised.„Kassikuld. Ühe õpetajanna seiklused eliitkoolis“ on paroodia ühe suurlinna innovaatilise kooli telgitagustes toimuvast ja väljakutsetest, mida esitab kaasaotsing elu küpsetes aastates.
Kerge lugemine ja rõõm, et mina pole seni selliseid napakaid koole ja inimesi kohanud :D Ja ühe väga hea mõttekäigu leidsin sealt, kus jutt hirmust õpetaja ees. Ilmselgelt tuleb see tuttav ette igale inimesele, kes koolis käinud.
Kevadpühade ajal oli meil jälle vanema poja pere koer hoida. Noored olid koos lastega Tartus võistlustel. Paras kaval bandiit see väike kõrbekoer :D
Ja muidugi oli naistepäev, algas kevad ja oli muidu mõnus :)
Algas maja renoveerimine ja ilm oli mõnikord hommikul lumine, õhtul päikeseline ja lumeta.
Ja sellise toreda läkituse sain :)
Tere, aprill!
Veel on talv
Jah, käes on veebruar ja õues on loomulikult talv. Kord sulab, kord külmetab ja ega see suurem asi just pole. Kas on libe või vesine, igatepidi jamps. Noh, aga ega mis siin viriseda, ikka peab liikuma ja saab hakkama. Lohutad aga ennast, et enam pole kaua seda lumeaega jäänud ja elad edasi. Kui ilm on hall, sompus ja tatine…pole erilist soovi hommikul voodist välja ronida – parema meelega loeks raamatut ja toimetaks oma tubaseid toimetusi. Midagi on ju alati teha- õmmelda, mõnda uut fotoalbumit koostada, lugeda, midagi head kokata, kasvõi koristada…Ja siis, kui õues on ilus päikeseline ilm, ärkad rõõmuga, lähed õue…aga vat tööle ei tahaks minna, pigem sooviks jalutada mööda metsaradu või kuskil mere ääres. Inimene on loodud siiski loodusega kooskõlas elama – kas magad talveund või ajad õues jälgi. Vaevalt et tööl käimine on geneetiliselt meile sisse programmeeritud :P
Aga ega pole seal tööl kah häda midagi, kuigi mul on kujunenud välja kuidagi nii, et eelmise aasta sügisest polegi see suur kiire mööda läinud. Kogu aeg ajab üks asi teist taga ja tööd on tõepoolest väga palju. Pealegi suudan ma alailma ise endale kohustusi juurde teha, näiteks mõtlen mõne uue ürituse välja, millega hulk sebimist. Vaatan, et tütargi ei taha minust maha jääda. Koolis on õppimist kuhjaga, aga ikka vaja veel midagi muud endale kaela võtta. Kogu selles kaoses tuleb lihtsalt pidada silmas, et endale liiga ei teeks. Ei mina, ei tütar. On hetki, kus mingid asjad jooksevad nii üle pea, et …..jah, tuleb ette. Eriti hästi tekib selline peaga seina jooksmise tunne siis, kui saad kätte järjekordse üüratu kommunaalarve. Et nagu rabad ja rabad, aga selliste summade maksmine käib kaugelt üle jõu. Hakkaks see sindrima lubatud maja remont lõpuks peale….siis pärast kaost oleks ehk vähemalt lootust väiksematele arvetelegi. Müügimõtetega ma ennast praegu isegi ei vaeva. Ka ostuhuvilised minestavad nende “kumminaalide” peale. Aga…küll kõik laheneb varem või hiljem. Täpselt siis, kui peab.
Kooli olen olen sel talvel sattunud päris mitmeid kordi. Näiteks kasvõi eesti kirjanduse päeval lastele “Taks ja Dogi” raamatut lugema ja eesti kirjandusest rääkima. Ka vanemate akadeemias esinetud ja Nukitsa konkursi raamatuid lastele tutvustatud.
