Üle mitme aasta jälle laulupeol. Korontsik ei lubanud pidu pidada ja nüüd oli lõpuks taas võimalus noortel ühiselt laulda ja tantsida.

Enne kui kõik emotsioonid tuhmuvad, panin nad ajaloo tarbeks kirja.

Meie peres oli see märgilise tähtsusega sündmus. Esimest korda osales nii tantsu-kui laulupeol minu vanema poja vanem tütar. 9-aastane tubli neiu, kes kuumust trotsides veetis esmalt nädala tantsupeol ja seejärel vihmast nõretavana päeva laulupeol. Pühapäev, laulupeopäev – oli see päev, kus Kirke oli esimest korda koos vennatütrega ühiselt rongkäigus ja laulupeol laulmas.

Kirke esimene laulupidu jääb aastasse 2011, kus ta laulustuudio eelkooriga laulis laulukaare all koos mudilaskooridega, olles ise vaid 4,5 aastane. 2011-nda aasta ja tänase päeva vahele jääb mitmeid suuri laulupidusid ja maakonna laulupidusid. Tegelikult, kui jätta välja pandeemia periood, on suhteliselt igal aastal on olnud mingi laulupidu.

30. juuni – 2. juuli toimus XIII Noorte laulu-ja tantsupidu “Püha on maa” ja tantsupeo kontserdid nimega “Sillad”. Meie pere oli esindatud esinejate poolelt kahe neiuga ja pealtvaatajatena lisandusin mina, vanem poeg ning poja noorem tütar. Poeg vaatas oma noorema võsukesega Kalevi staadionil reede õhtul tantsupeo esimest etendust, mina jälgisin seda samal ajal Delfi ülekandena ning vaatasin laupäeval televiisorist tantsupeo viimast etendust, pühkides meeleliigutusest pisaraid, sest lihtsalt nii hea meel oli oma lapselast telepildis näha ja tunda rõõmu tema osalemisest. Kirke oli sel ajal Tallinnas laulupeo proovides. See oli väga päikeseline ja palav nädal lastel, aga ka ülev, emotsiooniderikas.

Päev enne laulupidu ajasin mina mööda Raplat taga rukkililli. Nagu arvata, üheski poes neid enam ei olnud. Õnneks sain kokku pojaga, kes oli noorema lapsega teel seiklusrajale ja nii sõitsime koos põldudelt rukkililli otsima. Mul oli hädasti lilli tarvis, sest Kirke ootas hommikul pähe panemiseks lillepärga. Lilled leidsime ja pärja punusin varahommikul valmis.

Meie väike tirts sai peale viimast tantsupeo etendust lõpuks keskööl koju magama ja ikka selleks, et varahommikul üles tõusta ja kooli juurest väljuva mudilaskoori bussiga Tallinna rongkäigu kogunemisele sõita. Nii saime seal kolmekesi kell 9.30 kokku. Poeg noorema tütrega läksid otse lauluväljakule. Pere noorim osaleja jõudis kogunemisele oma kooriga, mina tulin rongiga ja Kirke oli juba mitu päeva Tallinnas. Hommikul õnnestus tal sisse magada ja nii tormas ta rongkäigu kogunemisele hommikust söömata. Selleks on muidugi ema, kes taipas poest läbi astuda ja mõned karjala pirukad kaasa osta. Lisaks pakk kommi, mida ma muidu ei osta, aga pika rongkäigu eel oli lastel tarvis lisaenergiat.

Mõne aja pärast koorid ja tantsurühmad rivistusid ning hakkasime liikuma. Õnn oli paraku üürike ja saime liikuda vast vaevalt paarsada meetrit, kui jäime seisma ja võttis ikka üle poole tunni aega, kui päriselt liikuma saime. Vaikselt sabistas vihma ja lõpuks hakkasime siiski liikuma.

Mina sammusin nagu juba aastaid laulustuudio koori ridades tehes vaid aeg-ajalt edasi-tagasi jookse selja taha, et kontrollida, kuidas läheb lapselapsel mõned read tagapool esimene rongkäik oma kooli kooriga. Hästi läks nii neil, kui meil. Kõigil püsisid jalatsid jalas ja kuigi esmalt ähvardas vihm sadama hakata ja kilemantlid said selga, siis peagi rändasid keebid kotti tagasi, sest vihm taandus ja kõndides hakkas palav. Tee ääres oli palju rahvast, kes rõõmsalt ergutasid rongkäigus olevaid lapsi. Väga teretulnud nähtus, et laste tähelepanu kõndimiselt kõrvale juhtida ja meel rõõmus hoida. Võtsime üles viisijuppe ja tuju oli kõigil hea. Kohtasime raja ääres ka kodukohast pärit sari-elagu- hüüdjaid, keda nägime 5 km jooksul kordi ja kordi. Laulustuudio rivist tuli üks laps koos valveemaga paraku ära saata, sest tema tervis ei pidanud vastu ja lapsel hakkas halb. Tuli välja, et selle lapse puhul pole see esmakordne ja päriselt, kui sa lapsevanemana tead, et lapsel vastupidavus puudub ja tervis võib alt vedada, siis….informeeri, ära pane last rongkäiku kõndima vaid lisa ta mõnisada meetrit enne mereväravaid või tule ise saatjaks, et saaksid vajadusel oma lapsega rivist välja astuda.

Aga…..kui mereväravatest sisse keerasime, võttis meid raja ääres vastu teiste seas ka Eesti president. Meie väike piiga sai temaga juhuse tahtel kätelda ja kuna ma hiljem naljatasin, et nüüd ta ei tohi seda kätt pestagi, siis piiga surus kiirelt minu ja isa kätt ning teatas, et andis presidendi tervituse edasi ja meie ka ei tohi käsi pesta :D Eksole, selline lugu siis selle ootamatu käepigistusega. Nojah, aga kõik suuremad ja väiksemad rongkäigulised said kergemalt hingata, sest laululava paistis ja see tähendas pika marssimise lõppu. Küsisin hiljem lapselapselt, et kas oli ka raske seda maad kõndida ja tema vastas, et ei olnud. Aga eksole, meie pere lapsed on harjunud maast madalast pikki maid kõndima. Küll aga virisesid minuga ühes reas olevad piigad, kes lähevad juba kaheksandasse klassi. Tänapäeva laste vähene liikumine. Muide, ma olen olnud rongkäigus ikka kordi ja kordi, aga mul polnud aimugi, et rongkäigu esimene inimene on mees, kes teeb rongkäigule tempot. Kõik on välja mõõdetud ja arvestatud – millal, kus ja kui kiiresti.

