August

Administrator, 05.04.2023

Augustis jätkus minu toiduralli ehk siis tasakaalustatud toitumise programm. Mis ma oskan öelda. Rahul oli laps ja rahul olin mina. Minu osaks jäi muidugi 3 x päevas vaaritamine, aga retseptid on küllaltki lihtsad, seega erilist vaeva ei pidanud nägema. Pealegi nii või teisiti teen ma iga päev süüa, sest hommikust süüa on tarvis ja lõunat samuti. Hommikusöögid kodus, lõuna mina tööl ja laps peale kooli kodus. Temale jätan söögi alati toidutermosega ootele. Hea võimalus süüa kiiresti sooja toitu, kui koolist tuleb ja varsti kohe klaverisse, laulma või tööpostile läheb. Tal on nimelt teist aastat tööots korvpallimängude hooajal ja õhtupoole, kui töölt tulen, valmistan meile õhtusöögi. Eksole, saaks ka lihtsamalt, aga mille arvelt? Kuni laps kodus elab, on minu asi hoolitseda tema tervisliku toitumise eest ja kujundada toitumisharjumusi. Pean siin salamisi nõua iseendaga, et äkki peaks tehtud toitudest panema pisikese raamatu koos retseptide ja piltidega enda tarbeks kokku.

Suve lõpupoole käis meil külas noorem R ja et saaks kaks kärbest ühe hoobiga ehk käia külas nii emal-õel, kui venna perel, läksime hoopis koos vanema R-i juurde. Lapsed polnud tükk aega kassi näinud ja karvapall tuli samuti kaasa võtta. Nii me seal siis nautisime õues istumise võlu, jõime veini, ajasime juttu, tegime lõket ja rõõmustasime perega koos veedetud aja üle. Isegi rebane käis meil külas ja ei läinud ennem ära, kuni poeg teda veega pritsima läks. Kass aga…tema meil kardab muru. Istub maha ja kuskile enam ei liigu. Mõnules lõkke lähedal soojendades kord üht, kord teist külge. Vahepeal tegi lastega koos batuudil trikke. Aga….nii kui tekkis hämarus, tuli kassil meelde, et tal on olemas selline asi nagu jahiinstinkt. Küll siis kukkus hiilima ja ööputukaid taga ajama. Meil tuli hakata siis kassi valvama, sest kui see hall tegelane hämaras kuskile leegib, katsu siis teda pimedas leida ja nii satub veel rebasele kõhutäieks. Puu otsa ta ei jaksa ilmselt reinuvaderi eest pageda. Poisid tegid lõkkematerjali vigurladumist ja mis seal salata, pärast oli põledes väga ilus.

Augustis on mul enamasti teine pool puhkust ja ühe nendest päevadest pühendasin päriselt endale. Sõitsin Pärnu. Päris üksi. Meilt siit sõidab Pärnu üks buss, mis maksab 2€(rongi asemel) ja kuigi see logistab sinna tervelt 2 tundi, ajab asja ära. Plaanisin minna Estonia termidesse pisut veemõnusid nautima. Kohale jõudes aga selgus, et seal oli hoolduspäev ja ei mingit sulistamist. Eks ma siis läksin otse edasi, kuni vastu tuli Hedon SPA. Uurisin pisut asja ja leidsin, et võib ka seal oma 3 lõõgastavat tundi veeta. Ja ma ei kahetsenud. Selle paketi sees oli kompleksi kasutamine, hommikumantel, rätik, sussid, nahahooldustooted, piiramatult taimeteed ja õunu. Mis mulle väga meeldis, siis see, et seal oli protseduuride järjekord seinale pandud. Kohe tead, kust kuhu liikuda ja mida teha. Vahepeal käid puhketoas lesimas, lugemas, teed joomas ja siis edasi oma protseduuride juurde. Hedonit on kirjeldatud kui vaikset spa-d, ehk siis lastevaba. Kuid….punktis nr.1, ehk väikesemõõdulises ujumisbasseinis kohtusin ma paraku lastega ja kohe mitmega. Kõigepealt oli seal ema koos 2 väiksemaga ja siis tuli isa koos ühe väiksema ja kahe teismelisega….ja rahust oli asi valgusaastate kaugusel. Kisa-kära ja vettehüpped väikeses basseinis…..ei ole just meeldiv, kui oled arvestanud rahu ja vaikusega. See basseinike on seal tõepoolest väike. Mis seal ikka, läksin järgmise etapi juurde ja rohkem õnneks keegi vaikust ei häirinud. Kokkuvõtteks olid väga mõnusad 3 tundi täiesti iseendaga. Pestud, kammitud ja lõõgastunud. Mul pole laste vastu midagi, aga kui on lubatud, et saad lastevabalt lõõgastuda, siis nii võiks see ka olla. Peale SPA-d jalutasin mere äärde ja kõndisin pikalt mööda kallast põlvini vees. Vesi oli tegelikult soe ja ujutav, aga vat see on üks üksi käimise miinustest, et mul polnud kusagile asju jätta, et ujuma minna ja nii piirdusin jalgupidi vees kõndimisega. Edasi tegin söögipeatuse ja siis juba viimasele meie suuna bussile, et koju tagasi minna.

Augustis toimus tore pildistamine. Nimelt ühe mu parima sõbranna tütar ootas esimest beebit ja nii palus ta mind koos oma argentiinlasest kaasaga nende beebiootust jäädvustama. Ilus, kuigi palav õhtu looduses, koos armsate inimestega ja õhtu lõpetuseks maandusime meil, et juua teed, süüa puuvilju šokolaadiga ning anda meespoolele võimalust klaverit mängida. Nimelt, olles küll filossoofiaprofessor, mängib ta ka kenasti klaverit. Sõbranna tütrel pole paraku kodus klaverit. Meil õnneks on :) Beebi on praeguseks juba kuue kuune ja vahepeal on meil veel üks pildisessioon tehtud, kus beebi umbes kuu vanune.