Jaanuari lõpp ja veebruari algus on meil peres alati selline tihe sünnipäevatamine(mitte et meil novembris ja detsembris sünnipäevi poleks). Kuna nad siin kuidagi puhta üksteise otsas, siis tähistasime seekord mõlema poja ja noorema poja südamedaami sündimise päevi vanema poja juures – koos saunatamisega. Õigel päeval käisime muidugi Kirkega tema kõige vanemat venda patsutamas, aga nooremat poissi ja miniat õigel ajal tabada ei õnnestunud, nemad olid reisil. Saime varakult kokku ja Kirke liitus meiega pisut hiljem, sest tema tuli üle Tallinna Tartust. Käis teine pidus. Eelmisel aastal Tartu Ülikooli anatoomia kursust tehes, tutvus ühe Miina Härma kooli sama kursust tegeva noormehega ja see kutsus ta nüüd oma kooli abiturientide ballile. Eksole. Üks oma kooli sõbranna, kes osales Rakett 69-s selle kooli noormehega, läks samuti sinna ja nii oli koos sõbrannaga toredam võõras keskkonnas olla. Sõime ja saunatasime ja saime jälle koos juttu ajada. Sellised perega koos olelemised on minu suured lemmikud. Jagasin lastele nendest tehtud iidvanu fotosid. Lõbusad äratundmised olid.
7. veebruaril pakkisin lõpuks meie kuuse kokku. Oksad läksid kaminasse, okkad kilekotti ja prügisse. Vars läheb biolagunevana võssa. Oli teine sel aastal ikka väga pikalt kaunike ja rõõmustas meid pimedal ajal koju tulles.
17. kuupäeval tähistasime pojade vanaema 80. juubelit Nõmme kõrtsis. Väike 20. inimese istumine koos kõige lähema pereringiga. Kella 21-ks olime kodus tagasi, noorem poja kaasaga sõitsid edasi oma koju Tallinna ja vanem poja jäi Nõmme kõrtsi edasi, sest teises ruumis korraldasid nad tema sõbrale üllatussünnipäeva. Käisidki kahekesi rõõmsalt kahe sünnipäeva vahet. Järgmine koosistumine tuleb pärast tillukest vahet alprilli alguses, kui on noorema lapselapse 9-s sünnipäev. On ikka lugu küll, juba 9 ja vanem saab augustis 11. Preilid, täitsa suured preilid. Igatahes on tore, et saab pereringi sünnipäevadega pisutki vahet pidada.
Sõbrapäev oli ka. Käisime sel päeval kolleegist sõbrakesega pealinnas tähistamas. Esmalt astusime sisse kergeks õhtusöögiks Päris restorani ja sealt suundusime EMTA saali klaverikontserdile. Mängis Marko Martin ja kuulata sai Braahmsi, Liszti, Schubertit…Kui lisada siia veel see, et käisin samal päeval üle 2 aasta massaažis, siis võib julgelt öelda, et oli tore sõbrapäev. Vanuigi on lõpuks selgeks saanud, et kõige suurem sõber tuleb olla endale ikka ise. Ei maksa oodata, et keegi midagi sinu heaks teeb. Ja kui teeb, on see juba boonus. Massaaži minek oli tegelikult rohkem vajadus, kui kingitus iseendale. Viimase aja pidev arvutis trükkimine(aruanded, aruanded) oli turjale nii liiga teinud, et hakkas probleeme põhjustama. Massaažis saab lausa oma tööhoones käia, seega kasutasin võimalust ja sai palju paremaks.
Lapsel oli koolis sõbrapäev. Palju toredaid tegemisi ja ettevõtmisi. Laulis isegi ekspromt-trioga vahetunni ajal kooli sööklas ühte Presley laulu. Klassivend mängis trompetit, tema natuke noorem vend klaverit ja Kirke laulis. Videoajastul saab õnneks ka ema kooli tegemistest osa. Ilus etteaste oli neil ja vahva, et noored musitseerivad.
Jätkuvalt oli tänavatel libe ja kolleegil õnnestus isegi nii kukkuda, et operatsioon ja jalg kipsis. Ei no päriselt. Kogu aeg tuleb naksud saabastele alla panna, kui tahad kondid terved hoida.
