Aasta esimesed 4 kuud läksid kuidagi väga kiiresti ja mis seal ikka imestada, kui sellesse aega mahtusid üks pikem ja üks lühem reis.
Aga…… enne kui saabus suur suvi, oli kevad ja igasugused tegemised.
Käisime koos poja lastega 1. mail pealinnas aega veetmas. Siin ja seal, igal pool ja loomulikult mõnes lastele põnevas kohas söömas. Kui ma nüüd hästi mäletan, käisime ka kinos.
21. mail käisime uuesti oma plikadebandega linnas ja seekord tirisime noorema R-i koos koeraga meiega koos õue jalutama ja pärast käisime onu R-i juures söömas. Tipsidega on tegelikult väga äge ringi seigelda. Tõsiselt, mulle väga meeldib.
Oli meie muusikakooli 50-s juubel koos suure peoga. Auväärne vanus ja hea õpetamise tase läbi pika aja. Kirke klaveriõpetaja on selle kooli raudvara. Sellest sügisest läheb tal juba 9-s aasta koos oma õpetajaga, kes talvel saab 82!!! Repertuaar on neil kahekesi päris muljetavaldav….Franz Liszt jne
Vahepeal sekka naistepäev, erialased koolitused lastekirjanduse keskuses ja kogemuste tuur Sindis koos lastetöötajatest kolleegidega üle vabariigi.
Mai keskel käisime üle mitme aasta Kirke ja Ingega Hansaplantis lustimas. Käime seal kevadeti silma nuumamas ja koju lilleilu vedamas, aga vahepeal oli korontsik ja oli nagu oli nende käimistega. Tulid selgi korral meiega kaasa mõned lilled ja maitsetaimed, orgaanilised väetised ning muu tarviline. Kohvik seal lillede vahel käib alati asja juurde.
Mai lõpus toimus üle mitme aasta maakondlik laulu-ja tantsupidu. Oli teine pisut vihmane, aga tore sellegipoolest. Proovide ajal said lapsed kõvasti liguneda ja…osalemas olid meil sel aastal kõik kolm pere piigat. Kes tantsis ja kes laulis. Pojatütred olid seal liikumiskavadega, vanem ka koolikooriga ja Kirke laulis laulustuudio koori ridades ning oli esimest korda laulupeol ansambliga tantsijatele tausta laulmas. Oh, kahtlustan, et ka mu vanemale pojale oli laste tõttu see esimene laulu-tantsupidu, kus ta käis. Poisid pole meie peres olnud ei laulu ei tanstulembesed, seega sellised üritused on neist kaarega mööda käinud. Kuid…ükskord on ikka esimene kord. Noorem poeg on tegelikult käinud külalisena nii laulupidudel kui ka tantsupidudel ja isegi sinna oma väljskülalisi viinud. Igatahes nüüdseks on kõigil lastel see kogemus olemas ja asjaolusid arvestades hoiame meie Kirkega selles asjas esimest kohta. Proovide ajal püsisin mina kenasti kodus vihmavarjus ja vahendasin pojale kuivi riideid, mida ta siis kolmele piigale proovidesse viimas käis, aga rongkäigu ja kontserdi ajal olin kohal nagu viis kopikat.
Mis veel? Kirsid läksid õitsema ja õunapuud. Kui ilm lubas, käisime aga jalutamas ja sinna sekka kaemas, kuidas suure R-i kodu valmib. Käis köögi ehitamine ja jõudis diivan kohale. Jäi ainult õige pisut veel, et mai teisel poolel sisse kolida….ja kui nad ära kolisid, oli meie kodus üle pika aja suur tühjus. Vaikus. Harjumatus. Puudus oma väikestest piigadest ja pojast. Kuid…eks me ju teadsime, et see aeg on peagi käes, kui oleme Kirkega taas kodus kahekesi. Ja loomulikult me harjusime – et tubades oli jälle vaikus ja enamasti kodus olles kuulsin vaid Kirke laulmist või klaverimängu, et pesukast täitus aeglasemalt, et vannituppa ei olnud järjekorda(kui just Kirke ennast sinna ei unustanud), et toad seisid korras, et süüa tuli teha naljakalt vähem, et vabanes tuba, kuhu tekitasin kohe endale töötoa. Päris lust oli jätta oma õmblustöö pooleli, sulgeda uks ja tegeleda muu eluga ilma, et kogu elamine kangaid ja masinaid täis oleks.
Sellegipoolest…me olime ikka päris nukrad, kui toad vaikseks jäid. Samas…rõõmustasime väga, et meie noortel sai maja valmis ja sisustatud. Ikka väga suur heameel oli nende pärast. Kass…..vat kass jäi meile, sest poja peres on kassiallergik, aga varsti võtavad nad koera. See on üks kummaline asi, et kel kassi vastu allergia, siis koera puhul see ei väljendu. Meie nooremal R-il on samamoodi.
Ah jaa, see kaunis poolvääriskiviga kaelakee, see saadeti mulle Prantsusmaalt tänutäheks. Tõeliselt kaunis ja valguses värvi muutva kiviga autoritöö.
Nagu juba ühes eelmistest postitustest kirjutasin, siis kevadesse jäi ka noorema pojatütre seitsmes sünnipäev, kevadpühad sõbrannaga Pärnus ja muidugi meie preili seitsmese lasteaia lõpetamine, mida ma tellimustööna käisin ise ka pildistamas.
Nii sai kevad läbi ja ees oli juuni. Kevad koos värviliste sirelitega, ühe sünnipäevaks poja peresse õmmeldud dressikaga ja kooliaasta lõpuga. Võtsime seekord Kirke noorema venna kaasa ja käisime kolmekesi parimate õpilaste direktori vastuvõtul. Pojal oli tore oma endiste õpetajatega kohtuda ja koos rõõmustasime Kirke üle. Algasid suvised tegevused ja koolivaheaeg. Kevadise aja mingid märksõnad said nüüd kroonika tarbeks kirja pandud ja kindlasti oli veel palju muud, mis kirja jäi panemata. Aasta esimese poole kaks reisi – Tai ja Taani – said eelnevalt eraldi kajastatud.
Nagu eelmiselgi hommikul, sõitsime liftiga hotelli kõrgeimale korrusele, nautisime hommikusööki, ilusat vaadet ja päikesepaistet ning seejärel suundusimemtaas DOKK1-e.
Teine päev DOKK-is tähendas meile tihedat õppimise päeva. Nimelt viidi läbi sel päeval spetsiaalselt meie jaoks disainmõtlemise koolitust. See oli põnev, arendav, ajurünnaku tüüpi ettevõtmine püstitatud probleemi lahendamiseks. Probleemiks seati meile ette olukord, kus külastajatel oli tarvis üles leida paik, kus toimus neid huvitav üritus. Nagu päeva lõpuks selgus, polegi see asukohta mitte teadva inimese jaoks lihtne. Eks meie kui külalised saime siis neile näidata kitsaskohti, mida kogu selle kaadervärgi sees olev inimene enam ei märkagi. Päev osutus mõlemale osapoolele kasulikuks ja õhtuks oli meil valmis isegi üks droonroboti prototüüp, kes aitab inimestel vajalikud kohad üles leida :)
Päeval lõunatasime koos kohalike kolleegidega samas majas töötajate sööklas, kus üllatus…avatud ühiskond, nagu Taani on…sai osta isegi veini. Koolituspäevast ei hakka ma siin pikalt pajatama, aga kui kella viie paiku kõik läbi sai, tuiskasime esimese asjana Aarhus-i moodsa kunsti muuseumi. Minul oli kindel soov seda külastada ja teised kolleegid otsustasid minuga see käik kaasa teha. Muuseumis sees läksime küll esialgu laiali ja igaüks käis seal, kus tahtis. Korruseid on muuseumil palju ja nii saab valida just ennast huvitava. Perioodiliselt kohtusime juhuslikult ühe või teisega ja kokkulepitud ajal olime kõik tagasi all Taani disaini kaupluses.
Muuseum on muljetavaldav ja Aarhus-i sattudes soovitan kindlasti seda külastada. Vaatamist igale maitsele.
Mina põrutasin esimese asjana kohe kõige kõrgemale, kus on maja kohal ringikujuline vikerkaarevärvides klaasist galerii. Põnev ja saab kõrgelt linna vaadata.
Allapoole minnes oli näituseid igale maitsele. Nii klassikalisemat maali, kui tõeliselt avangardset kunsti. Eks vast pildid annavad natukene midagi edasi, sellest, mida nägin.
Kõige muljetavaldavam oli aga üks eksponaat, mis kujutas endast kükitavat inimest. Muljetavaldav oli tema suurus ja ülimalt detailne teostus. Paremal all servas peaksin olema mina…eks siis hinnake ise, kui väike olin ma selle kükitaja kõrval. Ja tõepoolest – iga kortsuke iga voldike…oli nagu päris. Äge ja uskumatu töö!
