Teadagi, olen ma ajast maas ja nüüd saab siia kirja alles see, mis toimus möödunud suvel, aga asi seegi, et see enne uut suve kirja saab. Seekord siis juunikuu tegemised.

Kuu alguses käisin oma tüdrukutega Estonia teatris vaatamas laste ooperit “Naksitrallid”. Jah, väikestele piigadele oli see esimene ooperielamus. Tore etendus oli, kuid…kui ikka teksti veel lugeda ei jõua, siis osa sõnumit läheb kaotsi. Kusjuures, lapsnäitlejad laulsid parema diktsiooniga, kui täiskasvanud. Kokkuvõttes oli siiski väga vahva etendus ja lastele meeldis. Lastega tuleb teatris, kontserdil, muuseumis jne ikka käia, siis tekib kvaliteetse kultuuri tarbimise harjumus. Ehk siis jõudumööda kujundan tipsude kultuurilist maitset :P

Peale etendust jalutasime lastega meie lemmikrestorani kruiisikail, Ocean11. Väikesed tüdrukud polnud seal veel käinud ja kooliaasta lõpetamise puhul otsustasin viia kõik oma lemmiktüdrukud peale teatris käimist sinna sööma. Ütlemata tore on see, et seal koheldakse ühtviisi hästi nii lapsi, kui täiskasvanuid. Teenindajaonu oli nii tore, et lapsed ootasid teda aina tagasi ja ei peljanud juttugi ajada. Laste menüüd seal eraldi pole, aga tehti eritellimusena nii, et lastele oleks huvitav, uudne ja maitsev. Jah, oli pasta, aga eriline ja kaunilt serveeritud. Ootamise ajal said lapsed sealsamas õues mängualal käia ja vahepeal sees uurimas, kas toit on tulnud. Piduliku lõunasöögi lõpetasid lapsed loomulikult jäätisega, sest ilm oli juuni keskpaiga kohta üle ootuste kuum. Suur neiu, see vana restoranihai, tema sõi loomulikult mereannipastat rohkete karpidega. Väikesed proovisid tema taldrikult seda ja teist ja kiitsid heaks.

Täpselt juuni keskel pidasime me oma raamatukogus pannkoogipäeva. See oli lausa üleriigiline pannkoogipäev, kust ei puudunud kirjanik Anti Saare videotervituski. Tema raamatust “Suur koogitegu” see mõte Keila raamatukogus alguse saigi. Mõte hakkas arenema ja nii sai sellest üleriigiline pannkoogipäev. On ikka ütlemata tore, kui oma häid ideid jagatakse teistelegi. Küll aga sel aastal tekkinud idee keksuakadeemiast ei saa ülevabariigiliseks teha, sest Jõgevamaa raamatukogu pole nõus oma ideed jagama nii, et kõik saaks seda korraldada enne kooliaasta lõppu. Midagi pole teha, sest idee autoril on see õigus olemas.

Meie majas küpsetati päeva jooksul igatahes sadu pannkooke. Külas käisid lasteaiarühmad ja oli vabapääsuga üritus. Lahe ja lõbus ettevõtmine. Tegime koos lastega pannkoogitainast, mina lugesin seda Anti Saare raamatut ette ja isegi Saarioineni Mamma toetas meid mõne pannkoogipakiga. Moosi ja munad tõid raamatukogu naised kodunt ja maja oli küpsetamise lõhna täis. Söödi pannukaid loomulikult ka. Vahest võib tööpäev õige magus olla :P

Siis käisin ma juuni 17-ndal puupulmas. Viis aastat tagasi õmblesin samale pruudile kleidi(oi ma mäletan siiani, kuidas ma kleidi pärlitega pitsi aluskangale käsitsi nokkisin), tegin pulmas meigi ja tegin pulmapildid. Viis aastat hiljem pidasid noored väiksemat sorti korduspidu. Kuna vahepeal olid koroona-aastad ja rahvusvahelise pere osad liikmed elavad Eestist kaugel Hollandis ja kohtuda ei saanud, otsustati kutsuda rahvas kokku ja pidada maha puupulmad. Lahe. Mina vedasin ennast jälle kohale, tegin pruudile kerge meigi. Kleit sai õnneks kenasti selga, kuigi vahepeal oli pere lisagi saanud ja siis sai peost pildidki tehtud. Tore, et sel korral üritus toimus lähedal, noorpaari koduõues. Sain minna rattaga sutsti sinna ja pärast öösel tagasi, kui uni peale tuli.