Veebruaris oli vabariigi 106. aastapäev. Kirke koolil on traditsioon käia koos lipu heiskamisel. Kõik koos – õpilased, pereliikmed, pedagoogid. Esiotsa vaatasime ilmaprognoosi ja leidsime pidupäeva eelpäeval, et eiei, ilm tõotab olla väga vihmane ja pigem me ei lähe. Aga…õhtuks oli uus plaan – läheme. Eks ta oli see kambavaim, suur osa sõpradest plaanisid minna ja siis tekib endal samuti tunne, et läheks. Vorpisin siis suurema klaaskarbi kiluvõikusid täis ja läksime varakult magama, sest äratus oli kell 4.45. Ainus võimalus rongiga õigeks ajaks kohal olla. Kogunemine leidis aset kooli juures enne 7 ja 7-st hakkasime kolonnis, eesotsas direktoriga, liikuma Toompeale. Kooli lipp oli ees ära läinud, et võtta koht sisse teiste lippude rivis.
Vantsisime kõik koos Toompeale ja sättisime ennast paika päris platsi keskele. Tore oli vaadata, et lapse kooli tekleid paistis platsil arvestatavalt suur hulk. Oma punavalgesiniste värvidega torkavad need muidugi hästi silma. Ja rahvast kogunes Toompeale oi kui palju. Me oleme Eesti sünnipäeva alati tähistanud, aga kordagi pole me käinud päikesetõusul lipu heiskamisel. Seega – selle aasta esimene “esimest korda”. Ilm oli tuulevaikne ja piisavalt soe, et kületama ei peaks. Ülev hetk, lipp kerkis hümni saatel. Mõned kõned, veel mõned laulud ja rõõmsal noodil Toompealt minema. “Kas tunned maad, mis Peipsi rannal” kõlas peas veel ka koduteel. Aga mitte koju ei läinud me Toompealt, vaid kooli tagasi, sest kõik olid palutud kooli sööklasse sooje jooke jooma ja kaasavõetud võileibu sööma. Kooli poolt oli soe kohv, tee ja glögi. Inimestel oli kaasas igasugust kraami – pirukaid, kiluvõileibu jne ja klassiõest sõbranna pere oli ostnud tervele koolile kringlit – sooja moonikringlit. Väga head kringlit pealegi. Meeleolu tundus ülev, lapsed ja vanemad sagisid, poisid särasid ülikondades ja lipsud kaelas, tüdrukud olid kaunikesed. Istusime Kirkega ühte lauda sööma ja kohvi jooma, varsti maandusid meie kõrvale ka Kirke sõbranna oma isaga. Direktor siblis ringi ja tegi pilte.
Olime seal juba üsna viimaste seas lobisemas, kui tekis mõte, et lähme koos paraadi vaatama. Vaatasime, et kell parasjagu sealmaal ja võtsime suuna Vabaduse väljaku poole. Väljakul tõdesime, et rahvast nagu polegi ja asja uurides selgus, et mitte kell 10 vaid kell 12 hakkab paraad. No mis seal ikka, platseerusime neljakesi kohvikusse “Moon”, vanasti oli see minuteada kohvik “Moskva”. Sealt oli mõnus väljakul toimivat silmas pidada ja pealegi mõnusalt soe. Kui me lõpuks otsustasime õue endale paraadi vaatamiseks kohta otsima minna, oli liikumine muutunud pea võimatuks. Kuskile me igatahes trügisime ja nalja sai palju. Selles “kilukarbis” paraadi vaatamist katsetades aitaski ainult hea huumor. Kui paraad hakkas läbi saama, õnnestus meil lõpuks isegi esiritta saada :D
Natuke aega nautisime mõnusat lahedat olemist, tegime mõne pildi ja suundusime tagasi kohvikusse “Moon”, sest selleks ajaks oli tekkinud tunne, et vaja oleks mingit sooja jooki. Istusime tagasi peaaegu samasse lauda ja tegelikult mõtlesime, et võiks lausa süüa lõunat, valisime menüüst välja head ja paremat, aga siis selgus, et ooteaeg oli peaaegu üks tund – liig, mis liig. Piirdusime sooja kakaoga ja seltskonna ainus meesterahvas võttis kartulisalati. Selle aja sees, kui nianaotsi soojendasime jõudis ka meie pere noorem R oma kaasaga sealt läbi astuda ja vahetasime kallistusi.