Igatahes – olime jõudnud lauluväljakule ja kõik olid rõõmsad, et vihma ei sadanud. Saatsin oma lapse koos kooriga paviljonide poole sööma ja ise läksin lauluväljakule otsime meie pesa ja ka lapselapse koori pesa, sest lapse issi oli noorema tütrekesega väljakul ja tema jaoks oli see segane lugu, kust oma last peaks otsima. Jõudsin just väljakule sinna tooliridadega ala taha, kui helistas mulle valveema, et kus sa oled, tule sööma. Eksole, ma olin kena kilomeetri kaugusel neist ja kuna anti käsk järgi tulla, keerasin otsa ringi ja…..sprintisin selle maa näitusepaviljonini nagu homset ei oleks. Jõudsin paviljonini ja ei kohanudki teel oma koori. Hm, helistasin siis, et kus olete, sest hoones sees oli tohutu rahvamass ja kui ei tea, millises sektoris omad liiguvad, on tulutu neid otsida. Aga ilmnes, et nemad alles tulevad paviljoni poole. ????? Kas ma jooksin neist mööda? Päriselt? Nojah, sealt nad üsna pea tulidki :D Pealegi olin ma jooksnud nii kiiresti, et ka nemad mind ei näinud. Järgmisel päeval kodus naersime lapsega pisarateni, sest mida oleks ta küll mõelnud, kui kõndides sööma jookseb äkki temast välja tegemata paviljonide poole ema? Ja jookseb nagu poolemeelne :D Jah, juhtub. Sain igatahes teada, et sportlik vorm on mul täitsa hea, küll aga mitte vist silmanägemine :D

Peale sööki kõndisime tagasi lauluväljaku poole. Tegime Kirkega tiiru puude all, kus pidavat olema meie väikese piiga mudilaskoori pesa, aga seda me paraku ei leidnud. Laps sai oma ihaldatud masinajäätise ja läksime laiali. Mina kohtuma poja ja noorema pojatütrega ja Kirke avaühendkooridega laululava taha kogunema.

Läksime pojaga uuele tiirule pesa otsima ja sealt puu alt, kuhu enne vaatasime, me nad leidsimegi. Nagu me eelnevalt kahtlustasimegi, olid nad alles paviljonide poolt tagasiteel lauluväljakule. Mis oli aga arusaamatu, siis miks nad seal käies ei söönud. Olevat liiga palju rahvast olnud. Palju…no seal on alati palju rahvast ja kõik saavad söönuks sellegipoolest. Meie saime ka ilma eriliste probleemideta, sest sees käib väga tõhus liikumise korraldamine. Suppe pakuti lausa viit varianti ja maiuspalaks laulupeo jäätis. Aga see selleks.

Issi käis lapsega ostmas midagi hamba alla ja varsti jätsime nad puu alla ning ise läksime kolmekesi väljakule laulupeo avamist vaatama. Kirke oli avaühendkooridega lavale jõudnud. Mina, suur poeg ja tema väiksem tütar – vaatasime aia ääres avamist. Vaatasime kuidas süttis tuli, laulsime hümni ja kuulasime teisi lugusid. Kuulasime ära puhkpilliorkestrid ja siis ootasime lavale mudilaskoori, kus koos 9000 mudilasega laulis ka meie väike preili. No küll laulsid kenasti ja eriti lustakas oli see viimane laul sokist ja kummikust. Mudilased lõpetasid ja poeg oma tütrega suundusid meie mudilaste koori pessa, et võtta see väike laululaps ja sõita koju. Kui see on elu esimene kord osaleda tantsijana tantsupeol ja lauljana laulupeol, siis väsimus on nii suur, et ongi paras aeg koju sõita. Küll järgmistel pidudel jaksab juba kauem olla. Pealegi oli neil plaan koju jõudes kohe perega Saaremaale sõita.

Aga….said nad minust vast 30 m eemale, kui üle lauluväljaku sähvatas hiigelvägev välgunool, millele järgnes kõrvulukustav mürinakärakas peade kohal ja sellele järgnes lavalt alla tulevate mudilaste kisa. Ohsapoiss, sellist äikesemürakat polnud ma ilmatuma kaua näinud ja kuulnud. Ja see polnud kõik. Kohe järgnes vihm ja mitte lihtsalt tibutamine, nagu see siiani juba kontserdi algusest oli, vaid saime kõik kaela tõelise paduka, kus vett tuli taevast nagu ämbrist. Poeg, nagu hiljem kuulsin, leidis oma suurema lapsekese üles ja tormas piigadega lauluväljaku mäest üles, joostes 3 km nende auto juurde. Muidugi said nad läbimärjaks ja kuivad riided sai alles kodus selga ning edasi Saarmaale sõiteski oli veel lastel külm. Oli ikka elamus lastel elu esimesel laulupeol. Seda seal tantsupeol tantsiti – sata, sata vihmakene …….kuni hakkaski sadama, pisut valel ajal :P

Mina kõigepealt seisin paduka ajal keset väljakut kummargil, et säästa hõlma all olevat fotokaamerat ja ja vesi lihtsalt voolas minu kahelt küljelt ja peast alla, aga siis mõtlesin, et liiguks samas asendis puude alla…… eh, ega seal puude all parem ei olnud. Kallas samamoodi. Seisin kaablikaitsme peal, aga üks hetk sain aru, et mingi jõgi voolab läbi mu jalatsite ja pole vahet, kus ma seisan. Tagatipuks hakkas pükste taskus helisema telefon. Üritasin seda fotokat varjates märja käega kätte saada ja kui lõpuks vastu võtsin(katsu sa siis suhelda puutetundliku ekraaniga, kui käed märjad ja kuivatada kuskile pole), kostis sealt erutunud lapse hääl – ema, ma olen kaltsmärg. Einoh jah, mis ma oskasin öelda. Ma olen ka :) Meil olid mõlemal õhukesed kilemantlid peal, aga sellise vihmaga polnud neist tegelikult muffigi kasu. Mina olin vähemalt soojalt riides, aga lapsel oli kile all vaid õhuke koorikostüümi- seljas olev pluus ja pikk seelik oli täiesti märjad. Esialgsele üllatusele järgnes pikapeale lootusetuse tunne ja siis hakkas naerma ajama, sest see padukas ei suvatsenudki läbi saada ja ainus kuiv koht oli seljakoti all. Meie kõik pääsesime hirmutundest, kuid kindlasti oli palju just mudilaskooride lapsi, kes ehmatasid südamest ja olid paanikas. Päris hull, kui paanikas läks oma koor ja tugi kaduma. Ma loodan tõesti, et nii nagu lavalt kogu aeg mikrofonidesse öeldi, märkas täiskasvanu hädas ja hirmunud last ning oli talle toeks. Mina olin sel hetkel üsna kaugel lauluväljaku platsil ja lavalt lahkuvate mudilastega kokku ei puutunud. Lapselaste puhul usaldasin õigustatult oma poega ja olin kindel, et tüdrukud on isa kaitsva tiiva all ja teel autosse ning oma tütar on piisavalt suur, et ise hakkama saada. Lähedal ei olnud mul ühtegi last, kes oleks abi vajanud. Inimesed, suured ja väikesed, lihtsalt ootasid, et suurem sadu vaibuks. Ma päriselt loodan, et sellest kogemusest ei saanud ükski laps jäädavat traumat ja olles juba turvaliselt täiskasvanu kõrval, oli pigem nalja-naeru ja hiigellompides hüppamist, kui nuttu ja kurvastust. Eeldan, et suurem osa mudilaskoore läks peale enda etteastet koju või bussi kogunema, sest vihma leebudes läksin liikuma ja ei näinud õnneks kuskil kurbi ja õnnetuid lapsi.