Augusti 11-ndal on mul heal sõbrakesel sünnipäev. Sellel päeval võtsime ette sõidu Haapsalusse. Kahekesi. Et tähistada ja veeta ilus suvine õhtu Haapsalus. Käisime promenaadil ja vanalinnas jalutamas, õhtustasime Müüriääre kohvikus ja jõudsime isegi pimedas Paralepa randa täiskuud imetlema. Mõnus, mõnus õhtu oli. Saime lobiseda ja igapäevasest elust puhata. Ja millised värvid sel õhtul olid!!!!! Täiesti fantastiline loojang. Mul päriselt oli kahju, et kaamera koju jätsin ja pilte sain teha vaid telefoniga.

Suve lõpupoole sattusime tipsiga koos merele. Nimelt tähistas Mary Kay naiste seltskond traditsiooniliselt suve lõppu ja mind kutsuti kaasa lisaks sellele, et olen osa sellest korporatsioonist ka kui fotograafi, et kõik naised saaksid endast merel kauneid pilte. Ega see 2 tundi merel pildistamist just lõbu ei ole, aga tore oli sellegipoolest. Kui sa oled kõikuval alusel ja ei saa vaadata muudmoodi, kui läbi kaamerasilma, siis on tasakaalu hoidmine paras ooper. Õnneks oli lõbus, tütar toeks ja nalja sai palju, tasakaaluharjutused teevad ainult head, aga pisut ära väsitas samuti.

Merelt tulles käisime korraks Rotermanni kvartalis söömas, lilli imetlemas ja siis juba koju

Õmblesin augustis poja tütardele kleite. Mõlemad said kaks uut suvist kleidikest. Kangad Saksa toojalt Lillestoff. Väga kvaliteetsed ja ilusad kangad. Tegumoed valisid lapsed ise ja kangad minu kapist samuti. Ei ole siin midagi- üks tahab pikemat, teine lühemat kleiti jne. Kleidid aga lihtsad – varrukatega mudelitel puusast läbilõige, varukateta mudelitel rinnust läbilõige ja alumised osad kahe satsiga. Koos nende kleitidega käisime lõpuks Rootsiski ära. See käik oli meil selle suve plaanides, et võtan oma 3 tüdrukut ja Stockholmi tiirule, sest enne kui nad suureks kasvavad, tuli Junibackenis ära käia. Sellest reisist tuleb eraldi postitus.

Suve lõpetas mul aga tööalane laager. Õigemini toimus maakonna raamatukogutöötajate seminar-laager Laukataguse puhkekülas. Tegelikult ma seda osa oleks juba nagu kirjutanud siia, aga mis läinud see läinud. Kirjutan seega uuesti.

Laager toimus augusti viimasel nädalalõpul, ehk reedel ja laupäeval. Jah, tervelt kaks päeva olime selles suurepärases puhketalus. Tõeliselt ilus koht ja lahke pererahvas. Toitlustas meid kahel päeval Servistor Catering ja nendele tulevad vaid kiidusõnad. Ülimaitsvad toidud, huvitavad ja arvestatud ka mõnade talumatustega. Esimesel päeval toimus tööpäeva ulatuses koolitus, kuidas turundada raamatukogus, õhtul esines meile väikese akustilise kontserdiga Sten-Olle Moldau ja veel hiljem said soovijad saunas käia ja tiigis ujuda. Õhtu saunaterrassil oli omamoodi maagiline. Pimedas ujudes võis kohtuda libeda kalaga ja kuulata sookurgede omavahelisi vestlusi.

Mina ööbisin koos 3-e kolleegiga ühes toas ja kahel meist läks õnneks uni varem ära. Just õnneks, sest me otsustasime minna jalutama ja sattusime mõnusa udu peale. Siili ei kohanud, hobust samuti mitte, aga tiigis kohtasime ujumas mõnda kolleegi.

    Pärast kosutavat hommikusööki suundusime kõik autodesse ja sõitsime Keavasse. Koos matkajuht Andres Läänega toimus lõbus räätsamatk Keava rabas. Soovijad said loomulikult laugastes ujuda.

    Päris viimane sündmus augustis oli seekord vanema poja juures, kus pidasime perega tema vanema tütrekese sünnipäeva. Sai teine 9!!! Kuhu küll aeg lippab, nagu on tavapärane küsida :) Sünnipäevaks õmblesin neiukesele taskute ja satsidega tuunika. Pereema tegi võileivatordi ja mina tegin selle küpsetamata toorkoogi. Küünaldega tordi tõid vanavanavanemad(süüa oli tegelikult muudki :P).

    Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

    Juuli

    Administrator, 28.03.2023

    Juuli oli minul töökuu, lapsel töö ja puhkus käsikäes. Mina puhkasin esimese osa puhkusest juunis ära ja läksin juuli alguses tööle tagasi. Selleks ajaks oli õnneks liigne kuumus õues taltunud ja tööl oli talutavam olla. Pealegi käin ma juba aastaid juulis kord nädalas ühes väikeraamatukogus puhkuse ajal töötajat asendamas ja sealne maja on mõnusalt jahe. Aastatega olen hakanud seda käimist nautima. Hommikul rahulikult rongiga peatuse jagu Tallinna poole, jalutuskäik rampsi, rahulik päev raamatukogus ja õhtuks koju. Kliendid, kes seal käivad, on aastatega tuttavaks saanud. Kui enda põhitöökohal pole lehtede ja ajakirjade lugemiseks kunagi aega, siis suvel asendamas käies saan värsked lehed läbi sirvida. Ega ma tegelikult neist puudust tunnegi, sest harva loeb sealt midagi muud peale kehvade uudiste. Ajakirjast loen ehk mõne huvitavama persooniloo mittekollase ajakirjanduse inimesest ja sellega see ajakirjandushuvi mul piirdubki.

    Kirke aga nautis suve maal ja merel. Merel vahest isaga madrusena väljasõitudel purjetamas ja teise osa sõitis Mojito laevaga teenindava personalina Naissaarel toimuva Nargenfestivali vahet. Sai kõike-päikest, tuult ja lainet, kauneid päikeseloojanguid, lahedat seltskonda, palju tööd, kesköiseid taaravedusid ja kuhjaga kogemusi. Töö, lõbu ja teenistus. Selline töö sõltub küll sageli ilmast ja ei taga stabiilset teenistust, aga asi seegi.