Meie kohvikutamise ajal sätiti rahvale uudistamiseks väljakule sõjatehnika. Eks ta rohkem selline poisikeste ja meeste huviala oli, aga meie kamba tüdrukud olid samuti täitsa elevil, sest hiljuti riigikaitse tunni raames kaitseväes käimise järel, olid mõnedki relvad ja sõidukid neile äratuntavad. Minus tekitab paraku igasugune miltaarvärk pigem õudu. Neiud vaimustusid erinevatest vormidest, eriti just sinelitest. Kui uudistamisest isu täis, soovisime oma kamraadidele head reisi ja läksime kumbki oma suunas. Sõbrad nimelt olid järgmisel päeval koolivaheajaks sooja lendamas.
Selleks ajaks oli vihm aina tihenenud ja võtsime suuna otsejoones rongijaama, ostsime teele kaasa süüa ja ronisime aegsasti Viljandi rongile. Hea, et aegsasti, sest rong läks täitsa täis, isegi istekohti ei jagunud kõigile. Ja kodus rõõmustasime, et saime enne ilma päris nahka minemist koju peitu. Õhtuks tõusis vali tuul ja vihma sadas ladinal.
Kodus pugseime teki alla sooja- kes lugema, kes telefonis surfama ja peagi avastasime ennast magamast. Ärkasime siis, kui presidendi vastuvõtt oli peaaegu läbi. Mis seal ikka, lugesin raamatut edasi ja kesköö paiku sai uuesti tuttu jäädud. Vastuvõtu vaatamine jäi järgmisesse päeva. Elagu järelvaatamine ja meie armas Eestimaa!
26-st kuupäevast algas mul pikem töötsükkel, kus tööpäevi esmalt 6, siis üks vaba päev ja otsa jälle 6 tööpäeva. kahe nädala sisse mahtus mitmeid pikemaid õhtuid, palju letis olemist(sest koleeg puhkusel), muinasjutuõhtu läbiviimist(sest kolleeg puhkusel ja olin sellest hooajast muinasjutuõhtud temale edasi pärandanud) ja koolis eelkooli vanematele loengu pidamist(märtsi alguses). Aastaaruande tarvis oma firma paberite kokkupanemist ja muid sehkendusi. Lapsel aga algas nädalane koolivaheaeg. Võimalus käia hommikuti venna pool lapsi vaatamas ja sõpradega aega veeta. Näiteks piljardit mängida. Samuti on rohkem aega tegeleda TÜ kursustega, mida ta otsustas teha(geeniteema ja juriidika). Tutvub endale huvi pakkuvate ainetega, et gümnaasiumi lõppedes oleks mingigi aimdus, mida edasi õppida.
Toitume nagu ikka oma parema äranägemise järgi. Enamasti läbimõeldult ja harjumuspäraselt tervislikult, väikeste möendustega.
Kaks veebruari head lugemist lisan ka. Üks huvitav teaduslikul uurimisel põhinev raamat muusika tajumisest ja teine maailmaränduri mõtisklus. Mõlemad huvitavad ja nauditavad lugemised. Viimase puhul oli huvitavaid äratundmisi nii piltides kui kirjeldustes, sest samas kandis seljakotiseiklesid 4 kuud mul enne pandeemiat noorem poeg oma kaasaga.
Veebruari teine pool oli tavatult soe. Viimastel päevadel oli lumi lõpuks peaaegu ära sulanud, vaid suured lumehunnikud seisid nagu jäämäed ja ootasid sulamist. Lausa kevad veel polnud, aga juba hakkas looma. Rõõm!
Nii tiksus veebruar oma lõppemise poole ja seekord oli päevi üle mitme aasta 29.
Uus aasta numbriga 2024
Jaanuar algas käreda külmaga. Teise nädala alguses andis külm õnneks korra järgi, aga sellegipoolest on õues talv ja peagi läks jälle miinus üle 10. Külm ja pime, vahest heleroosa, härmas ja imeline. Kuusk seisab meil endiselt toas. Miks mitte. Ei pudenenud. Ilus ja helge. Nii oli isegi pimedust lihtsam taluda.