Laulupeo kontserdil tekkis vihma tõttu pisike viivitus, aga varsti oli näha, et poistekoorid kogunevad lavale ja mõne aja pärast laulsid isamaa pojad võimsamini, kui proovis kuuma päikesega. Vihm oli üle läinud ja inimesed liikusid ringi. Tore oli näha, et lauluväljak ei jooksnud pealtvaatajatest tühjaks, vaid valdav enamus jäid lauljatega solidaarselt kohale. Läksin ise samuti liikvele, et veidi vett endalt maha raputada. Kirke oli kuskil ma ei teagi kus ja tema pidi peagi neidude kooridega rivistuma minema. Kuna olin raadiotorni poolsel alal, mõtlesin, et lähen teisele poole ja avastasin, et pinkidega ala sissepääsul polnudki enam piletikontrolli. Ahah, mõtlesin, kõnnin siis otse siit läbi ja ei pea ülespoole ronima, et teise tiiba minna. Siis aga vaatasin, et pinkidega alal on toimunud suur hõrenemine(ilmselt pole mõnus istuda, kui vesi pepu alla voolab ja inimesed läksid liikuma, süüa ostma ja mõni ehk autosse või koju riideid vahetama) ja jäin sinna alasse poistekooride etteastet vaatama. Ja siis noormeeste koorid ja siis…siis oligi järg neidudekoori käes, kus laulis ka Kirke. See oli vist päeva ainus kord, kus päike tuli välja. Seisin seal umbes 6-nda rea juures, nautisin päikesepaistet, kuivatasin riideid ja kuulasin kaunihäälseid neiukesi. Imekaunis repertuaar ja milline kõla!!! Ilus, ilus, ilus!!!

Kui neiud lõpetasin, suundusin ERR-i ülekandebussi juurde, kus pidime lapsega kokku saama. Käisime söömas, jalutasime ringi, ajasime juttu, naersime ootamatult tugeva vihma ja oma märgade riiete üle ja varsti oli käes aeg, kui tuli uuesti minna rivistusele, et koos lõpuühendkooridega lavale minna. Mina läksin samal ajal väljakule endale hea vaatega kohta otsima.

Lõppu jäävad nagu ikka need kõige-kõigemad laulumaiuspalad. Ja oligi ilus, väga ilus, aga ilmataat avas alguses vaikselt ja siis aina tugevamalt jälle oma vihmakraanid. Lootsin, et laps seisab kaare all, kus saab pisutki vihmavarju, sest tal polnud isegi kilet kostüümi peal. Minu kannatusekarikas sai täis peale “Mu isamaa, on minu arm” laulu. Hakkasin vaikselt ära minema, et pärast mitte olla suurte rahvamassidega mere poole väljumas. Läksin näitusepaviljonide taha, kus oli ootel meie laulustuudio buss. Mäest üles minnes, voolas vastu jõgi, aga sel polnud enam mingit vahet- niikuinii olid pealaest jalataldadeni läbimärg. Bussi jõudes jäin esmalt astmetele seisma ja lihtsalt tilkusin. Soovisin nii oma lapsele, kui kõigile peolistele kiiret sooja jõudmist. Mina sõitsin koos meie kooridega koju, Kirke jäi sõprade poole Tallinna.

Selline oli seekordne laulupeokogemus. Jah, jääb eluks ajaks meelde. Aga…oli sellegipoolest väga tore. Pärt Uusberg oma tiimiga oli teinud suurepärase töö ja kontsert kõlas väga nauditavalt. Repertuaar hästi valitud ja inimesed kõik püha vihmaveega puhtaks pestud. Aitäh!

Järgmisel 3-l päeval vaatasin kodus telekast rongkäiku ja laulupeo kontserti. Sain nautida rohkem, kui mõnel hetkel väljakul ja isegi televiisori vahendusel oli valus vaadata, kuidas me seal vihma käes särasilmselt ligunesime :D Jah, ekstreemne, aga lõbus oli.

Järgmise laulupeoni!

Ja Kirke on siis laulukaare all Üle-eestilise Neidudekoor LEELO koosseisus. Konkurss koori edukalt läbitud ja augusti lõpus toimus lauljatel koos dirigent Külli Kiivetiga esimene laululaager Neemel. Palju laulmist ja muid toredaid tegemisi. Õpitakse järgmise laulupeo laule ja sügisel on ERR-is salvestused. Põnev koorielu tõotab tulla.

Juuni algas koos eksamiteks valmistumisega. Mina olin moraalseks toeks ning taustajõuks(olme) ja laps aina õppis. Tööl sai mul käima lükatud Suvelugemise projekt ja enne suurele suvepuhkusele minemist käisid veel juuniski kolm klassitäit lapsi raamatukogutundides. Ja siis oli kõik! Tantsisin rõõmutantsu ees ootava puhkuse pärast. Päriselt, ma ootasin puhkust sel aastal kohe väga, sest jätsin kevadel puhkamata tavapärase nädala “talvepuhkust”. Tol hetkel ei tundunud vajalik ja mõtlesin, et seda vaba nädalat võib ehk muul ajal vaja minna.

Kuu alguses tundus, et lapse lõpetamiseni veel tervelt 2 nädalat ja 2 päeva, aga tegelikult läks see aeg lennates. Eksamid olid mõnepäevaste vahedega ja nii ei saanudki aru, kui äkitsi olid tehtud nii matemaatika, eesti keel, kui valikainena füüsika. Ja kõik said tehtud väga hästi. See suur üldine kisa matemaatika eksami üle…no ma ei teagi, mulle öeldi, et võrreldes nende proovieksami variantidega oli eksam päris lihtne. Meie linnakese mõlemas põhikoolis oli väga väike arv läbikukkujaid ja needki said järeleksami kenasti ja kiirelt tehtud. Kirke koolis lõpetas sel aastal põhikooli 64 noort ja nendest 22 tegid matemaatika hindele “5”. Kõigest 2 või 3 kukkus läbi. Ei näe probleemi, millest terve riik peale eksamit rääkis. Millest hakkamasaamine sõltub? Eks ikka kõigist kolmest komponendist kokku – eelkõige lapsest endast, siis kodu toetusest/silma peal hoidmisest ja lõpuks õpetajast. Kui lapsel on motivatsiooni ja püsivust õppida, saab ta ka kesisele õpetajale vaatamata hakkama. Kui õpetaja pole piisavalt toetav, tuleb kodul see olukord lahendada. Kui laps aga lihtsalt ei taha ega viitsi õppida, ei saa ka parim õpetaja talle kulbiga tarkust pähe panna. Ja kui kodu ei huvita terve kooliaasta vältel, kuidas lapsel läheb, on kevadel juba hilja asjaga tegeleda jne. Suhtumine, et mis ma sinna e-kooli vaatan, õpetaja pole midagi kurtnud ja küllap siis on kõik hästi……kui juba kurtma hakkab, siis võib olla paraku hilja. Nojah, kõigele vaatamata on ka erandeid ja veel miljon põhjust, miks laste elus vahest midagi kehvasti läheb.