Pärast muuseumi külastamist uudistasime Taani disaini ja sealt sain ma endale lõpuks päikeseprillid, mis kõnetasid. Eelmised läksid lihtsalt katki ja suvele vastu minnes, tuli osta uued. Disainkauplus jah, aga prillid ei maksnudki hingehinda – kõigest 25€
Edasi läks meil viiest üks oma teed ja ülejäänud 4 suundusime kaubanduskeskusesse otsima kodustele kingitusi ning sööma. Seekord ei tulnudki söögikohta väga kaua otsida, sest sealsamas keskuses oli üks itaalia restorani moodi koht, kus olid mõistlikud hinnad, kena teenindus ja nagu pärast selgus…väga hea toit.
Päev oli pikk ja väsitav, kõnnikilomeetreid sai palju….ja uni tuli õhtul kiiresti. Kolleegid andsid mulle 15 minutit, et magama jääda…enne, kui nad kahel häälel norskama hakkasid :P
Kolmas päev
Kolmanda päeva hommikul oli meil tellitud hotelli ette takso. Ees seisis Aarhus-i kahe haruraamatukogu külastamine ja kuna asusid nad üksteisest vägagi kaugel, oli taksosõit ajavõit ja kõvasti vähem sehkendamist.
Esimene külastus viis meid Viby linnaossa ja raamatukokku. Klassikaline väiksemat sorti raamatukogu. Saime seal ülevaate linna raamatukogude lastetöö süsteemist ja tegemisest ning tutvustati eakatele suunatud tegevusi. Erialasesse spetsiifikasse ma oma blogis laskuma ei hakka, seega pigem pakun vaatamiseks rohkem pilte.
Järgmiseks raamatukoguks oli Gerllerup-i linnaosa raamatukogu. See linnaosa on asustatud suuremas osas immigrantidega ja seega on raamatukogu suund samuti sisserännanud inimestele. Raamatukogu ise oli suhteliselt hiljuti valminud hoone. Uus ja modernne.
Kella 4-5 vahel päeval oli meie päevakava ammendunud ja kuna mul oli suur kihk minna kõndima kohalikku nn vabaõhumuuseumisse Den Gamle By, kus on ehitisi ja olustikke väga ammustest aegadest, siis sinna me ka suundusime. See paik oli kindlasti jälle selline koht, mida tasub Aarhus-i sattudes külastada ja täisetsi teistmoodi, kui Tallinnas olev Vabaõhumuuseum.
Den Gamle By (vanalinna muuseum) on Århusi ainulaadne vaatamisväärsus, kuhu saab minna põnevale ajalooreisile kogu perega
Elava ajaloo muuseum
Muuseumis võid kohata inimesi, kes on riietatud, töötavad ja käituvad täpselt nagu vanasti. Nad valmistavad toitu, raiuvad puid, õmblevad ja nõeluvad või tegelevad kauplustes klientidega. Alusta julgelt nendega vestlemist; võib juhtuda, et nad ütlevad sulle, mine ja too kaevust vett või viska prügi välja.
Mine hobuvankriga sõitma või tee omaaegsetes poodides mõne hea tehingu. Joo õllekeldris pint õlut ja naudi teeaias tassi kohvi koos koogiga.
Festivaliväljakul saab kogu perega rassida vaiadel, mängida keeglit või lustida kiigepaatidel ja karussellil.
.
Den Gamle By 70ndate linnaosas saab näiteks külastada poode, sealhulgas Pouli raadio- ja telepoodi, väikesupermarketit, naistearstide kliinikut, lasteaeda ja juuksurit. Ridamajades elavad erinevad inimesed, sealhulgas tuumperekond, kommuun ja pimedad inimesed. Tagahoovis on pargitud Beetle ja torumehe Citroën. Ja sisse saab minna ka mopeeditöökotta ja skautide koosolekuruumi. Havnegade tänava lõpus asub ajalooline Aarhusi džässibaar Bent J, mille laval on aeg-ajalt elav muusika.
Ei puudu külakeses ka teise korruse väike väljaaste-wc, kust kõik hea kraam otse alla tänavale kunagi jõudis. Ülal keskmisel pildil see vaatamisväärsus ongi.
Kunagi enne 1900. aastat Vanalinnas kohtute 19. sajandi lõpu rahvuspäraselt riietunud ja tegutsevate inimestega, aga ka sellega, kuidas inimesed elasid ja töötasid 1927. aastal. Samuti saate jalutada läbi 1970. aastate Taani linnaosa koos tänavatega. Linnamajad, kauplused, tagahoovid ja töökojad püstitati uuesti täpselt sellisena, nagu nad varem olid. Den Gamle By vanim osa esindab väikest Taani turulinna, kus on majad, aiad, eluruumid, kauplused ja töökojad. Hooned pärinevad Taani linnadest ja need on muuseumi territooriumile uuesti üles ehitatud. Alates aprillist ja aastaringselt võid kohtuda “kunagiste inimestega” köökides, elutubades ja toidupoes.
Elu selles muuseumis on autentne, isegi lõhnad, sest nii nagu kunagi ammustel aegadel, võib ka praegu kohata seal toast otse tänavale tühjendatavaid solgiämbreid.
Taani ühiskond ei väsi kunagi üllatamast ja konservatiivsetele inimestele on kindlasti üllatuseks võimalus matusebüroos proovida kirstus lamamist. Et kuidas ka tunne on.
1927 aastal on linnapilt muutunud kaasaegseks – autod tänavatel, kõnniteed, elektrilised tänavavalgustid, telefonipostid ja maalitud seinareklaamid. Selles Den Gamle By linnakvartalis asuvad rauakauplus, raamatupood, Schous Sæbehusi kauplusekett, postkontor, telefonikeskjaam ja mitu elukohta, mis pärinevad ajast enne, kui Taanit tabas 1930. aastatel majanduslangus.
Kui sulle meeldivad autod, pakub 1927. aasta Den Gamle By linnaosa teile maiuspala autentses automüüjas ja töökojas “Automobilforretning Carl Christensen”. Sealt leiad suurepärased vanad autod, müügisalongi, varuosade kaupluse ning mootorite renoveerimise ja rattaremondi töökojad. See on suurepärane võimalus saada ülevaadet Taani autosõidu algusaegadest ja saada rohkem teada paljude tolleaegsete põnevate sõidukite kohta.
Ühesõnaga, kui satud sinnakanti, mine kindlasti ja koge seda huvitavat atmosfääri.
Peale muuseumit käisime korraks hotellis ennast värskendamas ja jalgu puhkamas, sest muuseumis tuleb kõndides kokku päris palju kilomeetreid. Edasi kustustasime kogu seltskonnaga kesklinna kanaliäärses kohvikus nälga ja pärast oli vabategevus. Käisime poes oma armsatele külakosti ostmas ja päris õhtul käisin mina ühe oma kolleegiga jalutamas mereäärses uusarenduse kvartalis, mis on arhitektuurselt vägagi huvitav.
Oligi käes viimane õhtu. Hommikul sõime kõhud täis ja algas sõit lennujaama. Nagu tulleski, vahepeatus Kopenhagenis ja õhtuks koduses Tallinnas.
Seekord mõned pildid Aarhus-i lennujaamast, mitte Kopenhagenist. Ilus stiilne disain on Taanis ka väikestes lennujaamades.
Tagasilehd algas hommikul ja vaated muidugi sellevõrra värvilisemad.
Ja seal all paistab juba Eestimaa
Üsna ootamatu oli mulle seekordse lennureisi ajal Tallinnas laskumise ajal tekkinud kõrvavalu. Ei olnud mul nohu ega muud häda, aga esimest korda lendamiste ajaloos lõi kõrv sedamoodi pilli, et anna otsad. Veerand tundi kannatuste rada ja seejärel järgmise päevani ei saanud aru, kui kõvasti ma räägin, sest oma häält kuulsin nagu vee all kuskil pea sees. Ehk siis lihtsamalt öeldes, kõrvad olid korralikult lukus.
Reis oli aga huvitav, hariv ja lõbus. Taani tasub avastamist ja järgmine kord peatuks rõõmuga pikemalt just Taani pealinnas Kopenhagenis.
Aprilli lõpus sai teoks sõit Taani suuruselt teise linna nimega Århus, kuhu pidime kolleegidega minema tegelikult juba päris ammu, aga…..siis tuli mitmeks aastaks külla ülemaailmne kaos ja kõik projektid olid teadmata ajaks külmutatud. Selle aja peale jõudis meil vahetuda isegi kultuuritöö spetsialist. Üks alustas läbirääkimisi, teine korraldas päriselt minemise.
25. aprillil olime igatahes viieliikmelise seltskonnaga pealelõunal Tallinna lennujaamas ja kell kolm istusime AirBalticu lennukis, et lennata esmalt Kopenhagenisse ja sealt juba edasi Århus-i. Väike ajavahe lisaks ja kella viieks olime Kopenhagenis kohal. Ilm oli selge ja maandumine ilusate vaadetega. Erinevalt Eestist, kust ära sõites oli ilm vihmane-võttis Taani meid vastu ilusa päikeselise ilmaga. Tallinna lennujaamast tuli minuga kaasa üks väike koti külge kinnitatav rebasepoiss, kes rändabki nüüd minuga igal pool kaasas. Jäi kuidagi seal lennujaamas nii hinge, et pidin ära ostma. Muuseas….hiljem suvel kohtasime ühel Stockholmi poekese aknal selle rebase suuremat versiooni, ehk emmet.
