Enne reisi viimase päeva kirjeldamist pisut Bangkokist endast.

Bangkok on teadagi Tai pealinn. Asub Chao Pharaya jõe kallastel Tai lahe ääres.

Nime “Bangkok” kasutavad üksnes välismaalased. “Krung Thep” ‘Inglite linn’ on lühend linna täielikust tseremoniaalsest nimest, mis on ühtlasi maailma pikim kohanimi:

(Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya Witsanukam Prasit).

Linna elanike arv võib ulatuda 12 miljonini. Suurimad rahvusenamused on tailased ja hiinlased. Linnas elab 250 000 mandrihiinlast, 85 000 hindut, 44 114 jaapanlast (suurim jaapanlaste populatsioon Aasias väljaspool Jaapanit)^[2], 25 000 ameeriklast, 45 000 eurooplast, 15 000 taiwanlast, 20 000 lõunakorealast, 6000 nigeerlast, 7500 austraallast, 12 000 araabia keelt rääkivatest riikidest, 20 000 malaisialast, 4000 singapurlast, 5000 filipiinlast ja 800 uusmeremaalast. 92% elanikest on budistid.

Mõnele võib Tai pealinn kindlasti mõjuda lausa šokina, aga samas on siin palju vaatamisväärset nendele, kes ei karda kuumust ja segadust. See linn pakub lõputult üllatusi, alates tohututest kaubanduskeskustest, varjulistest templitest ja lärmakatest turgudest kuni restoranide, unisevõitu kanalite ja kireva ööeluni.

Kuningas Rama I kujundas linna Ayutthaya eeskujul – siin on risti-rästi kanaleid ja suurejoonelisi templeid. Kuigi suur osa vanalinnast on asendunud igas suunas laieneva metropoliga, leidub Bangkokis kauneid templeid ja paleesid, ajaloolisi ehitisi ning kurikuulsaid ööklubisid. Ööelu on tegelikult aga peale kahte aastat piiranguid kõvasti soiku jäänud ja paljud sellised asutused suletud. Hilisõhtustel Bangkoki tänavatel liikudes tundus linn pigem suhteliselt inimtühi.

Parimad viisid selles megapolis liikumiseks on kindlasti Skytrain, metroo ja jõetaksod. Kiireim viis liikumiseks aga muidugi mototaksod, mida peetakse ühtlasi ka kõige ohtlikumaks liikumisviisiks.

Tänapäeval aitavad linna kaoses orienteeruda kõige paremini telefonist leitavad kaardirakendused, aga ka paberkaart on kindlasti abiks.

Ja….. kätte ta jõudsiki, reisi viimane päev ning käesolev postitus – enne, kui mälestused tuhmuvad ja nüansse on meenutada kõvasti keerulisem, saabki kõik kirja.

Kahju oli, kohutavalt kahju oli järgmisel päeval lennukisse minna, kuigi sel hetkel märtsi esimeste päevade paiku soovitas ratsionaalne mõtlemine koju pöörduda tänu hiljuti alanud sõjategevusele Ukrainas. Väike pelgus nagu ikka oli, et kui hetkel veel lennud toimisid, mis sest, et enam mitte üle Venemaa, vaid kaarega altpoolt ja kestusega 12 tunni asemel 15 tundi, siis teadmatus oli suur, kuidas ja mis siin maailmas edasi toimub. Oli ka neid, kes tagasi jõudes küsisid, et no mis te tagasi tulite Eestisse, siia segasesse olukorda??? Miks, miks…pere ja lähedased on siin, kõik keda me armastame, vat miks.

ja nüüd selle viimase päeva juurde:

Et viimasest päevast viimast võtta, ärkasime mina ja Pirjo üles enne kukke ja koitu. Kell 7.30 olime me juba kuskil metroojaamas, seega 7 ajal pidime liikuma skytrain-iga ja tõenäoliselt saime hotelli vastuvõtus kokku mitte hiljem, kui 6.30. Plaan oli meil kahekesi teha varahommikune seiklus Bangkoki ööpäevasele lilleturule. Veidral kombel mitte keegi meie kaasreisijatest ei avadanud soovi kaasa tulla :P Ju me siis need meie kamba kõige suurema seiklusvaimuga tüübid olime. Võimalik, et teistel polnud lihtsalt huvi või tundus uni magusam, aga meie…meie võtsime jalad selga, telefon kaardiga ette ja minek.

7.45 leidsime turu üles ja hakkasime ringi vaatama. Lilled ja lilled ja lilled, palju lilli ja ilusaid lilli ja veel rohkem lilli. Siin seal oli toidukraami müügil ja siis olid need toredad müüjad, kes siin ja seal oma töökohal lihtsalt magasid, sest ega see ööpäevaringne töö mingi meelakkumine ole. Kõikjal käis elu ja vilgas sagimine. Turiste nagu meie…kuskil ei kohanud. Ikka pigem kohalikud, kes oma igapäevast elu elasid ja tööd tegid. Lilleilu võttis silmad kirjuks, osta sai ka kokkulapitud banaanilehti(nendes pakutakse näiteks sooja toitu vabas looduses). Mungad tegid oma hommikusi reide toidu kogumiseks. Kirjutada aga nagu polegi midagi. Pigem illustreerivad seda käiku pildid. Kui ükskord jälle Bangkoki satun, tahaks kindlasti veeturul ära käia. Turgudel on mingi omamoodi vaib ja põnevus ja sinna kohe tõmbab. Üldse mitte ostlema, pigem niisama vaatlema. Kuidas inimesed elavad ja töötavad, milline näeb välja kohaliku lihtinimese päev.

Kui turg läbi kammitud, hakkasime mõtlema, kuidas kõige kiiremini tagasi hotelli saaks. Plaan oli selleks ajaks hotellis ollaa, kui pereliikmed ärkavad, et saaks koos rõõmsalt hommikust sööma minna.

Uurisime siis kaarti, et kus me hetkel metroo peatuse suhtes viibime ja tee ääres oli üks rollumees. Pirjo küsis temalt nõua, aga kuidagi jõudis jutt sinna, et…aga miks mitte rolluga- otse ja kiiresti? Vaatavad mulle otsa – mina ütlen -no, no, no!!! Edasi läks juba minu veenmiseks ja mudimiseks, et no mis see nüüd ära ei ole, teeme ühe sõidu ja saame kiiresti kohale.

Ülemisel pildil paistavadki kaks rollut ja kaks istuvat rollumest, enne kui me nad ennast vedama sebisime.

Kolmekesi ühel rollul istuma polnud ma kohe üldse nõus ja lõpuks kutsus rollumees oma sõbra kampa, et lähme kahe rolluga. Oh, see oli ikka raske südamega tehtud otsus, sest ma olen terve elu mingil põhjusel peljanud kaherattalisi(v.a jalgratas :P) Aga et veel Bangkokis, selles hullumeelses liikluses, mingi võõra kahtlase rollumehe selja taga….see tundus päris napakas mõte. Nojah, ükskord tuleb paraku oma hirmudest üle saada ja nii ma tegin südantkriipiva otsuse, kujutades juba ette, kuidas kõike võib juhtuda – ok, sõidame rolludega hotelli. Mina pakkisin ennast selle mehe selja taha, kellega me vestlesime ja Pirjo istus tema sõbra motole ning sõit võis alata.