Ja nii on olnud ju ajast aega, et on need, kes õpivad kogu aeg ja teevad eksamid hästi ja siis need, kes ärkavad enne eksameid ja siis on oi, pahasti. Pole see aasta 2023 mingi erand ja pole mõtet kõike ka pandeemia kaela ajada.

Igatahes. 16. juunil lõpetas meie preili põhikooli kiitusega – täpselt 15 aastat tagasi lõpetas sama hästi põhikooli tema vendadest noorem. Sealt veel 7 aastat varem, lõpetas vanem vend ja tegi eksamid viitele. Eelmisel päeval jõudsime käia Raplamaa parimate lõpetajate vastuvõtul. Tunnustamine, ühispilt, väike kontsert/kook/kohvi/kingitus ja koju.

Lõpuaktus oli ilus, südamlik ja rõõmu kõrval ehk ka väga pisut kurblik. Päriselt viimane kord, kui nad kõik koos koolimajas olid. A klassi poolt esines aktusel bänd, kes mänginud koos alates 3-st klassist ja B klassi poolt laulis Kirke seda laulu, millega ta ka viimasel laulukarussellil üles astus. Ilus oli. Minia oli kuskil tagapool ja seal olla naised reas kõik selle laulu ajal nutnud. Ei tea jah, mul pisaraid välja ei kiskunud, aga eks olin ma ka seda laulmist kordi ja kordi kuulnud ja lapse etteaste ajal ma pigem olen krampis ja elan igale noodile kaasa. Hingan alles siis, kui laul lauldud. Klaveril saatmas oli Kirket tema armas muusikakooli lauluõpetaja Grete.

Uhke hetk – lõpetajate lend avaldab austust, direktor Jaan surub juba meie pere kolmanda lapse kätt ja klassijuhataja Kati on õnnelik oma kiitusega lõpetaja üle.

Kõik kõned olid siirad, armsad ja lustakad. Ei mingeid manitsemisi ja näpuga näitamisi. Kui aktus läbi, voolas kõik see rahvamass õues ja läks ikka aega, kuni oma lapse üles leidsime. Õnnitlemised, ühispildid, klassipildid jne. Suundusime varsti lähedastega sujuvalt meile, tegime õues mõned pildid ja läksime tuppa sööma, sest kõigil oli kõht tühi ja lilled tahtsid vette saada. Osad meie külalised olid aktusel, osad tulid kooli juurde õnnitlema ja mõni liitus meiega alles kodus. Viimased külalised lahkusid koos Raplast väljuva viimase rongiga. Eriliselt hea meel oli tipsil terve pundi oma endiste klassikaaslaste üle teisest koolist, kes tulid aktusele kaasa elama ja õnnitlema.

Järgmisel päeval aga oli tütrel “teine lõpetamine” ehk nagu ta ise ütles, vaimne lõpetamine. Ehk siis läksime üks ees ja teine järgi Kesklinna Kooli lõpuaktusele, kus ta esimesed 6 aastat õppis ja kuhu jäid kõik tema parimad sõbrad(muusikakooli gäng), kui ta kooli vahetas. See oli talle päriselt kurb, sest saalis istumise asemel oleks ta tahtnud parema meelega oma klassikaaslastega koos ees istuda. Eksole, aga ise ta sellise valiku 3 aastat tagasi tegi, kui kooli vahetas. Ei, ta pole seda kordagi kahetsenud ja Vesiroosi Kool, kus on õppinud ja õpivad kõik meie pere lapsed, on talle armas, lihtsalt aktusel oli kurb tunne. Kurbus läks õnneks peale aktust vaikselt üle ja kuna mina olin seal niikuinii pildistamas endise klassivenna peret, siis said ka sõbrannad ennast oma pundiga kenasti pildile sätitud ja ilus mälestus jäädvustatud.

Sellest järgmisel päeval sõitsime Tallinna, et minna koos meie sõpradega restorani laste lõpetamist tähistama. Lõpetasid ju samal päeval, üks Tallinnas ja teine Raplas ning nii ei õnnestunud neil üksteise aktustel käia. Õhtusöök läks meil suure nalja ja naeruga. Kus siis ikka….meie lemmikus Ocean11-s.

Suuur poleemika meedias -Kas põhikooli lõpetamine on kallis lõbu? Jah ja ei. Kõik oleneb.

Meie neiu lõpetas, nagu piltidelt paistab, pükskostüümis ehk siis ostetud sai kaunis, elegantne, kvaliteetne ja klassikaline püksid+pintsak, mis ei ripu peale lõpetamis tarbetult kapis vaid läheb pidevasse kasutusse. Seega kostüüm oli mõistlik investeering. Tumesinist kostüümi täiendas ainsa pilkupüüdva elemendina punane klassikaline kingapaar. Samuti läheb tulevikus tarvis ja neid kingi saab kanda aastaid. Mugavad, kvaliteetsed ja moest ei lähe klassika kunagi. Jällegi arukas investeering, mida tuli otsida küll päris hullumoodi, aga Tallinna Kaubamajast me nad lõpuks saime. Pluus pintsaku alla….päriselt, see oli kapist võetud minu vana suvine trikotaažist helekollane pluusike, mis sobis sinna pintsaku alla väga armsalt, andes heledamat värvilaiku muidu range kostüümi juurde. Soengu tegi ise ehk et pigem soengut ei olnudki. Juuksuris käis eelmisel päeval lihtsalt selleks, et otsi lõigata ja väike maskiga juuste toitmine teha. Nii ei pidanud aktuse päeval enam juustega möllama, sest juuksed said pestud ja hooldatud(kuigi see polnud odav lõbu). Küll aga ehmatas teda see, et palutud 5-7 cm asemel oli juuksur maha võtnud 15 cm tema kaunitest kiharatest :D ja see tegi neiu päris õnnetuks. No…..küll kasvavad tagasi. Küüned….lakkis ise, ei mingeid küüntes käimisi. Meik – tegi ise lihtsa ja tagasihoidliku ning nägi välja loomulik ja hoolitsetud. See nüüd kõik see, mis puudutas lõpetajat ennast.

