Oktoober algas muusikapäevaga. Raplas oli esinemas VHK õpilaste orkester Puurilinnud Rasmus Puuri juhatusel. Mind oli kutsutud seda sündmust pildistama ja kuna ma juba seal olin, anti ootamatult pihku lilled, et need pärast dirigendile ja kolmele solistile üle anda. Õnneks oli minuga kaasa tulnud kontserti kuulama tütreke ja nii delegeerisin selle ülesande kenasti temale edasi. Kontsert ise oli väga kaunis. Ilus muusika ja hea esitus. Rasmus Puur oma tuntud muheduses ja headuses.
Nii nagu igal aastal, tegime ka seekord sügisel ühe fotosessi Kirke sünnipäeva ajal. Vahest teeme veidi enne, teinekord jälle peale sünnipäeva, aga tegemata naljalt ei jää. Sel korral oli ilus kirju sügis ja pildid said värvikad.
Üle mõne aasta tegin sel sügisel taas tellimise peale mõned lasteaialaste spordiriiete kotikesed. Nimeline kott on lapsele mugav, ei lähe teistega sassi ja on päris enda oma. Kolm kotikest tegin.
Tööl toimus täiskasvanud õppija päeva raames kollektiivne villaheideinglikeste meisterdamine. Igaühel sai isemoodi ja minu ingel sai kollane. Poja juures käies avastasin aga, et ühel tema tütardest on käsitöösoolikas ja ärivaist :P Hakkas teine tootma kepphobuseid ja teeb nendega äri :D kas see just kestev on, aga ettevõtlikkus on mõndagi väärt.
Kass küsib süüa, eksole. Pidevalt küsib!!! Teda jätkub igale poole- kööki, lapse tuppa klaveritoolile ja minu voodisse.
Terve aasta on olnud vähemalt kord kuus mõni pildistamine, mõnes kuus rohkemgi ja sügiskuul käisin pildistamas ühte lõbusat naiste koosviibimist kutsuja taluõuel. Kutsuja oli ühtlasi sünnipäevalaps, kes tegi oma sünnipäevakülalistele koos peoga fotosessiooni, teemapidu- rahvariided või rahvariiete ainetel. Väga lustlik pildistamine sai sellest ja palju kauneid pilte.
November. Umbes selline see oli. Natuke viisakamat ilma ja sekka santi, et vaheldust oleks, aga lumi tuli sel aastal varakult.
Halloween, oli meie jaoks vist tõesti esmakordne kogemus. Kuidagi on see tähtpäev meie perest mööda läinud. Õigemini mina ei ole seda oma koju sisse juurutanud ja lapsed pole sellepärast ka tahta osanud ega puudust tundud. Huvipärast küsisin lausa üle, et kas nad on kurvad, et nende lapsepõlves seda kodus ei tähistatud. Vaatasid mind üpris arusaamatu näoga, et mis küsimust ma küll esitan. Seekord aga juhtus nii, et vanema poja kaasal on Halloweeni lähedal sünnipäev, õigemini päev enne meie Kirket ja et lastel oleks lõbus, tehti teemapidu. Päris naljakas oli tegelikult. Väiksemad lapsed elasid nii rolli sisse, et hakka või kartma neid kolliplikasid. Miniale õmblesin sünnipäevaks toreda mustriga tuunika, aga…paraku ei jõudnud ma sellest ühtegi pilti teha. Läks nõelasilmast pakki ja kohe sünnipäevale. Ah, mis ühes tuunikas ikka nii erilist on, pigem on tooni andjaks kangas ise. Kanga lasin kusjuures minial endal valida, sest ükski üllatus pole tore, kui ta on kehv üllatus ja mustrite/värvide osas võivad maitsed olla vägagi erinevad.
Kirke sai 16!!! Noor neiu ja pole enam väikest tüdrukut meil kodus. Ütlemata sümpaatne ja armas neiu. Arukas, toimekas, tark. Vahest veidi laisk, nagu iga teismeline, aga uksi pole kunagi paugutanud. Suurem sõpradega pidu sai suvel merel purjetades peetud ja õigel ajal käis punt lähemaid sõpru lihtsalt õhtul külas ja nagu ikka, jäädi ööseks. Pitsa ja traditsiooniline küpsisetort. Pereliikmed käisid külas teisel päeval. Õigel päeval oli neiu klassikaaslastega Tallinnas mingil kooliüritusel ja peale seda käis kellegi olulisega kohvikus sünnipäeva tähistamas.