Oh sa poiss, kuidas need rollud seal tänavatel lendavad ja iga foori juures nagu tirtsude parv autode ette kogunevad, et esimestena foori alt kummide vilinal startida. Ma klammerdusin juhi külge ilmselt nagu takjas ja võin pea anda, et mehikesele tegi see terve tee hirmsasti nalja, kuidas üks valge tädi ennast kramplikult tema külge haakis. Üks naljakas hirm oli mul see, et kui need motod autode ja teiste rollude vahel siblivad, äkki jäävad mu põlved mõne auto taha kinni :D No tegelikkuses, nagu seletas pärast Pirjo, ei jää ikka küll, sest rollu peeglid on laiemad, kui põlvede asetus ning peeglite järgi motomehed vahemaid hindavadki.

Kuskil sõidu keskel aga hakkas mul täitsa tore. Jõudsi kohale, et maha ma sealt ei kuku, põlvi mõne auto külge ei jäta ja üldse on täitsa lahe juuste lehvides sedasi kimada(mitte et ma aru saaksin, kuidas kohalikud kaunitarid peentes kleitides ja kitsastes seelikutes seal elegantselt külitsi istudes peal püsisid). Pealegi see kiire sõit, oli korralik ajavõit, et õigeks ajaks sööma jõuda. Ma võin nüüd õigesti mitte mäletada, aga see sõit kestis umbes 15 minutit ja maksis umbes 4€. Kohale jõudes(kell 8.38) oli mul aga sellinepisut uimane, aga äge tunne, et jess, tehtud – esimest korda elus.

Ja poisid olid toredad, kiitsid aga takka, kui tubli ma olen :D ja et näed, polnudki nii hirmus. Minul oli nalja nabani selleks hetkeks ja juuksed tuulest viidud. Poisid aga käisid peale, et teeme nüüd ikka pilti ka :D Eks tegimegi, et oleks pildiline tõestus oma tegemistele( muidu mõtlen pärast, et nägin ehk unes) ja saaks aastategi pärast pilte vaadates kõhutäie naerda. Ja minu unekotist tütar jäi sellest lõbust ilma :P

Igatahes jõudsime kenasti hotelli, korjasime oma armsad pereliikmed kaenlasse ja läksime hotelli hommikusöögile. Hommikuks pakuti süüa nii kohalikku, kui kontinentaalset sööki, söök oli hea ja kõhud saime kenasti täis. Kella 10-ks olime söönud.

Üks tore seik oli meil söömise ajal. Pirjo käis wc-s ja unustas sinna oma veepudeli. Meil mõlemil olid ühesugused peenikesed Maaway pudelid, lihtsalt erinevat värvi. Mõne aja pärast tuli teenindaja ja pakkus meile seda pudelit, sest nägi, et meie laual on veel üks sama sorti pudel. Väga armas. Taaskord kinnitus, et Tais saab loota kohalike inimeste aususele.

Peale sööki toimus mõnda aega vabategevus ja edasi otsustasime minna naiste seltskonnaga uuesti poodlema, sest ööga selginesid mõtted ja mõned soovid tuli veel täita. Kirke näiteks tahtis käekotti, mis eelmisel päeval jäi ostmata ja teisel päeval viis ta läbi strateegilise tingimisprotseduuri ning sai oma koti kätte eelmise päeva hinnast märksa odavamalt. Lõppkokkuvõtteks maksime me selle eest häbiväärselt vähe ja kott, mis siiani tihedas kasutuses näeb ponks välja ka pea aasta hiljem.

Kell 11.20 seisime taas jõetrammi kail ja ootasime paati. Sellest paadiliiklusest tahtsin tegelikult juba eelmises postituses pisut rohkem kirjutada, aga teen seda siis praegu:

19.sajandil tunti Bangkoki Ida Veneetsiana, sest kogu transpordiühendus kulges mööda kanaleid. Tänapäeval on Chao Phraya jõe idakalda kanalid täis aetud ja nende kohale on ehitatud teed. Jõe läänekallas on aga säilitanud oma 19. sajandi ilme ja sealne veeteede võrgustik ulatub kuni kaugemate maapiirkondadeni välja. Siin võivad külastajad jälgida kanalite äärset traditsioonilist elustiili ning külastada oma teel selliseid vaatamisväärsusi nagu Wat Arun ja kuninglik pargasemuuseum.

Mida sel ajal Veiko tegi, kui meie šoppasime…sellest vaikib ajalugu. Mingi hetk jagunesime kaubakeskuses samuti eri suundadesse, ehk siis mina ja Kirke läksime oma asju ajama ja Pirjo oma ema ja lastega omi asju. Nii oli pisut mugavam, kui üksteise järel kõndida, kuigi varem või hiljem jooksime ikka kuskil kokku ja jagasime omavahel heade ostude infot. Nii veider, kui see ka pole, aga isegi sellises üüratus keskuses saab omadega varem või hiljem taas kokku. Ostusoove oli meil tegelikult vähe, kuid nad olid vägagi konkreetsed ja läbimõeldud.

Peale ostlemist läks kumbki seltskond omal valikulisel ajal hotelli tagasi. Meie Kirkega sõitsime tagasi 15.10 paadiga. Hotellis tegeles igaüks oma asjadega – kes ujus, kes puhkas ja varsti oli aeg hakata ennast pidulikuks õhtuks valmis sättima.

Järele oli jäänud meie reisi viimane ettevõtmine. Kell 17.40 seisime kogu lillelöödud kambaga taas skytrain-i peatuses ja sõitsime sadamasse, kust sai istuda laevukesele, mis viis meid Asiaticu-sse.

Jõudsime kohale kell 17.45, aga…kuidagi ei saanud selles tihedas laevaliikluses aru, kust ja millisele paadile me pidanuks istuma. Isegi Veiko, kes on palju rännanud ja kogenud nutikas mees, oli nõutu ja ütles, et tunneb ennast nagu jaapanlane Eestis :D Lõpuks aga leidus inimene, kes sai aru, mida me tahame ja vedas meid õigesse kohta õiget laeva ootama.

Tuli välja, et isegi piletit sellele sõidule ei pidanud me ostma, sest meil olid Princess cruis-i piletid väljumisega Asiaticust ja kõik selle kruiisi ostjad said selle otsa tasuta sõita. Kell 18.15 viskas laevuke köie kaile ja podises mööda jõge käbedalt sinna, kuhu vaja. Ega me vist üle 10 minuti ei sõitnud ja kohale jõudes oli loojuva päikese taustal pilt päris muljetavaldav.