Siis käisime me Kirkega korra tiiru Stockholmis. Oli selline mõistlik võimalus ja läksime ennast tuulutama ning võtsime Stockholmis jälle ette midagi sellist, mida varem pole teinud. Sellest reisist aga eraldi postituses.

Järgmine märk maas on – jaanipäev.

Päriselt, et ole minu lemmikpüha. Võimalusel eelistan sel ajal kusagile ära sõita. Noh, seekord käisime hoopis enne pühi ära ja kuna ilmad on meil jaanipühade ajal viimasel ajal lausa palavad, siis olekski nagu patt ära sõita ja pigem veedame pühad mõnusasti kodus. Justnimelt kodus, sest kuskile pralledele ei viitsi me üldse kohe minna. Eelmisel suvel olime väikese seltskonnaga minu vanema poja juures, kel sai just mais valmis oma maja ning õuel oli ruumi kõigile. Toimusid murumängud, kõht sai liha täis, laste tehtud tort oli maitsev, lipp lehvis kaunilt loojuvas päikeses ja lõke oli aus. Kui koju tagasi läksime, tegime isegi kassile jalutuskäigu jaaniööl.

Juunisse mahtusid muidugi pojengid ja kibuvitsad, lavendel, ilusad loojangud ja maasikad. Isegi jõudsin tipsile uued vaba aja püksid õmmelda. Tuletasin üle pika aja meelde mõõtudest konstrueerimise ja lõpuks sai laps püksid, millega on tal mugav olla. Poes on proovinud neid mitmeid, aga ühedki ei ole meeldinud. Võin kohe öelda, et need ei jäänud viimasteks. Hiljem said veel kaks paari õmmeldud. Pisut erinevad kõik.

Kuu viimasel päeval käisime Tallinnas. Esmalt lihtsalt jalutamas linnas ja edasi juba Noblessneris söömas, korra papa juures purjekal, väike kollektiivne jätsisöömine ning hiljem läks tütarlaps Mohito laeva peale tööle ja mina käisin sel ajal omapead ringi. Kruiisikail jalutamine oli viimane, mida tegin ja siis sain lapsega uuesti kokku ning sõitsime koju. Nii lõppes esimene suvekuu.

Nii on. Kui oled väga pikalt ühes kausis loksunud, hakkad tundma, et miski ajab väga sügelema. Mitte nii, et kratsid pead või selga, aga kuskil sees, südames, tekib kummaline rahutus ja sügelus. Mõne asjaga suisa on nii, et tegelikult aastaid tagasi käisid peas uitmõtted, et kui….siis…., aga kuna veel otseselt tagumenti ei tagunud, jäi mõte sinna, kus oli. Vahest on see hea, teinekord mõtled, et …oleks võinud isegi varem ühte koma teist muutma hakata. Lõpuks loksuvad aga kõik asjad paika just siis, kui on õige aeg.