Kopenhageni oli jätkulennuni 4 tundi vaba aega. Veetsime selle lennujaamas ringi jalutades, tegime väikese aasiapärase söögipausi ja aeg lendas suhteliselt märkamatult. Seltskonnaga on ikka ooteaeg lühem, kui üksinda. Lennujaam on õnneks parasjagu selline koht, kust leiab midagi sihtkohamaale omast ja nii tutvusime meiegi kuulsa Taani disaniga ja kõige muuga, mida sealt leida võib. Rõõmuga avastan, et head Taani disaini on viimastel aastatel Eesti poodidessegi päris palju jõudnud.
Mõned minutid enne kella 21 tõusis väiksem propellerlennuk koos meiega lennurajalt õhku, et napilt 40 minuti pärast taas rattad maandumisrajal välja lasta. See oli selline suts üles ja suts alla lend, aga kiirem, kui oleks maadmööda seigelda Kopenhageist Århus-i. Vahele jääb ikkagi hunnik saari, poolsaari ja vett.
Miks me sinna üldse läksime? Eks ikka kogemusi vahetama, õppima, silmaringi laiendama ning vaatama, kuidas teised samas valdkonnas elavad ja töötavad. Sihiks oli Århus-is olev suur raamatukogu-kogukonnakeskus DOKK1, kus ühel päeval tutvustati meile seda suurt maja ja nende tegemisi, teisel päeval toimus pikk disainmõtlemise koolitus ja kolmandal päeval käisime kahes erinevas Århus-i linnajaos olevas haruraamatukogus. Päevad olid vastuvõtjate poolt väga tihedalt sisustatud, aga õhtud veetsime nii, nagu meile endile meeldis ja sobis. Liikusime ringi nii kõik koos, kui ka väiksemate seltskondadega. Ikka sel viisil, et kõigil oleks tore ja miski ei oleks kellelelgi vabal ajal kohustuslik. Mina olen ju teada tuntud seiklusvaimuga tegelinski, kes kaugemale sattudes ei malda õhtuid hotellis veeta, vaid vaatab ringi – kus mida huvitavat oma mälestustepagasisse koguda saaks. Seega ei julenud ma loota, et kõik teised sama aktiivsed on. Õnneks oli kaasamõtlejaid ja nii kujunesid õhtud sisukateks ja toredateks. Jõudsime ühte ja teist vaadata ning ka meeldivalt koos kuskil väljas õtust süüa.
Århus-ist endast, DOKK1-st ja sekka meie tegemistest:
Kohalejõudmise õhtul läks meil oma 45 minutit lennujaamast hotelli sõitmiseks. Jah, linnast päris kaugel oli see lennujaam, mitte nii nagu Tallinnas – sutsti ja trammiga kohal. Kell 22 õhtul polnudki siis enam muud, kui et saime kätte oma toad ja varsti läksime magama, et järgmisel hommikul puhanutena DOKK1-e minna.
Hommikul ärkasime varakult ja läksime hotelli viimasel korrusel asuvasse restorani hommikust sööma. Kuna hotell oli meil otse DOKK1 vastas ja see tähendab, et mere ääres ja suhteliselt linna tuiksoonel, saime seal mõnuleda viimase minutini, et siis mantel peale visata ja kella 9-ks üle tee raamatukogusse minna. Hommikusöök Taanis sisaldab loomulikult hunnikute viisi saiakesi ja mis seal salata, ei olnud meiegi patust vabad. Kõigele muule lisaks kulus ära mõnigi võist nõretav saiake kohvi kõrvale. Nautides kõrgelt kaunist vaadet linnale ei pane tähelegi, kui üks saiake teise järel suhu lipsab ja vööjoon paisub :P Ah, aga kuna kodus olles ma saiakesi ei söö, siis reisil olles võib seda ometi endale soovi korral lubada. Pealegi- päeva jooksul tuli kõnnikilomeetreid nii palju, et õhtuks polnud saiakestest vöö vahel haisugi. Mis oli omaette kummaline, siis …kohvi pakuti seal sellistest tavalistest veeklaasidest :)
Kella 9-ks olime oodatud üle tee DOKK1-e. Üsna kohe võeti meid vastu ja algasid igasugused kohtumised sealsete töötajatega, kes igaüks rääkis meile omast valdkonnast või viis majaga tutvuma. Erialastel nüanssidel ma oma blogis ei peatu, aga näha-kuulda saime palju huvitavat ja muidugi ka mõnda, mis imestama pani või siis just tõdema, et vat see asi on meil kuidagi vist parem. Maja ise on loomulikult muljetavaldav, arhitektuurselt põnev ja mitmefunktsionaalne. Tjah, tabasin ennast ka mõttelt, et sellises suures ja põnevas majas oleks päris huvitav töötada.
Pildil tagaplaanil on hotell, kus me ööbisime ja esiplaanil paistavadki juba DOKK1 trepid
Lõuna ajal saime tunnikese omapäi linnas jalutada ja enne päeva jätkamist sõime DOKK1 kohvikus väikese eine. Polnud mingi maitseelamus, aga nälg sai kustutatud ja päev rõõmsal sammul jätkatud. Pilte on sellest üüratust raamatukogust mul palju, aga kõik nad siia kaugeltki ei mahu, seega teen mingi valiku. Pisut meie lõunasest jalutuskäigust tuleb järgmistel piltidel:
Ega see lõunapaus just ülearu palju aega ringi jalutamiseks ei andnud, aga jalgu õnnestus sellegipoolest sirutada.
Tagasi DOKK1-s jätkus meie koolituspäev ja majaga tutvumine. Enne uusi pilte aga DOKK1-st
DOKK1 ehk Dokken on valitsushoone, avalik raamatukogu ja kultuurikeskus Aarhusis. See asub Hack Kampmanns Pladsil kesklinnas, tollimaja kõrval veepiiril. Dokk1 on osa palju suuremast arendusprojektist Urban Mediaspace Aarhus, mida Aarhusi omavalitsus ja Realdania rahastavad ühiselt 2,1 miljardi Taani krooniga. Selle projekteerisid Schmidt Hammer Lassen Architects ja Kristine Jensen, ehitust juhtis NCC AB. Ehitus algas 8. juunil 2011 ja hoone avati neli aastat hiljem, 20. juunil 2015.
Hoone nimi määrati 2012. aasta sügisel toimunud avaliku konkursiga. Tähe- ja numbrikombinatsiooni võib hääldada kui “Dokken”, “Dok-Ét” või “Dok-Een”, mis tähendab Dock või Dock One inglise keeles. Mõiste viitab asukohale endises tööstussadamas veepiiril, mis peaks ühendama linna ja merd.
Dokk1-s asub Århusi pearaamatukogu, kohaliku omavalitsuse avalike teenuste osakond, teatristseenid, ettevõtted ja suur automatiseeritud maa-alune parkla. Hoones on 60 000 m2 põrandapinda, millest 17 500 m2 kasutab raamatukogu ja 10 500 m2 kuulub ettevõtetele. Ülejäänud osa hoonest on peamiselt maa-alune parkla, kus on automatiseeritud liftisüsteem ja ruumi 1000 sõidukile. Struktuur integreeritakse kergraudteesüsteemiga, kus rongid sõidavad läbi hoone ja selle all, sealhulgas jaam. Parklast viib majja sisse eskalaator.
Teisel poolel päevast saime pisut tutvuda sisetööruumidega ja kuulata mitut huvitavat esinemist maja töötajate poolt.
Selle ülemise pildiga oli isevärki lugu. Tegin selle pildi nii telefoni kui kaameraga ja postitasin telefonipildi Instagrami kontole @ingridgotod. Pealelõunal liikusime koos maja töötajaga ringi ja äkki märkasin maja fuajees suuuuurel ekraanil samasugust pilti. Mõtlesin, et oh, huvitav, samasugune võte. Tea kas need seal siis papist inimesed, et nii ühtemoodi kukub pilt kõigil välja :D Õhtul naistega juttu ajades selgus aga tõsiasi, et minu pilti seal näidatigi :P Oli kenasti näha minu Instagrami nimi ja puha. DOKK1-l on lihtsalt väga operatiivne sotsiaalmeediaga tegeleja. Mina märkisin DOKK1-e ära ja nemad korjasid kohe üles ja jagasid suurel ekraanil, et neil on majas külalised Eestist. Ja mina, lühinägelik naiivitar käisin pool päeva ringi teadmisega, et keegi on samal ajal samasuguse pildi teinud.
Aarhus-ist:
Taani suuruselt teine linn asub Jüütimaa idakaldal Kattegati meres, umbes 187 kilomeetrit (116 miili) Kopenhaagenist loodes.
Jüütimaa suurim linn Aarhus on Kesk-Taani piirkonna ja statistilise piirkonna Landsdel Østjylland (LØ) (Ida-Jüütimaa provints). LØ on rahvaarvult teine statistiline piirkond Taanis, hinnanguliselt 903 974 elanikuga (seisuga 1. jaanuar 2021). Århus on linn, mille hinnanguline elanikkond on 285 273 elanikku (2022. aasta seisuga), seega Taani suuruselt 2. linn.