Üle pika aja käisid meil külas Mardid. Tore, et nad meie ukse üles leidsid :P
Raplas oli Isadepäev koos presidendiga. Suur kontsert-lavastus meie kultuurikeskuses kanti üle televisioonis. Meie neiu laulis seal neidudekoori koosseisus ja ühendkooriga. Ilus lavastus, mille autoriks meie enda Piia.
Novembri teisest poolest sain endale peale konkursitralli uue kolleegi. Nimelt läks üks lastetöötaja, kes juba pikemalt ainult poole kohaga tööl käis, pensionile ja pikapeale hakkas minul koormus üle pea kasvama. Nii kuulutati välja konkurss ja selle tulemusena valiti 9 kandidaadi seast välja mulle kolleegiks Triinu. Kahjuks leidis ta juba enne katseaja lõppu, et see töö pole siiski temale. Märtsi lõpus lõpetas ja tööle tuli konkursil teisele kohale jäänud Helerin. Taas tegelen väljaõpetamisega ja loodan, et uuele kandidaadile jääb töökoht sobima.
19. novembril käisin armsa kolleegiga Tallinna MUBA kontserdisaalis kontserdil. Koos Tallinna kammerorkestriga esines Robert Traksman. Kuulasime Mozart-i ” Serenata notturna” ja Adagio ja fuuga” ning Schuberti “Rondo A-duur”.
Väga nauditav kontsert. MUBA majas olime mõlemad esimest korda, seega sai majaga põgus tutvus tehtud. Suur saal on seal mõnus, akustika suurepärane ja ventilatsioon töötab. Enne kontserti veetsime lustiliselt aega kohvikus, sest kuhu see kõlbaks, kui kontserdi ajal kõht koriseks.
25.11 Atla mõisas – kolleegidega koos saabuvaid jõule tähistamas.
Tore väljasõit. Palju toredam, kui lihtsalt kapsast-kartulit ja liha mugida. Ma polnud varem Atla mõisas käinud ja uudistamist oli küllaga. Mõisahärra rääkis meile mõisa ajaloost ja pärast viibisime mõisa Piparkoogikuningriigis, kus saime perenaise valvsa silma all valmistada vormimeetodil kullatud piparkooke, uudistada/osta Atla keraamikat ja süüa pakutud suppi ning saiakesi. Meie tehtud piparkoogid küpsetati ja kullati ning suureks üllatuseks krooniti perenaise poolt Piparkoogikuninganna. Veel suurem üllatus oli see, et tiitli sain mina. Päriselt, kohe üldse ei osanud oodata. Panin õnne toova hobuseraua kodus läbipistva kaanega karpi ja seal saab ta igavesti ajast igavesti olema. Kes siis oma õnne nahka pistab :P Meelelolukas ja põnev külastus, mida julgen soovitada teistelegi.
Minu sünnipäev – nagu igal aastal ennegi, detsembri alguses. Ühtepidi on see jõulukuul tülikas ettevõtmine, teistpidi…nii tore, et kuu jooksul saame perega lausa kaks korda suure laua taga kokku.
Töökaaslased üllatasid mind sünnipäevahommikul isetehtud Napoleoni tordiga ja koduse salatiga. Tavaliselt ostetakse meil sünnipäevalauale midagi poest või tellitakse kohvikust, aga seekord oli sedamoodi. Armas, tore ja pealegi maitsev. Lille kollektiivi poolt sain valida ise ja selleks osutus kaunis lumeroos. Poeg tõi mulle linnast imelised liiliad ja sellist topeltõitega sorti ma varem polegi näinud.
Vanem poeg üllatas mind aga sellega, et tõi kuuse tuppa. Seda pole meil veel kunagi juhtunud, et kuusk minu sünnipäevaks toas troonib. Midagi uutmoodi. Kuna ta aga kohale toodi, ehtisime kuuse ära ja tuppa tuli jõulumeeleolu. Kassilgi oli põnevam elu. Sai kuuse all istumas käia ja kassimõtteid mõelda.
Tore oli. Lastel ma ei lubanud midagi grandioosset kinkida, nagu nad vahest mind üllatavad näiteks uue külmkapiga ja siis nad kinkisid mulle hoopis toreda klaasi-töötoa Tallinnas. Ootan seda põnevusega, aga enne puhkust pole kinnkekaardi realiseerimiseks aega. Seega jääb üritus suvesse.