“Lisakulu” on lõpetamiste ajal kindlasti lilled ja lilled on luksuskaup. Päriselt. Enda poolt ostsin talle soovitud valgeroosa kimbu, aga…..paras ports läks õpetajatele kinkimiseks ja lisaks sületäis järgmisel päeval oma endise klassi sõpradele ning endistele lemmikõpetajatele kinkimiseks ja mõne päeva pärast lilled mõnele gümnaasiumit lõpetavale sõbrale ja…käisime viisime lilled ka tipsi õele ja tema elukaaslasele, kes lõpetasid magistriõppe. Ühesõnaga palju palju lilli :D Korralik kulu, millest mul polnud grammigi kahju, sest see oli puhas tänu ja rõõm. Ah jaa, kingitused/lilled läksid tänutundega ka muusikakooli klaveriõpetajale Edithile ning lauluõpetajale Gretele ja laulustuudio õpetaja Theale, sest…sügisest ta enam ei käi ei ühes ei teises, kuigi side kindlasti jääb ja kõik kolm õpetajat on kasvanud kõvasti südame külge. Nende õpetajatega seob meid pikk ja viljakas koostöö ja need lõpetamised olid kahtlemata väga kurvad, aga täis rõõmu ja tänutunnet. Kindlasti oli mingeid kulusid veel, mis esimese hooga pähe ei tulnud….muidugi, näiteks lõpetamisele järgnenud kodune söögilaud külalistele ja sõpradega neljakesi koos lõpetamise tähistamine restoranis. Lennu raamat, klassi poolt kingitused klassijuhatajale ja koolile…

Seega jah, kulud olid märkimisväärsed, aga kõik põhjendatud, targalt ja rõõmuga tehtud.

Järgmine lõpetamine 3 aasta pärast :)

Koos lõpuaktusega algas minul puhkus ja suur aur läkski mitu päeva lõpetamise taustajõuks olemisele ja erinevatele tähistamistele.

Edasi tuli jaanipäev, mille tütar veetis oma sõbrakese perekonnaga ja mina nautisin kaunist suveõhtut koos poegade peredega ning koertega suurema poja õuel. Ja nagu korralikule jaanipäevale kohane, siis ei pääsenud mina kahjuks ilma pisitraumata. No päriselt, täitsa kaine olin :D Lihtsalt Kirke oli kodus rõdul ühe tumba asukohta muutnud ja mina koos pesuhunnikuga rõdult tulles ei märganud, et astusin sellele liiga lähedale. Tagajärjeks- koperdasin väikese varbaga tumba taha, varvas sai korralikult haiget ja kukkusin ninali. Hea, et jõudsin käe ette panna, muidu oleks pea katki kukkunud, aga pääsesin vaid haige varbaga ja vastu maja krohvitud seina katki kriimustatud käega. Juhtub. Hiljem õhtul läksid kõik mu noored kohalikule jaanipeole tantsima ja mina jäin koju linnanoorte koera valvama ning raamatut lugema.

Jaanipäeva õhtul toimus meil üks suurem muutus- meie kiisuke Antu kolis lõpuks lapselaste juurde tagasi ja nüüdsest saavad lapsed rohkem koos oma loomakesega olla(nende kass see ju tegelikult oligi). Nüüd elab ta maakodus, saab õues käia ja seltsiks on väike koeravanamees, kellega nad hoiavad viisakat distantsi. Eks kummaline ja kurb on nüüd muidugi, kui oled mitu aastat elanud koos nunnu kiisuga, aga see oli õige ja õiglane otsus. Kummitavad meil nüüd kodus jätkuvalt nii koer Carro kui kass Antu. Kass on õnneks päriselt ikka olemas ja saame teda soovi korral alati vaatama minna. Aga need loomade varjud….et tundub nagu tuleks uksele vastu, tuleb teisest toast, lamab sinu voodis, istub aknalaual, oi poes on konserv hea hinnaga, peaks vist ostma jne…. need jäävad seni, kuni veel praeguses kodus elame. Kui kolime ära, küll siis vaikselt kaovad ka kummitused. Praegu harjume sellega, et kodunt väljudes ei peagi kontrollima, kas kõik kapiuksed on kinni ja ega kass mõnda tuppa kinnise ukse taha ei jäänud. Aknalauad ja toolid püsivad karvavabana rohkem, kui pool päeva, põrandatest- vooditest rääkimata. Igatseme sellegipoolest. Väga.

Nii. Ilmast peaks rääkima, nagu korralik eestlane. Mai lõpust on püsinud terve kuu päikeselised ja kuumad ilmad ja vihma…oh, seda on tulnud vist kaks 5 minutilist sabinat. Tõeline suvi. Palav ja veelkord palav, aga õnneks on mul olnud kõige kuumemal ajal puhkus. Põllumajandusele ja aednikele on see põud olnud muidugi suureks probleemiks, kuid puhkajale puhas rõõm.

Mida ma puhkuse ajal olen teinud. Ah, suurt mitte midagi. Pea aastaga kogunenud väsimus ja lõpetamiste ralli võtsid oma ja olen suuremalt jaolt puhanud, teinud mõne pakilise töö(tõlked, pisiparandused jne) ja lugenud raamatuid. Tööle minnes oli muljetavaldav hunnik tagasi viia.

27. juunil käisin sõbrannaga seiklemas. Sõitsime Pärnumaale, käisime Kablis Lepanina hotelli juures rannas merd nautimas ja söömas ning õhtupoole Pärnus jalutamas ning kontserti kuulamas. Ei midagi glamuurset ega kauget, aga nii tänulik selle päeva eest, mis oli täis vaikust, ilusat ilma, pisut muusikat ja mõnusat jutuajamist.

Laps viibis peale lõpetamist teise poole juunist kord kodus, kord Tallinnas ja korra käis sõbrannaga Pärnus-Riias trippimas. Kohe saab kuu läbi, mis tähendab, et viimasel päeval algavad laulupeo proovid ja juuli teisel kuupäeval laulab viimast korda Rapla Laulustuudio ridades koolinoorte laulupeol. Suve jooksul leiab endale vast uue koori pealinna, sest elukorraldus muutub. Esimene laulupidu oli Kirkel aastal 2011 ja siis oli ta noorim laulupeol osaleja vanusega 4,5 aastat. Laulupeost aga eraldi.

Selline oli meie juuni.

Aasta algas rahulikult ja ega mingit olulist tunnet ei olnud, sest 1. jaanuar juhtus olema pühapäev…seega aasta algas teisest päevast töiselt ja mingit aastavahetuse tunnet kui sellist, ei olnudki. Aus vastus- ega see ei rõõmustanud ikka küll. Möödunud aastal oli aasta algus hoopis teistsugune. Küll olid koroonapiirangud, aga ikkagi olime ootusärevuses, sest ees ootas pikem reis. Vabu päevi oli ka pisut paremini. Ja reiside osas oleme sel aastal spontaansed ehk siis kõik on lahtine. Lapse gümnaasiumitesse kandideerimised sisustasid ära kõik koolivaheajad ja varsti on eksamid ning põhikooli lõpetamine käes. See võtab oma aja ja jaksu. Tagatipuks planeerib ta endale suveks tööd(täna käis tööandjaga asju paika panemas) ja kõigele lisaks mingeid lühitrippe sõpradega küll siia, küll sinna. Ja minul on projekt nimega hambad- kui suve lõpuks midagi hammastest üle jääb….siis reisime. :P

Aasta on liikunud aga omasoodu edasi…

Aasta esimesel nädalavahetusel oli lumi taas looduse valgeks rüütanud.(Jõulud olid suht lumeta) Käisime noortega terviserajal pilte tegemas.