    Kassist pole meil siin vist ammu juttu olnud. See väike priske sinivaal on siiani meie pere liige. Eks paistab kauaks. Kui linna kolime, läheb ehk hoopis laste manu tagasi. Kassidega, nagu üldse karvaste loomadega, on kaks asja. Nad on väga toredad ja nad ajavad liiga palju karvu. See kassipoiss on kahtlemata üks tore karvapall(kui ta just hommikul vara kõvahäälselt konservi ei nõua), aga on hetki, kus tuleb tõele otsa vaadata ja teha otsuseid. Põhjus pole muidugi mitte ainult meie kolimises, sest kes keelab kassiga kolida. Lapsed tegelikult ootavad oma kassi väga tagasi ja tol hetkel, kui nad oma majja kolisid seda võimalust polnud, et nad karvase kaasa võtavad, siis praegusel hetkel on võimalus olemas. Tavapäraselt on kass meil siiski suur rõõmuallikas. Ta on naljakas, pehme, kaval, soe, hooliv, veelkord naljakas ja mida kõike veel. Just selline.

    Mingi hetk, kui kappe sorteerisin siis avastasin, et kappi on seisma jäänud kaks paari kangajääkidest välja lõigatud väikelaste dressi. Hetke mõtlesin ja leidsin, et meie peres on täpselt sellises suuruses laps hetkel olemas ja õmblesin ruttu dressid valmis. Minul asjad kapist ära ja lapsel kandmisrõõm. Roosal pluusil on samuti püksid tegelikult juures.

    2022. aastal sai mul tütretirts 16! Küll alles sügisel, aga suvel tuli tal idee pidada sünnipäev ära ja mitte kodus, nagu kõik aastad, vaid kutsuda sõbrad purjetama. Nii olin mina ühel juulikuisel päeval toidukolaga Balti jaama Selveris, papa tuli korjas mind koos kraamiga peale ja tips ise…..no tema oli eelmisel õhtul peale tööd hilja magama saanud ja magas sisse :P Eks olin pisut pahane mina, sest pidin temaga rongijaamas kohtuma ja oli pahane enda peale ka ta ise. Õnneks kõik lahenes. Sõitsime Noblessnerisse, kolisime ennast koos toiduga katamaraan Nordea peale ja varsti tulid lapse külalised. Otsad lahti ja merele. Ilma saime igasugust – tuult ja päikest, pilvi ja pisut ka vihma. Aga nii oligi lõbusam, sai päriselt purjetada, mitte mootori abil podiseda. Suurem osa lastest olid purjetamas vist esimest korda elus. Mõnel oli natsa kehva olla, aga enamusel siiski kõik ok. Sünnipäev sai teistmoodi toredasti peetud, mis ei tähendanud seda, et sügisel päris pidu pidamata jäi. No ikka pitsad, küpsisetort ja põhisõpruskond öösel meil, nagu juba aastaid. Õigel päeval käisid külas lähedased.

    Peale pidusõitu läks tips tööle ja mina kõndisin Noblessnerist kesklinna, et varsti koju sõita.

    Mingi päev käisin Valkla kandis pildistamas perekonda, keda ma olen pildistanud…..no ikka palju. Selle aja sees kaks esimest last päris suureks kasvanud ja vahepeal kolmaski lisandunud. Alustades olid kaks esimest tugevad lasteaialapsed, nüüd juba põhikooli viimases astmes ja kolmas varsti lasteaeda lõpetamas. Pildistame neid tavaliselt nende enda koduõues, sest alati tahavad lapsed teha mingeid korduspilte, mida kunagi hoovis tehtud ja sekka teeme midagi uutmoodi. Sel korral käisime näiteks ka Valkla rannas ära ja pildistasime osa pilte seal. Ja milline nauding oli olla päikeselise ilmaga rannas, tuul juukseid sasimas. Tegelikult pereisa õde kinkis mind neile sel korral jõuludeks, aga leppisime kohe kokku, et pildid teeme suve teisel poolel pererahva puhkuse ajal. See kingitus pidavat olema nendele suur rõõm. Minule ka :)

    Juulis tuli mul äkki pähe hakata tegelema tasakaalustatud toitumisega. Mitte et ma muidu tervislikult ei sööks, aga tervislikul ja tasakaalustatud toitumisel võib vahe sees olla. Et mitte üksi jalgratast leiutada ja suvi läbi raamatutes kaevata, ostsin endale Prantsusmaalt ühe programmi. Jajah, Prantsusmaalt :D Kuna ma olin sealt instituudist ennegi mõnda asja õppinud ja usaldus oli olemas, kasutasin sooduspakkumist ja ostsin programmi 35€ eest. Selle sees oli 3 nädalat toetatud tegevust. Nii elustiili kui toitumise. Kõik väga põhjalikult lahti seletatud ja materjalid eluaegselt oma konto alt kasutatavad. Ja päriselt, see on väga hea programm. Iseäranis meelis mulle see, et oli olemas 3 nädala menüü, iga päeva kohta 3 toidukorda + vahepalad. Retseptidega. Ja kus meil läks siis vaaritamiseks. Laps sõi paratamatult minuga ühesuguses režiimis ja sõime me väga mitmekesiselt ja hästi ja tervislikult. Ükski toit polnud keeruline teha, aega võtsid vaaritamised vähe ja kõht seisis korralikult täis. Näksimisisu puudus ja kaal vähenes. Pärast kolme nädalat tekkisid meil omad lemmiktoidud, millest hiljem said meie menüü rikastajad. Kõik see polnud üldse keeruline, lihtsalt poes tuli käia nimekirjaga ja plaanipäraselt oma külmutuskappi varustada. Mis kõige tähtsam, siis see, et enesetunne oli hea ja energia laes. Talvel on nüüd läinud see asi pisut lappama ja see on mul igal aastal nii, et pimedal ajal ma ei suuda pidada kinni taskaalustatud menüüst ja vägisi isutab magusat sööma. Lisaks…soodustab seda töökoht. Päriselt, tööl on ALATI midagi magusat. Koogid, kommid, šokolaadid, küpsised…..ja mul on tohutult hea meel, kui kommid on…aga mulle nad ei maitse, sest jah, kommide osas olen ma valiv. Ega ma igat kooki ei taha. Õnneks on kohe suur kevad, tuleb rohkem õues liikumist, päikeseenergiat ja sellega koos loksub toitumine samuti õigesse rütmi tagasi ning näksimine pole enam päevakorras. Väga sageli algasid(algavad siiani) hommikud tervislike smuutidega, kus sees kõike head ja paremat. Põhiliselt on need rohelised smuutid, lisandina taimset valku ja kiudaineid. Ja allpool kohe valik veel erinevatest hommikusöökidest. Pähklipudrud, chia-mango puding, kookosjahust muffinid, kinoavahvlid ja mida kõike veel. Need aga magusamad hommikusöögid, kuid soolaseid oli menüüs samuti .