Lastel kujunes koolivaheaeg 2,5 nädala pikkuseks, mis tähendas seda, et sai korralikult puhata. Pärast üliintensiivset kooliaasta esimest poolt oli see absoluutselt vajalik. See õppekoormus on ikka päris muljetavaldav TPL-is. Pärast esimest nädalat avaldas piiga küll arvamust, et võiks juba kooli tagasi minna, aga eks ta nautis seda puhkust siiski edasi. Lõpuks istus isegi klaveri taha üle pika aja ja hakkas õppima uut ja üpris keerulist Chopin-i klaveripala. Siis ma vaatasin, et jah, nüüd on ta vist lõpuks puhanud ja toibunud pidevast õppimisest ning edasi-tagasi sõitmisest.
3. jaanuaril käisin Lastekirjanduse Keskuses igaaastasel tänuõhtul. Tore ja armas, nagu alati ja ma ei väsi imetlemast, kui hästi oskab rääkida keskuse direktor Triin Soone. Kui tema võtab sõna, siis see pole kunagi igav ja on alati südamlik. Läbi tuule ja külma oli küll paras tegu see linnas käimine, aga õnneks võeti meid soojalt ja südamlikult vastu ja mis see külm vali tuul meile ikka teeb.
Kohe järgmisel päeval oli Tallinnas kohtumine oma armsa sõbrannaga. Istusime mitu tundi kohvikus, sest kõik vahepealsed asjad, mis toimusid peale viimast kohtumist, tuli ära rääkida. Ühesõnaga juttu jätkus kauemaks. Lõpuks käisime kaubamaja parfüümiosakonnas lõhnu nuusutamas ja siis juba edasi Kalamaja poole, kust minu tee viis rongiga koju ja sõbranna sõitis trammiga oma koju. Aega veetsime, nagu meile omane, Rahva Raamatu Literaadi kohvikus. Sealt ka need kaks järgmist fotot nunnust maalähedasest kannust ja pilkupüüdvatest vahemerelistest kokaraamatutest.
Hakkasin koostama järgmiseid reisialbumeid. Kaks Corfu reisi said vormistatud ja ühe neist lasin kohe valmis trükkida. Ega üle ühe albumi kuus ei saa endale lubada, aga selline formaat on väga mõnus. Palju mõnusam, kui eraldi fotosid laboris trükkida ja neid albumisse laduda. Jõulude ajal sain kohe testida ja minu esimesena tehtud Egiptuse perereisi pilte vaadati väga heal meelel. Päris kindlasti ei vaata pilte keegi arvutis, aga album võetakse ikka ja jälle kätte.
Ah jaa, peale jõule otsad andnud praeahi on uuesti töökorras ja kuivatist kahjuks elulooma enam ei saa. Ja….oh seda rõõmu, 12. jaanuaril olime fakti ees, et meil pole enam sooja vett. Ma ei tea mis toimus, aga järjest olid mingid probleemid kodutehnikaga ja kaugeltki mitte ainult meil. Viimase aja voolukõikumised ehk….No päriselt, on seda vaja?! Igatahes poeg tuli asja uurima ja ma olen päriselt väga tänulik, et meil peres on inimene, kes oskab igasuguseid asju. Et siis mina targutasin niisama, aitasin hoida mida vaja ja poeg uuris asja. Peale pisukest lammutamist ja boileri uurimist selgus – halb uudis, et küttekeha on läbi, hea uudis- et boiler ise on terve ja ei leki. Ütleme nii, et sellele boilerile on selline asi isegi andestatav, sest meile on ta sooja vett andnud 22 aastat ja oli selles korteris juba enne meid mõnedki aastad. Poeg ütles, et tema pole oma praktikas nii kaua tööd teinud boilerit näinud. Eksole, haruldane eksemplar, aga fakt on see, et olime sooja veeta. Järgmisel hommikul kimas poeg kohalikku Espaki poodi, aga seal sellist küttekeha ei olnud. Lasi selle siis tellida ja seni tuli elada nagu lapsepõlves – ilma sooja veeta. Pühapäeval käisime päeval poja juures pesemas ja õhtul saatsin lapse koos kodinatega nädalaks linna venna juurde elama, sest venna ise oma kaasaga olid sel ajal reisil Mallorcal.