Kirjutades seda lugu juba aprillis pean tõdema, et lumi tuli maha novembri lõpus ja püsis pea jõuludeni, jõuludeks oli lumel tarvis ilmtingimata ära sulada ja siis mõne aja pärast jälle maha sadada ja nii jätkus see terve ülejäänud talve. Tuli ja sulas ja tuli ja sulas. Viimane lumeke tuli maha 31. märtsil, siis sulas 3-4 päevaga ära ja ma päriselt loodan, et mais enam lund ei saja :D Ei ole talv tänavu taevasse jäänud, ei ole.

Korterimüügi ootuses hakkasin tegelema kodu tühjendamisega. Müün maha või annan ära kõike, mis tundub ebavajalik. Kangad, nõud, riided jne. Ise ka vaatan ja imestan, milline kultuurikiht saab koju 20 aastaga tekkida. Üleliigset midagi nagu polegi, aga….mida tõepoolest on hulgim, siis erinevaid käsitöötarbeid. Nüüd on käes aeg, kus kõik olemasolev tuleb kriitilise pilguga üle vaadata. Kas mul on seda või teist ikka päriselt vaja ja kui on, siis kui palju. Kangastega on üllatavalt hästi läinud, sest need ostetakse kiiresti ära. Küllap on mul siis hea maitsega valitud kangad, kuigi minu jaoks mõni neist päris emotsiooni pealt ostetud ja nüüd vaatan otsa ning küsin endalt…miks ma selle ostsin??? Üht-teist kangastest on siiski veel alles ja küllap leiavad nemadki oma ostja. Jah, ja ajakirjad läksid sümboolse tasu eest müüki nagu soojad saiad. Pean silmas siis moe- ja käsitööajakirju. Järjest jõuavad kangad mul ka õmblusmasina hammaste vahele, ehk siis õmblen perele asju valmis just nii, nagu ajakest jagub ja vajadust on. Siin piltidel üks kaduvväike osa kangaid, mis müügis….Seega jah, kui kellelgi huvi, kirjuta mulle!

Mõned korterivaatajad on samuti käinud. Nagu tavaliselt- kellel üks häda, kellel teine. Kellel on häda, et majas pole lifti, kes hädas, et ülekaalus ja ei jaksa 3,5 korrust treppidest käia, kellele ei andnud pank laenu, kes elaks siiski pigem Sakus, kui et Rapla tagasi koliks, kellel oli Rapla jalkaklubi poistel nõmedat värvi vormiriietus, et laps sinna panna….ühesõnaga käivad ja uurivad. Õnneks olen ise sellega arvestanud, et suure korteri müük pole lihtne tegevus, samas teades, et igale korterile on alati ostja. Küll see õige inimene varsti meieni jõuab. Ainult ühte ostjat ju ongi vaja, kes näeb väga hea potensiaaliga korterit ja tahab seda endale. Üks hea omadus on meie müüdaval kodul veel- temast saaks suurepärase stuudiokorteri, sest planeering võimaldab seda ülihästi. 25m2 elutuba tööruumiks ja täiesti eraldi asetsevad 3 tuba eluruumideks. Saab kaks kärbest ühe hoobiga- kodus tööd teha ja ei pea eraldi tööruumi renti kuskil maksma.

Klassikalise muusika kontserdid Estonias, MUBA-s ja Muusikaakadeemias

Kõigepealt käisime kolleegiga Estonia kontserdisaalis kuulamas 10. veebruaril pianist Sten Heinojat koos ERSO-ga, dirigendiks Saksamaalt pärit Jun Märkl. Stennut on alati hea kuulata ja ega ta kahjuks Eestis ülearu palju ei esine, seega…kasutame igat võimalust. Dirigent oli suurepärane ja muusika samuti ja Sten super.

Kuulasime:

Johann Strauss jr
„Ilusal sinisel Doonaul“     

Wolfgang Amadeus Mozart
Klaverikontsert nr 23 KV 488    

Johannes Brahms
Sümfoonia nr 3     

Nädala pärast käisime kolleegiga Muusikaakadeemia kontserdisaalis kuulamas Ivari Iljat.

Kavas oli

Rahvusooper Estonia orkester

Solist IVARI ILJA (klaver)

Dirigent ARVO VOLMER 

Brahms. Klaverikontsert nr 2 B-duur op. 83

Sibelius. Sümfoonia nr 5 Es-duur op. 82

Ilja on suurepärane pianist, EMTA rektor ja professor. Kontsert oli tõeliselt nauditav ja lisapala vaimustav.

Ivari Ilja on ühtlasi ka Sten Heinoja õpetaja. Mõlemad kontserdid olid suurepärased ja kõrgel tasemel.

Kolmas kontsert toimus taas Estonias. Seekord noor pianist Tähe-Lee Liiv koos ERSO-ga ja dirigeeris suurepärane SIMONE MENEZES Brasiiliast.

Kavas:

Maurice Ravel
„Valss“     

Edvard Grieg
Klaverikontsert a-moll   

Lili Boulanger
„Kurvast õhtust“ (seade Camille Pépin)   

Heitor Villa-Lobos
„Bachianas Brasileiras nr 7“   

Jälle muljetavaldav muusika ja hea esitus. Tähe Lee-l on erakordselt hea tehnika ja väljendusoskus, puudu jääb vast ainult jõust. Õbluke nooruke pianist ja koos orkestriga läheb just vasaku käe partii kaduma. Kahtlemata on ta aga väga andekas ning oma noore ea kohta palju saavutanud.

Ravel-i “Valss” oli vist ilusamaid palasid, mida ma viimaste aastate jooksul olen orkestri esituses kuulnud. Päriselt, vaimustav ja Boulanger-i “Kurvast õhtust” oli üdini, üdini kurb. Uskumatu, kui täpselt saab muusikaga meeleolu edasi anda. Tähe Lee esitas koos orkestriga Griegi klaverikontserti. Samuti kaunis muusika.

Kontserdil käisin seekord koos tütre ja tema sõbrakesega. Noored jäid peale kontserti linna ja mina sõitsin viimase rongiga koju, kus mind võttis üllatuslikult vastu lumesadu ja muljetavaldav lumekiht, mis hommikuks oli veel paksemaks sadanud.

NÖFF-il käisin tööd tegemas. See meie naiste Ööde FilmiFestival, mis suure PÖFF-i väike õde. Käisin ühel päeval pildistamas ja siis muidugi sain ka üritustest/filmidest osa. Perfomanced, raamatuesitlused, filmid koos sissejuhatustega…palju oli vaadata ja kuulata ja ma pole veel NÖFF-il läbi aastate kehva filmi näinud. Väga sügava sisuga filmid.