    Mõned soolased

    Mõned lõuna või õhtusööginäited. Kordagi kolme nädala jooksul ei söönud me nisujahutooteid, leiba, sea või loomaliha. Kui liha üldse, siis kord nädalas kala, vahest kanaliha…aga palju salateid ja kõik oli väga maitsev. Selleks et iga päev hästi ja tervislikult süüa, käisin ma suvel igal neljapäeval HooviOTT-il ostmas talunikelt head värsket kraami. Ostsin rohkemgi, kui värskelt süüa jõudsime. Suure osa hooajalist panin sügavkülma. Balanšeerisin brokkolit, lillkapsast, põlduba ja sügavkülma. Ostsin kale-salatit ehk lehtsalatit, tegin tükikesteks ja sügavkülmakülma. Porgand külma jne. Väga pikalt saime sedasi hakkama ja alles talve teisel poolel vastu kevadet hakkasin puuvilju-juurvilju juurde ostma, peaasjalikult Figurata.ee-lehelt. Seal on lihtsalt nii hea hinna ja kvaliteedi suhe, et tavapoodi sügavkülmutatud asju ostma satun väga harva, aga hooajaväliselt on külmutatud kraam palju parem, kui värske ja väsinud. Täna näiteks tegime õhtul papaia-ananassi mehu ja oh kui hästi see maitses. Viis ikka kohe mõtetes aasta tagasi käidud Taisse tagasi :)

    Tips sai endale järjekordselt uued trikotaažist vabaaja püksid. Seekord veidi teist tooni rohelisest ja alt kummidega. Samas toonis on praeguseks lisandunud ülemine osa. Kangas on ülihea, ei kortsu, ei lähe topiliseks, põlved ei veni välja. Seekord oli tuju ja sai tehtud nendest pükstest terve pildiseeria. Kõik kangad, mis ma olen viimasel ajal ostnud ja millest õmmelnud, on pärit Narvast. Suurepärane kangapood, mis suudab eksisteerida naaberruumis oleva Abakhani kangapoe kõrval. Selles kangapoes on alati superluks teenindus ja hea kvaliteediga kangad. Pealegi õhkub omanikust peent taju materjalide ja mustrite valikul.

    Üks unistus sai täide viidud. Tütar tahtis ammu proovida makroone teha. Mina pole neid teinud ja seega õpetada ei osanud. Küll aga rääkis mu armas sõbranna särasilmselt makroonidest. Nii tekkiski meil juuli viimasel päeval mõte neid koos teha. Sõbranna kutsus meid endale külla ja makroonikoolitus võis alata. Sõbranna õpetas, Kirke praktiseeris ja mina vaatasin pealt ning valmistasin meile lõunasöögiks tervisliku salati. Makroonid õnnestusid ideaalselt ja enne kui rongiga koju sõita, tegime sõbranna kodukandist pika jalutuskäigu mere äärde.

    Makroonide tegemist hakkas Kirke kodus loomulikult harjutama. Ostsime selleks isegi korraliku suure kausiga KitchenAid-i mikseri, sest selgus, et käsimikseriga(mida meil pole) on makroonide tegemine üks rist ja viletsus. Mitut asja korraga on tarvis teha, aga kuidas sa teed, kui käed on hõivatud miksri hoidmisega. Igatahes makroone muudkui tehti ja selleks, et me neid üksi kogu aeg ära ei sööks, viisin häid maiustusi vahest kolleegidele. Mõnikord tulid välja väga hästi, mõnikord palju kehvemini. Kehvad tulemused võtsid tegemisisu, aga see on tulnud alati õnneks tagasi. Soont sellel lapsel igatahes selliseks tegevuseks on, aga mina ei tohi selle täppistöö ajal köögis tolgendada. Targem on teises toas viibida ja oma töödega tegeleda.

    Pärast väikest pausi valmis just mõni päev tagasi partii makroone karamelli-espressošokolaadi täidisega. Mmm, väga maitsvad :) ja seekord tulid hästi välja ja läksid kingituseks.

    Juuli kirjas, lähme asjaga edasi :)

    Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

    2022. aasta esimene Rootsi kruiis

    Administrator, 22.03.2023

    Nii oligi, esimene, sest suve lõpus olime tirinal Stockholmis tagasi. Siis küll koos pojatütardega, aga sel korral käisime tütrega kahekesi tähistamas edukat kaheksanda klassi lõpetamist.

    20. juunil, ehk pisut enne jaanipäeva, võtsime lõunast ette teekonna Tallinna. Ikka rongiga. Stockholmi laeva peale on kellaajaliselt väga hea minna, sest kuskile ei ole vajadust kohale ronida enne kukke ja koitu. Ärkad kodus rahulikult üles, sööd, sätid ennast, viskad asjad kokku, palud kassil valvata kodu ja mingi aeg peale lõunat sõidad rahulikult rongiga linna. Kohale jõudes jõuab poestki läbi astuda ja endale reisi peale kajutisse midagi söödavat varuda, sest vaatamata sellele, et laevas söömas ikka käid, tulevad vahepeal mingid vajadused ja ega niisama priisata pole laevas samuti mõtet. Kasvõi näiteks tavaline joogivesi. Kraanivesi laevas pole joomiseks kõlbulik ja 0,5 liitrine tavalise vee pudel maksab laevas 2,50€ vähemalt. Miks ma peaksin seda sealt siis ostma? Isegi kui mul oleks rahapada kogu aeg keemas, pole selline kulutus kuigi otstarbekas. Palju lihtsam on sadama kõrval asuvast poest võtta veevaru kaasa. Aga…nagu näha, sõltub hind asukohast. Nii-et peab mõtlema, kus sa ise asud ja milline on sinu hind :P

