Ilmad olid aprillikuu alguses kevadisemad, kuigi mitte üleliia soojad. Kuu lõpus olid mõned üsna soojad ilmad ja ühel neist käisin Tallinnas aega veetmas. Esmalt Telliskivis Jazzkaarel, siis lastega kruiisikail söömas ja hiljem sõbrannaga sealsamas kail päikeseloojangut nautimas. Õhtuks üle 20 000 sammu kõnnitud ja keha tänulik.
Selliseid toast välja käike on päriselt tarvis. Mida rohkem kapseldud hommikust õhtuni töösse, seda enam hakkad manduma. Jah, õnnelik saab olla kodus ka, aga kodustki on tarvis välja saada, et enda meeli tuulutada. Inimestest mitte võõrduda, maailma erilisust ja inimeste erinevust märgata ning aksepteerida. Ainult kodule ja sealt läbijooksvatele inimestele keskendudes võib juhtuda, et inimene kibestub. Võtab maailma, ühiskonda, inimesi…. kui ründavat koletist. Kuid seegi on valik, mida pole mõtet pahaks panna, lootes sealsamas ka vastastikust tolerantsi.
Et siis Jazzkaar. Telliskivi linnakus on alati selline mõnus ja mugav õhkkond, mulle sobib. Teinekord kõnnin seal lihtsalt ringi ja naudin linnaosa multikultuurset õhkkonda. Seekord sai sealt veel enamat. Sai head muusikat, kunsti ja kultuuri. Ei jõudnud kõike ära vaadatagi, mida tahtsin, aga midagi võib ka järgmiseks korraks jääda.
Lapsed ootasid mind kesklinnas ja sealt suundusime koos kruiisikaile sööma. Kulinaarsed naudingud heas seltskonnas on üks osa maistest rõõmudest. Sööma minnes tuleb igasugused “kiire” ja “vähe aega” ukse taha jätta. Ocean11 on endiselt meie lemmikpaik ja alati on seal meid vastu võetud kui vanu sõpru, teenindatud ülimõnusalt ja toidu kvaliteedile ei ole ka meeskondade vahetudes midagi ette heita.
Päev oli veerenud õhtusse, saatsin oma noored koduteele ja ise ei raatsinud veel kuidagi koju sõita. Helistasin sõbrannale, temal juhtus vaba aega olema ja otsustasime minna jalutama ning mere ääres päikeseloojangut imetlema, sest ilm oli selleks igati sobilik ja peale loojangut jõudsin südamerahuga isegi eelviimasele rongile, kuigi arvestasin igaks juhuks viimasega.
Aprilli viimastel päevadel käisime töökollektiiviga Järvakandi klaasimuuseumis, kus parasjagu oli lisaks püsiekspositsioonile kannude ja karahvinide erakogu näitus. Väga põnev muuseum ja kaunid klaaskannud/karahvinid. Klaas on üks imeline materjal. Eriti, kui see meistri kätte satub. Ühtlasi astusime läbi kolleegide juurest Raikküla ja Järvakandi raamatukogudes ning Purku raamatukogus käies külastasime kõrval olevat huumorimuuseumit. Selline sisutihe ja põnev päev kukkus välja.
Tütrel käib tihe eksamite-eelne õppeperiood. Koolis on nüüdseks kõik kontrolltööd, proovieksamid ja muud tegemised tehtud. Vahepeal olen saanud teateid sõpradelt, kelle lapsed läbisid samuti erinevates koolides gümnaasiumikatsete kadalippe ja rõõmustan selle üle, et meil on üks tore kamp vanemaid, kes me kõik elame kaasa üksteise laste tegemistele. Vahetame informatsiooni, hoiame pöialt ja anname teada, kuidas läks. Toetame ja ergutame, kui lootus tahab kustuda ja nii lähevadki lõpuks kõik asjad hästi. Mai alguses toimus meil Rapla valla Laulukarussell, kus läks samuti hästi. Päris ootamatult hästi. See oli üle pika aja esimene lauluvõistlus laulda. Mitu aastat maadles piiga meil lavahirmuga ja nüüd lõpuks tundis, et on valmis uuesti lavale astuma ja siis……loomulikult enne võistlust jäi haigeks kurk ja konkursi hommikul ei tulnud tal suust suurt piuksugi. Koolis käis vaid vajalikus ajaloo tunnis, ülejäänud aja jõi kodus meega teed, lutsutas mingeid kurgupastille ja vahepeal käis muusikakoolis proovides. Enne viimast suure saali lavaproovi kirjutas mulle, et ta ei tunne ennast kindlalt, hääl on kehvake ja äkki siiski jätaks selle konkursi sinnapaika.
