Teisipäeval, 23.aprilli hommikul võtsime suuna taas mägedesse. Mägedel on mitu head omadust, kui viibid palavas kliimas. Esiteks, on seal normaalne õhk- soe, aga mitte palav. Teiseks – näeb kaugele ja vaated on imelised. Kolmandaks- saab teha füüsilist trenni, sest ega see ronimine teps mitte lihtne alati pole.
Kuna Krissu ja G on olnud GC-l sagedased külalised ja üsna kõik kohad nähtud, siis G otsustas jääda koju mõnnama ja lasta meil kolmekesi mägedesse sõita. Plaanis olid Roque Nublo, kanaarimändide metsad ja GC kõrgeim tipp.
Ah jaa, ilusaid landscape vaateid soovitan vaadata nii, et klõpsa pilt lahti. On palju ilusam :)
Pisut enne ühte olime jõudnud Roque Nublo lähedale, aga veel mitte kohale. Käisime ühel vaateplatvormil, kus kenad vaated ja lisaks said soovijad ennast kaktuste vahel hästi tunda, sest neid oli seal tõesti palju.
Mida lähemale aga sihtpunktile jõudsime, seda vähemaks jäi kõiksuguseid kaktuseid ja sukulente. Loodus muutus järjest meie kliimavöötmele sarnasemaks. 13.30-ks olime alguspunktis, kuhu sai jätta auto tee äärde kõrge kalju varju ja edasi juba jalgsi üles ronima hakata. Ehk siis olime jõudnud saare keskpunkti.
Roque Nublo (Clouded Rock, Rock in the Clouds) on vulkaaniline kivim. See on 80 m pikk ja selle tipp on 1813 m kõrgusel merepinnast. Roque Nublo on 1956 meetri kõrguse Morro de la Agujereada ja 1949 meetri kõrguse Pico de las Nievese järel Gran Canaria saare kõrguselt kolmas punkt.
See tekkis vulkaanipurske tagajärjel umbes 4,5 miljonit aastat tagasi.
Tejeda keskosas Gran Canaria saarel asuvat Roque Nublot peetakse üheks suurimaks looduslikuks kaljuks maailmas. Saarlaste jaoks on seee erilise tähendusega vulkaanilise päritoluga kalju.
Iidne aborigeenide kultuskoht kuulutati 1987. aastal kaitsealuseks loodusruumiks ja seitse aastat hiljem maapargiks.
Matkamine vaadetega Gran Canaria tippudele on nii kohalike kui turistide seas populaarne.
Roque Nublo marsruut algab peateelt, kust algab rada ja saab 1,5 kilomeetrit ronida loodusmälestise ja selle venna Roque de la Rana lähedusse. Enne sinna jõudmist möödud teisest loodusmälestisest el Roque de El Fraile. See rada, mis on 5 km pikkune, võimaldab näha Las Niñase, Chira ja Soria suuri tamme ning Artenara ja Acusa linnu. Caldera de Tejeda, Llanos de la Pez ja Pozo de las Nieves’i vaated on marsruudiga kaasnevaid pingutusi väärt.
Muide, see kalju on inspireerinud maalijaid, kirjanikke ja heliloojaid ning ilmutanud ennast paljudes teostes.
Kogu see piirkond on osa Gran Canaria biosfääri maailmakaitsealast, nagu UNESCO 29. juunil 2005 seda kuulutas.
Ronida oli tore, sest õhku mägedes jagub. Lihtsalt tuli olla ettevaatlik, sest ega see siis kõnnitee polnud. Palju väikeseid veerevaid kive ja nendega tuleb tähelepanelik olla, et käntsu ei käiks. Mingil etapil otsustas Kirke, et tema edasi ei roni ja ootab meid parem seal, kus ta hetkel oli. Tundis ennast pisut ebakindlalt ja kõigil on õigus otsustada, kust jookseb tema piir. Meie Krissuga aga turnisime üles edasi, sest mina tundsin, et see on väärt pingutamist. Ja oli ka. Pealegi mulle väga mägedes meeldib. Ka omal ajal Norras on saanud piisavalt matkata ja need on kustumatud mälestused.
Teel tagasi ootas meid rõõmsalt Kirke, kes mägedele kohaselt oli kuulnud meie häält enne, kui nägi meid endid.
Gran Canaria sõbrad sisalikud on alati kuskil sahistamas
Peale Nublo imetlemist oli meil siht sõita edasi ülespoole, kus algavad suured männimetsad. Kanaari mänd on hästi pikkade okastega ja nagu me nägime, on ta ka visa hingega. Paar aastat tagasi olid seal ulatuslikud põlengud ja männikesed on praeguseks päris nobedasti taastunud. Põlenud maa-alasid on aga valus vaadata küll.
Läksime mändide alla kõndima, suuri männikäbisid otsima. Pirakad tõesti ja mõned vedasime ka koju kaasa. Ideaalne suveniir Gran Canarialt.