Viimase aja suuremad planeeritavad muutused on meil parasjagu protsessis. Jah. Müüme oma helget, valget, suurt ja armsat korterit. Ega see mõte lambist ei tulnud, mõte ise pesitses alateadvuses juba ammu, sest see polnud meile saladus, et tütretirts lõpetab peagi põhikooli ja kodukoha gümnaasiumisse pole tal plaanis õppima jääda. See aga tähendaski seda, et peale 20 aastat selles korteris, lasime me temast lahti ja anname rõõmuga edasi uuele perele, kel rohkem ruumi tarvis, kui meil kahel. Meid on teeninud korter hästi – kolisime sinna viieliikmelise perena. Mingil ajal sündis üks juurde ja meid oli kuus. Seejärel kolisid 3 kodakondset mingite vahedega välja, jäime kolmekesi. Lõpuks kolis veel üks ära Tallinna õppima, siis mingiks ajaks rändama Lõuna-Ameerikasse, korraks kolis koju tagasi ja peagi alustas pereelu pealinnas. Olime tipsiga taas kahekesi. Aastaid. Kuni vahepeal kolis vanem poeg oma kahe tütrega ajutiselt meile. Praeguseks pea aasta tagasi, sai ta valmis oma maja ja kolisidki sinna elama. Ja meie kaks….oleme maikuuks taas aasta kahekesi olnud ning otsime endale uut kodu Tallinna.

Jah, sellepärast, et tütar läheb gümnaasiumi õppima Tallinna – iga päev rongiga kooli-tagasi sõitmine pole kuigi jätkusuutlik, linna korterit üürida pole taskukohane. Meie mõlema unistus on olnud aastaid elada mere lähedal. Olen ise kasvanud üles suure jõe kaldal ja mere lähedal ning tütart maast madalast purjetama viinud. Eks sellest meil ka see mereigatsus. Mõned inimesed on metsa inimesed…meie leiame oma rahu ja tasakaalu mere ääres jalutamisest või merel olemisest. Meil mõlemal on pealinnas väga olulisi inimesi. Mõlemad armastame väga klassikalise muusika kontserte, kuhu seni oleme pidanud olude sunnil ikka sõitma. Kõik see kokku tegi otsustamise väga lihtsaks. Praegune korter maha müüa ja uus pesa endale Tallinnasse osta.

Räägitakse, et hetkel keeruline periood kinnisvaraturul. Kuid…nagu keegi tark juba ammu ütles – pole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk, milles elame praegu. Seega oleme optimistid ja elame varsti uues kodus.

Koos oma korteri müügiga on tekkinud selliseid toredaid aspekte. Kui muidu me tütrega ülisagedased kodukoristajad ei ole(kõik ei pea nöörimööda olema, hubane peab olema), sest esiteks- mis siin kahekesi elades ikka sassi väga läheb ja teiseks – meid pole ülearu palju koduski, et midagi väga käest ära läheks….siis nüüd on üks pidev sagimine ja koristamine. Noh, kui keegi jälle vaatama tulemas, tuleb siiski tolmud pindadelt ja põrandatelt ära võtta(kõige suurem tolmutaja meil siin on kasssssss!!!) ja koristan enne uste avamist ka liigsed asjad pindadelt, mis on meie isiklik elu. Lisaks sellistele elementaarsustele aga sorteerime pidevalt oma kappe ja sahtleid. Kõik, mis pole tegelikult vajalik läheb kas prügimäele või teisele ringile. Jagan laiali tarbetuid seisvaid nõusid, riideid jne. ning rõõmustan, et kellelegi on neist kasu. Pealegi, on mul kõige rohkem tegelikult hoopis käsitöötarbeid. Terve hulga kangaid ja käsitööajakirju olen juba sümboolse tasu eest mahagi müünud. Aktiivsemal perioodil tunnen ennast nagu pakimees, kes postipakiautomaatide vahet seikleb. Ma päriselt rõõmustan, kui minul seisma jäänud kangas või muu tarvik kellegi silmadesse sära toob. Inimene saab vajaliku ja mina mingisugusegi kompensatsiooni.