Aasta alguses alustan loomulikult uue hooga lugemist. Üks esimesi loetutest oli raamat sarjast Säravad naised, kus juttu Blanche Monet(Hoschedé)-ist(10 November 1865 – 8 Detsember 1947). Suure kunstniku Claude Monet-i andekast kasutütrest. Väga hea raamat, mida julgen soovitada kindlasti lugeda. Loomulikult oli Blanche mõjutatud oma kasuisa impressionistlikust stiilist, aga kahtlemata oli ta ka ise ülimalt andekas kunstnik. Ja nende pere lugu on liigutav.
Teine raamat on aga hoopis moemaailma suurest nimest, ajakirja Vogue pikaaegsest peatoimetajast Anna Wintour-ist. Jällegi huvitav isiksus, kellest on põnev lugeda. Küll aga oleks tahtnud sinna raamatusse pilte. Nii temast endast, kui tema lavastatud fototöödest ja ka tema enda kommentaare. Raamat on kirjutatud peakangelast kaasamata. Kindlasti teatakse aga filmi “Saatan kannab Pradat”, kus peaosa mängis Meryl Streep.
“Saatan kannab Pradat” (originaali pealkiri “The Devil Wears Prada”) on Oscarile nomineeritud 2006. aastal Ameerika Ühendriikide komöödiafilm. Film põhineb Lauren Veisbergi samanimelisel romaanil, mis ilmus 2003. aastal. Peakangelanna prototüübiks on justnimelt ikooniline daam Anna Wintour.
Mõned hommikud on sellised, et ärkad ja aina imestad, kui ilus saab õues olla isegi talvel. Värvid nagu Lapimaal. Ole ainult virk ja ärka nädalavahetusel enne päikesetõusu üles – elamus on garanteeritud. Nii ka sel laupäevasel hommikul – õues oli härmas ja imeliselt roosa. Mida enam päikesetõusu poole, seda intensiivsemaks läksid värvid. Tegin kaminasse tule ja käisin aknalt aknale imetlemas. Telefonipildid täitsa filtrita.
Vahest tuuakse meile hoida koer. Nagu ka sel korral, kui poja pere sõitis Tartusse noorema tütre Gymnafeti võistlemist vaatama ja kaasa elama. Võistlustelt tagasi tulid muide lapsed oma vanuserühma üldvõitjatena.
Õhtupoole läks poeg koos perega spa-sse ujuma ja järgmisel päeva veetsid nad 5 tundi AHHAA- keskuses. Kirke võitis ühe perepääsme eelmisel aastal ja loovutas selle lahkelt venna perele. Lastele nii meeldis, et nad oleks kauemgi seal lustinud, aga uus koolinädal sundis koju sõitma. Seega läks perepääse kohe väga õigesse kohta ja meie saime koerakset hoida.
Ja siis muidugi see õpetajate streik. Mul on selle kohta oma arvamus, mida ma siin jagama ei hakka. Küll aga on kurb olnud kuulata, kuidas mõnes koolis suhtusid streikivad õpetajad erilise kiusu ja põlgusega mittestreikivatesse õpetajatesse. Päriselt, nagu lasteaed. Pesuehtne koolikiusamine! Ja sellist eeskuju õpetajad lastele näitavadki? Et kui sul on teistmoodi arvamus, siis oled paha, põlgust väärt, kiusamiseks sobilik??? Ausalt, olin sügavas hämmingus.
Meie ei streigi, mis siis, et meilegi lubati palgatõusu. Vat ei saa ja kõik. Kuu lõpus käisin oma laste endises koolis tunde tegemas, Nukitsa konkursi raamatuid näitamas, eesti kirjanduse päeval raamatut ettelugemas. Küsisin algklasside õpetajatelt, miks nemad siis ei streigi…neil pidi lastest kahju olema. Ja ma päriselt mõistan neid.
Keskastme lastel on muidugi lõbu laialt. Alles sai koolivaheaeg läbi ja saab jälle kodus lebotada. Gümnaasium sellesse päris nii ei suhtu, vähemalt arukam osa gümnasistidest.
Esimesel streigi päeval käisime korra linnas, sest see oli ainus päev, mis sobis meile ja sobis lapse endisele lauluõpetajale muusikakoolist. Ja see oli üks väga tore kohtumine üle pika aja. Nii palju oli rääkida. Vahva, et elu jooksul kohatud õpetajatest saavad mõnest ka sõbrad.