Pere tähtpäevad

Aasta esimese kuu lõpus ja teise kuu esimesel päeval olid meie pere kahe R-i sünnipäevad, ehk siis pojad said aasta vanemaks. Lisaks noorema poja kaasa sünnipäev jaanuari keskel. Käisimegi neil linnas külas mõlema sünnipäeval korraga. Kui sünnipäevade vahe on 12 päeva, siis saab koos tähistada. Vanema poja sünnipäeval käisin mina õige päeva õhtul. Kirke oli …kuskil ära, vist tööl. Sünnipäevapidu pidas ta aga pisut hiljem ühel ilusal päikeselisel ja lumisel päeval. Terve vahmiil oli kohal ja juttu jätkus kauemaks.

Koos vanema poja sünnipäevaga pidasid noored maha ka soolaleivapeo. Esimesel poolel päevast käisimegi meie, ehk siis lähisugulased ja kui vanem generatsioon oli koju läinud, jäime meie noorema R-i ja tema kaasaga veel sinna ning varsti hakkasid saabuma sõbrad kaasade ja lastega. Nii sai majaelule ametlik käik antud, kuigi nüüd mais saab terve aasta sees elatud. Ma ei väsi imetlemast, kui ilusa kodu lapsed endale ehitasid ja kui andekas tiim nad koos on.

Aprilli alguses tähistasime armsa noorema pojatütre sünnipäeva. Preili meil sai 8-aastaseks. Vahva, loominguliselt andekas ja kohusetundlik väike piiga. Kirke tegi sünnipäevalapse tellimisel küpsisetordi, mis pidi olema kindlasti roosa ja jänkudega ning mina õmblesin sünnipäevaks lapsele pluusi ja pusa.

Õmblen, muudkui jõudumööda õmblen, et kangaid kapis vähemaks saada

Mida ma aasta algusest õmmelda olen jõudnud? Kolleegile õmblesin tuunika, Kirkele kaks pusa. Pusad nendest kangastest, mis pükste kõrvalt järgi olid jäänud. Üks ühevärviline ja teine kahest värvist kokku. Helerohelisest nn “lapsha” soonikrikotaažist õmblesin meile Kirkega pulloverid. Üks asendamatu rõivatükk jahedatel aegadel. Pojale õmblesin majja kardinaid. Nad küll ostsid IKEA-st valmiskardinad, aga need on seal 3 m kõrged ja pealegi olid mõeldud toru peale riputamiseks, ehk ülevalt lapatsitega. See tähendas, et mul oli vaja kardinad parajaks õmmelda, eemaldada ülaservadest lapatsid ja õmmelda sinna asemele kardinapael. See ümbertegemine on tegelikult hirmus tülikas tegevus ja palusin neil järgmisi kardinaid mitte sel viisil soetada. Palju parem on minna poodi, osta kangas ja sellest kohe korralikud kardinad õmmelda. Ah jaaa, kolleegile õmblesin kleidi. Väga kena sai ja kangas sobib talle imeliselt.

Märtsi keskel oli Kirke sõbrakesel sünnipäev ja nii palus ta mul õmmelda sõbrale padja. Laias laastus valis tütrik ise kangad välja ja mina kombineerisin nad kokku. Ilusti nimi ja vanus tagumisel poolel peale tikitud. Kingisaaja oli väga rõõmus.

Pisut tööst ehk tööelu huvitavam osa

Veebruari keskel lõpetasin tööl üritust ehk läbi sai konkurss “Mina näen nii”. See oli neljas taoline. Kunagi tuli mul pähe mõte, et lapsed üle maakonna võiksid etteantud teemal luua ise illustratsioone. Esimesel aastal valikust loetud raamatule, teisel ja kolmandal aastal olid erineva teemaga luuletused, mida tuli illustreerida. Seekord aga teemaks hoopis “Minu unistuste raamatukogu”. Igal korral on lõpuüritusel käinud mõni kunstnik, kes räägib noortele oma tööst, kommenteerib võistluselt näitusele saanud töid ja vahest on isegi töötuba olnud. Sel korral oli külaliseks illustraator Sirly Oder. Hiiglama vahva inimene ja suurepärane kunstnik. Rääkis väga huvitavalt lastele oma tööst ja originaalillustratsioonid …no need olid ikka väga nummid ja hästi tehtud. Sirly on hullult äge inimene ja lisaks kunstnikutööle seab ta kauniks väljapanekuid Viru keskuse rahva Raamatu kaupluses. Kui me seal millalgi kohvikus söömas käisime, sattus ta meile peale :P ja juttu jätkus kauemaks.

Pereringi uus liige

Kevadel võttis suure poja pere endale ka koera. KA sellepärast, et noorema poja peres juba on koer. Tõugu ma ei tea, see läheb alati meelest, aga neil on nüüd selline väiksemat sorti vilgas kutsikas. Karvu ei aja, saba on rõngas nagu notsul, kasvab vast põlvekõrguseks ja käitub kutsika kohta väga hästi(ok, eile just saadeti mulle video, kus kutsa veetis lõbusalt aega, vedades wc-st paberirulli mööda elamist ja sakutades pesuruumi prügikasti laiali). Käisin siin ühel pühapäeval nende koera päeval söötmas ja jalutamas. Veetsime koos kena 1,5 tundi. Samal õhtul läksin laste juurde tagasi ja testisin nende uut vastvalminud sauna. Mõnus, tõeliselt mõnus saunaõhtu oli. Majas sees on nüüdseks kõik valmis ja ees ootavad õuetööd – terrass, tänavakivid sissesõiduteel ja ümber maja, aed…ja kindlasti saab seal olema nn kõrvalmaja, kuhu tuleb see pärissaun, töökoda, rataste hoiuruum jne.

Vabariigi aastapäev

Meie pole olnud erilised Vabariigi aastapäeva tähistajad. Kui üldse, siis vaikselt kodus või paar korda oleme ka paraadile sattunud. Sel aastal tegime siiski piduliku laua, nautisime Kirke ja tema sõbraga head sööki ning vaatasime telekast riburadapidi kodumaiseid filme. Menüüs olid: “Kevad”, “Suvi”, “Sügis” ja “Talve”, lisaks “Soo” ja teist korda “Tõde ja õigus”. Tõsine kodumaiste filmide maraton. Presidendi kõne ajal sõime õhtust ja nautisime kõnejärgset kontserti. Seega jah, olid meil hommikused kiluvõileivad, kohustuslik telekaprogramm ja vanema poja juures käisime koos tordiga, mille Kirke ise valmis tegi. Lipusinist toiduvärvi meil kodus polnud, sai selline kummaline rohekassinine, aga väga maitsev tort. Hommikuse tiramisu koogi tegi meile ka.