Miks ma seda teen? Katsu sa siis ennast selle tavaariga, mis paiknes 100m2 peal mahtuda vähemalt poole väiksemasse elamisse ja tõsi ka see, et kui asjad seni seisnud….pole mul neid tegelikult tarviski. Päriselt, asjad ahistavad :D Neid võiks olla siiski minimaalselt ja ainult need, mis tõepoolest vajalikud. Hoian seda tulevikuks meeles, kuigi jah, mulle väga meeldib inspiratsiooni tulles avada kapid ja otsida vajalikke asju kodust, mitte kimada poodi, leidmata seda, mida tarvis.

Ja pisut korterist endast – suur, 93m2 ja pea 10m2 -ne päikesepoolne rõdu, kus mina olen aastaid kasvatanud tomateid, maasikaid, maitsetaimi ja lilli. Helge, valge, avar. Skandinaavia boho stiil on läbiv. Kohe sissekolimiseks igati korras. Kui hiljem tahtmist, saab muidugi oma äranägemise järgi mingeid muudatusi sisse viia, sest ….igaühel oma maitse. Maja on meil vaikne, naabrid rahulikud. Ma usun, et viimaste aastate kõige suuremat lärmi on teinud mu enda tütretirts, kes harjutab klaverit :D, aga õnneks ta ei klimberda, vaid mängib hästi. Elutoas on kamin ja aknad standardist suuremad. Aknalaud nii lai, et saab kasutada peoolukorras lisalauana või võta kasvõi pikutades päikest suvel :) Maja taga on suur õueala(muru), kus on võimalik soovi korral isegi enda isiklikku aialapikest pidada. Kaskede all on mõnus piknikuala pinkide ja lauaga, kus saab suvepäevadel mõnusasti grillida või võrkkiiges lesida. Otse maja tagant pääseb valgustatud terviseradadele. Talvel on seal omakorda hooldatud suusarajad ja suurem kelgumägi. Hea talve korral saab isegi tiikidel või koolimaja ees uisutada. Suuski ja uiske saab odava raha eest spordihoonest laenutada. Lähim kool on 6 minuti kõnni kaugusel, lasteaed üle tee sama kaugel. Kooli kõrval asub spordimaja. Raudteejaama rongi peale jõuab kodunt normaalse kõnniga 10 minutiga. Rongiliiklus Tallinna, Viljandisse ja Türile on mugav ja tihe. Pärnu sõitvad bussid teevad samuti peatuse raudteejaamas. Maja lähedal on bussipeatus, millega on mugav meie linnakese piires vajadusel liikuda. Ah jaa, esimesel korrusel on meil majas lukustatav nn rattakuur, kus saab hoida rattaid ja lapsevankreid. Keldriboks on samuti olemas, piisavalt ruumikas, riiulitega. Välisuksed fonolukuga. Et nagu näha, mahuks siia mõnusalt ära mitme lapsega pere. Kuid miks mitte ka väiksem pere, kus lapsevanemal oleks tarvis eraldi töötuba.

Kui see oleks võimalik, teleporteeruks me oma korteriga pealinna, aga…me ju teame, et see pole võimalik.

Millest ma võin hakata peale kolimist puudust tundma?

Eelkõige kindlasti oma töötoast, kus ma õmblen ja arvuti taga tööd teen. Õnneks sellised probleemid on ületatavad. Ja avarusest enda ümber, valgusest. Harjub ju 20 aastaga ära, et elad suures avaras kodus.

Laste kasvatamise ajal on olnud Rapla parim võimalik elukoht. Vaikne, turvaline, piisavate tegevusvõimalustega(hea tasemega muusikakool, väga tasemel Thea Paluoja laulustuudio kultuurikeskuses, laulustuudio ühes koolidest, tugev spordikool, korvpallikool, jalgpallikool, uus sisejalgpalliväljak, keraamika tegemise võimalused jne), kodulähedaste koolide ja lasteaedadega, elava kultuurieluga ja kodulähedase töökohaga. Lapsed on siin mul juba lasteaia viimasest aastast iseseisvalt ringi liikunud, mida Tallinnas elades poleks ma iial ette kujutanud. Tunnen heameelt, et nüüd kasvavad mu pojatütred samas turvalises linnakeses, aga meie elus on kätte jõudnud uus etapp, mis eeldab kolimist. Mis aga ei tähenda seda, et kui tütar ühel päeval oma tiivad kodust välja sirutab….ei võiks mina tagasi siia väikelinna kolida. Näiteks siis, kui ma ei viitsi enam teatrisse ja kontserdile minna…kuigi vaevalt seda nii lihtsalt võiks juhtuda.