Kai ääres seisis suur mitmemastiline purjelaev. Arutlesime, millega me siis mõne aja pärast läheme jõekruiisiled sõitma. Purjelaeva lähemal vaatlemisel jõudsime järeldusele, et see vist sõitmas ei käi, on pigem kai ääres seisev ujuv restoran. Meil oli aga mõnus tunnike aega, et kail niisama ringi patseerida. Üle poole meie seltskonnast maandus kõrval olevasse söögikohta, meie Kirkega jalutasime kail ja Asiaticu kaubatänaval. Sealt ostsime me endile ka reisi ainsamad ehted, pikkade nahkpaelte vahele lükitud poolvääriskivid. Kodus vaatasin neid ja mõtlesin, et eh, oleks pidanud rohkem kui kaks ostma, nii väga meeldivad :) paraku ei jää nüüd muud üle, kui et uuesti Taisse minna või ise teha. Ise teha on loomulikult kiirem ja odavaim viis, kui lennupileteid osta. Kusjuures, see oli kahe nädala jooksul ainus kord, kui selliseid käevõrusid üldse nägime.

Veidi enne 19.30, kui päike oli magama läinud ja õues pime, tuli kohale tuledest särav ja mürtsuva muusika saatel laev nimega Royal Princess Cruise. Rahvas lasti peale ja kõik leidsid endale tasapisi laudades kohad. Just, laudades. See jõekruiis oli tõepoolest kuninglik. Piduliku õhtusöögiga laevalael ehk katuseterrassil ja elava muusikaga. Meeleolu oli pidulik, toitu pikas rootsi lauas igasugusele maitsele. Kõike oli- mereande, liha, juurvilju, puuvilju, magusaid kooke, magustoitu, kohvi, veini…ah, tõesti mida iganes. Sõit võis peagi alata. Pildid peale päikeseloojangut on tehtud kõik telefoniga.

Lisaks minu piltidele saab sellest kruiisist veidi aimu ka siit(võib kohe mitu videot järjest vaadata, et rohkem aimu saada):

Kruiis oli vapustavalt äge. No tõesti, me olime kõik päris vaimustuses. See muidugi oli täiesti normaalne, et meie Kirkega, kes pole liiga palju reisinud ega kogenud, olime vaimustuses, aga sillas olid ka Veiko-Pirjo, kes on maailmas mõndagi näinud. Nägime jõel sõites ära kõik tuledes vaatamisväärsused ja sillad. Kõhu sai rohkem kui täis ja muusika oli hästi valitud. Vaatamisväärsused ja sillad olid õhtujuhi poolt kommenteeritud ja pilditegijad enne silda hoiatatud, et keegi pead ära ei lööks, ega kaamerast ilma ei jääks. Ilm loogiliselt super. Atmosfäär…..vaimustav. Pimedal ajal polnud enam palav, vaid meeldivalt soe. Päris kindlasti pani see sõit meie reisile väärilise punkti ja Bangkoki sattudes soovitame kindlasti sellist meelelahutust nautida.

Kell 21.30 astusime laevalt maha ja hakkasime mõtlema, kuidas tagasi hotelli saaks, sest selleks kellaajaks jõetransport enam ei toiminud. Leidsime takso – lisaks autojuhile veel 4 kohta – ja meid oli 7 :) Pole midagi, leppisime hinnas kokku, Pirko istus ette ja ülejäänud võtsid ennast tagumisel istmel kahte ritta :) Lapsed istusid emme-issi sülle ja mina…Kirke sülle. Vähemalt Kirke ise arvas, et nii on arukam istuda, kui et tema minu sülle istub ja Veiko sai selle üle muidugi kõhutäie naerda :D Lõbusalt sõitsime oma kambaga üksteise otsas istudes hotelli.

Ja oligi kõik. Ülevas meeleolus läks igaüks oma tuppa. Meie Kirkega pidime paraku enne und kohvreid pakkima. Kokku pakkis ennast ka Pirko, sest meie kolmekesi pidime järgmisel hommikul kella 5 ajal istutama ennast taksosse, mis viis meid Bangkoki lennujaama. Nuuks! Pirjo-Veiko lastega said aga veel mõned päevad Tais veeta ja sõitsid järgmisel päeval Patayasse. Jah, sellisel hetkel mõtled küll, et …kurja, miks see puhkus küll nii lühike on!!!!

Enne kui taksoga hotelli sõitsime, jäid silma ühed nupsikud seinamaalingud.

Aga…

…kui reisi alguses Bangkoki lennujama jõudsime, loivasime kõik rahulikult suu ammuli Veiko ja Pirjo sabas ning enda aju võis vabalt peale pikka lennusõitu riiulil puhata. Tagasi minnes tuli meil siiski kogu protseduur teha läbi puhtalt endale lootes. Pealegi vastutasime veel ka Pirko turvaliselt ühest punktist teise toimetamise eest.

Meie õnneks oli Bangkoki lennujaam varahommikul tühi ja vaikne. Midagi keerulist seal samuti polnud. Takso viis meid lennujaama ette. Sisenemisel jälgisime viitasid, mis suunasid lennukompaniide lettidesse ja peagi olime rõõmsalt Finnairi laua ees. Seda immigratsiooni imepaberit, mida reisi alguses kästi meil kuit Hiina imet äralennuni hoida, ei küsinud keegi. Passid letti, piletid näppu ja võisime ootesaali minna. Ei mingit kohvrite pagasisse andmist ega ka mingit kaalumist. Lihtne. Pirkole leidsime käru, mille najale sai ta ennast haige jalaga toetada ja kotti vedada. Nii läks liikumine mugavamalt.

Kuna lennujaamas oli lõpujärgus remont, siis viidad juhtusid meid korraks pisut eksitama, kuid…selleks on suu peas, et selgust saada. Küsisime ja saime jälle õige suuna kätte. Meie lennuväravasse oli muidugi üpris pikk tee vantsida ja põhiline mure oli meil Pirko pärast, sest temal otsustas jalg ärasõidu hommikul põlvest lukku tõmmata, aga ta oli igati vapper ja kõik läks kenasti.

Et lend oli meil edasi lükatud, teadsime juba õhtul, kuid Finnairi äpis anti teada, et kohale tuleb minna ikkagi selleks ajaks, kui lennuk õigeaegselt oleks pidanud väljuma, ehk siis 2 tundi enne väljumist. Väljalend pidi olema kuskil 9 paiku. Eks me siis olimegi sõnakuulelikud ning vedasime ennast enne kukke ja koitu kohale. Kell 6 andsime oma passid letti, kell 7 jõudsime oma geiti. Ja olime seal suhteliselt üksi :D Sõnakuulelikud, eksole. Siiski, parem olla kohal varem ja oodata, kui et avastada ennast jama seest.

Eks me saime seal kohapeal muidugi aru, et enne kella 10 ei juhtu midagi asjalikku. Seega- 3 tundi tuli sisustada. Mis seal ikka, peale väikest istumist läksime Kirkega lennujaama avastama. See on seal ilmatuma suur. Ilus, puhas, särav, valge. Kõiksuguseid peenikesi kaupluseid oli, aga söögikohti suhteliselt vähe. Ja muidugi hinnatase lennujaamas hoopis muu, kui Tais muidu on. Kohe päris kirves. Ühest poest saime lõpuks kodustele kommi osta, sest ega tais muidu kuskilt midagi huvitavamat kommi osta polegi. Poes tuli ostu eest maksmisel täita hunniku pabereid küsimustega…aga no ju see kuidagi selleks, et vaadata, kes, kust ja mida ostab. Poole kaheksa ajal hakkasid meil kõhud pilli lööma, sest hotell unustas meile hommikusöögi kaasa pakkida. Õhtul lubati, et antakse väljaregistreerimisel kaasa, aga hommikul selgus, et …need uued töötajad, kes hommikul letis, ei tea asjast midagi :P Ei tea, siis ei tea. Ostsime mingist McDonald`si taolisest kohast meile ja Pirkole burksi, saiakesi ja juua. Ajas asja ära. Kõige kauem otsisin ma seal majas lõpuks wc-d, sest remondi tõttu olid suunavad sildid vist alles panemata. Selleks aga et lõhna peale minna…oli lennujaam liigagi puhas. Peale mõningast seiklemist ja küsimist leidsin õnneks otsitava üles.

Aeg läks ja kella 10 ajal hakati rahvast lennukisse laskma ning poole tunni pärast tõusime pisut kurva tundega õhku.

Istumine oli meil mõnus. Lennuki esimeses kolmandikus, aknaalune 3-ne rida kahepeale. Pidu! Tühje kohti oli täitsa küll. Kõrval keskmine rida näiteks oli päris tühi. Lendu tõustes rääkis lennuki kapten oma tavapärast juttu ja suure südamest tuleva ohke saatel andis teada ka seda, et maailmas tekkinud olukorra tõttu ei saa me tagasi lennata üle Venemaa ning lend kestab seetõttu kahjuks mitu tundi kauem. Selleks hetkeks polnud see meile enam muidugi uudis, aga mõistsime kapteni murelikku juttu, sest olukord oli veel nii uus, et keegi ei teadnud, kui turvaline seal õhus sul lennata on.

Lend aga sujus meeldivalt. Finnair hoolitses reisijate eest hästi ning 15 tunni jooksul saime kaks korda süüa ja kaks korda vahepalasid ning piiramatult vett, mahla jne. Turbulents meid ei kimbutanud…vist. Vähemalt mina ei mäleta ja järelikult midagi märkimisväärset ei toimunud. Avastasin sedagi, et mina pole lennukis mingi filmivaataja. Niikui üritan, jään tukkuma ja enamuse filmis vegeteerin une ja teadvuse piiril. Küll aga vaatan meeleldi ekraane, kust näeb nii lennukist eespool olevat, kui ka kõhualust. See on märksa huvitavam, kui film. Lisaks jälgin ekraanilt, kus ja millise maa kohal me parasjagu lendame. Lugeda võin ka, aga filmid…tjah, ajavad une peale. Alloleval pildil joonistub siis välja trajektoor, kuidas lennuk sel korral Bangkokist Helsingisse lendas. Kaarega Venemaast ja Ukrainast mööda. Varasem teekond viis päris otse sirgjoonelt üle nende riikide. Viimasel pildil tervitavad meid juba talvise Helsingi tuled.

Pärast 15 tundi, mille ajal me sujuvalt jälgisime monitore, ajasime juttu, tukkusime, sõime ja naersime, maandusime õhtul 8-9 vahel külmas ja lumises Helsingis. Vat see ei olnud tore, see polnud kohe üldsegi tore, sest külm oli ja meie olime õhukeselt riides. Lippasime mööda pikki koridore, esitasime ametnikele korduvalt samu pabereid ja lõpuks olime väljapääsus kohal. Võtsime lennujaamast lõpuks välja saades takso ja lasime ennast viia Eckeroline terminali, et jõuda eelviimasele laevale, mis väljus Tallinna. Tegelikult olid meil ka Helsingi- Tallinn lennupiletid, aga lend…vat see lend läks alles hommikul kell 5. Nii kaua polnud meil viitsimist seal kindlasti peale pikka lendu passida ja otsustasime minna koju meretsi. Pirko saatsime lennukilt tulles otsejoones teise värava poole, kus temal väljus üsna kohe edasilend Tallinna. Siltidega mehikesed juba ootasid, sest pikema lennu tõttu ei jõudnud edasireisijad õigele lennule ning Tallinna minejatele väljus lend uuel ajal. Miks me erinevalt edasi saime? Sest piletid olid meil erineval ajal ostetud. Muide, kui pileteid ostsime, nägime kohe seda suurt ajavahet kahe lennu vahel, aga ilmnes, et Bangkok-Helsingi pilet oli kallim, kui ümberistumisega Bangkok-Helsingi-Tallinn :D Ära küsi miks. Nii oli otsus juba enne reisi tehtud, et tagasi tulles jätame Tallinna lennul oma istekohad tühjaks ja lippame laevale. Need laevas veedetud viimased tunnid olid ilmselgelt päeva pikemad. Kõht oli tühjaks läinud, ostsime endale kaks karpi süüa(saialõik, salat, pläust ja natuke krevette) + 2 tassi kohvi….ja tõdesime, et Tais saime sama raha eest terve nädala kuninglikult ja ülimaitsvalt süüa. Teekonna tegid talutavamaks üks mees ja naine koos vahva kassiga, kes istusid meie kõrvale ja nii me seal kassi kudistades Tallinnani lobisesime.

Keskööks jõudsime Tallinna, kus meid ootasid armsad kodused – suur ja väike R. Üks tõi meile Tallinna jäetud talvesaapad ja joped ning teisega sõitsime koju Raplasse.

Kell üks olime kodus ja kass tegi näuuuu, kus te nii kaua küll kolasite???

Teretulemast paradiisimaalt reaalsusesse!

Pidama jäin ma eelmises postituses selles kohas, kus jõudsime oma broneeritud kesklinna hotelli.

Kuna rong jõudis Bangkok-i suhteliselt vara hommikul, siis paraku oli chek-in-iks aeg liiga varajane. Jõudsime hotelli pisut peale 7-t hommikul. Küll aga oli hotelliteenindus väga viisakas, uksel oli kohe vastas noormees, kes võttis meie pagasi enda hoolde. Saime paberimajanduse korda, ehk sisseregistreerimise tehtud, meile anti saunalinad ja võisime minna rahumeeli kõrge hotelli kaheksandale korrusele, kus sai ennast basseinis jahutada ja päikest võtta.

Päikest olime me saanud muidugi juba kaks nädalat, aga ega siis küll küllale liiga ei tee ja nüüd saime juba päikese käes olla nii, et polnud erilist hirmu ära põleda, mis ei tähenda, et ettevaatlik ei peaks olema. Lahkesti pakuti retseptionis ka kapist erinevaid jooke. Piltide pealt näen, et kell 8.00 olime me igatahes juba basseinis ujumas. Kell 9 olime endiselt basseiniterrassil, aga kell 10.30 oleks saanud meid leida juba hotellist mitte kaugel jõe ääres rotikas sööki tellimas. See tähendab aga seda, et olime oma numbritoad kätte saanud, kohvrid tuppa ja võis söögipoolist jahtima minna.

Kõht oli piisavalt pilli löömas, et kaugele midagi otsima ei viitsinud minna. Ujumisisu oli rahuldatud, pikast öisest sõidust puhatud ja numbritoad saime vahepeal samuti enda käsutusse. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mina Kirkega olin 17-l korrusel ja Pirjo, Veiko, Pirko koos lastega korrus kõrgemal. Vaated ägedad ja toad igati superluks. Muide, Bangkoki kesklinnas oli meie kahese toa hinnaks kõigest 30€ öö. Kesklinnas, eksole!!! Bangkokis!!! Pealegi väga hea tasemega hotell, hommikusöök hinnas, bassein ja jõusaal tasuta kasutada. Kõik oli kena, kuskil miski ei lagunenud, väga puhas ja stiilne tuba. Isegi hambaharjad võisid koju jääda, vannitoast leidis kõik vajamineva.

Aga tagasi rotikasse. No oli ikka paras urgas jõe kaldal :D Toit seevastu….ütlemata maitsev. Meie Kirkega sõime kui mälu ei peta Pad Thai-d, mida teised sõid…ei mäleta. Pirkol oli vist midagi lihaga :D

Kõht täis, lonkisime üle silla teisele poole jõge ja ootasime jõetrammi. Nendega on linnas väga mugav ja lihtne liikuda. Maksis vist 8 kohalikku raha ehk siis umbes 0,22 senti, aga see olenes sellest, mitu peatust sõita soovisid. Meie sõitsime ühe pikema peatusevahe ja väljusime kuskil seal, kus on erinevad kaubakeskused. Orienteeruda pole linnas eriti keeruline, sest tänapäeval on telefonis igasugused head kohad, kust abi leiab. Küll aga tuli vahest tõsiselt mõelda jõetrammile minnes, et…a kummalt poolt me tagasi peame sõitma :D Käid seal siia ja sinna ja lõpuks kõik sassis, kas tulid sealt või pead tagasi minema sealt. Sarnased on need peatused kõik juuuu :D Õnneks me kordagi lepikusse ei liigelnud. Mõtlesime mis me mõtlesime, aga alati välja mõtlesime millisesse suunda minna tuleb.

Üks Bangkokis viibimise õigustus oligi meil äralennueelne shoping. Muud õigustust pikemaks peatumiseks Tai pealinnas me ei leidnud, kuigi…praegu ma tean, et kaks päeva selles hiiglaslikus linnas on siiski pisut vähe. Shopinguks on kaks päeva ok, aga kui tahad midagi näha ka, siis vähe. Kuna meil oli siiski põhirõhk Taimaa loodus, puhkamine, ujumine ja Chiang Mai, siis Bangkokile raatsisime jätta tõesti kaks viimast päeva põhiliselt poodlemise pärast. Küll mahtus meil kahte päeva aga ka ööturu külastamine ja viimasel õhtul Asiaticu kai äärest väljuva laevaga pidulik söögi, tulede, vilede ja muusikaga jõel kurseerimine ning ühtlasi nägi siis ka tuledes linna olulisemaid vaatamisväärsusi. See oli üks muljetavaldav õhtupoolik, aga sellest hiljem.

Korra tahaks selles linnas käia ka nii, et seal pikemalt peatuda. Et käia päevavalguses vaatamas paleesid ja templeid ning veel ühte ja teist huvitavat. Sõita mõne ülikõrge hoone ülemisele korrusele, et imetleda tuledes linna. Päeval pole sel väga mõtet, sets harva on selline päev, kus Bangkokis pole sudu. Meil õnnestus küll isegi päikest ja selget taevast näha, aga see on pigem erand, kui reegel. Üle nelja päeva ma aga sellises gigantlinnas sellegipoolest olla ei kannataks. Liiga lärmakas. Eiei, inimesed on seal viisakad ja normaalsed, aga see linnamüra, mis tuleb liiklusvahenditest, see on küll päris kõrvulukustavalt hull.

Poodelda on seevastu Bangkokis väga huvitav ja kasulik. Ja poodlema me jõetrammiga sõitsimegi. Esiotsa paneb kaubarohkus pea ringi käima, peagi aga hakkab silm haarama seda, mis meeldib. Hindade poolest – paradiis. Peale Tais käimist tekkis kodus kiiresti tunne, et absoluutselt kõik on liiga kallis.

Meie reisisime käsipagasiga ja arvestama pidi siis muidugi ka sellega, et kõik ostetu sinna oma asjade kõrvale ära mahuks. Lisaks tuli kuidagiviisi arvestada pagasi kaaluga…..ja ma tegelikult ikka üldse ei teadnud, palju meie kohvrid lõpuks kaalusid :D Üks hea asi sealjuures muidugi oli….limiteeritud ruum hoidis ära arutu ostlemise :P Ostsime ikka vaid seda, mis väga meeldis ja mida pidasime vajalikuks. Kahepeale 5 kleiti, pojalastele kleidid, Kirke sebis endale soodsa hinnaga käekoti, mõned õhukesed kashmiirsiidised sallid kingituseks ja ilmselt nipetnäpet veel midagi, mida ma ei mäleta. Kuigi tundub, et ega me muud sealt tõesti ei ostnudki. Kodus muidugi pärast arutasime, et ai, oleks pidanud veel seda ja seda ja seda ostma, et miks küll me ei ostnud :D Miks miks, sellepärast, et kõik kohvrisse ära mahuks ja lõppude lõpuks pole inimesel eluks asju üleliia palju tarviski. Nüüd sai aga kõik mis ostetud, ka kasutusse võetud. Ükski ese pole seisma jäänud. Kirke muide on arvestatavalt osav kaupleja, mina sedasi tingida ja discount-i sebida ei suuda.

Igatahes me poodlesime kaubahiigelkeskustes üsna mitu tundi, kuni tekkis tunne, et nüüd on virrvarri üledoos ja aeg minna tagasi paadi peatusesse ning sõita tagasi hotelli. Kaubakeskused muidugi pole seal seda tüüpi, nagu meie oleme harjunud. No võib-olla Siami Icon on selline luxbrandide klassikalisem kaubakeskus, aga need ülejäänud….ikka sageli 5-6 korrust ja müügiruum teises kinni. Samas…ei mingit pealetükkivust, viisakas teenindus, võimalus tingida ja odavad hinnad. Puhas ka. Mis sa muud oskaks veel tahta.

Piltide ajavoogu vaadates, sõitsime 14.30 paadiga tagasi hotelli. 14.47 marssisime juba üle silla hotelli poole. Siit lähtub, et paadisõit on päris lühike, aga…paat on kiire ja läbib selle ajaga arvestatava maa. Jäätise jõuab igatahes ära süüa :P

Ma ei tea täpselt, kuhu me selle vahepealse aja panime, aga järgmine kord väljusime hotellist kella17.30 paiku, et otsida endale söömiseks mõni tore paik. Kuna me ennem kohvreid lahti ei pakkinud, siis tegelesime ilmselt oma asjade mugavama paigutamisega, kes tahtis, käis ujumas või dušši all. Pirjo-Veiko pesakond vahetasid tuba. Mingi probleem neil selle peretoaga oli, et kõigile ei jagunud mugavat magamist ja läbirääkimiste järel said nad suurema elamise. Nendel oli võetud selline nn hotelli korter- 3 tuba- elutuba kööginurgaga ja vannituba. 5-le inimesele mugav. Meile piisas mõnusast toast, kus oli mugav aknaalune lebola, wc- dušširuum, külmik, telekas ja muu vajalik. Muide, Tais oldud aja jooksul ei avanud me üheski hotellis kordagi telekat. Polnud selleks ei vajadust ega aega. Pigem vaadata siis juba “loodusfilme” otse õues :)

Kuni meie poodlesime, oli Veiko ühe lapsega leidnud hotellist teisel pool tänavat söögikoha, kus sai süüa täiesti Euroopalikku toitu. See oli reisi ajal ka esimene ja ainus kord, kui me sõime mitte midagi muud, kui tai toit. Koha nimeks – Thanon Phetchaburi ja peab ütlema nende kiituseks, et toit oli väga maitsev ja hästi valmistatud. Kohalikust toidust kahe nädalaga isu täis ei saanud ja see oli siis ainus kõrvalepõige kohalikust köögist.

Kella 19-ks olid meil kõhud täis, Veiko läks laste ja Pirkoga hotelli – ujuma ja puhkama. Mina, Pirjo ja Kirke olime energiast laetud ja läksime õhtust turgu otsima. Kirke seekord teistega hotelli minna ei tahtnud, sest Chiang Mais ta nii tegi…ja pärast oli kurb, et meiega turule kaasa ei tulnud, sest…turgudel on alati huvitav. Minna oli turule paras maa ja peale umbes 40 minutit kõndimist olime esimeste müügilettide juures.

Ostsime endale kohe odavalt kooritud jackfruiti ja nautisime mahlast puuvilja. Kõigil oli ju teada, et ülehomme enam sellist luksust endale lubada ei saa. Kodumail võid vaid unistada ülimatsvatest troopilistest viljadest. Kolm alust kooritud jacfruiti maksis 50 kohalikku tugrikut, ehk kõigest 1,36€ !!! ja milline maitse…..

Turul oli muidugi mida iganes soovid. Söödavat muidugi. Ja kõikjal käis vilgas tegevus. Nautisime jäätist, huvitavaid kastmega väikeseid pannukaid, puuvilju…. ühesõnaga kahesõnaga hingasime sisse lõunamaise turu atmosfääri. Kaasa ostsime loomulikult veel erinevaid puuvilju ja sellest ma aru ei saagi, kuidas seal padupalavas lahtiselt lihakraam pahaks ei lähe? Või läheb siiski? Ja keegi ei tee välja :P :D Mittesöödav turg oli teisel pool teed ja seal käisime korra samuti piilumas.

Tagasi jõudes oli kell juba ilmselt 22 kandis, ehk kell oli palju ja kuna me Pirjoga plaanisime järgmisel hommikul ärgata enne kukke ja koitu üles ning seigelda kahekesi kusagile ööpäevasele lilleturule, sammusime 40 minutit tagasi hotelli ning varsti olime kõik pikast päevast väsinutena mugavates voodites lapiti maas ja magasime.

Nii oligi meie reis jõudmas viimasesse päeva. Järele oli jäänud veel üks päev Bangkokis. Nuuks. Lõpmata kahju oli , kohe väga kahju. Viimasest päevast järgmises postituses.

Eelmise postituse teemaks olid Chiang Mai kuulsamad templid.

Kui templitega saime ühele poole, oli meil mõte minna külastama ühte Chiang Mai linnaparki, kus toimus lillefestival.

Mõeldud tehtud, hüppasime happyman-i taksosse ja sõitsime kohale.

Ilm oli nagu ikka, kuum ja väravast sisse astudes märkasime esimesena voolikuga aiatöölist lilli kastmas. Ega Veiko on meil kiirreageerija, ikkagi piloot- palus kohe mehelt voolikut laenuks ja kes eest ära ei saanud, sai märjaks. Sellise palavusega oli see igati värskendav.

Chiang Mai lillefestival toimub traditsiooniliselt veebruari esimesel nädalavahetusel, jaheda hooaja lõpus. 2022. aastal oli see nädalavahetus 5. ja 6. veebruaril. Tavaliselt toimub avamine nädalavahetusele eelneval reedel. Meie käisime vaatamas tegelikult nii öelda jäänuseid, ehk siis seda, mis oli avalikus pargis püsiekspositsioonina selleks ajaks veel alles. Silmailu jagus igatahes ka kuu hiljem küllaldaselt.

Kohe festivali alguses aga eksponeeriti kollaseid ja valgeid krüsanteeme ning Damaski roosi, mida leidub ainult Chiang Mais. Chiang Mai lillefestivali 2022 näitus asuski Nong Buak Haadi avalikus pargis(kuhu me suundusime) vallikraavi edelanurgas. Müüjad ja aiakaunistajad püstitavad festivali avamise ajal sinna oma müügiletid ning vee peal on värvilised ujukid väljapanekutega.

Festivali tipphetk on lilleparaad, mis toimub eelpool nimetatud nädalavahetuse laupäeva hommikul. Paraadil osalejad kogunevad Charoenmuang Roadile. Paraad ületab Nawarati silla ja läbib Thapae maantee, pöörab Thapae väravast vasakule ja järgib vallikraavi teed Buak Hat Parki.

Mõtlesin tükk aega, et miks oli seal selline Euroopalike majakestega plakat suure plaguna aia ääres….ja hiljam asja uurides avastasin, et veebruari alguses, kui festival avati, oli selle plakati ees suur tulbipõld. Küllap siis Hollandi tulbid. Kuu lõpuks olid nad loomulikult ära õitsenud ja asendama oli neid pandud…sõnajalad :)

Paraadil on kaunilt kaunistatud ujukid, mis esindavad Chiang Mai provintsi piirkondi. Sellel üritusel osalevad tuhanded inimesed. Seal on tantsijad uhketes kostüümides, muusikalised etteasted ja loomulikult palju lilli.

Chiang Mais on tegelikult veel mitmeid huvitavaid ja värvilisi lilleturge, mida tasub külastada. Tonlamyai turg on kõige kuulsam, otse Pingi jõe ääres. Teine vähem külastatud turg on Kham Thiangi turg. Neid tasub külastada terve aasta. Fantastiline Taweecholi botaanikaaed on ka suurepärane koht lillesõpradele. On ka neid kohti, kus toodetakse väga ilusaid paberlilli.

2023 aastal tuleb festival taas 3-5. veebruaril. Niiet, kel mahti, minge nautima.

Park oli kaunis, lilled loomulikult imeilusad, jätsi sõime, linnutoitu sai osta ja linde toita, lapsed said nänguväljakul lustida ja endal oli samuti kohti, kus istet võtta ja jalgu puhata. Me ei saanud küll kõike seda ilu näha nii, nagu see oli kuu alguses, aga ilus oli seal ka kuu hiljem.

Lilleilu piisavalt nautinud, oli meil aeg sõita tagasi hotelli, panna asjad kokku, süüa juba tuttavaks saanud restornis kõhud täis, ning suunduda meie truu taksojuhi abi kasutades raudteejaama, et istuda õhtul väljuvasse öörongi ning olla hommikuks Bangkokis, Tai pealinnas.

Seekordne öörong oli kõrgemast sordist. Uus, ülimalt puhas, mugav ja kena. Vagunimees võttis meid vastu, näitas kohad kätte ja meie võtsime akna alla istet, et hakata peagi aknast välja vaatama, et sel korral viimast korda Põhja -Tai maastikke imetleda. Mõne aja pärast tulid vagunisse mingid järgmised mehed. Vormirõivastes, püstolid vööl. Küsisid pileteid, augustasid piletid ära…ja nende taga liikus kolmas mees, kes pühkis augustamisest maha kukkunud pabermummukesed kenasti kühvlile :D Vaatepilt oli enam kui naljakas, aga…tööd peab kõigile jaguma :) Tagatipuks palusid mundris mehed Kirkega koos pilti teha :D Noh, kena pikkade juustega eurooplann, ikkagi eksootika. Kirke polnu kade ja mundrimeeste päev sai kohe ilusamaks. Ostsime endale enne ärasõitu kuskilt poekesest kohalikke näkse, et oleks mida pika tee jooksul põske pista. Hommikul olid kohal traditsioonilised toidu ja kohvi-tee-kakaolaadsete toodete pakkujad. Jah, toiduga pildil figureerib ka meie truu kaaslane, vett puhastav joogipudel…..mida mul enam pole. Terve pika reisi suutis see säästa meid igasugustest hädadest, kuigi jõime kogu reisi vältel südamerahuga kraanist tulevat vett. Paraku suutsin ma selle täiesti tobedalt unustada aprillis Taani, Aarhus-i lennujaama :( Kui ma sellest lennuki õhku tõustes aru sain, et pudel jäi lennujaamas toolijala kõrvale…tegi see päris kurvaks, aga nii on.

Ülemisel vasakpoolsel pildil on Bangkoki raudteejaam, edasi pääs metroosse ja siis juba skytrain-i platvorm.

Seekord magasin mina rongis all, Kirke üleval…ja ta ei kukkunudki alla :P, nagu esimesel korral pelgas. Hoopis puges hommikupoole minu juurde kaissu ja saime koos õue vaadata ning süüa.

Jõudsime Bangkok-i vara hommikul. Raudteejaamast läksime metroo peale, sõitsime sellega kuskile….kus läksime edasi õhuraudtee rongile. See on Bangkokis üks mugavamaid liikumisviise jõetrammi kõrval. Ja jõudsimegi kohale oma kesklinna hotelli Evergreen Place Siam. Kätte olid jõudnud meie fantastilise reisi kaks viimast päeva…..

Lugu reisist kipub vägisi venima. Kohe oleme Taist tagasi lausa 5 kuud, aga reisikirja on kirjutada veel mitu päeva. Õnneks üle poole siiski kirjas. Ei taha ju väga pikale seda venitada, sest kes see lõpuks kõiki nüansse oma mälusopist suudab välja keevitada. Paraku tuleb eluke vahele. Küll oli arvuti kuu aega rivist väljas, küll pole lihtsalt aega pilte ette valmistada või juttu kirjutada.

Pildid on siis tekstide vahel nagu ikka- nii fotokaamerast kui telefonist läbisegi.

Aga asja juurde: Reisi 11-s päev. Chiang Mai ja elevandid

Ma ei ole kunagi olnud ülearu suur unistaja ja kui on tulnud minu pähe mõni mõte ning sinna pesa teinud, siis selleks on olnud näiteks unistus elevandile pai teha. Just pai ja mitte elevandi seljas sõidu tegemine. Elevant on suur kui mägi, aga mulle tundub, et selles suures kehas on hell hing, mis vajab kindlasti paitamist. Seni olin elevante näinud ainult mõnedes loomaaedades, mida elu jooksul külastatud ja sealgi eemalt, sest loomaaedades elevandid on enamasti kaugemal. Nüüd Tais olles, sai Koh Chiang-i saarel esimene tutvus vantsudega tehtud ning Chiang Mai loomaaiaski oli elevant pai kaugusel, aga ikkagi tahtsime midagi veel. Elevantidel on muide imeliselt kaunid, pikkade ripsmetega ja siirad silmad.

Kuna elevandipai unistuse kiiksu ei põdenud ainult mina, siis sai kohe esimesel Chiang Mai päeval uuritud elevantide kohta ja hotelli ninamees aitas meil organiseerida toreda päeva elevandifarmis. Just sellises, nagu meie ettekujutluses oli koht, kus elevandid elasid mõnusalt oma elevandielu ega polnud kettidega puu külge aheldatud.

Chiang mai lähedal on selliseid elevandifarme tegelikult päris mitmeid, aga meie käisime Mae Wang- Mae Win piirkonnas. Päris täpset kohta ma tagantjärgi ei oskagi paraku kirja panna, sest autoga meid viidi, autoga toodi ja ekstra silte silma ei jäänud. Ükskõik kui palju ma pole nüüd isand Google pildiotsingu abil seda täpset kohta otsinud, täpselt samasugust kohta pole leidnud. Võib-olla oli see siis meile privaattuuride privaattuur, kuhu suuremaid seltskondi ei viidagi :) Ega jah, see koht, kus ise lõunat sõime ja elevantidele kõhurohtu valmistasime, palju inimesi tõepoolest ei mahutanudki. Kaks lauakest seal oligi.

27. veebruari hommikul tuli meile kastiauto järgi, ronisime peale ja sõit võis alata. Ühe peatuse tegime tee ääres, et osta vantide söötmiseks kottide viis banaane, siis võtsime kusagilt peale ühe naise ja millalgi tegime peatuse, et võtta peale meile valmistatud ja banaanilehtedesse pakitud soojad toiduportsud.

Kuid esmalt sõitsime hoopis ühe kose juurde, kus sai kõhedusttekitavalt lagunenud sillakestest üle ronida, mööda kivikänkraid vee juurde laskuda ja kohale kakerdades jahedas kiirevoolulises vees ujuda. Tegemist oli Mae Wang waterfall-iga. Kuuma ilmaga pole ükski takistus liiga suur, et päästva veekoguni ronida. Eksole! Mõnus, lõbus, karastav ja ilus kogemus. Meie selle päeva autojuht istus muidugi kenasti kogu aeg lähedal ja vaikselt valvas meid. Mine tea, mis neil kahvanahkadel(ok, selleks ajaks juba punapruunidel) võib muidu pähe tulla. Ei või oma klientidel lasta ennast ohtu seada, eks. Aga selline tore, rahulik mehike oli.

Kui ma olen nüüd netist selle kose pilte rohkem uurinud, siis on muidugi selgelt näha, et vihmaperioodil on seesinane koseke kordi veerohkem ja kaunim. Kuid…meie ei olnud Tais vihmaperioodil, seega oli selline, nagu oli ja sellisena ta meile just meeldiski.

Vesi oli karastavalt jahe, ilm superpäikeseline, kose kohin kõrvulukustav ja tuju hea. Julgemad, ehk siis Pirjo, läksid ka kose poolsest otsast ujuma, mis polnud sugugi lihtne tegevus, sest kiire vool tahtis vägisi vastu kalda kive suruda. Pirjo on meil aga selline sitke tüdruk, tema sai hakkama ja oli rõõmus.

Ujumised ujutud, keha jahutatud ukerdasime tuldud teed tagasi auto peale ja sõitsime edasi elevantide juurde.

Meiega kaasas olev naine kõndis vahepeal võsa vahel sõites auto kõrval ja korjas igasuguseid lehti, millest meisterdas meile kõigile päikesekaitseks pähe “mütsid”. No sellised tõelised põuavälgu võistluse maskeerimismütsid.

Kohale jõudes tuli ületada kõikuv bambussild, mis viis üle jõe ja siis olimegi kohal. Meid oodati. Paluti laudadesse istuda, jagati laiali soe toit banaanilehtedes ja lõuna võis alata. Väga maitsev oli see riis kanaga ja söögipausi lõpetuseks ohtralt mesimagusat arbuusi.

Edasi tegelesime uhmerdamisega. Sudisime pulbriks soolaga kuiva riisi, sinna otsa tamariinid ning panime kogu kraami banaanikoore sisse. See pidavat olema elevantide kõhurohi. Juhtub nendelgi. Seega tasub meeles hoida, et kui kõht häda teeb, tasub ehk endalegi sellist pläusti valmistada :P Ah jaa, selga saime toredad triibulised ürbid ja alguses me väga ei mõistnud, mis otstarve neil peaks olema. Peagi selgus, et selline moeaksessuaar oli täitsa vajalik, sest need suured armastusväärsed loomad kipuvad sinuga suheldes ilastama. Pärast poleks kuigi tore elevanditatiste riietega päeva veeta.

Kui kõhurohuampsud valmis, söötsime need meie kahele elevandikesele sisse. Söötsime neile ka suure hunniku teepealt ostetud banaane. Elevantide maiuspalad. Ja oi kui maiad nad on. Kui sul kott üle õla ja kotis on banaanid, siis embab ta sind mõnusalt londiga ja just nii, et londi ots jõuab kotti banaani näppama :P Kirkele astus elevant korra isegi varba peale, aga polnudki valus olnud. Vedas. (Tegelikult ma arvan, et varvas jäi tal lihtsalt elevandi kahe suure varba vahele :P)

Peale söötmist läksime elevantidega jalutama. Seal oli kaks võimalust. Kui sa kõndisid elevantide ees, banaanid kotis…tulid uhked loomad sulle kenasti järgi. Kui aga juhtusid nende taga lonkima, siis ei saanud nende tegelastega kuidagi edasi liikuda, sest kuidas sa lähed edasi, kui inimesed banaanidega on sinu taga :P Eks me siis keerutasime ja möllasime seal nendega ja vaatasime, et elevandid ikka edasi liiguks.

Kui jõudsime oma pesapaika tagasi, viidi elevandid alla madalasse jõkke ja meie saime loomi pesema minna. Ikka kopsiku ja harjaga. Meie kohalik nn karja juht, üks nääpsuke naine, küll temal ikka jagus seda energiat. Jõudis märjaks kasta nii elevante, kui meid ja sinna juurde käis juba hommikust saadik üks kindel hüüd – ou bananaaaaaa :D Järgmisel pildil otsustas hoopis elevant meie naisi pesema hakata ja kostitas neid väikese vihmasajuga otse londist :)

Üks elevantidest ei olnud väga seda meelt, et ta ennast pesta tahaks lasta. Tegi ise londiga dušši ja jonnis, kuni ta viidi minema rohumaale. Mis teha, kui temal olid omad mõtted ja õnneks nendega seal ka arvestatakse. Teine vandu lasi aga ennast mõnuga harjata. Meeleolukas, lõbus, esmakordne kokkupuude nii suurte loomadega ja nii lähedalt. Pool päeva oli meil seal suu kõrvuni ja sellist ettevõtmist julgeks kõigile soovitada. Äge, väga äge!!!

Muide, ostsin meile Kirkega sealt tamariine :D Kõhurohuks :P Eiei, mulle tegelikult tamariinid maitsevad ja olen neid ennegi söönud. Tais sain lisaks teada, et tamariine on hapusid ja magusaid. Hapud olid juba kestadest kooritud ja need maitsesid meile eriti hästi ning said Tais otsa. Magusad olid kaunades ja neid on mul praegugi külmkapis alles. Sai vist liiga suur kott ostetud. Lisaks muidugi ostsime mangosid, dragonfruite, puhastatud jackfruiti ja kes seda mäletab, mida kõike veel. Ikka kõike ja palju. Puuviljad on elu! Süüa tuli neid südamest, sest kodus sellist luksust ei ole. Jätsime vaid durianid ostmata. Kes seda haisu pärast oleks suutnud taluda.

Autos jagati meile retke lõpetuseks kohalikku maiust….ma ausalt ei tea, mis see oli, aga süüa kõlbas, hamba all ei karjunud ja maitses hästi. Ilmselt mingi riisi-kookose-banaani pläust, mis oli lehe sisse mätsitud. Algas sõit tagasi Chiang Maisse.

Pärast pisikest tubast puhkust ja dušši, oli õues vaikselt pimedaks läinud ja suundusime oma järeleproovitud The Chef-i õhtust sööma.

Koju vantsisime alles siis, kui müügilette hakati kokku korjama. Rõõmsad ja õnnelikud toredasti veedetud päeva üle. Ja hinge hakkas pugema ka pisuke kurbus, sest järele oli jäänud vaid 3 päeva fantastilist Taid. Vaatan praegu aknast välja ja meil on 28.07….tuule ja vihmaga sügisilm :D Tõesti, tahaks tagasi :)