Praeguseks on kena paar kuud või rohkemgi kestnud koolikatsed, mille tulemusi paljud alles ootavad. Ega see üleminek põhikoolist gümnaasiumi nii lihtne polegi. Teised lapsed on mul kodukooli jäänud ja seal polnud muud, kui et hästi eksamid teha ning olidki sees. Keeruliseks teeb sel aastal kõrgema õppetasemega koolidesse saamise see, et Tallinnas lõpetab põhikooli üle aegade suurim lend lapsi. Sama on mujal Eesti koolides. Seega konkurents veel tihedam, kui tavaliselt. Raplaski lõpetab kahes koolis kokku põhikooli 5 klassi + väikeklass. GAG-i oli näiteks 100-le kohale 10-ndatesse klassidesse 1047 soovijat!!!! Päris karm. Ja katsed olid samuti uskumatult rasked. See on vast ikka omaette näitaja, kui matemaatika, füüsika, eesti keele ja inglise keele katsete tulemuste keskmine protsent oli kõigi katsetajate peale kokku kõigest 30!!! 100-st võimalikust!!!! Ülesanded olid ikka üle võlli. Tundub, et nendesse nelja kooli oodatakse juba valmis akadeemikuid :D Päriselt, veider kuidagi. Kirke nendest neljast koolist ainult GAG-i olekski soovinudki minna, aga sellise konkursiga…on see ilmselgelt ka paljudele nutikatele lastele nagu helesinine unistus. Vaatamata sellele, et eesti keele % oli tal väga kõrge ja muudki asjad kõik üle keskmise, reaalkoolis oli isegi matemaatika tulemus üle keskmise….sisse ta sinna ei saanud. Irooniline on minu jaoks aga see asi, et ilma katseteta võetakse otse vestlusele need soovijad, kes on saanud piirkondlikelt olümpiaadidelt mistahes aines edasi vabariiklikusse. Vabariiklikul võid sel juhul olla kasvõi viimasel kohal. Ja….suur osa selliseid lapsi poleks kahjuks suure tõenäosusega testidega vestluselegi saanud ja…kui siiski, siis vestlusel ikka põrutakse. Paari oma lennu tüdrukuga tal just nii juhtuski. Lõplikud vastused selguvad tegelikult alles sügiseks, sest koolides on kõikjal katsetamas käinud palju lapsi, kes proovivad niikuinii mitmesse erinevasse kooli saada ja siis valivad kuhu minna(Kui mitmesse kohta saavad). Seega isegi siis, kui jäid napilt joone alla, on õhkõrn võimalus sügiseks saada mõnda kooli sisse. Pisut närvesööv, aga selline see elu teismelistel on. Õnneks olime võtnud seisukoha, et me ei närvitse ega paanitse, sest millele see küll kaasa aitaks??? Läheb nii, nagu minema peab ja kui mõni probleem ka tekib, siis seda lahendab siis, kui probleem juhtumisi tekib, aga…kes ütles, et see tekib? Prantsuse lütseum ja 32-ne keskkool olid tütre kaks esimest eelistust ja….mulle tundub, et Lütseumi katsed olid omamoodi kõige keerulisemad. Eriti laiahaardeline sõel ja palju kandideerijaid. Väljastpoolt oma kooli võetakse sinna kahte 10-sse klassi vaid 1/3 õpilasi, seega umbes 20-25 õpilast. Katsed: matemaatika, füüsika, keemia, eesti keeles etteütlus ja valmi ümberjutustus, inglise keel suuline ja kirjalik, siis veel üldainetepõhised testid. Ja….mulle meeldis selle kooli operatiivsus. Katsed olid hommikul ja õhtuks olid vastused. Katsed edukalt sooritatud ning juba järgmisel päeval kutsuti vestlusele. Ei seegi lihtne polnud- tõsine silmaringi ja kultuur/ajalooline vestlus + visioonid, valiku põhjused, prioriteedid jne. Aga…kahe päeva pärast tuli vastus, et oled sooritanud katsed suurepäraselt ning arvatud 1.septembrist Prantsuse Lütseumi 10. klassi õpilaseks! Seega…murekoorem on meil nüüd kaelast ära, et äkki ei saa ühtegi valitud koolidest sisse. Praegu hõljub ta suures uskumatuses, et sai sinna sisse, kuhu kõige rohkem tahtis.

Ja enam polegi palju jäänud. Veidi üle kuu ja koolis kõlab lõpukell. Proovieksamid käivad, varsti on päriseksamid ja 16. juunil lõpupidu. Seega vähem kui 1,5 kuu pärast on põhikool lõpetatud. Aeg on lennanud.

Et kõike seda vähe ei oleks, jookseb tips neidude koori proovidesse ja muusikakoolis klaverisse ning laulutundidesse ja lisaks osadel õhtutel ka tööle. Kes teeb, see jõuab. Käisid mõni nädal tagasi neidude kooriga Türil laulupeo ettelaulmisel ja ma isegi ei kahtle, et nad laulupeole saavad. Mai alguses laulab neiu üle mitme aasta laulukarussellil. Mida tegusam oled, seda vähem on aega lõpetamise pärast pabistada.

Selleks et kõike jaksaks, tuleb kodus tervislikult toituda, eelistatavalt väljapool kodu samuti :P

16.aprillil käisin Tallinnas kohtumisel. Prantsusmaalt käis külas Anna Maria. Minu mentor tervisliku elustiili vallas ja vapustavalt äge naine. Ma ei oleks osanud oodatagi, et õnnestub temaga reaalses elus kohtuda. Päris palju huvitavaid asju arutasime ja ehk tekib sellest midagi põnevat.

Peale kohtumist läksime aga koos minu armsa sõbrannaga tähistama tema hiljuti olnud sünnipäeva. Tegime kesklinnast jalutuskäigu Noblessneri kvartalisse ja sõime sealses mugavas bistroos piduliku lõuna. Toit oli maitsev ja juttu jätkus kauemaks. Ootame mõlemad pikkisilmi meie linna kolimist, sest meil on igasuguseid mõtteid ja siis saaks ometi ehk rohkem kokku ning rohkem ette võtta, kui kord kvartalis kohtudes. See sõprus on ikkagi üle 40 aasta kestnud ja meile ülioluline!!!

Loomulikult leian ma aega lugemiseks. Lugemisega on muidugi isevärki lugu. Mulle meeldib lugeda. Väga. Samas…mõtlen vahest, et KUI PALJU ma jõuaksin muud vajalikku rohkem teha, kui ma ei kaevuks raamatusse!!!! Aga…raamat on see, mis päästab mind argielust, rutiinist, aitab endale aega võtta, et ennast mitte segi rabeleda. Seega loen ikka edasi ja küll ka iga töö saab tehtud. Eks ma loen enamasti tunnikese enne magama jäämist. Panen siia 4 raamatut, millest juhuslikult pildid telefoniga klõpsatud, kuigi loetud on kõvasti rohkem. Kõiki neid nelja julgen soovitada.

Praegu on meie õuele saabunud kevad. Lumikellukesed ja märtsikellukesed on ära õitsenud, nurmenukud õitsevad, kirsid avavad esimesi õisi. Kogu loodus on sooja ootuses. Lumi kadunud ja päike paistab.

Lõpuks olen jõudnud postitustega reaalaega. Juhuu! Käes on 1. mai.