    Ilmaga vedas, päike paistis ja sooja oli samuti piisavalt. Rõõmsalt laeva ja Stockholmi poole teele. Kajutis ennast sisse seadnud, läksime ringi luusima ja mis me avastasime? Olime sattunud kruiisile, kus oli veidralt palju noori inimesi ehk siis kooliõpilasi. Ja eriti suur kokkusattumus oli see, et sama reisiga olid oma lõpetamist tähistamas tütre koolikaaslased, kes värskelt üheksanda klassi lõpetasid. Kaks klassi üheksandikke ja nende seas korralik ports koolisõpru(endiseid lasteaiakaaslasi). See tähendas siis seda, et lapsel oli laevas lõbus. Tema ainus mure oli vaid see, et ega minul sedasi igav hakka, et tal nii süda vaevab, sest emps on üksi. No mis üksi, ma olin iseendaga ja raamatuga ja see on alati parim seltskond :D Aastatega on see laev juba nii tuttavaks saanud, et ei viitsigi seal niisama ringi hulkuda. Tegelikkuses veetsime me piisavalt palju aega koos ja parasjagu eraldi. Õhtu alguses käisime pianobaaris kuulamas noorte inimeste esinemist ja tegime tiiru poodides. Mingil ajal läks tips sõpradega asjatama ja mina tegin tiiru peale söögiasutustele, et saada sotti, kus me õhtust sööme. Koht, kus enamus ringi saagis, oli see niinimetatud kräpisöökla ehk midagi Deli laadset. Jätsin sealsed hinnad meelde ja suundusin laeva kõige nooblimasse restorani menüüga tutvuma. Õhtune aeg, kaheksa-üheksa vahel….ega enam teab kui palju süüa tahagi ja sel põhjusel ei kustu mind ka rootsi laud, mille eest küsitakse ülemäära kallist hinda. Avastasin, et kui süüa restoranis valge ja punase kala suppi või võtta Delist friikad kanaga, siis supp maksis 12€ ja friikad kananagitsatega 16€. Mis me valisime? Loomulikult läksime restorani, kus polnud rahvaste paabelit, olid valged linad, laud akna all päikeseloojangu vaatega, mahe muusika ja kena teenindus. Ah, lõpuks võtsime isegi kahepeale ühe koogi ja kannu teed, rohkem ei jaksanud süüa, sest suppi oli piisavalt, see oli maitsev ja toitev. Seega peenem valik, pole alati kallim valik.

    Õhtu jätkus showbaaris programmi vaatamisega ja tantsuga. Õigemini vaatasime koos programmi ja tips käis pärast sõpsidega tantsimas. Mina eemaldusin selleks ajaks kajutisse raamatut lugema.

    Ja hommik algas taaskord päikeselise ilmaga, sõime hommikust, nautisime kauneid vaateid ja vaatasime skäärides seiklevaid laevu. Olime jõudmas Stockholmi.

    Stockholmi jõudes läksime linnaliini bussile ja sõitsime sillani, mis viib poolsaarele, kus olema aastatega palju kordi käinud. Seal on Junibacken ja Grönalund, Skansen ja ABBA muuseum jne. Siht oli meil selge – esmalt korra ABBA muuseumi poodi, sest neiu otsustas endale sealt kindlasti eelmisel korral ostama jäänud võtmehoidja osta. Muuseumis endas käisime vahetult enne pandeemiat. Korra mõtlesime, et käiks Grönalundist läbi, sest tips tahtis paaril atraktsioonil käia, aga siis selgus, et selles lõbustuspargis ei saa üksikutel atraktsioonidel sõita ja osta tuleb terveks ajaks sissepääsupilet, millega saab siis atraktsioonidele. Selles suhtes meeldib mulle Helsinki Linnamäki lõbustuspark rohkem, et seal saab osta nii päevapileti, kui üksikpileteid ja territooriumile pääs on päris tasuta. Grönalundi puhul oleksin ka mina pidanud ostma sissepääsupileti, kuigi mind ei huvita ükski atraktsioon. Seega jätsime selle lõbustuspargi vahele või siis mõneks teiseks korraks. Meil oli plaan tegelikult olemas – minna Põhjamaade muuseumi. Sellesse hullult ägedasse suurde arhitektuuripärli millest oleme kordi ja kordi mööda käinud, aga sees polnud käinud. Seal on alati püsiekspositsioonid ja vahetuvad näitused ning maja ise on samuti vaatamisväärsus.

    ABBA poest väljudes oli meil siiski võtmehoidja asemel hoopis nokamüts. Noore inimese mõtted muutuvad kiiresti. Jõudis otsusele, et võtmehoidjast rohkem vajab ta suvel hoopis nokamütsi. Mõeldud tehtud, müts olemas.

    Kallastpidi pisut jalutanud, võtsime suuna Põhjamaade muuseumi poole. See on üks muljetavaldav hoone, millest me oleme palju mööda käinud ja ei iial sisse astunud. Kuidagi on see nii juhtunud. Sel korral aga otsustasime, et käime seal lõpuks ära ja pealegi näidati seal parasjagu Briti moodi. Lisaks muidugi püsiekspositsioonid.

    Esimese asjana suundusime vaatama ühte päris põnevat kliimanäitust. Huvitav ja hariv.

    Järgmisena käisime vaatasime üle Briti moe näituse. See oli kohe väga huvitav vaatamine.

    Olime otsaga teisel korrusel, kus sai maja niisama uudistada ja oli ka Rootsi koduloo ekspositsioon ja oli veel üks suuremat sorti vanade ehete väljapanek.

    Peale muuseumi külastamist oli aega täpselt nii palju, et läksime mööda kaldapromenaadi vanalinna ja veetsime seal lõbusasti aega.