Ja isegi ilm üllatas. Ammu pole sel ajal lund maas olnud, aga seekord oli.
Raplas oli detsembri esimesel poolel suur Jõulumaa. Vist teist aastat. Oleme seal raamatukogu telgiga alati kohal. Möödunud aastal kükitasin seal mina mõne kolleegiga, sel aastal saatsime tanki nooremad kolleegid. Las lõbutsevad ja turundavad. Jõulumaal toimuvad kontserdid ja üks neist oli Muusikakooli laulueriala õpilaste kontsert. Kõik 6 last 8-st, kes pidid esinema, olid värskelt haigusest paranenud. Polnud meie piigagi parimas vormis, aga suur asi oli see, et üle mitme aasta oli ta nõus avalikult esinema. Vaikselt hakkab lavahirm üle minema. Kust ta selle sai, laps, kes terve elu laulnud- hea küsimus. Seekord laulis, pealegi imeilusasti. Pilte pole, sest kuulasin hing kinni.
18. detsembril käisin noortega KUMU-s. Põhieesmärk oli külastada näitust- “teamLab. Hõljuvad õied igavikumeres”, mis oli tõesti muljetavaldavalt kaunis, aga käisime läbi teisedki kunstisaalid, kus varem käidud, aga alati tahad uuesti. Enne KUMU-t käisime tegelikult poes kleite proovimas. Õigemini üks meist proovis. Proovides erinevaid mudeleid on lapsel lihtsam välja mõelda, mida võiksime talle õmmelda.
Kui jõulud hakkasid lähenema, süttis minu kuklas ohulambike, sest jõul oli suisa ukse taga. Igal aastal olen pojatütardele midagi kingikotti õmmelnud. Kiirelt kangakapp üle vaadatud ja kohe need mõtted tekkisidki. Kolmele väiksemale oli tarvis õmmelda- kõige vanem sai lillades toonides moeka tagant pikema ja taskutega tuunika, vanuselt järgmine lõbusa karude ja rebastega tuunika ja kõige väiksem rebastega kleidikese. Seljas on riided ikka kordi nunnumad, kui riidepuul rippudes, aga pilte mul laste seljas riietest paraku pole tehtud. Kirke pidi leppima sellega, et talle ma ei õmmelnud jõuluks midagi :)
Jõulud tulid toredasti ja pidasime neid seekord täiskoosseisus perega(ainult üks pisike piigake oli puudu) selle teadmisega, et need on viimased jõulud selles korteris. 11 pereliiget ja 2 lemmiklooma. Jah, müügimõtted olid selleks hetkeks juba vähemalt 2 kuud tagasi selgepiiriliseks muutunud, sellest ka see mõte. Ja meil oli tore. Kingitusi niisama ei saanud. Ikka tuli kas salmi lugeda, või midagi muud teha. Koer pandi isegi trikke tegema, sest temale oli kingitus kuuse all täitsa olemas. Kassile ka. Käis ja vaatas kuuse all kingitusi, aga enda oma ära ei tundnud. Kui meil vanasti koer oli, leidis tema küll ilmeksimatult oma paki üles. Mis sellest, et maiustus oli hermeetilises pakis ja paberümbrises.
Vahetult peale jõule käisime Kirkega Tallinnas. Esiteks tahtsime teha mõned jõulusemad pildid ja siis oli meil tarvis veel veidi poodelda. Esialgu plaanisime pildistada kusagil linnas, aga…ilm mängis mäkra ja selleks hetkeks oli ilusast valgest lumest saanud pooleldi sulanud porine löga. Mitte kusagil polnud ilusa lumega pilte õuetingimustes teha, sest lund lihtsalt polnud. Õnneks tuli meelde, et Solarises pidi jõulunurk olema. Sinna me suundusimegi ja pildid said tehtud. Päeva sisse mahtus muidugi mõnus lõunasöök Komeedis.
Aastavahetust pidasime traditsiooniliselt kodus ja seekord kolmekesi. Mõnus, hubane, lõbus. Sõime, vaatasime televiisorit, mängisime lauamänge, suhtlesime. Seda kõike õhtul. Päeval käisime korra vanema poja juures nendele head vana aasta lõppu soovimas ja sealt libistasime ennast mööda jäätunud metsavaheteed koju tagasi uut aastat ootama.
Kätte jõudis aasta 2023! Lootusega, et see koledus maailmas läbi saab ja et meil kõigil läheb hästi!