Aarhus pärineb vähemalt 8. sajandi lõpust ja on üks Taani vanimaid linnu. See asutati sadamaasulana Aarhusi jõe suudmes ja muutus kiiresti kaubanduskeskuseks. Esimene kristlik kirik ehitati siia umbes 900. aastal ja hiljem viikingite ajal kindlustati linn kaitsevallidega. Viikingite aeg oli rahutu ja vägivaldne ka Aarose jaoks, nagu linna tollal kutsuti, kuid vaatamata raskustele kasvas Århusi piiskopkond pidevalt tugevamaks ja jõukamaks, ehitades varakeskajal linna mitmeid usuasutusi. Kaubandus arenes jätkuvalt, kuigi alles 1441. aastal anti Århusile turulinna privileegid ja Århusi rahvaarv püsis suhteliselt stabiilsena kuni 19. sajandini. Eelkõige 1600. aastad olid Århusi jaoks rasked ajad, kuna linn kannatas mitmete sõdade ja katku all ning riik pärssis ka kaubandust Kopenhaageni kuningliku asukoha kasuks. Sellegipoolest kasvas Århus selle aja jooksul Taani suuruselt teiseks linnaks ja 1700. aastate keskel taastus kunagine jõukas kaubanduse. Tööstusrevolutsioon sai 19. sajandil pöördepunktiks, kuna tööstus ajendas kiiret rahvaarvu kasvu, edestades piirkondlikke rivaale ning 1862. aastal ehitati siia Jüütimaa esimene raudteeliin. 1928. aastal asutati Århusis Jüütimaa esimene ülikool ja täna on see ülikoolilinn ja Jüütimaa suurim kaubanduse, teenuste, tööstuse ja turismi keskus.
Globaliseerumise ja maailmalinnade uurimisvõrgustiku poolt “piisavuse” ülemaailmseks linnaks määratud linna peamised kultuuriasutused on Den Gamle By, ARoS Aarhusi kunstimuuseum, Moesgårdi muuseum, Kvindemuseet, Musikhuset ja Aarhusi teater. Tuntud kui Smilets By (lihtsalt naeratuste linn), on see Taani linn, kus on noorim ja kõige kiiremini kasvav demograafia ning kus asub Skandinaavia suurim ülikool Aarhusi ülikool. Kaubanduslikult on linn riigi peamine konteinersadam ja siin asuvad suuremad Taani ettevõtted, nagu Vestas, Arla Foods, Salling Group ja Jysk.
Nimi pärineb linna asukohast Aarhus Å (Aarhusi jõe) suudmes.] See on ühend kahest sõnast ár, genitiiv sõnadest á (“jõgi”, tänapäeva taani å) ja oss (“suu”, tänapäeva islandi keeles kasutatakse seda sõna, kirjutatud ós, endiselt “jõe delta” kohta). Valdemari loendusraamatus (1231) nimetati linna Aruks ja islandi keeles Aros, hiljem kirjutati Aars.
Kirjapilt “Aarhus” leiti esmakordselt 1406. aastal ja muutus järk-järgult tavaks 17. sajandil. 1948. aasta Taani õigekirjareformiga muudeti “Aa” sõnaks “Å”. Mõned Taani linnad olid muudatusele vastu, kuid Århusi linnavolikogu otsustas nime muuta. 2010. aastal hääletas linnavolikogu selle poolt, et alates 1. jaanuarist 2011 muutuks nimi tagasi Århusist Aarhusiks.
Siiski – endiselt on grammatiliselt õige kirjutada geograafilised nimed tähega Å ja kohalikel volikogudel on alternatiivina lubatud kasutada Aa kirjaviisi ning enamik ajalehti ja avalikke asutusi aktsepteerib mõlemat. Mõned ametlikud ametiasutused, nagu Taani keelekomitee, Taani õigekeelsussõnastiku väljaandja, säilitavad endiselt põhinimena Århusi, pakkudes sulgudes teise võimalusena Aarhusi, ja mõned institutsioonid kasutavad endiselt oma ametlikus nimes sõnaselgelt sõna Århus. nagu kohalik ajaleht Århus Stiftstidende ning koolid Århus Kunstakademi ja Århusi Statsgymnasium. “Aa” kasutasid ka mõned suuremad asutused aastatel 1948–2011, nagu Århusi ülikool või suurim kohalik spordiklubi Aarhus Gymnastikforening (AGF), mis pole kunagi kasutanud “Å”-kirja. Teatud geograafiliselt seotud nimesid on värskendatud, et need kajastaksid linna nime, näiteks Århusi jõgi, mis muudeti Århus Å asemel Aarhus Å.
Alates aastatuhande vahetusest on Aarhusis olnud enneolematu ehitusbuum, mille ajal on tekkinud palju uusi asutusi, taristuprojekte, linnaosasid ja puhkealasid. Mitmed ehitusprojektid kuuluvad Euroopa suurimate hulka, näiteks Uus Ülikooli haigla (DNU) ja sadamaäärne ümberehitus.
Muutus nii siselinna siluett kui ka maakasutus, kuna endised tööstusobjektid kujundati ümber uuteks linnaosadeks. Alates 2008. aastast muudeti endised dokkialad, mida tuntakse De Bynære Havnearealeri nime all (linnaäärsed sadamapiirkonnad) ja mis on linna mereäärele kõige lähemal, uuteks segakasutusega piirkondadeks. See on üks suurimaid sadamaäärseid projekte Euroopas. Põhjaosa nimega Aarhus Ø (Aarhus Docklands) on 2018. aasta seisuga peaaegu valmis, samas kui lõunaosa nimega Sydhavnskvarteret (Lõunasadama naabruskond) alles väljatöötamisel. Frederiks Pladsi naabruses asuvat endist DSB remondihoonet ehitatakse alates 2014. aastast uue äri- ja elamukvartalina. Lähedal asuv peamine bussiterminal on plaanis kolida keskraudteejaama ja koht kujundatakse ümber uueks elamurajooniks. Mujal südalinnas kujundati endiste Cerese õlletehaste asukoht aastatel 2012–2019 ümber uueks segakasutusega linnaosaks, mida tuntakse CeresByeni nime all.
Riigi esimese kergraudteesüsteemi Aarhus Letbane ehitamist alustati 2013. aastal ja esimene samm viidi lõpule 2017. aasta detsembris. Sellest ajast alates on kergraudtee teenust laiendatud kahe linnadevahelise lõiguga vastavalt Odderi ja Grenå linnadesse ning hõlmab ka põhjasuunalist lõiku Lisbjergi eeslinnani. Tulevikus plaanitakse kergraudteesüsteemiga siduda paljud teised eeslinnad Århusi kesklinnale lähemale, kusjuures järgmine etapp hõlmab kohalikke liine idas Brabrandi ja põhjas Hinnerupi poole.
Alates 2000. aastate algusest kiirenev kasv tõstis siselinna piirkonna 2014. aastaks ligikaudu 260 000 elanikuni. Kiire kasv peaks jätkuma vähemalt 2030. aastani, mil Århusi vald on seadnud ambitsioonika eesmärgi 375 000 elanikuks.
Århus asub Århusi lahe ääres ja on idas Kattegati mere poole ning üle lahe kirdes asuvad Molsi ja Helgenæsi poolsaared. Mols ja Helgenæs on mõlemad osa suuremast Djurslandi poolsaarest. Mitmed suuremad linnad ja asulad on Århusist maanteed ja raudteed mööda hõlpsasti ligipääsetavad, sealhulgas Randers (38,5 kilomeetrit (23,9 miili) maanteed mööda põhja pool), Grenå (kirdes), Horsens (50 kilomeetrit (31 mi) lõunas) ja Silkeborg ( 44 kilomeetrit (27 miili) idas).
Kliima
Piirkonna geograafia mõjutab linna kohalikku kliimat, Århusi laht avaldab mõõdukat mõju madalale orupõhjale, kus asub Århusi kesklinn. Läänes asuv Brabrandi järv aitab sellele mõjule veelgi kaasa ja selle tulemusena on orus suhteliselt pehme ja parasvöötme kliima. Orupõhja liivane maa kuivab pärast talve kiiresti ja suvel soojeneb kiiremini kui ümbritsevad niiskust säilitavad kivisavist künkad. Need tingimused mõjutavad põllukultuure ja taimi, mis sageli õitsevad orus 1–2 nädalat varem kui põhja- ja lõunapoolsetel nõlvadel.
Põhjalaiuskraadi tõttu varieerub päevavalgustundide arv suvel ja talvel märkimisväärselt. Suvisel pööripäeval tõuseb päike kell 04:26 ja loojub kell 21:58, andes päevavalgust 17 tundi 32 minutit. Talvisel pööripäeval tõuseb kell 8.37 ja loojub kell 15.39, päevavalgust on 7 tundi ja 2 minutit. Suviste ja talviste pööripäevade päevade ja ööde pikkuse erinevus on 10 tundi ja 30 minutit.