    Vaatasime, nagu alati, kuningapaleed. Kõndisime vanalinna kitsastel tänavatel, imetlesime promenaadi ääres laevu, purjekaid, kaatreid….
    Sõime jäätist, istusime meie lemmikkohvikus ja jõime värskelt pressitud apelsini mahla. Isegi kaneelikukleid sõime, sest kuidas siis teisiti. Karlssoni lemmikud ju. Pipi Pikksukaga kott jäigi neiul hinge peale. Kuidagi me ei mõelnud, et seda osta ja kodus meenutab siiani, kui väga see talle meeldis.

    Lõpuks oligi aeg laeva tagasi minna. Jätsime endale väikese ajavaru ja käisime enne sadamasse jõudmist lähedal olevas ICA toidupoes. Ostsime sealt mõndagi koju kaasa, sest valik oli kõvasti erinev meie toidupoodidest ja ega Tallinna jõudes viitsinud kohe poodi minna. Mis mind aga üllatas, siis värske toidukraami osakond. Ma mõtlen just puu-juurvilja ja salatite ja sellise kraami. See oli ikka terve osakond ja suur osakond ja milline üüratu valik. Huvitav, miks meie toidukates on sortiment nii hõre?

    Tagasisõidust pole midagi väga rääkidagi, sest mingil ajal tegime jälle oma kalasupi istumise, vaatasime programmi ja olime niisama. Meri oli rahulik ning hommikuks olime kodukail tagasi.

    Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

    Suur suvi

    Administrator, 11.03.2023

    Teadagi, olen ma ajast maas ja nüüd saab siia kirja alles see, mis toimus möödunud suvel, aga asi seegi, et see enne uut suve kirja saab. Seekord siis juunikuu tegemised.

    Kuu alguses käisin oma tüdrukutega Estonia teatris vaatamas laste ooperit “Naksitrallid”. Jah, väikestele piigadele oli see esimene ooperielamus. Tore etendus oli, kuid…kui ikka teksti veel lugeda ei jõua, siis osa sõnumit läheb kaotsi. Kusjuures, lapsnäitlejad laulsid parema diktsiooniga, kui täiskasvanud. Kokkuvõttes oli siiski väga vahva etendus ja lastele meeldis. Lastega tuleb teatris, kontserdil, muuseumis jne ikka käia, siis tekib kvaliteetse kultuuri tarbimise harjumus. Ehk siis jõudumööda kujundan tipsude kultuurilist maitset :P

    Peale etendust jalutasime lastega meie lemmikrestorani kruiisikail, Ocean11. Väikesed tüdrukud polnud seal veel käinud ja kooliaasta lõpetamise puhul otsustasin viia kõik oma lemmiktüdrukud peale teatris käimist sinna sööma. Ütlemata tore on see, et seal koheldakse ühtviisi hästi nii lapsi, kui täiskasvanuid. Teenindajaonu oli nii tore, et lapsed ootasid teda aina tagasi ja ei peljanud juttugi ajada. Laste menüüd seal eraldi pole, aga tehti eritellimusena nii, et lastele oleks huvitav, uudne ja maitsev. Jah, oli pasta, aga eriline ja kaunilt serveeritud. Ootamise ajal said lapsed sealsamas õues mängualal käia ja vahepeal sees uurimas, kas toit on tulnud. Piduliku lõunasöögi lõpetasid lapsed loomulikult jäätisega, sest ilm oli juuni keskpaiga kohta üle ootuste kuum. Suur neiu, see vana restoranihai, tema sõi loomulikult mereannipastat rohkete karpidega. Väikesed proovisid tema taldrikult seda ja teist ja kiitsid heaks.

    Täpselt juuni keskel pidasime me oma raamatukogus pannkoogipäeva. See oli lausa üleriigiline pannkoogipäev, kust ei puudunud kirjanik Anti Saare videotervituski. Tema raamatust “Suur koogitegu” see mõte Keila raamatukogus alguse saigi. Mõte hakkas arenema ja nii sai sellest üleriigiline pannkoogipäev. On ikka ütlemata tore, kui oma häid ideid jagatakse teistelegi. Küll aga sel aastal tekkinud idee keksuakadeemiast ei saa ülevabariigiliseks teha, sest Jõgevamaa raamatukogu pole nõus oma ideed jagama nii, et kõik saaks seda korraldada enne kooliaasta lõppu. Midagi pole teha, sest idee autoril on see õigus olemas.

    Meie majas küpsetati päeva jooksul igatahes sadu pannkooke. Külas käisid lasteaiarühmad ja oli vabapääsuga üritus. Lahe ja lõbus ettevõtmine. Tegime koos lastega pannkoogitainast, mina lugesin seda Anti Saare raamatut ette ja isegi Saarioineni Mamma toetas meid mõne pannkoogipakiga. Moosi ja munad tõid raamatukogu naised kodunt ja maja oli küpsetamise lõhna täis. Söödi pannukaid loomulikult ka. Vahest võib tööpäev õige magus olla :P

    Siis käisin ma juuni 17-ndal puupulmas. Viis aastat tagasi õmblesin samale pruudile kleidi(oi ma mäletan siiani, kuidas ma kleidi pärlitega pitsi aluskangale käsitsi nokkisin), tegin pulmas meigi ja tegin pulmapildid. Viis aastat hiljem pidasid noored väiksemat sorti korduspidu. Kuna vahepeal olid koroona-aastad ja rahvusvahelise pere osad liikmed elavad Eestist kaugel Hollandis ja kohtuda ei saanud, otsustati kutsuda rahvas kokku ja pidada maha puupulmad. Lahe. Mina vedasin ennast jälle kohale, tegin pruudile kerge meigi. Kleit sai õnneks kenasti selga, kuigi vahepeal oli pere lisagi saanud ja siis sai peost pildidki tehtud. Tore, et sel korral üritus toimus lähedal, noorpaari koduõues. Sain minna rattaga sutsti sinna ja pärast öösel tagasi, kui uni peale tuli.

    Siis käisime me Kirkega korra tiiru Stockholmis. Oli selline mõistlik võimalus ja läksime ennast tuulutama ning võtsime Stockholmis jälle ette midagi sellist, mida varem pole teinud. Sellest reisist aga eraldi postituses.

    Järgmine märk maas on – jaanipäev.