Maja muide hakatakse varsti kohe moderniseerima. Fassaad saab uue kuue, rõdud klaasitakse ära….Isegi boilerid lähevad korteritest välja, sest katusele paigaldatavad päikesepaneelid hakkavad hoolitsema sooja vee eest. Mis tähendab….korteri elektriarve läheb väiksemaks.

Rohkem pilte ja detailsemat infot saab Arco Vara lehelt või kinnisvaraportaalidest. Otsi lihtsalt kuulukust Müük- korter- Rapla – 4 tuba. Ainult üks selline müügil ongi siin. Infot saab juurde küsida nii maakleri käest, kui otse minult. Kolmel märtsi reedel 13.00-14.00 on kliendipäevad :) Kui endal huvi, siis astu läbi või jaga infot sõbraga, kes otsib mõnusat kodu. Nii, nagu meil on vajadus kolida suuremasse linna elama, nii on ilmselgelt kuskil keegi, kes tahab just praegu oma väikeste lastega vaiksemasse piirkonda elama asuda. Et oleks ruumi ja avarust ja lapsi ei peaks kogu aeg kuskile autoga vedama…ja maja ka nagu ei tahaks, sest seal tuleb muru niita ja lund rookida :P

Aasta esimesed 4 kuud läksid kuidagi väga kiiresti ja mis seal ikka imestada, kui sellesse aega mahtusid üks pikem ja üks lühem reis.

Aga…… enne kui saabus suur suvi, oli kevad ja igasugused tegemised.

Käisime koos poja lastega 1. mail pealinnas aega veetmas. Siin ja seal, igal pool ja loomulikult mõnes lastele põnevas kohas söömas. Kui ma nüüd hästi mäletan, käisime ka kinos.

21. mail käisime uuesti oma plikadebandega linnas ja seekord tirisime noorema R-i koos koeraga meiega koos õue jalutama ja pärast käisime onu R-i juures söömas. Tipsidega on tegelikult väga äge ringi seigelda. Tõsiselt, mulle väga meeldib.

Oli meie muusikakooli 50-s juubel koos suure peoga. Auväärne vanus ja hea õpetamise tase läbi pika aja. Kirke klaveriõpetaja on selle kooli raudvara. Sellest sügisest läheb tal juba 9-s aasta koos oma õpetajaga, kes talvel saab 82!!! Repertuaar on neil kahekesi päris muljetavaldav….Franz Liszt jne

Vahepeal sekka naistepäev, erialased koolitused lastekirjanduse keskuses ja kogemuste tuur Sindis koos lastetöötajatest kolleegidega üle vabariigi.

Mai keskel käisime üle mitme aasta Kirke ja Ingega Hansaplantis lustimas. Käime seal kevadeti silma nuumamas ja koju lilleilu vedamas, aga vahepeal oli korontsik ja oli nagu oli nende käimistega. Tulid selgi korral meiega kaasa mõned lilled ja maitsetaimed, orgaanilised väetised ning muu tarviline. Kohvik seal lillede vahel käib alati asja juurde.