Sadam
Århusi sadam on üks suurimaid tööstussadamaid Põhja-Euroopas koos Taani suurima konteineriterminaliga, mis töötleb enam kui 50% Taani konteinerveost ja majutab maailma suurimaid konteinerlaevu. Tegemist on omavalitsuse iseseisva finantseerimisega sadamaga. Rajatised käitlevad ligikaudu 9,5 miljonit tonni lasti aastas (2012). Teravili on peamine ekspordiartikkel, samal ajal kui sööt, kivi, tsement ja kivisüsi on peamised imporditud kaubad. Alates 2012. aastast on sadam seisnud silmitsi kasvava konkurentsiga Hamburgi sadama poolt ning kaubaveomahud on võrreldes 2008. aasta tipptasemega mõnevõrra vähenenud.
Parvlaevaterminal on ainus alternatiiv Great Belt Linkile Jüütimaa ja Meremaa vaheliseks reisijateveoks. See on teenindanud erinevaid parvlaevafirmasid alates esimese Kopenhaagenisse suunduva aurulaevaliini avamisest 1830. aastal. Praegu opereerib Mols-Linien seda marsruuti ja veab igal aastal umbes kaks miljonit reisijat ja miljon sõidukit. Täiendavad ro-ro-kaubaparvlaevad teenindavad iganädalaselt Soomet ja Kalundborgi ning ebaregulaarsete ajavahemike tagant väiksemaid Taani sadamaid. Alates 2000. aastate algusest on sadam muutunud üha enam Läänemerel tegutsevate kruiisiliinide sihtkohaks.
Turism
ARoS-i kunstimuuseum, vanalinna muuseum ja Tivoli Friheden on Taani suurimad turismiobjektid. Peaaegu 1,4 miljoni külastajaga on nad turismi liikumapanev jõud, kuid populaarsed on ka teised kohad, nagu Moesgårdi muuseum ja Kvindemuseet. Väidetavalt on turistide jaoks suureks atraktsiooniks ka linna ulatuslikud ostuvõimalused, nagu ka festivalid, eriti NorthSide ja SPOT. Paljud külastajad saabuvad kruiisilaevadega: 2012. aastal külastas sadamat 18 alust üle 38 000 reisijaga.
Üle linna on rohkem kui 30 turismiinfopunkti. Mõned neist on varustatud töötajatega, samas kui teised on lihtsalt võrgus, varustatutena avalikult juurdepääsetavate puuteekraanidega. Århusi ametlikku turismiinfoteenust korraldab VisitAarhus.
Århus-i linn on arenenud etappide kaupa, viikingiajast tänapäevani ja see kõik on tänapäeval linnas nähtav. Erinevates linnaosades on esindatud paljud arhitektuuristiilid, nagu romaani, gootika, renessanss, barokk, rokokoo, rahvusromantika, põhjamaade klassitsism, neoklassitsism, impeerium ja funktsionalism. Linn on kujunenud ümber peamiste transpordisõlmede – jõe, sadama ja hiljem raudteejaama – ning selle tulemusena on vanimad linnaosad ka tänapäeval kõige kesksemad ja liiklusrohkemad.
Voldeni (vall) ja Graveni (vallikraav) tänavad annavad tunnistust esialgse viikingite linna kaitsest ning Midtbyenis asuv Allégaderingen järgib ligikaudu selle asula piire. Keskajal kujunes südalinna tänavavõrk kitsaste kõverate tänavate ning madalate tihedate elamutega jõe ja ranniku ääres. Vesterport (Westward Gate) kannab endiselt keskaegse linnavärava nime ning kitsad tänavad Posthussmøgen ja Telefonsmøgen on sellest ajast pärit tasuliste jaamade jäänused. Siselinnas on vanimad säilinud hooned, eriti Ladina kvartal, mille majad pärinevad 17. sajandi algusest Mejlgades ja Skolegades. Keskaegseid hoovidega kaupmeeste häärbereid saab näha Klostergades, Studsgades ja Skolegades. Ülekaalukalt on suurem osa praegusest linnast ehitatud 1800. aastate lõpu industrialiseerimise ajal ja pärast seda ning tänapäeval on kõige enam esindatud arhitektuuristiilid historitsism ja modernism, eriti Taani funktsionalismi alamžanr, millest on palju häid näiteid. 2000. aastate ehitusbuum on Århusi jäljendanud ümberarendatud sadamaala, paljude uute linnaosade (ka südalinnas) ja taaselustatud avaliku ruumiga. Samuti hakkab see siluetti muutma mitme domineeriva kõrghoonega.
Ja meie reisi põhieesmärk, ehk raamatukogud:
Raamatukogud ja rahvamajad
Dokk1, kuhu esmalt suundusime ka meie.
Taani rahvaraamatukogud on ka kultuuri- ja kogukonnakeskused, mängivad aktiivset rolli kultuurielus ja korraldavad palju üritusi, näitusi, vestlusringe, töötubasid, koolitusi ning hõlbustavad igapäevast kultuuritegevust kodanike jaoks ja pakuvad ruume. 2015. aasta juunis avati sadama ees Dokk1 – suur keskraamatukogu ja kultuurikeskus. Dokk1 hõlmab ka tsiviilasutusi ja -teenuseid, äribüroode rentimist ja suurt maa-alust robotparklat ning selle eesmärk on olla linna maamärk ja avalik kohtumispaik. Dokk1 hoonet, sellega seotud väljakuid ja tänavapilti nimetatakse ühiselt ka Urban Mediaspace Aarhusiks ning see on suurim ehitusprojekt, mille Aarhusi vald on seni ette võtnud. Peale selle suure pearaamatukogu on Århusi linnaosades kohalikud raamatukogud, mis tegelevad sarnase kultuuri- ja haridustegevusega, kuid kohalikul tasandil.
Riigiraamatukogul (Statsbiblioteket) ülikoolilinnakus on rahvusraamatukogu staatus. Linn on ICORN organisatsiooni (International Cities of Refuge Network) liige, et pakkuda turvalist varjupaika autoritele ja kirjanikele, keda kiusatakse taga nende päritolumaal.
Milline reis on aga täiuslik, kui teemaks ei tule uued toiduelamused?
Århusis on suur valik restorane ja söögikohti, mis pakuvad roogasid kogu maailma kultuuridest, eriti Vahemere ja Aasia, aga ka rahvusvahelist gurmeekööki, traditsioonilist Taani toitu ja Põhjamaade uut kööki. Vanimate restoranide hulgas on 1924. aastal avatud Rådhuscafeen (lihtsalt Raekoja kohvik), kus pakutakse traditsioonilisi Taani roogasid, ja 1906. aastast pärit Peter Gift, kõrts, kus on lai õllevalik ning smørrebrødi ja teiste Taani roogade menüü. Århusis saab New Nordicu kogeda restoranides Kähler Villa Dining, Hærværk ja Domestic, kuid kohalikke tooteid saab osta paljudes kohtades, eriti kaks korda nädalas Frederiksbjergi toiduturgudel. Århusi ja Kesk-Taani piirkond valiti 2017. aastal Euroopa gastronoomiapiirkonnaks.
Hinnatud tipptasemel restoranid, mis pakuvad rahvusvahelist gurmeekööki, on Frederikshøj, Substans, Gastromé, Det Glade Vanvid, Nordisk Spisehus, Restoran Varna, Restaurant ET, Gäst, Brasserie Belli, Møf ja Pondus, mida kõiki peetakse Taani parimateks söögikohtadeks. Århusi restoranid olid esimesed Taani provintsis, mis said Michelini tärnid alates 2015. aastast, mil Michelini inspektorid esimest korda Kopenhaagenist väljapoole seiklesid.
Kogu keskuses on palju tänavatoidu müüjaid, kes müüvad sageli väikestest haagistest alalistes kohtades, mida ametlikult tuntakse Pølsevogne nime all (vt vorstivagunid), pakkudes traditsiooniliselt erinevaid Taani hot doge, vorste ja muud kiirtoitu. Üha rohkem on müügikohti, mis on inspireeritud muudest kultuurilistest maitsetest, nagu sushi, kebab ja karriwurst.
Kesklinn on täis kohvikuid, eriti jõe ääres ja Ladina kvartalis. Mõned neist sisaldavad ka õhtust restorani, nagu Café Casablanca, Café Carlton, Café Cross ja Gyngen. Aarhusi tänavatoit ja Aarhusi kesktoiduturg on kaks 2016. aastast pärit kesklinnas asuvat siseruumides asuvat toiduväljakut, mis hõlmavad erinevaid tänavatoidurestorane, kohvikuid ja baare.
Juustulett Frederiksbjergi kohalikel toiduturgudel Aarhusis on jõuline ja mitmekesine ööelu. Tegevus kipub koonduma siselinna, kus jalakäijate jõeäär, Frederiksgade, Ladina kvartal ja Jægergårdsgade Frederiksbjergil on öösel kõige aktiivsemad keskused, kuid asjad liiguvad ka mujal linnas. Ööelu pakub kõike alates väikestest söögikohtadest odava alkoholi ja kodusest atmosfäärist kuni moodsate šampanjat ja kokteile pakkuvate ööklubideni või väikeste ja suurte baaride, tantsupõrandate ja salongidega muusikapaikadeni. Lühike valik väljakujunenud kohti, kus saate jooke juua ja suhelda, on moodne Kupé salong ja ööklubi sadama ääres, lõõgastav vesipiipu pakkuv Ris Ras Filliongongong ja auhinnatud õllevalik Fatter Eskild koos laia valikuga. valik Taani bände, mis mängivad peamiselt bluusi ja rokki, veini- ja raamatukohvik Løve’s Nørregade’is, Sherlock Holmes, Briti stiilis elava muusikaga pubi ja Sct. Clemens koos restoraniga Hereford Beefstouw katedraali vastas.[265][266][267] Mõned ööelupaigad on suunatud konkreetselt geidele ja lesbidele, sealhulgas Gbar (ööklubi) ja Café Sappho.
Århusi komplekt (taani keeles Århus Sæt) on sageli koos tellitud jookide komplekt, mis on saanud linna nime ja koosneb kahest joogist, ühest Ceres Topi õllest ja ühest shot Arnbitterist, mis mõlemad on pärit Aarhusist. Enamikus baarides ja pubides piisab komplekti tellimisest. Aarhus Bryghus on arvestatava toodanguga kohalik käsitööõlletehas. Õlletehas asub Viby lõunaosas ja seal on saadaval lai valik käsitööpruuli, enamikus suuremates linna kauplustes ning ka mõnes baaris ja restoranis.
Meie päev DOKK!-s sai läbi peaaegu kell 17.
Esimesel õhtul peale pikka päeva oli meil põhieesmärgiks kõht täis süüa ehk siis leida endale paik, kus armastavad käia kohalikud ja mis ei viiks pangaarvet nulli. Raamatukogus soovitati meil suunduda nn tänavaturule, ehk siis linnas on üks selline vana tehasehoone, kus suures ruumis on esindatud väga erinevate rahvuste köögid ning eriti just nooremad inimesed armastavad peale tööd seal sõprade/peredega aega veeta ja söömas käia. Midagi meie Telliskivi Loomelinnaku laadset, aga kontsentreeritult ühe katuse all.
Enne, kui maanduda sööma, võtsime ette jalutuskäigu läbi linna, kuigi sööma oleks saanud ka lühemat teed pidi.
Kohale jõudes tegime sellele suurele ruumile tiiru peale, ise näljast nõrkemas ja lõpuks otsustasime ühest putkast oma söögi ära tellida, sest rohkem lihtsalt ei kannatanud oodata. Oli midagi aasiapärast. Kõlbas süüa, kõhu sai täis, aga ……midagi jäi kripeldama ja kuigi see pidavat olema linnas odavaim moodus söömiseks, otsustasime järgmisel õhtul seda käiku mitte korrata vaid külastada mõnda teist söögipaika.
Kuna aga midagi jäi tõesti kripeldama, suundusime tagasi meie hotelli piirkonda ja leidsime endale kanali ääred mõnusa kohviku, kust igaüks sai endale midagi päeva lõpetuseks. Kes magustoitu, kes veini.
Kui enam midagi ei kripeldanud, hing oli rahul ja kõht täis…. vedasime oma väsinud jalad hotelli, ajasime juttu, lugesime raamatut(kes soovis) ja lõpuks saabus ka Unemati.
Muidugi, ega eluke siis seisma jää. Reisilt tagasi, elasime taas oma igapäevases elurütmis rõõmsalt edasi. Märts läks nii, et arugi ei saanud ja oligi käes aprill. See kevadkuu, kui meie pere noorem M tähistab oma sündimise päeva ja sel aastal sai neiuke juba 7. Uhke tunne oli, sest 7 tähendab seda, et ees ootab koolitee. Eks ta oligi- lasteaia viimane aasta.
Kuna poja koos oma tibudega elasid sel ajal veel meil ja majaehitus oli hoogsalt lõpujärgus, pidasime preiliga koos hommikul sünnipäeva ära ehk et laulsime ta üles ja sõime kooki. Uskumatult kiiresti need pisikesed kasvavad. Sünnivad, käivad lasteaias ja juba ongi koolipingis. Lihtsalt laps olemiseks jääb ikka häbiväärselt vähe aega. Küsisin lapselt muidugi klassikalise küsimuse, et kas ootad juba kooli? Vastus oli konkreetne – EI. Muidugi, vanem õde käis teises klassis ja kõrvalt nägi väiksemgi, et iga päev tuleb kodus õppida ja kellele see ikka väga meeldib, kui aina peab ja peab, aga tegelikult tahaks mängida. Ka suvel polnud ta veel vaimustuses peatsest koolipingi nühkimisest, aga…peale esimest septembrit kõik muutus ja neiu käib rõõmuga koolis. On kohusetundlik ja asjalik.
Tädi Kirke tegi loomulikult sünnipäevalapsele tordi. Temas on täitsa olemas see küpsetamisgeen ja kannatlik meel, mida tortide meisterdamisel tarvis läheb ja oma vennalastele teeb ta rõõmuga ilusaid ja maitsvaid üllatusi. Tagatipuks on ta praeguseks õppinud tegema makroone ja need on päriselt palju maitsvamad, kui ma kohvikutest olen saanud. Eks omajagu mängib siin rolli makrooni värskus, tooraine ja kas tegemist on masstoodanguga või mitte.
Aprillis olid kevadpühad ja sellega seoses on mul hiiglama armas mälestus…… kuid mida pole, on pildid. Fotoaparaati kaasas polnud ja need pildid, mis said telefoniga tehtud….kustutasin peale instagrami postituste tegemist ära. Kuid…kel huvi, saab alati külastada minu insta kontot http://@ingridfotod ja vaadata igasuguseid fotojäädvustusi. Seal on neid kindlasti rohkem, kui blogisse või FB-sse kunagi jõuab. On seal ka sellest Pärnu tripist pilte.
Nimelt…pühade ajal kutsus mind üks minu armsatest sõbrannadest endaga paariks päevaks Pärnusse aega veetma. Käskis tulla üksi ja jätta oma teismeline koju, kuigi see neiu meeldib talle väga. Sõbranna arvas, et mul oleks lõpuks aeg puhata vahest ka ilma lapseta. Ma ei saaks öelda, et minu teismeline armas piiga minu puhkamist kuidagi segaks, aga olgem ausad….vahest on tore olla kõigest eemal ja ajada täiskasvanud inimesega täiskasvanute juttu. Nii ma siis läksingi enne pühi peale tööd otse Pärnu bussi peale. Jõudsin hiliseks õhtuks Pärnusse, viisime kodinad sõbranna juurde ja meie tore koosolemine sai alata.
Mis olid nende päevade märksõnadeks? Puhkus, vaikus, vabadus, rõõm sõprusest, palju ja veel rohkem jalutamist, pikad jutuajamised, väike vein, äärmiselt kaunis lõunasöök Pärnu ühes kõige nooblimas restoranis Mon Ami(see vääriks eraldi esiletõstmist nii interjööri, kui toidu poolest), mõnusad tunnid Estonia Spa termides. Kui ma tagasi koju jõudsin, oli tunne, et tulen pikemalt puhkuselt. Mis sellest, et olin Pärnus vaid ühe õhtu, ühe terve päeva ja ühe päeva lõunani. Vot selline tore ettevõtmine oli. Sõbrakesele selle eest maani kummardus.
Ja siis ma aprillikuus isegi õmblesin pisut. Pojatütrele õmblesin sünnipäevaks koolilapse kleidi. Selline armas trikotaaž ootas mul mitu aastat õiget hetke, kuni lõpuks sai kleidiks. Selle kleidiga käis preili kevadel ka eelkooli lõpupeol. Kleidi väljalõikamisega oli pisut probleeme, sest minule teadmata saadeti mulle kangas, kus esines defekte ja mul tuli parasjagu kombineerida, et portega kanga puhul kõik vajalikud detailid välja lõigata :(
Kirkele õmblesin aprillis pusa. Samuti ühest väga pikalt seisnud kangast, mille tootjaks on Saksamaal Lillestoff. Teismelisel pole kunagi liiga palju riideid ja nii ma perioodiliselt õmblen talle neid asju, mida ta ise soovib. Imekombel vaatavad kapist vastu just rohkem minu õmmeldud, kui poest ostetud riided.
Selle dressipluusi materjal on pisut teistsugune, kui tavaline dressikangas. Paraja paksusega, soe ja läbitepitud faktuuriga. Praeguseks on ta leidunud lapse garderoobis oma koha ja oli kevad-suvel-varasügisel tihedas kasutuses. Praegu, kui sügis on omadega teises pooles, kannab laps seda vähem. Jope alla on ta lihtsalt talle liiga palav. Kannab õhemast materjalist õmmeldud pusasi ja pluuse.
Oma sõbrannale õmblesin samuti ühe dressipluusi, mis ootas pikalt tegemist ja millega ta sõitis Madeirale, aga sellest, nagu ma avastasin, polegi mul kaameraga tehtud pilte, vaid paar hädist õhtuh hilja tehtud telefoniklõpsu lapse seljas.
Ega see aprill nüüd muidugi õmblemisega otsa saanud. Tegelikult käisin ma koos kolleegidega kuu lõpus tööreisil Taani linnas nimega Aarhus ja sellest juba järgmises postituses.
Kuidagi tuleb see pikk jutt nüüd kokku võtta ja alustaks vast hoopis Taist numbrites.
Riigiinfo:
Asukoht – Kagu-Aasia Naabrid – Laos, Myanmar/Birma, Kambodža, Malaisia Pealinn – Bangkok Pindala – 513 115 km2 Riigikeel – tai keel Rahvaarv – umbes 69 miljonit Rahaühik – baht (THB) Ajavöönd – GMT+7
Religioon: budism 94,6%, islam 4,3%, kristlus 1%
Ilm:
1. Kuum aastaaeg Märtsist – maini (kuum ja niiske; aasta kõige kuumem kuu on aprill). Jõed on sellel ajal kuivanud ja madalad ja puud sageli raagus ja ilmetud.
2. Vihmaperiood Juunist septembrini- üsna kuum, rohkelt sademeid ja päikesepaistet 5 tundi päevas. Kõige vihmasem kuu on september!
3. Jahe aastaaeg Oktoobrist veebruarini- see on parim aeg Taisse minemiseks, sest vihmaperioodi lõppedes taevas selgineb, päevad on kuivad ja päikeselised, ööpäeva keskmine temperatuur on 24-28 kraadi.(Olime ise veebruari teisel poolel ja no tegelikult oli ikka kuumem. See 24-28 on äkki kuskil kõrgemal mägedes või varahommikune mõõtmine :)) Öised temperatuurid jäävad 22-24 vahele. (Istusime kella 23 ajal mere ääres, käisime õhtul hilja hulkumas ja oli enamasti +28, mis tundus päevast arvestades…pisut jahe) Merevesi on aastaringselt vähemalt +28- +31 kraadi.
Tai kultuur on palju mõjutusi saanud Laosest, Birmast, Hiinast ja Kambodžast; selle keskmeks on vanad traditsioonid, austus esivanemate vastu ja budism, mis mõjutavad suurel määral nende käitumist ja igapäevaelu. Tailaste jaoks on oluline igas olukorras äärmiselt rahulikuks jääda ja raske on leida tailast, kes oma ärritust välja näitab – seda peetakse äärmiselt ebaviisakaks ja alandavaks ning see peidetakse alati naeratuse taha. Tihti võib kuulda fraasi mai pen rai, mis tähendab, et ei ole tarvis muretseda. Jah, naeratuste maa :)
Rahvusköök: Kõige tüüpilisemateks Tai köögis kasutatavateks koostisosadeks on küüslauk, tšilli, laimi mahl, sidrunhein, koriander ja kalakaste. Peaaegu iga toidukorra oluliseks osaks on riis – tailased tarbivad aastas keskmiselt pea 100 kg riisi inimese kohta. Populaarseteks roogadeks on näiteks erinevad kookospiimast valmistatud karrid, kalakastme, laimimahla ja palmisuhkruga maitsestatud terav papaiasalat som tam ja Tai kuulsaim nuudliroog pad thai(meie suur lemmik, mida teeme nüüd sageli ka kodus). Muidugi leiab Taist laia valiku eksootilisi puuvilju, näiteks mangostini, vahvate karvapallidena mõjuvaid rambutane, hiiglaslikku jakavilja ja Kagu-Aasia puuviljade kuningaks kutsutavat duriani – vili, mille kohta öeldakse, et see haiseb kui põrgu ja maitseb kui taevas. Tavaliseks magustoiduks Tais ongi puuviljad. Puuviljad on päris kindlasti see, mida jäime koju sõites väga igatsema, sest selliseid mahlaseid maitseid saab kogeda paraku ainult päritolumaal. Kodus ostetud mango on ikka Tai(ja muu sooja maa) mango kõrval hale vari.
Tais räägitavad keeled: Tai riigikeeleks on tai keel, mis on lähedalt seotud laose keelega ning mida räägib ainsa keelena 90,7% inimestest, 6,4% inimestest räägib lisaks tai keelele birma või malai keelt. Laialdaselt on asjaajamises ja kaubanduses levinud ka inglise keel.
Kasulikud väljendid Tai keeles:
tere – sà-wàt-dee
kuidas läheb? – sà-baai dee m?i?
tere hommikust – sà-wàt-dee kráp
head ööd – raa-dtree sà-wàt
head aega – báai baai
head isu – gin hâi a-ròi
vabandage – k?r tôht
aitäh – kòp kun
Meie 15-päevane seiklus Taimaal sai selleks korraks läbi ja ma lubasin endale, et tagasi sinna läheme päris kindlasti. Tai ja tailased jäid meie südametesse, kliima sobis oivaliselt ja vaadata on seal veel ah kui palju. Jõudsime sellel reisil näha ja kogeda vaid tõeliselt väikese osakese sellest, mida tail pakkuda on. Mis on aga kindel siis see, et ka 2 nädalat päikesemaal laeb akusid nii tugevalt, et terve talve ja kevade takkatraavi lähed tööle lauluga, töölt koju reipa sammuga ja leiad endas jaksu koduski veel samba rütmis tegutseda.
Ma nüüd ei mäleta, kas olen kirjutanud ka ajavahega kohanemisest…aga sinna minnes meil ei tekkinudki mingit probleemi. Kuidagi sujuvalt läksime 5 tunnise ajavahega Tai rütmi ja kindel võib olla selles, et soe kliima aitas sellele kaasa. Eks pärast pikka-pikka ümberistumisega ja lennujaamas passimisega lendu oli Bangkokist saarele sõit unisevõitu ikka, aga nii kui olime hotellis kohal, oli kadunud ka igasugune uni ning järgmisel hommikul helesinist merd vaadates polnud meeleski, et eelmine päev kujutas endast pikka vintsutavat kohalejõudmist. No olgu, nii vintsutav ta nüüd polnudki, kuigi jah…poolest ööst lennujaama, paar tundi passimist, lend Helsingisse, 9 tundi lennujaamas, 10,5 tundi lendu, 6 tundi sõitu (koos testimistega) saarele…..ja sellegipoolest, kui kohale jõudsime, oli kõik see kui peast pühitud ja lihtsalt nautisid elu.
Küll aga andis ajavahe tunda pärast tagasilendu kõva nädala. Äratus kell 5 hommikul, 4,5 tundi lennujaamas, siis 15 tundi lendu + 2,5 tundi laevasõitu + tund autoga kojusõitu….kuskile läks veel vööndivahetus…no seda oli tõesti palju. Pealegi võttis kodumail meid vastu külm, sopane ja vastik ilm….ja ma läksin pärast lühikeseks jäänud ööd kohe hommikul tööle. Sellist taastumisaega ei olnudki. Kirkel läks aklimatiseerumine lobedalt, aga see ilmselt noore inimese asi ja tema võis hommikul hambad laiali magada, sest koolivaheaeg veel kestis. Mina tiksusin nädal aega tööle-koju -magama. Peale nädalat siis oli minulgi tagasi inimese tunne ja energiat kuhjaga. On siiani, kui aus olla.
Millised olid siis need Tai eredamad hetked? Mida ma teeks järgmisel reisil ja kuhu läheks?
Koh Chiangi saar tervikuna – mõnus, mõnus, mõnus! Vapustavad rannad ja rahulik kulgemine. Sain korda oma õla, super!!!
Chiang Mai templid – ära ei tüdinenud, vaata ja imesta, mida inimesed on valmis ehitanud.
Chiang Mai külje all päev elevantidega – üliäge elamus.
Bangkokis õhtune jõekruiis – tõeline tipphetk ja täiesti erinev looduselamustest.
Tegelikult meeldis absoluutselt kogu reis, aga need olid vast jah sellised eredamad hetked. Tai on mõnusalt rahuliku energiaga maa.
Mis puudutab järgmist korda, siis oleme tütrega sel teemal spekuleerinud küll. Et kas kambaga, või julgeks juba kahekesi minna? Jõudsime otsusele, et sobiks vist nii ja naa. Kindlasti läheks mitte vähem, kui kaheks nädalaks ja veel parem, kui kolmeks ning sellestki jääks puudu. Ideaalis oleks kohapeal vähemalt kuu ja teeks perioodiliselt kaugtööd…ideaalis, eks :) ja kes ütleb, et ideaal ei ole saavutatav? Kahekesi minemisel on omad plussid, hea kambaga omad. Rõhutan – hea kambaga! Ja meil oli üliäge kamp! Selle kambaga läheks iga kell uuesti nii reisile, kui luurele.
Et siis Tais kuhu?
Mulle meeldis ikka väga Koh Chiangi saar. Kirke paneks kohe ajama Bangkok-i ja passiks seal vist vähemalt nädala. Teismelise asi. No ok, kuigi mind ahvatleb palju enam rahulikult kulgev ja turistitühi Koh Chiang oma metsikuma looduse ja randadega, siis ka Bangkokis oleks huvitav pisut rohkem seigelda. Jäid ju nägemata päevavalguses kõik suuremad templid, lossid ja muud vaatamisväärsused. Kõrgeima hoone vaateplatvormil võiks siiski õhtusel ajal ära käia, see oli Kirke unistus. Ujuv turg on vaatamisväärsus ja palju muud. Seega kui Bangok uuesti, siis oleksin käpp. Aga 3-4 päeva oleks rohkem, kui küll.
Olen nii huvipärast viimasel ajal ETV pealt järelvaatamises piilunud Milderite pere Tai seiklusi ehk saadet “Pea ees vette Tai kuningriigis”. Nemad käisid seal rohkem Bangkokile lähematel saartel ja sealt vaatas vastu ikka päris suur trööstitus peale koroonat. Mahajäetud majutuskompleksid nagu kummituslinnad, toidukohad….ilmselt konkurents suurem ja nii ka otsa saanud ärisid rohkem. Koh Chiang on Bangkokist üsna kaugele ja sellist masendavat pilti, nagu saates, me ei kohanud. Väikeseid pandeemia tundemärke oli sealgi, aga ei midagi katastroofilist. Täpsustuseks võin öelda, et Tais viibisime me samal ajal, kui Milderid.
Koh Chiangil läheks me aga otseteed oma hipimajutusse(vaatamata sellele, et Tai mõistes väga kallis karantiinimajutus oli samuti üdini mõnus) ja oleks seal nädala paigas, varbad vees. See oli lihtsalt meie kõige askeetlikum ja samas lemmikum öömaja. Milline luksus on elada sooja mere ääres ja uinuda merekohina saatel…..Käiks igal õhtul massaažis, naudiks puuvilju, sooja merd, vapustavaid loojanguid, kookose mahla ja käiks sutsti mõned päevad Kambodžas ära. See on Koh Chiangile väga lähedal. Kindlasti otsiks mõne toidukoolituse, et saada rohkem kogemusi ja nippe taipäraste roogade valmistamiseks. Meile maitses sealne köök väga. Ühesõnaga veedaks nädala aeglases tempos ja ma usun, et nädal sealset elukest tuleks mulle paraku odavam, kui kodus elamine.
Kui sõit oleks kaheks nädalaks, siis teisest nädalast pool veedaks Bangkokis ja pool kuskil seal läheduses, kus pole veel käinud. Võib olla mõned väikesaared…..võib-olla, sest saarte põhiline võlu seisneb randades ja rannad on Tais ilmselgelt igal pool ilusad, olenemata saarest. Ja kuigi ma tahaks kangesti Chiang Maisse tagasi, siis see Bangkokist üle jääv pool nädalat oleks üks suur küsimärk. Võimalik, et nädala teise poole läheks ikkagi Chiang Maisse ja mitte saartele, sest sealgi jäi aeg liiga napiks ja palju vaatamata. Küll aga säästaks ennast ning aega ja käiks Põhja Tais ära rongi asemel hoopis lennukiga. Et teistmoodi. Siselend ei ole seal oluliselt kallim, kui rongisõit magamisvagunis. Ühesõnaga peale lõõgastavat nädalat Koh Chiangil toimetaks täiesti tunde järgi.
Ideaalis oleks aga uute kohtade avastamiseks vajalik päris kindlasti kolmas nädal. Ideaalis! ja siis neljas ja viies ja kuues ja…kuni tekib tunne, et koduigatsus on suur :)
Ah jaa. Olen siin viimasel ajal juhtunud vaatama instas ühe Moskvast pärit venelanna story-sid. Vanust nagu oleks…34, üksik. Rentis seni Moskva kesklinnas korterit ja on instablogija. Otsustas ühtäkki korteri ära anda, oma vähesed kodinad emme juurde viia ja põrutada pooleks aastaks Balile puhkama(kuigi Bali ja Tai on erinevad kohad, siis selle teema puhul ma tõesti kirjutan neiu Bali kogemusest). Kolis 3 nädala jooksul hotellist hotelli seitse korda, sest kuskil polnud piisavalt hea. Küll mööbel liiga pruun, küll õhtul liiga vara pime, küll toit nii võõras ja tahaks pelmeene saada. Uus häda tekkis peale 4 päeva Balil…ameerika keelest kopp ees, isegi kõla on vastik. Pange tähele- ameerika keelest- mis keel see küll on? Noor naine oli kurb, et Balil kõikjal vene keel ei kõlanud. Inglish, nagu ta väljendus, oli tal suht olematu ja petta sai ta omameelest igal nurgal. Tegelikkuses lihtsalt oli ta pehmeltöelda udu ja jäi ise igale poole hiljaks ja ajas asju sassi. Kolm nädalat Balil ja kordagi ei jõudnud ookeani ujuma…. Ja kui kehv kliima!!!…iga päev vähemalt korra sajab. Kes küll keelas uurida, mis ajal on Balil vihmaperiood? Poolest aastast Balil sai lõpuks vaid kolm nädalat ja siis suundus pettunud naine Dubaisse, mida kiitis siis ülivõrdes. Milline infrastruktuur, niii palju venelasi, lahe, rand on spetsiaalselt tehtud, mitte looduslik, kõik käe-jala juures, luksus, meeletult poode, põõsake põõsakese kõrvale istutatud, puuke puu kõrval ja kujutage ette, vesi on seal nii mõnusalt soe, et pole ta sellist kohanud Balil ega Tais ja millised kõrghooned, iiii, nagu Moskva-Citys, ainult palju suurem….ainus häda, et liiga kallis seal elada :) Ise arvab ta, et on väga vaimne inimene …kirik ees ja kirik taga. Ja seal kuulis ikka nii palju totrust…et ah, las ta olla. Mul läks tema jälgimise isu igatahes ära.
Milleks ma seda üldse mainisin?
Mõtlesin siin lihtsalt sellel teemal, et miks minna avastama uut maad, kui sa isegi ei ürita leida kohalikega ühist keelt? Ei püüagi praktiseerida inglise keelt – keelt mida pursivad mõlemad osapooled-, et saada aru ja teha ennast arusaadavaks? Miks lähed üldse reisile ja veel pooleks aastaks kuskile elama, kui tahaksid kohata ja suhelda vaid oma kaasmaalastega ning süüa kodust toitu? Miks minna soojale maale üksi, kui pele kella 5 on kottpime ja välja ei julge enam minna ning halad ja igavled hotellis? Peale viit ei muutu elu ohtlikuks, kui sa ei kakerda kahtlastes piirkondades ja nurgatagustes. Miks elada pool aastas võõras kultuuriruumis, kui sulle isegi nende toit ei maitse? Kuidas minnakse nii pika plaaniga võõrsile tegemata mingisugustki eeltööd? Aga eks inimesi on erinimelisi. Õnneks on tütarlaps “vaimne inimene”, istub kodus ja palvetab eraldatuses koos oma jumalaga vähemalt üle päeva….mis ei sega tal olemast üdini materiaalne….ja pärast Dubaid lendas ta tagasi Moskvasse, üüris taas korteri ja on õnnelik. Jah, kogemus seegi.
Meie oleme igatahes õnnelikud, et taipasime selle Tai reisi moodsa viiruse kiuste kevadel ära teha, sest eeloleval talvel oleks seda reisi ette võtta kõvasti keerulisem, kui aasta tagasi. Päris mitmel põhjusel. Põhikooli viimasel aastal ei taha last õpetöölt ära võtta(vaatamata suurepärasele õppeedukusele) + lõpetamisega seotud kulutused(lõpusõrmus, lennuraamat, lõpuriided, lennu lõpureis jne) + samal ajal on gümnaasiumites sisseastumiskatsed. Talv on ees ja koos sellega ettearvamatud elamiskulud(küte jne), üldine hinnatõus, kallinenud lennupiletid. Jah, ma olen kohe päris õnnelik, et eelmise aasta alguses korontsiku kiuste selle seikluse ette võtsime.
Elu seisneb muutumises ja päris kindlasti miski muutub kogu aeg. Kord paremaks, kord kehvemaks ja siis jälle paremaks. Fakt on see, et ees ongi ootamas muutuste aasta päris mitmes aspektis. Mingi periood hakkab lihtsalt läbi saama ja vajabki muutusi.
Ja reisidki ei jää tulemata, kuigi hetkel ei käi välja, millal ja kuhu, kuid…..ideid on :)
Kas Taisse tasub minna? KINDLASTI!!! Ma pakiks kohe koti ja hakkaks sinna tagasi minema.
Bangkok skyline, Asiatique night shopping plaza.
Seniks aga kirjutan blogis muudest reisidest, mis sellel aastal ette võetud ja lihtsalt elu-olust! Olen siin blogis päris kõvasti ajast maas. Omadega alles märtsi alguses, aga meil siin hakkab aasta läbi saama :D
Läbi mitme kuu neid reisipostitusi kirjutades oli kogu aeg selline mõnus tunne, nagu oleks Tais tagasi. Kõik lõhnad, tunded, maitsed, hetked, mõtted…kõik tulid eredalt tagasi. Minul oli see taas üks tore reis ja loodetavasti tegi selle reisi minuga kaasa mõnigi lugeja :) Aitäh Sulle, kes jaksasid!