Õues on libe. Kuratlikult libe. Ühel pojal oli 28-ndal sünnipäev ja teisel tuleb kohe 1.veebruaril. Mul on ägedad ja targad pojad! Ja meil on kuu lõpus endiselt kuusk toas. Ei pudene, ilmselt on juured all :)
Head Uut Aastat!
Uus aasta tuli nagu ikka tasa ja targu. Ega pole ju vahet, kas on see või teine aasta – elu käib omasoodu. Kalender hakkas otsast peale – seda küll.
Kuidagi võiks lõppenud aasta sellegipoolest kokku võtta. Et milline oli pensionile läinud aasta numbriga 2023?
Laias laastus täiesti positiivne, kui välja arvata see, et aasta lõpus jäin haigeks ja korter jäi aastal 2023 müümata. Loodetavasti on selles suhtes uus aasta 2024 kõvasti edukam ja meie armas kodu saab endale uue omaniku ning meie rõõmsalt linna kolitud. Laps on küll saavutanud oma koolirutiini ja igapäevase rongisõiduga harjunud, aga ilma sõitmiseta oleks arvestatav aja kokkuhoid ja hommikul märgatavalt hilisem ärkamine. Vähemalt lapsel.
Aga muidu oli isiklikus plaanis üks igati stabiilne ja rahumeelne aasta. Kodu sai korteri müümise tuules tarbetutest asjadest kõvasti tühjemaks, õmblesin märksa rohkem kui eelmistel aastatel. Puhkasin 10 päeva vähem, kui eelmistel aastatel, Eestist välja reisil käisin ainult Lätis ja sedagi tööalaselt. Enne suurt majanduslangust ostsime suvel ära ühed lennupiletid, aga reisile läheme alles 2024. aasta kevadel. Omast kohast hea, et ostsime, sest küttehindade ja muu hinnaralli valguses poleks praegu enam kuidagi suutnud endale neid lennupileteid võimaldada. Jaaaa….kass kolis meie juurest tagasi oma algupärasesse kodusse, sest selleks tekkis võimalus. Natuke kurb, aga vaikselt oleme harjunud. Loomakestest lahti lasta on alati raske. Küll aga satuvad vahetevahel meile hoiule poegade koerad ja see on tore.
Möödunud aastal olin näoga iseenda, oma pere ja kodu poole. Mulle meeldis. Sekka tulid muidugi paar pildistamist ja mõned õmblusalased tellimustööd, mõni klassikakontsert, korra käisime ooperit vaatamas, kohalikus kinos sai käidud,….aga muidu ikka rahulikult ja koduselt. Sama liini püüan jätkata alanud aastal. Rohkem aega veeta koos perega, sõpradega, iseendaga. Vähem niisama rapsida, tühised seltskonnaüritused jätta vahele(teen seda tegelikult niigi). Rohkem kultuuri ehk teatrit, kino, kontserti ja näitust. Rohkem reisimist ja häid elamusi. Rohkem looduses olemist, matkamist ja sisemist tasakaalu. Rohkem enda füüsilist liigutamist ehk mõõdukat tervisesporti. Rohkem toiduelamusi. Tahaks kangesti öelda, et vähem tööd…aga see pole ilmselgelt jätkusuutlik mõte. Tööd võiks olla piisavalt, kuid mitte hulluksajavalt.
Pere plaanis oli lausa suurepärane aasta. Eriti just tütrel. Tema lõpetas kiitusega põhikooli ja sai katsetega gümnaasiumisse Prantsuse Lütseumi, lõpetas muusikakoolis oma 9 aastat kestnud klaveriõpingud ja 12 aastat soolo/koorilauluõpet, konkursiga sai Üle-eestilise Neidudekoor LEELO lauljaks ja gümnaasiumis läheb hästi. Meie peres oli aasta 2023 kindlasti just Kirke aasta. Poegadel ja nende peredel oli samuti hea aasta – nii tööl, koolis kui eraelus. Septembrist alates olime küll riburadapidi kõik enne aasta lõppu suutnud haiged olla, aga mis peamine, siis jõuluks terved ja veetsime pühad rõõmsalt koos.
Egas muud polegi, kui et meie seekord veidi väiksem jõuluõhtu seltskond soovib kõigile Head Uut Aastat!!! Olgem kõik hoitud, armastatud ja terved!