Mai lõpus toimus üle mitme aasta maakondlik laulu-ja tantsupidu. Oli teine pisut vihmane, aga tore sellegipoolest. Proovide ajal said lapsed kõvasti liguneda ja…osalemas olid meil sel aastal kõik kolm pere piigat. Kes tantsis ja kes laulis. Pojatütred olid seal liikumiskavadega, vanem ka koolikooriga ja Kirke laulis laulustuudio koori ridades ning oli esimest korda laulupeol ansambliga tantsijatele tausta laulmas. Oh, kahtlustan, et ka mu vanemale pojale oli laste tõttu see esimene laulu-tantsupidu, kus ta käis. Poisid pole meie peres olnud ei laulu ei tanstulembesed, seega sellised üritused on neist kaarega mööda käinud. Kuid…ükskord on ikka esimene kord. Noorem poeg on tegelikult käinud külalisena nii laulupidudel kui ka tantsupidudel ja isegi sinna oma väljskülalisi viinud. Igatahes nüüdseks on kõigil lastel see kogemus olemas ja asjaolusid arvestades hoiame meie Kirkega selles asjas esimest kohta. Proovide ajal püsisin mina kenasti kodus vihmavarjus ja vahendasin pojale kuivi riideid, mida ta siis kolmele piigale proovidesse viimas käis, aga rongkäigu ja kontserdi ajal olin kohal nagu viis kopikat.

Mis veel? Kirsid läksid õitsema ja õunapuud. Kui ilm lubas, käisime aga jalutamas ja sinna sekka kaemas, kuidas suure R-i kodu valmib. Käis köögi ehitamine ja jõudis diivan kohale. Jäi ainult õige pisut veel, et mai teisel poolel sisse kolida….ja kui nad ära kolisid, oli meie kodus üle pika aja suur tühjus. Vaikus. Harjumatus. Puudus oma väikestest piigadest ja pojast. Kuid…eks me ju teadsime, et see aeg on peagi käes, kui oleme Kirkega taas kodus kahekesi. Ja loomulikult me harjusime – et tubades oli jälle vaikus ja enamasti kodus olles kuulsin vaid Kirke laulmist või klaverimängu, et pesukast täitus aeglasemalt, et vannituppa ei olnud järjekorda(kui just Kirke ennast sinna ei unustanud), et toad seisid korras, et süüa tuli teha naljakalt vähem, et vabanes tuba, kuhu tekitasin kohe endale töötoa. Päris lust oli jätta oma õmblustöö pooleli, sulgeda uks ja tegeleda muu eluga ilma, et kogu elamine kangaid ja masinaid täis oleks.

Sellegipoolest…me olime ikka päris nukrad, kui toad vaikseks jäid. Samas…rõõmustasime väga, et meie noortel sai maja valmis ja sisustatud. Ikka väga suur heameel oli nende pärast. Kass…..vat kass jäi meile, sest poja peres on kassiallergik, aga varsti võtavad nad koera. See on üks kummaline asi, et kel kassi vastu allergia, siis koera puhul see ei väljendu. Meie nooremal R-il on samamoodi.

Ah jaa, see kaunis poolvääriskiviga kaelakee, see saadeti mulle Prantsusmaalt tänutäheks. Tõeliselt kaunis ja valguses värvi muutva kiviga autoritöö.

Nagu juba ühes eelmistest postitustest kirjutasin, siis kevadesse jäi ka noorema pojatütre seitsmes sünnipäev, kevadpühad sõbrannaga Pärnus ja muidugi meie preili seitsmese lasteaia lõpetamine, mida ma tellimustööna käisin ise ka pildistamas.

Nii sai kevad läbi ja ees oli juuni. Kevad koos värviliste sirelitega, ühe sünnipäevaks poja peresse õmmeldud dressikaga ja kooliaasta lõpuga. Võtsime seekord Kirke noorema venna kaasa ja käisime kolmekesi parimate õpilaste direktori vastuvõtul. Pojal oli tore oma endiste õpetajatega kohtuda ja koos rõõmustasime Kirke üle. Algasid suvised tegevused ja koolivaheaeg. Kevadise aja mingid märksõnad said nüüd kroonika tarbeks kirja pandud ja kindlasti oli veel palju muud, mis kirja jäi panemata. Aasta esimese poole kaks reisi – Tai ja Taani – said eelnevalt eraldi kajastatud.