    Päriselt, et ole minu lemmikpüha. Võimalusel eelistan sel ajal kusagile ära sõita. Noh, seekord käisime hoopis enne pühi ära ja kuna ilmad on meil jaanipühade ajal viimasel ajal lausa palavad, siis olekski nagu patt ära sõita ja pigem veedame pühad mõnusasti kodus. Justnimelt kodus, sest kuskile pralledele ei viitsi me üldse kohe minna. Eelmisel suvel olime väikese seltskonnaga minu vanema poja juures, kel sai just mais valmis oma maja ning õuel oli ruumi kõigile. Toimusid murumängud, kõht sai liha täis, laste tehtud tort oli maitsev, lipp lehvis kaunilt loojuvas päikeses ja lõke oli aus. Kui koju tagasi läksime, tegime isegi kassile jalutuskäigu jaaniööl.

    Juunisse mahtusid muidugi pojengid ja kibuvitsad, lavendel, ilusad loojangud ja maasikad. Isegi jõudsin tipsile uued vaba aja püksid õmmelda. Tuletasin üle pika aja meelde mõõtudest konstrueerimise ja lõpuks sai laps püksid, millega on tal mugav olla. Poes on proovinud neid mitmeid, aga ühedki ei ole meeldinud. Võin kohe öelda, et need ei jäänud viimasteks. Hiljem said veel kaks paari õmmeldud. Pisut erinevad kõik.

    Kuu viimasel päeval käisime Tallinnas. Esmalt lihtsalt jalutamas linnas ja edasi juba Noblessneris söömas, korra papa juures purjekal, väike kollektiivne jätsisöömine ning hiljem läks tütarlaps Mohito laeva peale tööle ja mina käisin sel ajal omapead ringi. Kruiisikail jalutamine oli viimane, mida tegin ja siis sain lapsega uuesti kokku ning sõitsime koju. Nii lõppes esimene suvekuu.

    Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

    Elu vajab uuendusi

    Administrator, 06.03.2023

    Nii on. Kui oled väga pikalt ühes kausis loksunud, hakkad tundma, et miski ajab väga sügelema. Mitte nii, et kratsid pead või selga, aga kuskil sees, südames, tekib kummaline rahutus ja sügelus. Mõne asjaga suisa on nii, et tegelikult aastaid tagasi käisid peas uitmõtted, et kui….siis…., aga kuna veel otseselt tagumenti ei tagunud, jäi mõte sinna, kus oli. Vahest on see hea, teinekord mõtled, et …oleks võinud isegi varem ühte koma teist muutma hakata. Lõpuks loksuvad aga kõik asjad paika just siis, kui on õige aeg.

    Viimase aja suuremad planeeritavad muutused on meil parasjagu protsessis. Jah. Müüme oma helget, valget, suurt ja armsat korterit. Ega see mõte lambist ei tulnud, mõte ise pesitses alateadvuses juba ammu, sest see polnud meile saladus, et tütretirts lõpetab peagi põhikooli ja kodukoha gümnaasiumisse pole tal plaanis õppima jääda. See aga tähendaski seda, et peale 20 aastat selles korteris, lasime me temast lahti ja anname rõõmuga edasi uuele perele, kel rohkem ruumi tarvis, kui meil kahel. Meid on teeninud korter hästi – kolisime sinna viieliikmelise perena. Mingil ajal sündis üks juurde ja meid oli kuus. Seejärel kolisid 3 kodakondset mingite vahedega välja, jäime kolmekesi. Lõpuks kolis veel üks ära Tallinna õppima, siis mingiks ajaks rändama Lõuna-Ameerikasse, korraks kolis koju tagasi ja peagi alustas pereelu pealinnas. Olime tipsiga taas kahekesi. Aastaid. Kuni vahepeal kolis vanem poeg oma kahe tütrega ajutiselt meile. Praeguseks pea aasta tagasi, sai ta valmis oma maja ja kolisidki sinna elama. Ja meie kaks….oleme maikuuks taas aasta kahekesi olnud ning otsime endale uut kodu Tallinna.

    Jah, sellepärast, et tütar läheb gümnaasiumi õppima Tallinna – iga päev rongiga kooli-tagasi sõitmine pole kuigi jätkusuutlik, linna korterit üürida pole taskukohane. Meie mõlema unistus on olnud aastaid elada mere lähedal. Olen ise kasvanud üles suure jõe kaldal ja mere lähedal ning tütart maast madalast purjetama viinud. Eks sellest meil ka see mereigatsus. Mõned inimesed on metsa inimesed…meie leiame oma rahu ja tasakaalu mere ääres jalutamisest või merel olemisest. Meil mõlemal on pealinnas väga olulisi inimesi. Mõlemad armastame väga klassikalise muusika kontserte, kuhu seni oleme pidanud olude sunnil ikka sõitma. Kõik see kokku tegi otsustamise väga lihtsaks. Praegune korter maha müüa ja uus pesa endale Tallinnasse osta.

    Räägitakse, et hetkel keeruline periood kinnisvaraturul. Kuid…nagu keegi tark juba ammu ütles – pole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk, milles elame praegu. Seega oleme optimistid ja elame varsti uues kodus.

    Koos oma korteri müügiga on tekkinud selliseid toredaid aspekte. Kui muidu me tütrega ülisagedased kodukoristajad ei ole(kõik ei pea nöörimööda olema, hubane peab olema), sest esiteks- mis siin kahekesi elades ikka sassi väga läheb ja teiseks – meid pole ülearu palju koduski, et midagi väga käest ära läheks….siis nüüd on üks pidev sagimine ja koristamine. Noh, kui keegi jälle vaatama tulemas, tuleb siiski tolmud pindadelt ja põrandatelt ära võtta(kõige suurem tolmutaja meil siin on kasssssss!!!) ja koristan enne uste avamist ka liigsed asjad pindadelt, mis on meie isiklik elu. Lisaks sellistele elementaarsustele aga sorteerime pidevalt oma kappe ja sahtleid. Kõik, mis pole tegelikult vajalik läheb kas prügimäele või teisele ringile. Jagan laiali tarbetuid seisvaid nõusid, riideid jne. ning rõõmustan, et kellelegi on neist kasu. Pealegi, on mul kõige rohkem tegelikult hoopis käsitöötarbeid. Terve hulga kangaid ja käsitööajakirju olen juba sümboolse tasu eest mahagi müünud. Aktiivsemal perioodil tunnen ennast nagu pakimees, kes postipakiautomaatide vahet seikleb. Ma päriselt rõõmustan, kui minul seisma jäänud kangas või muu tarvik kellegi silmadesse sära toob. Inimene saab vajaliku ja mina mingisugusegi kompensatsiooni.