Julgustasime teda koos õpetajaga siiski lavaproovi ära tegema ja alles siis otsustama, kuidas tunne on. Proovis ja võttis vastu otsuse riskida. Tema vanuserühmas, mis on 16-19 aastased, osales sel korral 7 neidu, mis oli üllatav, sest läbi aastate on vanimas rühmas osalejaid olnud vähe. Selles vanuses laulavad nad enamasti ka kõik arvestatavalt hästi, sest kriitikameel on olemas ja nalja tegema keegi niisama lihtsalt ei lähe. Kuigi aastatega on erandeidki olnud. “Tore” üllatus oli see, et üks võimekas vokalist osales võistlusel täpselt sama lauluga, mis ei ole ühelegi lauljale kuigi hea uudis. Kuna hääl oli kehvas seisus, otsustasime kohe, et lihtsalt osaleb ja pole absoluutselt vahet, kuidas läheb. Nii saab minna laulma pingevabalt ja ilma ootusteta. Läks aga üllatuslikult hästi. 13 aastat laulmist ja laulukonkursse kõrvalt vaadanuna juhtus meil siin esimest korda nii, et anti välja kaks esimest kohta neidudele, kes laulsid sama laulu :D Kuna neiud on sõbrakestena aastaid ühes laulustuudios koos laulnud, oli rõõm eriti suur. Karussellitasid nad küll seekord erinevate õpetajate käe all. Edasi ootas mõlemat maakonna Laulukarussell, kus sõel veel eriti tihe ja tase kõrge. 19. mai oli see otsustav kuupäev, kui Märjamaal toimus Rapla maakonna Laulukarussell. Viimases vanuserühmas laulis 7 noort. Meie piiga nende seas üks noorimatest. Minu osaks jäi seekord ainult tööl laua taga kaasa elamine, aga õpetaja Gretega võin ma lapse alati luurele saata ja tean, et ta on heades, toetavates ja hoolitsevates kätes. Tulemused olid üle ootuste head. Esimese koha sai Kohila neiu, kes saatis ennast ise klaveril ja laulis prantsuse keeles. Teise koha sai Kohila noormees, kes oli ka ainus poisterahvas selles vanusekategoorias ja Kirke sai kolmanda koha. Suurepärane lõpp Raplamaa 13-aastasele laulmiskarjäärile. Žüriil aga polnud kaugeltki lihtne ja nagu meie lauluõpetaja ütles- nende nahas poleks kohe üldse tahtnud olla. Esikolmik oli tegelikult eriilmeline ja võrdselt tugev ja needki, kes esikolme ei mahtunud olid väga head. Iga võistlus on oma žürii nägu ja kaotajaid seal tegelikult pole. Lisaks oli meil nii hea meel, et parima kontsertmeistri tiitli sai just nimelt meie lauluõpetaja Grete Koik.
Kevadel on õige aeg mõelda lõpuaktuse riietele. Või siis tagumine aeg, sest…. juuni keskel ongi lõpuaktus. Lisaks lapsele peab endal samuti olema selga panna midagi lihtsat ja elegantset. Austusest lõpetajate ja iseenda vastu. Me ei suutnud tükk aega lõplikult otsustada, mida neiu lõpetamisele selga paneb. Oleks see kleit või mingit sorti kostüüm…. Isegi seda ei teadnud, kas õmblen ise või ostame. Kõik olenes. Üks mis kindel, siis midagi sellist, mis on elegantne klassika ja edaspidigi kantav. Lähenev gümnaasiumiaste näeb ette sagedasi teatri- ning kontserdikülastusi ja selleks võiks valmis olla. Eks selliseid viisakaid riideid on senigi kapis olnud(teater, kontserdid jne on tervet elu saatnud), aga vanus muutub, maitse muutub, stiil muutub jne. Ja kuna oleme väga väikesed rõivatarbijad, siis osa asju hakkab lihtsalt kulumise märke ilmutama ja on aeg garderoobi uuendada. Mai keskel leidsime lõpuks päeva, mis mõlemale poodlemiseks sobis ja võtsime asja ette. 2-3 tundi suures naiste osakonnas, hulk proovimisi ja ära tulime sealt ilusa kostüümiga. Laps on ülirahul, mina samuti. On lõpetamisel soliidne ja läheb edaspidi sagedasse kasutusse. Kui palju on kostüümiga erinevaid võimalusi!!! Nüüd mõtleme veel, kas sinna juurde jäävad kingad, mis kodus olemas, või ostame uued.
Kodus hakkavad tasapisi kapid ilmet võtma, ehk siis asju jääb järjest vähemaks. Kangad saavad riieteks või kolivad selle juurde, kel neid rohkem tarvis. Samamoodi on leidnud uue kandja mõned seisma jäänud rõivad. Tööriistariiul tuleks ette võtta, sest fakt on see, et mina kasutan sealt heal juhul haamrit, saagi ja naelu, aga mingit mulle mittetarvilikku kola on riiul täis. Nõudega on hästi. Midagi üleliigsest sisuliselt polegi. Kui on õige aeg käes, tuleb see üks ja õige inimene, kes ostab korteri ära. Ütlesin sügisel kuidagi välja selle lause, et ega meil enne kiiret polegi, kui lapsel põhikool lõpetatud….ja tundub, et seda aega korteri ostja ootabki :P Ise tahaks aga kangesti uut pesa punuda. Vaim on valmis. Silma hoian pakutaval peal, aga ega enne pole mõtet tõsiselt valida, kui enda korter müüdud.
Maikuu keskel käisime poja peres ühe väikese neljaseks saanud piiga sünnipäeval. Õmblesin kingikotti kaks nunnut keliti. Ühe Lillestoffi trikotaažist, teise tihedamast Ameerika puuvillasest. Oma tütrele õmblesin kevadel uue kleidi. Endale mõnusast puuvillasest žakardtrikotaažist kõrge kaelusega polo. Et siis kangad tasapisi kapist vähenevad, aga pildile pole kõik tooted paraku saanud.
Eksole, mais oli emadepäev. Vanema poja pere kutsus mind sel puhul enda juurde päevasele brunchile. Minu üllatuseks tuli sinna ka noorem poeg oma kaasaga. Veetsime mõnusasti aega ja päeva lõpuks said meie rattakummidki täis pumbatud, seega….rattahooaeg sai lõpuks alguse. Õhtuks jõudis tütar koju, käisime koos jalutamas ja nurmenukkusid korjamas. Ma ise olin kolleegidega neljapäevast Lätis Madona kolleegidel külas ja saabusin koju alles laupäeva hilisõhtul. Maakler aga üllatas mind nädala sees kummalise kuulutusega, et meil on laupäeval kliendipäev :P Andsin siis teada, et meil pole kedagi kodus ja sellist asja võiks siiski kooskõlastada esmalt minuga. Eh ja siis muutis ta aja ära pühapäeva õhtuks, emadepäeva õhtuks :D Päriselt? Kes tuleb emadepäeva õhtul korterit vaatama? Eriti veel mingile kliendipäevale. Mina ei saa sellest kliendipäevast üldse väga aru, sest kui ma soovin korterit vaadata, siis helistan ja lepin kokku mulle sobiva aja, mitte ei passi kliendipäevi. Seega… toimus eos läbikukkumisele määratud kliendipäev 0 külalisega :D Egas midagi, juhtub ka nii. Korjan muudkui huvitavaid kogemusi ja ega mul kiiret müügiga pole.
Mai alguses käisin Haapsalus muinasjutukonverentsil, viis päeva hiljem Lastekirjanduse keskuses koolituspäeval. Kohe lasen tööl käiku Suvelugemise ja ongi selleks hooajaks suuremad tegemised lõpetatud. Jäävad vaid mõned teematunnid kooliõpilastega, kel vabategevuste nädalad käes ja aeg vajab sisustamist. Ootan pikkisilmi oma puhkuse esimest poolt. Muinasjutukonverentsil olen käinud aastaid ja seal on alati väga mõnus atmosfäär ning ägedad esinejad. Piret Pääri võib kuulata lõpmatuseni ja ikka kuulad suu ammuli, sama on Krista Kumbergiga. Sel aastal oli väga põnev esineja eesti keelt kõnelev Ungari jutuvestja Krisztina Toth, kes on Tartu Ülikooli külalisprofessor ja rääkis teemal- Kas läheme nii nagu tuul või nii nagu mõte. Peale konverentsi oli au väikese grupiga käia Haapsalu Lasteraamatukogus, kus sealne juhataja ja minu hea kolleeg vabariigi lastetöötoimkonnast Jaanus Kõuts tegi meile mõnusa majaekskursiooni. Hubane ja kodune raamatukogu neil, kus oleks lust tööd teha ja loomulikult on väga vedanud Haapsalu lastel.
Lastekirjanduse keskuses oli nagu alati väga huvitav koolituspäev ja alati saab seal vaadata mõnda kaunist näitust. Lisaks anti välja aasta Muhvi auhind, mille sai Krista Kumberg.
Mõned koolituspäeva teemad:
- Kuidas keelesüsteem üles ehitatakse ehk miks on lastele suunatud keel oluline.
- Mitmekesisus
- Kui korraga omandatakse rohkem kui üht keelt
- Kuidas keeleomandamist raamatuga toetada. Varajane keeleareng.
- Eestis elab 211 eri rahvusest inimest ja kõneldakse 243 emakeelt.
- (Ette)lugemine rikastab lapsele suunatud keelelist sisendit ning on tugevalt seotud lapse sõnavara kasvuga
- Vaikivad raamatud- meeldiv ja eriline kohtumine raamatuga, abi teise keele õppimisel ja huvi tekitamisel
- Lastekeel ja keelelise arengu olulised verstapostid
- Keele õppimine ja õpetamine kirjanduse kaudu
ja muidugi palju muud.
Kuu keskel sõitsin täiesti plaaniväliselt kolleegidega Lätti, Madonasse, oma sealsetele kolleegidele külla. Nende raamatukogu sai 100, selleks puhkus kutsuti meid 3 päevaks külla, toimus konverents ja väga palju toredaid ettevõtmisi. Lätlased olid meie päevad sisustanud ikka nii pikaks ja tihedaks, et hotelli jõudes soovisid ainult kiirelt magama minna. Me oleme päris südamest tänulikud nii sooja ja sisutiheda vastuvõtu eest.
Esimesel päeval kohale jõudes pakkisime ennast hotellis lahti, sõime koos Madona raamatukogu juhataja ja tema asetäitjaga lõunat pubis nimega “Shlageris”(kes tahab hea hinnaga tugevat ja maitsvat kõhutäit, siis soovitan) ning suundusime linna/maavalitsusse kohtuma tähtsuselt teise mehega. Rääkisime meie ühistest rõõmudest ja muredest, vahetasime kogemusi ja mõtteid. Peale sööki oli väike linnatuur ja varsti olime “Madona Caramel” perefirmas, kus meile näidati kommide valmimisprotsessi ning saime ka ise voolida soojast massist pulgakomme. Selleks ajaks pandi kohalik raamatukogu kinni ja meiega liitusid kõik sealsed töötajad. Ka nendel oli pidupäev!
Suu magusaks tehtud, istusime suurde bussi ja külastasime kahte Madonast pisut väljas olevat raamatukogu.
Cesvaines raamatukogu ja Krauklu old school raamatukogu. Krauklu raamatukogu oli jälle ühes ajaloolises majas ja lisaks raamatukogule tegeles perenaine seal maja haldamisega, kus kunagi oli kool. Majas on igasuguseid põnevaid näituseid ja tähtsal kohal on koduloo säilitamine.
Õhtu käes, viidi meid kogu seltskonnaga Krauklu lähedal olevasse tallu, kus sõime õhtusööki kohas nimega “Pie sievasmates”(“Ämma juures”). Oh jah, laud nagu äke ja “kahjuks” ka väga maisev.
Viimasena esimesel õhtul sõitsime tagasi Cesvainesse külastama sealset ajaloolist lossi. Saime lossis õhtuse privaattuuri mille lõpetasime väikese veiniga. Lossis oli veel 2000-ndete alguses 600 õpilasega kool, kuni ühel talvehommikul ärkasid inimesed sireenide peale, sest loss põles. Loss pole seal erakätes, vaid kuulub kohalikule omavalitsusele. Au ja kiitus juhtkonnale, sest loss suudeti siiski taastada ja külalistele taas avada ning lisaks sai piirkond sinna lähedale uue 12-klassilise kooli. Loss on muljetavaldav. Peale põlenguid eemaldati mõneltki põrandalt paks veneaegne värvikiht, mille alt tuli välja kaunis parkett. Majas on palju näitusepindasid ja sageli on selles lossis pulmapeod. Isegi kurg ehitas endale ühe korstna otsa pesa – kui ikka pesa punuda, siis luksuslikus piirkonnas :P Õnnestus sellisteski ruumides käia, kuhu tavaliselt külastajaid ei lasta ning päikeseloojangut nautisime peale umbes 191-st astmest koosnevast keerdtrepist üles ronimist, torni vaateplatvormilt avanevate kaunite vaadetega. Tornist alla tagasi jõudes, ootas meid koos viimaste päikesekiirtega pokaal veini meeldivas seltskonnas. Päev lõppes täiuslikult.
Teine päev algas hommikusöögiga ja seejärel suundusime Madona raamatukogusse, kus kella 15-ni toimus konverents nimega ” European values: what are they and how to preserve them?”. Saime meiegi sõna ehk ettekande tegi kolleeg Irina. Tore konverents oli, läti keeles :) Sai nuputada mis mida tähendas, laias laastus sai isegi teemadele pihta ja peale 5 tundi tundus mulle läti keel märksa kaunimana, kui ma seda mäletasin :D Isegi mitu sarnast sõna sain teada. Telk- telki, torn – torni, prussakas- prussaki :P Kannatlikkuse õppetnud ja päriselt, ma isegi telefoni ei näppinud.
Pärast konverentsi suundusime kõrval asuvasse muuseumisse Madona Regional History and Art Museum-i, mis oli värskelt renoveeritud. Muuseumis avati näitus ” Traveling in the world of languages “Alice in Wonderland” ja mitmed muud näitused. Avamine oli raamatukogurahvale eksklusiivne, sest ametlikku avamist polnud veel olnudki. Isegi autorite sildid olid taieste alt puudu. Sealsamas toimus pidulik Madona raamatukogu 100-le aastapäevale pühendatud töötajate tunnustamine, kauni Madonast pärit ja Leedus elava soprani väike kontsert ning bankett.
Siis saime korraks hinge tõmmata ja ennast hotellis värskendada(45 min) ja liikusime koos raamatukogu töökollektiiviga kesklinnas asuvasse väikefirmasse. Oma eramaja õuel võtavad koduveine valmistavad ema ja tütar vastu hooajal tuhandeid turismigruppe, viivad läbi degusteerimisi, räägivad oma lugu ja see oli tõepoolest väga südamlik ning meeldiv õhtu. Koduveinid maitsesid üllatavalt hästi. Eriti omapärane oli tikrivein ja pihlakavein. Õhkkond oli soe ja need kaks tõelist powernaist lihtsalt nii, nii ägedad!
Kolmas päev.
Hommikusöök söödud, liikusime kahe autoga(meie oma autoga ja 4 inimest Madona raamatukogust oma autoga) Madonast Riia suunas, ehk algas sõit Ogresse. Enne Ogresse jõudmist põikasime aga plaaniväliselt Daugava jõe äärde Koknese parki, kus jõe ääres olid lossivaremed ning meile korraldati laevasõit. Ilm oli nagu tellitud – soe, tuulevaikne ja võimas jõgi peegelsile. Lihtsalt imeline sõit.
Programmi viimaseks osaks jäi Ogre uue(2 aastat vana)raamatukogu külastamine, mis sai alles eelmisel aastal IFLA maailma 4 ägedama ja innovaatilisema raamatukogu auhinna, nende seas ka näiteks Dubai raamatukogu. Raamatukogu töötab taastuvenergia põhimõttel ja meeldis meile väga. Neil on seal isegi oma robot, kes lööb lastega tantsu ja lilli kastetakse katusel kogutava sademeveega automaatselt. Päriselt, seal töötaks rõõmuga. Samas majas registreeritakse ka abielusid.
Reis hakkas läbi saama. Lõunatasime lõpetuseks koos Läti kolleegidega ja jätsime hüvasti, suundudes kumbki oma kodu poole ning leppides kokku, millal taas kohtutakse.
Tagasi kodus….
Kuu lõpus käisime koolis parimate ainetundjate direktori vastuvõtul. Mina läksin tegelikult sinna esialgu üksi, sest K oli päeval peale tunde Tallinna sõitnud, et oma uues koolis vene keele test ära teha. Sügisest on neil selles tunnis 4 tasemerühma ja juba praegu vaadatakse üle, kes kuhu rühma paigutada. Seega- otse rongi pealt vastuvõtule, väike jalatsivahetus garderoobis ja minu kõrval ta istuski. Ilma jäi ainult direktori sõnavõtust, aga kontserdi ajaks oli kohal. Edasi tunnustamine ja väike kohvilaud ning tagasi koju. Mõni päev hiljem toimus maakonna parimate ainetundjate ja juhendajate vastuvõtt kultuurikeskuses….noh jah, oli nagu oli. Seda korraldust me kolleegiga(tema tütar samuti tubli lõpetaja) juba teist aastat parem ei kommentaari.
Hinded on kõik välja pandud, tunnistus igav ja kuu 29-l pidasid lapsed oma lennuga tutipidu. Alanud on konsultatsioonid ja juuni alguses ongi käes eksamid. Ah jaa, see ülemine pilt tekstiga. Bioloogia tunnis pandi iga lapse selja peale A5 leht, kuhu kõik klassikaaslased ja bioloogia õpetaja said midagi iga lapse kohta kirjutada. Väga armas ettevõtmine. Meie nooremal R-il on gümnaasiumi lõpetamisest samasugune leht kodus olemas ja neid kirjutisi on ütlemata südantsoojendav lugeda. Bioloogia õpetaja, kes on minu lapse ja ilmselt suurema enamuse lõpetajate lemmikõpetaja, kirjutas Kirkele nii: “Aitäh! Küsimine on tarkade pärusmaa!” – viidates vist sellele, et tüdruk on üks suur küsija ja uurija tundides :D Ka ajaloo õpetaja kiitis, et nende klass on vähemalt selline, kes suhtleb ja räägib kaasa.
Omaette ooper on siiski tänapäeval poodlemine, kui selle juurde tagasi jõuda. Ehk siis mõni aeg tagasi ostsime ära lõpetamiseks kostüümi küll, aga õhku jäi ikkagi kingade teema. Ja kes arvab, et lähed ja ostad niisama poest korralikud klassikalised punased kingad…siis nii see paraku pole. Kammisime läbi suurel hulgal jalatsipoode ja tavaliselt polnud neis isegi ühte punast jalatsipaari. Jah, trendivärvid on sel kevadel intensiivne fuksiaroosa, roheline ja oranž, aga…on ju olemas puhas klassika- must, valge, punane. Nojah, lõpuks leidsime kaubamaja kingaosakonnast 3 erinevat paari klassikalisi punaseid kingi, mille seast ühed osutusid sobivaks….lehvitasin pangakaarti rõõmuga :P Sama häda oli pluusiga, mida oleks tarvis pintsaku alla. Sellega jäi peale tunde ja tunde tulutut otsimist nii, et vaatan oma kangakappi ja õmblen ise. Rohkem me poodi minna ei taha :D Päriselt, mul on hea meel, et peres on kaks poega ja ainult üks tütar :D Poistega oli kuidagi kordi lihtsam- läksid poodi, leidsid sobiva ülikonna, särgi ja kingad ning asi korras.
Mis veel? Jah, ümber on saanud 13 aastat Rapla Laulustuudios. Ühel nädalal käisin kuulamas nende salongikontserti, kus laulsid 3 gümnaasaiumi lõpetavat solisti ja neidude koor ning viimasena toimus kevadkontsert, kus palju esinejaid ja jäeti hüvasti tänavuste lõpetajatega. Meeleolukas ja ühtlasi natuke kurb. Ikkagi 13 aastat soolot, koori, kontserte, erineivaid esinemisi ja laulupidusid. Peale kontserti saadakse kokku veel laulupeol ja siis juba…ehk kunagi vilistlaste ridades. Soololaulmine läheb aga sügisel edasi oma muusikakooli vokaalpedagoogiga, kes elab ise Tallinnas ja nii saab koostöö edukalt jätkuda. Mõlgutab mõtteid ka mõnda koori kandideerida. Eks siis ole sügisel näha kas ja kuhu. Üks mis kindel, siis oma gümnaasiumi segakoori plaanib ta laulma minna küll.
Mai sai läbi, homme on 1. juuni. Lastekaitsepäev. Hoidkem oma lapsi ja kõikidele lõpetajatele soovin edu eksamitel! Põhikooli eksamid algavad 2. juunil toimuva emakeele eksamiga.