Kuna me polnud veel piisavalt kõrgel, sõitsime edasi, et jõuda Pico de las Nievesesse ehk siis GC kõrgeimasse tippu. Sinna saab muide autoga, kõrval on GC observatoorium ja päris üles tuleb vaid üsna pisut ronida.
Pico de las Nieves on kõrgeim tipp ja kihtvulkaan Gran Canaria saarel. Selle kõrgus on 1949 meetrit üle merepinna. Selle nõlvadel taastati Kanaari saarte mänd 1950. aastatel.
Traditsiooniliselt on Pico de las Nievesit peetud Gran Canaria saare kõrgeimaks tipuks; see on aga vaieldav, kuna Morro de la Agujereada kõrgus on 1956 meetrit, mis teeks selle kõrgemaks kui Pico de las Nieves. Kaks mäge seisavad kõrvuti. Kas teise juurde autoga saab, on iseasi.
Nimi tähendab hispaania keeles “lumist tippu” ja viitab asjaolule, et mitu kaetud süvendit (hispaania keeles neveras) lume hoidmiseks ehitati otse mäekülgedele. (Alternatiivne teooria väidab, et nimi tekkis seetõttu, et mäel sadas saarel kõige rohkem lund.) Esimene neveras ehitati 1694. aastal katoliku kiriku tellimusel. Lund kogusid töölised puidust labidate ja vitstest korvidega, tehes tõelisi lumemägesid. “Palerod” asetasid lund aukudesse ridadena ja pakiti edasi ristkülikukujulistesse puidust või korgist kastidesse, mis olid eraldatud põhukihtidega.
Seal oli palju jääplokke, nimega “sabanada”, mis juunis viidi tekkidega kaetud õlgedest pannides Las Palmase (saare pealinna) katedraalis asuvasse jäätisepoodi hobuse seljas, mis võttis viis või kuus tundi. Lund kasutati haiguste leevendamiseks, temperatuuri alandamiseks kollapalaviku ja koolera epideemia korral. Seda kasutati ka kõrgklassi jaoks mõeldud jahutusvee või jookide valmistamiseks. Kastmiseks kasutati basseinide vett.
Suuremal osal kõrgeimast platoost on sõjaväebaas, sealhulgas suur pallikujuline radar. Tsiviilkülastajatel on hea ilma korral lubatud siseneda platvormile, mis asub veidi baasist allpool, kust paistab nii pool saart kui ka Tenerife Pico del Teide.
Tippu pääsebki seetõttu autoga, et see on sõjaväe kasutuses olev tee.
Enne päris tippu ronimist, jäime ühe müügionu küüsi. Oli teine nii lahe vana papi ja müüs tegelikult head kohalikku kraami. Näiteks aaloe kreemi. Seda olen ma ikka reisidelt ostnud. GC-l on aaloed kõikjal kasvamas. Ja teine pudelike oli igasuguste valude tarbeks, nagu näiteks seljavalu jne. Ja seletada saab lihtsalt- see pudelike sinna, kus aiai, aaloekreem – sinna, kus juhtunud axident.
Mis aga vaadet puudutab, siis jah, lummavad vaated. Avarus ja tundub nagu terve saar oleks peopesal.
Kõrgeimast punktist ei saa enam kõrgemale minna, seega hakkasime alla sõitma. Idee oli minna ühe hotelli juurde, mille juures on kaunid vaated ja lootsime, et leiame seal asumis kusagilt ka mõne söögikoha.
Esmalt aga pidasime kinni ühes teepealses külas, kust ostsime Kirkele laamavillast mõnusa sooja kampsuni. Üks proua müüs, aga seal istus üks vanamees, kel nina veine, no paistis, et ninaverejooks, aga lõpuks uuris meilt, et kust me pärit oleme. Kui ütlesime, et Eestist, vastas tema – aaaa, lambavill :) No mis sa kostad.
Aga sellest hotellist. Jah, väga huvitav koht. Ilusad vaated ja tähtsalt ringi jalutav kukk. Leidsime võsast isegi kana koos tibudega ja kukk tuli meile järgi, et kaitsta oma kanakest ja tibukesi. Ta küll käis meiega kaasas, aga õnneks kurjaks ei muutunud. Andis niisama teada, et need seal tema jagu.
Süüa me seal aga kusagil ei saanud. Kõik kohad olid kinni, kuigi kell hakkas juba 5 saama. Eks sõitsime siis edasi alla, mitmest linnakesest läbi, aga süüa ei kusagil.
Müstika. Lõpuks jõudsime Playa de Ingles-i, ehk suisa randa ja seal leidus avatud restorane. Ühte neist maabusime ja kahetseda polnud tarvis. Kell oli selleks hetkeks juba 19.30 ja nälg näpistas mehiselt. Igatahes – söök oli maitsev ja teenindus hea. G-le ostsime pitsa koju kaasa, et temagi saaks süüa. Peale üheksat jõudsime koju, nautisime vaikset sooja õhtut ja varsti magasime õiglast und.