    Miks ma seda teen? Katsu sa siis ennast selle tavaariga, mis paiknes 100m2 peal mahtuda vähemalt poole väiksemasse elamisse ja tõsi ka see, et kui asjad seni seisnud….pole mul neid tegelikult tarviski. Päriselt, asjad ahistavad :D Neid võiks olla siiski minimaalselt ja ainult need, mis tõepoolest vajalikud. Hoian seda tulevikuks meeles, kuigi jah, mulle väga meeldib inspiratsiooni tulles avada kapid ja otsida vajalikke asju kodust, mitte kimada poodi, leidmata seda, mida tarvis.

    Ja pisut korterist endast – suur, 93m2 ja pea 10m2 -ne päikesepoolne rõdu, kus mina olen aastaid kasvatanud tomateid, maasikaid, maitsetaimi ja lilli. Helge, valge, avar. Skandinaavia boho stiil on läbiv. Kohe sissekolimiseks igati korras. Kui hiljem tahtmist, saab muidugi oma äranägemise järgi mingeid muudatusi sisse viia, sest ….igaühel oma maitse. Maja on meil vaikne, naabrid rahulikud. Ma usun, et viimaste aastate kõige suuremat lärmi on teinud mu enda tütretirts, kes harjutab klaverit :D, aga õnneks ta ei klimberda, vaid mängib hästi. Elutoas on kamin ja aknad standardist suuremad. Aknalaud nii lai, et saab kasutada peoolukorras lisalauana või võta kasvõi pikutades päikest suvel :) Maja taga on suur õueala(muru), kus on võimalik soovi korral isegi enda isiklikku aialapikest pidada. Kaskede all on mõnus piknikuala pinkide ja lauaga, kus saab suvepäevadel mõnusasti grillida või võrkkiiges lesida. Otse maja tagant pääseb valgustatud terviseradadele. Talvel on seal omakorda hooldatud suusarajad ja suurem kelgumägi. Hea talve korral saab isegi tiikidel või koolimaja ees uisutada. Suuski ja uiske saab odava raha eest spordihoonest laenutada. Lähim kool on 6 minuti kõnni kaugusel, lasteaed üle tee sama kaugel. Kooli kõrval asub spordimaja. Raudteejaama rongi peale jõuab kodunt normaalse kõnniga 10 minutiga. Rongiliiklus Tallinna, Viljandisse ja Türile on mugav ja tihe. Pärnu sõitvad bussid teevad samuti peatuse raudteejaamas. Maja lähedal on bussipeatus, millega on mugav meie linnakese piires vajadusel liikuda. Ah jaa, esimesel korrusel on meil majas lukustatav nn rattakuur, kus saab hoida rattaid ja lapsevankreid. Keldriboks on samuti olemas, piisavalt ruumikas, riiulitega. Välisuksed fonolukuga. Et nagu näha, mahuks siia mõnusalt ära mitme lapsega pere. Kuid miks mitte ka väiksem pere, kus lapsevanemal oleks tarvis eraldi töötuba.

    Kui see oleks võimalik, teleporteeruks me oma korteriga pealinna, aga…me ju teame, et see pole võimalik.

    Millest ma võin hakata peale kolimist puudust tundma?

    Eelkõige kindlasti oma töötoast, kus ma õmblen ja arvuti taga tööd teen. Õnneks sellised probleemid on ületatavad. Ja avarusest enda ümber, valgusest. Harjub ju 20 aastaga ära, et elad suures avaras kodus.

    Laste kasvatamise ajal on olnud Rapla parim võimalik elukoht. Vaikne, turvaline, piisavate tegevusvõimalustega(hea tasemega muusikakool, väga tasemel Thea Paluoja laulustuudio kultuurikeskuses, laulustuudio ühes koolidest, tugev spordikool, korvpallikool, jalgpallikool, uus sisejalgpalliväljak, keraamika tegemise võimalused jne), kodulähedaste koolide ja lasteaedadega, elava kultuurieluga ja kodulähedase töökohaga. Lapsed on siin mul juba lasteaia viimasest aastast iseseisvalt ringi liikunud, mida Tallinnas elades poleks ma iial ette kujutanud. Tunnen heameelt, et nüüd kasvavad mu pojatütred samas turvalises linnakeses, aga meie elus on kätte jõudnud uus etapp, mis eeldab kolimist. Mis aga ei tähenda seda, et kui tütar ühel päeval oma tiivad kodust välja sirutab….ei võiks mina tagasi siia väikelinna kolida. Näiteks siis, kui ma ei viitsi enam teatrisse ja kontserdile minna…kuigi vaevalt seda nii lihtsalt võiks juhtuda.

    Maja muide hakatakse varsti kohe moderniseerima. Fassaad saab uue kuue, rõdud klaasitakse ära….Isegi boilerid lähevad korteritest välja, sest katusele paigaldatavad päikesepaneelid hakkavad hoolitsema sooja vee eest. Mis tähendab….korteri elektriarve läheb väiksemaks.

    Rohkem pilte ja detailsemat infot saab Arco Vara lehelt või kinnisvaraportaalidest. Otsi lihtsalt kuulukust Müük- korter- Rapla – 4 tuba. Ainult üks selline müügil ongi siin. Infot saab juurde küsida nii maakleri käest, kui otse minult. Kolmel märtsi reedel 13.00-14.00 on kliendipäevad :) Kui endal huvi, siis astu läbi või jaga infot sõbraga, kes otsib mõnusat kodu. Nii, nagu meil on vajadus kolida suuremasse linna elama, nii on ilmselgelt kuskil keegi, kes tahab just praegu oma väikeste lastega vaiksemasse piirkonda elama asuda. Et oleks ruumi ja avarust ja lapsi ei peaks kogu aeg kuskile autoga vedama…ja maja ka nagu ei tahaks, sest seal tuleb muru niita ja lund rookida :P

    Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari